Kuna Eesti maja ongi peamine, meie koondumised, kohv. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, muud sünnimaa on seadistada Isamaa. Jääb ikka mulle eesti moodi eesti lugu. Tere. Setud jäid Siberis elama Hanija mana jõgede vahelisele alale. Nende keskuseks sai Haida küla. Setud võtsid kodumaalt Siberisse kaasa oma keelepärimuse täht, päevade traditsioonid. Missugused täpselt, räägib Kirjandusmuuseumi folklorist Andreas Kalkun. Saatejuht on Piret Kriivan. Need, vanad sihuksed, perekonna tähtpäevad nagu näiteks traditsiooniliste pulmade pidamine on ära kadunud, pulmad muutunud selliseks nagu, nagu ikka Venemaal on meie Siberis. Ja sellega seoses kõik need vanad pulmarituaalid, pulmalaulud on kadunud, samamoodi siis ka tiks. Surnuitku on kadunud, et küll mäletatakse, et Aidgeti iketi haua peal Eiketi kodus, aga, aga neid itke enam ei, ei ole. Või et ilmselt kuskil kuskil see elab ka veel. Ja seoses sellega, et aida külas ehitati ka aita, kuidas sul ikka kirik. Et seal oli algselt väike palvemajaga, siis ehitati kirik, mis muidugi 30.-te last kinni pandi. Algselt selline õigeusklik Õigeusklik nagu religioosne elu sai jätkuda samamoodi nagu setomaal aga siis sellega, et need kirikud kinni pandi. Samamoodi siis pandiga peroo kirik, Narva kirik ja mitmed muudki kirikud kinni ja neist said mingit enamast, tehti need kultuurimajas või siis lammutati majad, aida kirikus hoiti vilja mingi aeg. Need kiriklikud tavad nagu hakkasid aegamisi nagu muutuma ja kaduma. Kuna setode jaoks oli oluline, et et keegi ristiks lapsi, keegi mataks inimese ära siis selle funktsiooni võtsid aegamisi üle siis külanaised. Mis on selles mõttes kummaline, et õigeusu kirik ei tunnista naispappe, et aga noh, need ei olegi pappidega, lihtsalt kuna keegi pidi seda tegema, siis nõuka ajal polnud muid võimalusi. Pappe polnud siis need vanad naised, kellel olid mõnedel ka mingid kirikuteenistusraamatud ja et need hakkasid seda tööd tegema. Ja viimased sellised naised, keda meil õnnestus kohata, olid enamasti luterlik juurtega, kuna neil Nad oskasid eestikeelse kirja lugeda, mis on seto külades ka harv asi, et siis neil oli võimalus lugeda neid vanu, vanu eestiaegseid raamatuid ja sealt siis sobivaid palveid siis või lauluraamatu tekste. 90.-te lõpus jällegi religioon ja õigeusk oli niimoodi tuli tagasi Venemaal siis lubatiga setudele, et nende kirik taastatakse. Ja setod olid väga rõõmsad ja selle kiriku koht isegi saadeti välja, see koht otsustati muuta küla taha otsustati tehase, mitte sinna, kus ta varem oli sinna püstitatud suur rist ja palju pappeli kohal. Ja siis Anti inimestel võimalusel ennast uuesti ristida. Paljud leidsid, et, et see külanaiste ristimine ei, ei ole võib-olla piisavalt, healasitlesin ennast uuesti ristida. Aga teised jällegi leidsid, et, et miks see oleks halvem olema ja ma olen ju ristitud ja ei lasknud uuesti ristida. Kahjuks seda kirikut pole siiamani ehitama hakatud ja aida kultuurimaja on selle koha peal, kus vanasti kirik oli, et on ju teada setude austav või lähedane suhe kadunutega. Kas need kombed on siberi setudel samad, mis siin Setumaalgi? Ja see usuelu on mingis mõttes ikkagi natuke natuke erinevaks läinud seoses sellega, et siinsete setode kirikuid pole ikkagi kunagi ära lõhutud, need ei ole kunagi tegevust lõpetanud. Et selles mõttes Pärimus ja kohaliku õigeusu tõlgendused on siin siinsetele setudele nagu sellised odavamat seda on nagu enam seda pärimust, see on nagu selline paksem kiht sealsete setode usuelu on natuke teistsugune, et see on nagu