Tere ja kena õitsvat maikuud siit jutusaate stuudiost, mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks täna maikuu esimeses saates on teatrikunstnik Pille Jänes. Tere, Pille. Tere, Margit. Ma siia stuudiosse tulles mõtlesin, et mul on eriline võimalus intervjueerida inimest, kellel on väga haruldane elukutse. Kui ajakirjanikke on nagu noh, peaaegu kirjusid koeri. Või kui sa mõtled laiemalt, ma ei tea raadiomajas inimesi, kes siin töötavad, eks siis teatrikunstnike palju on Eestis kokku, mis sa arvad? Minu meelest ametlikult on meil erialaliidus 56 liiget, umbes. Pluss-miinus neil vahel tuleb, läheb. Aga ikkagi päris vähe, kui sa kunagi läksid õppima teatrikunstnikuks, kas siis mõtlesid selle peale, et sa midagi midagi väga haruldast pidama õppima hakkan? Ei mul oli hoopis tegelikult plaan või mis plaan mul oli nagu mingisugune unistus teha filme. Ja ma ei suutnud leida ühtegi kohta mujal, kus oleks võimalik saada mingisugustki haridust, mis võimaldaks filmikunstnikuna töötada. Aga filme on tulnud väga vähe ette. Üleskutse praegu, et võib-olla mõni filmitegija leiab sind veel üles. Ei, nad ongi leidnud. Aga ei, praegu täitsa piisab, mul on, mul on töödega päris hästi, praegu. Kui palju sa oma elu üldse ette planeerida, ette tead kui mitut lavastust, kui mitut filmi, kui mitut muud tööd ette, et, et noh, ütleme, et kas sa täidad juba 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kalendrit. Hetkel mitte, vahel on küll niimoodi, et mõned plaanid on, on nagu mitu aastat ette teada, ütleme 2016 on mul küll teada, et teha. Aga on see pigem hea või pigem halb, kui ma arvan, et see on ikka hea loba. Vabakutselise ei ole nagu nagu mingisugune ees ootav tööde hulk kunagi nagu ülearune. Aga oled sa elus tundnud seda tunnet, et keegi sind ei taha ja keegi ei tee sulle ettepanekuid ja. Ma ei ole tundnud seda, et mind keegi ei taha, ma olen ise millalgi öelnud päris palju töid ära. Ja siis tekkis küll vahepeal, ma arvan, meil oli. Paar aastat oli sellist aega, kus, Kus mul oli ikka väga vähe tööd et seda, seda ma tean küll, mida tähendab elada mingi 100 euroga kuus. Kas sa näed selline välja, et ega see sind väga ei ei häiri või sa lepid sellega, sa saad hakkama ja söödki vähem ja metsast jänesekapsaid ja ja et, et sa ei lähe nagu närvi ega ei hakka ma tea, Sainte neelama või see on ainult väline pilt, lino anti templit antidepressantideks ei ole raha. Jah, kus oli 100 eurot. Ma arvan, et peale seda 90.-te aastate algust ei ole eriti midagi, mis mind rivist välja lööks. Et siis ma olin samamoodi vabakutseline kolm aastat ja Ja kuidagi noh, kuna kõik olid vaesed tollal siis ei olnudki nagu mingi eriline probleem Et üleskutse kartulikoori süüa ei leidnud, nüüd ütleme päris nii üks-ühest järgimist, aga aga noh, need olid ajad, mida minu põlvkond hästi mäletab. Miksteatrikunstnik ütleb töö ära enamasti kas sellepärast näiteks, et sulle ei meeldi materjal, see, mida lavastama hakatakse või et sulle ei meeldi lavastaja. Või mingi kolmasemas, pigem oli see, et ma siis töötasin üle mingil ajal, et ma kuidagi tundsin, et ma jooksin kinni ja ei suutnud nagu enam iseenda jaoks mingit motivatsiooni