Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Milliseid raamatuid luges lapsena Andrus Kivirähk ning kuidas on neetud elu mõjutanud seda temalt kahe kuulemegi saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning salvestus on tehtud 14. aprillil Tartus kuumal kevadpäeval, Kirjanike Maja krüptis. Head kuulamist. Ahjah tere, jah, me olime täiesti kindlad, et ega siia kedagi ei tule, et ilm on ilus, kõik joovad püraga juures õlut või kuradi seljal või haigus praegu juuakse seda minu ajal joodi kuradisillal põhiliselt. Ja ma jõudsin ka varem siia kohale, käisin linna peal, aga mul endal oli ka suur kiusatus hoopis mujale minna, mitte siia. Aga noh, oli lubatud ja ja siis ma tulingi. No minu suhe lastekirjandus on muidugi selline väga kahetine, ühelt poolt ma olen kogu aeg lugenud, loen siiamaani palju, teiselt poolt ma kirjutan ise ka ja seetõttu see suhe Nad on nagu suhteliselt lähedane ja ma nagu väga elan kaasa, mis lastekirjandusest sünnib ja mind sageli kaotavalt vihastab, kui ma loen näiteks mingeid kirjandus, ajalugusid kirjanduse ülevaateid ja ei leia sealt ei leia sealt lastekirjandust, see käib nii minu enda kohta kui, nagu üldiselt, et aga mind ärritab, kui nagu keegi võtab kirjutada noh, näiteks ülevaadet mu loomingust ja siis tegeleb romaanide, kirjutab Rehepapist leiva, Noravast ja siis veel näidenditest ka heal juhul, ehkki neistki eriti proosa arvust enamasti kirjutada ei viitsi, aga aga lastekirjandusse jäetakse ikka kuidagi. Nii et ja et Kivirähk on kirjutanud ka mõned lasteraamatud, võib-olla mainitakse neid siis heal juhul et minu jaoks on nagu suhteliselt solvav ja lasteraamatu kirjutamine on minu jaoks kindlasti sama tähtis kui mingi muu asja kirjutamine ja näiteks oma Sirlite Siimu, ma pean võib-olla üldse üheks oma paremaks raamatuks, mis ma kirjutanud olen. Nii et, et minna värvitakse lastekirjandusse, suhtutakse alavääristavalt. Et üldlevinud on ikkagi selline soe kirjanduses, lastekirjandusse, et kui inimene hakkab lastekirjandust kirjutama ja siis on veel nagu kastavangudega alla käin jooma hakanud või mis põhjusel sellist asja, need TVd täisjõus mees hakkab järsku lastele kirjutama, et see ilmselt enam mitte midagi muud ei suuda, noh, siis teeb siukse lühemaid asju, lihtsameelsed, et aju võib-olla ka ei tööta enam joomise tõttu nii kõvasti ja siis no lasteraamatu selle ikka suudab valmis muserdada. Sealse jutt Polegi, tähtis joonistatakse suured pildid juurde ja lastel kama kõik, mida ette söödetakse, et selline suhtumine ju tegelikult väga paljudel sellistel tõsistel asjalikel väärikatele kriitikutel südamepõhjas on. Ja nagu ma ütlesin, see ei ole ainult minu kohta, vaid ka lugeda näiteks eesti kirjanduse ajalugu on üldse ükskõik, mis kirjanduse ajalugusid, siis ega me lastekirjanikele seal tegelikult ei leiavad. Et küll me leiame igasuguseid suvalisi autoreid, aga nüüd mingis maailmakirjanduse ajaloos oleks keskendutud näiteks Astrid Lindgreni Tove Janssoni-le, seda ikka naljalt ei leia. Tingimata räägitakse joysist ja ma ei tea kellest veel, aga ma arvan küll, et sellise lasteraamatu kirjutamine pole sugugi lihtsam kui sellisem maailmaklassikasse minema mingi muu raamatu valmis tegemine eesti kirjanduse ajaloos ka küll on igast suvalisi autoreid, keda tänapäeval keegi ei loe, aga et nüüd keegi räägiks Eno rauast või Aino Perviku käest või veedaks Juhani haigist pikemalt seda ära looda. See on ikka selline kuidagi alune kaup. Aga ma just tahtsin seda öelda, et minu jaoks nagu vahet ei ole. Mina loen siiamaani suure rõõmuga lasteraamatuid ja tegelikult lasteraamat sageli inimese elus mängib palju olulisemat rolli kui mingi selline hilisemas elus loetud raamatutest, oma häid lasteraamatuid, mida ma lapsepõlves lugesin ja väga paljusid neist, ma lugesin kümneid kordi üle, et neil mäletan siiamaani väga paljuski peast ja need on kindlasti mõjutanud mind hoopis rohkem kui mingid hilisemad tekstid, mis ette sattusid ja nüüd on muidugi, kuna mul endal on lapsed, siis on nagu hea võimalus neid neid uuesti veel ka lastele ette lugeda. See tuleb nagu uuele ringile peale jääks, lasteraamatuid tulebki üle lugeda, tõstma, hiljem tahtsin eraldi rääkida. Nii, aga nüüd ma võtsin kaasa ka mingeid raamatuid, ma võtan need välja laua peal. Ma ei võtnud kaasa üldse mitte siuksed, need, need kõik on minu lemmikraamatut, nüüd ma kaasa võtsin ka, muidugi, aga, aga lemmikraamatuid terve hulk koju selliseid väga üldlevinud asja nagu lind, Granit võib karupoeg Puhhi Viplala, et ma jagan kaasa Vedima või kolme musketäri. Et ma võtsin mingeid selliseid raamatut, millega on nagu mingi selline huvitavam lugu, võib-olla rääkida või millal on minu arvates selline suurem mõju all mu edasile, sellisele maailmavaatele ja üldse nagu ka loomingule võib olla. Et näiteks ma kohe võtaks välja, võtaks muumitrolli, mina lapsena küll ei lugenud sellisest raamatust muumitroll ja mul oli ikka see vana hea sinine. Aga see on mul ema juures, ma ei hakanud seda ära tooma, võtsin selle, mis ma olen hiljem siis nagu lastele ostnud, et ma tahan lugeda ühe Hatgenesid muumid rollis. Armastan täiesti geniaalne raamat. Mulle õudselt meeldib autor, nagu suudab luua mingi täiesti oma maailma ja Tove Janssoni kahtlemata loonud on ja see maailm minu arust pole põrmugi kehvem kui näiteks see maailm, mille on loonud olnud näiteks