näiteks seda legendi pärimust või või jutte pühakutest. Et seda on palju vähem kui, kui siinsetel setudele, et, et ilmselt see suur katkestus on ikkagi mõjunud samas paljusid vanu traditsioone ikkagi järgitakse majades pühadusenurgad ehk siis ikooni nurgad. Et see on nagu selline pärimus siis pole iialgi katkenud, et kodus vatise ikooni nurka olnud olgu mis, mis riiklik kordsele parasjagu on. Madise surnute mälestamine on oluline muidugi seoses selle erineva kliimaga on ilmselt ka ja kas seal natuke muutusi toimunud, näiteks kui siinsed setod käivad ja ka talvel surnuaia peal siis Siberis üldiselt talvel surneval ei käida samuti lihavõttelihavõtte ajal, kui kui seal on suur lumi, siis nagu enamasti Emindasin surnuaiale. Et selles mõttes surnu surnuaia näevad väga teistmoodi välja, kui siinsed surnuaiad. Ja surnuaedadel käiakse võib-olla vähem kui, kui siinsamas on mingid tähtpäevad, sellised traditsioonilised, kus teatud külades käidud surnuaial ja ja need on siiamaani olemas, näiteks. Siis haid ajab ulatuma külas jaanipäev väga oluline, kui käiakse surnuaia peal, näiteks. Lisaks on siis muidugi täna tänane see õigeusu kirik, mis on tulnud tagasi ja ja reklaamib ennast igal pool kirikukalendrid ja televiisor ja siis kõik need üldõigeusklikud, surnute mälestamise, pühad ja. Neid on väga-väga oluliseks muutunud. Surnuaiad näevad välja teistmoodi kui Setumaa surnuaiad. Need on selles mõttes metsikumad. Nad võivad olla väga ilusad, aga nad on nagu sellise suure suure heina sees näiteks, et nad lagedal näiteks aida summa suhteliselt lagedal seal on, mõned lehised on, aga muidugi võib jälgida, mõned vanad väga vanad traditsioonid on säilinud, näiteks pannakse öö risti peale, mis siin on Eestis, et ta, tal on kadunud jällegi selline traditsioon, aga aga siis on ka palju-palju uutunud sinna matusekombestiku ja ja paljud püstitavad selliseid uhkeid ametnikke, et ei ole neid vanu rista enam. Ja surnuaedades on aiad ja, ja lauad ja pingid mis on ka ka veto setosõnadel, on pingid ja, ja süüakse, et seesama kadunukest koos söömine, see traditsioon on küll jätkunud. Et pühad olid Maslenitsa ehk vastlapäev, jaanipäev on väga oluline endiselt ja et meil õnnestus ka osaleda näiteks pulatava küla jaanipäeval ja me nägime, et tõesti see ei ole mingi selline seda tehtud meie jaoks, vaid see oligi kogu selle küla jaoks väga oluline oluline oluline päev. Ja paljud lapsed ja lapselapsed tulid kohale selleks päevaks sinna külla ja. Ja lauldi, et see oli selline elav traditsioon. Muidugi, paljud traditsioonid on nagu hääbumas või kadunud. Näiteks mäletavad kõik vanemad inimesed. Pärast lihavõtteid tehti kiik, kiiguti kiike see enam ei ole, ei kiiguta. Et see traditsioon on ilmselt kadunud, millegipärast. Kõik teavad küll, et aida küla ühes otsas oli see üks kiik ja keskel oli teine kiik ja aga enam neidki, kes ei ole seal. Aga muidugi nendele vanadele traditsioonidele lisaks on tulnud ka uusi traditsioone. Näiteks nagu kõik teavad, siis Eestis, et oder on selline uus traditsioon kuningriigi päev. Ja mu üllatuseks avastasime me ka, et kas siberi setudele kuningriiki on olemas. Ja kuidas see, kuidas see võimalik, see on sellepärast võimalik, et see näitab, et see kogukond on nii tundlik ja, ja see, kui, kui seal keegi külas käib, et see võib jätta väga-väga tugev välje. Ja Mare Piho, kes on käinud seal välitöödel korduvalt ja olnud väga toetav spersetadele. Ühel oma reisil viis ta kingituseks oma filmi kuningriigi päevast. Ja seto Siberi setod, vaatasin seda filmi ja leidsid, et see