Me mõtlesime, kui me seda juubelikontserti tegime, milline võiks olla selle juubelikontserti Pealkiri 1015 aastat seal elumerelainetes või tont teab mis, eks ole. Aga siis tundus kõige kohasem 15 aastat sõprade seltsis. Need, kes laval olid, need on sõbrad ja need, kes tulevad saali ka nagu sõbrad, kes tulevad sind külastama ja ja valisime draamateatri esinemiskohaks, lükkasime esinemise edasi mitu kuud. Tegelikult on meil sünnipäev aprillis, aga esinesime alles septembris, sellepärast, et saada draamateatrisaali, kus on inimesed lähedal, kus sa näed inimesi, näed nende näoilme muutusi, tunned nende hingeõhku, tunned nende noh südamelööke või kuidas öelda. Ühesõnaga, sul on kontakt inimestega ja see imeilus saal ja see lõi kõik sellise sõbraliku atmosfääri. Need kaks saalitäit rahvast, kes möödunud esmaspäev päeval ansambli Kukerpillid 15. sünnipäevakontsertidest osa said, võivad end tõepoolest ansambli sõpradena tunda sest Kukerpillide puhul on publiku ja saali vaheline kontakte, mingeid erilisi kanaleid pidi alati olemas. Me kuulame praegu helidokumenti kontserdist, mida juhtis Ivo Linna ja kosmositseerisid ansambli endiste ja praeguste liikmete kõrval ka sõbrad teistest ansamblites, kus esinesid Priit Aimla, Tõnu Aav, Raivo Järvi, tantsuansambel kuljus ning muidugi ka sillad kihnumaalt ja kus kaasa laulis kohati kogu saal. Laval on ansambel Kukerpillid ja see laul pole sul tarvis teada, mida ma teen, on nagu selle ansambli hümn, mis on saatnud neid 15 aastat juba. Ja karta on, et see ansambel ei lähegi ennem laiali kui, kui loomulikku surmateel läheneb. Ja võib arvata, et see laul saadab neid kuni hauani. Ja paljudel ansamblitele on tulnud tihti pead murda. Miks? Küsimuse puhul, miks on teie ansambli nimi just selline, aga mitte mõni teine nimi ja sellepärast kutsuks praegu täna õhtul siia esimese külalise Kukerpillide nime väljamõtleja? See on Heino Mikiver. Palun. Kuulsin väljagi kikerpillid. Ammendav seletus. Aplaus nime väljumata. Tuleb lavale ansambli üks asutajaliige Vello Salumets. Kunagi andis Vello mulle pilli, nüüd annan mina talle. Sinna. On? Poissastmega ja siidi nägilise ise küsis, kallis Kati, kus on sinu voorike noormees, Camry jõudis, taldeedal, seisis, äi, ütles poisi süda. Aga Neirudel meelde. Ei ole ka päevaga. Siis noormees jättis ta sirge, kuidas ses leia saadud muhu talgipitasisvee, kes tuleks nüüd veel kas ja neid poisist ilma jäi, kes ütlevad aia süda? Ja ma. Verre on tuuri ta. Laeb naabraatke koormat. Luuretoorveriveen. Ent ta basseini saab Me oleme kuulnud Kukerpillidest ja kukerpille kogu aeg 15 aastat ja ei möödu päevagi ja viimasel ajal miskipärast teda enam kui teie lood Eesti raadios ei kõla. Test on tehtud saateid, te olete esinenud mitmetes väiksemates informatsiooni saadetes ja nii edasi. Mitte kordagi ei ole mina sattunud kuulama, mida arvate teie meist, kes me saalis istun ja kas meie oleme ka muutunud või nende 15 aastaga? Meie arvame neist ainult hästi ja ehk suurelt osalt ka teie pärast üldse musitseerima üldse oleme vastu pidanud. Sellepärast et senikaua kui kuulatakse senikaua kui me midagi rahvale tähendame senikaua on üldse mõtet midagi teha. Teine võimalus on muidugi iseendale teha ja kodus lastele pilli mängida, aga kui oled kontsertlaval ja tegeled nagu nagu me oleme poolest saadik nagu professionaalid