Täna on saate metamorfoos külaline. Ajakirja stiil tegevtoimetaja Tiina Väljaste ja võõrustaja rollis Terje Soots. Teredina tere, kärje ta, et tulid. Kinod kutsusid. Kui kaua oled sa stiilis töötanud ja kui kaua sa oled üldse ajakirjanduses töötanud? Oled sa kokku lugenud? Mina olen muidugi, see on ju oluline. Ajakirjanduses olen töötanud 86.-st aastast. Palju see teeb? 14 aastat on käes juba 15. jookseb. Aga stiili olen toimetanud kaks ja pool aastat, nii et kolmas aasta jookseb ka juba päris kaua minu meelest. Millega sa alustasid? Võime, alustasin, oline kolmanda kursuse lõpetanud eesti filoloog Tartust ja tulin otsima tööd, tahtsin tulla kaugõppesse ja leidsin tööd, sädeme ajalehes Toonane nooruse vastutav sekretär, hallar linud, aitas mul leida tööd ja ja leidsin tööd korrektorina, nii et alustasin korrektorina, siis olin keeletoimetaja, siis hakkasin vaikselt kirjutama, nii et ma olen nagu need need astmestiku kõik ilusasti läbi teinud. Nii nagu head tohtrit tulevad ikka siis, kui nad teevad läbi astmestiku sanitar, õde või velsker ja, ja siis alles arstiks saavad. Ma arvan, et see on nii. Kui suur on stiilitoimetus? Stiili toimetus on selles suhtes, nagu sa ise märkisid omapärane toimetus, et seal ei ole ühtegi professionaalset ajakirjaniku. Küll aga on seal kõik professionaalid. See on jah kummaline. Me oleme kuidagi kokku sattunud niimoodi, et mina tegevtoimetaja ja peatoimetaja Anu Merila, meie oleme lihtsalt eesti filoloogid. Soome-ugri filoloogid, isegi täpsemalt ja. Aga teised inimesed meil moetoimetaja on, on moekunstnik Anu Lensment. Ilutoimetaja on, leer on, kes on ka tõepoolest tegutsev meigikunstnik. Kes on meie suhete toimetaja, sinna kaval nimetus, suhete toimetaja? Tema on ju ka hoopis iseäralikku elu ja, ja, ja töö teiega olnud ja, ja iseõppinud meigikunstnik olnud noorsooteatris ja, ja nii et tema ei ole ka ajakirjanik professionaalne. Ja kes meil veel on seal jah, kujundaja, kes on muidugi kunstiinstituudi lõpetanud hoopiski, nii et tõepoolest sellised autorid, aktid oleme kõik seal koos jah. Mis on ajakirja stiil taotlas kellelegi ajakirja, teete vapratele ilusatele. Vapratele ja ilusatele. Vahest siis ma natuke räägin seda stiiliajalugu ka, et ta tegelikult on ikkagi juba 10 aastat vana naisteajakiri, mis on praeguste naisteajakirjade hulgas, me oleme nagu päris sellised pensionieelikud ütleme nii, et Eesti naine, kes on üle 75 aasta vana juba ja meie oleme kohe pärast seda järgmised jah, oma vanuselt. Nii et meil on ikka päris selline soliidne ajalugu juba tagaja ja kui alguses stiil alustas, stiil oli nagu rohkem disaini ja moeajakirja ja vähem oli seal sellist üldhuvitavat lugemist, aga, aga kuna aastatega on tulnud kogu aeg konkurente juurde ja, ja naisteajakirju naine juurde tehtud, siis stiil on läinud nagu oma teemade poolest ka aina laiemaks ja ja tahab nagu pakkuda ka sellist sügavamat lugemist. Et mitte ainult silmailu, mitte ainult informatsiooni, mis ilumaailmas toimub, mis mu ema maailmas toimub ja mitte mitte ainult seal kodurubriik, kus on toit ja disain ja ja, ja tervisetrenn vaid tegelikult me tahame ikka pakkuda sellist lugemist ja, ja lugemist nagu nõudlikule lugejale, mis tähendab seda, et et meie artiklid püüavad siiski mitte anda selliseid lihtsaid nõuandeid, et tee nii ja siis sa oled edukas, te nii. Ja siis su mees ei jäta sind maha või, või tee, niisiis Sa saad hästi magada vaid Me pigem püüame anda sellist mõtlemisainet edasi mõtlemiseks inimestele edasi arutlemiseks. Nii et nii nagu meie, meie slõugan ehk loosung ütleb, eludes inspiratsiooni, siis me püüame ka nagu olla inspiratsiooniallikaks, rohkem mõtlevale lugejale. Me püüame seda, ma ei tea, kuidas see välja kukub, loodetavasti ikka