Me räägime praegu veebruaris, aga ma ei mäleta teil ühtegi talvist maastikku. Päris puhas tale maastikuma tõesti pole kordagi maalinud. Aknast On paistvas mõnes pildis. Ühes pildis, mille nimi on veebruar, muide mis oli paar aastat tagasi näitusel seal maksnud, aga talvemaastik. Ma olen ise ka mõelnud ja sellel on vist oma väike põhjendus. See põhjamaalase unistus on ju suvi. Ja ma nii tihti maalin just nimelt mitte seda, mis on käes, vaid seda, millele mõtle. Nii et selle Eesti looduse Kujutamisel ja temast väga hästi mõeldes unistades põhjamaalane pöördub kergesti suve poole ja minule Need kõige uhkemad Eesti looduse mälestused on ikka seotud selle lühikese suvega. Kui te olete suvine inimkas või ülekantud tähenduses olete tega reisimine, huvitab teid, rändamine, vendi sõitmine? Muidugi huvitab ja reisimise jaoks muidugi mul ajast kahju ei oleks. Aga noh, reisimine on keeruline. Eestimaal ma olen päris palju käinud, aga välismaal mitte nii palju, kui tahaks. Ja eks neid reise kasutusel jätkata. Aga muidugi üks välisreis aastas kuluks nüüd küll igale inimesele ära. Meil päris nii palju välja ei tule. Kas see välisreisi ilmtingimata on seotud latega teiste riikide kunstnike tööde vaatamisega, mis mul üldse mõjutavad teiste teete? Kui reisu siht on selline, nagu ütleme Itaalia reis, siis juba ette võib arvata seal palju pilte vaadata, kuna seal on. Ma sellepärast ütlen, et ma möödunud suvel käisin Itaalias. Seal on ühe ajastu maailma tipp muinsuskoos ja seda mitte vaadata. Selle peale ei tule keegi, ikka mitte kunstnik vaatab seda seal nii palju, kui saab. Aga kõige tähtsam pesude juures siiski minule pole kunagi olnud see kunstialane haridus, mis sealt saab. Ma olen seda alati saanud ja ma loodan, et ta kasuks olnud. Aga tegelikult reisidelt kõige rohkem ootan midagi muud. Seda muud kirjeldada, selleks on vaja kirjaniku. Mul on meeles, kui Jaak Jõerüüt oma Veneetsia reisijast kirjutas siis tema seletas selle ära küll mina sellega hakkama ei saaks. Ma arvan, et mitte väga palju. Loodame, et mitte väga palju, sest et minu arvates igaüks peab oma asja ise ajama. Ja see informatsioon kõrvalt ta tuleb tahtmatult ta ümber, meie see sajand ja kõik need teised kunstnikud. Erilist muret selle informatsiooni kättesaamisega ei tohiks olla. Mõnikord pigem on mure, kuidas mitte saada informatsiooni selles, et oma asjad tahavad ajada ja kõike seda teiste probleeme, nagu ei olegi kasulik teada. Te olete nüüd meie kunstnikest, tänapäeva kunstnikest mõtlen üks neid, kes on väga järjepidevalt viljelevad abtimaal. Tõsi küll, viimasel ajal sellest joonest taganedes ja nagu ma näen, meedetakse teile seda ka sageli ette. Öeldakse, et suppi võiks ikka jääda aktide juurde. Kõigepealt sellest, miks, mis tõi teid nende aktide juurde nüüd pisut ka puhast ikka sellest, mis sunnib neist eemale minema. No võib-olla ma oskan selle sigi ära seletada akti maalimise juurde kuskil päris alguses. Võib-olla tõi mind see, et see oli kuidagi tabu ja vähe maalitud või vähe tehtud asi. Esimeste aastatega ma tulin näitusele välja 65. aastal. Sisi on seda palju tehtud ja, ja siis ta oli aga huvitav, selle tõttu aga tasapisi lihtsalt ühe žanri harrastamine, mis oli päevakorrast ära, aga neil aastatel ju võeti palju asju päeva kordamis enne ära, olid kõigis kunstides ja see on täitsa arusaadav, et millele mete ala tõmbas noort maalijad ligi. Hiljem olukord veidi muutus, ei olnud enam tähtis, et see oleks mitte viljeldud žanr kuna akt pildis hakkas saama sümboli tähendus tahtmatult ta muutus selleks. Järjest vähem oli ta ühe kindla inimese kujutis rohkem hakata pildis sisse võtma sümboli kohta olles loodusega maailma või, või mingi hingeseisundi