Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere alustab kultuurisaade vasar, stuudios on saatejuhina Mihkel Kunnus ja külalisena Lauri Laanisto. Tervest pere. Ja mis meil täna teemaks on, on inimese põlvnemine, täpsemalt siis Charles Darwini samanimelise teose tõlkejõudmine eesti keelde. Tegu on mahuka ligi kaheksasajaleheküljelise tekstiga, mis lõpuks sai häbi küll öelda või noh, mis ta läbi on, aga et ei saanud mingit riiklikku rahastust, vaid rahva omaalgatuslikult hooandjas korjati selle väljaandmiseks raha. Ja Mart Niklus oli selle oma vangipõlvest, kui ma ei eksi. Vangipõlves ära tõlkinud kunagi ja nüüd sellise lõpuks kaante vahele. Lauri Laanisto on üks toimetaja ja vist võiksin nimetada ökoloogiks või võibioloogiks. Noh, ütleme, ökoloogiast on kõige täpsem määratlus Ja ütlen, et niisugusele lihtsale laupäeva pärastlõuna-sele raadiokuulajale, et mis teeb selle teose suureks ja miks ta on nii-öelda klassika, kullavaramus. Darwini suurusest last teab isegi laupäevane tavakuulaja üht-teist. Aga see, see konkreetne raamat on siis see, kus esmakordselt ja väga põhjalikult terve terve kilo raames tõstab siis tarbin, et inimene siiski ei ole eraldi loodud mingi loomisaktina, vaid, vaid on samasugune loom nagu, nagu teisedki meie ümber. Et me kõik allume samadele valiku reeglitele ja ja toimimine sageli nii, nagu meie loomne loomus seda ette näeb, mitte nagu meie. Kultuur see jah, üks väga huvitav või minu arust kõnekas asi mida ma kohe siin eessõna Mart Niklus eestlasena joonealuse märkusena näen, on see, et topsin tsiteerinud veel aastat 60 tagasi püsis üldlevinud arvamus, et inimese ja temast madalamate elusolendite vahel eksib mingi sügav vaimne lõhe või oluline kvalitatiivne erinevus. Miks sa mulle tundub kuidagi oluline või või kõnekas on see, et ma olen viimasele ise väga palju vaielnud sest igasugused ühiskonnas perekondlikud teemad, humanistlikud teemad on väga üleval ja ökoloogiast, mis puudutab looduskaitset keskkonnakaitset, siis ma ütleks, et härra härra Niklus sügavalt optimistlik, et arvamus, et inimene allub mingitele tähist teistsugustele, seaduspärasusele põhimõtteliselt teistsugustele on päris levinud. Tõsi, ta on jah, et selle aluseks arvatavasti on eelkõige see, et inimene on ainus või noh, ütleme paljude meelest ainus teadvusega loom, et et sealt jookseb justkui see rajajoon, mis eristab inimest teistest ülejäänud loodusest. Aga noh, see, see ei tähenda otseselt ikkagi seda, et kõikvõimalikud asjad, mida me teeme, et väga teadusest lähtudes, nagu nad kõige primaarsem põhilisemad asjad, meie elus sigimine näiteks et need siis oleks kuidagi põhimõtteliselt erinevad ülejäänud loomariigis toimuvast, et me lihtsalt oma suure teadvuse juures ei suuda seda teadvustada, et need protsessid on tegelikult väga sarnased ja just tarbin selles raamatus väga põhjalikult täiesti alustades enam-vähem putukate suguelust kuni lõpetades siis imetajate primaatidega räägib, räägibki lahti selle näidete varal, kuidas, kuidas needsamad protsessid toimuvad kõikidel nii-öelda elusa organiseerituse tasanditel, et kas need nii-öelda kõrgemate ja madalamate lamda puhul ühel viisil Ja, ja võib-olla on saastabiniks üks viimaseid kelle saab esile tuua sellest väga pikast protsessist mida võiks nimetada inimese võõrandamise looks, et ma ei ole seda välja öeldes või originaal, et seda on väga paljud nii-öelda teadusloolased ka esile toonud. Et kunagi oli näiteks väga suureks šokiks või nii-öelda vastu nähtamatuks identiteedi nihkeks arusaam, et ma ei ole nii-öelda kõiksuse keskmes universumi keskmes, et on hoopis päike ja noh, hiljem on aru saada isegi päike ei ole. Et kui me vaatame nii-öelda kultuurilukku, siis ka see pööre, mis tänapäeval paneb inimese parimal juhul õlgu kehitama, et noh, mis vahet seal on, kas päiksesüsteemi keskmes või päike kunagi oldi valmis selle nimel surema, see oli tohutult tähtis. Darwini tulekuga kaasnesid igasugused ka nii-öelda ahviprotsessid. Hiljem võib välja tuua veel Froidi, mis Froidon, ma ütleks, üsna kooskõlas Darwini kaasest, Freud ütles ka, et väga paljud meie tegevused, tahtmised, tujud, motivatsioonid, arusaamad, et need on mitteteadlikud ja noh, tänapäeval loomulikult aktsepteerime seda, ega me ei tee mingit noh, näiteks see, et meil on kõht tühi, ei ole mingi järelduskäiku arvutuse tulemus vaid enamasti tunne, vaid väga paljud ka mitmesuguseid sümpaatiad ja antipaatiad. Ja võib-olla siin isegi Eestil kui nii-öelda maailma ühel kõige ilmalikumal maal organiseeritud religiooni osatähtsus on väga väike. See roll, et Darwin meis väga palju võõristust ei tekita. No vähemalt ei saa vist öelda küll, et oleks mingisugust põhimõttelist kriitikat näiteks liikide tekkimise puhul ilmunud, kus, kus tõepoolest raamat nagu programmiliselt valeks kuulutatakse või nii, et. Jah, ma