Tere, On laupäev, teine september ja kultuuriga ja toimetamise kord on mari tarandi käes. Kaastöölised Tartust ja Pärnust valgustavad sealset kunstielu. Ise viibisin Islandi raamatukingituse üleandmisel rahvus raamatukogus ja Austraalia eestlaste korraldatud noorte kirjandivõistluse auhinnatseremoonial. Juttu tuleb ka uuel nädalal Põltsamaalt toimuvast raamatuaastakonverentsist. Saadet alustab nädala kultuurikommentaar. Saab sõna Sirje Kiin Lahkumine on tänane teema keeruline ja vastuolulisi tundeid tekitav. Lahkumisskulptuur on olulisemgi kui saabumiskultuur, sest see näitab, kui pikk on meie mälu. Kuivõrd hooliv ja hoolitsev on meie ühiskond, kui sallivad on meie omaks võetud suhtlemisreeglid. Kui kõrge või küpsemata meie eetika inimesed surevad ja lahkuvad lõplikult siis ütleme tänusõnu ja kirjutame kauneid järelhüüdeid siis mäletame ja mälestame, aga lahkujale on see kõik olematu juba. Hoopis olulisemad on need väiksed lahkumised ja tänud, mis sünnivad iga päev meie eluajal siin ja praegu. Oskus õigel ajal lahkuda, On suur kunst. Teame kõik vanu tüütuid, musi, kes ei rootsi ega taipa kohalt lahkuda siis kui see oleks täpne ja kasulik nii tema enda isiku kui tema, töökaaslaste lugupidamise hinnaga. Mõni ei raatsi lahkuda rutiinist, mõni rahamurest, mõni võimuihast, mõni kartusest üksi jääda, mõni liigkõrge enesehinnangu tõttu, arvates, et ühtki väärilist järglast ei ole ega tule. Kuid paraku asendamatuid inimesi on surnuaiad täis. Tean üht ülemust, kelle lahkumist oodatakse juba aastaid, aga ta ei lähe ega lähe. Ja keegi ei julge öelda. Ei söanda. Ei taha öelda, et ammu oleks aeg, et lahkumine oleks paremini talle endale kui ühisüritusele. Ühest küljest inimlik, ah, ajame veel mõned aastad läbi, kui juba tänaseni välja vedasime. Teisest küljest klientide lugejate arv kahaneb, töötajate hind väheneb, väljaanne vindub, ei idane ega mädane. Mis on õigem, kas teha järsk liigutus või suhtuda inimlikult ja oodata uue suure turumajanduse? Vastus on jõhker ja järsk. Kui asi on ikka majanduslikult kahjulik, siis lahti lasta ja uus toimetaja võtta. Ja kiiresti vääris nii tehaksegi. Rahaline tõhusus on pahatihti asja ainus mõõt, aga see ei pruugi nii olla. Moodsad märksõnad organisatsiooni kultuur ja emotsionaalne intelligentsus peavad tähtsaks just seda poolt tööelus ja ka eraelus. Seda ei saa rahas mõõta. Need on tunded, vaistlikud, tõmbumised, tõukumised, ootused ja lootused. Tegemist on iga inimese sisemise tajuga. Kas asi meie töö ühisüritus, perekond liigub või laguneb, kas teel on tõus või langus, kas me koos loome ja lehvitame või tammume koos ja tekitame ise igal sammul probleeme juurde selle asemel, et neid lahendada. Või teeb seda üks neist, kes juhtumisi saatuse tahtel on juhtival kohal. Aga on ka risti vastupidine võimalus. Mis ehmatas, jahmatas, üllatas äsja Eesti avalikkust. Tõnu Kaljuste lahkub, kirjutasid kassikõrgused pealkirjad? Esimesed emotsioonid keesid üle. Kuidas nii? Ometigi kõrgklassianne, keda Eesti ei oska hoida, kelle koorile Eestis piisavaid loome tingimusi. Ja juba kõlavad süüdistused Eesti riigi ja valitsuse pihta. Endine kultuuriminister kasutab kohe ära juuste külvab tänase kultuuriministri üle etteheidetega stiilis. Mina olen hea ja sina paha. Varastades Tõnu lahkub just selle, mitte eelmise valitsuse ajal. Igaüks ikka ise oma väikeste mõõtude kohaselt. Aga kuulake, mida Tõnu Kaljuste ise ütleb, tsiteerin. Ma ei jäta maha mitte muusikuid, vaid Karl August Hermanni aegse maailma, milles oli paratamatu loosung. Ise teen ja ise tänan, et tegin tsitaadi lõpp. Lähemal lugemisel selgubki, et ta ei lahku kuhugi. Ta lihtsalt valib teise töövormi. Tõnu Kaljuste läheb vabakutseliseks kunstnikuks, milleks tal on täieline õigus nagu igal looval inimesel, kes elab vaba inimesena vabal maal ja vabas avatud maailmas. Tõnu Kaljuste loodab edasi dirigeerida kõiki neid. Kuulge, keda ta on dirigeerinud seni. Ja kindlasti ka veel paljusid uusi, maailmatasemel koore, mida ta seni veel dirigeerinud ei ole, kuna ta on olnud majandusmuredest hõivatud. Kas see on siis ikka lahkumine ja kui siis millest või kust veel lähemal lugemisel selgub, et Tõnu