Kell sai veerand üks tere kuulama kaunite kunstide kolmveerand tundi. Täna kuuleme sellest, et Katri Kaasik-Aaslav lavastajast tudengitega Tammsaaret et Eesti Rahva Muuseumi projektina valmis film ja näitust Tartu Supilinnast. Et Eestis on 50 aastat viljeldud professionaalset moekunsti. Räägime inglise patsiendist ja teistest uudistest kirjastuses Eesti raamat reed Paveli tantsu ja näitestuudiost ning sellest, et Tartust on taastulekultionüüsija tavapäraselt tutvume ka lähema aja muusikaüritustega. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke. Tänavu lõpetab Eesti humanitaarinstituudis esimene kursus teatritudengeid. Diplomitööks valmis neil Katri Kaasik-Aaslav lavastuses Anton Hansen Tammsaare pikad sammud. Lavastajaga vestles Pille-Riin Purje. Katri Kaasik-Aaslav, ma tahaksin kõigepealt seda küsida, kuidas üldse. Tuli koostöö humanitaarinstituudi teatriõppetooliga, Lembit Peterson käis vaatamas onumaaniat ja pärast endast tuli mu juurde ja ütles, et et kas ma tahaksin lavastuse teha ehk tema õpilastega. Ja ma ei mõelnud ka, ütlesin jah. Ja nii see on, nii ma siin olengi nendega väga huvitav koostööd teha, Nathan väga intelligentsed ja õppimishimulised noored. Ja kuidas tuli sisse materjalivalik? Miks Tammsaare ja pikad sammud? Nõrkus Tammsaare suhtes? Ta meeldib mulle ja eriti tema novellid, jutustused ja eks ma püüan Dicero teha. Et sõna algus. Kooli ajal tegin katkendeid Ma armastasin sakslast, siis tõlgin tudengitega, noored hinged on pikad sammud ja ja tal on õnneks veel. Kavalehel on niisugune veidi üllatav žanri määratlus, melodraama, aga lavastus ise on nagu veidi teises võtmes või kuidas seda nüüd kommenteeriks, lavastaja ei ta ikka velodraama. Melodraama, muusikaline, tundeline, ülidramaatiline draama ja minu arust see situatsioon, mis siin laval har võlgneb. Ta on väga dramaatiline ja ma olen kasutanud palju muusikat, aga ta on ka üllatavalt humoorikas või koomiline. Seda no vähemalt esietendusel oli tunda, et ka publik seda niimoodi tänulikult naeru aldilt vastu võttis. Ei, aga ega me ei plaaninud komöödiat, aga elu on nii palju muutunud ja see, mis, mis tol ajal oli surmtõsine, on Eikeks hüva koomiline. Aga samas, Tammsaare on üldse väga paradoksaalne autor. Et, et tal on kaks poolt traagiline, koomiline, väga ühendatud. Mul on tunne, et need tudengid on nagu sellest aru saanud. Ja see ongi see, mida publik siis naudib Tammsaaret tema maailma, tema elunägemist Sandri kohta veel nii palju, et selle töö tegemisel palju oleme vaadanud sajandi alguse filme ja Chaplinit ja punu eeli varasemaid. Tsiteerin meie suurmeistrid, et eks ta üks kino siin on ja no tõesti see liikumisjoonis ja need, mis on stseenid ja need on hästi olulised. Eks ma otsin ka ju uusi väljendusvahendeid ja taaselustanud. Vana Tammsaare dramatiseerimise puhul on varem ka olnud. Võib-olla see probleem, et kuidas seda eepilised tekstid hambasse tuua võib muuta draamapäraseks. Ja siin on üks väga vaimukas andekas idee, selleks on üks tegelaskuju, kelle nimi on möödanik. Kuidas see mõte tuli, eks ta sündis nende proovide keskel. Ja küll me otsisime sellele kõigele sellele nime, kes käibe sekeldab ja organiseerib ja lükkab tegelasi tegutsema ja lõpetab stseeni, kui tahab ja võib öelda ka selle sõnuks saatus või või teistpidi, eks me oleme kõik üksteisele nagu justkui saatuslikud. Segame 11 elamast elu ja surma peale oma elu, nii et see jutustaja on ühton. Inimene nagu iga teine. Aga tal on jah, nimi, möödanik, huumor muidugi, aga ta selles mõttes tõesti siis tuli alles töö käigus, et ta ei olnudki varem niimoodi valmis kirjutatud või oli ikka, aga ma ei teadnud, kas see hakkab tööle. Mul ei olnud päris kindlat veendumust, et teda muutub orgaaniliselt vajalikuks selles lavastuses. Aga praegu ta on möödapääsmatu. Selle mängu see mängupaik on nii väike veel väiksem kui mistahes väikesaar, kuidas sellega märliku ruumiga kohanemine või selle elustamine on see no meeldivad mõõtmed või, või keerulised lavastaja jaoks? Noh, see on minu lemmikpaik, kui oleks võimalik, ma ilmselt mujal ei teekski sellistes väikestes pööningukambrites. Aga mul on selline arusaamine, et peab aeg-ajalt muutma. Ruumi, peab mõõtmeid muutma, peab ise muutuma, et mitte ühes ruumis rutiinseks muutuda. Nii et ma vahepeal käin ära, et jälle tulla päikesesse kambrisse. Käin vahepeal Draamateatris ära, kui enne oli juttu, et nõrkus Tammsaare vastu, kas nüüd Eesti autoriga tee on mingis mõttes