sümboliks. Ja selles rollis pidas ta juba hiilgavalt vastu väga palju aastaid ja eks ta peab praegugi ainult käsi, et viimase aja kõrvalekaldumine sellest teemast. Tuleb öelda, et väga rahulikult, 20 aastat teenis mind see sümboliks arenenud akt. Aga nüüd tulid mul puhtprofessionaalselt vajadused, mis sundisid pilti aastraheerima otsima värvide otse mõju inimese pääle ja nende kokkupanemise rõõm on väga suur. Ja siis juhtus, et aktimaalile vajalik matuuri jälgimine. Et ta tõesti oleks hästi maalitud inimese nahk tõelises valguses. See kõik ei tahtnud enam maalida selle Me abstraktse maaliga kokku minna. Ja selle tõttu on mul nüüd keerukam see asi lihtsalt maalida ühte akti, olgu ta siis poeetiline või sümbolistlik. Ta mulle on mõttelaadilt ikka veel väga omaneja armets teeks seda. Aga puhtprofessionaalselt maalija professiooni seisukohalt ei anna ta mulle neid võimalusi, mida ma hetkel vajan. Ja see ongi see, miks ma suure kurbusega Olesest akti maalist veidi eemaldunud ja võib-olla tuleb veel eemaldada. Sellepärast see professionaalne võlg tuleb täita, see probleem tuleb enda jaoks, lahendab abstraktse maali puhul, kasutades värve, mis võivad kujutada väga hästi. Kui neil ei anna seda võimalust, siis nad ilma midagi meile tuttavad kujutamata võivad kanda assotsiatsioone. Assotsiatiivne abstraktne maal ongi üks huviobjekt praegu. Ja see pilt esindab seda suunda, ma loodan seda rida jätkata. Ja tegevus on väga vähe. Kuidas öelda, seotud meie tänapäevaga? Väga vana soo, kus maalija teatud eas huvitub oma kunstirelvastusest. Ta tahab teada, milles seisneb maalikunst. Kui võtta ära literatuurne süsi? Ei arva, et kunstiga peaks filosofeerima maailma kõige tähtsamate probleemide üle. Aga filosoofia oma tegevusala võimaluste üle on kohustuslik. Ma arvan, et lõplikult möödas see õnnelik aeg, kus kunstnikud meelsasti teatasid, et nad on suured lapsed, et nad ei tea, mis nad teevad ja jumal juhib nende kätt. Tänapäeva kunstnikud peavad presesse teadma, mis nad teevad. Ja kui nad püüavad teha mitte mõistusega kergesti teatavaid asju siis selle situatsiooni saamiseks, et ta võiks teha oma seletamatuid asju, peata päris hea mõistus käes olema. Kunsku vaimne harrastus harib tema tegijaid ja vaatajaid. Ja sellisena Need inimesed, kes selle harrastusega seotud on ja selle najal küpsevad. Ja need inimesed, kes seda harrastust jälgivad ja sel ajal küpsevad, need on tähtsad, aga mitte alati annab, tulite ju loomingu keskpunktis, on inimene või isegi ma ütleksin veelgi täpsemalt. Naine kui sõlm kasvanud, tähendab loobumist nendest varasematest tahtmistest millegi muu sees. Kindlasti pole midagi uut, tahame saada me midagi vana ära andma. Minu meelest inimene liigub oma elus nagu sihukene piltlik näide. Mul on olnud elus vaja raskedes ilmastikutingimustes liikuda. Kaevanduseni tõmmati nöör ja seda nööri pidi sai inimene minna. Ka tuisus. Aga sellest nöörist on tema käes nii palju käed ulatavad kude ühelt poolt juurde paneb, viskus ära. Elus on täpselt sama meile oma nöörijupp käes, kui me tahame ühe käega midagi juurde võtta, teises käes. On olemas valge pind, millele on tehtud üks täpp mingi jook mis nüüd paneksite edasi minema. Kas tahtmine näha, kuidas Joona varem või milliste värvidega ta kokku sobib, mis temast lõpuks saab? Või ikkagi püüd endas juba valmis oleva pildi pool? Ma usun, et igal kunstniku võistluse täiesti erineval tulla, aga minul küll seda endas valmis pilti ei ole. Peamine mure on mul töö alguse ajal iseennast huvitada. Et see asi, mis mul käsil on, need mul endal mingeid huvi tekitaks ja, ja see huvi ei ole kerge tulema. Nii et mul iseenda huvi tekitada oma alustatud töö vastu. See on