Kaljuste ei taha enam olla. Koori mänedžer. Ei taha tegeleda ruumide, palkade, plakatite kleepimist piletite müügiga. Tule taevas appi, miks just Tõnu Kaljuste üldse pidi nende asjadega tänaseni tegelema? Kas mitte kõik senine pole mitte olnud puhas ande raiskamine, Tööhalb koordineerimine, oskamatu majandamine, saamatu asja, peamine. Kas võiks omakorda tõsta süüdistuse kõigi eelmiste valitsuste ja kultuuriministrite poole, et teie kohus olnuks säärane rahvusliku ande raiskamine juba ammu ära lõpetada? Ka Tõnu Kaljuste ise võinuks selle otsuse teha juba märksa varem. On ju võimalik, et see olnuks kasuks nii Tõnu Kaljuste ande arengule kui ka tema koorile. Paljud rahvusvahelised muusikakollektiivid vahetavad ju igal hooajal juhte pärit erinevatest riikidest ja keegi ei võta seda nõnda Kulkaliku traagikaga, nagu meie seda Eestis teeme. Vabamuusik, kunstnik, kirjanik, kestahes, rikas loovisik, kes kuulub oma taseme poolest maailma kultuuri. Ei ole enam ainult eesti rahva omand, kelle me peaksime tegema sunnismaiseks ja käsitama tema suundumist rahvusvahelistele kontsert turneedele kui rahvuslikku reetmist, mahajätmist, lahkumist. Kas ei räägi selles lahkumisnutus ja vastastikuste süüdistustes mitte kaasa ürgne pärisorjamentaliteet? Et õige mees on ikka see, kes siin laukas paigal seisab, keldri kakandina hambad ristis, kannatab, kes ei taha ega tohi midagi teha oma olukorra parandamiseks arendamiseks kokkuvõttes kõigi kogu ilma rõõmuks. Küll Eesti ka kord nii heal järjel on, need pakub kõrgetele annetele väärilist esinemist tänu ka majanduslikult. Küll kasvavad peale uued noored mänedžeride põlvkonnad, kes suudavad kaljustest märksa tõhusamalt ja professionaalsemalt tegeleda kultuuri marketingiga. Praegu, tõsi küll, veel mitte, sest me ei saa hüpata üle oma varju, kuid aeg tuleb maa ja mere peal. Muidugi peab kammerkoor saama omale normaalsed töötingimused ja normaalse palga tänase Eesti ja homse maailmanormi tasemel. Aga see kõik ei tohi toimuda. Tõnu Kaljuste taoliste annet raiskamise hinnaga, mida aastaid ometi on tehtud. Aga üks väike asi on küll, mida võiksime ja saaksime nimelt olla tänu lahkemad tänu ja tunnustus ei maksa ju midagi, sõltub vaid hingekultuurist. Ise teen ja ise tänan. Need Tõnu sõnad kõlasid minu jaoks märksa suurema ette heitena. Eesti riigi raha nuppusega võrreldes, mille peasüüdlane on olgem ausad. Põhimõtet suhteliselt siiski pigem poole sajandiline okupatsioon kui eilne või tänane valitsus, kes meid sellest soost välja sikutada püüab. Tõnu Kaljuste otsus alustada tööd vabakutselise dirigendina, kes pühendab end nüüdsest ainult muusikale tundub ainuõige. Leian, et ammu pidanuks nii tegema. Tõnu Kaljuste mitte ei lahku, vaid saabub. Saabub lõpuks ometi majandusmuredest vaba loova kunstnikuna maailma kultuuriareenile kuuga. Eesti kuulub tänu Tõnu kaljustele tänu eri klassile Me Järvile, Tõnu õnnepalule, Viivi Luigele, kes kõik on vabakutselised, rahvusvahelised anded, mis sest, et nad iga päev alati Eestis ei ela. Meie kodu, ka muusikakodu on maailmakultuur. Kooliaasta alguse meeleolusse sobib see pidulikus ja homse usk, mis valitses Rahvusraamatukogu saalis, kus autasustati noori Austraalia Eesti seltside liidu korraldatud kirjandusvõistlusest osavõtjaid. Kaugel Austraalias algatas mõtte ja viis asja läbi Tiiu Salasoo ja tema töö on kodanikualgatuse musternäide. Ta saatis üleskutse Eestisse kogus siit saabunud tööd, leidis väärikad liikmed. Žüriisse organiseeris soliidsed auhinnad kõik vabatahtliku töö ja annetuste najal. Miks ma sellest nii pikalt räägin, aga sellepärast, et siin on meil mõndagi õppida. Nii-öelda kaugjuhtimise teel valmistas Tiiu Sala So ette ka selle ilusa aktuse Tallinnas, kus kõlas Mozarti, tormise ja Elleri muusika. Ja pärast ootas noori ilus pidulaud. Meie sooviks oli auhindade jagamisega näidata, et hinnatakse noorte värsket idealismi, mis on veel mõjutamata kommertlikest isikliku rikastumise soovidest. Et peetakse lugu eetilistest printsiipidest nagu ausus, kohusetunne, isamaa, armastus, rääkis Tiiu Salasoo. Suurem osa nende kirjandeist alustab mineviku, oleviku ja tulevikusuhete selgitamisega. Mõned