olen tähele pannud, et kui mõned Ameerikast on kohal käinud mõningad teadlased, siis nemad lähevad küll kreatsionismi teemadel väga põlema. Jah, tähendab Ameerikas arvatavasti on, ütleme see paratamatu, et sa pead oma selle nishi ära valima, et mida sa täpsemalt siis usud või pooldad, aga Eestis on selles mõttes nagu vabadus ühtaegu uskuda evolutsiooni ja samas olla sinise leegikummardaja näiteks. Nojah, ja tehakse, tehakse ka aru, et üks on nii-öelda inimkäitumist organiseeriv kultuurisüsteem ja teine on teadus, mille eesmärgiks on tunnetus kõige laiemas mõttes. Nii, aga ma ütleks siis sammu edasi, et mis on selle põlvnemise, mis liikide tekkest teadupärast ilmus juba tükk aega. Darwini lett, miks see inimese põlvnemine on nii mahukas, kas see on kõik siis inimesest see 800 lehekülge? No inimesest on seal tõepoolest ainult umbes 150 lehekülge. Ma arvan, et sellest kaheksast leheküljest siis valdav osa on pühendatud teistele loomadele, mitte inimesele. Selle ideeks on siis tarvis näidata seda, et ka kõikide teiste loomarühmade puhul põhimõtteliselt okas nahksjatest kuni kuni teiste selgrootute, nii seal putukad ja muud lülijalgsed, kõik võimalik sigimiskäitumine, muu selline Doriaalne kaitse ja nii edasi, mida me sageli arvame olevat ainult kas väga kõrgete loomade pärusmaa võib tõepoolest ainult inimese pärusmaa, et need on olemas mingil küllaltki sarnasel viisil teistele eluvormidele. Et samamoodi nagu liikide teke oli üks pikk argument, nagu ta nimetas seda selleks, et väita, et liigid muutuvad, siis raamat on üks väga pikk ja põhjalik argument selle poolt, et öelda, et inimene on teiste loomadega samast tüvest pärit. Aga. See nii-öelda loomulik valik ja suguline põlvnemine või suguline valik, et mis nende suurime, erinevus siis on. No see looduslik valik kitsamas mõttes, siin Darwin tõepoolest selles raamatus seda eristab, on see, tegeletakse oma igapäevase ellujäämisega nii-öelda, et jahitakse saakloomi ja põgenetakse kiskjate eest. Aga et need on need nii-öelda protsessid valikus, kus tõepoolest sa pead näitama üles oma oma kõiki sisemisi ressursse et püsida elus ja toita ennast piisavalt ära ja oma oma järglasi, aga siis ta eristab sugulist valikut kui spetsiifiliselt seda osa iga elusolendi elus, kus ta püüab imponeerida vastassugupoolele mis on põhimõtteliselt väga teistsugused dünaamikaga protsess, kuna, kuna seal ei ole tarvis niivõrd sageli oma oma tegelikke võimeid näidata vaid lihtsalt näida väga suurte võimete kandjana. Ja seetõttu tarbin neid tahtiski eristada, ütleme kuna nad oma oma olemuselt on väga erinevad. Hiljem on küll mindud tagasi samale teele nii-öelda ja need asjad taaskord kokku pandud tänapäeval teadvuses ikkagi valdavalt käsitletakse looduslikku valikut ühe mehhanismina, mis siis ühtviisi korrigeerib nii-öelda elusolendite sigimist. Nii nii paaritumisrituaalide kui ka saakloomade tabamise raames, aga tarbin selles raamatus, siis püüab seda eristada ütleme, inimese puhul me saame aru, et see, need asjad on tõepoolest ka lahus, ütleme kultuuriliselt tasandil. Et see igapäevane ellujäämine ja vastassugupoolele imponeerimine on natukene erinevad asjad ja ja selleks, et näidata, et inimene tõepoolest kuulub loomariiki, võttiski siis tarbin selle sugulise valiku nagu eraldi kitsendatud vaatluse alla, et siis näidata, kuidas kõikvõimalikke näiteks nii-öelda metslase rahvaste, nagu seal neid valdavalt nimetab need sigimiskultuurilised protsessid ei eristu või ütleme, ei ole oma oma keerukuselt, oma põhjalikkuses jaa, vältuselt kuidagi erinevad selle võrreldes, mida teevad nii-öelda valged inimesed. Et see oli lihtsalt see vaatenurk, mille alt ta suutis eriti hästi siis näidata seda, et inimesed ja loomad on sama ja samuti see, et erinevad rassid on tegelikult kõik ikkagi üks inimliik, mitte ei ole tegemist eraldi loomisaktidega nagu, nagu seal Poluganistide põhiline seisukoht on, millal ta samuti siis selles raamatus vastu vaidles? Inimesed pärinevad ühest tüvest, no tänapäeval me teame vist, et see erinevus on genoomi tasandil väga tühine, vist kuskil 0,2 protsenti, kui sedagi. Jah, ütleme, et me tõepoolest geneetilisele tasandil oleme üsna üsna sarnased teistele primaatidele, rääkimata siis sellest erinevate rasside vahel, need erinevused on küllaltki minimaalsed, et tõepoolest on siin mõned nii öelda näo Tartaallase geenid, mida just hoopis meie eurooplastena kanname, nii-öelda oleme selle poolest metsikumad justkui näiteks aafriklased või Laallastist peeti heledamaks ka jah. Jah, Need on, aga ta oli noh, ütleme ta nii, vähemalt kultuuriliselt on pigem suured silmad. Tuli jah, ta oli, tema aju oli ka näiteks suurem kui praegu inimesel, aga teda peetakse üsna siukseks võitlushimuliseks, rumalaks, Dolplaseks, et need paraku selgub, et kui üldse keegi nüüd Dolplase geene