teistsugune, kui ütleme, Ibseni võib rehtivai või Tšehhovi ka on ja ta on nagu sugulane tähendab oma inimene idea rõõmsamat tööd kui töö Tammsaare tekstiga. Nii palju kui ma olen teinud seal ainult lust ei mingeid love piinu. Mingeid selliseid kahtlusi, kas ma saan hakkama või kas ma tunnen või kas autoritest mööda läheb, mul on tunne, et ma tunnen ikka põhjani. Ta on nagu naabrimees kellele ma olen jälginud, keda ma olen tundma õppinud vähem vähem muret kui selle tööga, see on vist 11. lavastus atendama tuluneks, vaeva alukaga siin. Mäletan, et olukorda ka muretsevad. Et sellepärast on natuke mõistlik, et, et justkui polegi tööd tehtud. Ta on kuidagi iseenesest käisest võib-olla, et iga asi ei peagi siis valu ja vaevaga tulema, et ta kergus äkki läkski lavale sealt käides. Aga vist jah, et. Siis ka kevadel ja lõputöö mingid asjad nagu langes kokku. Et nende kergus ja minu enda hetkeline kergemeelsus, see on diplomilavastus ja noh, niisuguste lavastuste puhul on alati see mingi kahjutunne, et neid mängitakse, ei loetud arv kordi, nüüd maikuus mängime kuus korda, juunis kaks korda ja siis on paus kolm kuud ja sügisel läheb asi edasi. Trupi jääb kokku, nii palju kui ma olen aru saanud et võib ka näha sügisel, aga ei viiel teada. Igatahes praegu ära vaadata, kui vähegi võimalik. Meie järgmine helileid tuleb Tartust, autoriks Tarmo tabas. Et supilinn on midagi erilist, sellega nõus, arvatavasti igaüks, kas ta siis meeldib või mitte. Viimasel ajal on Tartu supilinnast hakatud jälle rohkem rääkima mille üheks põhjuseks on kindlasti Eesti Rahva Muuseumi organiseeritud filminäitus. Muuseumi direktor Jaanus plaat räägib, miks mindi sinna vanasse puu linna. Võib-olla Eesti Rahva muuseumit kiputakse seostama eelkõige. Rahvakultuuriga, mis on ka muidugi täiesti õige, aga teisalt on Eesti Rahva muuseum ka etnoloogia ja antropoloogiaasutus ja üks etnoloogide Andropoloogide peamisi eesmärke on uurida ja dokumenteerida ka tänapäeva kultuuri, sealhulgas ka linnakultuuri. Nüüd oleme sellega algust teinud, alustades just sellisest põnevast Tartu linnaosas nagu supilinn. Ja algselt see nõndanimetatud Supilinna projekt kasvas välja filmi ideest. Ja see film on ka tänaseks teostunud ja esilinastunud ka Eesti Televisioonis. Filmi nimi on supilin nature Stahlis autoriks on Riho Västrik, kes on ka ennem Eesti Rahva muuseumile filme teinud ja kogu see projekt toimus Eesti Rahva muuseumi egiidi all ja samas avasime fotonäituse Supilinnast väike puust linn, mis on praegu ka sebra-galeriis kõigile vaatamiseks väljas. Mis siis annab piltide kaudu ülevaates utoopiline arengust alates sajandialguse supilinnas, kui Johannes Pääsuke ja teised. Eesti esimesed pildistajad Supilinna jäädvustasid kuni siis tänaseni välja aastani 97, et näidata, kuidas need samad kohad, paigad, majad on muutunud ja Eesti Rahva Muuseumi üks eesmärke ongi jäädvustada supiline, nagu ta praegu on aastal 97 ja tulla mõne aja pärast Supilinna tagasi näiteks viie aasta pärast ja vaadata, mis on muutunud. Kas teie arvates tuleks Supilinna säilitada sellisena, nagu ta praegu on? Noh, võib-olla muuseumi inimesena Jetnoloogina peaksime nüüd ütlema, et ilmtingimata tuleb säilitada. Aga noh, selge on see, et kõik muutub ja muutub väga kiirelt ka supilinn ja tegelikult on ka juhtunud muutumisprotsessid väga huvitavad, et see, mis kunagi oli, sellest ei pea ilmtingimata 10 küünega kinni hoidma, võib-olla olulisem on seda jäädvustada tulevastele põlvedele kas siis filmis fotol või uuringute kaudu. Muideks me supilinnas tegime ka taustauuringu sotsioloogilise küsitluse supilinlaste seas koostöös Tartu Ülikooli ajaloo üliõpilastega ja mitmel olen seda kultuuri jäädvustada nii nagu ta on, aga noh, muutused on loomulikud ja nende vastu ei saa. Kuidas sündis film? No idee supilinnast filmi teha tegelikult Riho Västrik ja siis juba eelmisel aastal. Aga filmi tegemine loomulikult nõuab raha ja kõigepealt oli raha ja siis hakkas filmi tegemine. Filmi toetas rahaliselt Tartu eelmine linnavalitsus, kelle rahadega film ongi tehtud. Ja edasi praegune rutiinne filmide ja mis nõudis muidugi filmitrupi pidevat kohalolekut supilinnas. Ja paralleelselt filmimisega Supilinnas supilinlaste intervjueerimisega toimus ka taustauuring sotsioloogiline taustauuringuid, saada aimu, mida supilinlased ise arvavad oma elukeskkonnast, Supilinna, Supilinna perspektiividest, Tartu vaimust ja Tartust üldse. Filmisõprade rõõmuks alustas meil