Fotokoolis on olnud palju lugusid ja maailmakuulsatest, meestest ja välismaa kuulsatest fotograafidest või siis tähelepanuväärsetest eestlastest ja oleme väga palju rääkinud, aga ühest hästi ära unustatud, aga samuti tähelepanuväärsest mehest täna Kaupo Kikkas meile rääkida. Aado Treufeldt on tõepoolest üks suur saladus, õigupoolest on temast säilinud üsna üsna vähe ja suurem osa materjalist, mis tast kogutud on, on fotomuuseumi kogus. Ja kui ma alustasin fotomuuseumi kogude läbivaatamist, mis huvitavaid autoreid äkki veel sinna peitu jäänud, sest esimesest Eesti ajast me ju mõndasid kõige kuulsamaid nimesid, enamus teame nagu vennad Parikased ja pääsu käia, seal on tegelikult terve rida selliseid kuulsaid kabineti portreemeistreid siis Aadu Treufeldt nimi, ausalt öelda oli mulle teada ainult Ühest fotomuuseumi nii-öelda infost endist. Aga kui meil tekkis mõte hakata kokku panema sellest mehest näituse materjali, siis avanes minu ees ühe väga põneva seikleja elukäik. Tekitas kohe tohutut poolehoidu ja põhjustas ka palju kaasaelamist reisida läbi Aadu elu läbi tema albumite läbi tema piltide. Aadu Treufeldt, kirikuraamatus on ta nimi kirjas. Aado Treufeldt sündis 25. septembril aastal 1874 Järvamaal ja ta jõudis väga palju oma elu jooksul ringi reisida. Aga kui ta Eestis oli, siis seal järvamaal ta elu enamasti ka möödus. Teda kirjeldatakse nii vähe kui neid infokilde on kui tõelist elumeest ja tõelist multitalenti ja super paatilist inimest just nimelt teiste inimestega läbikäimisel. Et isegi nalja tehtud, et Aadu oli igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke ja, ja ühesõnaga, ta võitis väga kiiresti inimeste poolehoiu. Ja kuidas seda nii-öelda fotomaagiat kõrvalt nägi, siis ta tundis ilmselt kohest tõmmet, et ta peab seda proovima ja see oleks justkui tema jaoks trali sõber Gustav Essenson, kes juba tollel ajal Türil oli päris tuntud fotograaf, foto oli, eks ole nagu selline peaaegu kohati sihuke tsirkuse ka võrdne meelelahutuses pildistamine ei olnud mitte ainult selle foto saamiseks vaid fotograaf oli ikka tõesti selline poolenisti mustkunstniku staatuses mees, keda siis just maaringkondades kutsuti tähtsamatele, pidudele, tähtsamatele, üritustele ja see oli nagu selline ürituse kultuuriline osa või programmiline osa fotograaf kõik oma vahendid üles sättis ja selle siis grupipildi või kellelegi kune jõukama külamehe portreepildi seal ära pildistas, nii et oma sõda Gustav Essensoni kõrval hakkas pildistama. Ja kui kuna esensonalisid ateljee juba tülile püsti pannud, siis Aadul ei olnud võimalik sinna kõrvale teist panna, sest palju seal väikses Türi linnas ikka neid potentsiaalseid kliente, et oli temast saigi siis ehtne külafotograaf, kes käis peolt peole ja, ja on tõesti siis infokilde, ta muutus tihtipeale ka pulmas pulmavanemaks ja peol peo hingeks. Ja loomulikult, ega see kindlasti jätnud kauges tulevikus pikemas perspektiivis ta elu puutumata, kuna küll erinevatel eluperioodidel ilmselt oli see suhe alkoholiga erinev, aga, aga oma sellistel rasketel ja kurbus hetkedel ta alkoholist kohe abi leidis. Aga sellegipoolest sellise elu elumehe ja poissmehena tundis ta ennast seal Pilistvere ja Türi kandis pisut ahistatuna ja otsustas võtta ette tõelise avantüürist, ehk siis foto oma fotoreisi või fotomatka läbi kogu Venemaa kuni Hiinani välja. Pakkis oma kaamera kaasa, pani kaks kätt taskus, raha tal ei olnud. Ja hakkas minema ja fotomatk lõppes tõepoolest Hiina piiri juures lõppes heas mõttes, kuna sellest sai nii-öelda tollel hetkel sihtpunkt ja käimas oli seal mandžuuria sõda ja Vene ohvitseride korpuse ja vene sõjaväelaste ja kohalike hulgas sai Haadlust hetkega tõeline ja siis staar, sest et mees, kes suutis pilti teha, mees, kes suutis nalja teha, mees, mis omal käel selgeks kolm keelt, kuna kooliharidus jäi tal üsnagi üsnagi lünklikuks ja sellest ajast on ka pärit, et kindlasti tema elu kõige nii-öelda eksklusiivsemad fotomaterjalid vähemalt Eesti mastaabis. Kuna näiteks tema kõige kuulsam pilt, mis siis tõepoolest on jõudnud isegi nii-öelda eesti laiema ajaloo käsitluse või ajaloo raamatutesse ja tema on tema nime sinna sisse viinud, on sellest, kuidas siis Vene sõjaväelased löövad kohalikel röövlitel päid maha. See foto on tõesti nii dokumentaalne, et mõned peavad on kukkunud ja mõned pead kohe kukkumas, nii et tegu on sellised väga esteetilised, täiesti talutava vaatamisväärsusega, Verdi ei purskega midagi taolist. Aga tõepoolest, see fakt iseenesest on Eesti fotoajaloolisi Eesti kunsti ajaloos üldse üsna märkimisväärne, et, et keegi on sellise dokumentatsiooniga pihta hakanud ja siis seda juba aastal 1908. Kas teda võib pidada