kukub ka vahetevahel. Aga kes on täie lugeja teatele, kes ei toeta? Me teame, et suurem osa meie lugejaid on kuskil aastates 25 kuni 40 nad on valdavalt kõrgharidusega, nad on enamasti küllaltki head karjääri teinud ja, ja ka valdavas enamuses on nad linna naised, linna daamid. Aga väga palju nooruslike vanaemasid, loeb meid. Ja me teame ka seda, et kui ajakiri koju käib, siis seda ei loe mitte ainult pereema, kes võib-olla on olnud tellija vaid seda loeb ka tema teismeline tütar. Ja seda ajakirja löövad ka mehed, mis on küsitlustest ka selgunud ja mis muidugi mõnevõrra au meile teeb, sest me teame, et mehed on ju ka nõudlikud ja ega nemad ka igasuguseid selliseid tõlketekste või kohandatud. Kummalisi Ameerikalike tekste nad ei loe. Aga mida mehed üldse otsivad, naisteajakirjast võiks küsida ja ma olen küsinud ka. Ma olen küsinud näiteks filosoof Mart Raukas selt, kes väidab, et ta meid on aastaid lugenud ja armastab neid lugeda. Ja, ja Arvo Iholt, kes on meie meie austaja lugeja olnud ka ja ma olen kuulnud umbes sellist vastust, et aga me ju huvitav naiste maailm, mehi ühte, sellist tõelist meest huvitab ju naine ja, ja tema mõttemaailm ja tema elu käsitles ja suhted meeste ja naiste vahel samuti huvitavad ühte meest. Ja kus ta siis nendest loeb, ta ei saa neist lugeda ju ei postimehest ega, ega mõnest must päevalehest, mis ta kirju Eestis üldse ei ole. Ja siis ta võtab ja loebki naisteajakirju, eesti naist või stiili. Ja siis ta leiab sealt endale võib-olla mõnedele küsimustele vastused või või oskab ka mõtelda natuke naistelaine peale. Aga muidugi, kui stiili lapata, siis ega tegelikult huvitab ju stiil ka meeste mõttemaailmast mehed oma mõttega on ka esindatud, teil. On muidugi, sest naisi ju naislugejaid huvitab väga mees, ega see, see käib ju ikka käsikäes, eks me oleme ju ikka maailmas tervikuks ju loodud mees ja naine in ja Jiang ja ja, ja harmoonia ka, ütleme mehes ja naises koos ja, ja selle pärast loomulikult naislugejat huvitab mees täpselt samamoodi. Nii et muidugi me küsime meeste käest, mis nad arvavad ja kuidas neile tundub. Ja, ja paar aastat tagasi me tegime isegi ühe sellise suure küsitluse. Me hoidsime seda maru tõsiselt. Me rakendasime ise ja võtsime kõik oma sõbrad kappi ja jagasime kõigile välja. No ma ei mäleta, kas 10 15 ankeeti igaühele ja, ja meid kõiki kokku oli ka 10 15 tükki ja siis me käisime kõik oma tuttavad mehed läbi ja lasime need ankeedid ära täita. Ta seisime kõrval ja nõudsime, et need ankeedid saaks korralikult täidetud. Need olid anonüümsed ankeedid ja, ja seal me küsisimegi meeste arvamust naiste kohta. Näiteks seda, et et kas ühele eesti mehele meeldib pigem natuke ülekaaluline naine või pigem natuke alakaaluline naine. Ja ma arvan, vastu eesti naiste ootust, ilmnes, et eesti mehed tugevalt tegelikult eelistavad pigem ülegi olulist naist kui kõhna kondikubu julgesid tunnistada ainult sellepärast, et ankeet oli anonüümne ja, aga see on ju nende südame südame salajane, tunnistas järelikult, järelikult on see siiras, eks ole, ja järelikult ei ole mõjutatud Nendest missivalimistest modellidest vaid, vaid vaid see on see, mille järgi mees võib-olla endale naist valib siis. Nii et j muidki selliseid küsimusi, palju siis küsitlesite. Ma ei mäleta seda arvu täpselt, aga ma arvan, et kas oli 150, mis oli või, aga ma arvan, et see oli päris suur suur arv mehi, et sellest mingisuguseid järeldusi teha. Tendentsid olid ikka ja mingid sellised ja protsentuaalselt me siis pärast ka avasime siis need, need vastused siis kõikidele meie naislugejatele ja, ja minu meelest oli väga üllatavaid ja vahvaid vastuseid, tuli välja nii, et me tõepoolest huvituma sellest, mida, mida mehed arvavad ja mida, mida neil öelda