kõige raskem. Ja kui see tekib, siis on nagu töö alustatud ja edasi on veidi kergema. Kas algus on, on raske, sest tõesti Need, esimesed kriipsud seal peal, mis otsivad nagu ettekäänetest alustada, ega nad ei ole kuigi huvitavad. Ja ja see esimene niisugune läve panused, et tõesti midagi seal oleks, millest kinni hakata. Kuidas ta tekib, ma ei oska öelda, aga see on raske, raske algus. Tiga maalija teostab oma iluideaali oma esteetilist ideaali ka siis, kui see pilt üldse ei kujuta ilusaid asju ega ei ole mõeldud silma hellitamiseks. Kui ta mõne ebameeldiva situatsiooni lavastab või ootamatuid värve paneb kõrvuti, mis ei ole sugugi väga kerged vaadata koos, siis on selle Keeruka operatsiooni taga ikkagi tema arusaamine, kuidas seda dissonantsi serveerida või kuidas seda ebameeldivat situatsiooni maalida. Kõige paremini, see on siis seekordne ilu. Ideaaltähendab ebameeldiva fraasi ütlemiseks võibki ilusa vormi leida. Ja see ei ole sugugi mitte ilusti öeldud, esin inimesele sisuliselt, aga see vorm võib olla väga elegantne, kude seeneuroilisaldas. Nii ka pilt võib taotleda ühte sihti samal ajal väljendada selle pildi tegija kõiki esteetilisi ideaale ja arusaamist, kuidas peab õlivärvidega maalima. Näiteks. See ilu on mitmekihiline ja kunagi siin kangesti pahandati kunstnikud taotlevad esteetilisi ideaale ja arvati seda, et esteetilise ideaali taotlemine kunstis on see, kui kujundatakse ilusaid asju, mis ei ole seotud elutõega. Sisulisi, lihtsalt ühekihiline ja kitsas arusaam elutõde elu tõeks, aga esteetiline ideaal on ka väga lai. See, mis ühe arvates on igavene kole, on teise arvates just nimelt tema ideaalilähedane mingisugune porine värvitoon või karvane faktuur või või miski asi, mis teisele kuidagi sisse ei lähe, võite ise maalija esteetilise ideaali väljenduda hiilgavalt. Aga ikkagi kirjanikud ütlevad, et kui nad alustavad midagi, nad päris tõesti ei tea, kuidas asi lõppeb. Too raamat näiteks ma näen, teil on pärast molbartil järjekordne töö, kui alustasite, kas te täpselt teate juba alguses, mismoodi ta peab hakkama välja nägema või elab ta üle suuri muutusi? Kunagi varem oli tõesti pildi saamise lugu selline jätma tuliselt kord halvemini, kord paremini, kujutasin ette, milline peaks lõpptulemus olema. Ja siis oli pildi õnnestumise tagatiseks oli võimalikult täpne lähenemine sellele udusele aimsusele mis eelnes pildile. Ja mida selge minema siis ette kujutasin, mida ma tahan ja mida ligemale oma soovile sain, seda suurem oli õnnestumise aaste minu jaoks. Aga, aga see aeg on nüüd ammu möödas ja praegu on pigem teada stardijoon. See on see, et ma tahaks teha ligikaudu sellist pilti eelmisse pildisse suhtub nii ja nii, ütleme, lükkab ta ümber mõnes mõttes nii, et muna stardijoon ja maha tihti tahaks väga jube tuleks õhtu, et ma teadsin, et mul on täna teinud, sest hommikul ma ei tea lihtsalt. Ja, ja pildid kujunevad töö käigus. Mingisugusest hetkest saadik hakkavad nad kaunis täpselt dikteerima juba oma vajadusi. Kui pildis endas peitub vihje, mida on tarvis teha siis läheb töö kiiresti selle aja vahendusel. Teadmine, mis on ilus, see ei aita meid nagu üldse. Sellepärast et, et siis oleks nii, et inimene teeb ühe õnnestunud pildi see täiesti suudab esindada tema iluideaali maalikunstis, veel järgmist vaja teha. Tähendab omaloodud ilu tuleb järgmisega ümber lükata. Ei ole idea sihti, vaid on terve rida ettevõtmisi, mis inimesel tuleb teha. Kui ta pilte maalib ja, ja nad on omavahel dialoogis ja mõnikord lausa konfliktis, nüüd järgnevad pildid ja see pikk rida on nüüd võib-olla selle inimese portreerida küllalt pikk on, siis võib see olla väga selge portree juba, kelle elu ja vidi päev lühikeseks