peamiselt nooremad autorid käsitlesid teemat puhtisiklikult oma elu peamiselt koolielu piirides. Teised laiendasid teemat väga sageli ja südamlikult oma suguvõsale kodukohale, nagu näiteks kaheksateistaastane tookord Kristjan Vanaveski Tartust, kes võitis Lääne-Austraalia eesti naisteklubi auhinna. Ja need, Kristjan, ma pean paluma, et kas sa loeksid ette oma kirjandist ühe väikse näete. Minu vanaema oli perekonna süda tal jätkus armastust ja hoolitsust kõigi jaoks. Just tänu temale tulid kõik sugulased kokku. Teekond tähendas talle kõike. Oli ta ju näinud kõikide oma laste kasvamist, mis tegigi iga lapse tema jaoks eriliseks Jaansaks. Minu vanaema oli meie perekonna elav kroonik. Perekond koosneb väga erinevatest vanustest inimestest. See on süsteem, kus vanemad kujundavad nooremaid nooreda, sagimist ja kiirustamistes võivad teha väga valesid otseseid ja seega rikkuda kogu perekonna elu. Kunagi peavad ka noored koguma suurt perekonda juhtima hakkama kuid siis on nad juba piisavalt vanad ega viitsigi enam midagi muuta. Nii säilivad traditsioonid, mis ühendavad oleviku mineviku tulevikuga. Traditsioonidega perekond on justkui ajastute lõikumine. Üle kolmandiku osavõtjatest vaatas mineviku, oleviku ja tulevikusuhteid ainult ühel alal näiteks haridus või laulupeod, kodukoht materjalist, kuritegevus ainult eestlusest, kirjutas veerand autorist. Kuna 16 protsenti laiendas temaatikat paarile alale ja sama palju osavõtjaid tõi näiteid väga mitmetelt aladelt. Nagu kirjutas kolmanda auhinna võitnud tiimsikud Tartust oma kirjandis mõtte uiteid, aja ehitusplatsil. Aeg on väsimatu, ehita täidab üht isevärki maja mille keldriks on minevik. Selle hallis hämaruses võitu kui kolm ja selle peal asuv olevik mis küll on kõige väiksem korrus kuid sellegipoolest on temagi tähtis. Ning selle kõige peal kõige kõrgemal asub tulevik. Selle ajamaja pööning. Kuid sellegipoolest tähtsaima ja siiski maja kandva osa moodustab just seesama vundament minevikku ümbritsev müü mis on kõige aluseks. Ja sedasama sümboolset maja, mida ma teile kirjeldasin. Tegelikult tõendavad sajad ja tuhanded näited meie elust ühiskonnast, meie peredest. Selle poole autorist ei rääkinud otseselt nõukogude ajast, kuna ligi viiendik nimetas ajalooraamatutest tee veest vanematelt inimestelt kuuldut. Seda kirjeldas ilmekalt Sydney Eesti seenioride koondisel ergutusauhinna saanud Mari eesmaa Tallinnast, kes käsutas oma kirjandis huvitavat võtet kolme sugupõlve arvamuste avaldamist. Minu 70 aastane vanaema arvab. Meie lugesime kõike, meie raamat oli meie parim sõber, meie austasime alli pead ja meie ühiskond ei olnud nii vägivaldne kui praegu. Televisioon ei olnud meie ajusid uputanud. Meie ajal inimene suhtles inimestega otse, ei oldud käsitudega närvilised. Idealismi, romantikat oli rohkem. Ma võtan noortelt enamat, ootan missioonitunnet oma maa ja rahva vastu. Ootan suuremat huvi mineviku vastu ja arusaamist Juhan Liivi sõnadest. Minu 40 aastane ema räägib. Meie elasime kaksikmoraali olukorras, olme pseudopioneerid ja hiljem keskkoolis. Pseudokomnoored. Meie vabatahtlikkus oli sunniviisiline pessimismi uuristas meie hinge. Meie põlvkond kujunes vaimset lõhestatuks. Kuigi mingi sisemine vastupanusüsteemile oli olemas etisest sama süsteem, mis siiski omad jäljed. Üldiselt elati olevikule. Helge tulevik oli vaid sõnakõlks, millesse keegi uskunud. Minevikku aga tunti halvasti. See oli meie generatsiooni peamine puudus. Mess püüti vormida inimesi, loogilisem, valuta. Viimased 10 aastat on kõike seda kurvanud. Meie teadasaamine tuli hilinemisega, aga tuli siiski. Mina ise mäletan, et 80.