on ja mis missugune meeste mõttemaailm. Et aidata naisi siis ka selles võib-olla selgusele jõuda. Ja see võib-olla aitab omaenese eraeluga rohkem rahul olla. Loodan, loodan mina. Kummad on lahkemad oma arvamust avaldama mehed või naised? Naised väga kergesti avaldavad oma arvamust, on väga siirad, aga nad tahavad olla anonüümsed mehed, seevastu kui ma näiteks mõnda sellist suurt lugu teen, kus ma, kus ma väga palju tahan mehi küsitleda, et leida mingisugust vastust mingisugusele olulisele küsimusele, näiteks praegu ma teen lugu, kes on tark naine? No on ju see küsimus, kes siis on tark naine, mis on tarkus üldse? Esiteks, mis on tarkus ja kas naiselik tarkus on midagi täiesti eraldiseisvat universaalsest? Inimlikust tarkusest tuleb välja, et ta on enamuse arvates. Ja, ja siis on huvitav on see, et mehed võtavad seda väga tõsiselt. Nad võtavad mõtlemisaega ja kui nad otsustavad, et nad annavad intervjuu, et nad ütlevad oma arvamuse ja on siirad siis on nad ka seda kindlasti oma nime all. Sellist juttu, et ja ma ütlen, aga ära mu nime pane või ära mind maini. Vot sellist juttu meestega ei ole. Nii et, et mehed on võib-olla tõsisemad, nad võtavad, võtavad tõsisemalt kogu seda meediat ka. Nad valvavad oma sõnade üle ja nad ei taha olla anonüümsed, nad tahavad oma nime all ikkagi arvamust avaldada. Millest naised meeleldi räägivad ja millest nad kohe sugugi rääkida ei taha? O mulle tundub, et naised räägivad meeleldi peaaegu kõigest. Jah, kui nad saavad vaid anonüümseks jääda, siis siis peaaegu et ei ole sellist tabuteemat millest rääkida ei taheta. Suhetest väga avameelselt, räägitakse. Lahutusest üksindusest, ollakse suhteliselt siirad ja räägitakse kõigest seksiunelmatest. Samuti on võimalik täiesti panna naisi siiralt rääkima sellest. Aga muidugi nad ei taha oma nime avaldada, sest Eesti ühiskond on niivõrd väike et no kui me elaksime Ameerikas ja, ja palju on osariike ja, ja siis vahest inimesed on avameelsemad ja, ja, ja, ja võib-olla neid mingeid geid vusse või mõne muu nime all taome on seal ka ju tuhandeid ja nad võivad oma nime all vabalt esineda, aga, aga Eesti on niivõrd väike, igaüks on olnud kellelegi pinginaaber või kellegi koolikaaslane ja millegipärast ikkagi ei soovita taia sellistele intiimselt del teemadel siiski ei taheta oma nime all lausa esineda ja siis on ajakirjanik dilemma ees. Kas kuulata para teksti ja kirjutada see ilusasti? Roided on raamatusse inimese paraad tekst ja seal all on tema õige nimi ja tema pilt on sealjuures või, või kuulata ära tõesti siiras ja aus, üdini aus tekst, panna see kirja ja alla panna, et laine kooli õpetaja 43 aastane mis võib lugejale võib-olla suu muigele tuua, et järsku ajakirjanik mõtles selle ise välja. Aga mina tahan öelda, et ega ajakirjanikud ei ole tegelikult sellised bestselleri meistrit ka ajakirjanikud tegelikult on võimetud välja mõtlema neid lugusid, mida elu pakub päriselt. Et me ikka käime ja kuulame lahtiste kõrvadega ja kirjutame ikka elust maha. Kui ka olla ei ole. Pärisnime. Ja kui intervjueeritav ikkagi soovib olla ja jääda anonüümseks istega. Teeritada aktsepteerime seda täiesti, see seda ei saa isegi olla noh, sel juhul üsna varsti sinu kui ajakirjaniku maine ja reputatsioon oleks niivõrd madalas ja viletsad, et keegi võtakski sind jutule. Ja oma unerahu huvides juba ei saa sellist sigadust teha. Et loomulikult alati inimesega. Kõigepealt lepime kokku, et kas räägime anonüümselt või räägime oma nime all ja ja, ja, ja siis pärast tihtilugu inimene alguses ütleb, et anonüümselt ta räägib selle loo ära. Ta näeb seda lahti kirjutatud varianti. Ta näeb, et see on võib-olla see asi kenasti ja, ja heast aspektist ikkagi kokku kirjutatud lugu. Ja ta ütleb, et ah, las läheb, minu nimi pole midagi, nii on ka juhtunud ja see on siis ajakirjanikule selline töövõit. Muide, võib-olla sellepärast ongi ajakirjaniku autoriteet suhteliselt kõrge siiski Eestis mulle tuleb üks. Üks küsitlus meelde, mis tehti Ameerikas mõni aeg tagasi. Küsiti ajakirjanikelt kui lugejatelt, et kui ema palub oma lapse õnnetus surmast mitte kirjutada siis mida peaks tegema. 