selle ütlemine jääb ka segasemaks. Pakkus teile üldse huvi, kui ilmuks ruma subist? Ma ei tea, vaevalt ma teda nii väga kipuks lugema sellest, et mulle praegu küllaldaselt visioon lugemata, mis on minu kohta kirjutatud mulle meelde ühtki ajalehte. Ja selle tõttu me saagi neid kätte ja ei saagi väga palju aega pühendada neile. Kunagi Moskvas taheti välja anda ühte albumit ja siis öeldi, et ei ole hea teksti autos. Mõtlesin, et minule täiesti aitab kahesõnaline tekst juurde minu ees- ja perekonnanimi ilma vigadeta, kui räägiks rohkem teksti vaja kuskil seal. Kuidas teile endale meeldib see pilt, mis siin tollesama Põldroosialbumi vahel on, ma vaatasin seda pilti, mulle tundus, et see on piisavalt tõene pilt informatsiooniks teie kohta. Kust siin need on? Osa. See on mustamäe ateljee. Korras näeb hoopis teistsugune välja ja selleks saab üldse mingisugust fotot. Vaesin ateljee segi, see on minu lavastus, nurgeti keeratud, laulsin ees ja selle üle ei minu lavastatud pilt, ateljee töökorras ei näinud üldse niimoodi välja, ei olnud üldse fotogeeniline ja ma tulin lihtsalt fotograafile vastu, see oli Toomas kohv ja me tegime imeilusa foto, mis üldse ei, vastamine helisituatsioonile tõest on siin. Ja ma ise ja ise muidugi poseerisin hoolikalt külgvalguses. See on üks minu suuremaid. Näitame salamar. Palju on neid sellisesse kunstnikud, kirjanikud ei suletud, mõeldud on siin mingeid paralleele. Ei tunne ju kirjanikutööd, kus ma tean seda. Aga ega väga palju ei tohiks vist olla, tähendab filosoofias võib-olla suuri paralleele loomise filosoofias, aga töös endas tõenäoliselt ei ole. Ja sellised väljendid nagu akvarellid, need ei püssi ja ja musikaalne arhitektuur ja need on minus alati suuri kahtlusi tekitanud. Ma arvan, et need erialad on nii ilusti üksteisest eraldatud kindlate piiridega. Et ainult üks korrus kõrgemal, filosoofilises plaanis saab neid kokku võtta, aga mitte selliste tunnuste järgi, nii et ma ei arva, et see loomise protsess kuskilt üldse sarnane oleks. Ja kunagi, Juri Lotman pidas meile ühe väga toreda loengu kunstnikele ja tema kunsti loomise vastuvõtukohtades. Kaks imetoredat mudelit tutvustas meile. Üks oli see, et tema arvates võiks võrrelda kunstiteost toruga, mille ühest otsast annab autor sisse informatsiooni. Teine ots on kinni umbselt. Ja kõik vastuvõtjad liidavad oma torud selle toru külge küljega igaüks oma jämeduse ja pikkusega torukese paneb sinna vastu. See asi näeb välja nagu Sibeliuse monument Helsingis. Aga kõik need torud, mis sinna liidetakse küljega vastu, on suletud autori poolt otsast sealt ei anta midagi sisse, võetakse vastu ainult vastuvõtja poolt ja, ja mõjustab seda vastu autoritoru surutud külg otseülekannet ühel teisel ei ole üldse. Ja, ja meile kõigile see näide väga meeldis. Sündinud Tartus seitsmendal märtsil 1930 lõpetanud keskkooli ja siis järgneb siin 1950 kuni 1953 teefirmas hakas Zoloto Krasnojarski krais. Elasin ma seal kuni 57. aastani Krasnojarski krais. Ja see oli üks väga ilus looduslikult väga ilus kant. Olen siin hiljem korra käinud vaatamas seda ja arvamus on jäänud samaks, ta meeldis mulle veel rohkem. Aga tookord Mayon seal muidugi vabatahtlikult ja see võttis selle situatsiooni ilust lõviosa. Ma ma olin välja saadetud ja elasin seal kaheksa aastat ja tegin seal väga mitmesugust tööd. Alustasin kullakaevanduses, lõppessen säärane meistrina, amet, mille ma ära õppisin. Kokkuvõttes oli see asi natukene aega võtta. Aga mitte päris mõttetu elus kulgeda, lihtsalt. Leidsin, aga mitte enda jaoks. Nimelt see kuld ei olnud seal ehedalt kättesaadav, see kaevandus töötas kvartsi murruna ja seda kvartsi puuriti õhu perforaatoritega. Pärast lõhkeainega