-te aastate lõpp oli raske aeg. Toidukraamist oli suurt puudus. Osdvokaatidega sai 125 grammi leiba päevas. Ainult minu 1990. aastal sündinud õde sai pool liitrit piima päevas, teised ei saanud midagi. Oli raudne ees ja, ja rahvast hoiti välismaailmaga kokkupuutumist. Minu kooliminek langes juba meie teise ärkamisajaga. Kuigi lapsed ei saanud kõigest aru, tundsime ärevat meeleolu ning see haaras meid kaasa. Vanaema võttis meid kaasa peaaegu kõigile tänavaüritustele, tegi meile lipukesed ja õpetas meid kõne koorina esitava Juhan Liivi. Kui tume veel kauaks. Kümmekond aastat tagasi oli üksmeel tugev rahvas tantsinud ühtse perena kassas, usk oma jõusse, homsesse päeva valitses optimistlik meeleolu. Eesti vaimuellu oma panus anda on läbi aegade olnud salasoode pere südamekohus. Hugo Salasoo loodud ja hoitud arhiivist on paljud kuulnud. Minu kadunud äi võiks iga Ta eeskujuks, 38 aastat korjas ja korraldas Eesti arhiiv Austraalias ilma igasuguse tasuta. No nüüd on, särhib Sydney Eesti Majas ja peavadki teised inimesi tselluloosist nähtavasti sama hästi. Aga kui Eestis siin vaatate, kas võiks öelda, et ka meie see omaalgatuslik ja kodanikku siin riigis on natukene edasi arenenud Teie korraldades? Asi on õpetlik paljudel siin, et kõiki asju ei pea ootama, kuni kuni riik korraldab, vaid mõndagi võib ise teha ja teha väga väikese rahaga ja suure tahtmisega. Ma loodan nii väga, ma panin seda tähele mitmel eelmisel külaskäigul näiteks minu sõbrad rääkisid, et lapsed on suvel linnas tänaval ja tolmune ja kuskil pole olla. Ma mõtlesin, et miks te noortelaagrite korraldada, aga selleks on vaja. Mõtlesime, esid niis, korraldasime oma lastele noortelaagri. Osavõtumaks ei olnud nii suur, kõik juhid töötasid heast tahtest, aga see tundus nendele inimestele, kellele ma seda rääkisin, nii võõrana, et see ei tulnud üldse kõne allagi. Ma loodan väga, et see ühistegevus ühiskonna heaks tegevus selle tasu eest, mis rahuldus annab, et sa oled midagi teinud ja et see on hästi korda läinud. See rohkem moodi läheb. Raamatulooline Eesti kodumaa tundmise allikad. See on raamatuaasta teine üle-eestiline konverents. Väiksemaid sündmusi raamatuaasta tähe all on ju rõõmustavalt palju ja sageli. Seitsmendal septembril on konverentsipaik Põltsamaa ja korraldusest teab rääkida Jõgeva maakonna keskraamatukogu direktor Vaike Oro, kes on nüüd telefonil. No see on Raamatulooline Eesti ja õieti kodumaa tundmise allikad, see on Jaan Eilarti koostatud Eesti-sugune raamatuke kus on väga palju autoreid ja kõik siis räägivad nagu sellel teemal. Ja õhtupoolikul siis kui arutlusistung on, siis saavadki sõnaraamatu autorid, nendele saab ka küsimusi esitada selle raamatu kohta ja nende teemade kohta, mis nad selles raamatus on kirjeldanud või raamatus on esitletud. Siin on väga palju autoreid ja, ja väga palju teemasid ja raamat algab Herbert Kuurme ka, kes on kirjutanud siis Põldsam õpetaja August Villel Uppelist nimel. Ta saab mälestustahvli Hupel kes on Eestimaakodu-uurimise rajaja õieti, ja tema mälestustahvel avatakse siis Põltsamaa kirikus. Ja räägivad ka sellised inimesed nagu Toomas Paul, Hando Runnel, Krista Aru, Jaan Eilart ja teised. See on kahtlemata huvitav konverents selles mõttes, et kavale pilku heites paistab, et seal on hästi palju sisu, aga ei ole pikki ettekandeid, vaid pigem niisugune mõttevahetuse korras elav arutelu. No nii on organiseerimiskomisjon ka mõelnud seda teha, et rohkem ta uurimuslik asi ja inimesed saavad sellest raamatust hiljem ise lugeda, siis kui nad on selle ostnud saavad lugeda pikemalt nendest artiklitest kirjutistest, mis neid huvitab enam. Aga seal on siis niisuks küsimuste-vastuste korras rohkem see õhtu poolikule, aga hommikul on nüüd mõeldud küll natukene need autorid, keda ma lugesin, natuke pikemad nutud näiteks Hando Runnel räägib teemal Eesti mõtteloo tegemisest ja Jaan Eilart Eestimaatundmise allikatest ja Toomas Paul religiooni, eetika ja kasvatuse teemal. Kodu-uurimine ja oma kodupaikade kultuurilise minevikku tundmine on see, mis on eesti rahvast ärkvel hoidnud ka kõige tumedamat del ja halvematel aegadel. Nii see on ja tegelikult on öelnud väga kenasti Herta Laipaik, et ainult hulkur käib ringi, kerjakott seljas ja ei tunne oma kodulävepaku hinda. Ja noh, me arvame, et me teeme nüüd kõik selleks, et et ikka seda lävepaku tundma õppida enam ja enam. Täiendust sai Rahvusraamatukogu Põhjamaade saal. Islandi suursaadiku Cornelius Siigmanzzani algatusel siia saabunud raamatud on praegu rahvusraamatukogus näitusena kõigile vaadata. Avamisel rääkis kultuurikajale meie Islandi suursaadik Jüri Kahn. See idee tuli Islandi suursaadikult, Islandi suursaadik on nüüd ametis olnud siin