kannab, siis needsamad valges härrasmehed, kes arvasid, et neegrid ei ole veel päris isegi ahvi tasandile jõudnud oma arengult. Aga noh, kui me tahame seletuslikult, eks vaadata mingeid inimese või mõne teise liigi minda, omadust või mõnda tunnust, et me saame otsida sellele revolutsioonilist seletust. Et messi saame eristada või ma ei tea, kas inimese puhul me saame tuua mingit paabulinnu saba, analooge systeks paabulinnu saba, teadupärast oli see, mis Darwinile meelehärmi valmistas. Kuidas sihuke suur kohmakas asi aitab nagu kaasa ellujäämisel, et see takistab lendamist, takistab toidu otsimist kiskjatele kättesaadavaks. Kuidas sellega see lugu oli? Darwinil tõepoolest oli siiski nagu ühetasandiline see arusaam looduslikust valikust, et tema jaoks oli ikkagi see valik veidi siuksem, rõhutatum, et alles jäävad ainult need kohastumused, mis, mis on kasulikud. Aga ta ei osanud arvestada tõepoolest sellega, et et mõningatel juhtudel need kohastamused teevad meelega justkui selle looma elu raskemaks. Aga mingi nipiga nad siis siiski on püsivad, sellepärast et need, need loomad, kes neid kahtlasi suuri sabasid ja muid asju kannavad, on ometigi oma sigimise edukamad. Seda eksperimente on tõesti tehtud korduvalt ja korduvalt, kus on lindudele kleebitud mingisugune tutt pähe või pandud sabale mingi pikendus juurde automaatselt kõik emased tormavad kohe seal isaslinnu juurde. Tahavad hirmsasti sigima hakata. Seda toimub vist inimeste hulgas ka päris täpselt. Okei, eks ole, et kõikvõimalikud asjad, mida me inimestena teeme, kuidas me prestiiž, käitumine, võiks öelda vist just, et noh, kas või ma ei tea, kõrged kontsad, eks ole, et näidata et ma saan isegi niivõrd keerulistes tingimustes kõndimisega hakkama, on põhimõtteliselt sedasama händikäpi printsiibi demonstreerimine, mis, mis on paabulinnu saba. Mis händikäp printsiip on? Händikäp printsiip ongi siis see, et see on ühe Iisraeli teadlased, Raamat Sahharovi teooria 70.-test vist, kui ma ei eksi, siis et nii mõnedki, näiteks suured sarved loomadel ei ole mitte niivõrd selleks, et nad saaksid elus paremini hakkama, näiteks hundikarja vastu põdral oleks justkui lihtsam võidelda, kui tal on suured sarved, et tegelikult ei ole, et need on lihtsalt nii rasked, et pigem takistavad seda ja takistavad pagemist. Ja samuti näiteks kõikvõimalike nende sõjaliste hirvlaste omavahelistest duellidest tegelikult see sarve suurus otseselt nii määravat rolli mängigi, et see nüüd ilmtingimata annaks nende isaste vahelistest duellidest ühele eelise. Nii et jääbki alles see, need tohutu suured sarved on justkui reklaam, et reklaam selleks? Ma olen nii hea tervisega, et ma suudan ellu jääda isegi nendes tingimustes, kui mul on selline händikäp peas, mis takistab minu normaalset elamist. Et, et see on nagu justkui sellise reklaamtahvli lina toimib loomariigis, et olla võimalikult kuidagi ebamugavas seisundis, et noh, see teatud tingimustes hakkabki niimoodi tööle, eriti just siis natukene kõrgemate loomade puhul, kus käitumismallid on väga oluline aspekt sigimises, et näiteks papo saarel olevat paradiisilinnud on selle jaoks eriti selline väljapaistev näide kus on tõepoolest mitukümmend liiki linde kellel on sellised Kulendid asjad küljes, mis noh, tõesti, neil on raskusi lendamisega ja milleks seda kõike tarvis on, eks ole, kõik on ainult selleks, et lihtsalt paaritusajal teha erakordselt keerulisi sigitus, tants vahetada oma sulestiku värvi sekunditega ja nii edasi. Et selle põhjus lihtsalt osadel liikidel on see väljakujunenud teistel. Et teiste puhul on, ütleme selline tugevamat sorti sigimisvõitlus tõepoolest selle põhjal, et kes näiteks on kõige tugevam, et seal näiteks ütleme primaatide puhul väga sage, kus tavaline jõukatsumine jõustate, et seal ongi see isane rangutankes karja juht on, et ta ongi sellepärast karja juht, et ta suudab kõik teised isased läbi peksta. Et seal ei ole mingisugust sellist ilulemist, eks ole, et aga samal ajal lindude puhul on see kultuuriline kiht, ütleme niisugune väga seksikas tantsimine paljuski linnad on tsiviliseeritud, kõrgemad lähisugulased. Seda ma tahtsin. Aga lähme siis võib-olla natuke rohkem inimese juurde ja just ilmus prantsuse kirjanikul, mis sellel pekil uus raamat või õigemini tema tõlge. Ja see on siis Saare võimalikkus Triinu Tamme tõlkes ja ma arvan, et sa oled minuga nõus, kui ma ütlen, et mis sellel pekk on siis sihukese tarbinistliku printsiibi, tarvinistliku äratundmise kõige järjekindlam ilukirjanduslik kajastaja. No vähemalt ütleme, peavoolu kirjanduses jah, sest no mul on väga tuntud, eks ju, et seal ikkagi ütleme niisugune žanriulmekirjandus tõenäoliselt kajastab ka väga palju selliseid väga väga sotsiaalTarministlike mudeleid, aga tõesti siis teeb seda nii-öelda laiadele massidele. Jahutavas, ja mis on huvitav on, tema