purustati see kiht, see kukkus kaldpindade all, aeti vagunitesse ja saadeti D köisraudteega rikastustehasesse. Nii et seda kulda varastada polnud võimalik. Teda oli tonni kohta mõnikümmend grammi. Ja ta oli kõik kvartsi sisse ilusti. Sellele järgneb kohe järgmine aste. Õpingud kunstiinstituudis Tallinnas 1957 62 on siin kirjutatud üllatav, mis on üleminek säärami meistrist järsku kunstist. Võimaldus jällegi Eestisse tulek, siis igaüks tegi seda nii kiires, kui ta suutis meile seal väike eesti koloonia, kes ükshaaval said kätte jällegi oma dokumendid, tõsi küll, passi saime Eestis, aga seal saime passi, asendusdokumendi, millega sai liikuda ja ja tulime kähku siia. Siin tegelikult ma alustasin õpinguid juba enne Siberit 40. aastal, ma õppisin esimese kursuse. Nii et mul oli võimalik siis astuda taastamise korras. Kas ma oleksin tol hetkel sisseastumiseksameid ära teinud? Vaevalt küll. Teoreetilised ained olid ununenud ja ka võib-olla, et see, mida mina tookord oskasin, ei oleks eksamikomisjoni rahuldanud. Ma ei tea, kas ma praegugi siis seal sellepärast et alati on eksamikomisjonil üks soov ja hiljem elu nõuab teisi asju. Ja see, kes väga hästi kohaneb eksamit tingimustega, võib pärast hätta jääda, kui ta sellest ei oska eemalduda. Kui palju nüüd teie lapsepõlve unistustest täitus, kui te sisse saite? Kui ma sain instituuti, siis oli väga tähtis punkt täitunud. Ja hiljem täitusid absoluutselt kõik punktid, mida ma olin osanud ette näha. Tavaliselt inimesed mõtlevad lapsepõlves ühte ja hiljem kujuneb neist hoopis midagi muud. Päris lapsena mul ei olnud ühtegi ideaalelukutset, aga kuskil kaheksandas üheksandas keskkooliklassis oli mul väga tore joonistusõpetaja Nigul Espe Tartus tuntud mees, kes Efraim Allsalu leia minule, panin selle kärbse pähe juba kuskil üheksandas klassis, ütles, et teie poisid, mingi õpid oma kunstisaate leiva kätte ja tal oli õigus ja tal oli paljudes asjades õigus. Mina olen temale tänulikum kui ühelegi teisele kunstnikule. Sellepärast et vaevalt ilma tema nõuandeta oleks. Ma taipan valida elukutset, aga seal, kus on mulle palju rõõmu valmistanud. Ja see mees, kes ise olid tuntud Acarealissina Taneli Pallas haridus ei ole kunstnikuna eriti tuntud, aga pedagoogina? Minu meelest oli ta kohati hiilgav andjad, ta tegi väga vähe pedagoogilist tööd elus Tartu esimene keskkooli ainuke koht, kus õpetanud lühikest aega. Jälle, toetudes tollele samale väljaandele siin esimesed teie pildid mis on avaldatud, need kohe hakkavad seostuma kuidagi lahe maak. Need üksikud lahemaale pühendatud pildid on erandid. Kõik ilma kohta märkimata. Maastikud on tegelikult lapsepõlve Lõuna-Eesti maastikud, järjed kusjuures juba ammu ma ei ole midagi maastikust maalinud, tähendab, ma taastan kaugeid mälestusi. Ja ja see on mulle praegu huvitavam kui maastikust maha maalimine. Kuna see kauge mälestus on detailivaesem ja lihtsam lugeda, kuidas tuleb üks mälestus, mis noob enda pildile põlemist. Selle kohta ma küll ei oska mitte midagi öelda, sellepärast et mõtlejate tekkemehhanismi pole mina seni avastanud niisamuti nagu. Ma olen leidnud muidugi kõik need mõtted on minu arvates ja praegus. Kui me iga kord ei ütle, siis tuleb seda mõista. Niisamuti võib üks kunstnik kas keelduda muutumast, võib muutuda, aga mis suunas ta muutub, minu arvates seda Saise määrata? Ta võib lihtsalt hakata vastu, ütlen mina nüüd enam muutuda ei taha. Aga kui ta muutub, siis ei ole see tema enda valida. No kui ma oma elu hakkan jagama, siis just kõige tähtsam vaheetapp on esimese lapsepõlve lõpp. See on kooliminek. Mina läksin kaheksa aastaselt ja kõik, mis enne seda oli see kuulub minu elu kõige paremini veedetud aja hulka. Paistab, et see Lewansmist läheb hiljem kinni maksta. Kuna mul on meeles kõik need esimesed kokkupuuted selle maailmaga olid kõige täiuslikumad, kõige teravamad. Ja seda vastuvõtutaset ma pole hiljem kunagi enam suutnud korrata. Jama. Ma arvan, et sellega lõppeski üks kõige täiuslikumaid eksistentsi aeg minu elus. Ma olen alati püüdnud teha seda, mida ma olen pidanud õigeks ja kui inimene saab teha seda, mida õigeks peab. Tal on juba põhjust natuke rahul endaga olla. Muidugi see on ideaal, see alati ei õnnestu, aga noh, püüan on alati püüdnud ja püüan vältida minu meelest mõttetuid tegevusi mille tõttu on ka selliseid ühiskondlikke ettevõtmisi, millest ma kunagi pole osa võtnud. Palju neid üldse on selliseid asju, mida te teete, lihtsalt sellepärast, et see oleks manus. Enne maa nimelt mängin juba 10 aastat päris tennist laua, Tõnisson mängisin, hakkasin Siberis mängima ja mängisin Instituudi ajal Tallinnas, aga nüüd, kui mul tekkis võimalus pöörduda tagasi päris tennise juurde pidama, mängisin kooli ajal Tartus, siis ma leidsin oma tookordset tennisepartnerit uuesti ja me mängime kaks korda nädalas, mõnikord kolm korda nädalas juba 10 aastat järjest ilmuv vahele jätmata talve Visur. Kui palju neid õieti öeldes töö võtab päevast aega? Nii palju kui on võimalik pühendada. Ühesõnaga minu unistus on olla üksinda ateljees. Võimalikult palju tunde päevas. Liiga palju ei saa kunagi. Tulite seltskonda on kõige meeldivama seltskond, see, kus on just nimelt kunstnikud. Minu hääd sõbrad on mitmed kunstnikud, aga ega see ei tähenda, et häid sõpru või teistes kihti ees olla. See on juhus, mis on tingitud sellest, et lihtsalt kunstnikutega puutub palju kokku ja nende hulgas on olnud võimalik leida häid sõpru. Mina panen üldse väga vara leidnud hea sõbranna mulle leitud kõik pead 40. eluaastani välja arvatud mõni kooliaja sõber, kes on säilinud sellest vanast ringist. Nende üle ma olen mõelnud, et kuidas sõpru kuidagimoodi liigitada millise tunnuse järgi ma olen leidnud või nemad mind. Ja ma pole mitte midagi peale selle ühist leidnud. Et kõik minu head sõbrad on inimesed, kes elavad vaat kuidagi suure osavõtuga, kes on selle maailmaelust riivatud, kes ise viitsivad elada. Muidu on nad väga erinevad, aga see teatav aktiivsus on küll ühine. Käituda näiteks vaatamas näitusele, mida rahvas vaatab, mida rahvas arvab teie piltidest. Õigude arvab valesti teemadest, kuidas teda võiks kasvatada. Päriselt ei ole sellele kunagi mõelnud. Kui näitusesaali lähen pärast näituse avamist, noh siis ikka vaatan, kas rahvast on palju ja ja, ja kuidas nad ennast tunnevad ja millise huviga nad vaatavad, aga kuidas nad aru saavad minu pildist või, või millise pildid neile meeldivad või mis minust arvavad? Vaat seda ma ei saa küll kunagi teada. Sellepärast sellist ausa kontakti võimalust publikuga maal ja ei ole. Ega keegi ei ütle mulle oma arvamust ja kui ma küsin, siis see arvamus ei oleks enam täpne autori silmis Eestist, ta peab mingisuguse viisaka korrektiivi tegema. Ega mina ei saa kunagi teada ja ei peegeldega meie kunstikriitika nüüd rahva arvamust, see on kriitika arvamus. Nii et see publiku suhtumine meie töösse, see jääb kunstnikel ikka väga salapäraseks, aga ma arvan, see on alati nii hullud. Kas ei peaks kunstihariduse juurde siiski kuuluma näiteks see, et enam-vähem ühtemoodi me näeme seda pilti või ei ole see üldse vajalik? See on minu väga kitsas, isegi arvamine aga minu arvates see oleks kunstihariduse hukk, kui kõik need samamoodi seda pilti. See oleks väga, väga halb ja ohtlik tulemus. Kaua nõuabilt vaatamist? Üldreegel on selline, et kui Piiten kauem tehtud, siis ta talub Kauna pikemat vaatamist. Tähendab, ei ole