Kafka või, või mis on raamatus 100 aastat üksildust või võiks kõik, mis need minu arust muumid on, kindlasti üks 20. sajandi selliseid tippteoseid. Ja ma loeks ühe koha, etasid seal siis trollitalvest, kuidas muumiorg, kuhu saabub koduvana muumitroll tormas nii ruttu jalale, võtsid alla supelmaja juurde toodigi karjustaja, siia tuli üks koduvana, ta tahab elada lumest majas ja praegu ta parasjagu supleb jões. Või sihukest sorti koduvana tähendas Tuudigi tõsiselt. Sel juhul pole meil enam rahu loota. Ta pani õngeridvaga päästa, tuli kaasa. Teel kohtasid nad väikesest müüdkes lausa säras põnevusest. Kas nägite, mis tal all on, hüüdis ta. Nende nimi on suusad, ma kavatsen endale jalamaid samasugused muretseda. Koduvana maja hakkas pikkamööda kuju võtma. Külalised rühmasid kõigest väest, kuigi heitsid igatsev pilk moosikeldri poole koduvana võimles jõe kaldal. Kas see külm pole vahva asi, kui seda ma pole kunagi muul ajal nii heas vormis kui talvel. Kas tee ennast enne sööki ka vette ei kasta? Muumitroll silmitses koduvana kampsunit, millel olid mustad ja sidrunikollased siksakkide mustriks kootud. Murelikult juurdluste küsimuse üle, miks kodu vanadele sugugi mõnus ei tundu. Ometi olid alles hiljaaegu igatsenud kellelegi niisuguse järele, kes poleks salapärane, tõrjuv, vaid rõõmsameelne, ettevõtlik, täpipealt nagu seda oli koduvana. Nüüd aga tunnista kodu vana vastu suuremat võõrastust kui kurja ning arusaamatu loomakese vastu nõudekapi all. Natuke aega hiljem, siis kui koduvananenud juba sisse on seadnud rohkem siis muumiorus toimuvad juba sellised lood, et järgmisel nädalal istus toodigi kangekaelselt jää all ning õngitses tema kõrval kükitas roheka jää katuse all pikk rodu külalisi, kes samuti õngitsesin. Need, kellele ei meeldinud koduvana muumimajja, kogunesid vähehaaval need, kes ei tahtnud, ei suutnud julgenud seda avalikult välja näidata. Varahommikul pistis koduvana pea katkisest aknast sisse ja näitas neile tõrvikuga valgust. Talle meeldisid tõrvikute lõkketuled, kellele need ei meeldi, aga ta kasutuses kuidagi vales kohas. Külalised armastasid oma pikki Mahal logeldud hommikupoolikuid, kui ilm vähehaaval valgemaks läks. Nad vestlesid sellest, mida olid öösel unes näinud ning kuulsid muumitrolliköögis kohvi keetma. Koduvana katkestas selle vestluse taludes iga kord sellest, et ütles, õhuolevat läppunud, kirjeldas küll külm ja tore on väljas. Siis tegi ta seltskondlikult juttu sellest, kuidas võiks kasutada algavat päeva. Ta tegi tõepoolest kõik, et neil hea oleks, ega solvunud kunagi, kui nad keeldusid ennast liigutamast, patsutas neile kergelt turja pihta ning ütles. Ja, ja küll ta vähehaaval hakata aru saama, et mul on õigus. Tähendab jah, mis ma tahtsin sellega öelda, et sellest ajast peale, kui ma muumitrolli lugesin ja see oli päris pisikesest peale on minu hinges elanud tõeline jälestus igasuguste kodu vanade vastu, keda ju raku liigub ringi päris palju. Need on sellised aktiivsed kodanikud, kes üritavad sporti teha, kes üritavad sulle midagi kogu aeg pähe määrdeid kuskile meelitada, aktiivselt puhata. Et kui sa näiteks suvel oma kuskil suvemajas, siis üritatakse sind kutsuda kanuumatkale või ratsutama või korvpalli mängima, teab kuhu ja selle asemel, et inimene tahab ju tegelikult logeleda, saunatrepil õlut juua, raamatut lugeda, eks ole, ei pea ju kogu aeg sebima ringi. Et no hea küll päevaseid ujumas käia, aga, aga see on ka kõik tegelikult suveinimene tegema peaks juba Üligele ajal igal pool, tähendab aga nad ei ole saanud aktivist ja selliseid fanaatikuid ja selliseid, kes tahavad juhatada koosolekuid, korraldada kõike ja, ja ma ma ei kahtle, et kogu see, see suhtumine on pärit, tähendab siit raamatust, kus niivõrd kujukalt kirjeldati, kui vastikud on sellised tüütud koduvanud. Ma arvan, et kõigil on nendega kogemusi olnud, et neist ei saa nagu üle ega ümber, sest nad tõesti tikuvad, pistavad pea aknast sisse, tülitavad sind siis, kui sa hommikul tahad rahulikult kohvi juua. Ja, ja noh, vaat et noh, see on minu arust suurepäraselt. Ta on edasi antud selline sekeldaja, rähkleja kuju, keda kohtab tõesti igal pool alates poliitikast ja igasugustest kultuuriasutustest ja ja igalt poolt, et kes on küll heatahtlik, aga sellest olenemata väga tüütu muumid, realist, ma tahtsin ühe koha veel ette lugeda, sest noh, muumitrollid tegelikult ju terve raamatu propageerimisest sellist ülimalt leebust rahulolu, et muumimajas ei ela ühtegi sellist koduvana tüüpi tegelast, vaid igaüks tegeleb täpselt sellega, millega ta tegeleda tahab. Keegi ei sunni kedagi kellekski, igaühel on seal omad hobid, väga veidrad, ega teisenenud, ei mõista, nad ka ei sega, kui keegi tahab seal midagi kuidas nikerdada või, või noh, näiteks selline kevadine meelelahutusele, muumitrollide-le, et nad võitsid filmilindi, hakkasid seda luubiga põletama ja nii kaua põletseid, kuni filmilint otsa sai selliseid Vigla kevadine rutiin, et mis mõte sellel oli, seda ei küsigi keegi, et aga noh, nii oli tarvis teha. Et noh, kuidas siis muidu ja noh, näiteks väga tore stseen on jällegi muumipapa memuaarides kus on selline tegelane nagu tont, kes noh, mingis mõttes esmapilgul tundub selline väga radikaalne, räägib kogu aeg mingitest kontidest, julguvatest ja luudest ja teine tegeleb nagu hirmutamisega tegelikult võinuga katakse noodi lähemalt