puhul on see, et no näiteks hipiliikumise vastu on tal väga raevukas või noh, väga raevukalt võitlev või sõimab hipiliikumist siis oma elementaarosakestest. Ja, ja miks ta seda teeb, ongi see näide, et noh, mis seal hipiliikumine, hipiliikumine teadupärast tähendas vabadust. Ja ta toob selle näitan, et hipiliikumine aitas lammutada niisugust traditsioonilist perekonda, monogaamia suhet ja ta ütles, et kui see ära lammutada, et siis mis seal tuleb, noh, et ilmub välja seesama asi, mis looduses võiks öelda. Raske, seksuaalne konkurents. Äärmiselt ebademokraatlik, tähendab, see on veel üks näide sellest vabaduse ja võrdsuse vastuolust. Et kui prantsuse lipu, kellel olid küll need ilusti koos vabadus, võrdsus ja vendlus, siis see on üks koht, kus me näeme, et jälle nad töötavad üksteisele vastu, et kui me anname suure vabaduse, et siis enam mingit võrdsust ei ole, et ta toobki seal siis. Me hävitame perekonna hävitama nii-öelda kunstlikud sidemed inimsuhete ja armastuse teelt ja tagajärjeks on see lihtsalt, et osadel on väga palju ja väga paljudel pole üldse mitte midagi. Tagajärjeks on ju väga suur seksuaalne kihistumine. Jah, et see on ju probleem ka, ootame muudes ühiskondades siin läänemaailmas, et et ma saan omale hariduse ajal, töötan korralikult, et see ei pruugi ilmtingimata tähendada enam seda, et ma elus nii-öelda läbi löön või et mul minu elu oleks väga stabiilne, mis on justkui kogu selle käitumismustri aluseks. Ja tõepoolest, hipid on siin palju kurja teinud selles osas et muutnud selle nii-öelda paljunemis või sigimismustri niivõrd jaburaks, et, et ei olegi tarvis suurt rahakotti või, või ilusat, et mõisa, et olla edukas paljune ja aga muidugi Harlan pleki puhul vist ta on ka võib-olla isiklikud momendid tal Probleemiks sele hipide suhtes, sest kas tal mitte ema ei olnud ja jättis lapse vanavanematele kasvatada ja see võib-olla rohkem selline isiklik kibestumus, mis kumab läbi paljudest oma raamatutest, tegelikult? Jah, ja ta on lihtsalt arendanud selle, mõnes mõttes oma sellise kand Rogrammiliseks lähtekohaks, et tõepoolest, et kui reeglid ühiskonnas kaovad, siis tekib palju sellist arusaamatut, et ebavõrdsust, millega ei osata nagu hästi pihta hakata. Mul tuleb meelde, et ka Tammsaare tõe ja õiguse kolmandas osas see oli vist Kristi, kui ma ei eksi, see tüdruk, kes siis Indrekuga vestleb, räägivad ka kommunistlikest ideaalidest ja sotsialistlikes saadetest. Kristi oli vist piisavalt tark, et kõhelda, selles ütles, et okei, kui kommunism saabus, aga kas siis hakkavad kõik poisid ka nii-öelda ilust mööda vaatama, et tema skeptiline ütleb ka niimoodi, et mis kasu sellest on, sest poisid vaatavad ikka ilusaid tüdrukuid seal seal öeldud ka, et indrek nagu korra nii-öelda takerdus, sest ta oli hetk tagasi vaadanud seda tüdrukut, et tal on käed liiga suured. Et nii-öelda sellest pääse minu arust nagu hõlbekkan seda on väga-väga toorelt välja toonud. Sellises nii-öelda seksuaalse vabaturu tingimustes siis ei tule mingit õndsust, sest tehnoloogiliselt on suhteliselt lihtne, et tõesti kaotame ära nälja. Teeme riikliku meditsiini selliseks ja mis ongi ju tehtud, mida on ka väga palju ette heidetud. Inimese puhul enam nii-öelda looduslik valik ei kehti, et kui kõik väetid, kõik nõrgad, poputatakse elule mis ei ole eugeenika, vaid täpselt eugeenika, vastantiskeenika nii-öelda. Võib öelda, et kui me selle ära kaotame, siis suguline konkurents jääb ja see on nagu vendluse vastand printsiip, eks ju, konkurents tähendabki seda, et nõrgemat surutakse alla, surutakse välja. No tähendab, see on ikkagi palju keerulisem ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomade puhul, et tõepoolest see põhiprintsiip justkui võiks olla, et tugevamad jäävad ellu nagu sageli ka seda Darwini evolutsiooniteooriat laias laastus, eks ole, see on nagu justkui tema lipukirjaks kuigi tegelikult just sageli ei ole tegemist tugevamatega, kes ellu jäävad, vaid, vaid pigem, ütleme, keskmised kõikvõimalikud sigimiskäitumise tungis selles mõttes väga komplitseeritud, et ka mujal loomariigis lisaks inimesele, kus tõepoolest näiteks kalad, kes on väikesed, mitmes riigis on, on emased ja siis kui nad kasvavad piisavalt suureks, siis nad vahetavad sugu ära, et et siis nad tunnetavad, et nüüd on paras aeg nagu isasena lavale tulla on kasulikum jah, just, et nad on nagu piisavalt suured, et nad juba suudavad konkureerida teiste isastega ja samamoodi mis on näiteks nendesamade parangut tangide puhul, et see, see isane orangutangi, kes kes on tõesti väga võimas ja suudab kõik isased rühmakaaslaselt läbi peksta, on sageli oma hirmuäratavusest nii suur, nii, nii ütleme nii. Võigas Temased temaga ei julge lihtsalt ta enam sigida ja hakkavad sigima mingisuguste teiste isastega, kes vähem mõõdukamas kaalus, et samamoodi ütleme kui