Tere kõik kuulajad ja eriti muusikasõbrad tänaõhtuse sümfooniakontserdiga Estonia kontserdisaalis avatakse järjekordsed Eesti muusika päevad. See on üks igakevadine muusikapidu, kus kuuleb palju eesti heliloojate uut muusikat, eks selleks festivaliks kirjutatud. Ja see on tõeline omamaise muusikaparaad ja niiviisi juba alates aastast 1979. Ja see on põhjus, miks me räägime täna muusikast ja muusikuga. Vähemalt saatesse Eesti riikliku sümfooniaorkestri dirigent, direktor, direktor Kristjan Hallik. Tere. Tere. Dirigente veel ei ole. Ei vot sinna natuke on küll elu jooksul kokku puututud, aga dirigendiks kindlasti mind nimetada ei saa. Ambitsioon on? Hetkel olen kindlasti direktori ametis ja korraldusliku töö peale. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Noodee teid valiti ERSO direktoriks aasta tagasi kevadel ametisse astusite umbes kaks kuud tagasi, veebruaril, alguses. Aga enne kui me hakkame rääkima riiklikust sümfooniaorkestrist, vaatame teie kujunemisteele tagasi. Kuidas teist sai muusik? Kuidas te valisite selle tee, sest kas te äkki on suguvõsas muusikuid, muusikaõpetajaid andunud koorilauljaid, kuidas see otsus kujunes? Muusikaga on olnud tegemist tegelikult täiesti sellest ajast peale, kui ma üldse esimesed mälestused endast on, et mul isa on mänginud eluaeg erinevates bändides. Aga lisaks sellele kogu mu emapoolsest suguvõsast. Ta on hästi-hästi palju viiuldajaid olnud, nii külapillimehi kui Näiteks Kukruse orkestri siis kunagi tegid seal kaevurid, kaevurite oli orkester ja siis oli seal nii dirigent kui viiul ja kui need seal oli hästi palju muusikuid. Et neid ma küll muidugi ei mäleta, et nendest on ainult kõik lood. Aga üks, kui suguvõsasid hakati üsna oli, siis 80. lõpus, 90. alguses hakati uurima, et siis sealt tuli hästi hästi huvitavat infot välja. Ja lapsest peale. Kohe oli teada, et muusikaga võiks tegeleda ja üks hetk kui muusikakeskkooli ettevalmistusaastad hakkasid, siis kujunes nii, et hakkasin viiulit õppima. Kas teie enese soov või, või see oli nagu kodust tulnud ettepanek, et poiss, võta viiul. See kujunes kuidagi nii, et üx kitarri huvi olid tollal vist õhus ka, kui ma õigesti mäletan ja siis kuidagi, et viiuli üsna lähedal kitarrile välja, et ka keelpill ja et siis ta üksed kuidagi kujunes niimoodi, et ma jah, kolme poole neljaselt hakkasin siis neljasadat, läksin 400-ga, hakkasin siis ettevalmistusrühmas käima. Siis üks hetk sai selle viiuli kaheta. Meenutage mõnda õpetajat või mõnda eeskuju viiulimaailmast või, või kedagi interpretatsiooni mõttes, keda te olete endale eeskujuks seadnud ja kellest te olete innustust saanud? Oi, neid on ju palju, et alustuseks kõik minu õpetajad, et läksingi kohe alguses Niina murdva juurde, kellega me olime siis koos kuni muusikakeskkooli lõpetamiseni ja kellele sa ikka veel aastaid hiljem käia ette mängimas, kui, kui ainult noh, kui ainult vajadus oli, ta kohe võttis vastu. Siis muusikaakadeemias jätkusid õpingud Mari Tampere pes Rootney juures ja magistris veel Urmas vulbi juures. Ja kindlasti oluline kujunemisaeg oli ka veel Berliinis, õppides seal viiulit. Ta õpetas mulle Marcothoni, seal olid ka muud sellised üldmuusikalised ka ka siis sattusin terrigeerimise klassi näiteks. Mitte üks kord vaatama, vaid rohkemgi. Et see aeg oli ka väga, väga rikastav. Aga kui te mõtlete viiulikontsertide peale, kui te vaatate solisti ja meenutate mõnda niisugust esitust, mis on teile mõjunud ja, ja te olete mõelnud, et see on väga huvitav. Siis meelde tuleb, siin on jälle raske niimoodi ühte välja tuua, et nii ka just seal Berliinis kui ka tegelikult muudes kohtades ma olen peaaegu praeguseid tippviiuldajaid, kes üldse ringi liiguvad, et peaaegu neid kõiki ka otse kuulnud, et see on täitsa midagi erilist, hoopis teistmoodi kui plaadi pealt või kuskilt telekast. Et kindlasti tuleks välja tuua Leonidas kavagos midagi erakordset. Muidugi mutter mäng on täiesti erakordne. Ja meil siin Eestiski on ju käinud nii Gidon Kremer korduvalt ja korduvalt. Tema oli võib-olla jah, kui ma noorem olin, üks selline, kes siia sattus, kes oli väga-väga põnev. Hiljuti muidugi Hilary Haan, kui käis Eestis, see oli midagi täiesti erakordset. Jah, ja