on väga-väga tore traditsioon. Ei võiks ka teha sellise. Nii et et Haida külas on siis nagu. Selline uus traditsioon, mis on saanud traditsiooniks ja ja loodetavasti siis kodusetud loodavad, et Siberi setod jõuavad mingi hetk siis siinsetele kuningriigipäevadele, et et eelmine aasta sai kahjuks õnnestunud ja loodame, et see aasta sidemed ikkagi on. Siberi Zetodega sidemed on nüüd tekkinud. Sest paljudes perekondades on side oma sugulastega siiski kadunud seoses sellega, et tõesti mindi kirjaoskamatust, noh, see Siberisse ja samamoodi need mahajääjad olid kirjaoskamatud. Et siis need perekondlikud sidemed enamasti on katkenud. Ja kogu see suguvõsa uurimine on ka nii keeruline, tänu sellele perekonnanimesid pole väga paljud Siberi inimesed teavad, et mis külastad on tulnud, sealt nad mäletavad ja paljusid inimesi kutsutaksegi küla järgi öeldakse Dreskinasta, kuigi nad ei tea, mis riski õnnega Pole iialgi Treski külas käinud, aga aga see, see nagu kehtib sellise küla kutsenimena. Ja võib-olla on õige hetk rääkida ka sellest keeleprobleemist. Siberi setod ei oska eesti keelt. Et see võib olla väga üllatavalt kõlada, sest siis eesti setod või Petseris autod saavad eesti keelest aru. Aga Sibelisetud, nad ei ole kuulnud eesti kirjakeelt, nad ei ole põhjaeesti keelt kuulnud ja ja kui nendega põhjaeesti keeles rääkida, siis nad ei saa sellest lihtsalt aru. Ja samamoodi, kuna nad on õppinud vene koolides siis nad eelistavad lugeda kiri lihtsad, kirillitsas kirjutatud tekste. Nii et Siberi setode on väga vähe kasu, kui neile sata eestikeelseid raamatuid, näiteks nad ei suuda lugeda, sest nad ei saa aru sellest tekstist. Ja samamoodi kui neile saata setokeelseid raamatuid, mis on ladina kirjas on neil ka väga raske seda lugeda til harjunud lugema seda et paljud Siberisse panevad oma tekste kirja, oma setokeelseid tekste kirja kirillitsas. Et näiteks kõik need laulukooride ja lauluansamblid, nende tekstid on siis kirillitsas kirja pandud, seto keel. Samamoodi, paljud rääkisid, naljalugusid, kuidas nad oma poegadele sõjaväes kirjutasid nii-öelda salakirja siis seto keeles, aga kirillitsas. Ja tänu sellele, et selline keeleline segadus ja, ja nagu selline raskestimõistetavus, et siis nagu see kontakt on, seda, seda näeme. Et neil on tõesti selline suuline kultuur, et nad, nad on nagu tõesti kõik see, mis on nagu setode kohta siin eesti keeles kirjutatud. See on neile kättesaamatu materjal. Selles mõttes tõesti nagu janunevad selle info järelekanne, neile meeldiks näiteks Vene keeles infot setode kohta või siis kirillitsas kirja pandud seto keelt, aga see on ju, seda ei ole. Aga kuidas nende kooliharidusega üldse lood on läbi eelmise sajandi et kui eestlased rändasid välja, siis nad tegid endale ka eestikeelsed koolid. Ka aida külla näiteks tehti kool mis oli alguses eestikeelne. Nii et see kõige vanem põlvkond sai eestikeelset haridust. Aga siis ühel hetkel loomulikult muutus ja paljud väiksed koolid pandi kinni. Mida Aila külas praegu on kool, aga see on selline algkool ja seal õpetatakse vene keeles. Setukeelset haridust ei ole Siberi setud saanud. Ja oma emakeelset haridust pole kunagi saanud. Küll aga osad neist on saanud eestikeelset haridust. Aga see põlvkond on siis tänaseks kadunud. Ka see setu keel on tänapäeval ilmselt pikitud ka vene sõnadega, nagu näiteks kalmistul on püstitatud daami etnikud. Ja et see muidugi on täiesti loomulik seal Siberis välitöödel olles, siis nagu mina rääkisin nendega seto keelt. Näed sa ühel hetkel said aru, et hai, kui palju eesti