suhtlemisselgub, et tegemist on samuti väga see kena inimesega. Näiteks ma loen selle katkendi, kus siis tont oli nagu tuttavaks saanud seal kogu ülejäänud staffiga ja siis humi papa tähendab, kirjutab oma memuaarides siis nii, et minu tantse ja ka vastuvõetud kuningliku lind, asunduse liikmeks, aunimega õudustest hirm. Kuule tont, ütlesin mina, kas sa ei tahaks minu juures elada? Ma olen natuke üksildane, muidugimõista ma ei ole iseendast kartlik, aga vahetevahel hakkab öösiti siiski üsna kõhe kõigi põrgukoer, nüüdistont ja kahvatus solvumisest, kuid rahunes, siis, ütles jah, muidugi see on sinust kena, tegin Tondile aseme suhkrukasti sisse ning värvisin selle mustaks ja kaunistasin ristatud sääre kontides mustriga, õdusam oleks söögikausile, kirjutasin mürk, hirmus rõdus, ütles don't segab see sind kuma keskepaiku natuke kolistanud, ma olen sellega nagu harjunud kolistaga, pealegi vastasin, aga mitte viie minuti järasem merevahust trammi katkeda ja see on väga väärtuslik. Olgu pealegi viis minutit, sõnas don't, aga jaaniöö eest ma küll ei vastuta. Ühesõnaga pilt selle kohta, kuidas ta hakkas tegelema näputööga ja kudus, salle seal sedasama oma suhkur kasti sisse löödud aseme sees, et noh, see on just selline armas ja nii tahaks ju kõik nagu elada oma sõpradega siukses harmoonias. Et jah, sõber, angel don't, aga samas on ta lase tehtud suhkrukasti sisse ja tema toidukausi peale on kirjutatud mürk, et tal oleks õdus. Ja ta koob sulle mütsi ja käpikuid, et noh, muumitrolli selline minu jaoks ju väga sümboolne tegelane on ka sekelda ja kes on üldse niisugune mees, kes jätab helepruuni mulje, kui teda silmitseda ta praktiliselt üldse ei seisa, vaid kui vähegi võimalik, seda lebab täna niisugune veidi kulunud kaabu, suits on tal kogu aeg suus ja noh, siin raamatus küll ei öelda, aga küllap ta jõuab ka õlut. Lasteraamat nagu õllesterite juttu vist ei ole minu arust, aga, aga noh, see on tegelikult ju mõistetav, et et küllap ta Adelaskel õunapuu otsas need, eks ta siis on need õlled sinna puu otsa ilmselt ei nähtud, kuidas ta neid seal joob, aga noh, arvata on, et et juuda, jõi õlut, üldse magas hästi palju ja teinud mitte midagi, mis teda häirinud oleks võinud. Vaat et niisugune raamat on muumitroll, mis on. No ei saa nüüd öelda, et lausa piibel, aga igal juhul oli ta mul omal ajal ikka täitsa peas, praegu hakkab veidi ära minema meelest eks, vanadus tuleb juba peale. Aga nii ta on. Siis on teine väga tore raamat, mis jätkab umbes sedasama ellusuhtumist, on selline raamat nagu kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused? Jah, ma lähen, suur Robin Hoodi sõber, aga ma olen palju vaadanud filme ja igasuguseid asju, mis Robin Hoodi põhjal on tehtud ja ükski neist ei ole mulle meeldinud, sest kõik nad on erinevate kaardina ilmselt sellest raamatust ja minu arust täiesti valed ja, ja vastupidi, nad häirivad mind, ajavad vihale ja üks mu unistusi on tegelikult dramatiseerida kunagise raamat ja külma sõda ka ükskord teen, ma arvan, et ega pääsu ei ole, et mis raamatu suur võlu on see, et siin raamatus ei ole tegelikult ühtegi naistegelast mis on nagu väga huvitav, tähendab, et ta loob sellise sinu kirjeldatud tegelikult sellist joodikute idülli metsas jällegi väga idülliline ja kaunilt, eks ole, hulk mesi on lahkunud oma kodudest, Nathan, Lindpriid, Nad elavad metsas, sind kordagi tall vehke tegevus toimub küll Inglismaal, aga siin ei öelda, et oleks talv. Siiski korra mainitakse talve, nad veetsid sinise kuldi kõrtsis kogu see kamp terve Talvarid kõrtsis, sellest pikalt ei räägita sellest millakseni paari lausega mööda on jälle kevad ja kõik lähevad metsa puu alla tagasi. Ja seal puu all siis eks ole, lastakse noolt, vaadeldakse aga samuti seal tohutud tünnid sisi hüva märtsi õllega ja keerlevad lakkamatult hirved vardas, keda sealt metsast maha lastakse ja kõik Robin Hoodi filmid, mida ma olen näinud, on vastupidi, kujutatakse seda metsaelu hästi räpase sellise ohtlikuna, et kõik need lind, preid elavad nagu pidevas hirmus. Raamatus mingit hirmu ei ole, sest noh, mitte keegi neid metsast üles ja see on täiesti võimatu, ehk neid otsitakse, tohutute grupid kammivad metsaaeg-ajalt, aga iialgi peale ei sattunud ja keegi ka ei muretse selle pärast, et neid võidakse seal tabada ja samuti filmides alati nagu rõhutatakse Robin Hoodi armastuslugu, aga armastuslugu filmidesse, teate, kõik, see viib filmi nagu oma omasoodu edasi siis alatise armastatu, kuidagi langeb sherifi kätte, Robinho ta minema päästma nii edasi. Selliseid asju siin ka ei ole, et siin ikkagi keskendutakse söömisele joomisele loeksin siit jällegi mõned iseloomulikud katkendid. On üks tore lugu, kuidas väike Jon riietub mungaks lihtsalt selleks, et minna seiklusi otsima. Kohe varsti tabab teda seiklus, sellepärast et ta jõuab, et ta jõuab ühe künkaharjale ja silmade eespool orus kena väikest õlgkatusega kõrtsi. Selle vaate peale uudistama siseseks vali. Soovin sulle õnne, armas sõber, sest seal on su südamerõõm nimelt mõnus puhkus ja kange mutt õlut ja siis ta siis ta läks alla ja siis öeldakse ka tema süda rinnus, naeris kogu aeg ja jõudis siis kõrtsi juurde. Seal istus hulk rõõmsaid mehi, kardset harjuski, kerjus, kerjused olid siin alati kogu aeg kõrtsis, jõi mehe moodi, neil oli roppu moodi raha alati mingit tööd teinud. Ja noh, ülejäänud