juba üle pooleteise aasta ja tema esimeste visiitide ajal Tallinnasse oli tal ka võimalus käia rahvusraamatukogus. Nii palju kui mina olen selle asjaga kursis, siis tuligi tal selline kena mõte tuua siia üks hulk Islandi raamatuid ja on ta siis ka ise neid raamatut Islandil suures osas välja valinud. On oma jõududega transportinud siis kõigepealt Soome Helsingisse, kus on Islandi saatkond ja, ja siis peaaegu et oma käe otsas kohvriga Need raamatud siis ükshaaval siia toimetanud. Ja nüüd on siin tõepoolest väljas väga huvitav ja põnev kollektsioon Islandi raamatuid, mis peaks kahtlemata Islandi Eestile natuke lähemale tooma. Ja meil on selleks põhjust, mulle tundub, et Island kui, kui see riik, kes esimesena tunnustas meie iseseisvumist ja niisugune karm põhjamaine, väike per oma ülikooliga oma sügava kultuuriga riike. Et meile meeldib mõelda, et me oleme sõbrad ja lähedased ja saame üksteisest aru. Ma arvan, et see on küllalt selline hea traditsioon sedalaadi riikide vahel ja, ja ma arvan, et kindlasti on siin mingisugused sidemed meie meie ühisest minevikust, sest ega, ega tõesti ei tea ju keegi, kes olid need viikingid. Kui palju need sõnad olid Eestist või ei olnud Eestist. Ja täna, kui me kuulasime siin islandikeelset kõnet, siis vähemalt minul assotseerus küll islandi keel väga tugev valt eesti keelega. See kõla on ju väga-väga sarnane eesti keelele. Et ilmselt siin ikka mingid juured on ja, ja muidugi Islandi poolne sümpaatia Eesti suhtes, selle väljendumine kõige kõrgemates poliitilistes sfäärides on meie jaoks olnud väga tähtis ja väga oluline ja, ja me loodame, et, et selline kultuurikontakt on ka osa meie poliitilistest püüdlustest, mis meid maailmale lähemale toovad. Et siin on ju ka inglisekeelseid, see on siiski noh, ütleme, islandikeelne asi jääb reliikiaks ja vähestele asjasse pühendatud telekättesaadavaks. Aga inglisekeelse kirjanduse kaudu saab oma huvi rahuldada see, kes näiteks no kasvõi rahade põhjal tehtud teatri lavastust vaadates sattus vaimustusse nendest iidsetest aegadest ja nii edasi. See on niisugune põnev maailm. Nojah, eks paljude Islandi autorid ka omal ajal eesti keelde tõlgitud ja ega sa Island nüüd nii nii väga lootusetult kaugele ei olegi ja ja ma pean ütlema ka Vastupidiste Islandil olles jäi mulle silma päris mitu kais eesti autorite raamatut, mis oli tõlgitud islandi keelde. Kusjuures huvitav seik on seotud ka peaminister David otsani meie tänase külalisega. Tema on ka tõlkinud ühe eestikeelse raamatu islandi keelde, see tõlge on, on siis läbi inglise keele ja kui me otsaniga vestlesime kultuurikontaktidest, siis ta nagu, nagu rõhutas, et, et on andnud oma panuse kultuuride lahendamises. Küsisin Cornelius, siis mozzanit. Kas Islandi rahvas on ka lugejarahvas? Nõnda oleme harjunud eestlasi lugeja rahvaks pidama. Ta vastas, et islandlased leiavad aega lugeda ka praegusel arvutiajastul jäeti Islandi vanasõna, ütleb. See, kel pole raamatuid, on pime. Edasi astume näitusesaalidesse kõigepealt Tartus, kus eile avati Kunstiühingu Pallas näitus või õigemini näitused. Hedvig Lätt jätkab väljapanekut. Kui tahetakse esitada Pallase koolist lähtuva kunsti osa siin ja praegu hõlmates peamiselt viimasel tosinal aastal sündinud ning näidata selle elujõudu jätkab kunstiühing Pallas esimees Enn Lillemets. Juba mitu aastat on olnud Pallase ümber kohati küllalt terav poleemika et kas ta siis on surnud või ei ole surnud. Mul on olnud võimalus Pallase koolist võrsunud kunsti sees küllalt kaua olla. Ja siis mulle alati tekib see protest, et kuidasmoodi ta siis on surnud. Kui ta kogu aeg mu ümber elab. Et need kunstnikud, nende õpilased ja need teosed. Ja siis ongi see, mis on küpsetanud seda mõtet, et tuleb näidata. Tuleb just seda näidata, et kuidas ta praegu elab siin ja praegu. Sest juba on olnud 12 aastat Tartus Konrad Mäe ateljee, kus on andnud oma teadmisi, oskusi edasi. Kaja Kärner, Heldur Viires, Lembit Saarts ja nad on andnud seda kogemust edasi, mida nemad on saanud otseselt ballaslastelt vanadelt ballas lastelt Ado Vabelt, Aleksander Vardilt, Elmar kitsalt ja nõnda edasi. Nii et see järjepidevus on tegelikult olemas. Kuigi