leida või kuidagi millegi uuega lagedale tulla. Tundsin, et hakkan ennast kordama ja teen asju nagu lihtsalt ärategemise pärast. Kuidagi mingi tegemise isu kadus ära. Ja siis ma tundsin, et ma pean võtma aja maha tegema midagi hoopis muud. Tegid, tegin. Mulle meeldib see, et ta paneb suu selliseks väikeseks Kriipsuks, ma kirjeldan teile, armsad kuulajad ja, ja on nüüd, et kas sa julged nüüd küsida ja mida sa siis tegid, aga ma nüüd ikka julgen siis, mis sa siis tegid? Ma läksin Tartu Ülikooli õppisin neli aastat, tegin endale semiootika kulturoloogia, magistri. Ja siis ma sain nagu uuesti raja peale tegelikult mind segas ka nagu see, et kui sa töötad teatrikunstnikuna siis ega ta nagu mingit sellist konstruktiivset tagasisidet ei saa oma töödele. See on nagu tavaline peale esietendust, inimesed tulevad, ütlevad väga ilus ja väga tore ja see on viisakas ja armas. Aga mingisugust niisugust analüüsi meie ametis tee kohta. Et selles mõttes ma töötan nagu koti. Et see on selline mõnes mõttes niisugune institutsioon et me teame, mida me teeme oma teatriringkonnas, aga, aga ütleme sealt välja nagu minu töö, nagu kuidagi ma ei taju, et see kiir kaks see on väga kummaline selles mõttes, et. Kummaline, ja samas on ka väga kurb, sellepärast et kes meist tahaks siis töötada ilma tagasisideta. Ja, ja noh, ütleme, et kui nüüd tulla selle põhjuse juurde, miks sa täna saates oled mõneti siis anti sulle ju eelmise aasta parima teatrikunstniku preemia, vähemalt mingis plaanis näitab see tagasisidet, eks, ja see ei ole küll nüüd konstruktiivne, et keegi kirjutab sinna pikk A4 juurde, et miks just sina, aga vähemalt sind märgati. Ja no selles mõttes loomulikult ma olen väga rõõmus sellised seda laadi tähelepanu üle, aga aga ütleme, kui ma tahaksin nagu oma töös areneda, siis ma ju ei tea, miks ma täpselt selle preemia sain, isegi ei ole asi nagu preemias. Et kui ma teen oma tööd, et. Ega Ma ei kohta eriti oma töö, ütleme tegemisega protsessi jooksul ka seda, seda mingisugust niisugust väga pikka ja põhjalikku sisulist arutelu, et miks me teeme nii ja mitte teisiti. Et mõnes mõttes on see hea, et ma tajun, et mind usaldatakse, et ükskõik mida ma teen, et kõik see on väga tore. Vahel on, natukene, on vaidlusi, aga, aga ikkagi mitte. Aga no näiteks kriitika ju enamasti seda osa lavastust üldse ei puuduta. Heal juhul on kirjeldus või kaks lauset selle kohta. Kusjuures ütleme ausalt, et eks meil teatrikriitikaga on üldse noh, läheb järjest kehvemaks olukord, et väga vähe kirjutatakse ja sisuliselt vähe analüüsitakse ja ma arvan, et kõik kogu Eesti kultuuriringkond on sellega nõus, et miks neid kriitikuid ei tule või ei ole, kes seda päris täpselt teab, arvestatavaid, eks. Aga aga teatri seda, kuidas dekoratsioonid välja nägid või mis inimestel seljas olid, sellest me kuuleme ikka ikka väga vähe. Sinu, viimane kõige noh, mida mina tean, kõige kõigevägevam teatrietenduse kujundus on vendadel garamaasavitel Draamateatris. Kas, kas see, kui nüüd ma kasutan oma muljet, aga kas see, kui see, mida ma laval näen ei olegi nii hea kui see, mille keskel seda edendatakse? Kas see tekitab ka selliseid pingeid vä? Mõtlen lavastajaga