Ahjualune joonime, tervist. Mina olen Urmas Vadi ja hakkan kohe minema Küllo liha hundile ja saan temaga kokku Tallinnas nukufilmis. Head kuulamist. Tere, Riho Unt. Tere päevast. Nüüd pead rääkima seda, mis toimus, ühesõnaga palun ma tükk aega kirjutanud, ma olen sulle helistanud, et sinuga kokku saada, et tulla selle ahjualusena külla. Ja viimaks me leppisime kokku, et saame kokku nukufilmimajas ja siin on üks kohvik. Ja sa ütlesid, et saame kokku liblika kohvikus. Kell 11, ma olin täpselt kohal, käisin ümber maja siin kohviks joon aga liblikakohvikut ei olnud, siis ma helistasin sulle, et ma tulin siia majja sisse, siis sa olid väga kavalad näoga ja küsisid, et kas ma unustasin ära, millega sa tegeled. Mis kohviks liblikakohvik on? Kõigepealt ma tahtsin nagu sind proovile panna, et kas sa lähed õnge ja katsuda kohvikut jah, otsima, nii sa läksidki. Tegelikult on liblikakohvik. On täpselt 15 korda väiksem kui õige liblika kohvik või üldse kohvikud nimetan see nukufilmikohvik. Ja tegu on uue nukufilmi täispika filmiga nimelt Morten lollide laevas mida me koos teeme Kaspariancisega ja nagu sa näed siin. Just istume see ruum, seda peaks kirjeldama, et et siin ongi kolm maja või ütleme, tänav meie ees on üks must auto. Ma tegin just pildi, et inimesed lähevad vikerraadio koduleheküljel, et siis nad saavad näha seda, seda tänavat Musta auto ja sellised vanad viilkatustega puitmajad ja ühe maja peale ongi kirjutatud patarslai. Ja kahjuks on kirjutatud pater flai sellepärast et tegu on koostööprojektiga. Eesti, Iirimaa ja järeltöötluse teeb Kanada, nii et see on üks nukufilmi, üks kõige suuremaid selliseid koostööprojekte, mis kunagi on üldse olnud ja sellepärast peavad ka olema igasugused sildid ja, ja tänavaviidad ja kõik sellised peavad olema inglise keeles, sest see on väga selgelt ette kirjutatud. See ei ole aga see muidugi ta oleks eesti keeles, ainult et see tähendab, et me peaks kõik need plaanid võtma topelt ja see on nukufilmis kohutav, kohutav jõud, mis selle peale läheb ja noh, kahtlemata kui aeg ja raha. Et me peame alati arvestama ka, kuna ta on rahvusvaheline projekt, siis sellega, et kõik võtted ja, ja dekoratsioonid peavad õigel ajal õigeks ajaks valmis saama. Sellepärast on seal ka siis kuut for you inglise keeles. Kuigi tegu on lastefilmiga, see on päikeseline Chuck iirlastele. Sest selle filmi pool materjalist filmitakse Iirimaal. Meie filmime sellise reaalse osa, nagu, nagu siin näha on, meenutab see eksterjööri kalamaja nii väga väga kõlama. Ja selle sees hakkab toimuma see poiss, peategelane Morten, see on ilmselt raadiokuulajale tuttav sellepärast et Morten lollide laeva sellest tehtud lausa kuuldemäng ja teatrietendus. Nimelt baseerub ta siis Kaspariancise samanimelisele, laste jutule või muinasjutule, mis meenutab ka natukene Alice Imedemaal, tähendab, siin on sellised mastaabiprobleemid, pois muutub väikeseks, satub putukate maailma ja, ja kogu see putukate maailm ja see seiklusel lollide laevas. See siis filmitakse üles Iirimaal. Seda võtad filmid ka sina või seal on juba teine režissöör. Eks me Kaspariga käime aeg-ajalt vaatama, see tutvumas ja juhiseid andmas, aga tegelikult meil on ju tehtud selline täiuslik stoori, pood, mille järgi siis kohalike iiri režissöör nagu lähtub ja sellel sellelt kõik nagu edasi läheb. Aga kuna meie alustame võtteid paar kuud varem, kui iirlased, nemad alles ehitavad dekoratsioone, siis nad näevad nende karakterite liikumist ja nende miimikat ja ilmselt on see nagu ka nende jaoks võti, mille järgi nad siis oma oma osa nagu edasi filmivad. Aga ütle, mida sa täna teinud oled siin juba, et see auto on liikunud või ma näen, et siin on ka suur ekraan, kus siis on üks lepatriinumustris naine ja üks üks kiitsakam mees istuvad sedasama maja ees laua taga ja joovad kohvi või teed ekraanilt paista. Ja igal juhul mitte kinesid, siis tegu on ikkagi lastefilmiga. Aga. Ei või sellepärast, et see on, kui sa tahad teda kuskile müüa. Ma ei ole muidugi kõige õigem inimene rääkida sellest, et aga ma olen kuulnud, et Ameerikas on see eriti välistatud. See on selline norm kinolevitajate poolt, et alkoholi olla ei tohi, sest esialgselt kaks meremeest, siig ja saag suhteliselt peategelased käes oli alati pudel veini, mida nad jagasid omavahel ja kraaklesid. Aga see keelati ära. Me panime sisse nüüd limonaadi mulli v või limonaadi. Tavaliselt meremehed joovad viskit, me kõik teame või rummi. Jah, nad tuiguvad ja kõiguvad, aru on saada, et nad on alkoholi pruukinud, aga näitame me küll tõesti ainult limonaadi. Aga siis võiksid järgmine kord niimoodi