vahepeal oli niisugune tunne, et kõik on juba lootusetult katkenud. Mingi see põhiasi, mida tahaks näidata, on see, et pakkuda lihtsalt sellist kunsti üks näituse täis ja kus ei ole kadunud veel side loodusega. Tähendab, ta ei ole kaduma läinud hukatuslikult. Ta võib olla väga huvitavalt mänguliselt peidetud, aga kuskil tagataustal on ta olemas. Ja praegu ilmselt, mida rohkem edasi, seda enam on inimesel seda vaja. Võime rääkida ballaslaste fenomenist. No see on nisukene raske sõna, see fenomen, aga kahtlemata. On see vaimsus olemas nende inimeste ja piltide kaudu. Sest kunstnikuga on ju niisugune lugu, et tema elu on võib olla väga pikk. Kui keegi satub tema pilti vaatama ja veel saavutab sellega mingid kontaktid, siis kunstnik iga kord ärkab jälle uuesti ellu. Ja siis ongi see, niipea kui on võimalik neid pilte jälle näha ja näidata, siis ta ärkab jälle ellu ja nii on sellesamase Pallase vaimsusega ka Mis iseloomustab ballaslase kõige rohkem on olnud juhuseid, kui inimene tuleb, vaatab, pilt, ütleb. Ahaa, siin on detaile, midagi ballasest. Kõige enne värvikool oskus värviga ümber käia kõige erineva omal moel. Ja just selline nüansside esiletoomine, selle sees elamine ja loomine. Ja mitte niisama, vaid see, niisugune sügavam oskus ja tunnetus on sealjuures kogu aeg. See ongi seal kool. See on nisukene, üks nivoo, millest allapoole laskuda, nagu enam ei maksaks. Aga sellelt pinnalt saab siis minna erinevas suunas ja tõusta. Nii, et see on see, see värvid, tunne kõik muu sinna juurde. Loomulikult. Sedalaadi kunst on põhimõtteliselt kunst kunsti pärast. Ja see temaatilisus ei ole kunagi esikohal. See muidugi tähendab hoopis seda, et need inimesed oleksid kuidagi tundetu maad või Tuinevalt selle ümber, mis nüüd siin tänaval toimub, kuskil teinekord on nad hoopis palju tundlikumad nendest, kui on need, kes loosungeid kirjutavad. Nii et see ballasliku koolikunst ei ole loosunglik. Ta räägib puhta kunsti vahenditega nendest asjadest, mis meid puudutavad. Räägime lähemalt sellest näitusest, mis on siia Tartu kunstimajja üles seatud. Kokku on 24 kunstnikuvalaja Loort, ballaslast 23 on Tartu Kunstimajas ja Ann Oudova on eraldi sebra-galeriis. Tema on praegu kõige vanem Tartus elav vallaslale ja on üpris vähe näha olnud. Seekord on siis 20 tööd ühekorraga ja kunagi pole nii palju olnud. Üks väga isepäine ja sügavuti minev nähtus eesti kunstis saab kolmandal septembril nüüd 96 aastat vanaks. Aga siis siin kunstimajas on põhiliselt 12 viimase aasta looming. See on siis see aeg, kui taastati kunstiühing Pallas. Viimased 12 aastat. Sellel on keskendutud ja mõned auliikmete puhul on siis paratamatult võetud kaasa ka nende varasemat loomingut. Aga ikkagi keskendutud hilisloomingule. Kaheksakümnendad aastad auliikmetel Alla Oudova Alfred Kongo, Linda Kits-Mägi. Amanda Jasmiin Eduard Riga. Nii et mitte ainult siis Eestist, vaid ka välisballaslased, et siin on siis koos, on Dallas laste kunst nii Tallinnast kui Tartust kui Haapsalust, kuid Pärnust kui Ameerikast kui Rootsist, kui Itaaliast. Selles punktis siin Tartus ja mis on veel oluline, et esmakordselt on juures vanade meistrite kõrval Konrad Mäe ateljee kasvandikud. Viis on välja valitud need, kes on võetud kunstiühingu liikmeks ja siis saab igaüks ise kõrvutada. Mis on siis ühine ja mis mitte? Selle näituse väike alapealkiri on Pallase ees ja järel. Selle pealkiri on andnud tegelikult üks väga põnev ulmekirjanik, skin laen, temal on üks tema kõige tuntum ulmejutt on Enese ees ja järel. Selline põnev ja isegi natuke kõhe lugu, kuidas inimene kohtub iseendaga. Ta jälitab iseennast ja satub iseendaga kokku. Ja see inspireeris seda pealkirja panema, et selle Pallasega on ka niiviisi, et teda ei saa kuidagi ületada, ka vältida, kui sa ka tahad. Ta on igal juhul olemas. Ja see on nagu idamaa filosoofia, sellel rohkem seal kordumise efekt. Et sa oled samas punktis jälle tagasi, kõik kordub, kordub ja midagi on samas jälle paratamatult muutunud. Et see annaks edasi seda ka seda ballasliku nisukest pidevust, järjepidevust. Ja edasi teateid Pärnu kunstielust. Pärnu uue kunsti muuseumis algab täna puuetega kunstnike loome