tegelikult amatöörid, et ja vaid mõeldakse ikkagi professionaalide mõõdupuuga, senikaua peab olema ka publikut, eks ole, kellel esineda ja kellele midagi midagi tähendada. Publikut on väga erisugust ja ka selle 15 aasta jooksul on vastuvõtt olnud väga erinev. Eestimaalgi Eestimaal, võtame kõigepealt, kui ansambel Kukerpillid moodustati, siis oli ju väga vähe ansamblit. Fix oli Tartus. Peole oli lõpetanud biitansamblid, noh, üksikuid oli, aga tänu reklaamiklubisaadetele, Aabeli, Saule ja uutele lindistustele väga intensiivse lindistus. Tegevus oli tollal. Saavutasin sambla kiiresti populaarsuse tänu sõnakunstnike selleeriminaabelile ja Tõnu haavale, kellega koos me käisime mööda Eestit ringi laatadel ja igal pool, nii et oli isegi juhuseid, kus näiteks ürituste aegu planeeriti meie aja järgi. Kui meil oli aega minna esinema, siis tehti näiteks laat jõhvis kuskil Türil, Viljandis. Räägib minevikust, kes nüüd enam nii tehtav Vot ma tahtsingi sinna juurde tulla, et, et see oli algusaeg ja siis läksid kõik lood, kunagi oli seal 10 lugu repertuaaris, kõik läksid kordamisele. Tähendab, see oli uus rahvale huvitav kantristiili viljelev Villeldi võrdlemisi vähe. Siis tuli ansambleid juurde ja sellega seoses muutus valikuvõimalust suuremaks. Siis rahvas nagu külastus akustilisest muusikast. Haak tuli, selline. Tuli selline diskobuum ja tuli rock n roll tuli hevimetall ja sellised igasugused stiilide suunad, mis nagu tõrjusid akustilise ja sellise vahetu lombi tagaplaanil, peab ütlema küll, määriti publiku vähesuse üle kurta saanud, pidevalt on olnud tööd nii palju kui vaja ja isegi natuke rohkem, nii et ma olen sunnitud sageli ära ütlema mänge. Sest et on ju kindel kontingent inimesi, kes alati seda muusikat tahavad kuulata ja kellele see muusika pakub, midagi. Siin on subjektiivne tegur mängus, aga sellist buumi nagu oli, ütleme, aastatakse sind viis ja 74 sellist nagu praegu enam pole, tähendab eks me isad vanemaks läinud ja mida rohkem me oleme mängima õppinud ja mida rohkem me oleme nagu enda mängu mõtestanud. Seda ja mida rohkem tähtsamaks meile enda mänge, selle mängu, selline sügavus või niuke teine plaan on muutunud. Vahepeal tundus, et nagu, Me ei suuda seda võib-olla isegi edasi anda, me oleme ka muutnud oma stiili, oleme muutnud. Noh, seal väljendusvahendeid oleme teinud tont teab, mida seal rockabilly rock n roll, selleks et uuesti tagasi tulla rahvamuusika juurde. Aga mul on tunne, mis on kinnitust leidnud mitmel pool ringi sõites ja ka ise kontserti jälgides. Esiteks on tähtis lauslaval, seda tunneb inimene kohe ära, kui sa oled võltsis, tunned, tunnevad inimesed selle ära. Ja kuna me oleme poolelt isehakanud muusikud ja teeme seda, mida meie süda käsib teha, meil ei ole mingit kommertsplaani ega mingit filharmoonia, mingisuguseid kinnitatud kontsertkavu, me iga kord improviseerimine, iga kontsert on isesugune, publik tajub seda. Ja siis võetakse meie esinemist ka vahetult vastu, nii kuidas sa oled laval, nii ka publik suhtub sinusse ja. Me teeme eesti rahvamuusikat ja meil on oma missioon, näiteks küsitakse, et mis teie anditusele Kihnu saarega. Mis te üldse noh, täitsa Kihnus neid laule koormusega, need pole ainult kihnu laulud, need on igalt poolt maailmast sinna kokku tulnud ja sedasama laulu, mida me Kihnus oleme jahedal kujul kuulanud, on