neid muidugi see nimekiri jätkub ja jätkab, et et kui niimoodi seal pole eeskujudest, et võib võtta ka täiesti oma klassivendade klassiõdede või paar aastat vanemate seast, et kes on mõnel kontserdil midagi väga-väga kihvtilt teinud, et et ikka peab õppima nendest nendest ka, kes on su ümber. Missuguse ajastu muusika teile meeldib, kui meid eeskätt viiuliliteratuurist räägime? Jälle pean vastava umbes samasuguse vastuse eest. Olen hea meelega mänginud tõesti alates barokist vanamuusikast kuni nüüdisteosteni. Et loomulikult viiuli siiamaani suuremas osas instrument Taal, muusikakool on üles ehitatud romantilise muusika peale. Et kuidas kuidas õpitakse viiulitehnikat? Kuidas kõik see kogu see viiulipagas üles ehitatakse. Aga olen tõesti päris palju tegelenud ka kõikvõimalikke, ka vabaimprovisatsiooni iga näiteks, mis kõlab väga nüüdismuusika moodi või erinevaid esiette kandeidki. Et mis puudutab uut muusikat ja samamoodi baroki Bachi pahk võiks olla, on ja ongi alati viiulimängijate repertuaaris, et see on midagi sellist millest ei saa kõrvale. Missugune pildil olla. Hetkel ongi see seis, et pean tagastama minu käes väga pikalt olnud pillimis kuulub tegelikult muusikaakadeemiale. Et mul uue pilliotsingut praegu hetkel käivad. Hoolimata sellest, et te olete teinud oma elus kannapöörde ja et ma arvan, et see viiul ikka mul kodus võiks olla. Et eks need varsti hakkab paistma, et kui esimene laviin uue elukutsega või uue töökohaga niimoodi üle käib, et siis, eks varsti kurat, kui palju aega hakkab üle jääma või ei hakka jääma. Et ikkagi noh, selline variant A siiamaani annet ikkagi üritaks vähemalt natukenegi viiulimänguga tegeleda. Ühesõnaga, te vahetasite sooloviiuli niisuguguse terve suure esindusorkestri vastu täismõõdus sümfooniaorkestri vastu. Mulle tundub, et see on umbes nii, nagu eluaeg tennist mänginud üksikmängija läheks äkki korvpalli meeskonda, kas mängijaks või treeneriks. Miks te niisuguse täiesti. Taalsed tegite natuke täpsustaks, et päris sellist soolokarjääri on mul olnud vähem, et pigem on kogu aeg olnud siis kas selline kammermuusika et Kelblikvartetit, krintetid ja tegelikult kogu aeg ma olen mänginud orkestrites, et kas siis olen olnud tööl orkestris või siis käinud lihtsalt abiks, et noh, kas, kui keegi jääb haigeks või on vaja suuremat koosseisu või noh, nii edasi. Et peaaegu kõik Eesti orkestrit on läbi käidud ka viiuldajana. Aga te olete ju rahvusvahelistel konkurssidel viiuldaja täna päris preemiaid saanud, see on nüüd selline asi, et rahvusvahelistel konkurssidel, no ma usun, et suurem, lõviosa viiuldajateste ikka peab käima ja ja noh, et see on juba selline õppeprotsessi osa. Et, et mõned on läinud siis paremini. Aga mul tegelikult jah, et niimoodi tööelus on olnud pigem selline kammermuusiku ja, ja orkestrandi rolle. Aga noh, loomulikult vahel on soolokontserte tehtud antud nii siin kui seal Läheme nüüd siis selle eluetapi juurde, kui te otsustasite kandideerida ka meie esindusorkestri dirigendi kohale. Jälle läks natuke direktori kohale just, aga juhid ju mõlemad just. Me teame seda, et ERSO, orkestrantide noh, on tahtnud nagu üht inimest direktoriks ja kunstiline juht, võib-olla on tahtnud teist inimest direktoriks ja me teame, et üks varasemaid kultuuriministreid on ERSO direktori lausa vallandanud, millele järgnes omakorda kunstilise juhi ja peadirigendi tagasiastumine. Ühesõnaga, te olete astunud nüüd kohale, mis on hästi tõmbtuultes ja teid mõjutavad allhoovused, mis on pärit teie eelsest ajast, mis ei tulene teie isikust, aga, aga te peate ometi lahendama igasuguseid sasipuntras, kui hea kriisiolukordade lahendaja teole. Ma usun, et kui jääda rahulikuks, mitte endast väga välja minna, et siis on võimalik peaaegu igasugusest kriisist Üsna väheste kadudega ikkagi kõik organisatsioonid välja juhtida. Et rahulikuks jäämist ma olen saanud siis treenida või praktiseerida ka just organisatoorse külje pealt, tegelikult viimased üle 10 aasta erinevate festivalide, erinevate kursuste juures. Kuna tihti just festivalidel ongi, kui seal on iga päev, päev võib-olla isegi mitu kontserti siis tihti ongi situatsioonid, kui jälle midagi, noh, midagi ikka juhtub. Ja juhtub niisugustel