teemed, Garcepi harjusk, kes peaksid ka mingit teedis tegema, Nadkem kunagi teinud mingit tööd ja siis nad siin saavad sõpradeks ja tuuakse väiksele tsoonile õllekann, seda kirjeldatakse väga kaunilt, õllekann toodigi, kohe ulatati väiksele Johnile puhunud vahu õlle pealt natuke kõrvale ja saanud suumärjukest ligi, kummutas ta kannuga kõrgemale ja kõrgemale, kuni põhitõusis vastu taevast ja ta pidi pimestava päikesevalguse pärast silmad kinni pigistama. Siis võttis ta kannu suult, sest sinna polnud enam jäänud tilkagi, ohkas täiesti rinnast vaadates teisi niiskel silmil vangusades pühalikult pead. Kas pole ilus, eriti sellisel palaval päeval tartus lugeda, sellist sellist katkendid, kas ei veaks kohe lõpetada meie seda, seda üritas sinna minema hoopis kuskile mujale ja kohe tuuakse muidugi uus kann õlut ka väiksel Johnil aga mitanud õlut joovad, nad söövad tublisti. Ja siin on näiteks kirjeldus, kuidas Robin uud jällegi on riietunud kerjuseks, et minna samuti seiklusi otsima. Ja unistab igasugustest maitsvamatest asjadest, mida ta süüa tahaks. Ja mis need siis on, esiteks tahaksin ma õrna loo lihatäidisega kena pruuni pirukat, aga et see ei oleks kuivalt küpsetatud, vaid tublisti immutatud laeleemega, mis ta mahlaseks teeks. Teiseks ma tahaksin nüüd korralikult küpsetatud kanakest, mis oleks liua peal kenasti viilutatud kõrkude tuvimunaratastega, selle juurde tahaks ilma pikka peenikest koldel küpsetatud nisuleiba. See ei peaks olema veel ahjusoe ja sileda pruuni koorikuga sedasama värvi, mis minu armsa piiga Maarjani juuksed. See on ainuke kord, kui seal raamatus mainitakse mingit Maarjan hiljem. Ma ei tea, mis tal hakkas, võib-olla ta on purjus selles katkendis. Ja seesinane koorik peaks olema just nii krõbe ja habras nagu valge jääkirme, mis Talebommikul vagusid katab. Tõsisemate roogade osas oleks see kõik, kuid siia juurde peab käima ka veel kolm kena kõhukalt pudelit ühes maleva aasia teises kanaarivein ja kolmas kaelani täis minu oma armast kanget valget. Siin muidugi mõelda viina, siin mõeldakse ikkagi mingeid mingeid vein, aga ikkagi on see niivõrd jällegi ikkagi niivõrd kaunis kirjeldus ja ja mäletan, kui ma seda raamatut lugesin, siis ma mis ta on ilmunud 79 ilmunud, siis ma olin üheksaaastane ja loomulikult ma joonud õlut ja tegelikult ma ei söönud vist õieti liha, sel ajal olin seal, kästi närv poisikaga mulle kohutavalt see raamat meeldis ja, ja küllap see ennustas ette minu tulevikku, et ma hakkan õlut jooma ja lähen paksuks, eks ole, et see kõik on raamatus tegelikult sees olemas. Ja küllap see omaette valmistasime ette selleks ajaks, kui ma nagu satun näiteks ülikooli ja kaunid tartupäevad ja nii edasi ja nii edasi, et siis see kõik nagu saab tegelikkuseks, nii et lapsepõlveraamatud ennustavad ette kindlasti tulevikku. Ja siis tahaks rääkida eesti lastekirjanduses, et ega eesti lastekirjanduses pole minu jaoks küll midagi vastu panna Juhan Jaiki kaarnakivile, mis on täiesti iselaadne teos Ricenerites tontidest ja Kaarma kividest ja muudest asjadest paksult täis tuubitud. Ja erineb ülejäänud Eesti laste kirjandustest, nendest sipsikutele naksitrallid Kunksmoor võib-olla minu arust selle poolest, et tal on mingisugune eriline ürgne põhi, mis teeb ta ikka täitsa eriliseks. Ma mäletan, kui ma esimest korda lugesin, ma olin täitsa hämmastunud, et Eestis on kirjutatud nii kihvt tondi ja, ja muid jutte. Ja noh, kahtlemata jällegi võib kohe hakata mõtlema, et et eks siin ole omad mingid põhjused, miks ma ise hiljem hakkasin nii palju lugema igasuguseid muinasjutte just ja, ja iga krativärki uurima ja miks ma näiteks Rehepappi kirjutasin ja kõik muu, eks see on mingis mõttes selles peidus selles kaarnakivis näiteks. Ja teine selline raamat, mis mulle omal ajal hästi suure mulje jättis, on tegelikult need kaks raamatut, ma võitsin ühe kaasa, August Jakobson on töödanud ümber eesti muinasjutte vana Jagommunist, August Jakobson on palju kurja teinud, aga minu arust vähemalt ühe hea isa on elus teinud. Ja kirjutanud väga kihvtid raamatut eesti muinasjuttude põhjal, ühe nimi on siis puujalaga katke, teise nimi oli vist suur onu ja väikevennapoeg ja need olid kindlasti minu lemmikraamatud lapsepõlves jällegi ühed paljudest tuhandetest sadadest ütleme 1000 on palju öeldud. Ma loeks näiteks siit ka vähemalt mingi katkendi ette ühest, et te saaksite aru sellest Jakobsonist Kiilist natuke, kuidas ta neid muinasjutt on ümber töötanud ja kui iseäraliku mulje tõesti jällegi eestlastest jätavad, et siin on nagu tegevusi sele, mõnusate nimi on parunihärra sõit, põrgusse, kangelaseks on mingisugune kaheksakümneaastane vana mees Talumees, kes pole kunagi mõisas peksa saanud ja okei, satub see kuuldus siis kurja paruni kõrvu, kellel on kiki kammitud prussaka vuntsid ja need tõusevad kohkumusest velgikimale, kui ta kuuleb, et on selline talupoja keskele peksa saanud ja käratab, et tuleb homme tulla, Mõisa tuleb peksa ka saada, ei tähenda mitte peksa, et talle antakse nagu ülesannet, kui ta seda ülesannet ei täida, siis ta saab pekstes ülesanne tuleb sõidutada parun põrgusse. Aga kui ta seda ei tee, siis vanemasse peksusesse asi ei kõlba. Talupojad on peksmateni vana ees. Taat läheb maanteed mööda ja mõtleb ja räägib ainult ette, nii või mina, vana inimene, liiguta põrgut vaatama. No kust mina tean, kust kandisse