Koored Viljandis aerutasin õhtul järvel, udu hõljus kõbedaselbee. Ki meenus mul vana tuttav viis hallist paadimehest, kes seal ootab. Äkki kaldal nägin neidu, kes seal mulle pihipas soovidesed viiks ta üle tee. Kiirelt oli seal tal nats hinge kordus samuti kui laulus juhtus need silmad, need silmad mult võitsid sööda ja udu, vormeid, tarri Jaska. Kui langes neid mu rinnale, paat kaldale jõudis, küsisin, milline, ent ei elust Mul ei kaoks, võlub leid. Hetkeks tõusis kuuvastast news ruum mitte iialgi ning kaldal ootab Pehk. Eile algas Mulgimaal Halliste teine mulgi konverents kus lisaks võimalusele laulutubades ise kaasa laulda ja tantsuklubis ise kaasa tantsida võib nautida ka rahvustoite ja mis peaasi kuulata ettekandeid nii Mulgimaa ajaloost kui ka tänapäeva kultuurist. Minu vestluskaaslane on etnoloog, Tartu kunstimuuseumi direktor Heiki Pärdi kes osales aasta tagasi ka esimesel mulgi konverentsil tõrvas. Räägite seal sellest, kes on mulgid, miks nad ennast ise multideks peavad ja miks peavad neid mulkideks teised. Et elus mulle ikka okse, võluv Lenin et eks siis, kuna vastas neiu suu iialgi mind kaldal. Oota Pehki jah, nõesti kuuvalgel nägin kaldal, ootas Peegi, jah, lõssikuuvalgel nägin kaldal ootas Pein. Ja mulle tundus, et see pakkus ka mulkidelendile huvi, sest mina mitte mulgina. Võib-olla näen asju teisiti kui nemad ise, olles keegi, kes nad on. Jah, kui ma teie käest küsisin, et olete teise mulk mulkide vastu huvi tunnete, siis te ütlesite väikese mõtlemise järel õnneks või õnnetuseks. Aga miks see huvi siis mulkide vastu, kui te ise ei ole sealt pärit? Juured ei ole Mulgimaamullas. Minu juured on hoopiski teistsuguses mullas, kus muld on õige vähese on Harjumaal, kus on tõeliselt paekivi. Ja huvi mulkide vastu on tekkinud tegelikult või noh, küdenud minus vaikselt pikka aega, kuna ma olen erialalt etnoloog ehk kultuuriuurija või siis ka rahvakultuuri uurija siis mulle hakkas väga ammu silma. Töötas Eesti Rahva Muuseumi kogudes ainest kultuuri kohta mitmes Eesti paigas. See, et mulkide selles vanas rahvakultuuris traditsioonilises mida harrastati enne seda, kui maarahvas sai, said eestlased, see on siis eelmise sajandi teisest poolest alates. Seal oli väga kummalisi asju, mida tegelikult ei ole, keegi osanud seletada, et miks see nii on näiteks mulkidel, eriti seal sama sallistes, kus konverents see aasta toimub. Nende rahvarõivad olid niivõrd vanaaegsed niivõrd arhailised, et selliseid ei leidu Eestis kusagil. Need on siis naistel vaipseelikud ja puusapõlled. No näiteks kui öelda kõige tuntavad elemendid aga ka paljud muud sellised väiksemad ja võib-olla mitte nii silmatorkavad üksikasjad nende rõivaste juures ja mitte ainult naiste, vaid ka meesterõivastuse oli hästi vanapärane ja see säilis seal niikaua kui üldse rahvarõivaid kanti kuni eelmise sajandi noh, jälle kolmanda veerandini. Mujal olid need ammu muutunud peski moodsamateks. Ja mitte ainult ütleme Põhja-Eestis, kus olid väga tihedad sidemed Tallinna kaudu, siis teiste Euroopa suurte linnade ja kultuurikeskustega, vaid ka kõrvalasuvates, noh, Lõuna-Eesti piirkondades olid nad tunduvalt moodsamaks muutunud ja see tundus mulle seda kummalisem, et alates möödunud sajandi teisest poolest hakkas Mulgimaal väga jõudsalt arenema nähtus, mida me teame kõik kapitalismi nime all või siis ka laiemas mõttes üldse moodne ühiskond kujunema milles me tänaseni elame. Ja samal ajal säilitasid mulgid oma sellise väga suure konservatiivsuse kultuuri alal nende oma kultuuri alal. Ja see oli selline väga selge vastuolu ja ka sellele ei ole tegelikult osatidega ühestega ilusat lahendust või seletust leida. Oh jah, et miks nad ühelt poolt on nii konservatiivsed oma kultuuris, aga teiselt poolt olid nii edasipüüdlikud oma