laensõnu on seto keeles mida ise ei taju, aga lihtsalt, mis on nagu sihuke loomulik setu keel sinu jaoks, aga, aga sa saad aru, et need, kes naljad sinna 20 sajandi alguses, neil ilmselgelt neid sõnu pole. Et noh, näiteks. Või linnuk, et sellist sõna nad ei saa aru, et see on nagu noh, nende jaoks on sama, samal jutt või, või õhu laiv või samamoodi noh, külmkapp, nad ei tea seda, et see maha tilliged. Et kõik need uuemad, uuemad sõnad on laenatud siin Vene keelest või siis tehtud mingi oma oma uudissõna, aga aga uuemad sõnad, mis on seto keelde, lähevad eesti keeles, neid nad ei tunne tõesti. Samasse keel on ka seal. Kuna ilmselt sinna erinevates setomaapiirkondades on läinud, Zetasid sinna sisse ja kas seto keeles on teatud variatiivsust, mida muidugi tänapäeval on jällegi keeruline siis neid jälgida, et miks see selline on, miks see inimene parasjagu räägib niimoodi? Ühesõnaga, see keeleküsimus on väga huvitav. Teine asi, mis on oluline, on see identiteedi küsimus seoses sellega, et et Siberi setod pole siis tõesti kogu seda seda suurt paksu asja, mis on kirjutatud setode kohta eesti keeles, nad pole seda lugenud, ei tea seda. Sest neil on sageli küsimus, et mis see seto veel on, et miks, mis sa, seto tähendab, et me ei ole ju eestlased, et noh, neil on probleem, et kes nad siis on, nad ei ole, nad ei ole eestlastest, nad ei saa eesti keelest aru. Nad ei ole venelased, aga, aga mis see seto on, et nagu et paljudel on selline identiteediprobleem ja selles mõttes oleks hea tõesti, kui see kontakt nagu siinsete Zetodega tugevneks. Et nad saaks kinnitust, et nad ei ole ainsad maa peal, kes räägivad seto keelt ja et selliseid inimesi on v kuskil neil võimalik kommunikeerida. Eelmine aasta juhtus sellenimeline asi, et et Haida küla asetu naiste koor käis spetsermal veel festival. Ja siis meil oli võimalus tulla ka eesti poolele Setumaale paariks päevaks tulid Obinitsas kas, ja siis see oli väga liigutav, kuidas kuidas need inimesed said nagu kommunikeerida sedasama omas keeles, mis nad rääkima vene keeles, neil oli võimalik võimalik võõraste inimestega rääkida seto keeles. Ja see kommunikatsioon toimis paljudel inimestel siis nagu tekkis kohe huvi, et et kus on sekitav küla, kus mu vanemad on tulnud. Et loodetavasti see kontakt nagu jääb ja tugevneb ja räägime veel ikkagi setu laulust ka. Ja kuulame ühe laulu. Mille pealkiri on tütarlapsed linnukesed. Nii mina tõlkisin selle laulu pealkiri ja kogemata kombel setu keelest eesti keelde, et kuidas setu keeles kõlab. Tütarlapse linnukese muidugi, see ongi selline uuem laul ja ilmselt nagu eesti algupära, et see on nagu muutunud setupärasemaks, kui ta on algselt olnud. Et seda laulutraditsioon on selline Haraline seal Siberis, et neil on, võiks öelda kolm, kolme kolme stiili, seal on seal vana setu algupärane regilaululine laulustiil. Mis on siis põhineb sellel Kaleva laameetrumil kaheksa silpi ja on mitmehääle siis on need uuemad riimilised enamasti eesti laenuliselt siis tekstid, viisidene, sellised venelased, eesti lainelised, saksa ajaloolised, ja siis vene laulud. Need laulud on tõesti oma stiililt ja olemuselt väga erinevad. Ja päris naljakas, et et nad Siberi seto naised, kes praegu laulavad nende jaoks oli, oli, et kui küsida, et, et mis need seto laulud on, too laul on siis öeldi, et ah, et seto laul, seda see polegi nagu õige laul. See, kes oskab seda seto laule, vaatab ringi ja laulab seda sellest, mis näeb, et ühesõnaga see nende jaoks see impro improvisatsiooni lisus, et sa suudad neid sõnu iga hetk teha