teha, et nagu avalikes kohtades on, et et on need paberkotid pudelite ümber. Nagu Ameerikas ja no see ei ole nüüd selle filmi puhul nii oluline, et näidata reaalselt, et meremehed loovad seda miskit, nii et las ta olla limonaad, tee ja kohvi. Aga mis ma täna hommikul tegin, meid oodatakse sellist nagu projekti või noh, projekt on moodne sõna, aga ütleme filmi mingit kokkuvõttet mingist perioodist Jetme eksponeerimine praegu valmis tehtud töid, jooniseid siis nukk Nende karkassi, nii et kogu see maailm ja, ja need tegelased, need ei pea olema mitte valmis vaid just selline protsessi enda näitamine. See on põnev töö, aga ta võtab kohutavalt aega, sest sa ei taha ikkagi seda poolikut resultaati näidata, vaid ikka tervikut. Aga see, et ta on kellegi koostöös, et keegi meil jätkab sinu tööd või, või pärast tullakse kokku, et mis tunde see sinus tekitab, et on see midagi toredat, see rahvusvaheline koostöö või siis tahaks ikkagi ise kõike teha. Kahtlemata ta tekitab kaheseid tundeid, aga kuna me oleme Kaspariga Gazporjantsisega kahekesi kaks režissööri, siis me saame jagada vahepeal Iirimaal käia, seal valvata ja vaadata, aga me hoiame seda ütleme filmi, seda kujundust Daily detailirohkust hoiame ikkagi nagu silma kogu aeg peal. Ka tänapäeval lihtsalt see töö on selline, et üks täispikk nukuanimatsioon maksab lihtsalt niivõrd palju, et siin on kohustuslik, on leida välispartnerid, et Eesti riik ja ja filmi instituut ei suuda kindlasti rahastada üksi seda filmi. Et mingeid selliseid vastuolulisi tundeid, võiet iirlased võivad teha kehvemini seda küll ei ole, sest tegu on kuulsa kuulsa nagu filmistuudioga. Aga see Riho Unt, et sa teed praegu lastefilmi, sa oledki teinud lastele ja siis sa oled teinud. Noh, ma ei tea, kas sa ise niimoodi liigitada, neid aga aga niimoodi liigitada saab, et sa oled teinud ka hästi palju nukufilme täiskasvanutele, noh kasvõi mõelda nende Juhkami kapsapea lugudele, need on kolm, eksju nüüd. Ja, ja siis sinu viimane film, Isand, millest kindlasti tahaks rääkida, kas ise jaotad neid, et see on lastele, see on täiskasvanutele praegu sa ütlesid küll, et sa Morton, et seal lastefilm, et siin ei tohi viskit juua, veini. Martini puhul kindlasti, sest üks olulisemaid asju, mis filmiprojekti juures on, mis vanusele see film on mõeldud, kas ta on nüüd koguperefilm, on ta teatud nelja aastastest kuni kümneaastaste nii, nii edasi ja nii edasi, et see on alati. Aga ma isiklikult ei ole mitte kunagi selle peale mõelnud, sest ma ikkagi loon. Kuna auto oli filmil, on see võimalik kloon, mõtlemata kunagi vanuse peale. Sõnum on olulisem arvatud viimase filmiga, millega ma läksin täielikult alt, selles suhtes mõtledki seda isandat. Ma mõtlen jah, Tuglase Popi Uhuu järgi tehtud isandat saalis oli väga palju lapsi ja pluss kolm minu lapselast. Ja kui film lõppes, siis ma läksin oma vanema lapselapse Eliise juurde, kes hüsteeriliselt nuttis. Ta jätkas nutmist autos pärast, kui me sõitsime jah, et ta tegelikult ta sai sellega šoki. Ja nüüd, kui Tartus elektriteatris oli see nagu Läti ja siis ma panin kohe sinna raudselt juurde, et see ei ole soovitatav lastele, sest see juhtunud ainult minu lapselapsega ka juhtus paljudega. Millegipärast see oli nii mõjus ja seda pisikest koera taksikoera, kes oli ikkagi ainult tekstiilist tehtud. Seda võeti kui päris hingestatud loomana. Kas sa rääkisid kindlasti oma lapselapsega, et mis temaga toimus? No paar tundi oli võimatu rääkida, sest ta nuttis hingestatult. Aga siis ma ütlesin väikevennale, et ütle oma õele, et see ei olnud ju veri, see oli ketšup ja siis ta korrutas autos mitu-mitu korda, Eliise ära nuta, suli kitsukese polnud veri. Aga muidugi paari päeva pärast me leppisime ära, rääkisime need asjad selgeks ja ta oli juba unustanud selle. No ma kujutan ette, et sinus kui filmitegija, siis võib see väga mingeid süütunde tekitada, et selles enda lapselapsele tekitanud trauma ikka konkreetse Täielikult tekitas, sest nad on mu lemmikud ja lapselapsed ongi see, mis praegu, nagu uue elamise on andnud nendega tegelemine nendest vastutamine. Et see on nagu mõjuka loomingule hästi, et annab sellist positiivset energiat ja sellepärast see süütunne oli ikka päris kõva. Ja. Kui sa ütled, et see ei olnud veriselik ketšup tundub, et tänapäeval, kus seda meediat tuleb igalt poolt igasuguseid filme ja, ja igasugust ketšupit, verd. Et kas tänapäeval inimesed, noh, ma mõtlen lapsi võtavad seda kuidagi rahulikumalt iseenesestmõistetava maalt või või nad vastupidi, nad võtavadki seda, kui reaalsust. Seda on väga raske, tähendab, see oleneb absoluutselt