kuldturistide puhul võib-olla noh, see paljudele naistele enam ei lähe nagu kordajaid. Ja liialdatud ei, ei no tähendab ma teeksin täpsustuse, Sai, et on mingi mingi mõõtskaalaaegse, mille järgi sugulisust edukust hinnatakse, aga me ei saa seda nii üheselt mingi välise tunnuse paigutamise teel. Just. Võime öelda siis jah, et noh, on mingid tegelased, kõige edukamad on väga, need ei ole need kõige äärmuslikumad. No meil on väga hea lihtne, eks ole, tagantjärgi mõõta seda sugulist edukust selle jaoks on selline asi nagu kohasus fitness inglise keeles, et mis on siis lihtsalt järgmises põlvkonnas suguküpseks jõudnud järeltulijate arv. Et see on nagu kõikidel noh, ütleme see on sellise sugulise edukuse mõõdupuuks üldiselt loodusteadustes, aga tõepoolest see, kuidas selle edukuseni jõutakse, need mustrid on väga-väga keerulised nii liikidele, vahel kui ka liigisiseselt. Ja vaat üks asi minu arust, kus tuleb kindlasti sihukeses kohas sisse tuua eristuse, eks ju, kui me räägime ellujäämisest. Et üks asi on mingi isendi ellujäämine ja teine asi on nii-öelda isendi ülene, mingi geeni või mingi tunnuse säilimine, just geeni säilimine, et see, mida me võtame nii-öelda elukandmisühikuna, et see võib varieeruda ja see on minust hõlbekil ka sisse toodud. Et nii-öelda elu ei vitaalsus ütleme siis bioloogias või looduses. Looduses ei ole elukandmise ühiku elu säilimise ühikuks indiviid, üksikorganism, mida tahab tegelikult meile öelda see demokraatlik ideoloogia, et siin on see pinge vastu või vastuolu sisse sisse programmeeritud paratamatult. Jah, selles mõttes tõesti, et looduslik valik tegelikult ei toimi ei indiviidi ega tegelikult geenitasandil, vaid vaid populatsiooni tasandil, hoopis, et mis on ka üks põhjus, miks näiteks lisaks sellele meditsiini aspektile, mis sa tõid, et inimeste puhul looduslik valik enam ei toimi. Teine aspekt on see, et inimpopulatsioon on põhimõtteliselt saanud ülemaailmselt üheks et ei ole enam selliseid eraldi sigivaid alampopulatsioone, vaid kõik on see nii suureks saanud ja teatud lävendist üle astudes enam. Looduslik valik põhimõtteliselt, et ei pääse enam mõjule, kuna seda ris sigimist on niivõrd palju niivõrd suures ulatuses, et see on ka üks teine põhjus, miks looduslik valik inimese puhul enam ei toimi. Puhtalt looduslik, ütleme siis, looduslik põhjus, mitte kunstlik järeleaitamine nagu meditsiin. See on see, et meil pole enam sihukese eraldanud areaale. Võiks öelda piirkondades kohas mingisugune olemise muster eristub mõnest teisest olemise mustrist väga, et see üle ilmastumine on natuke üsna sarnaseks tõmmanud kõik need asjad mis on muidugi natuke vastuolus selle plekiga, kelle jaoks siis on probleem see, et justkui sa reeglite kadumine ajab segadusse, aga aga ütleme, mingil teisel tasandil on ju reeglite lihtsustumine sigimiskäitumises inimese puhul täiesti olemas, et sa pead lihtsalt olema noor ja ilus või noh, et seal nagu ainus kriteerium Ma isegi ütleksite, segadusse ajab veel peki puhul, vaid mida tema tahab näidata. Et loodus on fašistlik, isegi ühes kohas kasutab sellist mõistet, et ilu, taalsus, nooruslikkuse, need on kõik samad ideaalid, mis natsismile. Eks, sest noh, me teame jah, tõepoolest, natsistlik eetika tähendas ka, et inimesed pidid olema sirge, rühiga, heas füüsilises vormis, trimmis, ilusad, nad olid tohutult esteetiline liikumine. Et igasugused kõverikud, Köbakat, Küürakat, kõik praagiti välja neid ei tohtinud kujutada kunstis. Mida või võiks öelda, näitab, et see on kuidagi privatiseerunud, on see fašism, et igaüks ise fašismi kui me vaatame nüüd ka niisugust elustiiliajakirjandust või siis tegelikult see seesmine surve on väga tugevasti internaliseeritud inimene peab olema ilus, antakse kogu aeg ilunõuandeid, kuidas dieeditada, milliseid kreemja kasutada, milline kosmeetika, et see surve on jäänud. Ja mida see tahabki, öeldi, et, et siin ei ole minu arust mingit mingit vastuolu, vaid see pilt, mis ilmneb nende ahistavate reeglite kadumisel. Et seal suhteliselt kole ilusa jälg oleks öelda loomulikkus on fašistlik. Et me saadame küll jah selle igasugused kunstlikud piirangud ära ja see, mis välja koorub, on nii-öelda ka üsna halb. Jah, ja selle noh, siin tal jälle võib-olla sellised isiklikud kibestumus, et aluseks, et igalühel ei ole antud piisavalt head välimust, et olla selles demoginiseeritud tsehhis idealistlikult maailmas võrdselt edukas, mis, mistõttu noh, tahab Pekka nats elementaarosakestest sellest samast Saare võimalikkusest nende jõuda uue inimliigi ini, mis, mis geneetiliselt oleks stabiilne ja kus neid individualistlik erinevusi ei oleks, nii palju, et kõikidel oleks ideaal ühtviisi võimalik saavutada. Jah, siit tuleb mulle meelde niisugune suur humanist nagu Abraham Maslow ütleb samamoodi oma motivatsiooni isiksused raamatu alguses, et et me