näiteks, et kui sa pead, kui sa käid proovis ja sa saad aru, et see, see on nagu päris ei ole see, et mina küll nii ei teeks, aga, aga samas pead tegema super kihvti lavakujunduse. Ja nii ei ole sellele asjale niimoodi mõelnud. Arvusta lavastajatööd, ma tahan seda küsida. Ma arvan, et ma ei saa seda arvustada sellepärast et lavastaja ma võin iseenese ette mõelda mida tahes, aga tema vastutus on nii palju suurem. On olnud olukordi, et ma lähen temaga arutlema mingite asjade üle. Aga ütleme, ega lavastajad enamasti ei hinda seda, kui kunstnik tuleb nende nende eriala asju neile kuidagi. Mitte nüüd ette heitma, aga ühesõnaga kuidagi kritiseerima mingisugust nende töömeetodit. Aga see ei ole ka väga tavaline, et mul tekiks väga palju probleeme sellel pinnal. Milline on kõige esimene? Kujundus võib-olla nendest, mida sa üldse ise pole teinud, aga, aga mingi lavastuse kujundus, mis sulle silma ette tuleb, kui sa praegu silmad kinni paned, proovime, sa mõtled üleüldse ja ma mõtlen üleüldse eluteel. Ma arvan, et, Üks esimesi selliseid äratavaid vapustusi minu jaoks oli meditsiin Wulf Pärnus omal ajal. Oskate kirjeldada, miks. See oli nii võimas. Ja jääb meelde detailideni, et kardan, et ma ei mäleta detaile päriselt, ma mäletan, mingisugust üldmuljet sellest. Aga välismaalt? Ma mõtlen seda, et kas sa käid aeg-ajalt välismaale, et vaadata piiride taha, et kuidas seal teatrikunst areneb. Ma käin, aga mitte väga tihti, samas kui ma seal olen, siis ma olen seal ikka mingi kuu aega või nii. Aga ma ei ole ammu käinud, see on mingi 90.-te rida. Kui sa hakkad ühte lavastust mõtlema mõttes kandma siis kuidas see kõige lühemalt etapiviisiliselt seda tööprotsessi kirjeldades välja näeb, kas sa loed kõigepealt loomulikult loed läbi materjali ja mis siis edasi saab? Hakad kritseldada? Ei. Kõigepealt ma loen läbi teksti ja siis ma loen igasuguseid muid tekste, mis sellega haakuvad. Kui on olemas mingisugune romaan, mille alusel see on tehtud, siis ma loen romaani, kui ma sellega vähegi kätte saan. Ja siis ma tekitan endale mingi sellise asja, ma ei tea, inglise keeles on selle nimi muu pood kus ma korjan mingisuguseid visuaalseid viiteid. Tekitan endale mingi kausta arvutisse sellist puhast pildimaterjali. Ja algul ma kuhjen hästi palju seda kokku ja siis ma hakkan sealt välja viskama, kuni lõpuks jääb mingisugune selline sete alles, mis on tõesti siis nagu see üdi. Ja ma hoian seda alles sellepärast, et. Seda tükki pärast niimoodi puhtpraktiliselt ellu viies kipub see mingisugune esialgne impulss sageli ära kaduma. Ja mul on see muud pood vajalik selleks, et hoida kinni mingisugusest esialgsest ideest. Kui sellest mingit nägemusest või Ja sageli on see, et. Et ega see idee, kui ta tuleb, on nii abstraktne või kuidagi lahustunud mingisuguses mingisuguses kujutlusvoogudes, et seda nagu vormi viia on päris keeruline. Ja see puht tunnetuslikult ei taha nagu alluda mingisugusele ruumi ja füüsikareeglitele. Et ma ei taha küll ja öelda, et ma nüüd päris unes töötaksin, uned, näeksin oma kujundusi, aga seal on mingi eriline seisund kus nagu. See on umbes nagu, kui sa tahaksid vaadata midagi ja sa keerad oma pilgu