filmist. See vana hea näide, kui kui Tommy Charliet vaadata ja kus neid loomi maa sisse ja maast välja tambitakse ja kus nad erineva kuju võtavad. See ei mõjunud lastele absoluutselt, nad naeravad. Nendega ei juhtu midagi nende Tomi Cheriga. Ja mitte midagi, nad jäävad, aga noh, isanda filmi puhul see film lihtsalt selles suhtes ilmselt õnnestus, et need mõlemad tegelased eriti koerad, olid nii hingestatud, lihtsalt kukkus niimoodi välja plusse muusika seal ümber. Nii et mul saanud endale meelde viimane episood, kus koer lamas surnult plastik või noh, ütleme vereloigus. Ja mul oli kohustus panna see koeraasendisse, ta oleks surnud. Ma otsisin internetist isegi välja surnud koera, et tal on ta nagu lössi vajunud natuke ja käpad on õnnetult siis lebavad põranda vastas. Ja, ja see koer on, muutus mulle rõõmsaks, et mul oli paha seda asja teha, ise endal ka. Nii et palusin nukujuhti või animaatorid sellega tegeleda. Et millegipärast see film jättis ka endale sellise sügava mulje. Minule jättis ka, ma sain küll, Ma arvan, et see on ketšup, eks ju, aga aga eks ta mõjus ikkagi ja ta mõjus ka sellepärast et noh, arvatavasti see lugu iseenesest Tuglase Popi juhhuu grill on midagi midagi väga suurt, võetatan seal midagi ära tabanud, mis ei ole lihtsalt mingile ühele ajale iseloomulik, aga siiski mulle tundus, et et nüüd, kui see sügisel hilissügisel välja tuli see isanda film siis ta noh, oli täielik allegooria ikkagi sellele, mis toimub Ukrainas, Süürias. Mis, mis seal toimub, nüüd selle uue islamiriigiga. Et see oli kuidagi väga, väga no võib-olla isegi palju täpsem, kui ta oleks näiteks kaks aastat tagasi öelnud, et kas sa mõtlesid selle peale, kui sa seda filmi tegemist alustasid mingisugusele globaalsele sõjalis-poliitilisele olukorrale. Kindlasti mitte, mul on, võib öelda ka, et on vedanud filmi, mis ma teen, ta millegipärast satub õigesse aega. Ma ei tea, kas see on mingi ettenägemisvõime, ilmselt mitte. Aga Ma tol korral kindlasti see on läbi tunnetuse, kui sa näed, mis tegelikult maailmas toimub, see film ju läks töösse enne Ukraina sõda ennem. Ennem teisi asju. Koledad asjad on kogu aeg, kasvõi see saksa piloot, kes lennuki mägedesse juhtis, ta oli ju ka isand lõppude lõpuks lennuki peal. Ja ta vastutas nende reisijate eest. Aga konkreetselt nagu mingile asjale pühendada või, või konkreetselt midagi eeskujuks võtta, et teeme selle filmi ja pühendame nendele, et see on see isand. No olgu, kui keegi tahab, nimetame Putinit, siis ma niimoodi kunagi ei lähtu, sest halbu ja häid lisandeid on igal pool. Aga sa siiski ei teinud. Sa ei pannud selle filmi pealkirjaks Popi ja Uhuu, vaid vaid isand mulle see väga meeldib, mulle tundub see kuidagi. Et see, see asetab selle selle teema just nagu õigesse õigesse valgusesse, et, et noh, et kes see siis on isandat, selles popi õhunovellis on see, et isand lahkub kodust. Aga sinu filmis on isand juba lahkunud. Ja, ja nüüd ongi küsimus, et kes siis on järgmine isand või. No see oligi tegelikult selline taotluslik, kuna filmis puudub isand, siis asendame selle lihtsalt Pealkirjaga, isand. Aga tegelikult algses stsenaariumis oli isand sisse kirjutatud, ta lahkus, ta oligi Popi omas nagu Flaspakides või omas maailmas, kus ta meenutas head isandat. Olime ära filminud kolm kuud seda filmi, vabandust, kolm minutit. Siis. Mul on selline esmakordne tunne, kus film. Ja need kaks tegelast hakkasid ise dikteerima, mis peaks edasi filmima. Kuna koer afia kohe jah, eriti just see koer ja kui see koer nuusutab neid isanda esikus koridoris ukse juures isanda jalanõusid ja, ja neutsub ja, ja ootab kedagi. No milleks seda isand enamusel näidata? Jumalast nõus sellepärast, et see isanda kuju, keda me ei näe, joonistub läbi nende asjade ja selle suhte, mis on sellel koeral ja ahvil ja eriti sellel koeral, sest et temal on mingisugune kiindumussuhe palju paremini välja, kui et me näeme konkreetset peredest. Jah, nii et see film tegelikult dikteeris väga paljus ise ette. Ja mul ei ole ühtegi sellist filmi, mis oleks nii kergelt või, või ütleme, nii lihtsalt läinud. Ja tänu operaator Ragnar neljandile, et tema nagu panustas siia väga palju, ma mõtlen valgust ja kaamera liikumist ja üldse ütleme stsenaalsete ülesehitust, mis igas filmis peab olema täpne. Aga kuidas seda hingefilmi sisse panna? No see tuleb alati alateadvuses, seda ei tea kunagi, kas ta hakkab tööle, kas see koer muutub armsaks või mitte. Ma mäletan, kui ma seda filmi tegin. Tavaliselt sa vaatad tänaval inimesi, kui on kevad, siis ütleme natuke palliamaid naisterahvaid ikka vanamees võib