uusi. Et see oli sellele olemuslik. Just selle seto vana traditsioonilise laulu puhul. Ja tänu sellele, et, et võrreldes nende uuemate stiilidega vene laulude eesti lauludega on need nii improvisatsioonilised, siis nagu sageli nendele tänapäevastele lauljatele tundubki, et et need polegi õiget laule, pole õiget viisi ja pole nagu sõnu ka, et, et lihtsalt inimene, kes valdas seda stiilise, võib iga hetk neid sõnu uuesti teha, et pole nagu sellist nagu konkreetset alguse ja lõpuga laulu, mis nagu alati sama. See muidugi näitab ka, et see kultuure natuke nagu natuke muutumas ja ja see, et see kõige kõige nii-öelda algupärasema osa osa sellest nagu tänapäevastele kultuuri kandjatele tundub nagu natuke kummaline see näitab seda, et see on natuke nagu sihuke ohu ohustatud vanem laulustiil. Ja tõepoolest nad laulikud kes praegu laulavad aktiivselt külades, et nad, nad on sellised nagu laulujanus, et, et kui meie läksime neid salvestama, siis sageli nad lauslaulu ära ja siis küsisid aga teiega õpetage neile jaamani laulised, me tahame ka teada, mis laule seal teisel lauldakse, nagu et selline kommunikatsioon oli väga oluline ja me ei saanud nagu minna sinna lihtsalt salvestada, vaid pidite vastu, on just Nad, tahtsid meie käest ka midagi saada ja tõepoolest, et õpetasingi laule ja siis järgmine aasta, kui me läksime uuesti sinna küladesse, siis nad laulsid seda laulu. Ja samamoodi saatsime neile testiga plaate ja salvestusi nendest siinsetest setokoolidest nagu lihtsalt kustutada janu. Et kui nad tahavad seda muusikat, ütles, et neil oleks seda kuskilt kuulata ja sellest vanemast laulust rääkides veel sõnade puhul, siis jah, peetakse väga oluliseks improviseerimisoskust, et räägitakse inimestest, kes tõesti vaatasid peale, laulsid panid kohe selle olukorra, selle hetke, need inimesed, kes olid ümberringi, panid laulu sisse ja siis kurdetakse, et tänapäevane selliseid inimesi enam ei ole. Kuigi samas külades kohtasime küll inimesi, kes tõesti suutsid improviseerida ja laulsid manniga sugust, lahkumislaule ja tänulaule, et mis olid selgelt improviseeritud, et sa improviseerimisoskus ei ole kadunud. Ja tõesti, meid kõiki pandi seal laulu sisse, et tegelikult selle plaadi peal on ka laul, kus kus lauldakse nii anust, viidates Anu Korbile kui Andresest, et tulid, tulite meile külla ja tõesti, need nimed on game sa lauluses kohe ja ja seda nad ei valmistanud ette, vaid see naine laulis selle niimoodi sealsamas laua taga, meele ja setode laula mitme hääle. Seda laulu kahe häälseks. Et igas laulus peab olema üks naine, kes laulab killed, kile on selline kõrgem, kõrgem saatehääl. Torre on siis põhi hääl, mida laulab kogu koor. Muidugi Torre siis tegelikult tavaliselt jaguneb, et ta ei ole unisoonis laulda, vaid lauldakse. Tore partii jaguneb. Nii et selline tore partii peab olema, selline Haraline ja mahlakas jaguneb ja siis selle peale on selline üks kiledaga häälega kylle. Et selline on sellele traditsioonile mitmehäälsus ja needsamad kylle ja Torre kategooriat, siis nagu kuigi see on algselt sisse oma algupärast laulutraditsioone iseloomustanud, siis nendesamade terminitega öeldakse kas siis uuema laulu siis kõrgema ja madalama hääle kohta. Nii et nüüd kuulame ühe uuema laulu küllalkule ütsinud mille viis on tuntud tegelikult seda laulavad ka Siberi lätlased, näiteks udmurdid laulavad seda ja nii edasi, et see on selline igal pool mujalgi tuntud Venemaal. Aga siis sõnad on sellised. Algupärased. Mnjaa. Koobu. Eelnevale Nathan kihkadimu lauljalt Mikule ka tähendas, me ka ei käi üle Aidu. Kommentaariks võiks öelda, et laulsid kaks kõige vanemad laulikud, keda me salvestasime siis 2007. 