fookusest välja sa teed selle oma mingisuguse sisemise pilguga. Et. Ühesõnaga, tuleb ennast viia mingisugusele sellisele. Mingisugusesse sellisesse seisundisse, kus saab, päris ei maga ja ei ole ka päriselt ärkvel. Et kus, nagu ütleme, see ümber olev reaalne ruum kuidagi kaob ära. Ja vot siis ühel hetkel tabab sind nagu nool kusagil pimedusest mingisugune arusaam, et kuidas see asi jess, täpselt nii see peab olema kista, kui noolt ei tule. No see on väga vaevaline, sellepärast et siis võib juhtuda, et sa pead hakkama seda konstrueerima puht nagu niimoodi mõtte jõul. Aga mulle ei meenu eriti seda, et mul oleks olnud See ei tegele oma tööga tegelikult ju mingis kabinetis, eks sa teed seda tegelikult enda juures kodus. Ja kas sul on seal? Ma ei ole kunagi sinu juures käinud, mistõttu ma võin neid pilte nüüd siin koos kuulajaga maalida. Kas sul on seal selline töö tegemise nurgake või piisab tänapäeval lihtsalt sellest, et sul on kaenlas ja lähed õunapuu alla ja teedki tööd? Ei, mul on ikka töölaud. Mul on üks laud, kus mul on siis arvutiraamatuid ja nii edasi ja siis on söögilaud, mille ma aeg-ajalt siis kokku lükkan. Kui ma hakkan maketti tegema. Maketi tegemine on üks kõige mõnusamaid osi. Muu selle töö juures, see on puhtalt käeline tegevus, absoluutselt. Aga kuidas oma päeva jagad? Kas sa oled pigem selline, kes koos päikesega tõuseb ja siis see nagu Andrus Kivirähk, mitu tundi tööd, tööd. Ja siis näiteks ma ei tea, lähed koertega metsa või, või, või kuidas see päev välja näeb? See on nii ja naa, sest ma olen selline, kes muidugi hästi inetult asju kogu aeg edasi lükkab. Aga kui ma saan aru, et nüüd ikka tuleb tööle hakata, siis ma tõusen jah, võrdlemisi varahommikul. Teen kuskil keskpäevani tööd, siis lähengi koetegavas metsa või kusagile. Või ilma nendeta. Ja, ja siis kui saab, siis teen õhtul veel midagi. Aga üldiselt. Üldiselt nendega võrdlemisi väsitav, puht vaimselt, et ega nagu tervet päeva ei jõua seda teha. Ma püüan jagada ikka niimoodi, et ma ennast ära ei tapaks sellega. Kui sa oma vanuselises sellises skaalas seda oma ametit vaatad, siis kas, kas praegu on selline hea aeg, et sa oled parasjagu küps ja mitte liiga vana ja samal ajal ei ole ka sellist nooruslikku uljust, et igaüks rebiksinud eri suunas ja ütleks, et kuule pille, teeme seda ja teist ja kolmandat, et, et mismoodi, mismoodi sa tunned ennast oma oma eas ütleme siis nii. Pole üldse mõelnud selle peale. Ma vahel tunnen, et ma tahaks täitsa teha mingisuguseid teist sorti asju või teistsuguseid lavastusi aga mõnes mõttes on nagu mingisugune vagu ette aetud ja ma lähen mööda seda vagu kogu aeg edasi ei pääse üle nende äärte lise teiste artilavastused oleks näiteks mingid vabaõhulavastused? Ei, ma pigem mõtlen mingisuguseid täitsa tehniliselt teistsuguseid või mingisugune teist laadi teatri tegemine. Aga võib-olla on see ka mingisugune mõte, millega mu lihtsalt flirdi Sa kolisid mõnda aega tegelikult juba üsna pikka aega tagasi linnast ära maale. Miks? Sellel on mitu põhjust, üks asi oli see, et Meie elukoht läks müüki, ei olnud mu enda maja. Ja teine asi oli see, et ma kuidagi tundsin, et et nii segast, nagu see mingisugune