Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Teadusajakirjas Nature kirjeldatakse uusimat aju struktuuri uurimise meetodit. Seal oli nii palju ja USA Harvardi ülikoolides töötavad autorid panid tehnoloogiale nimeks neuraalse positsioneerimise süsteem, lühidalt siis MB s. Imevaliku põhjuseks on meetodis tõlgendatav sarnasus globaalse positsioneerimise süsteem ehk GPSiga koduplaneedi pinnale. Orienteerumise mastaapidega võrreldes on meetodi tegevusruum tehnilised imeväike aga samas on närvirakkude vaheliste ühendusteede kaardistamise loogika mõõtude suhtes invariantne. Paraku on see ainus sarnasus ja eksitab oleks luua kuvand, nagu ootaks meid ees midagi sarnast operaator kõpsu seiklustele seeneriigis. Ainult et seekord saaksid seigelda ajurakkude padrikus. Aju GPS-i tavaelu vahele leiab aga teise uudise silla. Brittide kuninglikus navigatsiooniinstituudis kasvab nende kolme nähtuse kombineerimisega seoses mure. Institutsiooni. President Roger Mäkinlai rääkis hiljuti kadunud põlvkonnast, kes ei oskanud lugeda maastikuEi orienteeruda brittide juhistes ega oska kasutada kompassi, rääkimata siis tähtede abil asukoha määramisest. Juht navigaatori sõnul on ühiskond sattunud kvaralisse tuimestus seisundisse ning tamm kutsub koole üles panustama rohkem energiat algelisemate kaardilugemisoskuste õpetamisele. Mehe murest võib aru saada. Eriti võib öelda, et kunagi olin navigatsioonioskus globaalsete mastaapidega Briti impeeriumis üliolulise tähendusega. Seda õpetavad isikud olid kõrgelt hinnatud ja oskuste puudulikkus oli sotsiaalset konkurentsivõimet kahjustav. Kuninglik navigatsiooniinstituut on ise hilisema ajastu ilming tänaseks umbes poole sajandi vanune. Aga nad tajuvad vastutust igivanade väärtuste hoidjana ning samal ajal tunnetavad tehnoloogilise teerulli vääramatu pressi survet millega vanad väärtused silutakse ilmetuks jalgealuseks massiks. Viimases hädasolija enam haaraski instituudi juht ilmselt tagumisest hädaabinõust ning püüdis apelleerida lastevanemate meeltele seostades maakaardilugemisoskuse inimloomu kujunemisel kaaluka iseseisvuse saavutamisel mõjusa ning matemaatika ning füüsika õppimisel vajalike protsessidega. Direktor hoiatas, et tehnoloogia ei tohi asendada mõtlemist. Noh, need vaese mehe sõnad toovad meelde kirjanikku ja poeedeedee Ellioti sõnad, et maailm ei lõpe pauguga, vaid nuuksumisega laseksi silmale veel ühe kurva uhke. Selles apelleerib hea direktor koletule olukorrale, mis saabuvad, kui lapsed ei oska enam iseseisvalt koju navigeerida. Karjutavalt selle mõttega aga kedagi enam ei hirmuta. Kuid siiski hirmutab küll aga hoopiski teistmoodi. Meenutagem näiteks juhtumeid USA-s Montgomery maakonnast, kus möödunud aasta 20. detsembril laupäeva pärastlõunal jalutasid kodu poole 10 ja kuueaastane laps. Poolel teel umbes miili kaugusest pargist koju korjas politsei lapsed oma autosse, toimetas nad siis turvaliselt sihtpunkti enne lahkumist koostasega vanemalt teleprotokolli, laste hooletusse jätmisest ja paar tundi hiljem saabus koju oma protokolli koostama sealse lastekaitseameti esindaja. Laste tegevus toimus hoolivate vanemate teadmisel, kes soovisid oma lihtsameelsuses ilmselt vormida neis iseseisvust. Pahandus oleks olnud, mida ilmsemalt suurem, kui nad oleksid lastele andnud paberist maakaardid. Hea navigatsioonikoolijuht võtku seega aga järjekorda, sest enne teda leidub kindlasti teisi nuuksujaid. Hingekella lüüakse lugemisele, kehalisele aktiivsusele, käsitsi kirjutamisele ja nii edasi. Mis viib omakorda mõtted Hemingway romaani juurde pealkirjaga kellele lüüakse hingekella. See lugu ise keskendub Hispaania kodusõja traagilistel sündmustele, kuid kommentaari jaoks on huvitav hoopiski pealkirja päritolu. See pärineb sajanditevanusest meditatsioonist, milles mõtiskletakse inimesest kui osakest suuremast mandrist allegoorilisest inimkonnast, mis on samal ajal kõigi osa. Ühe inimese surm vähendab seda mandrit. Järelikult võtab midagi ka igast ühest meist. Seega kui kuuled, et kellelegi lüüakse hingekella, siis ära mine seda uurima. Ära küsi, kellele, sest seda lüüakse kasul. Järelikult kui meil on veel kõik jonksus, siis samas võtmes võiks kaasa tunda brittidele, ameeriklastele, teistele, sest nende kaotus on juga Meie kaotus. Sest karjutavalt lõpeb maailm, nagu me seda täna mõistame märkamatult nuuksumisega heal juhul kellade saatel.