festivalidel või kas keegi jääb seal haigeks vahetult enne kontserti keegi ei saagi olla. On olnud olukordi, kui on ühel kontserdil kaks korda kontserdi jooksul pidanud kava järjekorda muutma, Kriisal näiteks meil üks muusika ajas kellaajad sassi. Ja järgmine siis oli järgmine number oli nii, et nad olid valmis minema vahetult enne ikkagi oligi üks tervislikel põhjustel. Ei saanud peale minna, et siis publik oli juba saalis ja kõik see tuli niimoodi kiiresti lahendada. Kõik lõpuks lahenes ilusti, et et neid asju juhtub ikka. Ja kui on seal korraga ka nii muusikute poole pealt sadu ja sadu, et kui on mitmes seotud mitu orkestrit, koori võib-olla seal kursustest osavõtjad, väljund, kusjuures pluss teiselt poolt tuhandeid inimesi publiku poole peal, siis nädala jooksul näiteks, et siis neid asju, mis juhtuda saab, neid ikka on. Et isegi kui on kõik hästi läbimõeldud plaanid tud, mitu korda läbi proovitud. Mitu aastat on ju võib-olla isegi juba samu asju tehtud, vead kirja pandud, aga tuleb ikka midagi natuke Uudel niiti, vete lähema kiirreageerija, et siis on jah, need hetked et siis mida, mida rahulikum olla, mida kiiremini hajuma siis mingeid variante läbi töötab, et seda, seda parem, et siis siis on see hetk, et ei tohi endast välja minna. Kui on niisugune pikalt küdenud konfliktiolukord, kas te olete niisugune lõputult rahulik läbirääkija ja selgitaja ja lepitaja või? No see muidugi natuke sõltub olukorrast, aga vahel lihtsalt on vaja ka mingisugune asi siis ka konkreetselt ära otsustada, kas siis tõesti mingisugune paise lõhki lõigata. Et ei saa ju ka lõputult siis kedrata, aga mida ma arvan? Et selles rollis praegu ongi väga oluline olla ka tõlgi rollis. Et kui võib-olla väljapoole paistab vaat ühed muusikud kõik ja ka need, kes seal ümber On korralduse poole pealt, et, et see on ka selline muusikaga kuidagi seotud, et küll see kõik nad kõik omavahel hakkama saavad. Aga tegelikult need maailmad, mis, mis pidi inimesed siis tegutsevad või mis, mismoodi nad mõtlevad, need on ka erinevad, et mis on dirigendimaailm, mis on orkestandi maailm. Kolmas osapool siis, et kuidas on see kontoripool, kus seda kõike siis korraldatakse? Kõrval on heliloojad, publik on saalis veel oma oma külje pealt loomulikult kõikvõimalikud partnerid, poliitikud. Et seda, neid, neid osapooli niimoodi erinevaid neid tahke selgitada, et tihti on meil nii, et kui on keegi mõtleb natuke teistmoodi, kui meie, siis tekib kohe võib hästi ruttu konflikt tekkida või tekib selline ärritus. Aga võib-olla Mul on olnud jaht, viimast, et jah, päris tõesti 10 aastat, et kui ma olen ühelt poolt olnud kogu aeg tegevmuusik samal ajal ka üritusi korraldanud et siis on pidev, on olnud need erinevad maailmad mõlemalt poolt ees. Ja siis on tõesti on läka ühte ja teist näeb, et kuidas, et ootamatult, et kuidas võib väga erinevalt mõelda tegelikult ühte asja juurde tegelikult koos tehes. Et te olete Pärnus Raivo Järvi, Suvefestivali ja meistrikursuste korraldava tiimijuht olnud Kui mitu aastat meil nüüd tuleb, viies festival. Enne seda oli kaks aastat veel kursuseid, nii et üks aasta oli Pärnus ja üks aasta me olime koostöös Leigo festivaliga olime nädal aega Leigol. Et see oli ka tore aeg. Et mis see on, mis sellest Pärnu Järvi festivalist nii erilise mina ei ole seal käinud, aga, aga minu tuttavad kolleegid, kes on käinud, kiidavad seda taevani, ütlevad, et õhkkond, mis Pärnus valitseb nende kursuste ja festivali ajal et see on seal midagi ise raliku, midagi täiesti erilist Tallinnas tavalisel kontserdihooajal seda kunagi ei näe. On on väga huvitav vaadata, kuidas Paavo Järvi töötab kõikjalt maailmas kokku sõitnud kursus lastega ja kuidas see kõik juba samal õhtul kontserdil õnnestub realiseerida, mis see on, mis selle õhustiku loob, mis paneb, loovad inimesed unustama kõik oma mured hädad ja, ja tõesti pühendama muusikale? Selliste suvefestivalide puhul on jah, see on hästi oluline, et kui tulevad inimesed väljaspool oma, siis sellist tavapärast rutiini töö Hovega. Et oleks midagi siis erilist, sest kogu see seltskond, kes meil sinna kokku tuleb, et neil kõigil on väga palju erinevaid pakkumisi kogu aeg laua peal, mida suvel teha. Et