põrg, vasu, ega seal ikka midagi muud kur rikuvad mu ihu veel enne surma ära, kuulutavad mu hinge veel vanuigihäbi sisse kõveraks. Samal silmapilgul, kui taat nõnda mõtles, ilmus lepingus must mees vastuste juurde ja ütles. Pole midagi, vanaisa, selle kõigega kamarakend hommikul enne kukelaulu ronkmust täkk tõlla ette, seda treppi on härra kord juba tõllas. Lase otse mõisa väravast välja ja plaksutab kolm korda piitsa. Jõuadki varski põrgusse ja sulle endale pole seal midagi karta. Sina pole meie majaliste nimekirja võetud ärasaga sellest sõidust enne tagasi jõudmist kellelegi sõnakestki räägi. Mis ma sellest ikka räägin, rääkimata paremon, nõustustaat, õigus, vanaisa on parem, ilma selle enneaegse rääkimisetan. Tüki parem, noogutas must mees, hüppas üle maanteekraavi ja kadus tagasi lepikusse. Taat tegigi nõnda nagu must mees õpetas, ei kõnelenud loost. Ei, kodus ei külas hommikul rakendusega paruness kõige uhkema ronkmusta sõidutäkuaiste vahele traavis häärberi ukse ette. Härra oli juba riigides, istus kohe tõlda. Taat kihutas ohje pingutades väravast välja. Seal plaksutas ta kolm korda piitsa ja keegi oleks nagu koheda kõrvale pukki hüppanud hobusejuhtimise enda kätte võtnud. Lendasid mööda põllud ja väljad, jäid selja taha, metsad ja rabad. Viimaks jõudsid nad voore küngas, teeme mäenõlvade vahele ning kui ühe künka küljes suur pime koopasu nähtavale ilmus, märg Attacki jätta kõrvale pukis istub tõesti seesama must mees, kes oli tema keelel lepiku vahel juttu ajanud. No näed, vanaisa olemegi üsna lihtsalt kohal, ütles must mees, mu poisid tulevad kohe härrale järele, sina jääd siia ootama. Kohe astusid koopast välja kaks veelgi mustemad meest, avasid tõllaukse, aitasid kurjaparunite last välja, aitan seda tõllast välja, nabisid kohe kaenla alt kinni, viisid kärmel sammul pimedast koopasuust sisse. Ta ootas ja ootas, ei tule ega tule kurjaparunid koopasse tagasi. Ja kui teile ootamisest villand sai, õhtu hakkas kahjuva kätte jõudma. Hõikas ta nii kõvasti, kui vähegi suutis. Parunihärra hai parunihärra. Kohe tuli koopast välja veel üks must mees, astus taadi juurde ja küsis, keda sa, vanaisa nii kõva häälega hüüad, keda, keda paganad, muudkui mõisahärrad, vastastaat, tigedad, parunid, uisumõisahärra ja tige, palun üks ja sama inimene on, siis ta enam tagasi ei tule, ütles must mees, sina seda nüüd ilusti koju ja ütle ka paruniproua leta, kallis mees on põrgus hästi vastu võetud. Natik aeda tagasi andsid poisid talle 80-st tosinast just selle kõige viimase siraka. Eri hakkabki nüüd iga päev oma osa saama, kuni ta maha rebenevatest nahatükkidest kõigi Theo meeste vanadele vermetele paiku jätkub. Ei, mina julgen niisuguse jutuga mõisaproua ette minna, distaad kohkunud, andke mulle vähemalt kirjatähti kaasa, muidu hakatakse veel mõtlema, et mina ise olen saksale paha teinud. Siis oota veel ivake, sihukesi asju ajavad meil väljaõppinud kirjatargad, ütles must mees, kadus jälle koopasse. Varsti tulid kaks musta meest tagasi, ühel klassipintsel, teises värvipott punase värviga. Käskis itaatianud vööni paljaks võtta, dategigi nõnda kiskus kuue maha piri sara särgigi ja kaks musta meest kirjutasid midagi ta paljule turjale soovisid talle siis sõbralikult head aega ja ütlesid. Vaat seda näitama mõisaprouale, kui loe. Küllap siis hakkab sind ka uskuma. No vaat, ja nüüd tahad, sõidab tagasi, näitabki mõisa proualises oma selga, mõisaproua sureb samal öösel ära, mis mulle siin väga meeldib, selles loos on selline hästi hästi hubane, hubane suhe nagu põrgu ja inimeste hääled püütakse 11 vanaisaks, tähendab, ollakse selline väga leplik ja rahulik veel. Igale poole saab tõllaga sõita siis noh, mitte iga vot ei mõista kirjatarkus, selle tarvis on ikka väljaõppinud mehed, kes pintsliga askeldavad, noh ühesõnaga see on kõik nii kuidagi armas ja kodune, eks ole. Et siin on ka lugusid just sellest, kuidas näiteks ka vanapagana juures teenitakse, et põrgu pole midagi muud kui üks suur talu, kus on siis tagatuba, kus vanapagan magab, norskab ja alati on mingid sulased sulatüdrukud seal põrgusele askeldamas ja ühesõnaga, seal seal puudub nagu selline kristlikule maailmale omane selline paradiis, põrgu maa, sihuke telg, et kõik on nagu ühes külas koos põhimõtteliselt mingi Lepistikud aga on, on, eks ole, põrgu ja samuti on siin raamatus on tegelane vanataat, kes on siis nagu jumal, kellel on sulane, Jaan keskak käib ringi, askeldab kogu aeg, ajab mingeid asju. Et tema on ka nagu põhimõtteliselt üks naaber siis et seal ei olegi kodu keset linna. Et astuvad läbi, räägitakse midagi, samuti ka loomad, eks ole, ajavad siin, siin on mingisugune konn näiteks kellel on plaan inimeste maa paljaks süüa ja kõik inimesed nälga suretada siis on seal katkudsin, eks ole, kes käivad ja, ja on ka siuksed talumehed tegelikult kes koputavad uksele, siis viivad aeg-ajalt kellelegi ära, nii et noh, siin midagi sellist suurt ja ülevat ei ole, kõikjal toredad veidi murdekeelsed tegelased kes väga sümpaatsed on ja noh, kaarnakiviseina tegelikult samamoodi, et siin on ju väga kuulus jutt sellest, kuidas näiteks leitaksegi vanapagan metsast, kes on haige, keda siis ravitakse, keda lõpuks kirikuõpetaja mingil põhjusel üritab ära põletada, aga see rahvale ei meeldi, sest et vanapagan ei ole ju kellelegi midagi paha teinud elas vaikselt metsas, mis siis põletada ja, ja siis ta tuuaksegi päästetakse tulesurmast ära ja, ja läheb metsa tagasi, nii et et noh, mõnelegi nii kuidagi väga meeldiv, meeldiv suhtlemine, selline muumitrolli lik miski nendest raamatutest läbi kumab. Ja lõpetuseks, ma tahtsin pöörduda tagasi selle jutu juurde, tegelikult lasteraamatuid tuleks nagu pidevalt ikkagi üle lugeda, aga ka vanemas eas, sest väga palju on selliseid kohti, mida nagu ei mäleta, et lasteraamatut sageli Konju tuttavad just nimelt mingite inimesed arvavad, et neile annad tuttavad mingite filmide või teatrilavastuste järgi, aga sinna pähe ikka ainult mingi selline pealiskiht. Et noh, klassikaline näide on näiteks kevadel minema kaasa ei võtnud, aga kus on tegelikult üks minu lemmik, siin on seen, kui Arno on kellegi ennast täis joonud ja siis mis toimub tegelikult sel ajal tema kodus, et enamus testi teha kindlasti kevades on üks selline tegelane nagu loll Mart kellega saab pöörast nalja, kes räägib mingeid õudseid, jutte, mida ta metsas näinud, sel ajal metsas põõsa taga kuulnud nurinat mingisuguseid noaga mehi näinud seal liikumas ja siis minnakse otsima metsas Mart tuleb kaasa, hästi, ei julge seda ähvardada, antakse see on väga pikk sketš tegelikult ja pööraselt naljakas ja seda keegi kevadest selline asi on, sellest libisetakse alati möödud, heal juhul mainitakse seda Arno joomist, aga seda, kuidas saare pererahvas seda otsis, koos loll mardiga sellest tegelikult ei ole, ei ole mitte keegi kuulnudki. Jah, vot nii. Ja üks raamat on veel näiteks nagu häklemeri finn, kus minu lemmik osa tegelikult algab selle raamatu lõpus ja see on jällegi see osa, mida kunagi filmides. Et keskendutakse nagu sellele, mis seal eespool toimub. Noh, ma usun, et te teate, mis seal toimub, eks ole, on et kuningas ja hertsog kaks vulgust, kes väidavad, et nad on kuningas ja hertsog ja noh, ühesõnaga kõik, mis toimub, aga lõpus, kui siis Chimm, neeger, Simm, kellega hakkan põgenenud, on kinni võetud, pannakse ta mingisse kuuti luku taha, siis ägevali finni üritab teda vabastada ja samal ajal satub sinna Tommaso aia häkkeri. Mõni film vabastaks seda väga lihtsalt, et see on selline kuut kus põhimõtteliselt võid põlvega lükata ja läheb ümber, eks ole. Ja saad selle Simmiliselt. Et aga Tom Sawyer loomulikult nii ei tee ja see võtab aega tohutult. Tegelikult silmi vabastamine, sest see ei ole niisama lihtne symbol tegema. Esiteks ta tuleb välja kaevata küüntega ei tohi noaga, sest vangil kunagi nuga ju ei ole tegelikult. Tom Sawyer teeb kõike nii, nagu ta on lugenud raamatutest, kuidas krahv Monte Cristo põgenes umbes samamoodi Jimmy põgenema aidata. Tohutult vaeva, ma loen näiteks. Üks asi on see, et Chimm peab oma pappi seinasse uuristama, nii teevad kõik vangid, ütleb Tom Sawyer. Simm ütles. Oi, noorhärrad on, mul ei ole vappi, mul pole muud kui see vana särk ja selle peale ma pean päeviku kirjutama, see on jällegi üks Tomi nõue Chimbav särgi välja kirjutama oma verega päeviku. Sest kõik vangid teevad siin muidugi kirjutada, üldse ei oska mingeid tammede pois aisa arutšim. Vapp on hoopis midagi muud, ütlesin ma. Simmil on ikkagi õigus, kui ta ütleb, et tal pole vappi, sest tal tõesti ei ole seda. Arvame, et ma seda isegi tean, ütles Tom, aga sa võid uskuda, ta saab selle vapi, enne kui ta siit minema läheb, sest minema peab kord ja kohus, teeme elulukku, ei tohi vigu teha. No vat siis Tombonistab mingi vappi, vapikilbil peaks all paremal pool olema kullatud risti vapiloomaks peab olema lamav koer, tema jalgel kitt, orjuse märgiks. Pappi peaks, peab olema roheline põikjoon ja kolm ristion helesinisel põhjal. Keskel peab olema kollasel põhjal põgenenud neeger, pump, võlal ja vasemal pool kaks tuge, mis tähendaksid, syndiuminud avad näiteks selline asi on tal. Niisiis peaasi oli kindel. Siis hakkas Tom pead murdma kurva pealkirja kallale, mulle Chimmide seintesse kratsima, nagu kõik teised olid kratsinud. Ta mõtles terve hulga pealkiri välja, märkisin paberile, luges ette, pealkirjad olid sihukesed. Esiteks, siin murdus vangistatud süda. Teiseks, siin lõpetas oma mureliku elu õnnetu vang unustatuna maailmas ta sõpradest. Kolmandaks. Siin purunes üksiklase süda ja väsinud vaim läks puhkusele pärast 30 seitsmeaastast üksikvangistust. Ja neljandaks, siin suri kodutule sõpradeta pärast 30 seitsmeaastast kibedat vangipõlve kõrgest soost välismaalane Louis 14 vallaslaps. Tommy hääl värises seda lugedes oleks peaaegu kokku langenud, kui tali Nad ei suutnud kuidagi otsustada, missuguse kirja Simmide müürisse uuristama. Kõik kirjad olid ühteviisi head lõbuks Tarvastataseptšimmil need kõik seinale kritseldada. Simm ütles, et tal kuluks terve aasta, kui ta peaks nii palju sõnu raudnaelaga palkseinale kratsima jätta. Pealegi ei tunne tähti. Aga Tom ütles, et uuristatele tähed. Ja tal pole siis muutub, kratsib sügavamaks. Natukese aja pärast ütles. Mul tuli meelde, et palksein üldse ei kõlba vangikongis pole palkidest seina pealkirjadele puuristada kaljusse peame siia kalju muretsema. Simm ütles, et kalju on veel hullem kui palgita. Ütles, et tähtede uuristamine kaljusse kestaks nii pagana kaua, sellega üldse valmis ei saaks. Tom ütles, et ta laseb mind teda aidata. Siis tuli ta vaatama, kuidas meil Simmiga sulgede tegemine edeneb. Ma ei mäleta, neid sulgi pidid tegema ka hästi, palju pidi sull kirjutage. Tom ütles, siis tean nüüd, mida teha, vajame kaljut, vappi ja kurbade pealkirjade jaoks võime tabada kaks kärbest ühe hoobiga. All veski juures on hästi suur käiakivi, toome selle ära, uuristame sinna sisse, mis tarvis, teritame sellega ühtlasi suled ja sae. Ja polnud just halb mõte, aga käiakivi polnud ka just mitte väike. Arvasime siiski, et sama asjaga hakkama ei olnud, veel keskööd jätsime Jimmy üksi tööl ja ise läksime Veski juurde. Leppisime käiakivi, hakkasime seda koju veeretama, kus oli hullu ränk töö. Mõnikord tahtis kivimil vägisi ümber kukkuda ja mitu korda pidisemaid peagu lömaks vajutama. Tom ütles, et teine meist jääb kindlasti alla, enne kui me koju saame. Kui poole teeni jõudsime, olime puruväsinud üleni higised. Nägime, et polnud midagi parata. Me pidime Jimmy appi kutsuma. Siim tõesti siis oma voodiotsa üles, niiet kett voodijala ümbert vabanes käänas endale keti ümber kaela. Roomasime kõigi august välja, siis veeretasin Jimmyga kahekesi käiakivi koju, nii kui midagi. Tom ülevaatajaks 100 taustast paremini kui ükski teine poiss maadel. Ta oskas kõike kangest hästi meie kaevatud auku hästi suur, aga polnud siiski nii suured. Käiakivil oleks sisse mahtunud, aga Simm? Labida tegi augu ruttu parajaks. Siis kaitses tom naelaga kirjad kivisse ja panid Jimmy kohe tööle. Naela meisliks. Altrisuhunnikust leitud raudpolti aamiks tarvitades piduda tähed kivi raiuma. Tom käskis töötada, kuni küünla ära põleb. Alles siis tohtis ta magama minna. Käiakivi pidi ta oma õlg koti alla peitmine selle peale magama. Disaitasime tal keti jälle ümber voodijala panna. Pidime ise ka magama minema, aga Tommyle tuli veel üks mõte ja ta ütles siin ämblikke Anžim. Ei, mister Tom, tänu taevale ei ole hea küll me toome sulle mõne. Hoidku küll, kullake, mul pole neid vaja, ma kardan neid, Tallinn neid niisama vähe kui Latsutajaid, madusid. Ta mõtles paar minutit ja ütles, see on hea mõte, ma arvan, seda tuleb teha. Seda peab tegema arusaadav, suurepärane mõte. Kus sa neid hoiaksid, keda? Mister. Tom. Latsutajaid, madusid, alastaja hoia küll, minister Tom õigu siiamaani madu tuleks, siis lähen kas või peaga läbi seina tõepoolest. Aga siin mõne aja pärast ei kardaks neid enam. Sa võid nad taltsaks teha talksaks üsna hõlpsasti, iga looman tänulik headuse ja lahkuse eest, nad ei teeks midagi paha inimesele, kes neid hoiab, seda ütleb iga raamat, katsu ainult muud ei nõuagi katsunud kaks või kolm päeva, kui sa maoga hea oleksid, hakkaksin õigemini armastama ta magaksu juures ei tahaks sinust silma pilgukski lahkuda, käänaksena sul ümber kaela pistaks oma pea sulle suhu. Palun meisterdama, ärge rääkige nii, ma ei suuda seda kannatada, ta paneb mu pea mulle suhu, ta võib kaua oodata, enne kui ma sellega nõus olen. Ja peale selle ma ei taha, et ta minu juures magab. Zimmera oleni, rumala vangil peab olema mõni tumm lemmik ja kui madu selleks iialgi pole tarvitatud, noh seda suurem au sulle, kui sa oled esimene, kes seda on katsunud, midagi paremat sai või soovidagi. Nojah, ühesõnaga lõbustuvastadele rotid. Seda peate rottidele mängima, muusikatele tuuakse ka kamm, paberit, ta mängib neile kammipilli ja siis noh ühesõnaga ta peab veel väga palju asju tegema, näiteks talle tuuakse plekist taldrikut, kuhu ta peab ka kraapima peale sõnumeid ja neid aknast välja loopima. No vat see tähendab, vaat see osa jäetakse tavaliselt Glaberi fini filmidest igalt poolt välja mis seal tegelikult kõige kõige põnevam, kuidas Simmi vabastamine käib, mis tõesti võtab väga kaua aega. Lõpuks nad hakkavad anonüümkirju kirjutama, Mises hoiatavad, et teie ettevaatushädaoht läheneb midagi, silmad lahti, tundmatu sõber, kleebime neid, maja seinal on kogu maja rahvas läheb hästi käivile lõbuks, pannaksegi ümber Simmi Simmisele maja umbes 10 püssimeest välja tänu sellele. Nii et vat seda ma tahtsingi öelda, et raamatute läheb ikka jälle üle lugeda, et siis inimene muutub samasuguseks nagu Tom saiela teeb kõike. Nii nagu raamatus on ette nähtud, mitte ei mõtle oma peaga välja, vaid teeb nii, nagu ette nähtud on. Aga kas see on nagu neid Jakobsoni muinasjutt, õudne ei olnud lugeda, sa räägid, et see on nagu väga mugav ja kodune ja kõik on tore, et aga mine Dioigi lood, et kui sa neid lugesid, lapsena, kas seal mingeid selliseid hirmumõtteid? Tekkinud ei, Jakobsonile kindlasti mitte ei ole mitte midagi õudset, sellepärast et seal kõik pahad saavad karistada kõikidel headel läheb väga hästi, et seal ei ole hetkegi selliste noh, mingeid probleeme, ühesõnaga seal kellelgi positiivsel tegelasel ei ole, et ainult sellised kurjad parunid, neid viiakse küll põrgusse, aga noh ega see põrgu ei tundu ka selline kristlikud kole koht, et ta on lihtsalt ilmselt noh, mingisugune talumaja, nad viiakse sinna ja mis sellega tehakse, seda täpselt ei tea, aga no mis ühes talumajas ikka teha võidakse nii koledat, et ega seal ei ole mingit keemiat, katlaid ega ega mitte midagi säärast ja haiginet kaarnakivilood ja kus need kratid kollid käivad, aga need on ju ka tegelikult väga lahked mehed ja ja siin puudub ka samamoodi niisugune kristlik õudus, mida, nagu leiab mingitest koodi lugudest üles tõusnud surnud singuga, keegi tõuseb üles, sest ta räägib ikkagi muhedas murdekeeles. Mis seal siukseid ikka kardad, mingisugune võrakena üles tõusnud. Et kõik need kollid näevad välja nagu niisugune, nagu