eile linastumist aasta suurfilmiks tituleeritud üheksa Oscariga pärjatud Inglise patsient. Ent kirjastuses Eesti raamat ilmub kohe ka romaan, mille ainetel see film on tehtud. Asjaolu, et Inglise patsient tänu ekraniseering üle nii kuulsaks saab, pole muidugi võimalik ette ennustada. Seepärast pärisin Rein põdralt, kuidas teos üldse nendeni jõudis. See mõte tekkis sügisel Frankfurdi raamatulaadal, kus seda raamatut nägin esimest korda, aga mul on tunne, kuskil olin ma ka juba varem kuulnud, sest tegelikult on see raamat ilmunud originaalis 1992 ja hiljem on ta saanud ühe Bristiivsema kirjandusliku keemia nimelt Buckeri auhinna. Nii et ta päris uus teos ei ole. Aga meie jaoks küll ja siis sai ta sealt võetud sihikule ja tänu väga toimekale tegutsemisele ja väga operatiivselt tõlkijale Karin Suursoole. Siis me jõudsime nii-öelda filmiga peaaegu teha aegselt finišisse. Ja nüüd natuke jääme sõlmist maha, aga me loodame, et raamat tuleb müügile tuleva nädala lõpus. No või kõige hiljem, ülejärgmisel nädala algul. Romaani. Autor on vist üsna tundmatu nimi meie eestikeelsele lugejale vähemalt kas te oskate tema kohta ka midagi öelda? Jah, olen näinud raamatu kaanelt tema pilte, ütleme et mees parimates aastates sündinud, tundas Sri Lankas ja praegu elab Torontos, Kanadas, need, me peame teda pidama, kanad autoriks. Aga eks ta ole niisugune kosmopoliit, kuidas võtta. Tema raamat on väga hästi üle maailma tõlgitud ja levinud. Ja ma tean, et ta ei ole mitte ainult prosaist võit on ka hea luuletaja maantee muidugi teistsugune, kui on film, ma olen selles kindel. See on ikkagi hea kirjaniku kirjutatud teos ja omaette kunstinähtus, nii et ma soovitan kõigil, kes on filmi näinud, tõesti raamatut lugeda, sest see, mis seal filmis võimalik siia raamatusse ja vastupidi. Kuule, see jäi mainimata, autoril on natuke naljakas nimi, ma arvan, et teda peaks häälduma siis Maicel. Aga perekonnanimi on tal Londaatia, mis viitab mingisugusele hollandi päritolul, aga ma ei ole selles kindel. Raamat nagu ma olen suures plaanis aru saanud, on. Raamatus on kaks suurt teemat, armastus ja sõda. Kas nüüd see on rohkem niisugune naiste lugemine, romantiline lugemine või on ta hoopis karmiilmelisi meeste romaan? Ma ei ole ka raamatuid niimoodi rida-realt lugenud, päriselt, aga mulle tundub, et temas on mõlemale lugejaskonna grupile nii meestele kui ka naistele. Ja võib-olla väike paralleel on olemas sel romaanil Ernst Hemingway romaanide Kell lüüakse hingekella ja hüvasti relvad nende teostega. Aga ta on siiski väga erinäoline teos. Aga nüüd tahaksin küsida hoopis niimoodi, et kuna suvi ja puhkuste aeg, siis kindlasti mõtlevad paljudki sellele, et mida panna oma puhkusekohvrisse head lugemisvara kaasa võtta, mis Eesti raamatut on plaanis suveks välja anda? Ma ei tea, kuidas suvega on kass sõbraks jõuab, aga sügise hakul tahaks ilmutada ühe romaani, mis on nõudlikule lugejale, selle romaani pealkiri on boss. Ja autor on Nobeli preemia laureaat, austraallane Patrick, vait. Ja lühidalt öeldes on see romaan siis ühest, ühest Itaalia sisealade uurijast. Ta nimi on siis romaanis foss, tegelikult on tal ka olemas oma prototüüp, aga see pole tähtis, sest et see romaan muidugi ei räägi mingisugusest dokumentaal sellest inimesest, vaid ta on ikkagi kunstiteos ja, ja Pätrik vait on niivõrd võimas inimmaastikke ja, ja ka pärismaastikke kirjeldaja ja suudab sinna panna niisugused pool- ja veerandtoone, mida tavaliselt kirjanikud ei suuda. Et, et see on tõeline meistriteos ja ma ütleks, et see on ka väga raske pähkel. Tõlkijale tõlkijaks on Vilma Jüri Salu kes juba 13 aastat tagasi tõlkis Petri Kvaidi põhiteos inimeste puu. Ja selles teoses vas on tõlkijal muidugi väga raske pähkel. Aga kuna ma olen toimetaja, praegu me seda tööd teeme, siis ma ütlen, et ta on väga suurepäraselt oma ülesandega hakkama saad. Ja ma tahaks ilmad kiita veel sellepärast, et tema ei saa ennast kiita. Ise seda teeb raadios tõlkijate saadet tõlkijatest, aga, aga keegi ei tee temaga seda saadet. Nii et ma ütleksin talle siit raadio kaudu aitäh selle suure töö eest, mis ta on Pätrik vati kallal teinud. See oli siis tõsisema poole pealt, aga mida oleks suveks, soovitate tõesti sellist toredat meelelahutuslikku kirjandust, mis teil ilmuma seal millitee säru, palun? Mina soovitaksin kõigil raamatu lugejatel osta praegu meil ilmunud Hera linnuraamat kahe mehe vahel ja selle raamatu on tõlkinud Piret Pääsuke, kes meditsiin