majanduselus ja ütleme siis majanduslikus mõtlemises ja ega mina sellele ei oska ka vastata, aga ma olen nüüd püüdnud nüüd natuke lähemalt uurida ühe teise kandidaati. Kui suur on Mulgimaa? No praegu tõmmatakse võrdusmärk, Viljandimaa, see ongi Mulgimaaga tegelikult pole ju Viljandimaa ainult Molgima. Ja Viljandi ma ei ole ainult mulgina või teistpidi võiks ka öelda, et kogu Viljandimaa ei ole ajalooliselt Mulgimaa. Sellega on nii, et kuidas asjadele läheneda ühest küljest, kui võtta see nii-öelda vana Mulgimaa mille aluseks võib siis pidada seda ürgset mulgi rahvakultuuri, see on ala, mis piirdub selle kandiga, kus räägiti mulgi murret sisse, see on üsna kindlalt piiritletav mõne konkreetse kihelkonnaga. Need oleksid siis Halliste, Karksi, Helme, Paistu, Tarvastu, siis nad ütleme, lõunapoolne osa Viljandi kihelkonnast. Ja veel mõned sellised väiksemad alad, näiteks Saarde kihelkonna idapoolne osa. See on siis Kilingi-Nõmme ümbruse. Nii et see oleks see, mis oli algselt Mulgimaa. Aga hiljem, ajaloo käigus ja aja arenedes on ta tõepoolest laienenud kogu Viljandimaale. Ja need algsed mulgid muidugi suhtlevad Kuidas nüüd öelda teatud eelarvamusega selleks, et ka teised Viljandimaa asukad võiksid ennast mulkideks kutsuda? Kuigi Eesti esimesel Eesti ajal ütleme enne teist maailmasõda oli mulkide seltsi põhikirjas isegi kindlad punktid, mille järgi siis keda loeti mulkideks, seal juba võetigi asja selliselt, et tegelikult võib seda siiski ala võtta laiemalt mulkide ala, kui ta oli võib-olla noh, ajalooliselt. Ja võibki nagu võrdsustada siis kogu Viljandimaaga aga teatud piirangutega, sõltuvalt sellest, kas inimene on Viljandimaal sündinud või siis eriti just nendes ajaloolistes mulgi kihelkondades, kas kas tal on seal kinnisvara näiteks, mis oli väga oluline punkt ka. Ja, ja mitmed teised. Nii et see oli selline nagu noh, teatud määral ametlik mulgi Määratlus, mis muidugi tavainimeste jaoks ei mängi mingit rolli ja enamasti ju praegu eestlased ükskõik kus kandis ikkagi teevad sedasama, et Viljandimaal Mulgimaa ja Viljandi on Mulgimaa pealinn. Aga see algselt oli tunduvalt kitsam piirkond. Aga mullima süda on ikka seesama Paikus praegu mulgi koosena. Halliste. Seda võibki pidada jah üheks selleks kõige kõige mulgilikumaks Mulgimaa osaks, siis on Halliste kihelkond just kuna põhjus on lihtne, sellepärast sealt Halliste kihelkonnast ja veel täpsemalt Abja ümbrusest sai alguse see uusaegne mulkide liikumine nii-öelda nii otseses kui kaudses tähenduses. Kui Ameerikas oli kodusõda 1860.-te aastate algul, siis katkes puuvillavedu Euroopas ja tekstiilitööstusele rõivatoorainet ja sellepärast siis kiiresti hakkasid, hakati otsima muid tooraineid ja üks nendest oli lina linakassas juhuslikult, Mulgimaal väga hästi. Ja mulgi peremehed, vot jällegi on raske öelda, kuidas kellel see alguse sai, selline aktsioon hakata nüüd lina kasvatama nii suurel määral, et seda jätkuks mitte ainult endale, vaid ka müügiks. Aga fakt on see, et Jesse, Abja kant selliseks alaks kujunes. Ja inimesed talupojad said päris kiiresti päris jõukaks, võiks öelda isegi rikkaks. Ja kuna seal juhtus olema ka selline noh, pehmelt öeldes omapärane mõisnik Abjas von Stackelberg, kes oli siuke moodi veidrik ja kuna tal oli raha vaja kiiresti suhteliselt palju, siis ta hakkas neid ümberkaudseid talusid päriseks müüma talupoegadele suhteliselt odava hinnaga. Mulgid ei, väga kaua ei mõelnud ja tegid seda üsna suure hoo ja innuga. Ja see asi ei piirdunud ainult selle ühe piirkonnaga, ütleme sellesama Abja ümbruse hallistega, see levis ka ümberkaudsetes valdades kihelkondades ja sealt kassas välja ka mulkide liikumine sõna otseses mõttes. Eriti kuna neile jäi väheks sellest, et nad ostsid ära oma talud päriseks iseendale. Aga