nädal rahvusvahelisest puuetega kunstnike neljandast loomenädalast võtab osa kunstnikke mitmest Euroopa riigist. Loomenädal lõpeb portreenäitusega, mis avatakse Pärnu uue kunsti Muuseumis järgmise nädala reedel, kaheksandal septembril, räägib korraldaja Mark Soosaar. Sellest nädalavahetusest alates toimub üleeuroopaline puuetega kunstnike loome nädal teemal vesi tuli, õhk ja tulevad siis kunstnikud Hollandist, Prantsusmaalt, Rootsist, Lätist, belglased on veel lahtised ja siis ka Pärnu kohalikud puuetega kunstnikud osalevad sellel loomenädalal, nii et selle nädala jooksul me läheme ka Manija saarele, kus me korjame merest välja uhutud loodusandisid, siis lennutame lohesid, siis ehitame liivaskulptuure, aga kuna peateemaks on autoportree, see selle käigus valmivad siis teosed reedel, kaheksandal septembril avatavale rahvusvahelisele näitusele ma tunnen end paremini, siis need neli elementi ongi siis autoportreede materjaliks. Siia näitusele võivad oma tõid tuua ka teised on nii. Ja muidugi sel aastal on esmakordselt autoportreede näitus žürii vaba ja kõik, mis kohale tuuakse, me püüame ka eksponeerida. Praegu on aga Pärnu uue kunsti muuseumis veel üleval rahvusvaheline aktinäitus mees ja naine, mille lahtioleku aega on pikendatud sest publiku huvi näituse vastu on suur. Järgmise nädala kolmapäeval näitus suletakse, Mark Soosaar, kuidas lõpetatakse, see näitas mõned aastad tagasi, me lõpetasime hästi pidulikult muusikaga ja kunstioksjoniga ka siin majanduslangust aastatel, mil inimesed nagu oma säästusid kunsti alla ei paigutanud, vajus kunstioksjon ka nagu ära ei olnud nagu erilist mõtet, aga sel aastal me siiski otsustasime kutsuda taas Linnar Priimäe Pärnusse, anda talle oksjonihaamri pihku ja see õhtumis temale sobib ja ka hästi langeb kokku meie näituse viimase päevaga ongi kolmapäev, kuues september õhtul kell seitse hakkaks siis oktsioni kaamer paukuma. Ausalt öeldes segame siin teab mis suurt rahalist tulu ei loodagi, kuigi see pisku, mis sealt tuleb, läheb muidugi kõike täies tükis Kihnu uue rahvamaja ehituseks. Pigem me loodame. Need. Pärnu linna maakonna ettevõtjad, kes on sellele oksjonile kutsutud, naudivad mitte niivõrd võimalust oma rahakotti kergendada, kuivõrd just Linnar Priimägi. Niisugust vaimukat rännakut tänapäeva kunsti probleemses maailmas ja muusikat teevad seal sametine bariton Toomas Cutter ja meie tarna tuntud pianist Tõnu Rein ja aga üks üllatus pianist on Tallinnast veel tulemas, nii et see saab olema õdus õhtu. Kunsti muusika ja vaimukustega on praeguseks hetkeks teada, millised pildid, kes on autorid nendel piltidel, mis oksjonile lähevad ja missugused on hinnad, hinnad on valghinnad, mõnedel töödele ikkagi päris madalad. Kui väga tihedaks pakkumiseks ei lähe, siis võib kusagil saada ja paarisaja krooniga taris väärtuslike tööde omanikuks saada. Ka mina kavatsen ühe oma töö, mille tehniline teostus ise maksab üle 1500 krooni panna kusagil kroonise alghinnaga, näiteks müüki siinsamas nurgas. Ta ongi, aga, aga eksis oksjonile tulijad näevad ise, mis tööga tegemist on. Ja muidugi kui nüüd maailmanimedest, keda siis mõned ritkini Saudeki urustajani Privera lesbergi tööd lähevad. Camic Kihnu rahvamaja ehituse toetuseks on annetustena seni laekunud ligi 180000 krooni. Esimese 35000 suuruse panuse tegi vabariigi president Lennart Meri. Veel on suurimateks annet väetaks olnud Torontos loodud Kihnu rahvamajafond ja abielu mar Tiiu ja Eerik roodus Kanadast. See on nüüd Pärnu uue kunsti muuseumi tegemised, aga teie ise kuuldavasti lahkute Pärnust mõneks ajaks. Elu seisnebki selles, et ühed tulevad, teised lahkuvad ja siis jälle tulevad tagasi ja eks ta üks pöörlemise asi ole ja minu jaoks on see lihtsalt rutiinne töö, sest et Pärnust lahkun ma ju välismaale aastas vähemalt üks, 15 kuni 20 korda ja juba kaheksanda septembri õhtul istun autorooli hakkan viima siis mehe ja naise näitust tagasi Rootsi ja, ja Belgiasse ja Prantsusmaale ja, ja Tšehhimaale ja tagasiteel lähen, kes ja kus toimub ühes väikeses mägikülakeses Sniina külas rahvusvaheline kunstifestival, kus septembri algusest töötab ka Pärnu kunstnik ja Ta akadeemia rektor Reiu