75 protsenti lugejatest ütles, et selle ema soovi tuleb aktsepteerida. Muidugi, mis sa arvad, mitu protsent ajakirjanikest nii arvas? Ameerikas jah et aktsepteerida, aktsepteerida ja mitte kirjutada, no ma arvan, et siis 25 protsenti üks protsent üks protsent, isegi siis nägin veel oma kolleege Ameerikamaal läbi roosade prillide. Mille poolest eristub ajakiri Stiil? Kõikidest teistest Eestis väljendavatest naisteajakirjadest? Eesti naine Anne. No mõneti ka, võib-olla tervisetrend. Anna, anna. Ka veel uus ajakiri, suhteliselt mille poolest? Aga vot selle poolest, et meil on nagu võetud. Ma arvan, mina tegijana ma usun Meil on võetud nendest ajakirjadest nagu see parem osa ja kokku pandud selles mõttes, et kui ajakiri Anne on on tõesti küllaltki tugeva iluosaga ja ja, ja paneb rõhku hästi palju just välisele ja see tuleb tal hästi välja professionaalselt küllaltki siis, siis noh, meil on ta samamoodi esindatud ja vahest selle võrra veel professionaalsemalt, et tõepoolest meie ilutoimetaja moetoimetaja on oma ala tegevat professionaalid ja nende sõna võib usaldada. Ja, ja, ja noh, päris kindlasti ei lähe lähe meile sisse mingeid valesi arve või, või näiteks ilutooteid, mida Eestis ei müüda. Me ikka räägime sellest, mis meil on ja, ja me ei tõlgi kuskil välisajakirjadest ega, ega ei kirjuta nagu huupi. Nii et ma arvan, mis puutub ilu- ja moebloki, siis siis selles mõttes on, ta on, ta on meil väga professionaalne ja väga ütleme usaldusväärne lugeja jaoks, kes seda hinnata oskab. Aablock, mida me ise nimetame niimoodi, meie ajakirjanikud nimetab maaplokk, kus on siis nagu suhte lood, probleem, lood, kiirt, sõl, meloodia ja portreelood ja, ja sellised ütleme lugemist inimesele, kes, kes armastab lugeda, kes ei lehitsi ajakirja ja vaata ainult pilt vaid tõepoolest tahab ka lugeda. Siis need lood on meil ka, ma arvan, et küllaltki korraliku ajakirjanduslikult tasemel kirjutatud, sellepärast et meie, meie kaasautorid on niivõrd professionaalselt ja head ajakirjanikud ja ma olen täiesti veendunud, et et nende lugude tase on korralik, tõepoolest, tähendab ma arvan, et üks halb Lugusin, Aablokke lihtsalt ei tohi, ei tohi sattuda ja üks tavaline mugandatud või Ameerika mingist ajakirjast tõlgitud lugu sinna ka ei satu. Kas ei peaks olema, nagu see tugev pool? Muuseas, selle 10 aasta jooksul, mis me oleme tegutsenud, meie tiraaž on enam-vähem olnud alati sama. Hoolimata sellest, et konkurendid on tulnud peale ja ütleme, see turuturule sobimine on praegu palju kitsamaks jäänud õlg õla kõrval, hoolimata sellest on meie tiraaž jäänud täpselt samaks. Ta ei ole alla läinud, ta ei ole ka muidugi suuremaks läinud, aga aga see annab nagu sellise kindlustunde ja veendumuse, et et ikkagi suur hulk eesti naisi vajavad just täpselt seda, mida meie pakume, see tähendab nii seda, kuidas oma hinge ilusana hoida ja tervena kui ka seda, kuidas oma välimust ja tervist hoida. Nii et, et me katsume seda kõike seal koos pakkuda. Kuidas ajakiri stiile valib oma persoonid, kellest kirjutada? Ajakiri Stiil valib oma persoonid nende inimeste hulgast, kes ei ole ajakirjanduses veel ütleme väga palju lahti kirjutatud. Tähendab, ma olen töötanud ennem ka favoriidiks ajakirjas favoriit, kui see ilmus ja ja seal kirjutasime ju rohkem ikkagi just näitlejatest lauljatest, inimestest, kes on avalikkuse ees, ütleme niimoodi eesti omamaistest staaridest püüdsime kirjutada lugusid, siis vastupidiselt sellele stiilis ma olen, olen saanud aru ja, ja, ja et see oli juba ennem traditsiooniliselt, nii ja on ka nüüd minu ja Anu Merila siin töötamise ajal jäänud selliseks, et me valime ikkagi inimesed, keda ei ole väga palju portrateeritud ajakirjanduses või üldse ei ole, aga kes on seda väärt? See tähendab, kes on oma töös jõudnud väga kaugele? Või on, on, on väga omapärase elustiiliga. Me oleme ju ajakiri Stiil, meid huvitavad erinevad elustiilid olemise viisid. Ja ma arvan, et sellepärast on need portreelood väga huvitavad, unikaalsed, kuidas te leiate neid? No on teil vihjetelefon? Tähendabki meie toimetuse telefon on muidugi kõikide jaoks kõikide vihjete jaoks alati avali ja on juhtunud tõesti nii, et mõni lugeja või mõni mõni sõber või, või ütleb, et tead, et ma tean ühte kihvti kuju seal kuskil Ruhnu saarel, et vot temast võiks kirjutada. Aga noh, seda juhtub harva, et nüüd lausa telefoni teel tuleb see informatsioon kätte väärtuslikud ideed. Aga meie ajakirjanikud ise käime, oleme, liigume ringi mööda Eestimaad, kõrvad, silmad on kogu aeg lahti. Nina on kogu aeg vastutuult sedasi, et tunda neid lõhnu, mis vastu tulevad, et kas paremal või vasakul, kus on midagi magusat, midagi huvitavat. Ja, ja, ja kui palju suhelda inimestega ja tuttavate sõpradega, siis ikkagi aeg-ajalt kooruvad välja just täpselt need inimesed, kellest siiani pole veel kirjutatud, aga, aga lausa patuasi, et tuleb kohe ära kirjutada need inimesed, et, et need on nii huvitavad kujud. Ja samamoodi ma arvan, et meie teemad, millest kirjutada suhteteemad näiteks kirjutasime kaks numbrit tagasi maha jäetud meestest, sellepärast et sellepärast, et väga palju kirjutavad naisteajakirjad alati mahajäetud naistest ja tundub, et ainult naisi jäetaksegi maha ja ainult nendel ongi kurb ja paha siis olla. Aga meie toimetusse tuli üks kiri ühelt mehelt, kus ta kirjutas, et et aga palun rääkige ka kõigist nendest õnnetutest meestest, keda naised maha jätavad ja mitte sellepärast, et nad oleksid alkohoolikud või vägivaldsed vaid vaid nad jäetakse maha. Ja, ja kuigi nad seal hoolimata sellest, et nad olnud olnud vastutustundlikud, pereisad ja head head abikaasad enda meelest. Vot selline teema tuli täpselt jah, niimoodi meili teel meile. Ja Margit Kilumets kirjutas sellest väga-väga-väga ausalt ja väga-väga toredasti. Kõiki neid naisteajakirju lehitsedes võib jääda mulje ja ongi jäänud, et naisi õpetatakse oma arsenali korras hoidma. Ja seda ka õigel ajal õieti kasutama ja ikka kõike sellel eesmärgil, et võita, vallutada ja hoida. Noh, on ju meil just nimelt mehi, sest on ju kõik need ajakirjad täis kõik võimalik. Teste olen ma seksikas, olen ma vormis, on mul tselluliiti või ei ole. Aga sina oled ajakirjanikuna teinud hoopis sügavamaid ja põhjalikumaid isiksus, intervjuusid. Kas Ühe naise elu kesktelg on siis kuidas hoida ennast vormis? Mehe jaoks? No ja nüüd mul tuli meelde see, et alles eile ma käisin ja intervjueerisin filmimees Artur talvikut just oma selle, selle loo jaoks, mida ma katsun kokku kirjutama hakata ülehomme, kes on tark naine ja Artur Talvik ütles väga osavalt, et tema meelest on naiselik tarkus, teatud kavalus ja kavalust selles mõttes, et kui tal on, vastas mees, kes on jõud ja kui naisel on ju vähem jõudu, siis kuidas hakata jõule vastu kavalusega. Nii et ma arvan, et kogu see naiselik maailm, kõik need lõhnad, kosmeetika, see mood, see enda vormis hoidmine, et jah, muidugi ongi oluline ja see kõik ongi täpselt see kõik moodustab ka see on osa sellest naiselikkust kavalusest, millega siis peaks naine selles maailmas, kus ta koos meestega ju tahab elada ja on sunnitud elama, et kus