Käik oli pilkane ja pick n, siis nad läksid mäkke. Selma, surnud neid ja vaikiv tundmatu, kes teda viis käest hoides üles mööda tühje teid. Seal äkki läbi kitsa kaljulõhe lõi koskedena võõras valguse Ühe. Ja kuristiku sügavuses vaevu silma aimas metsi, külasid ja laevu. Siin kustub Hill, on minu riigirajamäe teine juht, sul juba läheneb. Ma kuulen igavest häälte kaja ning tunnen, kuis mu julgus väheneb. Kes oled sa? Ma olen mullaisand. Mu käsul kasvab, kidub lapsi ja puu ma lõikal kogul. Kuigi seemne visanud mu põllule, on kahjuks keegi muu. Miks asjatult, ent lood aia viitmist? Mu päev on napp ja vili ootab niitmist kriit valgel mäel, kus nagu kuldsed niidid jäänud ripu kalju külge stalaktiidid. Üks hingel hoidis kõrgel pikka tahti ja hüüdis. Lase mullavaimust lahti. Kuid endistviisi Selma kerge pihk jäi saatjaga. Aiman untsakaid randu, oo kaunis käskjalg. Aga veel muisk, pelgu kõrgusteni siit ei kandu. Ju lehvib vastu taeva puhas hõng. Kuid mulle armsamad on maised Sambud. Need, suitsevad korstnad, maantee looklev lõng ja sipelgaaine jooksvad inimtombud. Sa leinad siin? Ei, ma ei leina. Sest just nagu elutu ja tühi kest on taeva kõrval minu julgeimaimus. Kui sageli ma olen viibinud vaimus neil radadel? Ning Selma tõstes käed näeb, kuidas ülal kiirgav udu kiigub ja teispool udu taevalaotus liigub ja laotuseni sirutavad, näed seal kuldne variloorid, kergelt künkaid, mis langeb hiiglapuude võradest ja taamal helisades vastu rünkaid, kolm koske kogub Kaljo maradest. Yks mingem, lausus hingel. Vaat need kaljud on piirimärgiks teispool koski, kohe näed seda, mida pole näinud veel paljud. Jah, tuli Selmalt vaevukuuldav vahe. Rõõm, kuigi nüüd kõik tusatera viiski. Ma leinan, särav saadik, leinan siiski mu süda hõiskab, aga meel on murt. Kõrv kuuleb hääli, aga vaim on kurt, meist sõlmaseni, õige Aimsul puudus. Kui arvad, et sa järgnema mul pead. Võib-olla rohkem väärt, kui pime truudus on taevale, su vastuhakk. Ning vead. Pea hüüdis mullavaim, miks viltu viid sa teda ohtlikum kui kahekeelsus, kui saatalate sapis hülgav riid on kõigis asjus liigne vabameelsus. Käsk on kuld ja mulle ikka tundus, et vabadusest rohkem suudab sundus. Mul oli eluajal iga tund sõnast Selma taevas mullast lähem. Ning ükski surve, ükski käsk või sund ei laseks ihata mulda vähem. Nüüd jõuan varsti Antsusse nii suurde kuid enne kaunis käskelg üks kord veel mind lase minna inimeste juurde. Miks, vaene Varik. Sest et poolel teel jäi seisma Hanno. Kui ta mind nüüd kuuleks, ei peaks ta igaviku tühjaks luuleks. Seal ingel vaikselt naeratas ning peos lamp kustus, tal. Mis võin ma kosta sulla? Eks mine, Selma. Kuigi selles teos on vähe tarkust, kui end poleks hullu, kid tõrkujaid lootusetut mängu. Jääks paraku Isamaa ja taevas kängu. Tuisu õhtu tuhmi Tinna valge talvepäike vajub. Üle hämarduva linna nukker leinahelin hajub. Siin ja seal ju latern vilgub mõne särklis, küünal tilgub, teisal teener tuled süütab võõrus peoks, mis kõiki tüütab. Üks vaid aken püsituunilt. Nixon, pime veel see ruum, kes on nooruk, kes nii juhmilt vahib välja nägu kuum. Lumes värelevad tule helgid, tänav kihab naiste jumes õhetavad külma nelgid. Priiskajatiotab valit veini, haruldane roog koju seljas, katkenud palit rota, vaene filoloog. Möödub hilinenud Reegi, auto põrab läbisegi, sakib rõõmsat rahvast. Aga liikumatult, akna taga seisis nooruk. Noh, ta lugu polnud endast kuigi ere, vaene, koolmeistrite sugu, range ei saa rohke pere, lahjaleemia lapitvammus. Kui keegi noorelt sammus soosikunas ametis meie sõber päevast päeva posti pääl, käis ametis ise oma sokke, õelus mõttes hulle plaanes, õelus tihti pilgata Endlasi ja. Ta polnud suurem asi. Kaua nagu unevangis mõlgutada noruspäi sellest, kes neis lume hangis enam kunagi ei käi. Kes ta elu kurba, kumma kiirgas kevadpäeva lumma