2008. aastal kes mõlemad on praeguseks seal, aidake surnuaial. Et Eesti ütles siis semeni olli ehk Olga mat, Veeva semine oli, see tähendab nagu Simeooni Olga siis nagu mehe järgi öeldakse, seal loomulikult ei saa järgi. Ja siis kopa, manni ja kopa manni oli see naine, kes, kes oskas veel eesti kirja ja tal olid ka nii-öelda pühad raamatud, kirikuraamatut, nii et tema oli siis viimane selles külas, kes oli veel matnud inimesi ja ristinud. Kuigi ta ei ole pappega ega vastava koolitusega ka selline selle ameti peal ta on olnud ja kopa manni oli juba väga haige. Ja me läksime siis selle semeni Olliga kopa manni pole külla, et saaks koos laulda, naised oli, hakkas laulma ja olime seal tema voodi ääres istusime ja ja siis kopa manni muidugi hakkas laulma kõrgemat häält ja ja laulmiseks ajasin enda kohe püsti ja ja noh, see oli jälle üks selline hetk, kus, kus sa oled selle voodi peale kaks, kaks laulad nii valju häälega, et tuba kajab, kuigi need mõlemad on siukest õrnad ja haiged, aga, aga siis laulad nagu kaks udupasunad seal voodi voodi ääre peal. Et see oli väga-väga võimas ja see ei olnud muidugi ainus laulmis, mis sel hetkel salvestatud sai, et see oli pikk-pikk, pikk laulusessioon ja, ja kui, kui ära hakkasime minema, siis loomulikult tuli ka lahkumisimprovisatsioon trepi peal, kui IPO salvestusaparaadid olid välja lülitatud ja nagu ikka kogu elu ei ole võimalik jäädvustada. Laulmiseks jaksu küll ja oli küll. Ja võib-olla rääkidagi natuke endast kooridest ka veel, et et Haida külas tegutseb naisansambel, milleni mehel lill. Sel ajal, kui meie käisime seal välitöödel 2007 2008 tegutses veel ka lastekoor kuller, kukk eksis, kullerkupp. Tänapäeval vist kuller Kukk on nagu suureks kasvanud ja lastelaulu enam seal külas ei ole, aga lill tegutseb, pannakse edasi. Et koosseis on küll natuke vahet, on vahetunud, need lillenaised muidugi on sellised natuke noorem mõlemad naised. Lillenaised rääkisid nende laulmise lugu enamasti selline, et et noorenenud setu laulu külje, laulnud, et nad rääkisid meile sellest, et et noorenenud emad ja vanaemad laulsid meiega. Meie küll ei laulnud seda, nad mingi üks, üks suur laulmine oli kogu aeg ja polnud seal õiget viisi ega sõnu, muudkui muudkui laulsite, istusid terve õhtut läbi, aga neelasin greid, uhked vene laulad. Me käisime seal kolhoosis tööle, laulsime seal laule ja mõnikord, kui oli mingi pidu või tegime nalja, siis lausest seto lauluga. Aga nüüd vana ja siis nagu nad on jällegi avastanud selle selle oma pärimuse ka nagu püüavad meelde tuletada ja laulda neid laule, mida siis nad on kuulnud kogu oma elu eaga pole noorene kaasa laulnud. Eliiaksis seal aulas muidugi neid uhkeid vene laule ja, ja kõike, kõike muud. Aga lisaks nendele naistele, kes seal kultuuri Mägorzywood käia on külas, siis ka neid naisi, kes ei taha seal kud tulemas käia, aga, aga lihtsalt tunnevad laul laule ja ja hoiavad laulukultuuri nagu, nagu näiteks olise semeni olli, kopa, manni. Kas nende pärimuses on kohta ka Pekol? Oleme leidnud selle kohta mingit mingit infot. Peko teatavasti 20 sajandi alguses, kui setod välja rändasid, oli tuntud ainult Ühes külade grupis. Et see sellist üldist Peko pärimust ei olnud, et see oli Mokornulgasse lobise lähedal, mõnedes külades säilinud. Aga Siberis pole selle kohta nagu sellist vanad pärimust nagu pole. Küll aga on see muidugi see uus Peko pärimus seal Anne Vabarna Eipasega seoses kuningriigiga