ma, Aapo Ilves. Kas sa kommunistliku lastekirjandust lugesid ja missugune sinu suhe sellesse? Jah, noh, kommunistliku lastekirjandust. Eks ma ikka lugesin näiteks vanake aabits meeldis mulle väga, ehkki seal oli ka väga kummalisi asju, aga sel hetkel, kui ma lugesin, et mind ei häirinud, siiamaani teevad teevad nalja, et seal oli näiteks mingisugune ameeriklane, ameeriklane, kes lõpuks vanake Ottawad muutis ta koeraks, aga siis ta hakkas esinema saates Ameerika seal, kus ta haukus iga nädal korra selline, ah, väga teravalt ei pandud, aga lapsele tunduseni kuidagi huvitav, et näed raadiosaade, kus koer haukus, iga nädal nad päris huvitav võis olla ja noh, nad olid ju nii pahad, need ameeriklased, et kes seal siis olijatega neist kahju ei hakanud, et nad olid omamoodi sellised, nagu need mõisnikud siin. Et kes seda siis seal nüüd nii analüüsi lapsena, et kas see on tõsi, et kas ameeriklane on nii halb, miks ta ei või olla, ju ta ikka on ka mitmed Avelik, 100 kaaluvad, et võib-olla seal ootavad sisse sattusid halvad ameeriklased. Jah, noh, ma väga selliseid kõiki kommunistlik lasteraamatu muidugi neid lugenud ei ole. Kaidaar, ja ma olen ikka üsna vähe lugenud näiteks. Aga sellised kunstmuinasjutud olid ju väga armsad. Täiskasvanute loomutuid globsena lugesid? Küllap ikka, eks see täiskasvanuraamat on ju raamatud, on need, mis on kirjutatud täiskasvanutele ja muud lasteraamatut nagu näiteks kolm musketäri või 20 aastat hiljem. Et sellest võiks ka veel rääkida, et see on ka huvitav fenomen, näiteks 20 aastat hiljem meeldis mulle hoopis rohkem kui kolm musketäri, kuna juba lapsena mulle tundusid need kolme musketäri tegelased kuidagi sellised liiga noore. Kuidagi rumal, et ajasid mingeid Halyticalitelegi armunud, selliseid tuulepäised, aga vastandused hiljem nad olid väga elutargad, neljakümnesed, eks ole, kes juba teadsid kõike, ei sattunud millestki eriti vaimustusse, olid sihuksed, skeptilised, lugesid raha hoolikalt. Rattan, Janno oli hoopis toredam, seal ta oli selline tõesti selline küünik, kes võis seda teenida, võis teist teener, nagu kasulikum oli täpselt, selles samas sealt selline negatiivne tegelane mitte hetkegi loomulikult võtta. Jäi kangelaseks, aga tal oli nagu mõistust juurde tulnud, nii et mulle sellised päris uljad, kangelased, viieteist- aastased kaptenid pole nagu kunagi olnud sellised lemmiktegelased, pigem veidrikeks, teadlased, raamatutes mulle meeldisid ikka sellised koomilised, kõrvaltegelased või sellised, kellest oli palju abi, aga kes ei olnud selliseid puhtakujuliselt sangarid. Et need on suhteliselt igavad tegelased, ükskõik, kas nad on siis näiteks kommunistliku mingi raamatu partargid või nad on tõesti seal suulvernist, need mingid 15 aastased kaptenile mingid muud heerused, positiivne, läbinisti positiivne kangelane on, on ikka igav, et siin on ka näide seed Robin Hood kasv, eks ole, siin raamatus on ta selline tegelikult joodik, ütleme austrite lakkamatult, joob õlut ja kakerdab seal metsas ringi, ehkki kordagi muidugi mainitud heleda Burjas oleks aga filmidest, temast tehakse selline ilus mees lokkidega kangelane, kes siis jooksev lasen, vibu vehib mõõgaga ja see nagu võtab kogu mahla välja asjast. Piltide kohta küsida, kuidas teie suhe lapsena aeglaste raamatu piltidega Kaarlangi teemas vajadus mudeliga isi õudus meelde, mida sa oled riiuli säratasin. Illustratsiooniga. Jah, siin on koledaid pilte küll, mäletan lapsena mind kõige rohkem, ma kartsin, oli selline raamat nagu peata ratsanik, kus oli siis õnneks on siis siin sees, eks niimoodi oli üks pilt, kus on siga, hobune ja allima peata, kogu on peal. Ja ma jään seda raamatut üldse lugenud, olin päris pisike ja lihtsalt oli see riiul, kus olid need seiklused maantee ja võtsin selle raamatu, vaatasin, ja uh, ma julgen seal toas käia pärast enam. Hea oli, et läks palju aastaid, enne kui ma julgesin seda raamatut lugeda mani õudsalt, kartsin seda peata ratsaniku raamatut. Et kui seal toas oli seal noh, minu tubadele. Mul õe-venna tuba, et seal oli seal toas oma pimedas ei julgenud sinna mitte iialgi minna. See oli nii õudne. Reni õudne raamat. Vahel emadepäeval ma veel võtsin ja vaatasin, et kui koles pani jälle ära. Selline magus valu oli sees, aga, aga üldiselt jah. Eks mulle meelsused naljakad pildid tegelikult ma olin suur Priit Pärna piltide fänn, näiteks. Et mul näiteks naine räägib, et tema väike talle üldse Priit Pärna pildide. Meil need tunnused nii koledad, aga mulle õudselt meelsed sellised vigurid, pildid, kus niuksed kentsakad tegelased peale ja pigem vastupidi, sellised hästi ilusti tehtud, võiks magusaid pilte ma nagu ei, ei sallinud, kes on siuksed lokkidega lapsena? Kleitidega tüdrukud? No neid muidugi eriti ei olnud ka sellistes raamatutes, mida mina lugesin, selliseid pandi tavaliselt luulekogudesse, aga vot lasteluulet ma ei salli, ma ei viitsinud seda lugeda üldse seal ei olnud nagu seal ei juhtunud midagi. Ma ikka helistan igal juhul proosat. Te kuulsite saadet Andrus Kivirähkist, kus ta rääkis oma lapsepõlves loetud raamatutest. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Litri panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Kuulake meid ka vikerraadio koduleheküljelt ning kirjutage elektronposti aadressil vadi ät r punkt e kohtumiseni. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.