oli vaja muretseda talusid ka oma poegadele tütardele, teinekord ja miks mitte isonitud talu pidada ja nii osteti neid talusid jällegi ümberkaudsetes valdades, kihelkondades mindi teistesse maakondadesse, nad ostsid talusid ikka väga laial alal, eriti muidugi Tartumaal ja Võrumaal aga ka Pärnumaal ja Järvamaal oletasid päris kaugele. Olles üle 10 aasta tagasi Järvamaal välitöödel uurimas sealset rahva elu siis ühes külas ühesainsas külas juba selgus, et paarikümnest elust umbes viiel või kuuel olid peremehed ka pärit näiteks Viljandimaalt Mulgimaad ja siiamaani kohalikud mehed mäletasid seda, mulgid tulid, ostsid nende talud ära ja see tekitas muidugi paksu verd kohalikes meestes, et nemad kõhklesid nagu ikka talumehed ja eestlased on kaunis sellised umbusklikud uue suhtes ja väga kiiresti ei võta vedu. Nagu teada. Ja mulgid jällegi, olles juba omad vitsad kodukandis kätte saanud, seal samuti läks mõnikord üks minu talu ostis ära keegi naabrimees, kuna mina liiga kaua seal nakuteseni mõtlesin. Ja siis need mujal Eestis nad sellega omandasid, sellise kaunis, mitte just kurja kuulsusega siiski tekitas tõsiseid probleeme, kui sinu talu ostab ära keegi Viljandimaa mees kusagilt või tol ajal oli see küll Pärnumaa mees, keda kutsutakse lolliks. Kuna neil oli raha laialt, siis tekitanud nende jaoks probleeme. Aga probleemid tekkisid just teistega, kes kes ei ole nii, otsustavad ja ei läinud võib-olla nii kiiresti ka kõige uuega, mis tol ajal hõljus nii-öelda õhus. Nii et võib öelda, et tegelikult nimetus mulk on saanud sellise negatiivse varjundi tänu naabrimehe kadedusele ehk siis sellele eestlasele nii omase iseloomujoonele. Võib nii öelda, aga see ei ole üheselt nüüd ainult negatiivne, ta on selline kaunis kahest Donald, ütleme suhtumine ühelt poolt on võib-olla jah, natuke halvustav ja selline Kadetsev aga teiselt poolt ka imetlev jällegi no ikkagi see, et mulgid olid jõukad, edasipüüdlikud võtsid uut kasutusele kõiges nii puhtmajanduses kui oma kultuuris. No ütleme, selles kodukultuuris elamisskulptuuris siis on see jäänud tänapäevani, niimoodi. Ei saa öelda üheselt, et mulgid oleksid need negatiivsed kangelased või väga positiivsed on nii üht kui teist suhtumist ja see näitab, et selline lähtudes nagu mulgid ja see sellega seonduv on on olnud oluline ja ilmselt mingil määral säilinud tänapäevani selline teatud suhted, kindel suhtumine hulkidesse, mis jällegi on kaunis kahene, ütleme niimoodi. Jah, et nii võrukeste, tartlaste, saarlaste, harjukate kõikide hulgas on jamad Mogri Märdid Kindel, neid on igal pool ja alati. Aga mulgid on just noh, ütleme nii, viimase 100 hinnatakse rohkem aastaga tõusnud ikka läinud ka teatud määral võib-olla rahva mällu selliste väga tõsiste uuendusmeelsete ja väga edukate tegijad, nagu tänapäeval öeldakse. Millega teised tol ajal Eesti ütleme, talumehed kindlasti ei suutnud võistelda, esialgupärast pole küll, ütleme juba kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel see mulkide suur edumaa enam ei olnud nii suur ja säilinud võib-olla lõpuni. Ja võib-olla mõneti sai ka nende edumeelsus ja ja jõukus ja neile ka saatuslikuks. Seda kindlasti, kui me peame silmas seda, et 40. aastal pöörati uus elu siin pea peale, siis olid just need piirkonnad, kust inimesed elasid, jõukamad, et kus oli rohkem rikkust, siis need ikkagi puistati väga korralikult läbi ja ja hiljem ka sisuliselt ikkagi käisid päris alla, sellepärast sedasama Abja kant ja mitmed teisedki piirkonnad seal mulgimaal paistsid just silma väga kehvade nõrkade majanditena nõukogude ajal kui mujal, võib-olla, kus need omal ajal elatud, nii jõukad seal need kolhoosid ja sovhoosid kuidagi said paremini järje peale kui nendes väga jõukates piirkondades. Aga see tulenes sellest, need