intervjueerib. Tänu temale tekkiski see raamat meil repertuaari ja juba järglasena on tõlkes Hera linnuraamat supernaine kuid sellel aastal on seesugune tore juubel. Sarjas Mirabiila ilmub 100. raamat. See ilmub juunis ja autoriks on meile paljudele väga tuttav lemmikkirjanik Francis Pealkiri praami sees kunstiröövidest. Ja juulis ilmuks siis 101. Mira piilia, milleks on ka meie arvates tuntud ja teada autor Jon Kaarner pealkiri. Keegi ei ela igavesti meelelahutuskirjanduse kõrval. On muidugi kirjastusel plaanis ka kuulsad klassikud välisklassikute sarjas ja suvel peaks jõudma lugejateni Balzaci liiliaorus esmatõlge eesti keelde ja Dickensi suured lootused, samuti esmatõlge eesti keelde. Eesti kirjandusest võiks mainida ühte naljaraamatut Eduard Vilde naljalood ära põletatud peigmehed ehk vigased pruudid. No peale selle peaks tulema ju veel mitmest rubriigist raamatuid, näiteks lastele ibi annekese Anis, Miti autori tuntud autori järgmine teos, juntsia vunts ja nõiad ja muud seesugused. Loodame, et lugemist ka suveks jatkub. Kellel on veel nii-öelda vanadest lemmikraamatutest midagi puudu, siis nagu ma aru saan, on võimalik järgmisel nädalal tulla eesti raamatu müügile siit üle vaatama, mida saaks äkki veel muretseda endale. Ja me korraldame juba teist korda raamatukaupluses Rahva raamat oma heade ja veel paremate raamatute, laiendatud ja odavat väljamüüki. Ja seal on mitte ainult hilisperioodi kirjandust, vaid ka varasemaid asju, mis on pärit meie kirjastuse raamatufondist, müüa näiteks siin Patrick Sis kindi parfüüm, mis oli väga edukas raamat, väga ehmatav raamat meie raamatuturul. Siis on meil kavas välja panna varamu sarjast üsna mitmeid väärtteoseid, William folkneri, mõningaid raamatuid, maailm ja mõnda sarja paar valikut võib-olla päris täielikul kujul. Fjodor Dostojevski eelmised köited, muide, meil tuleb Dostojevski kuulus teos sortsid aga paraku uue pealkirja all kurjad vaimud, nii leidis tõlkija, see on kõige adekvaatsem tõlge. Nii et ma tahan sellega öelda kuulajatele, et me jätkame Fjodor Dostojevski teoste väljaandmist ja kurjad vaimud on siis uus raamatuna. Aga siis sellel müügil mõned mõned tema eelmised köited ka. Ma tahaksin öelda, et Eesti raamat, kes nüüd sellel kuul teeb põhiliselt võõrkeelset teoste müüki, mis on meil eesti keelde tõlgitud eelnevatel aastatel, on ka seekord super hindadega. Selles mõttes, et nad peaksid olema taskukohased alates mõnest kroonist kuni mõne 10-ni ja ei saaks öelda, et odav hind oleks nüüd kvaliteedi suhtes halb näitaja, pigem vastupidi. Nii et kui me ise läheme alla raamatukauplusse müüma üheks nädalaks oleks tore kohtumine meil raamatutegijatel teiega, kallid ostjad. Müük algab siis esmaspäeval. Müük on ja siis esmaspäevast laupäevani kogub raamatupoe lahtiolekuoja ja lugejad või ostjad leiavad meid siis vanast tuttavast kohast aknalt. Jätkame juttu moekunsti teemadel. Vestlust juhib Ulvi sõelume. Eesti kunstiakadeemia moekunstiosakond saab 50 aastaseks. Kunstiakadeemia fuajees avatud näitusel moejoonis läbi aastakümnete on naljapandud moe eriala üliõpilaste diplomitööd aastatest 1947 kuni 1997 koos moekunsti osakonna magistrandi Anu Ojaveega tegime näitusel väikese jalutuskäigu. Need tööd, millega näitas peale hakkab, on esimete diplomandide tööd ja need konkreetsetele teatrilavastustele tehtud kostüümikavandid. Teatrilavastustele kostüümide tegemine oli ainus võimalus põgeneda nii-öelda fantaasia maailma ja teine, mille pärast tehti väga palju hiljem just moelehekülgede kujundusi diplomitööks, et ka see oli võimalus oma fantaasia välja näidata, et ei pidanud tegema nii-öelda nõukogude voodi. Nagunii olid akadeemiline joonistuslaad väga tugevasti nõutud. Ja alles kuuekümnendatel laastatel läks joonistuslaad vabamaks ja dekoratiivse maksja mängu tuli joon selline põnev joone ja värvimäng enne seda ei olnud lubatud, lihtsalt ajad olid sellised, noh, väga palju tehti Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste rahvarõivastega baasil riietust. Oli selline lollikindel teema, millega ei saanud eriti alt minna ja muidugi esinemisriietuse nagu me näeme siin, et väga kohevad ja läbipaistvad õhulised kleidid. Et sai teha nagu esinemisrõivastust ja see oli ühtlasi pidulik, läänelik mood. Kui me nüüd 60 10.