vaadata, ma vaatasin ainult taksikoer, mis nende jalgade juures sibasid. Nii kui ma nägin taksikoera, mu pilt läks ainult koerale, see oli, see oli isegi praegu läheb veel, sest taksikoerad on armsad mul endal kunagi olnud. Nii et ma unustasin ülejäänud ära, ma nägin jalgu, inimese jalgu, jäädaksi koerasid tüka pool aastat. See oli fenomen lausa. Aga mida sa praegu näed, kui sa seda Morten lollide laeval filmid? Ei oska öelda, tähendab, see protsess on niivõrd alguses, aga kindlasti ma näen lapselapsi, et neile kuidagi kompenseerida selle, see isanda probleem. Siin veel tuli meelde, et see väike poiss tabas nagu selle õige asja ära ja ta ütles, et kes on kõikides asjades süüdi, et seal toas niimoodi juhtus ja seal filmis on see, et isand ise, miks ta läks kodunt ära, et see oli kummaline selline lähenemine lapse poolt, mitte ei olnud südav. Ise autorina jagad seda sõnumit, et selles on süüdi, et isand on ära läinud, jättis koera jahviksi. See vist ongi põhisõnum, ma arvan, aga tema vastutas kahe eluka eest, kes tahavad süüa, kes tahavad hoolitsust, pai saada ja nii edasi. Kindlasti jagan seda, aga, ja siin siin on veel üks vahemärkus, tähendab, kuna filmis on kasutatud Lepo Sumera ja Arvo Pärdi muusikat siis mul õnnestus viibida kahes köögis, ennem seda filmi helindamist. Kersti Sumera ka valisime võitjas Lepo muusikat. Lepo ta enam ei ole. Ja õnnestus käia ka Arvo Pärdi köögis ja näidata ette Arvo päevalt kahjuoluna, siis põhimõtteliselt küll jah. Arvo Pärt vaatas selle filmi ära, seal oli olnud ainult muusika. Ja äkitselt ta muutus selliseks karkass tooli pealt püsti, mõtlesin, et mille pärast ta nüüd nii tige või kas see film või, ja siis ta ütles kuradi Putin. Ja sülitama Ma nagu esimene reaktsioon, siis oli see sõda juba täies hoos. Et see oli mulle hästi selline üllatav reaktsioon ja see nagu ka vabastas osaliselt, et mingi asi on seal filmis ikkagi toimide toimuma hakanud. Aga ta oli rahul selle muusika kasutamisega, ütles ainult, et see on väga kallis, oli ka muusika kasutamine, sest autoriõigused on kuskil Saksamaal ja soovitas ainult mõnda kohta natukene vähem või rohkem panna, nii et ta oli väga suureks abiks kõik kõige suurem muidugi see kindlus, mis Zaitsest vint nagu aktsepteeris, et Arvo Pärt on küllaltki valivam muusika suhtes, nii et mul oli väga hea meel. Lepo Sumera muusikat, kui mõned järgi mõtlen, oled sa ju enne ka kasutanud enda filmidest. Me olime Lepuga väga head semud ja kui ma tänapäeval valiks heliloojad, siis ma siis põhimõtteliselt ainult Lepo Sumerat sest see muusika on nii võimas ja kui veel lebo kirjutas muusika teatud noh, ütleme filmile ta ei olnud nagu kasutatud muusika, siis ta oli kuratlikult täpne ja peale selle lõppu pühendas ennast nii palju igasugusele kasvõi ütleme, pisidetailile, mis seal filmis peaks olema. Mis just muusikaga peaks välja tulema. Et see on minu 30 aasta kogemuses ainuke helilooja, keda ma tahaks kasutada, vabandust, teised heliloojad. Jätkame vestlust Riho Undiga. Üks läbiv asi, mis on ka väga silmatorkav Est, tähendab filmide puhul, mida need asja torte Triteatris, kui, kui ka sortises näidati, seal oli vist neli filmi sinu või oli lausa viis filmi. Et oligi see isanda film ja siis oli film Vennad Lõvisüdamed Karu südame. Kusjuures väga tore parandad, sest et ma enne kui ma sinu juurde tulin, siis ma meelega nagu ma ütlesin, et ma jumala eest ei ütleks Lõvisüdamed, sest ma ju tean, et see on karjuv sõda. Mõtlesin ikkagi. Ja aga karudel on vahepeal lõvinahad seljas, nii et võib ka kutsuda lõvisüdamed, eks. Aga see on üks mu lemmikfilmidest samamoodi. Ka minul on, see on üks minu sinu minu lemmikfilm. Et siis ma küsin, nüüd küsin mina, et kas seda filmi, seda teemat tasub teha täispikaks filmiks, mul on isegi stsenaarium juba kirjutanud. Kindlasti tee, sest noh, mina nautisin iga hetke selles ja, ja ma arvan, et inimesed, kes vähegi kunsti looga kursis on, et nad noh, see nagu mingi kompvek, mida nagu mõnusalt süüa, mis kogu aeg avaneb, et on kohutavalt vaimukas, kaob maad enam. Ja selle, seal on ikkagi see, et sa mainisid, eks, Sumerat, Pärti ja need vennad Karu südamed, südamed ja, ja, ja samamoodi see isand ja siis kevadine, mis on Tammsaare teksti ainetel tehtud. Et see klassika ja mitte ainult lihtsalt klassika kuidagi kinolinale paigutamine vaid, vaid just nimelt mäng selle klassikaga, nende tähendust ja nende inimeste müütidega. See tundub, et on sul hästi oluline omale. Kindlasti sellepärast, et see eesti kirjandus sisaldab niivõrd palju, mida võiks kasutada, mis on suhteliselt animatsiooni lik. Ma ei mõtle ainult