piirkonnad tegelikult kannatasid puht ütleme selles suhtes, et sealt väga palju inimesi küüditati. Väga paljud põgenesid ise, vältimaks seda või ära hoidmaks seda, et neid kulakuks tehakse ja saadetakse Siberisse, asusid ise ümber linnadesse, mujale Eestisse elama. Ja siis sinna asemele tuli juba uus seltskond inimesi, kes ei olnud tihtipeale harjunud nii korralikult töötama, nagu seal kunagi oli sellel maal tööd tehtud ja see paistab praegu väga praegu väga teravalt silma. Sest nüüd ma olen sel aastal päris palju sõitnud sinna Mulgimaal ringi ja uurinud üht väga huvitavat sellist nähtust nagu seda mulgi häärber. See on neid veel alles. No neid on ikka alles veel kõigele vaatamata. Selleks et iseloomustada, ütleme, nende olukorda võiks tuua näite sellest, et ühe esimese uusaegse eesti soost mõisniku ja talupojasoost mõisniku kodude alus, see on Taagepera ligidal sõnni talu. Sealt on pärit nats, Erdel IRL, ükskõik kuidas täheldame, ta on üks eestlane, kes on raiutud raamatusse Eesti ajalugu elulugudes. Nüüd hiljuti ilmus mõni aasta tagasi. Tema kodutalus on elanud selle noh, laias laastus viie 10 aasta jooksul laias laastus öeldes ka 50 perekonda mis ütleb meile lihtsa arvutuse teel, et iga aasta uus perekond see muidugi päris nii ei olnud. Sest korra külas seal kolm, neli peret, aga ikkagi see näitab, kui palju rahvast käis läbi ühest sellisest talumajast nende mõnekümne aasta jooksul ja selge, et ühelgi nendest inimestest ei saanud tekkida korraliku kodutunnet või ka sellist noh, omanikutunnet, et oleks hoolt kandnud, selle maja eest. Teda hoidnud ja korrastanud, seal lihtsalt elati. Ja selliseid on seal väga palju. Konkreetne sõnni talu on veel isegi hästi säilinud ja ta on täiesti elu elamiskõlblik ja ta on nüüd ka omaniku leidnud. Väga lihtsalt öeldes on see häärber selline. Talumajas nimi on tekkinud saksa keele mõjul ja saksa eeskujul, mis algselt nagu tähendas sellest Mõisateenijate või mõisaametimeeste maja? Ütleme nii, sellist uhkemat elumaja aga Mulgimaal tähendab konkreetsel nagu sedasama, mis mõisa peahoone ehk mõisa mõisa ütleme loss ja kui mulgid nüüd ehitama hakkasid möödunud sajandi teisest poolest alates siis nad kõige rohkem võtsidki eeskuju, õisnikest ja üks eesmärk neil oli ka kindlasti võistelda nende mõisahärradega. Kuna talupojad, et said üsna kiiresti rikkaks, siis neil tekkis ka muidugi hoopis uus eneseteadvus ja enesetunne paranes päris palju ja loomulikult nööri tahtnud maha jääda milleski mõisnike käest ja mõnede majade ehitamise kohta ongi teada, et peremees kasvõi ninast veri välja tahtis teha uhkema maja, kui on kõrval mõisnikul ja ilmselt ka mõnedel see õnnestus ja päris hästi. Ja seal kasutati igasuguseid võtteid, et see maja ei oleks ainult elamiskõlblik, vaid ta näeks ka hea välja ja oleks noh, selles mõttes juba tähelepanu väärne ja tõmbaks tähelepanu sellele, et see mees on nii kõva mees, et ehitan maja millest ei ole tema naabril või isegi mitte võisnikul. Ei saa öelda, et nüüd oleks mingi väga kindel tüüp äärberid välja kujunenud. Alguses olid need kaunis lihtsad, pikemat sorti majad poolkelpkatusega enamasti meenutavad nagu mingeid vanu. No ütleme, et mingil määral, võib-olla mõni vallamaja võiks olla eeskujuks, kui nüüd pilti silme ette manada, selline eelmise sajandi vallamaja igal juhul. Nendel tunnus oli see, et oli lahus kõigist muudest talumajafunktsioonidest, nagu oli seda eesti rehemaja, kus olid ju kõik väga erinevad funktsioonid ühendatud, seal peksti reht seal mõnikord talviti hoiti loomi rehe all, nagu oli ta siis lauda eest ja kased. Elamisruumid ei olnud ainult inimeste elamiseks, vaid seal tehti sadu erinevaid töid ja inimeste elamine oli sealjuures üks paljudest, aga see häärber. Või siis laiemas mõttes öeldes, et