kindlasti me ei võistle finantside osas, et neil on tihti kordades suuremad pakkumised nii saksa festivali delt prantsuse festivalidel ja nii edasi. Aga meil üks selline algne idee oli, kui see üritus hakkas kasvama festivaliks, kõigepealt olidki Neeme Järvi, Paavo Järvi kursused. Ja aga, aga kui see nüüd hakkas festivaliks kasvama, siis oli just see mõte, et teha midagi väga-väga hästi ja teha niimoodi eriliselt, et siis hakkame ja kui on piisavalt palju juba neid inimesi koos ka, kes siis kõik tulevad ja tahavad teha, et me, eks me natukene valime ka neid muusikuid selle mõttega, et mitte ei ole lihtsalt lihtsalt hea, lihtsalt hea ka olla, aga et oleks just selline väga suur entusiasm või ka selline just koos musitseerima tahe, et tihti, kui Paavo Järvi siin mööda maailma sõidab, erinevate orkestrite tööd teeb, et siis, eks jäävad ju ka silma erinevalt muusikud, kes siis tõesti on sellised, kes väga hästi kaasa töötavad või ega siis see välja ei tule, et seda, seda niimoodi ei saa ja seda ei saa ka lihtsalt tavalise ettemänguga, noh, vahel pannakse kokku orkestreid, et on, et kõik mängivad ette ja siis valitakse paremad välja. Ja siis pärast selgub, et kes siis kokku said, et tõesti valime väga ettevaatlikult igat mängijat täiesti eraldi. Et saaks just kokku see eriline kooslus. Niisiis, nende annete oskustega varustatult alustasite direktori tööd meie esindusorkestri juures. Mis siis on need rosinad, mida te orkestrile pakute? Missa, plaadistused, kontserdireisid, kuulsad saalid, kuulsad külalisdirigendid ja solistid. Ja et praegu meil ju hakkabki kohe ERSO-ga nüüd kokku saama, järgmine hooaeg. Tahame kontserdisarjad välja kuulutada lõppkontserdil, mis meil tuleb mai alguses ja varsti tulla ka kogu hooajaga välja ja samal ajal käibel meerimine veel pikalt ette, et kuni siis praegu on ka samal ajal järgmisel hooajaga on arutuse all, et mida te perso Eesti vabariigi 100. sünnipäeva erinevates projektides 2008 2018 just et nii Eestis ees kui ka Eestis väljaspool. Et meil on tänu Neeme Järvile on väga hea kontaktplaadifirmadega Chandose Alt, meil just tuli välja plaat. Ja on päris mitu projekti veel õhus, et mis on pooleli. Samas on veel Neeme Järvi kadett tihedalt koostööd plaadifirma piss kellega samuti meil on veel, ongi üks plaat on pooleli, et suvel veel ühe salvestusele, siis saab plaat valmis Eesti muusika sinna, nüüd tuleb välismuusika peale. Seal on Prokofjevi projekt. Ja siis me anname siin koostes Erpiga annab orkester ise välja. Plaadisarja, et see on juba ka, et esimesed kontserdid on juba ära olnud, et need on siis Kalle Randaluga ja Neeme Järvi ka kõik Beethoveni klaverikontserdid. Et see on siis selline selline projekt, et meil nüüd järgmine hooaeg tulebki kaks, kaks kontserti ka jälle samast sarjast, et mis lähevad Kablaadistusse siis meil tuleb kogu kogu plaaditsükkel tuleb Kalle Randalu ja Neeme Järvi koostöös, et seal on väga-väga huvitav. Kas plaadistused on avalike kontsertide võtte? Ei, seal on eraldi ka plaadid, sessioon, aga me võtame üles ka avaliku kontserdi, kui seal midagi juhtub erakordset, mida väga-väga tahaks kasutada, et siis siis on ka see võimalik muidu plaadistati Eestis ja et see ongi niimoodi, et meil tihti tehnilise töö teevadki veel Eesti tõsiselt kui, kui ka isegi Jondlusega koostaja, et seni oligi ju ka väga hea, koosta kadunud Maidomaadikuga. Nüüd meil lähevad projektid Tanel Klesmentiga edasi ja püssiga on natuke teistmoodi, et nemad siis tulevadki kogu oma pargiga, kolivad siis nädalaks ajaks Eestisse ja nemad teevad täitsa ise kontserdireisiks kuulsate festivalid. Ja et praegu võib rääkida niimoodi järgmisest hooajast, seal on paar asja juba niimoodi üsna kindlad, et meil tuleb selline päris tore koostöö lätlaste leedukatega. Et, et just, et huvitav, et seda selliseid varemgi pole tehtud, et noh, Baltikumis me siin ju kõik koos olema. Et projekt on siis selline, et Nemad tulevad meile külla ja meie oleme neile. Ja siis lätlased on siis keskel, et meil siis käivad ka mõlemad läbi. Et meile tulevad, siis tuleb Läti sümfooniaorkester ja Leedu sümfooniaorkester. Ja meie siis käimegis. Me käime ühe korraga, et käime, siis sõidame Lätti ja Leetu. Ja