seda, et tegelased on kas loomad või putukad, aga üldse see, see sõnum näiteks kasvõi ühe filmi ma olen veel teinud selle hing sees, mille aluseks on Tammsaare elavad nukud või elusad nukud. Enam ei mäleta. Ma oleks hea meelega ka selle filmi pannud sinna programmi, aga tema tehniline pool on suhteliselt nõrk. Et ma nagu õlitatud tehniline pool nukud, et ma üritasin plasteliini ja sellist klassikalist nuku omavahel nagu kokku panna ja suuliikumised ja need ei tulnud hästi välja. Nii et ma natukene põen selle filmi pärast. Aga tänapäeva näiteks võimalustega ma teeks seda filmi uuesti. Sest see on niivõrd raudselt sõjavastane film just selle meie olustikuga meie oludega läheb nii hästi kokku ja uuesti ma teeks ka kevadise kärbse. Millegipärast selliseid treeniksid või noh, uuesti tehtud tööd on päris lõbus. Noh, juba mitmendat korda sa mainid, Riho Unt seda, et sa mõtled nende vanade filmide peale tagasi ja tahaks neid nii-öelda uuesti teha või et sa tegeled ikkagi nende vanade enda filmidega, et paljud on ju sellised kunstnikud, kes teevad ära ja ongi kõik ja nad unustavad selle või et, aga, aga sa mõtled kogu aeg selle peale tagasi. Tegelikult, kui ma mingi filmi lõpetan, siis ma olen ikkagi niivõrd väsinud sellest protsessist tööst. Ja ma unustan ära paariks-kolmeks aastaks ja nüüd ma nägin tõesti oma loomingut või need nelja-viit filmi elektriteatris üle üle ma ei tea, 10 aasta ja siis tekivad sellised mälestused ja, ja ka see, et ka seda filmi saaks nagu kaasaegsemaks teha, seda sõnumit rohkem välja tuua. Ikka see tiirleb kogu aeg peas, et sinu loomingu enda looming mitte ainult uued asjad. Pigem on lihtsam vana meenutada ja sealt otsida midagi kui hakata uut stsenaariumit välja nuputama ja see on, see on suur vaev, see on kohutav jama. Aga sa leiad eesti kirjandusest siis endale neid, neid teemasi, neid, neid lugusid, mida stsenaariumis kirjutada. Võtsin kuus köidet Vildet ja hakkasin seda uurima ja, ja kindlasti ei olegi teinud. Ei ole, sellepärast ma võtsingi. Nüüd on Tuglas tehtud ja Kreutzwald on tehtud ja aga siiamaani tehtud, luts on ka tehtud ja Kivirähk on muidugi. Aga Vildet ei ole jah veel puutunud, aga noh, see on selline pisikese detaili leidmine, näiteks kui karupojad algasid lihtsalt labaselt ühest pildist siiskini kolmest karust, siis tuleb ka Vilde puhul leida mingisugune pisike detail või märksõna, mitte konkreetne teos või novell või näidend. Aga see, mis sind võlub ja sinna ümber nagu kasvatada ülejäänud Vildet ja ülejäänud seda, seda teost. A, mis on huvitav, et see kui sa isanda film lõpeb, siis sellega ahv laseb koera maha, siis Vennad Karu südamed algab sellega, et jahimees laseb karuema maha. Et sul on ikkagi tulistamist, nagu on. Jah, vanasti filmiajakirjanik, Jaak Lõhmus kutsus mind Eestis piilbergiks tänu kapsapeadele, muidugi. Aga. Kapsapeas on väga palju tsitaate, isegi Harrison Ford on esimene. Ja seda muidugi jaa ajamist, kihutamist, plahvatusi ja neid meeldis ikka teha. Aga no ma ei tea isegi ühtegi filmi seal, kus ei oleks tulistamist või laskmist. Ja see ei ole. Lottes on põhimõtteliselt kõik on head. Olen rääkinud tegijatega ja vaadanud filme ja seal on kõik on hästi ilusti lihvitud ja ei ole ühtegi paha tegelast sulle ei sobi? Ei miks ei sobi, ma ei heida üldse seda teemat ette või et, et ei mõtelnud. Nonii, pidi vaid, et mitte, et ei sobi, kui vaadata seda väidet, aga sina ise, kui filmitegija. No siis ma ütlen, konkreetselt ei sobi ja ma ma ei oskaks üdini head ja headust näidata, sest need asjad ikkagi vist kipuvad käima käsikäes, nagu elus ette tuleb. No see on vist üsna klassikaline draama loomismeetod ka, et kui kõik oleks ülimalt mõistlikud räägiks enda lood ja probleemid ära, siis saad, pole mõtet nagu filmi väga pikaks ajaks. Oli probleem, aga rääki lahendasime kenasti kõik ära. No millega sa tood headuse välja, kui ei ole paha, siin peab kas ka vastandama ja millegi arvelt midagi tõstma ette ja vastupidi langetama, et kuigi lotees on selle, selle teemaga on väga hästi toime tuldud, küllaltki jälgitav film ja ka lapsed naudivad seda, kui ainult seda reklaami värk ja neid kohupiimja neid. Palju juures paneks, need on küll piinlik lugu, minu telefon heliseb, ma lähen panen kinnisena. Nii, nüüd oli küll Riho Unt, väga piinlik asi, et ma küll naudin tõesti neid igasuguseid helisid, mis nagu sellest kohast tulevad, kus ma külas käin, aga nüüd oli, unustasin enda telefoni sisse, mõtlesin, sõber helistas mulle, need lülitasin välja, aga aga sa ütlesid, et su su enda telefon on ka sees. Jah, mu enda telefon on ka sees ja, ja lihtsalt