see moodne elumaja Eestis oli ikkagi mõeldud ainult inimestel elamiseks ja sellele vastavalt muutus ka täiesti kardinaalselt kogu see elamisskulptuur seal majas ja kui vanad talumajad olid ju suitsimised, öelgu korstnaid ei olnud. Seal, ei olnud mingeid ilustusi, seinad ei olnud no ütleme, vooderdatud millegagi, nad olid kaunis pimedad, põrandad olid kivist, mullast või millest tahes. Hakati küll möödunud sajandil ehitama laudpõrandaid ja parandama, aga nüüd valu rehemaju, aga aga sellega ei jõutud veel päris uuele tasemele, nii et need mulgi häärberi tulid ühed esimesed tõeliselt tolle aja kohteeki, täiesti kaasaegsed ja moodsad elumajad, nii nagu neid leidus kõikjal Euroopas tol ajal samamoodi. Need jälle kinnitab see seevastu olla tegelikult mulkide juures, et ühelt poolt väga konservatiivsed teisalt jälle äärmiselt uuendusmeelsed. Just nimelt ja sealjuures. Et nad võib-olla olid väga moodsad oma majanduselu poolest ühesõnaga olid turule suunatud, kasvatasid selleks raha, teenida midagi või tootsid midagi nii-öelda, kui enamasti oli talupoja normaalne tolleaegne elamine on sellele üles ehitatud, et ise kasvatasid, ise sõid sedasama, ise katsid ennast nende ainetega või nende materjalidega, kõik tehti ise kodus valmis. Mulgid olid ikkagi juba selles mõttes. Ma tahaksin, et inimesed nagu meiegi, et selleks, et raha ja et midagi saada tuleb midagi toota või midagi teenida ja selle eest juba osta mujalt kõike ja muretseda endale vajalikke elukese. Ja nii ka nende, ütleme, see kodukultuuri muutus ikka vägagi selliseks euroopalikuks kui laialt öelda, nüüd. Aga nad säilitasid sealjuures ka just selline vanem põlvkond, tolleaegne, ütleme siis esimene tõsine mulgi peremeeste põlvkond sellise konservatiivsuse asjades, mis ei olnud võib-olla. Majanduslikult olulised olid kultuurilised märgid nii-öelda noh, näiteks nad kandsid väga kaua neid vanu rahvarõivaid pikuuga näiteks milles ju lasi ennast pildistada, nagu me kõik hästi teame, Carl Robert Jakobson ja mis on saanud üheks selliseks ärkamisaegseks eestlase sümboliks kas või? Ja mulgi kuube kannavad ju meelsasti kõik need, kes ennast mulgiks ei pea. Ja ega see mulgi kuub nüüd ei ole, ainult mulkide see tegelikult ei tehta siin vahet ja et see mulgi kuub on ka nagu selline üldistus ja mingil määral nagu lõivu maksmine sellisele mulgi kuulsusele jäneseteadvusele pikuubi, sarnaseid pikovi kanti ka mujal Eestis, aga aga mulkidele võib-olla ta oli just selles mõttes jah, iseloomulik, et seal kantida keskmiselt kauem kui mujal ja just need samased mulgid kes muidu olid kõigest sellest traditsiooniliselt juba väga traditsioonilisest elust ja kultuurist, aga kaugele läinud mööda, nii et siin see selline huvitav vastuolu säilis ja isegi mingis mõttes süvenes Aga mulgi peresuhetes? Teema, millega ma ei ole otseselt väga palju tegelenud, aga mul on olnud mõningaid selliseid jutuajamisi mõningate mulkidega mõned head ja mitmed aastad tagasi, aga ma mäletan, et sealt tuli välja midagi väga huvitavat. Tavaliselt, mida ma ei olnud jälle kuskil mujal kohanud Eestis. Ja kunagi hiljem ma küsisin samalt mehelt, et mida sa mulle rääkisid, tahtsin mälu värskendada, ütles ta, ise ka enam ei mäleta, aga igal juhul oli seal mingeid väga huvitavat suhted, ütleme näiteks isade-poegade vahel. Ja midagi väga-väga-väga-väga omapärast igal juhul. Aga moodsas ütleme sellises mulgikultuuris nii-öelda, mis siis sai alguse just seal teisel poolel ega seal tegelikult see ka perekonna sisemine elu siiski kaunis selles laadis, mis on meile praegu tuttav, et see ei olnud väga erine nüüd kõigest muust ja võib olla oli seal eriti tähtis see just tänu sellele, et oli kogunenud jõukust ja rikkust, mida pärandada ja väga oluliseks muutus pärandamine ja pärijate