ta, kuidas ta siin sellele jõule siis vastu hakkab, vot niimoodi just nimelt selle kavaluse selle, selle naiselikku arsenali varal. Aga mis puutub sellesse, kui ma olen teinud oma lugusid portreelugusid, inimestega suhelnud mõnikord väga sügavuti ja väga hingest hinge hakanud juttu rääkima nendega siis loomulikult lõpuks jõuavad jutud ikkagi alati suheteni selleni kas sellel naisel või sellel mehel, kas tal on elukaaslane, kas tal see kaaslane on hea kas endale kogu eluks või mulle tundub küll jah, et et tegelikult sügaval sisimas, ükskõik kui head karjääri ei tee ükskõik kui tunnustatud või tublid me ei ole oma töös sellegipoolest see, mis meil on kodus on, on sama tähtis või vaatajat veel tähtsam. Ja, ja partnerlus ja paarisuhted on iga inimese jaoks väga olulised ja mitte ainult naiste jaoks meeste jaoks täpselt samamoodi olulised. Kogu elu tõesti keerleb selle ümber, pole midagi teha, seda tuleb tunnistada. Kas Eesti naine on mõistuslik, naine? Eesti naine on üsna tugev naine tal on piisavalt mõistust ja arukust, aga ma arvan, mille poolest Eesti naine on eriti vägev. See on tema tundlikkus ja tema emotsionaalne tarkus. Nii et võib-olla on tõesti mehed raamatutarkuse osas mõnikord meist ees ja ja, või on nende raamatutarkus ühiskonnale rohkem nähtav. Aga emotsionaalses sellises südametarkuses on, ma arvan, Eesti naised väga tublid. Te olete siin mõned numbrid tagasi tulnud välja ka ühe uurimuse või küsitluse tulemustega, milline on Eesti naine. Siis saatnud jälle välja ankeete küsinud vastaseid ja teinud omapoolsed järeldused järeldused, ja mis seal siis nähtub? Mille keskne on Eesti naine, mida ta väärtustab? Kahju, et ma nüüd ei vaadanud just neid ankeedivastuseid värskelt üle, sest see oli ka juba mõnda aega tagasi, see puudutas just eesti naise kodu ja, ja intiimelu, minu meelest oli see ankeet, eks ole ju, ja tema paarissuhteid just nimelt partnerlust. Minu meelest jäi kõlama ikkagi see, et Eesti naine väärtustab üle kõige kudu kindlat abielu. Tal ei ole võib-olla salati õnnestunud, aga tema soovide nimekirjas on see kusagil esikolmikus, vähemasti eeskarjäärist. Ja võib-olla samal tasemel lastega. Nii et lapsed on see, mida Eesti naine soovib, vajab, unistab, mida väärtustab. Ja kindlasti hea mees, hea kaaslane elus. Ja, ja stabiilne partner. Need kaks asja. Kui sa ise valid neid inimesi, kelles portreesid teha, siis mis alustel, mis sind inimese juures huvitab? Miks ma üldse mõne inimese poole pöördun ja temalt intervjuud palun, on tihti see, et ma tean seda inimest kuidagi kaude. Ma tean, et ta on põnev inimene, ma, ma aiman, et tema peas väga palju toimub, aga ma olen aru saanud, et ta väga meeleldi intervjuusid ei anna ja tema mõtteavaldusi ei ole kusagil ajakirjanduses eriti näha olnud. Vot need inimesed minu jaoks nagu selline eriline ütleme nagu punane rätik härjale väljakutse, väljakutse ja peenema sõnaga öeldes et ma siiski püüan seda barrikaadi siis murda ajakirjanduse ja selle inimese vahel. Ja, ja kui mul see õnnestub ja kui ma tõesti selle inimese noh, niimoodi ajakirjanduslikud välja Te saan kui ma, kui ma saan tema käest nõusoleku intervjuud anda ja, ja kui me mitmeid tunde vesteldes või ka mitmendat korda juba kohtudes ja juttu ajades jõuame selleni, et me räägime tõesti ausalt, mulle vähemasti tundub, et, et me räägime juba ausalt ja, ja ütleme niimoodi hingest hinge vot see töövõit või see võidurõõm või see rõõm, mis mind minul siis on, seda ei saagi nagu võrrelda millegi muuga. Et see on kindlasti väga suur. Ja siis, muidugi pärast seda jääb pärast seda, kui ma olen selle intervjuu saanud ja see võidurõõm on ära olnud, vot siis tuleb minu jaoks kõige rängem, et olla selle inimese, selle, targa, selle