peame olema valmis vapustuseks, mis kaasneb sotsiaalse ebaõigluse kaotamisega. Noh, et kui me vaatame tänapäeva päevapoliitilist agendat, siis on tegelikult pidevalt võideldakse sotsiaalse ebaõigluse vastu, et ei tohi diskrimineerida. Ebaõiglus on midagi väga halba, Sestab lahti saade Maslow rõhutab, et kui me sellest lahti saame, siis on tagajärjeks ühiskondlik vapustus. Paratamatult peab olema. Ja mingis mõttes kajastab selle vapustuse tagajärgi, sest kui me tõepoolest võtame üheselt, et iga indiviid on väärt säilitamist, keegi vaidle sellega, kõik tuleb ellu jätta kõik isendid, eksju ja siis, kui sisend ise näeb et tema satub teatud turule, kus on tehtud reeglid, mis on mingis mõttes keskmistatud, eks ükski inimene ei saa, et vaatab peeglisse, kehtestab ennast ilu ideaalina. Sest Ta on see, et need on, see turg on põhimõtteliselt sotsiaalne. Et sa ei saa teha iseennast nii-öelda mõõdupuuks, kuigi seda julgustatakse, et ole sina. Kui sa sellele ma võib-olla veidi vaidleks vastu, et lase käia, mõned aastad tagasi ilmus üks artikkel näitas, kus päris põhjalikult uuriti inimeste seksuaalkäitumist, muud käitumist ja sealt selgus, et mehed, kes suudavad iseendale valetada edukamalt ja rohkem et nad on tõesti kõikvõimsat kaunid ja muidu võimelised vormid, et, et nemad olidki päriselt edukamad. Et see iseendale sisendumine. Et sa oled eriline ja hea, ilus tegelikult toimib ka mitte ainult sinu enda. Puhul või enesekindlus on seksikas, siin on teatav positiivne korrelatsioon, aga mitte siiski, sest ega see ei kaota ära konkurentsitingimusi. Just aga see tekitab jah, sellise veidike nihestatud konkurentsi, kus kõik on ennast valetanud krattabki kui ja siis hakata konkureerima sellel pinnal. Valetaja lihtsalt. Tõsi muidugi on see, et inimeste puhul ikka üldjoontes konkurentsi ei ole, väga-väga tugev. Sugulisel ses mõttes, et seda seemet ikkagi jaotatud, takse mõne üksiku vastassugupoole esindaja vahel, et et ei ole nii, nagu valdavalt imetajatel on, et see, kes on hõimu või karja või brändijuht, et temal on sellel isasel on siis ainuõigus saada järglasi kõikide sinna rühma kuuluvate emastega, need on seal paarikümnest kuni sadade mingisuguste loivaliste puhul, eks ole, et inimeste puhul suguline konkurents siiski on palju mõõdukam. Jah, jah, seda nagu tugevalt kultuuriliselt reguleeritud, mul meenub, et akadeemias mõne aasta eest oli vist homo sapiens seksuaalsuse, seal öeldi, et monogaamia on meeste välja mõeldud, see oli üks, üks vanemaealine naisteadlane läbi kahe akadeemia oli, et et nii monogaamia kui palugaame on lihtsalt meeste poliitika nii-öelda piiratud ressursi jaotamiseks, et noh, me teame teisi kultuure, kus jaotatakse natuke teistmoodi. Et on teatud isased, kellel on nii-öelda mitu emast ja üleliigset isastega on teadagi, mis asi, nad tavalist saadetakse sõtta eks, et noh, isa, isaseid jääb üle populatsiooni vitaalsust määrab nii-öelda emaste arv. Selleni jõuab tegelikult pekk seal Saare võimalikkusest, kus siis see peategelase ma ei tea mitmekümnenda põlvkonna kloon siis kirjeldab seda, kuidas ta näeb kuskil mingisugust nii-öelda metsistunud inimeste karjed ringi liikumas, kus siis on tõepoolest see üks alfaisane, kes seal lõkke ääres teeb muudkui aga Emmastega lapsi ja teised isased siis noruspäi valvavad teda lihtsalt, et ta saaks seda teha privaatselt. Jah, ja kusjuures vaata, see sekt ka vist ütles, et hektari täpselt sama samamoodi üles ehitatud ja ta näitab seda, et alfaisase kohalolu nii-öelda lülitab teiste isaste seksuaalsuse välja. Just ta mõnes mõttes läheksin selle elu sotsiaalsus poole natukene nagu oma sellises mitte utoopia või düstoopia, pigem et et lõpuks ongi siis üks isane keskselt tõesti domineerib kõigele saabki kõik need sigimise ressursid nagu endale. Ja noh, meie nii-öelda ühiskond räägitakse, Nov kui Fuku jaama ütles ka, et meil on nii-öelda ajaloo lõpp, siis ta pidas silmas just liberaalset demokraatiat. Rahaline tuleb sõnast vabadus, eks ju. Üks prantsuse revolutsiooni kolmest surve kartusest ja intuitiivselt me saame aru, mis, mida tähendab vabadus, vabadus tähendab teha seda, mida sa tahad. Ja tavaliselt piirdutakse, sest üldiselt ei kiputa väga mõtlema sellele, et mida üks inimene tahab näiteks ja kui me hakkame konkreetselt vaatama, mida inimene tahab, siis me jõuame näiteks Maslow püramiidi. Kõigepealt saab süüa turvatunnet ja nii edasi. Ja lõpuks on tema tahtmised, need on ka väga tugevalt bioloogiliselt ette antud. Ja neid ei saa kuidagi ümbrideologiseerida. Et me teame, et praegu on sotsiaalkonstruktivist niisugune asi nagu noh, mida iganes, kirjeldatakse sotsiaalselt konstrueeritud üks, aga me küsime, kas nälg on ideoloogia paljunis tahan ideoloogia siis bioloogia Pealt tuleme, vaatame siis me näeme, on piisavalt ei. Ja mis teeb nagu pekki huvitavaks ja minu