olemasolu või nende puudumine. Sest kui midagi tõsist on ikka pärandada, siis, siis on ju vaja ka mõelda, aga kes seda edasi hakkab ajama? Seal nii palju, kui ma tean, tekkis probleem, mis oli üsna tõsine just kahekümnendatel aastatel ja kolmekümnendatel, et väga palju oli Mulgimaal selliseid üksik peremehi, kes ei olnud abi elasite vanapoisid, et siis nagu hakkas tekkima see kriis, et ei ole enam, kes asja edasi viiks niimoodi. Ja eks see mingil määral ka vähendas nende endi hindu. Et ei olnud nagu enam eesmärki, et mille nimel asju edasi viia. Teie käest Heiki Pärdi on ilmselt õige küsida ka, kes on need ubamulgid. Minu käest võib seda küsida küll, iseasi kas ma sellele oskan õieti vastata, sellepärast et see on nüüd küll selline mulkide määratlus jälle, mis isegi mulkide endi hulgas on segadust tekitanud. Mõned väidavad, et ubamulgid, need ei ole päris nii et on mingid päris mõlgid ja siis on mingid ubamulgid ja siis on kama mulgid ja siis olid, et seal veel korbi mulgid ja ma ei mäletagi peast see mulkide enda nagu sisemine jaotus seal. Aga teisest küljest olevat tuba mulgid, just need Abja mulgid, need on need kõige vingemad mulgid. Päris mulgid. Samas üsna hiljuti seal Halliste kandis käies rääkisin ühe vanema prouaga, kes ütles, et olles ise hallistest pärit, ütleme, Halliste kihelkonnast, väitis, et ega meie siin ikka päris mulgid ei ole, et me oleme ubamulgid. Et päris muidugi on seal Abja kandis vahemaa oli, ütleme 15 kilomeetrit. Võta sa kinni, kuidas, kes on need ubamulgid, mõned väidavad, et need juba mulgid on, ütleme, neljas seltskond veel, et need on jah, sellised nagu oleks mulki, nagu ei olekski poolenisti mulk. Ja selliseid nimesid on jah, mõtlesin veel palju rohkem, kui need juba märgid, nii nagu hiiglasi ületa mitut seltsi. Üle 40 oli vist hiidlased. Nonii mõlki tõenäoliselt ei ole nii palju, nad ei ole ennast nii täpselt klassifitseerinud, aga ka ikka päris mitut moodi ja eks see on nii nagu rahva hulgas ikka, et toredaid nimesid on tore anda ja kui need külge jäävad, siis on ju hea ja kui ei jää, ei ole ka midagi, aga aga niimoodi, et kuidas ja mille alusel ja kui palju neid, seda ei võta keegi kinni, täpselt. Aga sõnamulk enda etümoloogia on vist peavalu praegu üsna suur või teatakse, kust see pärit on, see sõna? No siin on ka mitmeid arvamusi jälle ja ega selle kohta ei saa ka jälle üheselt nüüd tagantjärgi väita, et kuidas ta täpselt tekkis, et miks just mulk on see nimi ja mida see tähendab? Üks selline, mida on välja pakkunud keeleteadlased, on see, et ta tuleneb läti keelest, kus ta tähendab sellist noh, mitte kõige targemate inimeste ütleme niimoodi või lihtsalt natuke jobu. Et see on seletada sellega, et kuna lätlased elasid seal kõrvuti mulkidega, mulgid jälle omakorda kõrvuti ja osalt ka segamini lätlastega päris lõunapiiril et siis Ei kannatanud lätlased nende head käekäiku välja. Seda on, ma ütlen, väga raske öelda, teisest küljest on pakutud välja ka seletusi, nagu et näiteks tuleneks mulk sõnastoppis hulk see tähendab läbikäigukoht mingis aias või kohas. Et kuna mulgi maali selline paik, kus siis toimus selline liikumine seal Läti ja Eesti vahel, ütlen nagu teatud selline teatud hulk ja aga see on siiski kaunis vähetõenäoline, vähe levinud ja lõppude lõpuks see, mida see sõna algselt tähendas. Minu meelest ei mängi küll mingit olulistega sisulist. Osasin selles mulkide elus või ka inimeste suhtumises mulki tasse ja kogu sellesse asja. Nii on paljude teistegi, ütleme sellistena etnonüümidega või labaste nimedega laias laastus, et ega nende nime algset tähendust, et ei ole võimalik väga üheselt kindlaks teha ja sellega võib ju tegeleda lõbu pärast ja huvi pärast, aga kas see vastab ka tegelikkusele, on minu meelest väga küsitav ja üsna