Tüür ja siis selle festivali nelja päeva järel, kus on film, muusika kui ka kujutav kunst esindatud, tuleme me siis peiu tööriga koos Eestisse tagasi kultuurikajale Pärnust. Viktor Kaarneem. Kontserdile Ivalo Randalu soovitab. Nagu me juba oleme nentinud, valitseb kontserdiagentuurides praegu vaikne hooaeg. Üht-teist siiski teha see kuid ainult nädalavahetustel, iseäranis seekordsel Nigulistes algab tunni aja pärast barokikontsert kus mängivad Grigori Mattiiso, Kalev kuljus, Sofiemalti suva ja Ivo Sillamaa. Samal ajal on Tallinna toomkirikus orelimuusika pooltund Aare-Paul Lattik kult. Kaalukaim on õhtune Sakala kontsert algusega kell seitse taas Tallinna toomkirikus, kus saab kuulda Bachi magnifikaid Kati ja Pärdi Tabula Raasat. Solistid on vastavalt Kaia Urb, Jane Tiik, Mati Turi ja Uku Joller ning viiuldajad Arvo Leibur. Harry Traksmann. Kooripartiid on filharmoonia kammerkoorile instrumentaalpartiid Tallinna kammerorkestrilt. Tänavune Bachi aasta on toonud meie ette, et kui rääkida vaid vokaalsuurvormidest tõesti enneolematul hulgal ja tihedusele Bachi suurvorme. Mõned nagu Matteuse passioon sealjuures mitte ainult kordus, vaid ka erinevates ettekannetes. Ja ega kuulajale ole põrmugi tähtis, kas need kõlavad loomis kronoloogilises reas võimet. Et ütlen seda seepärast, et magnificat on neist suurtest passioonid h-moll, missa kõige vanem, sealjuures Johannese passioonist vaid õige pisut kirjutatud 1723. Tatum märgid teadupäralt kapachi vaipzigisse saabumise, mil ta oli mitte üksnes parimas eas, vaid täis ka edulootusi pooleteise aasta jooksul leida siis üle kahekümnekantaadi kaks suurt moteti, mõlemad nimetatud Oratriaalsed hiidvormid ja need kõik on kantud helge meelsusest. Magneefikad Ta on sealjuures Bachi, oli üks esimesi üldse. Vokaalsümfoonilise žanris. Tuli rõõmu, kirkust ja valgust. Tekst on võetud luup. Peatükis oratoorium, mis ta nelja solisti viiehäälse koori ja orkestriga sisuliselt ju on oli mõeldud ettekandmiseks jõululaupäevasel jumala teenistusel jättes mõistetavalt esiplaanile teose sügava religioosse sisu, meistri andumuse, jumala teenimisel võib-olla pat seda muusikat kuulates, mõelda pisut ka selle kirjutanud väikesele inimesele tema vaevaderohkes elus elus, milles ta ootas kunstitöömehena lõpuks ka õnne. Meie nüüd loomulikult teame, et nagu keegi poeetiliselt öelnud oli see toonane õnn, päike, kes ei kiireks, mis kuldas ära lendava linnutiibu. Samase kujundi najal, aga võib öelda, et Pärdile kujunes Tabula rasa esiettekanne esimesel oktoobril 1977 lendu tõusvaks linnuks. Kes aga ei lennanud mitte ära, vaid kis laia maailma kuulutamaks uue suurem tehti küpsemist. Ja jälle arvan ma, et vanemale põlvkonnale pole see pat ka nüüd tabula rasa kui mitmendat korda kuulates meenutada esmakohtumisel läbielatut toonases üllatuses ja rõidumis. Pärdist räägime nädala pärast uuesti. Nimelt korraldatakse üheksandast 18. septembrini Rakveres Arvo Pärdi nädal tema 65. sünnipäeva auks. Praegu vaid lühidalt avavad selle filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester eesotsas Tõnu kaljustega. 11. september sünnipäev ise kuulutatakse linna lipupäevaks, näidatakse fotonäitust ja vastavaid videofilme. Edasi annavad kontserdi Paide Rakvere muusikakooli parimad noored. Arendatakse mõttevahetus teemal, kui vaikus saab tähenduse ja lõpetatakse need päevad niinimetatud Arvo Peadirigendina on meil varemgi käinud, Rootsi ameeriklane, Everett oli, sel päeval läheb käiku ka Eli autobuss Tallinn, Rakvere, Tallinn. Kuid nagu lubatud ligemalt järgmisel laupäeval siiski veel. Et oleks aega arvesse võtta. Ta 15. septembril oodatakse Rakvere vanas muusika kolis pikal tänaval kella seitsmeks, 1954. aasta muusikakooli lõpetanuid. Praegu me veel ei tea, kas ka arvul ise kohale jõuab, aga eks näe. Nädalalõpp on ees, jäägu selles ruumi vaiksele vaimuelule, miks mitte ka looduse rüpes. Lugege loomingut, keelt ja kirjandust. Värskest sirbist Üllar Bloomi luuletsüklit vabadusest, millest rebisin, saate lõpuks välja ühe kujundi. Vabadus on meelekohtade vaikne rõõm. Keskpõrgulärmi kultuurikaja on ära kuulatud, selle tegid grilli, tüli ja mari tarand. Kuulmiseni.