kelle värskel kääpal vist juba seisab lihtne rist. Ammu vaikinud kella kumin, umbe upub noorkuu sarv äkki trepil häälte sumin, jala trump. Ning sõbra parv trügib tuppa. Mullapõues puhkad, Hanno, nüüd su arm võtaks tühi, on see õues alles koerailm? Jah, karm on su kaotus. Aga vähe oled nägurit veel näinud, vennas, võta mõistus pähe jätta, lein, mis läinud, on läinud küllalt, püüab Hanno ruttu leinast, sõbrad pole juttu. Line on kaval hiirelõks, vaatad, vaatad väike nõks ja sa oled puuri sulat. Kuid miks joosta püügirauda lauda, sõbrad rõõmsalt lauda ning ta süütab kähku tuled. Kiired valgustavad laest tuba tavaliste, vahest koitanud sohva, väike riiul, millel piip ja malemäng kapi otsas tolmunud riiul sirmi taga raudne säng. Pingil raamat, lambivari laetud relv ja riidehari. Laual leegitsevas reas pidulikud küünlajalad, lihvid pudelite seas rikkalikud maiuspalad. Aga tuttavaid kutt, usk valdab mingi ebausk. Jumal teab, Need olid vaesed, tähtsusetud paganad lihtsameelsed, valgekraed, leivaorjad, aga nad uskusid, et priisat viivust luurab uus ja hullem oht. Ning vaimustuse tiivust. Parem oleks väike koht. Seltskond laua äärde asub kõigil koormana, end lasub kohmetus ja meelehärm, sõbrad. Igav on vaikus. Kuhu jäi nüüd naer ning lärm, millest muidu maja kaikus. Ilus Minny, kortsus moorid, leidku leinast lunastust heida näolt, Need, mustad loorid. Nähes sinu punastust hajuvad mõtted ranged nagu kevadised hanged. Ning enne mõnd kaamet põske elustabki kerge punapilk, mis pisarais veel rõske vallatult ju kiirgab, kuna lennullurysler naer ning nöök, löök ja lõbus vastule. Aga Hanno palgelt hajub hetkeline õhetus rinnale taas nukralt vajub nägu, mille kõhetus reedab vapustust. Nii, keset rõõmsaid sõpru ta ühte eset vaatleb. See on hõbetoos kaanel põrnikas roos. Ei saa, Hanno mitte täpet, hooli meist, näe harrastlast, millist pühan, nipet-näpet, ütle, sisaldab see kast. On see kirjakene, ihar, kinnas, ruuge, juuksekihar, sukapael või lõhnav loor. Hanno avab karbi halja, milles lebab. Vaata nalja. Tühipaljas pähklikoor. Kuidas? Mis? Oktoobri alul sõitsime kord linna taha sõlma seistes vaevu jalul, hüppas äkki vankrist maha. Kui ma hüüdsin, kuni vastas ta Kikeriki siis naerdes, sõrmed ristis, haigel rinnal jooksma pistis. Olin tige, nähes sarnast kergemeelset vempu, kuid lõpuks tabasin ta tarnast istumas kesksarapuid. Nagu orav, seal ta naksas leitud pähkli katki puhu, sisend ootas kuni jaksas tõsta terakese suhu. Pannes koorem minu pihku, sosistas ta. Selles pead keset ahastuste kihku oma lootust hoidma. Tead, ära lei nägi mind parem pärast lühikest või pikka lahusolu hiljem parem jääme ühte ikka ikka. Nii ta rääkis, andke andeks. Lootus, lootus ainult vandeks on Supetlikussi keel. Säh, see karbike siin vinni lähedal lukuga käib kinni, milleks minule see veel süngelt mõtiskleda, kaua siis, ent äkki üle laua pähklikooretulle heidab. Aga hammustades huult selle suitsuahju suult. Kahmalt taas ning tasku peidab. Kõrguses käib kiun, jahuisk. Majad vilistades mähib lumekeerisesse tuisk. Tuul, kui peni korstnas haugub hoonev, vabiseb ja paugub nagu tormaks vastu luuke Tarimmarduseid ja puu. Kuulatades nurgas raugelt Vihurite jooksu põikab hääl kui kuskilt kaugelt kaugelt Hanno kõrvu, kes mind, hõikad, miks küsid? Oo mu arm, looda, meel on kurb ja karm. Ole julge surma raskus Ahmu südamele laskus jäädes kuulma Hanno jutu, võõrad vangutavad täid. Kellega sa räägid? Ruttu, vennike, külvintijaid, Hanno mõttega eksleb kuskilt teisal pilgus eksleb metsik säde ja su hõik õhus kumiseb veel praegu kuulen sind, kuid ilmaaegu kuis olemuses kõik mind nüüd veenaks. Maa ei usuks, kui su kerge kannarõhust leegiks maa, su hingeõhust kivimüürid kukuks rusuks. Ma ei usuks, ma ei usuks, vennas, keda sa seal vanad ise näos nii kooli moodi. Sõbrad nagu peata