ma loodan väga, et telefon ei helise, aga mul ema on küllaltki raskes seisus haiglas. Sinna ta paraku vist ka jääb. Nii et ma lihtsalt loodan mitte halbu uudiseid haiglast kuulda. Et sellepärast ta ongi mul sees ja olengi sulle mitu korda ära öelnud ja need on need põhjused tegelikult. Ja ka isanda filmi pühendasin oma emale, et kas ta nüüd kokku sobib selle nende loomade tegevusega, aga see pole üldse tähtis, lihtsalt selle, kui loomingu pole nagu temale pühendatud. Aga see, et sa praegu istud siin selle tänava ääres ja liblika kohviku ees ja siin on palju 10 korda väiksemad majad või ei, 10 on ikka palju väiksemad või elusuurusest väiksemad, on need majatasin. Kui siin ütleme, kaks korrust on 30 sentimeetrit, siis tuleb ta, kui me korrutame ta 10-ga, saame kolm meetrit ja umbes 10 korda ja 10 korda on väiksemad ja need semastab üldse. Noh, sa oled, ma saan aru, ongi väga-väga keeruline, mis seal praegu kirjeldada, et su ema on haiglas ja ja et kas see aitab sul see sinu töö sellega toime tulla või vastupidi, et sa, see segab, et ei tahakski tööd teha või mis seis on? Ja see kindlasti ta alguses pärssis lausa ükskõik kasse töötada arvuti taga või, või ideed, dekoratsioone ehitad üles kahtlemata. Aga nüüd ma kasutan selle asja ära, et ma teen hästi palju tööd nii kodus kui, kui nukufilmis. Et see mitte ei aita ära unustada, aitab kuidagi ennast nagu selgem see selge mõne hoida, et kindlasti aitab need asjad nagu pöörasid just positiivseks. Et kuidas ma ütlen nüüd, et nüüd on sellega selles mõttes korras. Teen tööd ja mõtlen vahepeal sellele, mis võib haiglas toimuda, aga need kaks omavahel enam ei nagu ise ka on üle sellest saanud. Sest kui ta hästi vana inimene ja kui teil on selline ravimatu haigusega siin midagi teha. Me rääkisime sellest ka, et tihti mõtled endale nende vanade filmide peale ja ja see kapsapea on ju küll selline film, millele seal on kolm osa ja mida justkui võiks ju kogu aeg juurde teha või ma kujutan ette ka, et seda publikut minagi väga tahaks näha uut kapsapead. Et kas sa selle peale ei ole mõelnud, et teha veel kapsapead ja mida Pliuhkam võiks tänasel päeval teha. Kindlasti olen ja kindlasti on ka see stsenaarium juba pooletunnise kapsapea jaoks valmis kirjutatud. Ma vist kirjutasin ka või ma ei mäleta enam ühte Eesti Raadio saates oma nagu mõtteid ja seal, kuidas Saamuel elab nüüd juba täielikus vabaduses ja kaks nato lennukid lendavad pea kohal ja valvavad meid ja aga saamolil kripeldab ikka üks asi. Ta tahaks olla kangelane, nagu olid Lembitu ja Kupper, Ivanov ja need tegelased sellepärast et tal perenaine või naine heidab seda ette, et nad saama lihtsalt logeleda. Ja siis ta konstrueerib nagu, nagu ikka filmides ajamasina lendabki tagasi aega, kus needsamad kangelased koos olid rohkem sest ette ei räägi, järsku õnnestub kunagi teha, aga tegelikult on poegade kui saam oli stsenaariumid juba ammu valmis kirjutatud ja ootavad järge. See kõlab küll väga hästi see, et Saamuel tahab olla kangelane nagu, nagu Lembitu ja mulle tundub, et tõepoolest, et see on ka tänase päeva teema, võib-olla eestlastel veel eriti, sest et me ikka soovime olla kuidagi suuremad ja vaatan, meil ei ole nagu sellist õiget kuldaegagi olnud ja et tahaks ikkagi, et meil oleks mingi kangelane ja keegi, kes on suurem meist ja et me võiksime tema peale loota. Et see võiks küll Juhkam olla. Ja nüüd tuli mulle meelde, et seal ongi, et Pliuhkam leiab nad kuskilt, et mingisugusest ajast üles need suur Tõllud ja kalevipojad ja aga kõik on täielikud äpud. Samuel tegelikult loob need inimesed seal näitab ette, kuidas on vaja teha muidugi kahtlemata viinapudeliga ja oma bravuuriga alati, aga, aga need on nagu kilplased, meie, meie, just ma toongi sellise kontrasti oleks tuhanded, et et millest me teame ja epostest ja need tegelased on tegelikult viimased häpudki, ei oska mitte midagi teha pidevalt mingisuguste ristirüütlite võimu ja torkimise all. Sest ma sain selle, noh, tähendab nagu jõudu selle asja nüüd kirjutada, kui ma lugesin Kivirähu mees, kes teadis ussi ja see nagu andis sellise tõuke viie saamalt tagasi kuskile sinna aega. See on jällegi nende müütide ja meile teadaolevast kangelast. Ühesõnaga nende müütide murdmine, mäng sellel pinnal. Kahtlemata, sest nende positiivsed teod on juba ju ammu kirja pandud ja isegi ära filmitud, kui Rein Raamat tegi ju suurt ellust filmi ja kalevipojast dist animatsiooni pole veel tehtud, aga aga võiks ju teha ja tema vendadest muidugi, kes olid veel tobedam, on seal. Et jaa. Poegi teha tobedad vennad. Ja ja siis mäletan veel seda, et kuna see