päevadega on jõudnud ka Siberi setode. Nii ja nende külamuuseumis on see Peko täitsa nagu olemas, et neil on külamuuseum seal ja ja Peko eepos kui Peko kuju on neil olemas, aga, aga noh, seal selline uuem traditsioon Aga missugune on Siberi setude tulevik? Oleks ju tore, näiteks tõesti, kui nad jõuaksid Obinitsas sel suvel, kui Obinitsa on tegelikult soome-ugri kultuuripealinn. Kas see ansambel lill võiks laulda siin ja? Ja see kõik oleneb muidugi nagu rahast ja võimalustest, et ma tean, et läbirääkimised käivad ja et et kaija, Jerzy Eevaga, kes on selle muuseumi direktor, seal ja koorijuht, et ta on väga huvitatud, et tahaks tulla. Et loodetavasti leiduvad võimalused, et see reisijalt Krasnaja ärskist siia Eestisse on väga pikk teatavasti ja see ei ole sugugi kerge. Aga loodame, loodame, et see õnnestub tõesti, sest see eelmise aasta põgus käik näitas, et see, see võiks samale poolele olla selline väga, väga värskendav ja väga-väga silmiavav, et loodame, et see nii juhtub. Setude rahvariided on teada kõikidel eestlastel, et uhked rahade rinnas ja, ja tikandid ja värvid ja kõik, kuidas siberi setudel on, kas kantakse veel rahvariideid või kas neid üldse on allesena? Kui Mare Piho etnoloogaks käima 80. aastal seal Siberi külades siis oli palju rahvariided veel alles. Mare Piho on toonud Eesti Rahva muuseumisse päris palju esemeid sealt. Ilmselt ta päästis nii mõnegi kostüümi kadumisest. Aga siis tänapäeval, kui, kui siis ansambel lill asut asutati, et siis siis jällegi saad aru, et neil ei ole rahvariided, mida selga panna ja nii et lill on leidnud endale nii-öelda uued rahvariided. Need on nagu sellised hoopis teistsugused näevad välja väga huvitav muidugi, aga selles mõttes ei ole nagu kuigi traditsioonilised. Ja külas siiski natuke neid vanu esemeid on, et need on koondatud nüüd sinna Haida külamuuseumisse. Aga mis puutub rahvariietesse, siis Mare Piho on väitnud nendesse Siberi seto rahvariietes ei toimunud neid, neid moemuutusi, mis toimus siin kodu setomaal. Näiteks kui te olete tähele pannud, siis vanemad setoriided on sellise valge ja punane, panen siis hiljem muutub punane selliseks tumedaks kirsipunaseks pruuniks. Selliste punase värvi muutus näiteks ei toimunud seal Siberis, Siberis on endiselt ainult see helepunane sellised seda moevool sinna jõudnud. Ja väidab ka, et setod, kes sinna Siberisse läksid, et nad võtsid nii palju riidekraami, kaasad nad sealt kohapeal ei kudunud näiteks juurde. Et kõik need, mis, mis riided seal olid, need olid neil kaasa toodud. Noh, võib-olla siiski ma arvan, et seal kohapeal toimus ka ikkagi mingi mingi tegemine, et nad sest kui vaadata neid vanu fotosid Siberi setode, neid pole küll väga palju, aga et on näha ja kannavad rahvariideid. Ja ilmselt see esimene põlvkond ikkagi nagu ei vahetanud seda oma riietust veel ära, et nad kandsid ikkagi surmani neid rahvariideid. Ja muidugi sel ajal oli tavaks, et nad maeti siis rahvariietes, nii et et väga palju, rahvariided on koos inimestega ära surnud. Siberi setudest Ida-Siberis, Krasnojarski krais, Sajaanide eelmäestikus, rääkis Kirjandusmuuseumi folklorist, Teadusdoktor Andreas Kalkun. Siberi setude laulude esimesed teadaolevad jäädvustused on pärit 1980.-te aastate teisest poolest. 2007. ja kaheksandal aastal salvestati lisa. Need laulud on kogutud autoloogiasse, mida saab kuulata ka internetist ja milleni te jõuate ikka eesti loo kodulehe või Facebooki seina abil lähemale. Ja seal mitte ainult ei kuule, kuidas setud laulavad, vaid seda saab ka vaadata. Kõike head.