-test kokkuvõtte teeme, räägime nendest põhitunnustest. Väga hästi on näha, et kuuekümnendatel domineerib värv põhiliselt värv on intensiivsem ja üleüldse kasutatakse rohkem värve. Enam ei ole selliselt akadeemilisest joonistus laadis jälgegi. Ja kui need joonistel kujutatud figuurid suure vaadata siis need meenutavad päris palju 60-ni tahate kuulsat peenikest supermodellid Ligit kelle järgi väga paljud noored nälgisid ja püüdsid tema sarnaseks saada. Triipia ruut ei olnud lubatud stalinismi ajal ja üldse Nõukogude moejoonistel, mis pärast punase pidi normeerima naise keha. Et lubatud olid ainult lillemustreid põhiliselt või siis niisugused luksuslikud materjalid esinemiskostüümide juures. Samet siidtaht, aga nendest 10.-te töödes ja seitsmekümnendatel on isegi tausta ka mängitud, juba see kineetiline kunst on siin täiesti olemas. Ja kui nüüd minna 80.-te ja 90.-te tööde juurde, siis siin näeme hoopis imelikke karglevaid luure. Näiteks omal ajal oli raudsed reeglid, et inimese öelda jalgevahe ei tohtinud mitte mingil juhul olla pildi peal kujutatud. Näiteks siin on üks pilt 1947. aastal esimene lõpetaja Leida Klaus, kes oli üldse esimene kõrgharidusega lõpetaja meie koolis on teinud kolhoositarile rõivastust ja selle pildi peal näeb väga hästi, et on kujutatud villast aluspesu ja Zemantel või kittel, mida ta käes hoiab, varjab täiesti kõhu- ja jalad. Igal kümnendil on oma pitser tegelikult täiesti olemas. Kas või nägude kujutamisel või üldse viguri kujutamisel. 90.-te moejoonis on üsna groteskne. Kunstiakadeemia moeosakonna õppejõud Liivia leskin kõneles lähemalt moejoonise hetkeseisust. Missugusena paistab Eesti moejoonis. Maailm ei tea meist eriti palju, aga põhjamaad küll, see on küll väga väike maailma osa, aga ma olen aru saanud, et et Soomes, Norras, Rootsis romaanis teatakse seda, et meie kateedris on ma joonistus ehk tsässon, illustration, nagu teda rahvusvaheliselt nimetatakse, on kõrgelt tasemel. Nii et selles mõttes paistame ilmselt päris hea täna sellele maailmale, kes midagi teab. Aga ma joonis kogu maailmas on erineva populaarsusega, ta on väga populaarne graafilise disaini või graafiline illustratsiooni liik Ameerika Ühendriikides, Kanadas Euroopas, Kesk-Euroopas, Saksamaal ma tean, on väga palju kuulsaid kunstnikke, kes sellel alal töötavad ja leiba teenivad ja on au ja kuulsusega pärjatud ja see leib on korralik. Sest see aine või see ala on küllaltki eksklusiivne. Ja kui me sellel näitusel praegu vaatame neid töid, siis me saame aru, et ronis läbi 50 aasta meil siin on eksponeeritud annab meile nendest 50-st aastast väga sügava, selge ja, ja mitmekihilise pildi kultuurist kõige laiemas mõttes kui ka moest kõige kitsamas mõttes. Mida rohkem on meil tehnilisi võimalusi väljendada ennast seda ekspressiivsemaks hinnatumaks, igatepidi hinnatumaks, ka rahaliselt muutub joonistusoskus kõige lihtsam oskus võtta paber pliiatsi ja väljendada ennast nende kahe ülilihtsa vahendiga. Maailma tippmoekunstnikud teevad sageli elitaarset moodi, mis pole mõeldud kandmiseks paljudele. Kunstiakadeemia moekateedri juhataja Vilve Unt, kas meie kunstnikud on 50 aasta jooksul olnud suunatud pigem õmblustööstusele või on olnud piisavalt ruumi ka kunsti loomiseks? Kuna ma olen ka ise Tallinna moemajas töötanud kaheksa aastat ja need moedemonstratsioonid, mis toimusid kaks korda aastas ka neid kollektsioone võiks siiski nimetada kunstnikel loominguliseks kollektsioonideks, kuna igapäevane töö oli siiski kavandamine vabrikutele. Aga see, mida pakuti moedemonstratsiooni, see oli küll iga kunstniku oma noh, vaba vaba valik ja vaba soov ja ma nimetaks seda kunstiks, kui me võtame nüüd tähtsad ja kuulsad moekunstnike nimed nii Pariisist Milanost, New Yorgist, siis need kunstnikud, kes on seotud moemajadega, neil kehtivad siiski omad reeglid. Miks aastas kaks korda jäävad nad oma elitaarset kollektsiooni demonstreerima, see on kõik seotud kindlate reeglitega ja see on samamoodi neile nii-öelda nagu kunsti väljendus nende erialal. Ja see, mis hiljem nii-öelda tarbijateni jõuab, see on ju tegelikult ideede võtmine, elitaarne moest ja kohandamine tarbija nõuetele puhtalt elitaarse kunsti loomist kui niisugust lihtsalt niisama ei ole. Ma arvan, et ei ole, sellepärast et ainult selle loomingulise kollektsiooniga ükski moemaja ennast ära ei toida, nii et neil on ikkagi kõigil, on on nii-öelda need pretaporteegollektsiooni taga. Kui säilitaarne nõudku tüür, siis massimood on see, mis toetab, et üldse on võimalik teha elitaarset moodi. Nüüd paljudel erialadel on niimoodi, et inimesed on läinud ja tasuvamat tööd ja läheb, kuidas on