ebaoluline. Igal juhul seal piirkonnas, kus kunagi kasvas väga hästi lina. Sellelt pinnalt kasvas eneseteadvus ja eneseteadvuse pinnalt omakorda tugev vaim, võib vist nii öelda, sest mulgid on ju Eesti kultuurilukku jätnud ikka päris korralikult sügava jälje. Seda kindlasti, sest inimesed, kellel on jõukust, nendel on ka rohkem võimalusi tähelepanu pöörata ja tegeleda asjadega, mis otsest tulu ei too, vaid et pakuvad võib-olla hingele ja vaimule rohkem. Ja sellepärast said ju mulgid oma lapsi koolitada paremini kui see sellesse. Aga teatud määral ikka. Ja muidugi on nad jätnud üsna sügava jälje mitte ainult kultuuriellu, vaid ka kindlasti Eesti uuemas ütleme ajalukku ja poliitikasse, nagu ju kuulub palju nimesid, kes on päritolult mulgid, alustades minu pärast kas või Tõnissonist ja pätsidest, kes mõlemad on päritolult mulgid, ütleme niimoodi. Tõnisson päris piiri pealt küll, aga ikkagi ja rääkimata paljudest teistest noorematest ja võib-olla mitte nii esile küündivatest suurustest, absoluutselt kindel mulgid ja mulgimaa ei ole senini, ütleme ka iga keskmise eestlase elus niimoodi päris tahaplaanile vajunud või nendel on teatud tähendus kindel tähendus, mis võib küll väga erineval erinevatel inimestel. Aga nad vähemalt arvavad, et nad teavad, mis on Mulgimaa, kus on Mulgimaa ja kes ja millised mulgid, iseasi, kas mulgid sellega nõus on. Mida nende kohta arvatakse. Aga see on juba hoopis teine asi. Millal mulgid esimest korda seltsi kogunesid? Ma ütlen jälle mälu järgi, see oli 30.-te aastate keskpaiku, kui nad seda seltsiliikumist koolis aktiivselt arendasid. Ja see on tegelikult jätkunud tänapäevani, Nõukogude ajal muidugi ei olnud siin maal võimalik, aga jätkus välismulkide hulgas järjepidevuse hoidmine ja pärast, kui Eesti tagasi iseseisvaks sai, siis on see uuesti ka siin oma koha leidnud ja mulgiseltsid, tegutsevad mitmetes Eesti linnades ja piirkondades. Ja mitte minu meelest mitte vähe aktiivselt, sest nad ilmutavad juba Eesti ajal alguse saanud almanahhi edasi. Nüüd on ilmunud vähemalt 10, olen mina näinud, võib-olla on vahepeal nüüd mõni veelgi ilmunud see on selline nagu aastaraamat siis kus mulgid ise kirjutavad oma elust ja probleemidest ja ja väga mitmekülgselt ja väga erinevad inimesed. Aga nüüd see mulgi kultuuri instituut, mis loodi paar aastat tagasi, on päris uus moodustis, aga minu meelest ka väga tänuväärne. Nemad püüavad just seda järjepidevust hoida, võib-olla ka nooremate inimeste hulgas ja tekitada taas huvi mulkide kultuuri, keele ja kõige sellega seonduva vastu. Et ka praegused mulgi noored teaksid, milline on olnud nende esivanemate kultuur ja milline võiks ta praegu olla ja kuidas, kuidas siis mitte päris lahustada suuremates sellistes seltskondades, milleks on eestlased või eurooplased nähes, et, et ka hoida sellist kohalikku eneseteadvust ja kultuuritraditsiooni elusana. Ja selles mõttes on see väga teretulnud ja on märkimisväärne, et see on just kohalike omavalitsuste toel praegu tegutsev ühendus puhtalt just kohalike päris mulgi kihelkondadest välja kasvanud valdade rahastamisel toimiv instituut või ettevõtmine. Tänavusel mulgi konverentsil ongi teie ettekande teema äärberit. Kas te plaanite seda niinimetatud mulgindust edasi uurida? Jah, ma praegu rääkides sellest värveritest, siis see on ju üks ja võib-olla selline materjaalselt silma paistma. Kultuurinähtus, see on küll üks, aga ma leian ka, et see on väga oluline ja huvitav, sest et sellest Ta on alguse saanud paljud uuendas, et kogu Eesti, ütleme sellises kodukultuuris ja elamisskulptuuris laiemas mõttes või argikultuuris üldse. Aga seda probleemi või teemat on niivõrd vähe uuritud ja sellest me teame tegelikult nii vähe, et lausa häbi on. Sest käia seal ringi ja pildistades, tehes märkmeid