praegu peaaegu kinnitatud, aga ma arvan, et selle võib ju ka välja hüüda on, et meil on ka Kölnis üks uue muusika festival, pütt tulemas on siis järgmine kevad. Et nad olid meist väga huvitatud. Ja et siin meil oli siis ainult sättida niimoodi, et me kindlasti saaks minna, mida te mängite seal. Kas see on kokku lepitud? On on natukene veel, ongi see niimoodi õhus, et kindlasti mängime Arvo Pärti. Aga mis sealt veel neil on, seal omale on festivali erinevalt teemad et seal päris puhta eesti muusika kavaga ei saa välja minna. Neil on seal omad soovid, mis nende selle järgmise aasta festivali selliste teemadega kokku läheks? Kui ma õigesti mäletan, siis siin märtsikuu kontsertidel on Ersolunud võimalik esitada Erkki-Sven Tüüri uusi sümfoonilisi teoseid Eesti esmaettekandes. Ja et meil oli Eesti keeles on selle teose nimi elama hätta jäänud elud. Et mis oli esiettekanne oli siis umbes kuu enne sõda, kui meil Eestis. Ja see oli jah, selles mõttes hästi hästi tore, vahel jäävad need meil heade heliloojate teosed, mis kuskil mujalt on tellitud ja ma olen ette kantud, jäävad päris pikaks ajaks, enne kui nad siia jõuavad. Aga kuna see oli ka seal, oli siis Arvo Volmeri juhatatud Brüsselis oli brüsseli orkestriga ja siis tuli selline mõte, et äkki siis tõesti liita ta niimoodi kiiresti ka siia kappa ja see sobis väga hästi ka just sinna järgnevad Sibeliuse, Seitsmenda sümfoonia, aga ka muusikaliselt kokku, et see moodustaski väga ilusa terviku. Et meil oli jah, õnn, õnn tuua ruttu, Erkki-Sven Tüüri, ta ei oska siin ettekandele. Erkki-Sven. Tüüri uudisteosed alati leiavad publiku tormilise vastuvõtu, aga kuidas on niisuguse noorema põlvkonna uue heliloominguga, mida ERSO täna õhtul näiteks Estonia kontserdisaalis esitab, et et kas see kõnetab tõesti ainult noorte heliloojate oma põlvkonda Nende kompositsiooni, õpetajaid muusikateatriakadeemias või, või jätkub sellele uuele muusikale ka rohkem publikut, kui on üks ainukene Estonia kontserdisaali saalitäis? Ma usun küll, et praegu ju eesti muusikat, päevad kestavad nädal aega, meil on hästi tihe programm ja nad on tõesti väga huvitavad sellel aastal kogu selle kava kõik kokku pannud, et neil lisaks tavakontsertidele on ju ka veel mini-EMP. Kui siis päris oled nii mängivad kui on ka heliloojatena. Et et kindlasti on sellel muusikal publik. Ja see on väga, väga oluline, et ka heliloojatel oleks kogu aeg, kellele kirjutada, et oleks tellimusi. Sest kui me Eestis ei telliks või ei tahaks esitada eesti muusikat ega seda ka ei hakka keegi kuskil mujal, siis igal maal on ka oma heliloojad, keda keda vaja siis kellelt on vaja tellida ja et nii Eesti muusika päevade pikk traditsioon kui üldse uue muusika ettekanded, et see on kindlasti väga oluline osa ka ERSO, ERSO elus. Miks ma seda küsin, on põhjus ette? Tõenäoliselt ühest Eesti televisioonist. Tuuri saatest jäi mulle meelde ühe näituste korraldaja niisugune kurtmine, et miks Eesti kunstipublik ei käi moodsa kunstinäitustel põhimõtteliselt sellepärast, et eesti publikul puudub harjumus niisugust moodsat kunsti vaadata ja kui neil puudub harjumus, siis, siis nad ei saa sellest ka aru, et võib-olla peaks eesti publikut pisut koolitama, nägema, tajuma, mõistma uut kunsti. Sama võib-olla käib Eesti hästi moodsa luule kohta, et kuidas muusikaga moodsa muusikaga, mille kohta sageli öeldakse, et see on nii raskepärane, nii ängistav ja ja aeglane ja seal ei ole niisugust kergesti meeldejäävad meloodiad ja see on võib-olla helilooja eneseväljendus, mis piirdubki tema enese sisemaailmaga. Kui palju koolitust vajaks publik selleks, et mõista kaasaegset, helikeelt interpretatsiooni? Kindlasti on tähtis, et meil oli tegelikult see võiks olla mitte ainult nende kontsertide või näitustega seotud, vaid see võiks olla juba haridussüsteemist. Et otsa siis praegusel juhul helikeelega inimesed harjuks. Et nagu siin alguses sai räägitud, et tegelikult see, et ka seal võib-olla isegi väike küsimus, et ka instrumendiõpe on, käib romantilise muusika põhjal. Et ümber on kogu aeg selline ja paarsada aastat vana vanamuusika, mis kusjuures ju tegelikult alles alles noh, natuke rohkem kui 100 aastat, 150 aastat tagasi veel mängitigi ainult muusikat kogu aeg. Et alles Mandelson hakkas huvi tundma, et mis enne teda on ka kirjutatud. Aga mis nüüd siis puutub sellisesse veel koolitusse, et selle peale ma olen päris palju mõelnud ka ja muusika või üldse klassikalise muusika puhul ka täiesti sellist Rahmaninovi sümfooniat või selle puhul võiks olla võib-olla mingisugune isegi eel tutvustava osa, et näiteks Saksamaal see väga hästi toimib. Et seal on natuke rohkem kui tund-poolteist tundi enne kontserti on sellised loengu vormis pooleldi loeng, pooleldi on ka siis seal natuke muusikalist osa, et erinevad helinäited. Et räägitaksegi lahti, et mis hakkab juhtuma, et mis seal kavas on, kas see puudutab ainult, ütleme kaasaegset ei kujuta ka siis üheksateistkümnendad kahekümnendad seal kõike, et et seal on Berliini filharmoonias on selline näiteks umbes 300 jah, umbes kolmesajakohaline eraldi ei saa selle jaoks ja see tihti on täiesti puupüsti täis. Nii et kui jube seepeale on hakanud, et siis enam sisse ei saagi minna. Ja siis veel moodustavad sellised inimeste grupid fuajeedesse, et kus on siis telekad väljas, et kuulavad ka. Ja, ja kuna need on muidugi seal olnud ka sellise muusikapublikut teadlikkus nii kõrge, siis tihti ka need loengud on juba nii huvitavad, et mul endal oli selline tore kogemus, et et viiuldajana kui ma olin näiteks ühte viiulikontserti juba päris pikalt mänginud ja ette erinevatele professoritele ja nii edasi ei, see oli juhuslikult ka sellest seal räägiti. Ja ma sain veel sealt väga palju uut uut põnevat, endagi jaoks teada. Midagi sellist, noh, võib-olla väiksemas vormis, et siin korraldada, ma arvan, et me seda asja on ka tegelikult. Et Canimati väiksemalt mõne festivali juures. Aga ja et ma arvan, et siin selliseid tutvustavaid tegevusi enne kontserti, miks mitte, et võiks ka ERSO kontsertide vahel olla. Et siis ei teki enam seda siis ei ole seda hirmu, et, et kas ma nüüd sain õigesti aru või, või mida, mida ma peaks kuulama. Et kui ka näiteks helilooja ise räägib, et siis on pärast seda nii, nii palju lihtsam, nii palju lihtsam kuulata. Võtame näiteks Eesti kõige eesti heliloojate kõige uuemad ooperid, mida me siin Eestis näinud ei olegi. Jüri Reinvere puhastus Soome rahvusooperis või siis Berginud Norra rahvuslikus ooperis. Kas teie hinnangul Eesti ooperi publik vajaks pisut ende nakas järeleaitamist võib pisut tutvustust, et, et see uus helikeel ei mõjuks nii ehmatavalt kui ta võib-olla ehk mõjub. Ma nüüd ei oska seda öelda, et seda nüüd eraldi peaks siin mingisugust väga suurt eraldi koolitust tegema, et noh, et see siin võib-olla see mõte oligi, et lihtsalt natuke enne et mingeid asju lahti rääkida. Et tegelikult maga pikisilmi, ootan, et operite meile siia jõuaks. Et ei pruugi olla, ta võib olla ehmatav helikeel mõne jaoks teistele jaoks teise inimese jaoks võib-olla ongi midagi täitsa uut ja värsket. Näiteks ma tooks sellise näite, et noorem generatsioon, kes ka sellise alternatiivmuusikavooludega kokku puutub, et siis nüüdismuusika, et pigem isegi neile Leon lähedasem nüüdismuusika kui romantiline muusika, et sealt seal on mingisuguseid kokkupuutepunkte võib-olla isegi rohkem. Ja kui päris noorte juurde minna, et et ma tean, projekti on tehtud nii, et on kirjutatud, siis näiteks kirjutas Prantsusmaal üks Eesti noor helilooja Elis Vesik kirjutas päris väikestele lastele, et seal oli ka üks meil eesti viiuliõpetaja eesti viiuldaja elab seal, tellis oma viiulistuudiosse siis spetsiaalselt loote uue muusika helige, sellega aga nimetatakse lastel lihtne mängida. Aga et oleks siis need komponendid oleks täitsa niimoodi täiesti uue muusika komponendid. Ja lastele läks väga hästi. Nad võtsid ilma igasuguse blokita, võtsid selle vastu, esitasid, esitasid selle fantastiliselt, meeldis ka siis kõik lastevanematele kõik see oli väga erakordne ja edukas projektsel. Publiku kasvatamisest ja harimisest räägin, on see, et Eesti on väike, publikut vähe, kuulasin just üle Marko Matvere intervjuu sel puhul, kui valmistama lavastust Aino Tauno Aintsi rehepapp vanemusest, ütles, et parimal juhul terve Tartu linna ja Tartu maakonna peale on võimalik kokku saada kuus Vanemuise väikese maja saalitäit publikut, et see on selle tohutu töö, eks ole, helilooja lavastus, kõik orkester, partituurid partiide õppimine, et see on ikka erakordselt väike hulk, mistõttu publikut oleks vaja kuidagi saali meelitada harida teda. Nojah, et eks siin peabki siis võib-olla. Kontserdikorralduse pool noh, ma isegi vaatama ka ise niimoodi, et mida ma saaks paremini teha just neid samu võib-olla kohtumisi helilooja interpeediga dirigendiga enne kontserti. Aga, ja eks see uue muusika kuulamine, uut muusikat on ju ka ja vaat et Arvo Pärt, kes on praegu maailmas number üks uue muusika helilooja. Et see, kui tähtis ta mujal on, seda näebki tegelikult. Kuid näha, mis, mis toimub välismaal, kui ta kuskile kontserdile, kui ta üldse oli astub, on publik juba täiesti nagu oleks, nagu hakkaks rokk-kontsert. Ja temal on ju väga palju publikut, samamoodi on erinevate meil on täna õhtul näiteks kavas. See on päris tore juhus, et ongi meil oma orkestrist meelis wind. Klarnetimängija on kirjutanud teose, mis on natuke selliste Tšassilikke elementidega ja ma arvan, et see on ka lihtsasti kuulata väga ja väga efektne, väga hea lugu on tõesti, on hea lugu. Et seda, et oleks, need on lihtsalt uus muusika, seda ei pea üldse kartma hakanud. Wellingtoni mängima nii, et piirid kaovad ja enne veel, kui me saate, lõpetame ma väga palun, et te räägiksite selle näite, mida te olete varasemalt ka saadetes rääkinud muusika korrastav mõju ümbrusele ja inimesele. Ja kusjuures täitsa juhuslikult ka eile oli ühes seltskonnas sellest samast asjast juttu. Et justkui ERSO kontsertide kontekstis ongi seda selles mõttes just hea rääkida, kuna ERSO kontserdid on just reede õhtuti, et kui töönädal saab läbi siis on päris mitmeid selliseid uuringuid, et see ei ole lihtsalt, et lihtsalt selline jutt, et armoonia korrastaks. Aga mis mustreid tekitavad helilained kas siis vees või noh, üks kuulus näide riisiteradega, rääkige neid ära, palun. Et need on nüüd Claudeni. Eksperiment oli see, et ta pani, see tegelikult juba oli 100 aastat tagasi tehti siis ühe tädi poognaga neid laineid, aga nüüd pandi mikrofoni või kõlari peale. Kõlari peale on siis selline plaat metallplaat, kus palun riisiterad ja mida kõrgemale siis Heli tõuseb, seda keerulisemaks mustrid lähevad ja täiesti sümmeetrilised, et need riisiterad moodustavad mustreid selle plaadi peale pandud kõlarilest, et nad vahepeal on siis vahepeal, need lähevad sassi jälle. Alguses on lihtsamad mustrid, siis helikõrgus tõuseb, Hersid lähevad ülesse ja, ja siis moodustab niimoodi, kui tuleb, õige sagedus moodustab niimoodi, järsku tuleb täiesti uus muster ja mida kõrgemale, seda keerukama, et seal lõpuks on juba kümneid ja kümneid erinevaid väikseid ringikese riisiteradest ja ja samu laadseid eksperimente on tehtud ka veega. Et mis seega juhtub, kui inimese organism teadupärast koosneb suurelt enamalt jaolt veega veest. Et see on täiesti loogiline, et siis kogu see helilainete vastuvõtmine, et ta füüsiliselt midagi tekitab. Ja need erinevad, korrastatud mustrid ei ole mitte ainult siis sellise ühe helipeal, vaid ka kooskõlade. Et koos kõladest on suured teooriad, et kuidas siis erinevad kooskõlad missimisi siis nendest moodustub. Et selles suhtes on jah, meil erzoga on hea seis, et kuna meil on reede õhtuti just kontsertid et kui inimene sinna tuleb. Ma arvan, et isegi kui mõte läheb mujale, see on ka täiesti okei, kui lähebki, meil ju igapäevaelus on vähe sellist hetke, kui saab kaks tundi rahulikult istuda. Ja sellist süvenemise, hetke oma oma täitsa mõtete jaoks siis tegelikult see õhtu, mitu kontserdisaalis ma arvan, on, on väga hea selline korrastav hetk. Et seda värskemalt saab alustada puhkust laupäeva hommikul. Et seda tõenäoliselt väärtuslikum, on ka need kaks vaba päeva. Koordid loovad inimese siis niisugust harmooniat, mida inimene ise võib-olla kõikide meeltega ei suuda tajuda, aga, aga mingi niisuguse rahunemisena Ta ja seal on, kindlasti on, kuna see on füüsilise füüsikaliselt igatpidi on neid katseid tehtud, et et noh, inimest võib-olla ei ole veel mõõdetud täpselt, aga küll see varsti ka ära tehakse. Et see on küll asi, millesse mina väga usun, et et muusika ja inimese korrastamine, need käivad küll käsikäes. Veel mõned küsimused viimase viie minuti Jooksul, mis on jäänud lõpetamata siin varasema jutuajamise käigus kes on siis kuulsat külalisdirigendid, kuulsad külalissolistid, keda me ERSO ees näeme järgmistel hooaegadel? Ma alustaks tegelikult nüüd meil järgmine hooaeg. Ma, meil tuleb ka mujalt maailmast nii dirigentidega, seal iste, aga ma tooks kõigepealt just esile Eesti nii dirigendid kui solistid, et meil tundub, et kui me nüüd hoole kinnitame ka, et meil tuleb selline Eesti dirigentide paraad. Et ka dirigendid, kes on võib-olla viimasel ajal natukene vähem siia sattunud, kes mujal maailmas tegelikult teevad suurt kahju. Nii näiteks Kristiina Poska, kes on Saksamaal talle väga hästi viim paaria viimasel aastal, ei ole ju tegelikult ERSO ette jõudnud ka Kristjan Järvi, Paavo Järvi, kes mõlemad need tulevad. Loomulikult Neeme Järvi kavad, Arvo Volmeri kavad, Olari Eltsi kavad, et meil tuleb päris palju, on Eesti Eesti dirigentidega koostööd. Tõnu Kaljuste ka loomulikult. Jaa, ja hooaja me avame Me. Keldris septembris ja meil avakontserdil astub üles viiulisolistina meie uus kontsertmeister Arvo Leibur kõrval on uueks kontsertmeistriks Triin Ruubel. Neiu, kes siiamaani on õppinud, töötanud Saksamaal. Nüüd võttis osa, no meil kontsertmeistri konkurist ja nüüd siis võitis selle. Ja tegelikult Tõnu tasubki aprillist järgmisest kavast tööle, aga maestro Neeme Järvi arvas, et me võiks teda kohanimati. Kuna ta tõesti on, mängib väga hästi viiulit, on väga heas vormis, et ka orkestri publikule tutvustada lähemalt, et Triin Ruubel astub meil Sibeliuse viiulikontserti ka siis orkestri ees kohe avakontserdil välja. Kas on ka teie kui orkestri direktori juhi töö meelitada Eestisse tagasi häid eesti muusikuid, kes on läinud vahepeal? No eks neid peab ikka jah ise niimoodi kutsuma, et et õnneks mul on kontakte peaaegu kõigiga kuidagi mingitpidi olemas, et kas sellest ajast, kui ma ise väljas olin ja teisest küljest noh seoses nende suviste festivalide ka, et noh, suviti on lihtsam neid inimesi vähemalt korraks siia saada. Aga eks peab olema kogu aeg kontaktis kõigiga, kes meil kuskil, sest meil on tõesti väga, väga palju väga häid muusikuid ka igal pool laiali. Et kes on läinud õppima jäänud kuskile. Et seda neid kontakte kindlasti peab hoidma, siis küsitakse, et millal hakatakse järvi festivali üksik pileteid müüma ja millal saavad osta pileteid, need, kellel on festivalipass. Ja see nüüd. Ma arvan, et see nüüd, kui nüüd järgmise nädala jooksul vaadata piletilevisse, siis peaks olema juba tõenäoliselt selle nädala lõpupoole on kõik tehnilised mured lahendatud, et siis on piletid müügis. Nagu ikka, tegija saade lõpeb ühe muusikapalaga, mille on saatekülaline välja valinud. Teie valisite Lepo Sumera filmimuusika plaadilt valsi, kevadine kärbes ka sellepärast, et praegu on väljas kevad. Siin on päris mitu. Põhjust kõigepealt kui me oli juttu, et me siin räägime nii orkestrist kui eesti muusikast, siis Lepo Sumera ühe suurima eesti sümfonistina. Kindlasti vääriks kohta siin saates. Aga selle looga on mul natukene isegi niimoodi lähem suhe, et kuna me oleme Lepo Sumera perega head omavahel, saame hästi läbi ja, ja kunagi, kui sellest loost oli ainult olemas salvestus ja noodimaterjali oli kadunud olid üksikud siis Lepo siis sketšid, siis me koos kunagi taastasime, et mul õnnestus isegi selle siis viiuli ja klaveriversiooni esiettekanne kunagi sooritada. See on mul natuke selline lähedane lugu. Ja kusjuures noor, kui meil nüüd tõesti heliloojatest või räägime, et Noor-Eesti helilooja Mihkel Kerem on sellest just ka orkestriversiooni täiesti hiljuti just kirjutanud, ma kuulsin. Nii, et et see on jah, mitmel põhjusel selline huvitav lugu. Me kuuleme seda kohe enne, siis ütleme veel, et täna algavad Eesti muusika päevad. Need kestavad nädala külluslikult on palju uut Eesti muusikat. Ja mida teile soovida? Riikliku sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik? Ma arvan, et inspireerivaid kontserte. Aleksejev. Ja android publikut just palju tänu täna selle pika intervjuu eest ja loodetavasti siin raadioeetris kohtume teiega varsti jälle. Suur tänu kutsumast. Ja nüüd, Lepo Sumera Vals kevadine kärbes.