üldse alammäära. Kui kaua peab vaatama. Aga tihti on ülemmäär, on aeg, millest süle hakkab igav. Nii et kauem tehtud pilt talub pikemat vaatamist, Ethani rutamatajad ära. Aga vastuvõtt sõltub vaataja energiast ja, ja soovist ja võib kohe pilt, see on väga arusaadav olla, meeldida ja meelde jääda ja võib kaua vaadata ja mitte midagi meelde ei jää ja, ja lõpuks kaotab ise huvi seebika vaatamise peale ja seda ei oska öelda. Ainuke asi, et pikemat vaatamist talub kaun tehtud pilt, seda pole märganud. Milline võiks olla pildi ülesanne kui ma niimoodi hakkama mõtlema. Kauem tehtud pilt, aluka vaatamist on ta ülesanne. Ma kujutan ette, et kõige kauem saab inimene vaadata pilti siis, kui tal on see koduse seinad. Kui ta on muuseumis tunduvalt vähem kui ta andnud niisugusel päevakajalisel näitusel, siis võib-olla isegi veel vähem, sest siis on palju rahvast, tuleb hirmus kähku läbi joosta, kõik saalid Aga kui püüab neid neid erinevaid ülesandeid, mida eks maalitud pilt võib täita kuidagi kokku võtta, siis mina jääks ühe küllalt abstraktse väljendi juurde. Ma arvan, et 20. sajandi pilt võiks pakkuda vaimset tegevust vaatajale silma kaudu. On mingi vahe 19. sajandi pildi, ma mõtlen puht tema temas sisalduva filosoofilise kunstniku kaudse sõnumi vahe eelmise sajandi praeguse sajandi vahel muidugi, maalimislaadid olid hoopis teised, aga tõenäoliselt kunstnikud kui inimesed ikkagi mõtlesid ju ligikaudu ühtemoodi. Kui inimesed mõtlesid ühtemoodi, aga kui kunstnikut võib olla küllalt erinevalt juba 20. sajand vabastas kunstniku mõnest vanast kohustusest ei olnud enam nii tähtis selle maailma osav räpp, produtseerimine. Fotokunst võttis need funktsioonid väga hästi enda peale. Samuti porterteerimise vajadus perekonnaga lõvide jaoks jällegi fotosuitsu asendada. Siis kuidagi oli nagu lõpukorral see meisterliku kujutamise asi, ka see huvi pakkus see, et kas maalitud juustule tuleva uusid sisse või või kas roosilehte saab ära puhuda laualt. Need vanad kõrge professionaalsuse näited ei olnud ka enam kohased. Tähendab kunst oli vabanenud dokumendi kohustusest osaliselt kuulutamise kunsti kui kõrged ülesannet, ei nad enam nii kõrgelt. Ja sellega hakkaski 20. sajandi kunst saama endale, mõtlen maalikunstnike aeg rääkis saama endale just nimelt vaimse harrasuse tunnuseid, kus kunstnik oma pildiga kutsub vaatajat niigi kaudu samasugusele teele, kus ta ise liikus kus pildis peituvad põhjused sundisid ühte või teist asja ümber tegema ja valima just selliseid värve, mis ei ole eriti looduslähedased ega mitte väga ilusad, isegi, aga kuskil kohapeal. Nii nagu maalimine muutus vaimsemaks ja rohkem hakkas sisaldama autorisoove. Niga vaatamine muutus vabamaks ja vaataja võis oma soove rahuldada. Ja selle tõttu enam autori mõtte ja vaataja mõtte ei lange ühte. Arvamused piltide kvaliteedi suhtes on ebakindlamat suvast vett palju rohkem. Aga kõik see on aga 20 sajandipärane. Muutus kas 20. sajand, praegune hetk on Tallinnas ka mingi koolkonna või võime üldse rääkida mingist Tallinna või eesti kunsti koolkonnast? Ma arvan, et võime, tähendab muidugi mina jälle hea meelega piirduks maalikunstiga, sellepärast et ei ole nii palju käinud graafika, skulptuuri, näitustel välismaal ja selle tõttu mõrdluski eesti graafika skulptuuri muidugi tunnen ja, ja on põhjustanud lugu pidada. Aga ma ei oska võrrelda, aga maalikunstiga on niisugune asi, et ma olen mujal reisides otsinud meie maalikunstile paralleele ja olen leidnud Konrad Mägi-aegseid 20.