info hulk keskendumast. Et kuidagi panin tähele, et aastad lähevad ja kuidagi niimoodi, et ma ei pane tähele. Või et ma ei märka aastaaegade vaheldumist, seda, mismoodi lilleleht tuleb. Ja ma hakkasin sellest puudust tundma, sest see on asi, mida ma lapsepõlvest mäletan. Kuna mu vanemad tegelesid ma arvan, et üsna teadlikult väga põhjaliku looduskasvatusega ja meil oli praktiliselt iganädalane rabaretk siis me elasime veel pääskülas. Looduskaitsekuul kõlab praegu väga teadlikult, nagu ma oleksin ette planeerinud. Küsimused, laste vanemad. Täna on ilus pühapäevane päev, minge kindlasti oma lastega loodusesse. Sinu isa on Eesti üks tunnustatumaid arhitekte. Kui palju tema Pebiales, kui palju tema sulle sinu töös nõu annab? Ma nüüd ei taha talle liiga teha, aga ma arvan, et minu töös ta ei anna mulle eriti nõu. Võib-olla kunagi. Aga elu asjades. Kardan, et ma ei küsi ta käest eriti, võib-olla võiks rohkem küsida. Aga sina talle, kas tema sinu käest küsib või pigem olete sellised mõlemad ise hakkamasaajad. Ilmselt on jah, mingi sõidulaadi geneetiline pärand. Ei küsi üksteise käest enamasti, aga kui sul Tõeliselt mage olla Tootseeaa la antidepressantide ajajärk, siis kelle käest sa üldse küsid? Või ei küsigi nõu ja tuge? Ma ei mäleta et mul oleks midagi nii ränka olnud tegelikult. Peale ema surma oli veel mingi periood. Siis ma käisin perearsti juures. Oma puht medikamentide abil sain magada. Aga. Mulle tundub, et see looduses käimine on kohutavalt hästi maandav. Ja teine asi on see, et, Ma tean, et kui on niisugune kehv enesetunne, siis sageli on raske kodust välja minna. Et tuleb leida jõudu minna välja lihtsalt kuskile kontserdile. Näitusele. Või kuhugi mere äärde. Kas sa paned autole hääled sisse ja sõidad see oma, mis siis on mingi 60 kilomeetrit Tallinnasse kontserdile tahad tulla? 95 veel hullem? Aga noh, saad hakkama, eks ja, aga ma ei toimu ennast eriti depressiivse, on ausalt öeldes ei saa, vastupidi, sa oled tegelikult väga rõõmus ja sellepärast ma just mõtlengi, et et kui sellised miinuse hetked on, et siis kuidas rõõmsameelsed inimesed hakkama saavad, sellega ise. Ma pean ütlema küll, et See ei kõla nagu professionaalselt eriti hästi. Aga ma käin võrdlemisi vähe teatris. Mulle meeldib ise teha, aga mulle ei meeldi eriti vaadata. Et ma lähen ikka pigem kontserdile. Ja ma käin klassika kontserditel. Me kuulame muide, selle saate lõppu kindlasti ka ühte klassikalist muusikapala, mille sa just tänase saate jaoks välja oled valinud, aga me pole kaugeltki veel sealmaal, kas sa maale kolides kaotasid palju? No mingisugune suhtlus jääb muidugi hõredamaks paratamatult. Aga mõnes mõttes on mingid sidemed, mis on olulised, need just nagu tugevnevat, sest on sõpru, kes tulevad meile ikka mitmeks päevaks. Suvel, ma kujutan ette, et on see noh, selline pidev voolimine nagu sõltub ilma et kui on ilus ilm, et siis on avatud uste päevad Pikemalt lühemalt kipuvad olema, mis sul seal maja ümber on või kuidas see välja näeb, see, see mets, kus sa koertega näiteks käidud. Et kas, kuna meil on looduskaitsekuu ja selle looduskaitsekuu teemaks on maastikud, siis ma küsin niimoodi väga teadlikult, et milline siis on sinu lemmikmaastik ja kas see on sinu kodu juures? Jah, meil on seal raba. Ja kuskil paarisaja meetri kauguselt hakkab looduskaitseala. See on ohepalu looduskaitseala, mis on. Ühelt poolt piirneb siis meie külaga ja teisel pool on keskpolügoon. Nii et see on võrdlemisi võrdlemisi puutumatu kant. Ta ei ole ka väga sõbralik, ütleme niimoodi kolamine mõttes, et seal käia on ikkagi üsna keeruline. Teatud piirkondades. Aga oled korilane ka, et kui tuleb pohla jõhvikaaeg, et siis oled ikka tagumik uppis metsas ja no kui on aega, kui mul on mingi tööd omal ajal, siis ma sinna ei jõua. Aga mis on veel sellised asjad, mis, no vot nüüd kevad tuleb, eks ju, kõige ilusam kuu, mina väidan julgelt Eestis mai et mis vältimatult sinu elu juurde kuuluvad. No maikuu on muidugi aiapidajale selline töörohke aeg aiapidajal sinust kaal saanud no paratamatult ja. Noh, midagi ei ole teha, kõik kasvab ümber maja. Kuidagi. Ja oma aga päris sinnamaale välja paned kartulid maha ja peedid ja porgandid ja ja siis talv otsa ei pea, noh, juurikaid poest ostma näiteks jah. No ütleme, niisuguses mahus ma nüüd ei tooda neid just, aga aga mulle tundub, et seal maal elamise juures on mingi hästi kummaline nimetada Põlis eestlaslik moment. Et ma tunnen tohutut turvatunnet sellest, et. Veeuputus ei ole nüüd just õige sõna, aga kui vool läheb ära või ma ei tea, ükskõik mis juhtub, et kui mul on nagu kartul keldris ja puud virnas ja kaeva õue peal, mis on olemas täiesti siis ma jää hätta. Mitte et ma plaaniks on nüüd mingit tuumasõda üle elada, aga aga ütleme, niisugused igasugune kriis ei ole nii pakiline, noh, mul ei juhtu midagi sellest, kui vool nädalaks ära läheb. Tegelikult on läinud ka. Aga kui palju sind seal metsade taga selline igapäevapoliitika näiteks kätte saab? Et kui palju sa kuulad või vaatad, et uudiseid ja mõtled, ma ei tea sündmustele Ukrainas või maavärinale Nepaalis või, või, või on see ikkagi mul, kes ma pole kunagi Maal elanud, tekib selline tunne, et kui inimene elab maal, et siis on tal võimalus ennast sellest kuidagi kõigest ära lõigata, kui ta tahab. No tal on võimalus, jah, ütleme, ma ei kasuta seda väga. Aga kui on mingid sellised ajad, kus noh, tõesti näiteks voolu ei ole, siis tegelikult see mõjub päris tervistavalt. Aga ei, ma ikka jälgin uudiseid ja televiisor on meil olemas paratamatult õhtuti kuidagi vaatanud. Aga kogu see moodne suhtlus läbi Facebooki ja Twitteri ja kas see on ka sinu elus olulisel kohal? On küll, sest ma mõtlen just kuna füüsiliselt kohtun nagu inimestega vähem siis päris suur osa suhtlust saab just lihtsalt, tööalast saab läbi nende kanalite aetud. Aga seda, et paneks näiteks oma mingi kaalika peenrapildid üles tänama, külvasin seda ja. Aga seda ma eriti ei armasta ja ma ei usu, et kellelgi asi on eriti see, mida ma hommikul söön või mis pidima magan, nii. Mis on minu lemmikese kodus? No tegelikult suvi on ju puhkuste aeg, aga sellise töö puhul nagu sina teed kuidas seda puhkust üldse piiritleda, et nüüd saabub juuli ja rohkem ma töiseid mõtteid ei mõtle ja, ja puhkalgi täiel rinnal või kuidas see käib? Noh. Kuna ma olen nagunii-öelda ilma kindla töökohata, siis