siis ka esimeseks Eesti rindefotograafiks? Noh, tegelikult rindele ta oma suure plaatkaameraga ei läinud ja noh, seal ma ei tea täpselt mandžuuria sõjakäiku, aga, aga igal juhul ühtegi fotot sellisest reaalsest. Mingitest lahingusituatsioonidest tal säilinud ei ole, küll aga on ohvitseride ja sõjaväelaste paraadportreid samuti raudteelaste partra paraadportreid, kuna selliseid raudteeametnikud tähtsad, kes seal seal taga Vene-Hiina piiri ääres seda raudteed ehitasid, nii et ütleme, Taali nende inimeste siis nii-öelda sotsiaalse rolli järgi on aru saada, et ta oli väga tähtis ja lugupeetud tollel hetkel. Ja ütleme, kui nüüd vaadatagi TEMA piltidele otsa nendele kolmele säilinud albumile, mis minu käsutuses on, et sealt näitus kokku panna, siis võibki öelda, et suure, kõige suurema osa moodustavad sellised nii-öelda kabineti portreed hästi lihtsalt portreepildid siis enamasti Türi Pilistvere ja selle kandi inimestest väga kvaliteetsed, väga ilusti tehtud. Ja nagu ma juba ennem mainisin, siis tema selline teatud empaatiavõime tõesti hoidis inimesi piltide peal rohkem elus kui, kui paljude teiste fotograafide piltide peal. Sest nagu me teame, siis tollel ajal poseerimine oli väga jäik tegevus, hiigelsuured kaamerad, kogu see fotograafiline akt oli, oli selline noh, mingisugune tohutu tehniline tegevus, eks ole, nii et võib-olla need just sellised teatud elusad elusad pilgud ja silmad on, on üks asi, mis tema kabinetiportreid võib-olla pisut esile tõstavad, aga üldjoontes üsna sarnaselt teistele tollel ajal tehtud kabineti portree tale teine grupilt, et mis tegelikult on minu jaoks vaieldamatult kõige kõige huvitavamad on siis just nimelt improviseeritud grupi fotod. Võib-olla seetõttu, et see läheb mulle fotograafina nii-öelda see teema läheb südamesse, aga need on tõeliselt vahvad pildid ja väga hea kompositsioonitunnetusega jälle. Kuidas me näeme, kuidas grupipiltidel on inimesed elus, et keegi seisab, on hobuse seljas, keegi on kuskil mingisuguse mootorrattaga algelise sõiduki ajanud oma maja ja ühesõnaga inimesed on paigutatud tõesti täiesti kunstiliselt opositsioonilised väga põnevalt laiali. Ja näha on siis, et näiteks Aadol oli ka selline trikk varuks. Mõnikord ta läks lihtsalt ja hüppas ise ka pildi peale, nii et me võime leida Aadud tihtipeale ka mõnede piltide pealt otsime hoolikalt, siis leiame ta näo kuskilt sealt teiste inimeste vahelt, see oli lihtsalt tema viis nalja teha, hoida inimesi nii-öelda fookuses ja tähelepanu hoida pildistamise juures. Nii et tal oli alati mingit trikki vimka varuks, et see pildi peal. Et see pilt nii-öelda sinna selliseks staatiliseks surnud hetke tabamuseks ei muutunud. Ja kolmas grupilt ja mis on siis kultuuriajalooliselt kindlasti kõige huvitavam, mõlemad on siis tema, selle hiiglasliku, avan tüüri ehk selle tohutu Venemaa, Hiina fotoreisi muideks jõudis Vladivostoki ka välja. Ja tahtis isegi Ado Ameerikasse minna, aga siin nagu tervisevõimalused mängisid kahjuks tema vastu. Ja ta pidi hakkama tramme kodu poole tagasi seadma, aga sealt on meile tõesti jäänud väga huvitavad nii hiinlaste, jaapanlaste, vene sõda, sõjaväelaste raudtee, laste portreid ja ka selliseid action pilte maastikega, kus näiteks rong on sealt värskelt uuest rajatud tunnelist väljumas. Kindlasti kultuurilooliselt väga-väga põnev materjal, kahju väga kahju, et seda on nii vähe. Ja tegelikult võib siia lisada veel ühe neljanda pisikese grupi. Aadu armastas teha ka autoportreid ja meil on võimalik tõesti otsida teda mõnikord grupi fotodelt, aga on ka säilinud mõned väga vahvad portreed tast endast, kus ta siis seal on kohalikes rahvarõivastes, näiteks sealsamas Mansuurias või, või näiteks venna või õega koos Eestis portserteerituna ja tema elu lõpuosa kahjuks ei ole kõige rõõmsam ega midagi sellist kultuuriliselt huvitavatega toredat. Nimelt otsustas ühel hetkel sellise äkkabielu kasuks ja abiellus kahjuks mitte väga õnnelikult ja tegelikult sellega kaasas ka ühele Väheste finantside lõplik kadumine ja ja laastamine. Tulekahjus hävisid enamus tema pildid ja klaasnegatiivid ja lõpub katse hakata põllumeheks uudismaad harima, nii et tegelikult see, see elumees lõpetas, lõpetas üsna kurvalt. Ilmselt tal jäi tabamata mingisugune hetk, kus ta oleks pidanud lülitama ennast ümber sellisele stabiilsemale eluviisile või täpselt fokusseerima oma fotoloomingu mingisugusele järgmisele temaatikale. Aga meil on igal juhul tema noorusest või siis temaga sellisest küpsest, fotograafi ajast õnneks järgi need kolm albumit, millest teeme fotomuuseumi galeriis ilusa koondnäituse. Ja kui see hakkab tulema, siis anna kindlasti teada, aitäh tänaseks. Kaupo Kikkas.