-te aastate maaniaid. Nii Poolas, Prantsusmaal kui Itaalias, kes ei olnud Konrad Mägist mitte põrmugi paremad. Ma ei tahaks neid kuidagi järjekorda panna, aga kahekümnendatel aastatel vähemalt Konrad Mägi näol oli meil üks Euroopa tasemega maalija. Ja sealt läxus Eestimaal edasi nende samade Euroopa mõjudega ja Euroopa reisude võrdlusega. Ja siis, kui kolme üheksandal aastal sulgus, tee Euroopasse, jäida siia kestma. Eks teda Kassin segati ja mõjustati, aga kuskil kohapealse kohalik kvini idanes edasi. Ja kohe pärast sõda Euroopas uued kunstivoolud mille jaoks õlimaal ei olnud väga kohane. Kaotasid nagu sideme õlimaaliga, tulid akrüüli ja, ja mitmed keerulise nimega sünteetilised värvid, mis lubasid väga dekoratiivselt ja väga efektselt kiiresti töötada ilma tehnoloogiliste piduriteta, siis kadus ära õlimaalikool Lääne-Euroopas. Venemaal ta muidugi jäi alles, aga Venemaal ta istus natukene kaugel istus perede, isikute ja nende eelse maalitraditsiooni peal ja see lasknud tal välja areneda jälle selles euroopalikus suunas elurõõmsa ja värvidest lugupidava maali poole, mille üheks loomulikuks järjeks oli abstraktne maal, kus värvi mõju on kõige tugevam ja siis juhtuski nii, et siin Kirde-Euroopas kahe ukse vahel jäi pidama kuidagi traditsioonilise maaliseeme. Mida me siin oleme Tallinnas ja tundub ka leedus küll väga erinevalt meist edasi arendanud ja see tundub, et pakub praegu Läänes mingit huvi, on käinud meil sealset kunstikogujad. Seitsme 90. aastal olin ma Luksemburgis meie valik näitusega. Siis sedasama tunnust nähti ja rõhutati ja tundsid suurt huvi selle vastu, et meil on traditsiooniline õlimaal. Õlimaalitehnika on üldse raske ja kui ta vahepeal käest ära läheb ja kui teda paarkümmend aastat keegi viljele tagasi saada ei ole kerge. Ja sellepärast ma arvan, et meie, Eesti õlimaal võiks pakkuda huvi Euroopas, kui teda seal korralikult ja heas valikus heas galeriis eksponeerida. Tal on veel mõni ühine tunnus meie eestimaalijad, see on seotud natuuriga selle vana traditsiooni järgimise järgi. Aga samal ajal ei ole see tões ja vaimus päris lihtne matuuri maalimine vait, natuuri abil uue tegelikkuse loomine meie maalijatest lõviosa maalib küll meile tuttavaid esemeid aga mitte selles maailmas. Nad ei ole siit maha maalitud, vaid nende abil on loodud uus võimalik eksistents nendele esemetele inimestele ja mõnikord värviline. Ja see tunnus on nii üldine, et vennarca seda teed jälgides on ju inimesed erinema pintslikirjaga ja erineva värvikooslusega. Aga tunnus on nii ühine, et see võib juba luua koolkonna kõrvaltvaataja jaoks. Kas ei viiega see koolkond mingi sulgumine, ma tuletan siin meelde neid arvukaid etteheited, mis ikka on pärast järjekordset näitust olnud, et Eestimaal ei arene sammuga edasi ja kogu aeg korduvad ammu nähtud asjad. Alati on vooruses oht, et seesama voorus lõikab näppu ja muutub nõrkuseks. Aga kuidas öelda, ega siis keegi ütle. Maalija peab tegema väga erinevaid pilte elu jooksul. Päris heas res 10 head pilti, olgu nad või siis väga sarnaselt omavahel. Niisamuti ei saa nõuda ühelt väikeselt maali koolkonnalt, et ta üheaegselt kõiki maailma võimalusi esindaks. Nii et ma arvan, et see omanäolisus sulgumine mis võib küll näide meie kunstisõbrale võib-olla väga vajalik selleks, et ühes suunas küllalt sügavale jõuda. Kunstniku eesmärk peaks olema oma töid müüa. Kas tõid, see üldse ei huvita, kuidas Jumite muidugi huvitab, kui on, mida müüa. Aga mul ei ole, mida müüa, ma olen kõik ära müünud. Need on kõik tööd, mis ma siin ruumis on, mul neli oma pilti, rohkem mul ei ole, rahapuudusel on kõige remondile on ostjad enamikus realistlikud või muuseumid. Muuseumid ikka sellepärast, et erainimesele müümisega on siin oma konflikt. Ma tõin küllalt kaua ühte pilti. Ma tahan saada tema eest vastavalt mitme kuu töötasu. Ja eraostja ei saa mitu kuud mind ülal pidada. Tema resursside lubas.