on kirjutatud kuskil viis-kuus aastat tagasi, et selle ajamasina ta ehitas NATO lennukitest, mis juhuslikult alla kukkusid Jällegi kuidagi vabandust, et ma selle vahele sõidan, Riho vintega, aga see tähendab tänasel päeval jällegi need, kus meil Ämaris on väga vilgas liikumine ja see NATO lennukite küsimus on väga olulisel kohal. Nüüd eriti veel soomlased ka ikkagi mõtlevad järjest rohkem selle NATO peale. Ei, no ma räägin, et mingi mingil määral on selline. No ütleme siis, et ettenägemisvõime või see, mida ma tajun, tähendab seal on tõesti need nato lennukid sees. Ja see on kirjutatud ennem, kui need NATO lennukid siia üldse tulid. Selles on kõige müstilisema, ma leidsin sealt veel väga täpse paralleeli, mul ei tule ta kahjuks meelde, mis, mille ma sisse kirjutasin. Kahjuks on, ma olen unustanud, ma pean vaatama oma stsenaariumis mis nüüd mõned ajad tagasi just juhtus või mis, nagu tehti, see on kummaline. Aga mida sa pead tegema, et see stsenaarium filmiks saab või kuidas, kuidas need asjad käivad? Näevad, et see päris nii on, et sa tuled majja siia ja ütled, et täna teeme sellise dekoratsiooni, hakkame tegema. Ei kindlasti ei ole, selleks on kõigepealt vaja see stsenaarium täielikult ära lihvida, siis anda ta eesti filmiinstituudile, kes seda loeb ka muidugi kultuurkapitalile, kus nagu võiks tulla stsenaariumi ja filmiprojektiga majandus- ja kui seal ollakse nõus ja kui oma stuudio juhtkond on sellega nõus, et seda filmi võiks teha, arendada, sest tänapäeval on ju kõik niivõrd reglementeeritud, et kellel seda kolmekümneminutilist filmi vaja on teha kast, täispikk film või seriaalid, siis et see on küllaltki suur tegu, et selliste nõndanimetatud autorifilmi üldse selle projekti läbi viia siin. Nii et seda tööd on väga palju teha ja siis ka väga paljude inimeste nõusolekut, et nad on nõus seda filmi toetama, sellega tegelema ja seda kaitsma seal, kus nagu raha lõhn on tuttav. Ja ja sellises eas, nagu ma olen, mitte enam kolmekümneaastane, on seda küllaltki raske teha, et siin on vaja kindlasti kaasamõtlejaid, kes aitavad seda teha isegi, ütleme, senaarsel taustal. Aga kas sa tunned ka, et et ühiskondlik ootus on suurem nende noh, ütleme ei hakka neid nimesid ütlema, aga me kõik muidugi teame ja üldse ilma hinnangute või halvustamiseta, et neid suuri kangelasfilme on rohkem vaja kui siis sellist sellist kangelast nagu Pliuhkam. Ja ma mõtlen seda nonii pidi ütleme siis nagu maailmavaatelises või selles meie endana eestlase minapildi või selle rahvuse kõige selle suhtes, aga selles suhtes ka, et et see animatsioon on vähem tähtsam justkui. Kindlasti on see animatsioon vähem tähtsam, meil ju, noh, mis filme meil ikkagi tehakse, väga palju, aga ikkagi filme küüditamisest, kahtlemata sõjast praegu saiuks epo jälle valmis. Ja animatsioon tähendab selle kohta on väga ilusti, ütles Priit Pärn, kellele tänavu anti siis Kultuurkapitali filmi peapreemia. Oma kõnes ta ütles niimoodi, et kui Eesti film sai 100 aastaseks, siis animatsioonist mitte keegi ei rääkinud, et järsku räägitakse, kuidas saab 200 aastaseks. Et see on küllaltki selline irooniline, aga samas väga positiivne lauset, et animatsioon jääb ikkagi, kuigi Eesti animatsioonivabariik jääb ikkagi millegipärast tahaplaanile. Sest see, mis praegu toimub nendel A-kategooria animatsiooni festivalidel need on tegelikult täis pikitud Eesti animatsiooni sellist aastat ilmselt nagu praegune aasta on, kus mõnel festivali, kus ainult 40 filmi valitakse neli eesti anima animafilmi. Joonis kui nukufilmi sellist, ma pole enam näinud. Et meid ikkagi vist hinnatakse ja meie loomingut austatakse mujal. Mul tunne, et siin on paraku jah, ta nagu tahaplaanile jäänud. Ma ei tea, miks. Kunagi selles samas majas, aga hoopis teises tiivas rääkisime Mait loosiga sedasama asja, et et jah, et laste multifilmidel on väga selge ja kindel auditoorium, nendel lapsed, nad vaatavad seda nii kinos kui, kui plaadi pealt kodus telekas. Aga et noh, et täiskasvanud reaalne suur mees, mis nüüd vaatad mingit multifilmi, eks, isegi kui see on täiskasvanutele. Jah, aga kunagise oli ju niimoodi. Sest siin olid igavad aasta lõpp, kus joonisfilmi nukufilm, ma mõtlen nõukogude ajal, kui said valmis oma kaheksa või seitse uut animafilmi, sellel pöörati väga palju tähelepanu, näidati kinos ja toimusid analüüsid ja ma arvan, et meedia on lihtsalt muutunud, et põhitähelepanu on hoopis mujale. Kui sa vaatad näiteks spordiuudiseid ja sealt leiad, et esimese uudisena, et keegi sportlane magas teise sportlasega, siis on see olulisem kui mingi saavutus, noh täpselt sama on ka