kuulnud näiteks Indrek Kalda Võru rajoonis oma lapsepõlvekodus lauldavat, nii et et see pole mitte ainult Kihnu laulud, vaid on noh, meremeeste laulud. Jaa. Jaa. Ja me teeme neid, töötleme nagu ümber viimane rahva sekka tagasi, need, mis on rahva seas tulnud. Ja nii, kuidas me suhtume ütleme, Kihnu saaresse, nende väikesesse kultuuri. Nii suhtub ülejäänud maailm meisse ütleme, eestlastesse ja kogu sellesse meie väikesesse rahvasse. Nii et see side on vastastikune ja meie austus ja lugupidamine oli kindlasti kui kõikide eestlaste vastu publiku vastuse, võib-olla siis meiena siiras soov midagi nendele pakkuda ja anda, võib-olla see siis peegeldub vastavuses vastuvõtus. Varjale. Kata. Muna pääl neliga kõrvus su hääl. Ei häiri ning onu lapsetaili laul, mida lao ei saa, laulsite sellelt päike ja me tegime nii kauneid Seal peitus küll vaata tundidel kodus. Tugeva meelerahu, ta enda kaardus kaalu ja kas ta on või ei ja ta õe. Nii et sellist päris külma ja sellist ükskõikset suhtumist nagu ei olegi selle viie 15 aasta jooksul õnneks kohanud. Võib-olla mõni mõni kontsert algab veidi veidi niisuguse noh, tunned, et on õhk vahel saali ja lava vahel. Kohtla, mida te teete? No see on jälle väga erinev alati. Vahetevahel, kui oleme sunnitud olnud tegema näiteks päevast kontsert ja siis inimesed tulevad ereda päikese käest ja ütleme kuskilt suvel seal heinateolt või või sügisel kartulivõtmisel teatavad oma tööd pooleli, tuled kontserdile ja siis on nendel mõtted mujal. Päevast kontserti on üldse raskem teha, selles mõttes inimesed on häälestatud, teine pab tajuma vahel niimoodi, et oleme välja mõelnud programmi oleme pannud laulud ritta, kirjutanud üles, mis laulud, mis järjekorras tuleb, meil on noh, nagu teatud määraga nagu plokkidega tegemist, ütleme, et seal mereteemalised laulud ja siis on seal mingite naljadega seotud, milliste kindlate ütlemistega nagu vahetame neid plokke teinekord seal lastelaulude ja siis tunned, et noh, praegu nagu see liin ei lähe, ütleme selle Hando Runneli väga ilusad luuletused mida me oleme püüdnud viigistada ja neid esitada, tunned, et noh, et publik nagu ei võta neid hästi vastu, siis vahepeal äkki tajud nippel midagi muud tegema mingisuguse sellise laulu, mis läheb kindla peale, ütleme Kihnu neiu või ma ei tea, või siis Aissa või roosi või mingisuguse sellise laulu, mis inimestes äratab mingisuguseid nostalgilise meeleolusid, mingisuguseid mälestusi sellest noh kasvõi ütleme sellest meie omaaegsest haripunktist, eks ole. Ja inimesed nagu noorenevad seal saalis ka needsamad, ütleme, vanemad ja keskealised naised, nad nagu nooremad hakkavad elavnema, hakkab plaksutama, saan täiesti individuaalne igal kontserdil, mismoodi seda kontserti üles ehitada ja kuidas vaatad saali, vaatad seda publiku koosseis, isegi rajoonide on erinev ütleme näiteks Rakvere rajoonis küllaltki kaua võtab aega. See ei ole reegel, aga enamasti noh, on olnud niimoodi, et et võtab küll kaua aega, soojenemine. Noh, mul ema on ise Rakvere kandist pärit, mul nagu lapsepõlve seal veetud suveti. Ja tunnen neid inimesi paljusid väga sümpaatselt, toredad inimesed, aga miskipärast näiteks kuskil kohvikuõhtul näiteks mängid esimene tund läheb tavaliselt niimoodi. Et ei teki erilist elavnemist ja, ja siis pead lausa vägivaldselt inimesi tantsupõrandale viima mingite