moekunstnikega, kui palju on nendest jäänud oma kunagi õpitud eriala juurde, kas see tasub ära, millised võimalused on üldse inimesel, kes on õppinud moekunsti, üldine kunstihariduse tase, mis me siit saame. Ja, ja meie eriala spetsiifilisem õpetus ega see ei tähenda seda, et peab töötama ainult moekunstnikuna. Ja kui maailmas on üldiselt statistika järgi välja kujunenud, et iga 10. moekunsti eriala lõpetaja on tipptasemel siis kui vaadata meie eesti moekunstnike nimesid, kes on nii-öelda tipus ja, ja kui mõelda, et see kevad lõpetab 200. siis ma arvan, et see reegel kehtib ka mee, et iga 10. on tippu jõudnud. Moekunsti osakonna juubelile pühendatud ürituste raames toimuvatest ettevõtmistest võiks veel nimetada 29. mail toimuvat erialateaduslikku konverentsi moodi käsitlevate ettekannetega esinevad sellel lisaks eestlastele ka külalised Soomest ja Lätist. 30. mai õhtul toimub aga kunstiakadeemia saalis tudengite moeetendus pealkirjaga 15 aastat ERKI moe-show'd. Edasi läheme helilindi vahendusel taas Tartusse, kus peagi algamas järjekordne teonüüsija festival räägib Merylimsusi. 21.-st kuni 25. maini on Tartus rahvusvaheline visuaalsete kunstide festival Dianüüsja. Seekordse festivali teemaks on sõnatu kunst ja festivali produtsent on Egge Kulbok. Dianüüsja pakub mõtlemisainet ja esinemisvõimalusi kõikidele visuaalsete kunstide esindajatele, kelle looming on sisuliselt seotud festivali teemaga. Dianüüsja tutvustab nüüdisaegse tantsu ja teatrialast infot, ta soosib kõikide kunstide puhul avatust. Festival on esiteks suunatud professionaalsetele kunstnikele soovitaksid festival kujuneks kunstiga süvitsi tegelevate, et inimeste jaoks töövormiks ja kogemuste vahetamise kohaks. Teiseks on festival suunatud linnarahvale. Raekoja platsil on hommikust õhtuni toimuv kultuuriprogramm, vaat mida katsetatakse esmakordselt sel aastal. Dialüüsi avasündmus on 21. mai õhtul kell 21. Null null Tartus Raekoja platsil. Selleks on tantsuetendus Dionysose saabumine linna pööraste naiste saada. Sealt edasi läheb Ronkeid kassitoomele. Aasündmusel, aasta aegs on Johani Pütsep Tartu lasteteatris. Tantsuseade on teinud Vanemuise tantsija Oleg Titov. Juhani püttsepp, mis sa soovitusel? Ega ta niiviisi festivalile öelda. Avasündmus kirjeldab teonüümsuse saabumist linna suure hulga varaste hullunud naisterahvast. Vaatan ja teonüümsus tuleb linna oma kultust jalule seadma. Ja Dionysose kultus ja pidustused on siis seotud suure hõiskamise, metsiku rõõmu pöörase tantsuga. Seda pidu vanal ajal peeti ööpimeduses tõrvikute heitlikus valguses. Inimesed, kes selles osalised käitusid väga, eks staatiliselt ja nad jõid viina ja veini ja, ja mida rohkem nad siis purju jäid. Rohkem Sekstaasneid haaras nende üheksa, mõni nende jumala Dionysose ka oli nii suur, et kui nad olid ekstaasis, siis nad nägid nägemusi ja pidasid endidki jumalaks. Siis meie sündmus, 21. mail kujutab Jeesuse kummardajatena siis suurt hulka Tartust pärit nooremaid vanemaid naisterahvaid ja Diana Öösus. Teda, tantsi Pollektrit off Vanemuises, kes on ka tantsu seat. Miks sa tood idesse siia Tartusse, sellesse aega? Ma arvan, et see on seotud kevadega. See on seotud lootusega, et kolmapäeva õhtul on väga ilus ja hulluks ajav ilm. See on seotud sellega, et teonüümsust tantsi, Pollektov. Dianüüdise toimub sel aastal neljandat korda. Esmakordselt oli ta 92. aastal Kahepäevase teatrifestivalil Dianüüsja Emajõe Ateenas. Läinud esmaspäeval esinesid draamateatris reed, Paveli tantsu ja näitestuudio lapsed. Kohe kuulete täpsemalt, millega intervjuud ei saateste Anne Parksepp. Ega meil palju laste tegemistest juttu ei tehta ja ometi on üle Eestimaa päris palju klubisid, ringe, kus lapsed õpivad tantsima, laulma, joonistama on stuudioid ja Reet Paavel, teie juhatajate laste trupp. Pikk tähendab jah, tegutsenud kolmas aasta, see on minu tantsu-näitestuudio Venega naguus harrastusteatrite liidu majas, hästi vahva maja, siin on kolmandal korrusel väikene selline tubateater, ta on tegelikult suurem tubateater, aga väga armas koht on. Ja teisel korrusel on harjutussaal, seal teeme kuiva trenni ja on eraldi tantsurühm, kus on 10 11 aasta vanused tüdrukud ja näiterühm eraldi, kas siis veidikene vanemad lapsed, see on mul esimene selline näitemäng, Vaise instineerisin Paul-Eerik Rummo pahupidi muinasloo järgiks pöialpoiss seitse lumivalget. Ja see on põimitud läbi muusika on tegevus ja teksti tants. Ühesõnaga niivõrd kummalisena oskaks seletada, missugune lugu ta tulge vaatama. 