huvitava, selle, selle metsikult mitmekesise inimese vääriline. Ja, ja see kõik see ka hästi paberile panna, mitte moonutada seda mitte spekuleerida. Et mitte valetada ja, ja mitte olla rumalam, väga palju rumalam tema tarku mõtteid kirja pannes, nii et see on siis alati nagu selline piinarikas protsess natukene ja, ja selline väga vastutusrikas ja, ja siis need on need perioodid, kus ma väga palju võib-olla ei räägi inimestega ja olen väga oma mõtetes ja ja ei ole murelik ja, ja häbenen väga-väga häbenen ennast, kardan, et järsku ma ei tule toime, olen rumal. Mis on siis olnud sinu kõige suurem senine ajakirjanduslik? Või ma ei oska niimoodi öelda või õigemini, kes tegelikult võib-olla ma võin seda isegi öelda, sellepärast et, et ma loodan, et ta ei pahanda. Et võib-olla portreelugu Riho sibulast ongi see kõik üks suuremaid võite, ma ei ütle, et kõige suurem, et ikkagi tegemist on ääretult sissepoole ja, ja elava ja, ja sellise salapärase inimesega, kes ei ole olnud kuigi palju intervjuusid ja, ja üldiselt ajakirjandust pelgab mitte niivõrd põlgab, aga, aga, aga kardab ja ja võib-olla ei usalda ja siis lugu temaga. Minu meelest oli väga põnev ja, ja, ja seal on kohti, kus ta ikkagi on päris siiras selle üle, ma olen rõõmus. Seda on ka mõned kolleegid öelnud, kes ise samas žanris töötavad, samuti kirjutavad inimestest selliseid põhjalikumalt portreelugusid, et, et nad on ka öelnud, et too, et, et kuidas, kuidas, kuidas sa said, kuidas sa suutsid noh, siis on siis ma teen tähtsa näo pähe, aga vat sain ja töötlesin. On sind vahel ajakirjaniku vaist alt vedanud, et kaugelt paistes tundub inimene olevat äärmiselt huvitav ja sisukas ja ja lähedalt see müüt nagu puruneb. Selle kohta ütlen minu alati niimoodi. Eba huvitavaid inimesi ei ole olemas, kui ka juhtub nii, et ma kohtun inimesega ja meie esimene jutuajamine ei õnnestu ja, ja ta kasson krampis ja ja räägib mulle sellist noh, sellist ma näen sellist formaalset juttu siis tegelikult pärast intervjuud tulles, kui ma seda materjali üle kuulan ja ma saan aru, et see ei ole nii väga põnev ja ei ole ootuspärane minu jaoks siis ma ei saa süüdistada seda inimest. Ma saan ikkagi süüdistada ainult iseennast, et ma tegin selle intervjuu halvasti, oled sa läinud korduskatsele ja loomulikult loomulikult olen läinud. Kui inimene siis vahetage jutule, mind võtab ikka, ma lähen uuesti tagasi. Sellepärast et no kuidas siis muidu. Iga iga inimene ei peagi ju esiteks minuga sobima tema nii hästi, et ta kohe esimesel kohtumisel avaneb. Ja jaa, aga seda ma ütlen ikkagi, et tegelikult ebahuvitavate inimeste täiesti ebapõnevat inimest ei ole üldse olemas. See on ikkagi siis pealiskaudne ajakirjanik, kes tuleb tagasi intervjuud ja rehmabet Hoss. Nii mage. Midagi ta mulle põnevat ei rääkinud. No ikka järelikult ajakirjanik võib-olla nägi natukene vähe vaeva, ma arvan, nii. Kas ajakiri stiil on rinda pistnud ka niisuguse nähtusega nagu feminism feminismi kui niisugusest on ka väga erinevaid käsitlusi Ja loomulikult, tegelikult kui ma nüüd hästi ajakirjas stiil on küllalt vähe otse sellel teemal peatunud kuigi jah, Barbi Pilvre siin kirjutab meile nüüd varsti sellest, kuidas meedia portreteerib naisi just nimelt ärinaisi ja et need ärinaised peavad olema kas fantastilise mehe käevangus ja siis on seda väärt või peavad nad olema imekaunid, pikasäärelised blondiinid, siis on nad seda väärt, et neid poroport tsiteerida või sootuks on nad siis vangi juba läinud, et siis on nad ka seda juba ajakirjanduse meelest väärt, et neid portreteerida. Noh, see on selline küüniline, küllaltki lähenemine, aga, aga oma tõetera selles on. Miks ma Barbi Pilvre nimetasin, teda ju siiski püütakse serveerida Eestis kui, kui ühte feministid mingit osa feminismi barbi kindlasti ka esindab. Aga stiil otseselt selle teemaga tegelenud, vähemasti seda sõnade bla kasutanud, aga kaudselt, ma arvan, on ta naiste selliste õiguste ja, ja, ja, ja naiseliku väärikuse eest väljas pidevalt. Õnneks ei ole küll keegi võtnud kätte ja meid otse sellises võitluslikus feminismi süüdistanud oma lugudes ka tihtilugu tegeleme nende piiride otsimisega. Et kust nimelt, algab juba see liiga iseseisev ja, ja, ja kus lõpeb see, see liiga noolduv ja, ja, ja, ja toetuv ja, ja, ja liiga mõtlemisvõimetu, et seda me nagu otsime, jah, Eesti naine on üldse midagi üsna unikaalset veel tänapäeva Lääne-Euroopas, sest Eesti naises on veel väga palju säilinud sellist perekondlikust ja, ja traditsiooni ja Eesti naine ju on universaalne tõsta. Samal ajal kui ta triigib ja küpsetab ja Pääle mõtleb ta oma mingeid töömõtteid, et järgmisel päeval minna tööle ja need kohe ellu viia. Või siis õhtul võtab kätte ja loeb tõesti filosoofide. Näete isegi kuigi ta on terve päeva võib-olla lapsi cancel danud ja, ja, ja, ja tegelenud supi keetmisega, et ma arvan, et Eesti naine ei ole suutukski veel liiga iseseisev. Õnneks ta ei ole ja, ja tänu sellele võib-olla meie peret siis ikkagi veel säilitavad mingeid selliseid väärtusi ka. Aga ainuke asi on see, et Eesti naise puhul, et ta, et ta selle koorma all, mis ta endale võtnud. Et nii traditsiooniline naise, naise, selline toimimine Emona ja, ja, ja, ja mehe naisena kui ka suur töökoormus ta ennast iseennast ära ei kaotaks, seal või iseennast päris viimasesse järjekotta jätaks või? On see kalduvus? Noh, tal on jah, see kalduvus mõnevõrra vist on jah, ohverdada ennast liiga palju või jätta iseenda vajadused nagu tahaplaanile, aga millest see tuleb, see tuleb ikka sellest, et et meie emad on ju olnud nii tublid ja kuidas siis meie saame vähem tublid olla. Ja eesti naine tahab olla väga täiuslik kõiges väga tubli, nii tööl kui kodus. Siit-sealt võiks mõnikord natuke järele anda ja, ja olla selle võrra nagu rõõmsa tujulisem lihtsalt siis on kõigil võib olla parem. Kui sa lubad seisma lõpetada. Ta on pisut isiklik oma küsimusega, et mis sind ennast õnnelikuks teeb. Nojah, see ongi selline küsimus, mida mina, millega mina kimbutanud tihti inimesi, kellest ma kirjutan ja mõnikord see võib inimese lausa rivist välja. Ringiga tagasi. No sellepärast ma nii kaua praegu hoogu võtangi, et ka mina olen natuke rivist väljas, nii otsese, aga muidugi tähtsa küsimuse peale. Mind teeb õnnelikuks see kui mu laps on terve. Mind teeb õnnelikuks see Kui mu sõpradel läheb hästi mind teeks õnnelikuks see, kui ma taas leiaks, ostsin endale väga hea ja armsa partneri siin elus. Ja mind teeb õnnelikuks muidugi see, kui mu ajakirjal läheb hästi. Ja, ja väga põnevaks teeb elu see, kui ma kohtan inimesi, kellest lugu kirjutada, kes on põnevad, kes on huvitavad ja see suhtlus nendega teeb mind tihtilugu no kohe väga õnnelikuks, nii et ma isegi imestan, et mille üle siis nüüd rõõmustada, aga see on minu, minu töörõõm ja, ja sellepärast see, see töö, mis ma teen, ongi nii huvitav ja hea. Ja päris lõppu see küsimus, millega sina lõpetasid paar numbrit tagasi. Kui sa intervjueerisid, anne luike, oled sa õnnelik? Ma olen piisavalt õnnelik, et siiski rõõmsas tujus oma päevi alustada, aga tahaksin olla veelgi õnnelikum. Selle tõdemusega me siis lõpetamegi, et me kõik tahaksime olla pisut õnnelikumad. Loomulikult. Stuudios olid täna ajakirja stiil tegevtoimetaja Tiina Väljaste ja raadioajakirjanik Terje Soots. Kaugema. Ma. Ei tea, kas siin on kaks. Kas ilus päikesekiired ja. Ühtviisi val on nisu kui soo. Alati valvel on peidetud. Saladus Sa oled olnud mu jaoks ja selleks Suguna taeva. Kaks. Kasvamsusi ilust äikesegi ja ja. On?