daamide valikuga seal näiteks ärgitama neid, aga selle eestele lõpud on väga rasked tulema, plaksutatakse ja pidu läheb võrdlemisi kaua. Kukerpillide ansambel on olnud erakordselt sümpaatne ka selle poolest, et nad ela iialgi keeldunud ohverdama oma parimaid liikmeid oma parimaid poegi teistesse ansamblites ja, ja ausalt öeldes, meie Ansambel rock Hotell on väga õnnelik selle üle, et nad nii lahke käega liikmeid jagavad. Ja siia trass ohver Tiit Kõrvits. Vooluvõrku võimalused. Kõigepealt kuulata neid, kes on saanud tuult tiibadesse juurde just nimelt ansamblist Kukerpillid. Praegu laulab Kaarel Kilvet, kes momendil viibib Saaremaal. Nüüd Tõnu Raadik, kes nukuteatriga Moskva linnas praegu Ja loomulikult Silvi Vrait, kes praegu on, kui ta ei ole lennukis, siis ta oli juba maandunud Brüsseli linnas Belgias. Ja pärast seda linti. Koos Tiiduga. No jõle Nägin. Mulle tundub, et see armastus on siis tõepoolest vastastikune. Vähemasti on ta ka saalist tunda, et et samavõrra, kui saal armastab teid samavõrra, armastate teie oma publikut. Ju siis ju siis, et võib-olla siin on ka mingi kogemus, Me oleme võrdlemisi palju pilli mängib, Toomas oli Eesti biitmuusika lätete juures ja noh, praktiliselt on, ta alustas, ütleme 12 aastaselt on üks vaata et 30 aastat olnud laval. Mina alustasin kunagi viiendas-kuuendas klassis. Ja ma ei ütleks, et männid närveerime enne esimestega enne igat esinemist on erinev, erinev situatsioonis on küllaltki hirmuäratav tunne minna, näiteks ütleme linnahalli lavale, kus sa ei näe üldse inimesi, kes istuvad kuuladel mingid mühinate eesriie avaneb ja siis tõmmatakse tuled maha ja ja jääb selline vaikus ja selline mingisugune ahastav tunne tuleb sisse, et nüüd pead esinema, ei tea täpselt, sul ei ole mingit kontakti inimestega Sa ei näe mitte kedagi, ei kuula isegi kui plaksutatakse, see tagasiside on. Sellisel suurel galakontserdil on väga halb, sest et sul kõrvus kumiseb ja noh, väga tähtis on see, et me oleme omavahel ka väga head sõbrad, kõik, ja siis tekib selline side omavahel. Me sätime alati niimoodi, mikrofonid näeme 11, siis kui vaatad sõbrale otsa, siis on kuidagi unustad ära, et sul on saalis seal 20000 30000 inimest, ütleme seal amfiteatris või, või saalis, selles mõttes on kodusem mängida kuskil peol, kus on selline kuivkäimla lõhn ja kus on pidevad ahjud ja kus on 100 inimest küpsisetaldriku taga ja, ja kus on puu lagija. Teinekord on kased saalis ja kingad haldadest lihvitud põrand ja kulunud värv seal põrandal, oksakohad on veel põrandal väljas ja nagisevat toolid ja soe kohv ja, ja tagatoas on teinekord mõni, higistab võileib ja, ja, ja kulunud diivan, näitleja toas ja praoga peegel ja avad akna, siis tuleb värsket suveõhku ja sellises rahvamajas on vaata et kõige parem alati esineda, seal on vahetu kontakt publikuga ja. Seal tunned ilmselt kuigi tegelikult ei tunne, aga tunned, nagu tunneks kõiki inimesi üksikult täpselt. Selle laulu sõnad tegi üks mees, keda avalikkuse ees on viimastel aegadel olnud küllalt harva näha. Aga ma võin öelda kätt südamele pannes, et selle mehe tänu sellele mehele. On jalule tõusnud üsna mitmed Eesti ansamblid, nimetagem peoleo, Kukerpillid, apelsin, rock, hotell. Retro ja ma tea, Anne Veski ja kõik paremad, mis siin võtta, on üldse. Ja peale selle, see kodanik kirjutab raamatuid kõige