mul ei ole ka puhkust. See vabakutselise eluõlu. Terve juuliga vehkima, siis jah ei noh, ei tohi, aga no selles mõttes, et mul on näiteks kolm päeva nädalas, kus ma ei pea tingimata midagi tegema ja siis on kaks päeva, kus ma teen hommikust õhtuni. Võib-olla ma ei tule üldse koju, olen kuskil linnas või olen kuskil mingisugusel võttel või. Et selles mõttes, see on mu enda planeerida tegelikult palju ma töötan või puhkan. Lähemalt tööd sul on, millega sa näiteks sellel suvel 2015 tegeled? Hetkel me tegeleme. Loodetavasti võttesse minema mängufilmiga puudutus. See on noore naisrežissööri film. Ei ei, oo, õnneks ma tean täiesti valesti, kelle film see on siis? See on sellise keskealise momeetri film. Rockey jaa jaa, sina saidki jälle oma selle unistuste filmikunstnikud ja. See ei ole muidugi päris see, mis, mis mind kunagi selle filmikunstniku töö juures nagu tõmbas, sest ma ei tea, kas sa mäletad seda aega ka. Kuskil keskkooli lõpuklassides oli mingi periood, kus näidata järjest Pasoliini ja, ja igasuguseid sel liini ja kelle kõigi retrospektiiv järjest minu meelest kinos pioneer, kui ma ei eksi, mäletan väga hästi, siis vaadati neid ka seal ülikooli, selles filmiklubis vaadati neid filme ka. No vot, ja sealt ma selle nätaka sain tookord. Aga no Eestis tegelikult tehakse nüüd juba niisugusi filme, aga ütleme, need ei ole nüüd konkreetselt sellised. Aga ajastu filmi tegemine on ikkagi tõsine väljakutse, see puudutus on ajastufilm või. Ja mis aastatesse tagasi peab minema siis 1917. See on ikka väljakutse. Teatritööd on, ma olen lubanud Katariina Undi ka teha vatis ühe armsa tüki tudengitega, mis on klaasist loomaaed nagu nende diplomitöö. Aga üldiselt on teatriplaanid mul järgmiseks aastaks lahtised. Ise ütlesid, et sul on töö aastani 2016 ja nüüd me oleme 2015. seal, kõik on lahtine, küsib teatri kohta selles mõttes ja, ja kas see õpetamise kirge ei ole tundnud, et sa tahaksite seda kõike, mida sa oled kogenud ja, ja tead. Üliõpilastele edasi anda? No ütleme, et mul ei ole erilist kirge selles suhtes, aga ma olen õpetanud küll Ariane ei, ma olen andnud tunni tasulisena tunde. Kolmandale kursusele Iqos. Me oleme nädalas, kui Mart Kalmust sai nüüd päris ametlikult uus kunstiakadeemia rektor, kuidas sina neid oma akadeemia aastaid meenutad, et kas sa kujutad ette, et sinu, see kõige magusam nooruspõlv ei oleks möödunud selles majas ja selles kollektiivis? Ei oska ette kujutada, et see oli kägeks. Jah, ja ma isegi tunnen nagu mingisugust imelikku rõõmu sellest, et et see oli just see aeg kui meie seal käisime. Mõnes mõttes hästi keeruline materiaalne kitsikus, nagu ma mõtlen, kuidas meie kunstifondis, mis teisipäeviti mingisugusel ajal saime järelejäänud õlivärvi tuube, mida kunstnikud ei olnud tahtnud, mis põhiliselt tähendab siis seda, et annan kahte värvi. Anti liialdan, eks ole. Noh, see on ikka see, et need noorusaastad on kõige armsamad Jah ja mõtlemise, sellise karastuse sa sealt said. Vastupidavuse ja ma ei osanud tollal sellest või noh, niipalju lugu pidada Minu mälestustes olid kõik kunstiinstituudi tudengid toona sellised, kes ööde kaupa olid võimelised enne hindamisnäiteks tegema