kultuuris, ütleme kultuuriuudistes mis meie nii internetipõhisele, ajakirjandusele kui ka ütleme päeva või Postimehes läbi käib, et huvid ja, ja see see pilk on läinud hoopis kuskile mujale. Et noh, see on muidugi paratamatus, ma ei hakka siin ägama ja oi võitmat, nüüd tullakse kirjutama, animatsioonis. Paratamatus minu meelest. Aga hea, kui seda mujalgi nagu tähele pannakse ja sellest kirjutatakse. Kas sinu viimane film, isand on, kaeva juba festivalidel käinud ja missugust tagasisidet sa oled saanud? Kuna see film ütleme ametlikult valmis selle aasta alguses, siis ta saadeti kohe erinevatele festivalidele ja ausalt öeldes ma ei hakka nüüd seda filmi ennast kiitma, aga ta on valitud peaaegu kõikidele A-kategooria festivalidele, mis puudutab animatsiooni ja mis puudutab isegi lühifilme. Et kõik need annessiits, tuttgordid, Saagrebit kõikides festivalidel on, on ta nagu nähtaval ja võistluses. Ja nüüd ma isegi luban endale natukene puhkust. Kõigepealt ma lähen koreasse Buzanni, kus ta on, finalistide hulgas on lühifilmifestival üks kuulsamaid selle regiooni omasi siis lähen Stuttgarti ja siis kaanes siis mis on nagu animatsiooni kanna. Et üllatavalt palju on valitud ja mitte ainult isandatega, ka ülejäänud Eesti animafilme, Ülo pikovidictackija plitenderit ja Priit Pärna. No see isanda temaatika, nagu me alguses rääkisime, et, et see on niivõrd päevakajaline selline sõjalis-poliitiline, et see peaks küll arvatavasti olema ka selline film, mis räägib nii koreas kui Stuttgardis, kui, kui Eestis. Ma saaks seda sulle vastata siis, kui ma ära käin ja kui need festivalid on ära toimunud, mitte ühtegi festivali veel pole olnud, need hakkavad aprilli lõpus. Aga ma tahaks Ühte asja arutada, sa ütlesid ennem, et ahv lasi koera maha ja keegi Postimehes väga vihane, mingi ajakirjanik ütles ka, et seal toimus mõrv ja enesetapp. Tegelikult ega ahvid ju ei tee enesetapp, need teevad mingit linnud, vist ainult õõdjad või ma ei mäleta enam täpselt. Aga ka see koer ju ei lasknud vabandust, ahvi lasnud koera maha, lihtsalt juhtus õnnetus, sest ei tea, millega on tegu. Kui, kui võtta nüüd edasi, see lõpp oli täielikult juhuslik või noh, samas ka võib-olla ette määratud, et nii võib ta kunagi juhtuda, kas nad nälgivad seal ära või, või läheb veel ahv korra välja. Aga tegelikult Nad said ju seal sõpradeks. Tegelikult jah, see pigem vist ikkagi sõnastamise küsimus, et, et see on nagu lihtsalt nagu lollus või et kui sa ei tea, mida, mida, mis käsi teeb, et siis võttis õnnetult lõppeda. Just see oli ka nagu vihje sellele isandale, kes meid valitsevad või kes maailmas valitsevad, kes on tüübid, kellest sõltub väga paljude inimeste elu, nii et see oli ka vihje sellele mõelda, kindlasti. Praegu jagati ministrid ära, mis tunded sa sellega seoses on? Tegelikult ma olen põhimõtteliselt natuke juba eemale jäänud sellest asjast, et seda poliitikat, seda jama kogu aeg jälgida. Aga ega need head tunded ei ole, sest ma mõtlen, et kui Reformierakond ikkagi paneb välja sellised inimesed, kes on peaaegu juba kohtus istunud ja käed raudus olnud, siis see tekitab kõheda tunde, lihtsalt jah, mõni minister on solvanud ja Ma ei tea, mis lauseid seal öelnud, aga head tunnet mitte mingil juhul ei jää, sest see on väga hea paralleel praegu filmiga, sest nad on ju ka tegelikult meie isandad, kes vastutavad teatud noh, kas kultuuri või, või majanduse või raha eest. Et kõhe tunne on. Aga ma loodan, et nad tulevad toime. Asekõhe tunne on muidugi juba pikalt olnud selles mõttes, et see on nagu selline noh, ütleme minu vanuses nagu tall või see talveperiood, kus on külm ja kõle, sa ootad ainult kevadet. See on jube tunne tegelikult, sest kevad ja suvi on nii lühikesed meil. Aga, aga see praegune valitsus või, või see, mis tegelikult seal toimub, nimesi nimetamata tekitab sama tundenud kõheda. Et ootad natuke soojemat. Viimase küsimusena tihti enda inimestelt, kelle juures ma ahjulasena külas käin. Küsin, et mida sa tänaval teed? Tööpäeva piires ma ehitan neid dekoratsioone, teeme pilti, kujundan lehekülgi, et Euroopast raha saaks. Aga siis tuleb kõige magusam osa. Istun autosse ja sõidan Mähele oma kolme lapselast vaatama ja nendega mängima. Ma lähen lasteaeda toonud ära ka, sest nad jooksevad mulle vastuse nii siiralt, nii armas, et ja see on nagu selline jäätis või Desert alati mulle. Sest noh, ei ole võimalus neid näha iga päev kahtlemata, sest töö ja, ja tahad vahepeal ka puhata. Aga täna on just see päev, kus ma lähen neid vaatama. Tänane ahjualune käis külas Riho hundil. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja.