Igal hommikul minu isa pannud suurtele kätele halli rauga pea palus tundmatut ja kurja jumalat. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Kuidas elas mõisa? Ta elas, kui mees polnud, raud, aga polnud ka vaha. Elas õieti, ei, ausalt ja selle eest mütsi nüüdki täies võtaks maha. Tere õhtust, ütleb kirjandussaadete toimetaja maris Johannes. Kuidas elas mees, kes sündinud 1922. aastal kes 19 aastase poisina mobiliseeriti punaarmeesse, kes 24 aastaselt ilmutas oma esimese luulekogu, karm noorus? Kelle nooruse parimad aastad langesid stalinismiaega ja kes angaseeritud kirjanikuna uskus ja usaldas Nõukogude võimu. Kes oli andekas ja kelle rahvalähedast talenti lugeja armastas. Kes on see mees? Kui lisada siia ritta veel värs reportaaž, järvesuu, poiste brigaad ja poeem, mina kommunistlik noor siis on äratundmine neil, kes nõuka ajal koolis käinud, üsna hõlbus. See mees on Juhan Smuul, enne kui Aarne Üksküla esituses tema tekste kuulama asume. Enne seda ütleb sõna sekka autor ise. Lint on raadioarhiivivaramust. Monoloogi peab Juhan Smuul aastal 1967. Ta pidi meite juura jääma, sest üksi pururumal või laulutegija laseb rõõmu oma juurest ära minna ja hakkab koos esimeste habeme, Uudemetega surmast ja üksi surmast laulma. Meid oli iga hinna eest taris elada ja meie elasime. Meie, kes me juba kadunud oleme või kaome, olgu see siis sinu isa või tüürimehe Mare, kelle jaoks sinu toet oli lepitajaks ja õigusemõistjad, sead naabrimeheks ja keda seda rohkem uskus, kui uut ja vana seadust kop, kuu või maa, kellel 80 istub värava jões, kõik me elasime oma elu lahtiste purjede all. Sellest saab aru ainult rannaäärne inimene, sest tuuleta maailm ei kõlba mitte kuskile. Selle sees ei saa minutaoline mees elada, see on igav kutt, köstri jutlus. Tuul võib sulle põue puhuda ja torm sind väntsutada. Kui põlluvälja vanadus. Aadu mõtles, et ta suudab täis vaardi peal Joosva tuuleveskitiivast kinni pidada ja veski seisma jätta, sai tiivale küüned taha ja tiib võttis mehe otsa, kud taga nagu oti ja viis üles ja tõi alla viis üles ja tõi alla. Lahti lasta ei saa, kui üles läheb, viskab sind läbi pilve, kui alla tuleb, lööb rinnust saadik maa sisse. Ja põlluvälja vana Aadu rippus terve söömavahetiiva küljes jalad ära, liigut laeva vimpel. Noor tormandis veskile käiku juure ja Aadu karjus, alla tulles tulen aga jälle ja üles minnes lähen aga jälle. Eks me kõik ole sedasama moodi, ripun elu tuuleveski tiibade külges ja kui seda meelde tuletab, peab kohe tõsiselt ütlema. Tuleb aga meele ja paga naerma. Täna kuulame Juhan Smuuli tekste. Vahel on vaja mingit välist jõudu või suunajat, et jõuda autorini, kelle oled mõttemaailmast välja kirjutanud või kes pole sinna sisse pääsenudki. Kas põlvkondlikel, ideoloogilistel või jumal teab veel mis põhjustel. Käisin 2005. aasta kevadel Rakvere teatris vaatamas Johannese passiooni seon Üllar Saaremäe kokku pandud kirjanduslik mäng, kus kokku saavad kolm suut Juhanit, Viiding, Smuul ja liiv. Ja räägivad nad omavahel, ainult luulekeeles. Juhan Liiva tekstid. Näitleja ise rõhutab seda nimekuju on Toomas Suumanni esitada. Juhan Viidingut, loeb Eerik Ruus. Ja teda dubleerib lavastaja Saaremäe ise. Ning Juhan Smuul on Urmas Lennuki teha. Ja see viimane oligi minu avastus. Mitte ainult lennuki näitlejaoskus ei üllatanud, vaid koos sellega ka Smuuli tekst. Kui Liivia Viiding on ikka olnud osa kodukirjandusest, siis Smuulile on küljes ideoloogilise angaseerituse märk. Ta on kirjutanud head proosat ja näidendeid ja seda küll siis veel paar rahvapärimus, tema napsi lembe, sest elulaadist ja see on kogu mu teadmine smulist. Nüüd siis smuliga uuele ringile. Tema kui luuletajaga. Rakvere teatri Johannese passiooni mul teile ette mängida pole, seda lihtsalt peab ise nägema. Sügisel mängitakse seda Rakveres ehk mujalgi Eestis. Kuna lavastus on väga visuaalne, siis raadio ei ole kõige õigem meedium Johannese passiooni vahendamiseks. Meie vaatame täna hoopis raadioarhiivi poole, mida meil smulist leida. 1978.-st aastast on siin Ameerika rõhutava koostatud kava Juhan Smuuli luulest. Loeme pealkirju, hällilaul, mälestusi, isast, meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Selle pealkiri on sensori käsi maha tõmmanud, aga luulesalmis on see rida alles. Sisel kutse, valus valgus, sellises laiuses päike ei looju. Käin sügis südames ja paju. Neid tekste loeb Aarne Üksküla. Säilitame ka toonase muusikalise kujunduse, mille autor on Tõnis Kõrvits. Rannas pihelga all nagu karu magas, rügasse loobitud jää. Kaldakividel jürikuu maru tantsis, vilistas, kergitas häält. Halli liikuva jää kohal keerles tema 1000 Piuline piits. Aga Ruhnu pool tumedalt Veerles mere tohutu oreliviis. Väikses merele vaatavas majas, mis jäämineku mürinat täis noorik kasuka õlule ajas. Läks randa ja vaatama, jäi. Käes kohmakas kapteni kiiker, juuksed valged, kui murdunud, jää oma nooruse siniseid riike mehe isa toast vaatama jääb. Jää ragiseb, keerleb ja ruttab. Kiiker valetab, puri ja mast. Kätki selja taga, laps nutab, vana kiigutab lapselast. Näkku jätnud on kortsud ja armid, igal laiuskraad tormisel veel. Tema hääl aga kähiseb karmilt, kui ta jutustab eluteest. Maga. Mida sa kisendad? Maga olevaid, sinu elu on. Kas sa kuuled, kuis akende taga Sulle laulavad raju ja jää? Kuula, kuidas seal taplevad tuuled, miks sa oled veel kätki is mu poiss. Parem on, kui nei tundamas, kuuled raudselt tekil. Või kõikuva skois. Nüüd kõnelen endast. Läinud aeguse tuppa, ei too elulindu varsti lõpuni lendab, kuigi tahaksin olla veel noor. Mina. Elultma paljugi tahtsin. Tahtsin õnne ja õigust madalt. Aga minule otsada vahtis nagu hunt öiste metsade alt. Head tuult, mina ootasin purje. Kuigi hällilaul nõnda mul käis vähe häid päevi, palju on kurje ilm, on kurjust ja kavalust täis. Mind on Sundja gibraltari kaljut saatnud vaatama tundmatuid maid. Vaevalt isegi teadma, kui palju ahtri taha jäi sadamaid. 10 lipu all rooli siin laeva. Aga ükski neist armsaks ei saanud. Olid pea kohal tuuled ja taevas puudus jalge all. Kodumaa. Ma jäin muidugi rikkusest ilma. Teiste jaoks tegid tööd minu käed. Ja nii nagu läksin maailma, tulin tagasi tunkede väel. Kuid kõik, mida süda mul tahtis ja mis püüdmatult põgene, seest sulle pakub end, ootab on lahti sinu algaval eluteel. Maga poiss, kuhu viivad su rajad? Ei näe, nendel otsa ei äärt. Oled sündinud toredal ajal. Ole siis oma aega väärt. Jää nagises raksus ja keerles vana mõttetse merele, viis. Sest et Ruhnu pool tumedalt Veerles merre tohutu oreliviis Tol korral ringi jooksin alles särgis täis lapse mõtteid, oli kaubia, või vänderdasin hanekarja järgi vits peos, sest mine isahane tea. Juba sellest ajast, palju, palju on jäänud meelde pilte, eredaid rand, võrgumajad Suurna järsak kalju ja Käinastu murd, laineis kaugelaid. Pean kevadtuules kõrguvaid jäävalle ja suvesoojust ja mõnd sõpra head. Pilvi rebis tuul ja summundoli kajakate kisa. Siis vastu klaasin nina, käed ja suu nii kalalt koju ootasin mõisa. Hirm oli, ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis aga päris kaugelt nägin teda, kes turjal tuleb mööda porist teed kraps üle läve olin nagu kera juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmateraniitu, patulime kaks märga meest. Ma mäletan nii hästi kevadkülvi, veel jääd on vilus külmalt lõhnab muld ja kõrgel kõrgel sõudvaid valged pilvi ja päiksekevadiselt rõõmsat tuld. Ja kuidas mulda langes kuldne seeme, kui teri viskas isa kare peo. Ja luiged laulsid kaugel taga, Neeme erg, värstrik hüples vanas linalevus. Koos põllupeenral sõime õhtuoodet ning koos sai käidud viimne küli rind. Ja veidi aega enne päikseloodet ta kojutulekule kutsus mind. Ma mäletan, kui partel kuivas vili küps nisu lõhnas suitsust soojust täis ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli. Me sõime seltsis maitsva sügisanni kuldpruunid, kuumad mahlased ja head ta tihti. Ahjupaistel rääkis juttu, mis vigureid võib teha tuulesell. Pikk sügisõhtu möödus, ruttu-ruttu veel uneski pead paitas käsi hell. Kord õhtul ta ei tulnud. Torm, laine laksus päris õue all. Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud ränk mure, näris juba sügaval. Need, neli päeva, meeleheites, pilgud ja ema rannas. Kõik need neli ööd just suigub lapse unne, kohe virgud. Tuul pimeduses ulub Laine lööb mind rannast, leidis juba vara, valge, kõhn sasipäine, väike mures põnn. Nii vastu külma kivi, panin palge. Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski surmväsinud jõunetusest morn veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku, kui juba magas väljas nuttis torm. Selle hõlma tihti, tõusin tasahilju ja paljajalu, läksin üle toa ta juurde, kuni erguval kuskillu koitaknasse lõi, nagu eluloa. Igal hommikul minu isa pannud suurtele kätele halli rauga pea palus tundmatut ja kurja jumalat. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Kuidas elas mõisa. Elas õieti ei ausalt ja selle eest mütsi nüüdki täies võtaks maha. Merest rahad ei, rikkaks sai. Kuidas sa saad? Leib ja puudus, jäid kõrvuti majja. Kõik Takapitalid, need magavad all põllukividest aiamaasse dista, kõik ahne, kivine maa, kiskus koolduda vägevaid õlgu. Mina pärisin talu ja maa selle maa ja 600 krooni võlgu. Vahel isa mul jõi, sistas lekkima, leid, heldus, headus ja laiutav uljus kõikjal lubas kõike, andis, kõik suutis ja võis. Rõõmustas, laulis kui hõbedast kuljus. Hallpea oli korraga kavasid täis. Jutud hulkusid Riias ja Poolas, kuidas viiburis käis, kuidas Meemelis käis, kompassita Rootsist, tõi soola. Elu oli üks ääretu imedelaas, kuidas vanasti kakeldi kotkas. Ja ta oli rikas kui kevadel maa ja tugev ja uhke, kui kotkas. Tema mõtteileid kitsaiks jäi tuuline saar. Kõik, mis oli, ta unustas ära. Kõik, mis saamata jäänud. See Vikerkaar säras ees nagu taevane värav. Miks veri nii rahutult tuikad muuks see sadamast laev, kumera, vilega, Kuikas mind tuulist väinade last. Me läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir, sinna sind viin. Ma julgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast, kuid võim, sammun minust, see kutse ja sellest ma vabaks ei saa. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir sinna sind viin. Kui visalt oma kuulamast tõrgun mu üleda isandaks, sai muhommiku rahu läks põrgu. Ja vile jäi samuti vait. Meie triiviva laeva taga 1000 kajaka tukub ta peal meie vööri ees kaugusse Kauvad poide ümarat tumedat pead. Lainet pole, ei tõuse, ei vao naad nagu piiskopid istuvad reas. Vaiksel veel pole lõppu, ei algust. Taevaservani tõuseb ta ring ning ta kiirgab nii valusate valgust, nagu oleks tal silmad ja hing nõnda valus, valgust kiirgab, et sunnib sind sulgema laud. Ja nõnda see valgus mind piirab nagu kauge ja igatsev laul. Morn triivmeister sõnale sillal vannub vaikust ja taevast ja maad siis kasvatab madrust. Millal sinust Erringast meremees saab, kas koju jäi nutma su mammi, kas kirja ei ole veel tald? Taad, kallan sulle 50 grammi puhast piiritust kompassi Alt Taad, varastan, hakkan või suliks ära, nooru ka ainult. Ning veel hõõgub, jäine ja rahutu, tuli valus Atlandi valgus on see. Selles valguses Kallas kauge junga lõpmatult viisikest veab, süda igatseb selliseid laule. Quisti, milliseid laule ei tea? Laev laevasireeniga huikab, siis on vaikus, kuid und maisa. Kord, kui õnn, kord, kui valu, nii tuikab mõttesuvisest kodumaast. Selles laiuses päike ei looju. Ööd me enam ei tunne, eine. Ahtri taha jäi suvine soojus sinuni jahe lõputu päev. Siis kui silmapiir ududes selgib idast tulevat tuulehood. Vägev palakas harmaselt helgib nagu maa, mida käisime koos. Pole pea kohal, latvade kohin. Tuuled mühavad teisiti, maal pole jalgee sarnane rohi. Siin on Atlandi ookean, raudne kodu, vao üles ja alla ahtris miile loeb logiliin. Minu armastus, sina, mu kallas, oled kaugel. Käin sügis südames ja ninal prill. Pea kohal, taevas tinaraske tume üks Lill vaid õitseb aknal, jäine lill on mõtted jääs ja kogu hingun lumes. Ei vasta sa üks kõletuututud. Tuut tuut, tuut ja mitte mingit muud. Ja mul on kõik, kuid ainult sind ma vajan. Sa elad minust nagu lauluviis, hea, soe ja kurb ja kaugusesse lendav. Sa liigud minus, minu verepiisk. Ma viin sind kaasa kõikjal iseendas. Su teid aiman, sinu agasid. Kuid usu, ainukene kõik on kergem ja eredam, kui tuled tagasi. Sest meil on kahekesi hea ja kergem. Ammugi mu paju kaotas kurvad suvi, kadus sügislehed viis. Nagu paju ise kajab kurvalt raagus ladvalt leevikese viis. Vihmad leotavad ja tormid taovad hallahas külmunud seista tal siis, kui hallid pilved üleval kaovad. Halli tusatseva taeva all. Siis kui rahe peksab, nagu mure siis kui paljaid oksi närib tuul. Kui on ära läinud viimsed, kured. Külm on Pajul külmal sügiskuul. Sõber päike läheb paralooja kalgilt kuultvaid kalki valgust saab aga juured. Need on Pajul soojas toitavas emalikus heldes maas. Tulid meelde ookeanil paju ümber mühisevad külmad veed. Kaua aega udusin, ei haju. Udu leidis mõtetesse tee. Rõõmsad mõtted kadusid kui Urvad. Laulud, nagu lehed langesid. Need, mis jäid, on tõsised ja kurvad nagu pajud keset angesid. Aga äkki millal just ei märganud, tuli tuul ja laineid pildude seal ringutas end ookean ning ärkas udutuna päikse kildudes. Ja mu mure mere põhja vajus, uppus Neetu suure laine käes. Siis ma meenutasin oma paju. Kevad tuleb, kus tapaganud jääb. Täna kuulasime Juhan Smuuli tekste Aarne Üksküla esituses. See kava on pärit Eesti Raadio luule arhiivist 1978.-st aastast. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.