ja uurides rääkides inimestega on niivõrd palju huvitavat kadumas ja osaliselt juba päris kadunud ka need materiaalsed hooned lihtsalt hävivad ja kahju on sellest. Muinsuskaitsjad, arhitektuuriajaloolased tegelikult ei ole eesti uuematele, taluhoonetele või talumajadele, millest osa puht arhitektuurselt juba väga huvitav. Kasvõi sellepärast, et neid on projekteerinud juba enne esimest ilmasõda mitmed tuntud hiljem väga tuntuks saanud Eesti arhitektid või ka mitte eesti arhitektid. Ka selles plaanis oleksin endale tähelepanu pööramine täiesti vajalik ja huvipakkuv isegi siis, kui nad ei ole ehitatud nüüd silmapaistvate teatud arhitektide, tuntud arhitektide poolt. Ei muutunud vähem tähtsaks nendele inimestele, kes seal elasid, või see mõju, mida need uued uut tüüpi majad avaldasid teistele inimestele ümbruskonnas kaugemal. Sest need majad ju olid nagu öö ja päev võrreldes vanade eesti taluelamutega nende rehemajadega. Ja kui selliseid ilmusid sinna Mulgimaale, siis nüüd hakati ehitama ka väga paljudesse teistesse paikadesse, tasapisi aga Mulgimaal nende tihedas kindlasti kõige suurem. Isegi veel praegu. Nii et see väärib kindlasti uurimist ja ma loodan, et, et ma teen seda edasi ja ja selle kohta nüüd materjali ju kogutud ka varem. Kurb on ainult see, et Eesti vabaõhumuuseumis on välja valitud, eks, mulgi talu selline, nagu ta oli siis möödunud sajandi teisel poolel kolmandat, viimasel kolmandikul, umbes nii juba 25 või rohkem aastat. Aga teda ei ole saadud tuua Rocca al Mares, kuna muuseumil raha selleks, et ta üle tuua sinna ja nii ta lõpuks võibki sealsamas ära kõduneb. Kuigi tal on peal silt, et Eesti vabaõhumuuseumieksponaat on riigi kaitse all, isegi see silt on nii roostes, et seda on juba raske välja lugeda sealt. Ja selles mõttes oleks küll hädasti tarvis, et riik toetaks Eesti vabaõhumuuseumi ka mitte väga suurte summadega. Ka see väga oluline eesti talu arhitektuuri ja kogu selle talukultuuri näidis saaks üle toodud ja üles pandud seal vaatamiseks inimestele Rocca al Mares, sest praegu lõpeb seal Eesti ajalugu või Eesti Põlva areng ära sisuliselt juba sajandi elu ikkagi selle traditsioonilise talupojakultuuriga seal midagi uuemat näha õieti polegi. Ja see niiviisi ei saa õiget pilti sellest, neid külastavad välismaalased kes arvavad, et me olemegi kohe suitsu pärast tulnud sellesse ellu, kus me praegu asume. Ja samal ajal üks häärber kõduneb kusagil. See on asi, mis kindla peale on neile sama oluline kui see vana või väga vana Eesti talurahvakultuur, see on meile tunduvalt vähem ja me oleme sellega tegelikult palju otsesemalt seotud kõik isiklikult. Kuigi me ei ole kõik mulgid ja nii või teisiti, see on juba täiesti uus etapp mis tuleb ka säilitada meie järeltulevatele põlvedele ka meile endale, et me seda teadvustaksid paremini. Et ei ole nii, et kohe hüppasime kusagilt keskaegsest talupoja elust nüüd 20.-sse sajandisse. Siit edasi 20 esimesse, siis, No küllap ka seesama mulgi konverents üritab teadvustada ühiskonnas neid probleeme, millest praegu põgusalt juttu oli. Küllap sedasama teeb mulgi kultuuri instituut ega mulkide selts, et hoida seda eestlase enda vaimsust läbi mulgi kultuuri alles, nii et see kõik on väga tänuväärne. Tänan teid, Heiki Pärdi, etnoloog, Tartu kunstimuuseumi direktor kohtumiseni ilmselt siis aasta pärast. Kolmandal mulgi konverentsil. Näide küsija rollis oli täna Terje Soots. Head päeva. Need hirmud olid silma, muld, sõitseits tagab nii. Ja koduloor meid Jaska. Kui on, kes neid novelle paat kaldale jõudis, küsisin millään teil elust mulle ikka okse, võluv, nii et eks Tõnu Sisku vastas neiul suu. Mitte iialgi nii kaldal oota, pehkinud jah, tõesti kuuvalgel nägin kaldal ootas pehmegi, jah, tõesti. Kuuvalgel nägin kaldal ootas Pein.