18. võib veel näha, 18 on stuudio etendus jah, esimest korda Draamateatri väikesel laval ka tähenduse ja Vene tänaval, jah, teeme 18., selle algus on kell kaks ja kui nüüd nädala jooksul tekib selline võimalus ja nõudlus piletite järel, siis võib-olla kordusetenduse samal päeval kell neli. Mis eesmärk sellel stuudial üldse on, tegeleme natukene klassikalise tantsu, kuna ma ise olen olnud toleriinses, minu stiil on ikkagi klassikaline, see ei ole puhas klassika, aga selles plaanis, et nagu no mina naeran seal, minu modernse on ikkagi vabaplastika. Ütleme balletitrenni me teeme, eks ole, tantsud ei saagi nõuda väikestelt lastelt, kes tegelevad sellega ainult kaks korda nädalas mingit balletist, aga liikumine on siiski sinnapoole, et noh, mul sellist ütlemist ja tümpsu ei ole. Seda me teeme lihtsalt tunnis ka natukene, aga just minu lavastust meis armastan seda muusikat ja kahjuks nad peavad alluma, mul läks ta võib-olla võib-olla mõnele ei meeldigi, aga üldiselt tundub, et meeldib see muusika, ka põhimõtet, päriselt, mõtlen baleriin elu on selles mõttes õnnelik, seal on palju muid asju, halbu asju ka, eks ole seal raske elukutse kõik, aga terve elu meid ümbritseb ilus muusika ja mõtlen, et siis sa ei saagi halvaks inimeseks ise minna, juba see, eks ole, ei pea eraldi esteetilist tundisin tegema või, või õpetama kultuuri või ma ei tea, mida see lihtsalt iseenesest inimesse nagu läheb sisse läbi selle tantse läbi selle muusika. Et ma arvan, et mul on õige õige joonel. Sellist stuudiot vist jah eriti ei ole, kus ainult nagu klassikalise muusika järgi tehakse, kuidas valiti siia neid tüdrukuid? Ma olen lehes kuulutanud ja siis tuttavate kaudu ikkagi on see info nagu levinud. Ma proovisin konkursiga võtta sisse, aga siis praktiliselt Läti kooligi minna, eriti, aga tulevad ikkagi need, kellele see asi istub ja kes on kuulnud, mõned on juba neli aastat käinud, minu juures ei olnud, aga noh, mul on lihtsalt selline idee, fix kui ma nagu läksin pensioni. Põhimõtteliselt ta ei olegi nagu varas 20 aastat tantsida on isegi palju, aga loomulikult hea poolest on ta küllaltki vara ja kuna ma olen lõpetanud Moskva teatriinstituudi ja no üldse ma olen palju nagu tegelenud ise kõige sellega, et mõtlesin, et miks ma peaksin istuma niisama käed rüpes, kui ma võin sedasama teistele edasi anda. Võib-olla ma ei ole mingi hea pedagoog, et ma olen selline Nad teavad niisugune, ma olen siin endast välja minna ja kõik, aga ma tean, ma ei ole kuri, ma tahan ainult head ja ma tõesti teen seda asja südame. Kas mulle meeldib ja mulle meeldib see resultaat ka? Nii või teisiti. Tuleviku mõte tähendab tulevikku, mõte ongi olnud kogu aeg selline, et paar aastat tagasi selline mõte oli vette teha, vot selline kool, kus on nagu mõtlesin muusika, ütleme orkester, näitlemine, kõik sellised asjad koos, et Ameerika film, seim oli kunagi selle järgi, mul tekkisid Eeeffiks Al Kaari sillamaa, nemad jõudsid nagu ettevõtte ette ka nendel oli ka see plaan kuidagi sellel teostas ilusti ja mõtlesin, et ei, mina hakka samasugust asja tegema. Pealegi ma ise ei kirjuta ei muusikat ega midagi ja nendel on selles mõttes nagu lihtsam. Ja mõtlesin alguses lihtsalt tantsustuudiot ja kuna ma töötasin Tõnuga Heleri eraballetikoolis esimene aasta ja siis juhtus niiviisi, et neil jäi nagu ruumideks taha selle sügise uue hooaja alguse ja siis ma hakkasin pabistama, järsku lapsed lähevad laiali, minustki saab ja lihtsalt mõtlesin töö. Üks ema veel ütles ka, et tehke ise ja siis ma hakkasin ruumi, mõtlesin muidugi ruumide otsimine oli üks eriline epopöa, aga lõpuks maandusin siia tänu ühe lapsevanema soovitusele jälle tegutsevad siin ja ma ütlen, on tõesti väga õigesse kohta, sest siis ei olnud veel seda kolmandat korrustel ainult teine korrus, mis oli ka oht, et pank võtab endale terve selle maja kuidagi, kas mina teen selle, hea õnne või ma ei tea midagi siia sisse kõiki suve jooksul ma isegi hakkan pabistama hakanud uusi ruume otsima, sest ma olin kindel, et need ei lähe mitte kuskile. Ja asjaga oligi niiviisi. Tulime sügisel tööle urvet, direktor ütles niiviisi, et tere maja hoopis kolmas korrus, kaasab harrastusteatrite liidule ja siis Tammsaare teatri eestvedaja Toomas silma ehitas oma kätega praktiliselt selle teatri siia, siin olid boksid selliseid bürooboksid nagu ja et seal on taga ilus kaminaruum, et see on fantastiline, siin on niisugune fööniga sinna tulla, kunagi veel teater, nii et, et ei ole paremat tahtagi. Ja noh, ideesiks nüüd ongi selles, et mul on oma teater, no praktiliselt juba on, eks ole. Sa pead oma teatris ja ma tegutsen üksinda ja mulle see meeldib. Ma ei sõltu kellestki, mul ei ole mingeid tähtaegu, ei kihuta mind keegi, Taka põhimõtteliselt ma olen vaba ja see on minu jaoks kõige tähtsam ja ma usun, et lapsi jätkub ka. Kui palju? Ta läheb kõik sassi? Mina räägin Medena ja nominaalaega aega. Saate lõpuminutitel on stuudios Ivalo Randalu lähema aja muusikaürituste tutvustusega. Meile tuleb külla viiulikunstnik Hollandist nimelt Põhja-Hollandi sümfooniaorkestri kontsertmeister Arvo Leibur. Niisiis tuleb ta korraks koju, annab teisipäeval kontserdi Mustpeade majas klaveri partneriksiva hilja kaasadet kvartett, noobel nelik eesotsas Maano männiga teada-tuntud kõik. Ning seekord on Põlutud kahe sõbra muusikast, kellest omakorda tuntuim on Belgias vägevamaid viiulikunstnikke sajandi vahetuselt algusest. Ženni sai esinenud, kes ka mitmel korral Eestis esimese kontserdipoole täidavadki, tema lahedad, elegantsed ja salonglikud ning loomulikult väga viiulipärased palad. Teises pooles esitatakse kurvameelseks unistujaks tituleeritud Šosso oni kontsert viiulile, klaverile ja keelpillidele oopus 21. Šossoni tuntakse peamiselt tema poeemi põhjal. Lugu, millest oli vaimustatud omal ajal kahti püssi Šosool 1855 kuni 1899 ja tema surm juhatas sisse 20. sajandi tüüp tragöödiad hukkus küll veel mitte auto, vaid jalgratta. Avariis oli Franki õpilasi ja Wagneri kummardajaid. Nimetatud kontsert on oma lüürilisuses ja pehmuses tasakaalukas teos. Iseäranis võluv ja valuline oma keskmistes osades. Neli päev või järjest kolmapäevast lauguks päevani kõlab Lääne-Eestis ookeanitagune värvikas kitarrimuusika. Kanada kitarristi Davis Joachim turnee teeb läbi omapärase siksakki Pärnu, Kuressaare, Vihula ja Hiiumaa suuremõisa. See on mehe pika euroopati üks osa, mis lõpeb Düsseldorfi sümfoonikute kontserdiga Wittensteini palees Saksamaal. Missugused toredad kõrvutused, kas panite tähele eeskätt näiteks Lihula rahvas? Joachim on Saksa ja Kanada koolitusega, 25 aastaga on tal selja taga üle 1000 esinemise lisaks muidugi plaadistused. Eriline huvi on tal vastava Brasiilia muusika vastu ja see kajastub nüüdsaski programmis. Iga päev on Estonia järjekordselt ERSO operalt lõppeval nädalal liidist, et ei läinud kõige libedamalt, loeti postimeest ja loendati isendid. Kohal olid kõik, aga poleks nagu tohtinud, olla Postimees dramatiseeri üle, väites, et ERSO-s on jäänud Neeme Järvi päevist järele, üksainus muusiker võeti edasi ja tagasi, aga ikka saadi neid. 30. Kui Tartu ja Eestimaa suurleht lubab oma veergudel hõigata kadu ooperile kui taolisele, jääb see nagu allkirja maalinu südametunnistusele. Kui aga võetakse vahest mingi number antud juhul üks on see lihtsalt tobe, sest puudub ju igasugune motiiv. Ja ERSO asuski taas tööle koosseisus, kus nooremaid mängijaid täpselt 70, mitte aga 99. Neljapäeval siis sarjas klassika pärle, inglise pärlid, norra dirigendi, Tarkmiilsseni viiulikunstnikule. Tallinn on viimane, sest hiilgavaid vioolamehi on maailmas vähe. Aga tema, just see ongi. Võtkem öeldud aktsioonina, sest tõestusmaterjali leidub nii ohtralt, et võtaks kokku saate aja esitab Tomther meile vilja hooltoni vioolakontserdi, mille esiettekandjaks oli 1929 Paul hindemit ise. Nüüdne redaktsioon pärineb 1962.-st aastast, ent sealt pole kadunud romantiline kontseptsioon. See teos asub neljap Päeval. Kava keskel lõpetataks aga Gustav Holsti põneva ja tuntuima teosega sümfoonilise süüdiga planeedid aastast 1917 syydep Kaasa Eeemma naiskoor. Need on karakter, lood, mis lasevad meil tunnetada oma kohta kosmoses ja miks ka mitte teiste maailmade seas. Samast ajast pärinevad avaloona Frederik teeliuse kaks pala väikesele orkestrile aastatest 1911 ja 12. Neilgi omad programmilised maa pealkirjad, kuulates käo esimest kevadist kukkumist. See on nagu magus nostalgia ning suveööjõel kaunis impressionistliku pilt. Nimelt vormiskeemitu pilt, et mille eest autorit omal ajal tormiliselt nii materdati kui ülistati ja mis aga ongi kindlaim ristimistunnistus tõelisele kunstile. Lühidalt selles kavas on kõik olemas, et pälvida tõsist publiku huvi, mis niigi näitab rõõmsat, kosus tendents. Kaunite kunstide kolmveerandtund on tänaseks läbi saanud. Saate valmistasid Külli tüli ja Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.