kanad viivad vägisi, ta voodi hõõruvad tal veega laupa laovad pääle virna kaupa riideid, kuni lõpuks näib, et ta rahulikult suigub. Seltskond kikivarvul tuigub lauda edasi, taas käib teie pidu, jälle sajab tabavaid tempe pilkeid, õrnu ohkeid, uljeid, kilkeid, tuju tõuseb. Äkki kajab läbi sumine ja kisa. Ta korjuse viis isamaale. Kuhu just ei tea tuba, kus ta oli kostil, ehitati ümber. Pea unus kõik. Ta kohal postil tundis kodusena end keegi vaene viinavend. Neid nähes hingel, jättis Valgemäe ja viipas rõõmsalt. Aga Selma pale jäi kurvaks. Liigne sallivus, ennäe, on siiski sõnas mullasaadik, vale. Tiid kiusab avarus. Kuid olgu, Lisat kõikide vaev on lõpuks maha visad, seal hingel, raputades nõnda pääded, juuksed lehvisid, kui leegi sadu ta laupäeval ümber hüüdis. Sina jääd küll käima, sulas mees neid samu radu, eks mine valva kaduvate maist Me unelmaid Su tiibadeta vaist ei taba iial. Selma käe siis võttes ta lausus, läki vaikides ja mõttes, nad läksid orust läbi. Udu varju jäid varsti kaljud ees täis võimsat rõhku. Uus mäestik tõukas pilvitusse õhku. Nõel, sirgeid, lumest sätendavaid harju. Allaga metsistunud kõrges hiies, kus tüved põimusid, kui ürgses vihas jalgrada üle juurde lookles, viies neid lagedale suminal, seal kihas õhk mesilastest. Lainetades lokkas noor muru nõlvaku laotas, kus puhmas oksad hirmutava Sokas hiiglapunga parajasti praotas. Ning valguses, mis langes õiekrooni võis näha tolmukate hõbesooni. Siis laususin Ingel vaata välku heites ja kõmiisades ähvardavalt sent. Pää kohal paisus tume pilverünk. Paar hirve kähku põõsastes end peites jäid silmitsema küngast hirmust vaka, kus lõukoer kõndis, raputades lakka. Seal hajus pilv ning muretud ja vabad lõid kepsu hirved. Mahepuhang tõi Built Kosenud, kiigutasid kannel, sabad õislehti alla. Selma nuttes lõi käed näole seisatades rohus, pikas see. On mu jaoks liig suur liig ränk liigrikas. Kuid ingel ütles naeratades, näed. Me hoidume siin metsialiste ligi vinguued üha ohtlikumad mäed meid veetlevad, sest miski suur ei sigi, kui haa ja halb ei heida kaksikliitu. Nad läksid edasi ning teispool niitu, kus lõikav tuul neil järsku näkku lõõtsus, must, metsik jõgi, ühisedes õõnsus ning vastaskalda praguneval jääl. Hulk rahvast seisis lumesajus. Oota kes on need ingel, vastas kurvalt, seal on inimesed, kes ei tahtnud loota. Kuid just piirile, kus roogu aeg-ajalt väsinud lained ujusid ning Selma üksikasjus teispoolvoogu võis eraldada kõiki kujusid. Seal mõned kandsid haljast loorber krooni ja mõned kiivrit, mõned vangiraudu ning mitme mõtlike või karme jooni. Ta tundis ammu õpikute kaudu. Kuid eemal keegi nooruk üksi käis ja vahtis voogudesse. Hanno näis, ta kuulis hüüdu. Samas maru kiskus jääpangakaldalt lahti. Hanno viskus, nool kärmelt sellele. Ja voog ta viis kesk jõge. Tank seal kaua lainel kõikus. Ent äkki triivis tagasi ning lõikus üht serva pidi kalda jäässe. Siis ta jälle keerisega jõele kandus, kuid ikka ikka vanas kohas randus. Meelt heites vaatles Selma pilk täis õudu. Jää mürakate mühisevat retke. Hüüdis ta. Kas pole kuskil jõudu, mis tooks ta üle? Engel mõtles hetke ning lausus. Ei see kallas meile sulgus, Kell usuks võimatusse puudus julgus. Ent kui ta kordki lootis karva võrs, siis kannaks teda siia õlekõrs. Kuid maru vihasemaks muutus ja, ja tuulega läks lendu Selma loor ning ahastuses läbi tormi müha. Ta hüüdis, viska jõkke pähklikoor. Ent Hanno vahtis kurvalt enda ette jääprakku. Siis ta poetas koore vette ning vaata kobrutavas vahukihis. Paad liikus lainel vastaskalda, siis ta hüppas mõranenud pangalt Wen. Mis tuisates ta Selma juurde tõi. Ja mälestuses helisema lõi neil hetkeks kõik, mis oli olnud enne siis ingli kannul, hoides kinni käest. Nad läksid üles Valendavast mäest. Ning üsna vaikseks jäi maailmahingus all. Sügavuse vasekarva vingus.