tänuväärsemad lugejaskonnale, nimelt lastele kõigele lisaks ta ise illustreerib neid raamatuid. Kui kellelgi oleks soovi tellida tema käest näiteks pulmakutse või midagi taolist, siis. Ta on äärmiselt Eašiftist. Kõigele lisaks on ta suurepärane laul ja ma ütleks, et meie vokaali inimeste hulgas on vähe selliseid lauljaid, kellel oleks niivõrd ilus tämber jumalast antud mida paljudel ei ole. Peale selle on ta andekas tekstide kirjutaja ja nagu järgmisest loost nüüd kohe selgub, on ta ka erakordselt meeldiva käekirjaga helilooja ja kõik nad ilusad omadused ühendavad ühenduvad kokku ühte inimesse, see on Henno Käo. Üks laevukene koiduvalgel merele läks ja mehi tema pardal oli 22. Karud lõbusad ja tubli, hakkavad kõik. Ja see polnud üldsegi neil esimene sõit. Trimmis kui nii võtta, siis on päevatoimetaja. Oli ja tuli, sõi, rituaal. Sadamas randus, siis laevuke torm ja kaldale vajus merekarude hulkasid teaturtsid ja rumm. Seal kuulsid viiulid Jabrütmises trumm tõrva. Kui ta. Oli. Ei tea. Pitsa. Jätkus, kui mehed taevane sai, jahutas kenasti neid haigeid päid, siis tõusis koledasti. Mast, läks mehi üle parda, jäi väiksemaks, vast Rotermanni kruvida. Kuni mõttes, kus sa võimetendi, ta oli ju tagala, head uudised oli, sest nendel ei ole. Lõpp eskord varu ja taevas oli ka, nägime väsinud mehed, pall, mille sa minna siis ei tee, lõppes. Seal elasid naiivsed, nii mustad, kui Altermann läbis, ta tuli ja mõtles, kus ta nimetati jumala ja tunnisel koll. Sest pere sai teada, pole. Nii õnnelik lõppkontsert soola-leiba tõi neile suguharu. Matroon jäi Saarele, mehed nüüd lapsed on neil enam nad kütta ilma. Meil on hea sõber Tartus. Tema nimi on Hando Runnel. Ta on meie jaoks nagu Eesti rahva südametunnistus. Ta kirjutab väga ilusaid luuletusi ja me oleme mõned neist viisistanud. Kahjuks ei saanud ilmselt Tartust siia tulla. Mõned Hando Runneli tekstidele tehtud laulud Suured ilm, jobu rahvat hullu vikaar ringi tahaks korrad Dani see bänd tervitada tuuleveskeid, mere tõmbantiini, päike vaadata kuuni joonev ensüümi. Vitana tuuleveedeede merelt päikeselt vaadata, kuni. Väga vana rahvas, kel muldne tarkus suul meid teretas aegade takka ja ütles, me olla uus. Ta ütles, me olla elus. Me päevad olla veel ees ja seda õnne kuuldes. Meil olid silmad vees. Tagnoosid winde ju ta enam olgu sul mudas. Mind ju tasa. Luuletaja on üksinda läbi. See on lihtne poolejaidide, lihtsalt luuleta läbi. Nüüd äkki ühel hetkel tuleb alati mingisugune lugu meile, praegu tuli üks niisugune lugu meile. Ma ei tea, kas. Lammas. Allooruda rohelise pingeevialgakskeenade noort meest istest ja ta sai ka juttu siit ja teadja kosjaasjust. Kõigepealt. Jääte kuulejanskas, tunned asjade Ena õhtule vussi onu, kuule, Kaarel kastmele nägu imega pikkadeni hiilata. Et teie alati nii suured kihnu maa, aaste aiani, seda laulu, kihnu maa moodi laule. Laulame. Edasi metAga retkeenama ja sinna aga väimees maaja resceenama ja sinna kahte räimed. Trintairy, Iierrentaira, Trinud, RU, siraal, Rairi ritta, ERA, Rinta, RO, siraal maa ja teed kaks valged. Nii kui armastus ja tõde ja need kaks valged. Vaat kui hea, kui on omast käest võtta konsultant rahvamuusika alal Ain Sarv. Valijaga rumal vaeseke, vaata Haarald, no see. Noore. Tema lollil väetlike ja astu. Eevenemal. Läheb tuul veel oleva veega. Noored luule. Kolmaroosad peetud. Rahva. Taivo olid nüüd küll otseselt mittesaalis, vaatasid 15 aasta töökontserti lava kõrvalt, aga kas see, kui ansambel alustas kas see vaim sinu meelest on säilinud Kukerpillidel? Täna aga? Tundus, et oli täiesti säilinud. Aga oskad sa vastata küsimusele, miks või kuidas on toimunud niisugune lugu ansambliga, et ei ole lõplikult ära väsinud. Mina võiks öelda väsiku minult küsitakse, miks ma ära tulin. Siis ma juba sellele vastavalt selle küsimuse üldiselt on see niisugune valus küsimus, eks ole, oleks veel võib-olla siiamaani võrdlemisi mugav käia, eks ole, pilli mängimas ja teha seal, sooritada paar välist väris, sõituks ja nii edasi. Aga minul lihtsalt hakkas, see niisugune kahe jumala teenimine hakkas niivõrd segama, et ma olin sunnitud tegema valiku. Aga muidugi poiste praegune vastupidavus, see pane muidugi imetlema. Aga teisalt jälle ma kujutan ette, et kui oleks nüüd ütleme, see algkoosseis ollakse, et siiamaani on vastupidavad, ma selles kahtlen. Sest sageli on koosseisud nagu ammutavad uut energiat uute liikmete sissetoomisega. Seal on niimoodi, et kui sa oled, ütleme, oled mänginud seal 10 aastat koos sa tead sellest inimesest absoluutselt kõike ja see on nagu praktilist, nagu elamine abielus seal isegi neile oli niimoodi, et ansambli liikmed olid, olid omavahel rohkem koos kui oma perekondadega. Kui kui oli tõesti nädalas võib-olla paar aastat, kui kus mängu ei olnud aga on see normaalne? Ega ta ei ole, ei normaalne, aga selle peale ju meie, kes me istume saalis, meie ei mõtle. Aga mida teeb sul kodus mandoliin, on ta sul olemas ikka? Tolmub või? Mandariin on karbikeses ja ma mõtlen sedamoodi, et võib-olla minu lapsed hakkavad mängima ja kui mitte nemad, siis lapselapsed. Ma vähemalt loodan sest laiali oma pillidest ei ole lahkunud, pildid on olemas. Aga kas sa südames igatsed taga ka publikut? Pean sulle tunnistama, et absoluutselt mitte. Ma lausa niimoodi. Võib-olla pelgan avalikkust? Minu see loomismaneer või niisugune, see protsess on nagu rohkem eeldab nagu just omaette olemast. Ma tunnen ennast siis mugavamalt. Ja praegu võib-olla isegi ajab muigama see, et omal ajal lava peal käitusin nii vabalt praegu ma ei suuda seda ette, kujutad, et. Aga see tuli väga ilusasti seal välja suhteliselt ilusast ja lubad selle loo eetrisse mängida. Ma ei tea, mis ma teda välja ei tule, sest ma ei mäleta. Ma ei mäleta mitte midagi. Esiteks, närv oli püsti, teiseks käsi oli krampis. Kaheksa aastat ikkagi. Kas proovi tegite enne praktiliselt prooviks nimetada? Leppisime kokku, mis helistikus kõik? Vot nii. Seal väiksel balti mere elus väikenegi osa minugi igatsust jäärajal. Tornis. Täie relva kaotab, ta. Ei ole ju. Ma ütlen sulle seda paika minu näioosel kuumal Narva. Torn. Ja jätkub jällegi muusika. Peab olema ka tantsijad ja kõik lavale järgmine. Vägagi tuttav kõik soovijad võiks tulla lavale, sest laval ruumi jätkub. Raval laval on veel üksikuid vabu kohti. Onu Raivo näiteks Paul Poom või ka saalil on võimalus kaasa laulda sõnade taga lihtsalt kaks sõna. Mina võite kõva ja selge häälega hüüda. Te teate seda laulu kõik ükskaks. Ja niimoodi lõppeski siis Kukerpillide sünnipäevapidu, milles osales palju rahvast. Kindlasti laulis nii mõnigi p. Mõttessoriga kõvasti praegu kaasa, lunastas sellega otse kõik pileti Kukerpillidest kesklasse, sõpruskond.