arust on see, et üsna järjepidevalt. Ta tahab ühiskonda parandada just bioloogia kaudu. Et ideoloogiad ei päästa, tuleb inimene ise ümber teha. Kas parandada või siis muuta elus olemist veidi nagu selgemaks või, või noh, kuidagi nagu vähendada seda seda keerukust, mis on. Ja et elementaarosakestest on seal siis selline plaan jälle üks bioloogiline utoopia siis, kus ta soovitab inimestel nii-öelda loobuda suulisest paljunemisest, sealt ütleb ka, et see on nagu meil mingi needus, et me peame oma nii-öelda geneetilist unikaalsust millekski ihaldusväärseks, et see on üks tohutu illusioon, et sellest tuleb loobuda. Ja siis kobaraga seksuaalne konkurentsis inimestel nagunii-öelda, pole põhjust üksteisega väga igatseda enam ja maha tallata. See tulema Te, olete mulle jälle meelde selle kommunismi paradoksi, noh, Dostojevski ütles, et see on kasarm. Tahab inimest paika panna ja teha maailmast sipelgapesa. Ja see on selles mõttes nagu isegi tabav, et sipelgad ja muud ühiselulised putukad, mis teadupärast ikka imetletakse, kui harmooniliselt nad suudavad elada nende tööliste vahel tabas härraga Tammsaare, siis seal Christie Indreku loos nende vahel puudub seksuaalne konkurents. Et siis ei ole enam vajadust mingi ohjeldamatult tarbida ka nii-öelda demonstratiivselt tarbimist pole vaja, pole vaja väga võimast autot või ehteid või maju või kõik, millega oma Alphalikust, olgu siis isa või ema Ifalikust demonstreerida, et tuleks, tuleks nagu sellest lahti saada. Puudub ka vajadus ellu jääda, näiteks, eks ole, seesama, mis on see meie nii-öelda demokraatia aluseks või selle võrds. Seda võrdsust ei ole põhimõtteliselt enam seal olemas, et et neid võrdseid õigusi ei ole igalühel. Osad ongi lihtsalt kõrgemad kui teised siis emane. Sellel tasandil nagu sellele tasand. On küll jah, et seal seal tehnoloogiliselt raske, ma olen ise ühes arvustuses kunagi, see on välja toonud, et meie kõige lahem ideaal, mis me saame teha, on farm eksju, kus teadupärast on ka kõiki isendid võrdsed ja võrdselt hoitud, aga me ei saa teha sipelgapesa ega termiidipesa ega mesilaspesa, sellepärast et noh, me teame, mis on arenenud õhtumaadesse probleem, et superema probleeme on. Et meil ei ole võimalik produtseerida nii-öelda tööstuslikus koguses uusi isendeid. Asi, mis on ühiselulistel putukatel õnnestunud lahendada, et neil on nii-öelda superema, kes suudab ainuisikuliselt varustada järglastega kokku populatsioon Nii-öelda noh, kuigi võib-olla tänapäevased katseklaasimeetodid on juba nii kaugele jõudnud, et see mingil määral oleks võimalik, aga aga samas on see jällegi teistpidi, ütleme väga keeruline, sellepärast et geneetiline mitmekesisus ikkagi on, kuivõrd ta ei ole võib-olla tõesti tus otseselt midagi anda kultuuriliselt, siis see on väärtus, mida kanda looduslikult sellepärast et muidu juhtub nii, et kui tuleb mingisugune uus gripiviirus, siis, siis on terve populatsioon pikaajalisest nad kõik on näiteks sellele väga vastuvõtvad just. Kas siin ei ole ka nüüd jälle üks nii-öelda parandamatu ebavõrdsuse alus, eks kui suguline paljunemine selle kohta võib öelda erinevuse genereerimise mehhanism, eks seda kogu aeg genereerib variatiivsust, see on, see on üks tema põhilisemaid asju ja selle tagajärjeks on see populatsioonis, populatsioon on võimalikult mitmekesine ja see tähendab näht tõepoolest tuleb üks viirus siis see võtab maha ainult ühe osa populatsioonist, mingi teine oht võtab teise ohu. Aga siis on ka selle populatsiooni omapäraks on see, millisesse tingimustesse see populatsioon ei satuks? Ühtedele sobib, testile ei sobi. Et noh, põhimõtteliselt me võime öelda, et seksuaalne variatiivsus kasvatame taimi metafoori, et Ta ühtedele isenditele annab hea kuiva taluvuse ja teistele väga hea veetaluvuse. Ja nüüd, et kui juhtub märg tingimus märjad keskkonnanud siis v talujad on heas situatsioonis kuivuse talvede halvas on teistsugune tingimus, siis on vastupidi, aga põhimõtteliselt on see, et võrdne ühtlane heaolu on ju võimatu. Jah, see on Tennetti Darwini ohtlikus ideest ta kirjeldabki seda looduslikku valikut sihukse, paratamatu algoritmiline, et ta toob seal näite sellest, et kuidas näiteks tenniseturniiri puhul see on teatud nii, et alati keegi lõpuks võidab. Et see on võimatu, et keegi ei võida, et me võime teha tenniseturniiri nii, et ükski osalejatest ei oska tennist mängida, pole kunagi mänginud ja ma ei tea, on ratastoolis midagi, aga lõpuks ikkagi keegi võidab. Et see valiku pidev toimumine on lihtsalt paratamatu elus, et see ei ole mitte ainult ütleme isegi bioloogiline vaid ka nagu laieneb natukene Abiootilistele tingimustele, et igal juhul nagu mingisugune asi jääb püsima, samal ajal kui teine ei jää, et see on selline noh, algoritmiline protsess, mida lihtsalt tingib, ütleme, aja olemasolu. No ja on ka arusaadav, eks ju, et kui