tööd. Ja ma vahel mõtlen, et huvitav, kas, kas, kas tänased lapsed ja noored, et kas, kas nad üldse peavad nii palju pingutama. Tõesti, tikut pandi silmade vahele, et kuidagi oma oma asjad valmis saad, oli. Oli küll, aga omavahel kahtlustan, et tänapäeva noored töötavad võib-olla isegi rohkem. Sest meie ei käinud näiteks tööl paralleelselt sellega Ja kuidagi see mingi sundus nüüd tohutu kiiruga võiks see programm läbi võtta. Me õppisime ikkagi kuus aastat. Kusjuures viimane aasta oli ainult diplomitöö tegemiseks, mis tähendab seda, et tunde ei olnud. Ja võib-olla sul on õigus. Mis seal pühapäeviti süüa teed. Me läheneme lõpule, ma sellepärast tõmbasin, et tuurid üles sellised teemad üldse. No selge, ma mõtlesin lihtsalt, et äkki on mingi rituaal midagi sellist kevadist, et noh, ma lootsin kuulda vastust stiilis lähen metsa, toon värsket karulauku, aga kusjuures ma teengi seda, aga tegelikult pühapäeviti on see, et mina ei vehkis aga kesiste Epsule selge. Ei saa praegu seda näpunäidet anda või vähemalt öelda inimestele, mida nad võiksid, et kuulata. Ehk sa oled kaasa võtnud ühe, ühe muusikapala, mis on mingil põhjusel sulle armas. Ja nüüd sa saad selle kuidagi sisse juhatada. See on üks selline muusikapala. Kui sa ütlesid, et ma peaksin valima mingi Palamis mulle kuidagi midagi tähendab, siis sellel on mitu asja. Esiteks mulle meeldib, et see on Eesti muusika. Teiseks on autoril tulemas juubel. Kolmandaks. Mul on temaga kunagisi armsaid mälestusi, mitte mingisuguseid väga isiklikke ikkagi kuidagi puutusime seltskonnas natuke kokku. Kui aga nüüd ma tahan kuulda neid niimoodi kuidagi läbi lillede väga otse jutustama, aga need inimestel tuleks pilt silma ette. Mul on tegelikult väike süümepiin Lepo Sumera veel parem et juhtus kunagi pärast ühte tema kontserti. Me istusime Kuku klubis väikse seltskonnaga. Ja Lepo Sumera oli imeilus, lips, tumesinine ja kassidega lips. Ja ma ütlesin talle midagi niisugust kerglast. Kassid käisid kontserdil, ta nii solvus selle peale. Mul siiamaani südamel. Aga see lugu on, lugu on jah, üks selliseid, mis. Kui mind miski nagu hingepõhjani puudutab, siis see on üks nendest lugudest. Aga see konkreetne esitus on sellepärast huvitav, et see on natuke teistsugune, kui me oleme harjunud seda kuulma. Sest. Ütleme, see, mis, mis on plaadil Lauri väinmaa esitatud. Ja mida esitab Kadri-Ann Sumera, need on natukene rahulikumad varjendid. Et see konkreetselt on kuidagi harjumatult kirglik ja, ja selline tempokas. See pala on Lepo Sumera klaveripala 1981. Ja mängib jaapani tunnustatud pianisti Juko joka. Kui sa tööd teed, kas sa kodus siis kuulad muusikat või on vaikus? Pigem on vaikus. Me kuulame Lepo Sumerat. Aitäh, Pille, et sa tulid, et pühapäeva hommikul jutusaate stuudiosse Margit Kilumets tänab kõiki kuulajaid. Jutusaatekülaliseks oli täna ja aasta parim teatrikunstnik Pille Jänes. Mina ütlen omalt poolt, et kui te lähete teatrisse, siis vaadake ikka kavalehelt, kes kujundusega on teinud, ärge lihtsalt mõelge, miks see kardin nii ilusti ja romantiliselt õiges kohas tuules heljub. Vahel on selle taga selline inimene nagu Pille aitäh kuulamast ja ilusat päeva. Aitäh sulle.