Aasta viimasel päeval me oleme palunud mikrofoni ette neid inimesi, kelle mõtted ja teod on sel aastal rohkem välja paistnud. Kellelt me oleme saanud tuge, et oma mõtteid edasi mõelda ja kelle kohta võib öelda, et nad ei ole mitte lammutaja tüüpi inimesed, vaid et nad on ülesehitaja tüüpi inimesed. Ja aasta viimasel pühapäeval vikerraadio kuulaja, et tänavuse suure ja väga õnnestunud laulu ja tantsupeo aja puudutus, puudutuse aeg, idee väljamõtleja Sten Weidebaum, tere, Sten. Tere kõigile. Mina olen Kaja Kärner ja kuivõrd me oleme koos tehnika teinud laulupeo ettevalmistusi, kajastavaid saateid juba väga-väga pikki aastaid, siis me oleme harjunud teineteisele sina ütlema. Mulle tundub, et kõik tänavused tantsupeo laulupeol osalenud nii lauljad, tantsijad, pillimehed kui publik, publik lauluväljakul ja tantsustaadionil ja tuleteekonnal ja jälgides rongkäiku südalinnast, Pirita lauluväljakule, et kõik ütlevad ühest suust, et see oli erakordne laulupidu ja erakordne just vaimsuse ja ühtehoidmise mõttes. Aga enne, kui me selle peoni jõuame, hakkame ikka algusest, et, et aru saada, kust sa oma mõtted ja kogemused ja sõnaseadmise kõik oled kogunud. Et lõpuks selle suurepärase ideeni jõuda. Ja alustame siis sellest, et sinu sünnikodu on Viljandis täpselt nii. Jutuste, palun üks ilus mälestus oma lapsepõlvest. Kui sa Ütlesid, et oleks tulla siia saatesse rääkima, mõtteid jäätud, võiks mõelda selle peale, mis on olnud oluline siin olles siis tegelikult isegi enne sinu küsimust, ma mõtlesin, et Viljandi on kindlasti üks üks selline koht, mida tahaks ainult hea sõnaga meenutada, et minu lapsepõlve oli väga-väga rõõmus seal Viljandis. Meie kodu oli Viljandi vanalinnas ehk et see oli selline kadestamisväärt keskkond kasvamiseks, seal ei olnud palju liitlastele, ei olnud palju autosid, millel oli väga mõnus ja turvaline kodu, mul on kaks vanemat õde need rajad ja need teerajad ja need vanad, mitmesaja aastased pööningut ja need lossimäed ja kõik need, need olid ju minu lapsepõlve mängumaa. Ehk et kui sa küsid ühte ilusat mälestust, siis tegelikult see lapsepõlv Viljandis oligi üks suur ilus mälestus, me ju kõik teame, mis aeg see oli, aga ma usun, et väga paljud minuealised tegelikult meenutavad seda aega ilmselt ikkagi nagu läbi laste silmade, ehk et olid ju ikkagi näärid, olid ikkagi sünnipäevad, olid pered kes hoidsid kokku, kellel oli üksteise jaoks aega oli ju tegelikult väga palju ilusat kõige selle varju riigi kõrval, mis seal siis valitses. Ühesõnaga, sinu lapsepõlv langes nõukogude aega. Hea lapsepõlv on kas nõukogude aega või nõukogude aja lõppu, siis täpsemalt, sest siis Brežnevi aeg ja siis kes seal siis riburadapidi järjest tulid kuni Gorbatšovi, nii. Ja noh, loomulikult siis vabariigi sünd sel ajal, kui meie olime kõik siis teismelised ja kogesime maailma arvatavasti eriti järgu meelega, ma kujutan seda ette nii eriti aktiivselt eriti kartmatult, et keegi ei teadnud ju midagi karta. Õigupoolest ma pean küll ütlema, et sellest ajast kui ma nüüd loen Kalle Muuli vabariigi sünnimärke või tema neid ülestähendusi, see on väga kasulik lugemine, ma soovitan soojalt kõigile, kes seda veel ei ole lugenud, et meelde on jäänud ja nii palju ilusat ja vägevat ja toredat ja seda emotsiooni, seda, seda rahva ühtehoidmist, seda inimeste, sellist tohutut, tohutut entusiasmi, sellist tohutut tühist minemist, ühist suunda. Ja kõik see, mis seal ümberringi toimumas, et noh, ma arvan, et Me kõik võiksime ikkagi olla tuhandes- tänulikud kõigile nendele julgetele, inimestele, kes sellel ajal väga-väga keerulisi ja raskeid otsuseid kuskil mujal langetasid, sel ajal, kui meie tänavatel lihtsalt juubeldasime sinimustvalgete lippudega Ja kõige muuga, kui sa keskkooli lõpetasid Viljandis ja hakkasid mõtlema, kuidas oma elurada sättida, mida sa tahad oma ilus ära teha siis kellena sa ennast ette kujutasid, täiskasvanupõlves, kes sinust pidi saama? Keskkooli lõpust ma ei mäleta, et ma oleks enam sõnastanud enda tulevikuplaane selliselt, et minust saab see või ma tahan saada selleks või teiseks. Aga mäletan lapsepõlvest, kui ma olin väike, siis me käisime emaga väga palju viljandi metsades seenel, marjul, nii nagu ikka käiakse. Ja ma mäletan seda soovivad, ma tahtsin metsale. Ei teadnud, mis asi on, mütse avatakse, tundus kuidagi. Ja praeguses kiires elutempos mulle tunduks endiselt are all. Kuigi ma ei tea, mida see siis tähendab, see Felix lapsepõlveunistus, mis oli kuidagi tore ja mille peale on ikka aeg-ajalt sellest tõesti tihedas Tallinna liikluses või või kiires elutempos mõelnud, et küll oleks tore olla metsa või saarevaht. Metsavahi ametikoht on Eesti Vabariigis kaotatud, aga aga kuidas sinu elu teisi sedasi läks? Aga elutee läks? Noh, need olid ju väga heitlikud ajad, eks ole, et keegi ei teadnud, kuidas, kuidas edasi, kõik olid äsja tõotanud hakata kartulikoori sööma ka siis, kui see aeg kätte jõudis, siis tuli mingeid valikuid teha. Ja arvatavasti on see üks periood, kus väga paljude inimeste elusaatust kujundasid, kas juhus või kokkusattumus, et kuidas sa neid siis nimetad. Ja mina olin keskkooli ajal aktiivselt aidanud lase ehitada Viljandis Jaani kirikut, et see oli see aeg, kui Viljandi Jaani kirikut aastati plaaniga teha sellest kontsertsaal, aga siis oli üks punt selliseid noori aktiivseid tegelasi, kes siis ütlesid, et ei, et sellest peaks ikkagi saama kirik ja nende entusiasm, tollane selline optimism, tollane sihuke kartmatust, selline tohutu rõõm, see ju nakatas ja, ja, ja olla millegi ülesehitamise juures. See on äärmiselt tore. See on ju alati midagi võimsat. Ja seal kiriku juures töötades toimetades. Mul tekkis ka plaan, et võiks õppida edasi bioloogiat ja võib-olla edasi minna siis suisa nagu süvitsi selle selle kirikueluga. Keskkooli viimases klassis ma arvan, et oli see lauldes ka kooris segakooris, siis juba siis korraldati hästi palju tol ajal kooride ja tantsurühmadega ja kollektiivi reise piiri taha mind ja siis nii-öelda seda läänemaailma avastama. Ja nii meiegi ja läksime siis Viljandi maakonna sõprust, vabanda Rootsis Falunisse või taanlanna maakond siis või kuidas nad seda nimetavad? Röövisime peredes, seal peredes tuli siis eks ikka tihti juttu, mis siis edasi ja nii edasi. Ja mina sattusin ühte perre, kes oli aktiivselt seotud Rootsis sellise kirikule kuuluvaga sellise toimiva konverentsikeskusega, kus siis kirik korraldas oma asju, leerilaagreid ja asju, aga ka konverentsi, igast asju ja nemad olid oma tegevusi tänu sellele, et seal olid nagu põhikohaga töötajat, aga siis oli seal ka igal aastal oli 15 kuni 20 vabatahtlikku ja nende soov oligi just, et need vabatahtlikud oleks siis eri ilmanurkades tekiks selline sidusus ja side noorte vahel saaks osa sellest Rootsi ühiskonnast ja näha Rootsi elu hästi lähedalt ja mulle tehti ettepanek, et kas ma ei tahaks siis ka aastad seal veeta ja loomulikult see tundus tore ahvatlev plaan. Ja ma läksingi sinna. Ja ma võin küll öelda, et see oli omamoodi nagu noh, kindlasti ei ole see võrreldav sõjaväega ka selline nii-öelda Eluks eluks valmistumine ehk et tulla soojast pesast järsku teadmata üldse midagi, kuidas asjad käivad. Nii kitsamas kui laiemas plaanis. Eks ta oli selline maailma maailma avastamine igas mõttes, et pesin ka mina oma pesad kollaseks või punaseks, et ei teadnud, et tuleb eri värvi enne masinasse panekut sorteerida ja kõik need asjad tegin insel levi. Aga see andis nagu väga vahva elukogemuse, väga laia maailmapildi ja tore oli seal olla, omandasin rootsi keele ja mul tekkisid seal ikkagi nagu tõsisemad plaanid Sa ise sinna jääda. Ja noh, see oli selline selline noh, keeruline aeg, et, et ei olnud ju veel paljusid lepingud, mis täna kõik on olemas ülikoolide vahel, nii edasi. Oli juba jõudnud Tartu Ülikooli sisse astuda, bioloogiat õppima. Aga siis riburadapidi õnnestus saada, seal oli aga Uppsala ülikoolis, selleks ajaks olin ma siis juba teinud uusi valikuid, ka Tartus õppisime hoopis rootsi keelt, õppisin kommunikatsioonikursusi, võtsin, võtsin religioonipsühholoogia-alaseid kursusi, erinevaid kursusi, panin oma selle nii-öelda õppekava kokku ja sealt tagasi tulles tegelikult oligi juba nii-öelda plaanid muutunud, et et enam ei olnudki mõttes nagu kirikuga nii tihedalt ennast siduda. Hakkasin otsima teisi teid ja ma bakalaureusetöö kirjutasin hoopis religioonipsühholoogiast, täpsemalt sisesest religiooni, psühholoogilist, kes oli üks selle selle valdkonna rajaid, võib öelda, kelle koduülikool oligi Uppsala. Ülikool ja pärast seda siis veel õppisid Rootsis Skandinaavia keel ja sa oled ka rootsi keelest raamatuid tõlkinud. Ilukirjandust. Jah, see, see kõik oli ikkagi seesama Rootsi aeg, Kokkoli, teda vist kas neli või viis aastat, kui ma nüüd mälu järgi ütlen, kui ma Rootsis olin, õppisin seda keelt ja ja tõepoolest tagasi tulles tekkis selline pöörane idee ja ma pean ütlema, et raamatute tõlkimine on ja filmide tõlkimine on tegelikult väga huvitav kogemus, sellepärast et sa vaatad sedasama keelt, mida sa igapäevaselt karbid ja ei märka ilmselt üksikuid sõnu või, või sõnade taga peituvaid tähendusi. Sa vaatad seda kõike hoopis uue pilguga ja hakkad tegelikult otsima nii-öelda eesti keeles vastseid asjadele, mida ei pruugigi pruugigi otseselt ju olla. Mitte ainult keeleoskusest jääb väheks, et kindlasti aitab raamatute tõlkimisel või, või ka filmide või, või luule tõlkimisel, noh, ma ei kujuta ette, kuidas luuletaks üldse tõlkima. Aitab ikkagi kaasa see kogemus, kui sa oled seal ühiskonnas olnud, kui sa tead, mida inimesed ühe või teise asjaga mõtlevad lähedalt võtta, meil ju vene keel väga hea, et kus minu meelest küll pool sellest keelest on need sõnad, sõnad tähendavad üht, aga tähendab need sõnad siis kokku panna. Ja rootsi keeles niisamuti et kõik meie need ajavormid asjata rootsi keele iseärasused mõnes lauses verbid puuduvad, et see tuleb siis ju leida ja nii edasi ja nii edasi, et see on olnud väga huvitav töö ja kindlasti pannud keelele sootuks teise pilguga peale vaatama. Sa oled elus teinud ühte teist ja kolmandat teid, sa oled läinud sellele kutsele järgi, mis tundub hetkel huvitav, kuidas sinu teed, laulu ja tantsupeo sihtasutusega ristusid? Seda on ju varem ka küsitud ja mul on selle jaoks kohe selline standardvastuse, et, et ma, ma sattusin sinna paadiga mis on täiesti siiras ja aus vastus ehk et see kõik algas 2009. aasta tule teekonda ette valmistades. Tule teekond oli siis tollal planeeritud Pärnust Tallinnasse mereteed mööda, aga meie meeskoorimeestel Tartus siis akadeemilise Emajõemeestel tekkis mõte, et võiks püüda, see tuli viia mööda siseveeteid Tartust Pärnusse Kawedeid mööda vanade alustega, mis siis parasjagu sobilikud on. Ja see pöörane mõte saigi teoks tehtud, ehk et me sõitsime siis jõmuga, seal siis Loidi lodjaga sõitsime, siis sõitsime viikingilaevaga, ei vabandust, viikingilaevaga alustasimegi eksisid liiging laevaga hakkasimegi sõitma, tormiga hakkasime sõitma, sõitsime üle Võrtsu, käisime Viljandimaal Tartumaa erinevates kohtades tegime peatuse isegi haagi tegime Valgamaale ja sealt edasi siis väiksemate veeteede peale läksime siis nendes väikestes Haabetes ja riburadapidi siis läbi Viljandi üle Viljandi järve mööda Raudna jõge ja nii edasi siis Pärnusse välja. Nii ma sinna sattusin ja see tundus mulle tollal täiesti enneolematu võimalus saada osa sellest tule puudutusest. Arvasin, et see on kindlasti ainukordne võimalus elus üldse sellele tulele nii lähedale tulla, ehk et näed siin kõik muud asjad ja järgnesin sellele tulele ja võib öelda, et mõnes mõttes järgnene siiani. Kuidas sa jõudsid tänavuse aasta laulu-tantsupeo selle ideeni ehk selle aja puudutuseni puudutuse ajani, millal sa hakkasid selle peale mõtlema, keda sa kaasasid, kas see oli sul alguses kohe olemas või see väga pika mõtlemise käigus vormus selliseks, nagu me teda nüüd suvel nägime? Ma arvan, et sellel ei ole sellist ühest ja lihtsat vastust võimalik isegi anda, sest et eks see kõik ole ju teekond, arvatavasti kuskilt see alge sai võib-olla pealt sealtsamast jõgede pealt, kui ma sõitsin tule ka Tallinna poole 2009. aastal sinna vahele jäi 2011. aasta noorte laulu- ja tantsupidu. Ja olles seal ka mitmeid tekste kirjutanud ja üsna lähedal sellele loomele olnud, tekkis ilmselt see arusaam, milline üks selline laulu ja tantsupeo ideekavand võiks olla, et küsimus ei ole ju lihtsalt lihtsalt mõte mõtlemises, küsimus on. Et kui sa tuled millegi nii suurega välja, et siis sa pead püüdma tunnetada seda, mis on olnud selle traditsiooni suurust ja vägevust. Ja teisest küljest peab nagu vaatama ajas ette, ehk et need ideekavandid ja sünnivad mitu aastat enne pidu antud juhul siis 2011. aasta peo järel ja seal sellest tasakaalupunkti seistes siis hakkadki mõtlema selliste, võib-olla suuremate asjade peale elu peale suuremalt vaatama, mis, mis siin ühiskonnas on toimunud. Ma mäletan seda üsna selgesti, kuidas, kuidas tegelikult see puudutas, ei tee. Kui ta esimest korda välja ütlesin, see oli suvel pärast seda noorte pidu, et, et siis on ikka hingan helvel sellest eelmisest kogemusest ja sa oled ju seda kõike näinud, sellest kõigest osa saanud. Ja just siis mulle tundus, et see, mida me vajame, ongi see teine inimene on seda esimese puudutus. Sealt algas see mõte siis pihta. No loomulikult, see ei saanud ju kohe paberile, vaid ma kandsin seda endas ju üle suve siis ja, ja veel sügisesse, mõtlesin täpsemaks. Ja ma sain aru, et, et see on just nimelt mitte ainult see nii-öelda käesirutuse käeviibe tota, teisel käest kinni ja olla olemas. Aga see on teise jaoks olemasolemine, et see puudutus, see, mis puudutab, ongi see aeg, mille sa võtad teise jaoks. Et kui ma siin alguses ütlesin, et kui lapsepõlves oli aega inimestel üksteise jaoks kodus ja peredel ja inimestel siis mulle tundub, et nüüd on ühiskond 20 aastat kuidagi olnud paagohal küürus ja ehitanud nii paljusid asju üles oma elu riiki suuremaid laiemaid, eesmärke täitnud, et nüüd on see aeg, kus on tekkinud ühiskonnas see soov näha teist inimest või et justkui nagu siis piltlikult öeldes sealt vao vahel siis ennast püsti ajada, vaadata ringi, kes meil siis ümber alles on jäänud või mis, mis me siis siis loonud oleme. Ja sealt see mõte siis riburadapidi arenes. Üks esimesi inimesi, kellega ma rääkisin, oli sügisel Toomas Lunge, kelle käest ma küsisin, et kuule, Toomas, et sinul on tantsupeotegemise kogemus, et, et mis sa arvad, et kas oleksid nõus tulema ja Toomasele see mõte meeldis ja ta tuli ja hiljem mõtet sinna paberile said. Ehk et lõpuks sellest sellest käesirutuse sai ju ikkagi kokku see mõte, sügavam mõte, ehk et see puudutas, ongi aeg, mille me võtame kas millegi tegemiseks kellelegi või kellelegi tehtu märkamiseks olgu see siis lapse jõulukontsert või olgu see siis lapsega joonistus kas või olgu see olgu see ükskõik mis meie ümber, et meie ümber on tegelikult nii palju märkamist ja märkimist väärt. Vaata, see laul seedepuuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus, see on iseenesest palve. Kas oli seal niimoodi mõeldud? Selle laulu sõnade autor on Kristiina hein, kellega ma rääkisin ka sellest ideest ja küsisin nõu, et kui see puudutas, ei tee, välja, valiti, et sellest võiks tantsupidu sündida, siis oli väga palju kõhklusi, et, et on keeruline, ta on väga abstraktne ehk et niipea kui me tantsupõrandale lähme, nii hakkamegi kohe puudutamata, mägedest kinni ja keerutama ja nii edasi. Et kuidas see filosoofia, kõik, millest ma siin enne rääkisin, kuidas see siis inimesteni jõuaks. Ja ma otsisin seda seda teekonda või seda, seda lahendust nagu päris pikalt ja küsisin väga paljude erinevate inimeste käest nõu. Ja mingil hetkel jõudsin ka Kristiina Ehini ja tema üks esimesi küsimusele, et kas sa muinasjutu peale ei ole mõelnud ja loomulikult see oligi lahendused, et kuidas veel keerulisi asju lihtsas keeles selgitada, kui mitte läbi muinasjuttu. See, kuidas Kristiine, selle lauluni, nende sõnadeni, ma ei ole selles päris kindel, ilmselt seal oli palju inspiratsiooni temast endast kindlasti kindlasti see puudutas idee, teda puudutas. Aga ma olen kindlasti nõus, et, et see nagu täpselt 10-sse, et ega ega see ongi ju poeetide võime ootamatult võib-olla lihtsalt leida need viisid öelda asju, mis meid kas aga rõõmustavad, aga kurvastavad, väga puudutavad meid liigutavad. Ja Kristiina on ju sõnavõlur, seda me kõik teame. Ja need sõnad ja muusika sobivad omavahel niivõrd hästi kokku ja on nii mõjusad, et noh, ikka väga paljud inimesed on mulle tunnistanud, et peo ajal ikka pisara ja rohkem kui üks voolas palgele ja ja mõni tantsupidu line on öelnud, et kui proovide ajal juba hakkas tulema Liisi Koiksoni laul, et siis kõigil olid palged märjad, et see ikka mõjus. Ikka tõsiselt mõjus. Ta mõjus jah, ja ma pean sulle ütlema, et see mida lähemale see pidu tuli, seda, seda suuremaks ma nüüd tagantjärgi võin küll öelda, et kasvas teatud mõttes ka hirm minus. Et kui sa järsku saad aru, et see on tõesti see sõna või see, see mõte, sellest lähedale tulekust on inimestele väga lähedale tulnud. Et oled nagunii suurele massile kuidagi nii lähedale tulnud läbi sellise sellise suure liikumise nagu laulu ja tantsupidu. Vaat nii-nii lähedal on võimalik väga kergesti arvatavasti haiget saada ja, ja ja, ja veel kevadel, enne pidu ma mõtlesin, et huvitavat mida ma teinud olen, mäletan seda, kui ma, kui ma oma selle ideekavandiga ringi käisin ja otsisin seda seda mõtet, et kuidas seda sinna tantsuväljakule siis seada, siis üks, üks autor, üks inimene, kes mind oli ka selle ideekavandi siis nii-öelda kirjapaneku käigus aga inspireerinud läbi oma loomingu oli Hando Runnel kunagi seal 2011. aasta kandis, siis oli mulle just kätte sattunud üks akadeemia, kus oli Hando Runneli kirjutatud traktaat puhtuse loomisest, puhtuse hoidmisest. Ja seal on öeldud, et mustus on isetekkeline, aga puhtust ja loomaalatasa. Ja ma pean tunnistama, ma võtsin kokku siis julguse ja läksin siis Hando Runneli käest nõu küsima, räägime tema, küsis mu käest, kes oled sina, kes, kes üldse võtab, võtab sellist asja kirjutada. Ja noh, tol hetkel arvatavasti ma olin niivõrd hel vaimustuda sellest puudutuse ideest, et ma ei saanud sellest küsimusest yldiselt õigesti aru, aga siis need kevadel siis ma siis ma mõtlesin küll, et, et mida ma teinud olen, et, et noh et see võib minna nagu üht ja teistpidi ja, ja mul on väga hea meel muidugi, et see inimesi ikkagi nagu lahkelt puudutuse õnnelikuks tegi, aga tegelikult selle peo eel. Me nägime ikkagi ka päris palju. Et inimesed hakkasid selle peale väga mõtlema, mis neid ennast lähedalt puudutab ja ja võib-olla peegeldasid ka seda, seda peo ettevalmistusprotsessis neile, et seda puudutas ideed, aga siis hoopis teisest teisest aspektist tagasi. Kui palju sa pidid otsustajatele seda ideed selgitama, enne kui nendele see asi omaseks ja selgeks sai või sai neile kohe selgeks. Mulle tundub, et, Et see sõna on sõna puudutus on niivõrd võib olla lihtne et ühel või teisel viisil kõnetas või oli see nagu arusaadav ju kõigile üsna kohe millega võib-olla rohkem tööd oli nii-öelda selle puudutvusele selline laiema konteksti andmine. Ja kui peo eel kohtusid, siis noh, piltlikult öeldes kohtusid kaks sõna, aeg ja puudutus. Ehk et laulupeo ideekavand oli tegelikult ajaloo tund, mis oli mõeldud siis nii-öelda ajas tagasi vaatamisena. Noh, nii nagu me seda esimest kontserti nägime, siis oli väga tore see, et, et tegelikult juba sega selles puudutuse idees oli sees sõna aeg väga tähtsal kohal. Aga et nüüd selle, kahe kahe sellise abstraktse mõiste sidumine sellega oli üksjagu tegu, ma pean ütlema, sellepärast et, et kui me räägime ajapuudutusest, siis see on suhteliselt lihtsasti mõistetav. Me näeme seda ümber linnas, arhitektuuris tajuma läbi võib-olla esimene tarandi küllaltki kergesti, mis asi on aja puudutas, aga mis asi on see puudutuse aeg? Tagantjärgi võin öelda, et väga lihtsaks muutusele asja mõtestamine siis, kui jälle läbi erinevate siis kokkusattumist või juhuste üks kolleeg, õigemini aeti Vaikesis tõid lauale idee koostööst Anu rauaga, kellel on juba ammu olnud ju kasutajal selline asi nagu mulgi kuube graafika. Nagu ta seda ise nimetab, ehk et kuna selline kogemus, mille ta on võtnud rahvariiete pealt kus on siis rahvariiete servi kaunistatud näpunööriga jäävad seda näpunööri end siis Anu raud julgelt kasutanud siis oma kunstiteoste loomisel. Ja see tundus sellise nagu hea võimalusena selgitada, mida me siis mõtleme, ehk et võttagi see vana kogemus ja anda talle uus elu, et mitte jääda nii-öelda võib-olla selle pühitsuse juurde kinni, ma nimetaks seda nii, mis puudutab siis vanu esivanemate pärandit, vaid vaid julgelt nii-öelda sekkuda siis pärandi loomisse, ise võtta see teadmine ja sellega edasi minna ja pean ütlema, et sellest läbi meie logo tüübi ja, ja läbi väga paljude siis erinevate juttude Se hakanud väga hästi toimima, et, et kui me siis pärast lõpuks laulu ja tantsuväljakul ringi käisin ma nägin väga palju seda, kuidas inimesed olid ise võtnud teha seda näpunööri ja kasutanud seda. Ma nägin seda, lastekärusid oli ehitatud ja ka maakonnad olid oma ranking'u kolonne sellega ehtinud ja seda oli väga palju tehtud ja kasutatud ja see oli nii tore märgata, et inimesi see puudutas tegelikult hiljem oli ju näha, et, et väga palju sellesama mõtte ümber oli ju siis tekkinud ka erinevaid täiendavaid algatusi, kus enam meil ei olnudki otseselt nagu rolli. Ma tean, et Tartus korraldati õpilastööde võistlus ja kunstinäitus oli mitmeid kontserte, et asju, mis kõik siis keerlesid selle puudutus ümber, aga juba siis tõesti täiesti selle selles õige sõitmas selle nii-öelda selle pärandi märkamise ja ja sellel võib olla uue elu elu andmise võtmes, ehk et tõesti siinkohal suur tänu nii paljudele, nii paljudele, aga suur tänu onu rauale, kelle jällegi noh, tema on ja siis ka mõnes mõttes selline poeet ainult et siis oma vahenditega, kuidas ta, kuidas ta loonud ühe mõtteni lihtsaks Vaata Sten, sa räägid ajast nii, et tal on nagu rohkem niisugune minevikulineb õde ja sa räägid pärandist, mida on õnnestunud väga hea tulemusega tuua tänapäeva. Aga me kindlasti tajusime aja puudutust ju ka sellepärast, et just praegu sel aastal maailm on meie ümber muutunud palju ebakindlamaks ja see Ida-Ukrainas sõda, mis hakkas kevadel, sa ei saanud ideed Ajapuudutusest puudutuse ajast väljamõeldise lihvides seda ette näha, aga ometi oli see peo ajal väga tugev mõju, et me tundsime ennast kasvõi selle peo ajal nii ühtsete ja ühtehoidvat Ena. Et ajal on ka väga niisugune kohaloleku ja praegu toimumise mõõde arvestasid sellega kindlasti. Mitte sellisel kujul, nagu sa seda praegu küsid. Aga nagu ma ütlesin ka, et, et kui hakata mõtlema selle peale, millest üks laulu ja tantsupidu võiks rääkida, siis ma ütlesin ka täitsa seisabki sellises nagu tasakaalupunktis olnu oleva tuleva vahel. Ja kindlasti see selline ühendav mõju, see on ju seni üks selle laulu ja tantsupeo fenomen idest. Ehk et see oli ju ka selle pea üks nagu olulisi sõnumeid, mida, mida ma püüdsin küll edastada, niipalju kui siis võimalik oli. Et laulu- ja tantsupidu ei tee keegi teine kui needsamad inimesed, kes sellel hetkel kohal või olemas on selle peo jaoks ja üksteise jaoks seal väljakul. Ehk et seal ei ole piire esinejate ja pealtvaatajate dirigentide lauljate vahel. Üks ilma teiseta ei saa, ehk et, et see pidu sünnib just sellel hetkel, kui kõik kohal on, ja see on, ma arvan, selle laulu ja tantsupeo üldisem fenomen, ükskõik mis ajal seda siis on peetud ükskõik millise nime või millise mõtte all et ta ühendab ja ta kuidagi ühel hetkel teeb su teadlikuks sellest sellest, mis seal tegelikult olemas on. Täpselt nii, et, et sa märkaksid sedasama, sedasama puudutust, mis sul siis olemas on, mitte ei pürgiks kogu aeg 1000 nelja tuleviku poole, mis suure tõenäosusega siis ka tuleb, aga milline, seda me ju ei tea täpselt nagu sa ütled seda pidu luues keegi teadnud, milliseks kujuneb, kujuneb konflikt Ukrainas ja nii edasi. Aga tegelikult see on tohutu õnn, mis meil olemas on ja, ja kui me seda siis laulu ja tantsupeol märkama, siis eks ma arvan, et see, see õnn jääb natukeseks ajaks kestma. Ja tegelikult see protsess on meil ju loodud selliselt, et niipea, kui see üks pidu siis lõpuks läbi saab ja me selle viimase noodiraamatu siis kinni paneme siis tegelikult samas juba kribinal-krabinal kirjutatakse järgmisi ideid üles. Ja tegelikult on uued autoreid, kes loovad loomingut siis arvatavasti ka 100 või 150 aasta pärast. Taas puudutavad ja sellesse aega toovad minu meelest see tunne kuidagi kuidagi sellest aegade ülesusest natuke kogesin seda ise väga selgelt, et just 2008. aasta laulu ja tantsupeol, kus oli juttu sellest ühes hingamisest, mis oli minu meelest ka väga hästi valitud mõte, kus siis laulu ja tantsupeo siis tollased tollased loojad rääkisid sellest, kuidas need hinged kohtuvad seal laulukaare all ja tõesti, see tunne ju kuidagi on, et, et tegelikult see ei ole mitte ainult need inimesed, kes seal seisame sellel hetkel, kas siis vihmas ei päikeses heidet, seal tekib side tõesti selline pikem side olnu oleva ja mõtlen jälle selle tuleva vahel. Ehk et me toome näpu otsas oma lapsed sinnaks, sellel hetkel võib-olla ei oska muud tajuda kui lihtsalt seda rõõmusta tunnet, aga kui nad saavad natuke vanemaks, siis ma arvan, et nad tulevad seda tunnet uuesti sinna otsima. Sten, sa oled teinud maailma paremaks. Kas sa ise tajusid ka seda või kuidas sa seda õnnestumist endale sõnastasid sel hetkel, kui sulle tammepärg kaela pandi? Ma ei usu, et ma seda üldse kuidagi sellel hetkel sõnastasin ja, ja kindlasti ma tahaks öelda, et kindlasti ei ole see mina, kes on maailma paremaks teinud, et mul on lihtsalt äraütlemata suur rõõm. Et üks mõte sai teoks ja et see mõte inimesi puudutas ja, ja võib-olla pani mõtlema mingite selliste oluliste väärtuste asjade peale ja ma arvan, et see on lihtsalt tohutu võimalus, mis mulle on antud, et ma sain seal kaasa teha seda kõike, aga, aga täiesti siiras on minu tänutunne küll kõigile nendele inimestele, kes tulid kaasa ja kes on kaasa mõelnud, kes on kaasa teinud ja ja ma ütlen veel kord see pidu ei sünni, ei ühe inimesega kahe inimesega 10 inimese peas ega, ega käes. See pidu sünnib siis, kui kõik on kohal ja, ja ja ma arvan, et laulu- ja tantsupeo liikumine on nagu alati meie elu siin paremaks ja ilusamaks teinud. Tegelikult needsamad koolid ja kõik jäävad ikka veel koos ja rõõmustavad selle loomingu üle, mis on sageli kirjutada just nimelt laulupidudeks või jah, varasemates laulupidudeks või samamoodi siis tantsurühmad, kes ikka tantsijanna samu tantsupidude tantsusid. Ehk et ma arvan, et kuni me suudame seda traditsiooni seda laulu ja tantsupeo liikumist hoida sellise puhta ehedana. Seni on meil üks selline puhas laik, mis võib-olla meie elu igapäevaselt teeb sütti paremaks ja siis mingitel hetkedel, kui siis kõik kokku tulevad siis me tajume seda jõudu ja väge, mis, mis see liikumine tegelikult annab, omab igaühele eraldi ja tervele riigile, kokkuvõttes ka. Kuulame siinkohal seda Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehina puudutuse laulu ja igaüks siis saab mõelda selle suve väga ilusa peo peale ja pärast seda räägime Sten Weidebaumiga edasi. Puuduta kuuma tulise palgega. Nii et on ilus ja ava. Hoomasin. Sinimustvalgega puuduta veel puudutav ilmaga. Kas tunned, kuis meil ikka lahti küürõgemad? Kui tuleme kokku, kui. Daame vaeva ja laulame. Elust. Jaanus esimese looga Köige kauni mõõda Puuduta siin oma rahu ja. Palju kuiva? Kas tunned, kuis meele ikka lahti? Kõrgemad? Kuid ei ole kokku, kui lehe lahti jäätaamäe, vaeva ja laula Ale. Puuduta mind. Oma headuse käega, Times aga, millel on äärt. Siis ta. Ei lähe. Minu karedad sa ust. Kas tunned, kuis me lahti kõige nõrgemalt? Kui tuulega kogu ylejäänud ta näe vaeva ja Ulame Me laule laule. Puuduta. Kuna Tuneesia Nii ilmus. Hoomasin maade sinimustvalgega puuduka veel puudutas. Puudutas veel puuduta ilma. Me jätkame tegija saadet Sten Weidebaumiga, kes mõtles välja tänavuse väga õnnestunud laulu ja tantsupeo idee. Aga nüüd me räägime hoopis niisugustest asjadest, nagu on Tartu jooksumaraton, Tartu Ratta Ta maraton, Tartu suusamaraton ja Berliini jooksumaraton. Väga hea tulemusega. Miks sa seda kõike teed? Küll need ütleme, et sul on natuke vanad andmed, et ma olen seda tõesti teinud ja ma ei mäleta Ta isegi, kunas, kunas ma seal viimati maratonil käisin, see oli ikkagi mõned aastad tagasi. See kõik sai alguse ilmselt ikka nii nagu, nagu ikka jälle juhusest, mul oli tol ajal koer, suur koer, saksa lambakoer, kellega ma koos käisin väljas kõndimas ja need jalutuskäigu tenniseid meil aina pikemaks ja see enesetunne, mis sa sealt väljast siis kaasa tood, see on ju erakordselt erakordselt hea ja koerani kindlasti garantii, kes aitab sul ka üle saada sellest kõige raskemast otsast seal siis tugitoolist välisukseni, eks ole, tema viib sa sealt kindlasti kindlasti kaasa. Ja mingil hetkel ma tundsin, et sellest jääb natuke väheks, et lihtsalt kõndimisest ja tegin esimesed jooksusammud ja ma olen seal nad suusatrennis, nii et mulle väga meeldis väljas sporti teha, suusatada just sellised pikamaa-alad, Berliini maratoniga, Vasaloppeti, need olid võib-olla sellised endale mingit sorti väljakutse esitamist, et kas ma saan sellega hakkama või ei saa. Ja Ma olen väga rõõmus, et ma seda tegin, sest et ma arvan, et see maratoniturism, mis väga paljusid köidab, ühendab see on ka teatud sorti liikumine maailmas. Et selle üks selline tunnusjoon on ka see tohutu ühine rõõm ühisest õnnestumisest, ehk et ega seal ju keegi ei võistle tõsimeeli, ma arvan, kui, siis võib-olla iseenda või mõne sõbraga. Aga võrdleb tulemusi, aga põhiline on ju ikkagi iseenda proovile panek, kas ma saan sellega hakkama, hakkas, ma ei saa sellega hakkama, kui hästi või halvasti läheb. Aga kui ma siin ütlesin, et sul on natukene vanad andmed, siis tõesti praegu on sport jäänud natukene kõrvale, sellel on nagu väga lihtne põhjus ka. Lühikese ajaga sündisid perre kaks last, kaks tüdrukut. Ja siis ma tundsin, et, et kuna see töö nõuab ka väga palju aega ja kodust eemalolekut ja siis, siis hetkel ma ei saa neile seda teha, et jälle, kui ma koju on, siis temal ketsid jalga jälle ära läheb. Las nad astuvad natukene lähevad, ma olen nendega koos, kasva nendega koos, mängin Barbidega ja vaatan tapuntsli filmi televiisorist ja olen väga, väga õnnelik ja rõõmus ja ilmselt küll ma siis pöördun sinna spordirajale juba suurema pundiga tagasi. Aga sa ei vali siiski sporti selle põhimõtte järgi, et sa saaksid mängida vastasega nagu ütleme, mängitakse malet või tennist, et sa pead ära arvama, mis on sinu vastase nõrk koht, vaid et sa võistled iseendaga. See on tõsi, et mulle tegelikult on alati meeldinud rohkem selline sport, kus ma saan võib-olla nagu isenda oma mõtetega omaette olla, et ma ei ole kunagi olnud eriti hea korvpallimängija ega, ega muude selliste ala ma olen neid ju küll loomulikult proovinud ja teinud ja katsunud mängida tennist ja squashi ja asju, aga kõige paremini tunnen ma ennast küll tõesti seal oma mõtetega spordirajal. Et see on väga puhastav, see on väga mõnus ja enesetunne, mille sa seal kaasa tood just iseendas rahu leidmise mõttes. See on enneolematu, et jah, tõepoolest, et ma ei ole, ma ei ole olnud väga suur selline vastastega võitlejad, pigem pigem ikka iseendaga ja ma usun, et eks sa iseendaga peadki elu jooksul jalati algusest lõpuni toime tulema, et teised inimesed kõik tulevad ja lähevad. Aga räägime sinu perekonnast, mis on kõige toredamad traditsioonid. Kui ma. Siin saate alguses rääkisin oma kodus, siis meil olid kodus väga-väga mõnusad traditsioonid, mis puudutasid tollel küll nääre nälgas näärivana, meile oli pere koos. Meil olid kuused. Sünnipäevad olid tähtsad ja eks ta kodust võtame ju kaasa väga palju. Ja mul on tõesti õnn õnn, et mul on selline pere, mul on kolm tütart suure vanusevahega ja meil on, on täitsa selgelt kujunenud oma aastarütm, mis siis lähtub ikkagi sünnipäevadest. Sünnipäevad on meil väga tähtsad. Me näeme palju, vaevalt, et ärgata siis enne sünnipäeva last, mis on eriti laste puhul väga Keer. Ja alati siis valmistama, et tordi, millega me siis läheme, laulame 11 siis üles. Me tähistame kindlasti jõule, meil on väga tore traditsioon käia jõulude ajal metsast ise kuuske toomas, perega seal midagi toredat, et me oleme käinud erinevates metsades, nüüd viimastel aastatel oleme seda härm ka võimalust kasutanud. Aga see on muidugi ka vahvat, midagi ehedat, et näidata lastele seda, mis on siis nagu päris või kuidas need asjad päriselt käivad või kust need kuused siis tulevad. Et võimalikult palju lastele tekiks, nagu see maailma maailmas selline mitmekülgne vaade, pilte, nägemus, oma suved veedame traditsiooniliselt pikalt mere ääres Pärnumaal, Läti piiri ääres on meil üks väike suvekodu. Ja seal on samamoodi väga-väga tore ju, et lapsed näevad seda, kuidas elu päriselt käib, et, et seal talus, kus taluõues, kus me siis suviti oleme seal kanad, vahel on haned, vahel on pardid. Seal on kitsed, seal on koerad, kassid ja kogu see loodus seal ümber. Ma ise olen seal üles kasvanud ja ma pean ütlema, et need seiklused, mida sealt kaasa võtad, sa selle suvesoojus. See aitab sind sellest aastast läbi ja, ja siiani totavalda. Igatsen neid neid lehma ammumist seal õhtupoolikul, kui nad siis koju aetakse, et tänaseks ju enam ükski lehm seal ei, ammu muidugi, et nagu me teame vähemalt, et me ei pea lastele Hiinas trükitud raamatu pildi pealt näitama lehma või kana, vaid nad on päriselt näinud kuidas see kõik käib. Ehk et ma arvan, et see on see aeg mis me koos olla, et see ongi võib-olla selline kõige-kõige õnnelikum aeg. Seal on kolm tütart ja võib olla 15 20 aasta pärast oled sa nagu üks vana kuningas ühest Eesti rahva ennemuistsest jutust, kellel oli kolm tütart ja kelle kingatallad igal hommikul olite läbi tantsitud ja see oli pikka aega saladus, kuni üks nupumeestele siis lahendas. Mida sa oma tütardele õpetad, juhuks, kui nad oma elus peavad ebaõigluse ja ülekohtuga kokku puutuma? Noh, eks ma ju väga loodan, nii nagu me kõik loodame, et, et me keegi peaks millegi sellisega kokku puutuma. Ja ma ei usu, et selleks ongi võimalik hästi valmistuda. Mida ma lähen oma kõige vanemale tütrele mitu korda öelnud, et arvestada sellega, et ükski asi sünni nii nagu filmis keegi ei kustutad, hullasid ära või ei pane prožektori peale, ei pane muusikat mängima, nii need asjad lihtsalt juhtuvad ja sa pead selleks valmis olema, sa pead tajuma, et sinu tegudel on tagajärjed. Ja me oleme küll püüdnud oma lapsi kasvatada selliselt, et, et ükski asi ei ole lubatud või keelatud lihtsalt sellepärast, et seal lubatud, vaid igal asjal peab olema põhjus ja põhjendus ja me räägime hästi palju lastega ja püüame neile selgitada. Ja ma tunnen, et kui mul ei õnnestu oma mõtet nii selgeks teha, et mul ei teki seda sädet või seda, seda sidet lapsega, siis on see minu ebaõnnestumine, ma pean siis uuesti proovima. Räägitakse väga palju sellest, et kodu peab andma lastele noh, väga palju kaasa ja nii edasi ja et kodu peab kasvatama ja, ja nii edasi. Aga ega tegelikult me ju keegi ei ole sündinud ja lapsevanemateks, vaid täpselt samamoodi õpime ju päevast päeva seda kõike, kuidas seda siis edasi anda õigel viisil, kuidas leida neid õigeid sõnu, kuidas leida seda õiget võrdlust, mis last kõnetaks ja, ja ma olen siiralt veendumusele, et lihtsus on see ju, mis alati võlub või lihtsuses võlu, ehk et kui sa, kui sa ei suuda oma mõtet nii lihtsaks seletada, et sa seda ise öeldud ei saa ühte lausesse siseselt seda mõtet veel ja veel ja veel ja veel kord mõelda, kuni ta siis lõpuks on nii lihtne, selgelt sa saad sellest siis öelda, kas vanasõna või siis muinasjutuna. Ja need väärtused jäävad lastele ju kaasa ja usun, et kui on mingid väärtused, mille sa kodust lastele annad, siis need ongi need ilmasambad pile hiljemalt ilmselt võimalik toetuda. Ja mille taustal ilmselt siis peegeldada igat olukorda, et ära tunda see hea ja kurja tundmise puu siis, et et mitte oodata, et keegi lülitaks lambi sisse- või välja või paneks muusika mängima, vaid juba ette aru saada, et see tee on õige ja see tee on vale. Ma mäletan, üks mälestus eel seoses laulupeoga 2007. aastal, siis mul oli esimene tütar just kooli minemas, teisi veel ei olnudki. Et see oli täiesti teadlik valik. Et me ostsime siis eelmüügist tollasele noorte laulu- ja tantsupeole piletid ja tulimegi temaga siis suvel Tallinnasse siia sest tundus, et näiteks eesti laps, kui ta kooli läheb, siis ta võiks teada, mis asi on laulupidu, mis asi on tantsupidu? Vägisime KUMUs. Mul õde oskab väga huvitavalt rääkida kunstist väga erinevas vanuses inimestele. Ja ta näitas ka Annale siis kumus erinevaid asju ja see kõik oli nii muljetavaldav. Ma tean, et anala tahtmine siia tagasi tulla siia kumusse ja, ja ma arvan küll, et minu lapsed on tänaseks laulupeousku kõige nooremast vennast, kes alles õpib rääkima temast või päris täpselt ei tea, aga igal juhul oli meil koos tantsuväljakul väga tore ja ta ei ole minust. Sammusin remonti. Loodame, et see 2014. aasta tantsupidu jääb ka Emmale meelde. Mida sa ise teed 20 aasta pärast, mida sa tõid 30 aasta pärast. Kas sa tead seda juba? Ei tea. Kohe üldse ei tea, eks ma olen ju valmis valmis alati minema, nagu ma tean kindlasti seda, et, et kui kõik on hästi, siis, siis ma loodan, et ma olen võib-olla siis vanaisad. Et mul on üks koht, kuhu kutsuda, siis kõik need kolm kuningatütart kokku. Ja ma arvan, et mulle meeldiks olla vanaisa, et ma ei tea, mida ma muud teen, et pere on mulle väga tähtis ja minu lapsed on mulle väga tähtsad, niiet et see on asi, mille ümber kõik kõik, ma arvan, et maailm, diiler võikski tiirelda. Sest et ma arvan, et kui kodus saad õige hoo sisse, siis on sul hoogu igal pool mujal ka hästi hakkama saada. Aga kuidas tema töö, ilu oled mõelnud nüüd siit edasi. Tunnistan ausalt, et ma ei ole mõelnud ja kindlasti mitte nii pikas perspektiivis, praegu hetkel me valmistame ette 2000 seitsmeteistkümnenda aasta noorte pidu, praegu just on ideekavandite konkurss käimas, esimesed ideed on juba laekunud, võin saladuskatte all öelda ja kuni 2000 seitsmeteistkümnenda aastani. Mulle tundub küll, et, et ma kindlasti tahaksin veel aidata korraldada seda järgmist pidu, et anda oma kogemusi edasi nendele, kes siis nüüd seda tulevad tegema. Aga mis edasi saab? Eks näis. Ma ei ole kunagi olnud selline väga süstemaatiline või et ma ei ole kunagi oma elu enda eteni Bildriana seadnud haid, vaid usun kuidagi sellesse sellesse saatusesse, et juusis asjad õigel hetkel tulevad su juurde, sünnivad täpselt täpselt nii, nagu siiani on, on see läinud ja. Ma ei tea, kas on hea või on see halb arvatasti mõlemat nagu kõigi asjadega. Ma arvan, et kõige tähtsam on see, et ma olen nagu siiani rahul. See on kõige toredam, kui inimene saab olla oma tööga, oma perega ja iseendaga rahul ja iseendaga, sõber, nagu nüüd on kombeks öelda enne, kui öelda sulle suur aitäh kõige selle peo eest ja tänase saate eest küsin, mis võiks olla sinu isiklik muusika soov, mida me siin saate lõpetuseks kuulata saame? Kartsime. Saan midagi sellist võid küsida ja ma tõesti oli nagu väga keerulise valiku ees, sest et kui me ise istun autos siis ma tihtilugu pane mängima klassikaraadio ja kuulan klassikaraadiot. Aga kuulan ka täpselt täpselt selliselt, et ma ei ole selline kirglik huviline ehk et kui on klassikaraadios mäng, kas tunnete muusikat ja vahel isegi tunnen haka muusikat Dianaga, kes tegi, ei tea. Aga mul on kindlasti omad lemmikud sealt repertuaarist, aga siis ma mõtlesin, et üks lugu, mis mind on võib-olla elus väga palju inspireerinud inspireerinud, on ilmselt vale sõnaga, mis on mulle kuidagi meelde jäänud, kuidas see lugu minu ellu tuli, on hoopistükkis ansamblilt Queen ja samba sõimel Rhapsody loomulikult mis on pikk ja ma ei tea, kas ta siia meie saate lõppu mahub, aga, aga võib-olla osa temast lähevad, mahub. Ja mis ka välja, eks arvatavasti suurem osa kuulajaid teavad seda lugu niigi peast. Ja ma olen märganud, et ka minu keskmine tütar Liisi rõõmsalt rokib kaasa minuga, kui see lugu parasjagu plaadi pealt või raadiost või kuskilt tuleb. Ma arvan, et see on üks selline lugu, mis võiks jääda seda saadet ja seda võib-olla isegi aastat ühel või teisel viisil lõpetama. Sest seal on ju nii palju teada, on nii kirju ja ta on nii vägev ja ta on nii tore lugu. See tore lugu jääb lõpetama meie saadet Sten Weidebaumiga, kes mõtles välja ja suures osas ka aitas koos teiste hulga teiste heade inimestega teostada tänavusuvist laulu-tantsupidu Aja puudutus, puudutuse aeg. See oli kirjeldamatult ilus pidu, ma ei ole kelleltki kuulnud ühtegi halba sõna selle kohta, nii et Sten Weidebaum palju tänu tõotanud neile kõigile.