keegi tuleb rääkima teatud halbus on paratamatu, et nagu vana testamendi prohvet, lepi oma eluga. Maslow ütles ka, et mis on selle nii-öelda kõlbeliseks tagajärjeks. Sul on kohustus näkku vaadata iseenda hämarikusele? Põhimõtteliselt? Jaa Ma mõtlen sellistele suurtele romaani kirjanikele. No nagu kuidagi keel hästi paindunud väga suureks nimetama, siis tal on küll üks see, ta kirjeldab seda tragöödiat mis tabab indiviidi, kui ta tunneb ära, et ta nii mingis mõttes kehvem. See on võitlus välja laienemises, seal ka seal tuuakse see kuidagi eriti groteskelt välja, üks mingi stereotüüpselt lühike, inetu, tugevalt lühinägelik indiviid proovib, proovib seal diskoteegid. Ja siis ta ei kannata seda välja, laseb nad maha või ei, autoga, sõidab vastu kuhugi, teeb enesetapuigatahes. Et see on nii-öelda sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamise tagajärg. Üks asi, millest veel pekk nagu palju räägib või palju rõhutab, on siis see, et see uus ühiskond on nooruse kultuslik, noorus on see asi, mis sa suremisest kõige kaugemal, ta on kõige kenam taalsem ja seda uut ühiskondade nimetabki siukest neokiits või? Ei, tal oli mingi oma ametisõnaga igatahes selles mõttes, et kõik on kohutavalt lapsik infantiilne. Ja siin ma võib-olla tooksin mainiksin ära sellise asja nagu neuteenia ütleksin ka raadiokuulajatele, kes sellega kursis ei ole, Kaplinski on rääkinud sellest lahkujates ilukirjanduslikult kajastatud, seal siis nähtus, mis on bioloogias kas nüüd üsna levinud, aga on levinud ja see tähendab, et mingi indiviid või mingi liig saavutab suguküpsuse oma eellaste. Jube niin vormis, ei lapse vormis. Piltlikult öeldes inimene on suguküpsuse saavutanud oma eenlase beebi palgal õigeid karvu seedib piima ja kusjuures kurikuulus õppimisvõime maniks neuteeniline tunnus, väärikas täiskasvanud isend kasvab õppimist imest välja ja niimoodi provokatsiooni. Ma tahaks öelda, et noh, et me produtseerime elukestva õppimisega kultuurilist teenijat, kultuurilist teenijat, jah. Kusjuures kultuuris teine mõiste, kus sa seda kuulnud oled, sa kuulnud ei ole, just tegid praegu. Sest need, kes ütlesid seda, siis mul tuli meelde, et ma olen seda kuskilt kuulnud. Jah. Me oleme kultuuriliselt neuteenilised, et üks asi on võib-olla küll see igasugune seksikusega ja sa pead surmani seksikas olema nagu Anu Saagim. Aga teine asi on siis see, et sellel on ka nii-öelda konstruktiivsed kõrvalnähud või see, et kui meil räägitakse elukestvast õppimisest, siis õppimine on noor noor isendi noorlooma tunnus. Ja niimoodi eristuvad ja näiteks inimene teistest primaatide, sest et see on, mäletan mingis kindlas eas mingi pooleteistaasta vanusena või midagi sellist, lihtsalt enam, näiteks šimpansid ei õpi enam uusi asju juurde nii väga, et nad on juba nagu selles mõttes saavad küpseks. Aga sealt inimene läheb edasi ja see on üks, üks põhilisi eristused, õppimisvõime säilib, et see primaatide puhul väga-väga varakult ja väga kindlapiiriliselt tõmmatakse otsad kokku, et nüüd aitab. Nüüd tuleb elama. Kuna inimesed on keele õppimisega niimoodi teadupärast, eks ju, mis on ka väga tugevalt eaga seotud ja siin me võimegi paradoksina välja tuua, et see pidev efektiivsuse tagaajamine, pigem ümberõppimise vajadus, et see paratamatult hoiab inimest püsivalt. Juveniil faasis lapsikuna. Noh, mõnes mõttes jah, aga, aga siis muidugi on see, et noh, me ju räägime oma lastele kogu aeg, et sinust võib saada ükskõik mis ja üleskasvamiseks põhilisi tunnuseid ongi see, et sa isehakanud mõistma, et sul on mingisugused piirid, ütleme, et see tekib mingisugune lähenemine sellest ees nagu kuhu sa saad minna. Seda on ka Washingtoni, ütleme epigeneetiline maastik on täpselt selline kujund, et, et kus siis organismil alguses on absoluutselt võimalikud noh, igasugused arenemisteed, aga mingi hetk Sist nagu valima, et kui ta juba mingi valiku teeb, siis sellega kaasnevad piirangud mujale. Aga meie oma lastele justkui räägime, et absoluutselt võimelised tegema ükskõik mida mingis hetkes see tõepoolest nii on, aga, aga seda räägitakse natukene justkui liiga kaua. Me räägime seda tänapäeval ka siis täiskasvanust peast juba ongi tekkinud siis sellisena selline neutreemia välja arvatud muidugi need lapsed, kes lähevad, eks ole, tehnikumi, kus, kus selle asemel, et öeldakse, et sinust võib saada ükskõik kes öeldakse, et sul on võimalik saada kas torumeheks või trammijuhiks ja muid võimalusi sul ei ole. Et selles mõttes on kutseõppe, eks, selline täiskasvanulik neuteene vastane liikumine mõnes mõttes. Aga jah, ma arvan, et selle sõnumiga võimegi lõpetada, et kutseõppe kasvage täis. Lugege Elbeki, lugege šars Darwinit ja lugege How Mayeri biosemiootika ka. Ja stuudios oli saatejuhina Mihkel Kunnus ja külalisena Lauri Laanisto. Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele.