Kultuurikaja. Nimetan selle saate tähtsamad teemad. Eesti kindlasti kallim ja tõenäoliselt siiamaani ka kaalud kand. Film on jõudnud ekraanile. Räägime selle filmi tegemise mõningatest tagamaadest ja mida üldse teeb filmi juures kunstnik. Niguliste kirikus saab vaadata kunstiteost, mis loodi 350 aastat tagasi ja mida restaureeriti kolm aastat. Eestist pärit baltisaksa polaaruurijate rida katkes 100 aastat tagasi. Täpsed asjaolud jäävad igavesti saladuseks, kuid lõpp oli traagiline. Hea uudis aga oli see, et meie teadlased kavatsevad minna Antarktika tuurima juba iseseisvalt ja oma rahvuslipu all. Selleks tuleb aga kõigepealt valmis ehitada spetsiaalne uurimislaev. Seekordse skulptuuriga saate toimetaja Martin veerand. 1935. aastal tegi ajaleht uus eesti kirjanik Albert Kivikas seal ettepaneku kirjutada romaan, mis siis ilmuks ajalehes joonealusena. Kirjanikul romaani valmis ei olnud, aga ta oli juba plaanitsenud raamatut vabadussõjast Takas seda kohe kirjutama ja nii siis romaan joonealusena lehes ilmuski. Järgmisel aastal ilmus romaan juba omaette, mitte raamatuna Eesti kirjastuse kooperatiiv Tartus. Kirjanik oli teose muide juba põhjalikult ümber töötanud. Ja sellest raamatust kujuneski kõige tähtsam vabadussõda kajastav kirjandusteos. Ja me peame nüüd kõik, et selle põhjal on tehtud film. Räägime veel korda selle filmi saamisloost ja kõigepealt on intervjuu Eesti filmi sihtasutuse ja peadirektori Riina sildusega. Eesti filmilised viimased 10 aastat on olnud, ütleme selliseid kesiseid sellepärast et film on üldiselt väga investeeringut suurt investeeringut nõudev ja ütleme, poliitilised prioriteedid on mujal olnud. Ja seetõttu aastal 2000, kui ma tööle tulin, siis oli meie eesmärgiks ikkagi tuua võimalikult palju filme ekraanile, sellepärast et aastal 2000 tegelikult ei olnud ühtegi filmi täispika mängufilmiekraanil. Kui suur oli see risk, kui te andsite inimesele diaatrist teha filmi oli väike värin südamega. Muidugi, kes riskis, ei võida ja võib öelda, et tegelikult aastal 2002 üldse Eesti filmi jaoks on debüütaastal sellepärast et kõik filmid, mis meil linastuvad, sellel aastal, on debüütrežissööride ja debüüttootjate poolt, nii et võib nimetada tõesti aastat 2002 Eesti debüütfilme aastaks. Kui tihedalt asjade käiku jälgisite, kas te käisite võtteplatsidel või te helistasite, otsida kontakti. Kuidas oli see teie suhe? Me ikkagi üritasime võimalikult, ütleme soodsaid tingimusi selle projekti jaoks saada nii finantsilises mõttes, sellepärast et et me ka suhtlesime oma Soome kolleegidega, eks ole, pidasime ikkagi läbirääkimisi ja ka filmi, ütleme, Soome-poolse rahastamise osas ja või vähemasti tegime igal juhul omapoolseid pingutusi selleks samamoodi käisime võtetel ja pidevalt kohtusime ka lavastajaga, eks ole, stsenaarium aruteludel nii et ütleme, et, et kohtumised olid iganädalased Kunstnik Kalju Kivi ütles, et raha oli kunstniku jaoks vähe, teisest küljest öeldakse, et väga palju raha kulus Eesti, no ütleme siis mastaape arvestades mis on teie arvamus. Film on rahvusvaheline kunst ja seda ei saa oluliselt odavamalt teha Eestis kui kuskil mujal. Ja seetõttu, kui vaadelda tegelikult selles kontekstis, et kui palju selle filmi tegemine läheks kuskil mujal maksma, siis vaieldamatult rohkem muidugi. Aga ma arvan, et see film on tõesti tehtud ikkagi optimaalse eelarvega. Et see hetkeks on küll kõige suurema eelarvega Eesti film, siis ligi 19 miljonit krooni. See eelarve täpsustub näiteks Karu süda oli 15,6 miljonit krooni, nii et nagu te näete, ei ole see vahe nii väga suur. Ja nüüd intervjuu filmikunstniku Kaljo kiviga. Meid huvitab kõigepealt niisugune asi, kuidas üldse tekkis koostöösuhe ja mida kunstnik teeb filmi juures Kaljo Kivi. Kris Taska helistas mulle kõigepealt ja siis ma olin päris jahmunud tegelikult, et see oli minu jaoks noh, kuidas ma ütlen, sajandi pakkumine. Sest aukartus selle materjali ees on, oli, tähendab, on siiamaani hästi suur ja seal me olime muidugi ühest küljest üllatunud ja teisest küljest võib-olla isegi uhke, tähendab, et mulle see pakkumine lehte tsiteeri läbi loetud, siis järgmine etapp ongi võttekohtade otsimine tuli mul tihtipeale hommikul kell kuus Tallinnas autosse istuda, sõita Lõuna-Eestisse, hakata seal siis mööda pisikesi teid ringi sõita, konkreetsed kohad, mida ma otsisin, olin ma enne nagu endal pähe pannud juba ehk teisisõnu, et kas lahinguvälja ja selle episoodi välja Marta kodutalu mingit teeristi, kus toimub hüvasti, et ja, ja noh, kuna ma olen, küllap oli Eestimaal ringi sõitnud ka teiste filmidega, sellisest mõningad kohad olid mul juba kohe nagu meelest, mida ma läksin üle vaatama ja mõningad kohad langesid välja, aga loomulikult avastasin kohutavalt palju väga ilusaid Eestimaa kauneid kohti, palju kilomeetreid tuli kokku. Noh, ma arvan, et kuskil 20 22000. Aga nüüd missuguseid leemid Eesti ei ole enam niisugune, kui ta siis oli? Noh, maastikul on esimene probleem see, et maastik on täis pikitud kõrgepingeliine mobiilimaste karja lautasid ja nii edasi ja nii edasi, tõesti maatalud on väga ilusad talud, Lõuna-Eesti talud. Võiks tekkida küsimus, et mis siis ei leia ilusat talu või leiab, aga igalühel on jälle tõepoolest ütleme, võin julgelt väiteks. 90 protsenti Eestimaa taludest on kaetud eterniitkatustega, tähendab mis iseenesest pole paha, eks ole, aga ajastu jaoks ta ei ole hea, kuidas lahendasite niisuguseid probleeme koos operaatoriga jäime lootma, et selle katusele sajab paksu, nii et siis me ei näe katsematerjali, aga paraku ilm oli see kõige suuremini nagu vingerpussikeerajat, et kui täna oli veel miinus viis. Niisiis võttepäeval lund ei olnud, kui hakati monteerimine filmi kokku panema, kui palju sai ilma muuta ja see oli õnneks meil nagu tagataskus, et tänapäeva tehnikaga saab ilma muut ehk teisisõnu lumesadu võta on raskem, aga lumesadu juurde panna on kergemate, et me väga palju seda kasutasime, et tegime nii-öelda ei lumesaju sellest ilmast lumesajuse ilma ja noh, lausa lauspäikesevalgust. Me lumesajuks ei saanud teha, aga siiski natuke tuhmimaks, seda sai teha. Kas eesmärk oli võimalikult täpselt ajastatud jäljendada otsisite üldist atmosfääri. Eesmärk oli tekitada mingi eriline, tänapäevast erinev keskkond ja mitte üritada igas asjas minna sajaprotsendilise sellise detailini. Ehk ta on tinglik, nagu näitlejad mängivad tinglikult noid tegelasi, nii on ka keskkond tinglik, et me loome lihtsalt illusiooni. Kus kohas te saite näiteks 18 suurtükid, kuskohast veduri? No ütleme niimoodi, et suurtükid on jälle kombineeritud, et eemalt nähtavad suurtükid on papist ja puust tehtud. Aga detaile võtsime jälle originaalsuurtükkide pealt autentseid suurtükiEestis ei ole enam tulla, lisaks said, aga vedur on nüüd Eesti, selle taastuvvedureid ei ole, meil on auruvedureid mõningaid, aga need on hilisemad. Ja see vedur on muidugi hangitud Peterburist ja ta pidi algselt meil olema viis päeva Eestis. Lõpuks ta oli vist poolteist päeva tuli praktiliselt jutumärkides 10 minutit enne võtte algust ja temaga võte tsükkel oli praktiliselt pool päeva. Mis oli teie jaoks peaprobleem selle töö juures, kui inimene hakkab märkama seda, et kujundatud ja hakkab liiga seda jälgima sisse filmele ja aga antud filmis minu arust on niimoodi, et näitlejatöö, dialoog, mõte on kõik nii haarav, et tegelikult see foone taust, see nagu ei pääsegi nii löögile, ta peabki olema selline rahulik. Ta peab olema selline, mitte üritama võistelda selle ideega looma ühtlase fooni, et võib-olla seal fooni loomine. Ta oli raske, aga mitte võimatu, ütleme niimoodi, ta kujunes lihtsalt sellest tiimi tõesti, et tegelikult mõtlen siin kord, et lust oli töötada niivõrd suure profiga nagu Sergei staap. Nüüd räägime tulevikust, filme püütakse levitada teistes riikides, kui on Soomega koostöö, on selge, et sega läheb Soomes, Soomes on koopiaid rohkem teatavasti. Kuidas on perspektiivid? Esiteks festivalidel ja teiseks laenutus lähimaades. Ma arvan, et lähikuud toovad sellele vastuse sellepärast et me oleme ühendust võtnud küll maailma juhtivate festivalidega ja ütleme, lähinädalate kuude jooksul me tutvustame seda filmifestivali valikukomisjoni liikmetele ja seetõttu ütleme, et aasta lõpuks saab kindlasti selle vastased, missuguse festivali see film maailma esilinastub nii-öelda, aga missugustes maades ta konkreetsete levima hakkab, on samuti aja küsimus, sellepärast et see sõltub juba nendest levitajad, sest aga väga hea, et ühel Eesti filmil on välismaine levitaja olemas, ka see on päris hea tulemus. Kui veel festivalidest rääkida, kas te kutsute need inimesed siia, saadate neile mingisuguseid videovariandid, kuidas see tehnoloogia on? See on, ütleme väga keeruline protsess, sellepärast et me oleme pidevas esiteks kirjavahetuses Me kohtume nende festivali valikukomisjoni liikmetega erinevatel festivalidel, peame läbirääkimisi. Muidugi üritame neile alati näidata filmi. Sellepärast see on ikka midagi muud, kui vaadata videokassette, aga sõnamist raske trügida nad on kindlasti väga koormatud, härrad ei ole midagi teha, see meie töö spetsiifika. Eesti filmi sihtasutus korraldab koos Läti filmikeskuse ja, ja ka Leedu Kultuuriministeeriumi esindaja, et ega nüüd novembri lõpus ja detsembri alguses ühe uue ürituse. No see on selline kahepäevane kinniste läbivaatuste seminar, kus siis me näitame kõiki uusi Balti filme maailma filmifestivalide esindajatele, müügiagentidele ja levitajatele ja samamoodi telehankijatele, ehk me püüame maksimaalselt leida võimalusi Baltimaade ja sealhulgas ka eesti filmide levitamiseks mujal maailmas. Filmi nimed marmortahvlid juures olid tegevad ka soomlased õige mitmel moel, kõik rohkem, küll tehniliselt ja rahaliselt toetades ja seetõttu mängime teile ette nüüd helilindi, mille meile saatis Helsingist Imbi Paju kus toimus pidulik filmi tutvustus. Niisiis Imbi Paju Siin on praegu keset suurt skaala õhtut ja pidu on minu kõrval soome-poolne produtsent Ilkka madina. Valeneerita ütleb, et saan olla Pukana. Tunnetanud eestorialinelt hetki ei pelgastajad. Soome ilka madina ütles, et see ei ole ainult nagu ajalooline hetk filmi tegemise juures, vaid see on ajalooline FK-ga kahe maa vahelistes suhetes. Minu kõrval on siin Eesti endine kultuuriminister Signe Kivi. Tunne sul on siin praegu, sellel suurel esietendusel esinetakse järgneval peol, soomlast, eestlase ühisel peol on niisugune hingemattev tunne. Bechi nägin täna filmi teist korda. Seda enamat oskasin, oskasin vaadata, sütti meid pööraselt armsaid kaadreid ja, ja noorte tõeliselt professionaalset mängu ja pean ütlema, et ma lihtsalt puhkasin nutma, kui lõputiitrite ja siin Soomes Nad olid veidi teistsuguse ilmusteks. Pärast vabadussõda ei olnud eestlastel vabadust kaua ja oma tõelise vabaduse said nad kätte taas veretult mulle esimesel aastal. See on olnud pool minu elust ja mulle tundub küll, et kõik need inimesed, kes on teinud midagi selle filmi jaoks ja olnud selles osalised on, on teinud ühe väga-väga heateo. Fabio otse Eesti raadiole. Oled tegelenud aastaid eesti kultuuriga, vahendanud eesti kultuuri. Tõlkinud kirjandus. Niisugune tunne, et mul on nüüd nüüd kui ma vaatasin seda filmi sellele Eesti-Soome öisel peol kinopeol. No mul on tunne, et eestlased võtavad selle filmi vastu teisiti kui Soome, just rääkisime ka siin Elmo Nüganeni ka ja et vastu võtta lauset tormiline, kas Soomes on tagasihoidlikud, nad on mõtisklevad ja arutavad seda ja, ja võib-olla siis alles mitu tundi või isegi päevi hiljem nad hakkavad aru saama, mis filmide aitäh, Tapio Mäkeläinen, aga mida siin sulle endale isiklikult, mis tunne sul on? Esimene tunne on muidugi see, et lähen koju ja võtan selle Albert kivikal raamatu raamaturiiulis hakata lugema. Kina Kristian Taska sinugi laps missugune tunne sind valdab? Streigib, siin on väga meeldiv olnud ja praegu siin just järelpeol, kus tegelikult saal on täis rahvast, noored poisid läksid veel kord lavale, laulsid paar laulu, Filmis kõlasid niuksed võitluslaule tolleaegsed laul ja said suure osaliseks, nii et see mõjub hästi ja ma rääkisin ka siin soomepoolsed nõnda reklaam ja, ja PR-i juhendava inimesega, temal on väga suured ootused, nii et loomulikult ei tea kuidasmoodi selle filmi sellepärast et ei ole ühtegi pretsedenti ees, aga aga tundub, et ajakirjandus ja inimesed, kes, kes on kutsutud, on, on väga filmiga rahul. Ja ise ma võin ka öelda omalt poolt, et kuna olen kõigele lisaks loomede venelase pätt, uudiste toimetaja, siis meie terves toimetuses valitses väga suur elevus seoses selle filmiga ja kui me sellest uudist Monteerisime, siis tegelikult see see päev oligi nagu Eesti ajaloopäev. Kui see jutt lõpuks valmis sai. Aga siin ma saan veel kätte meie ekspeaministri Mart Laari, kes on selle filmi nii-öelda ristis, kuna ta on tõesti pannud oma hinge ja südame sellesse, et hankides selle filmile raha on olnud konsultandiks. Missugune tunne on sul sellel Eesti, saame? Peol aga hea tunne on, on hea meel, et seda filmi nii hästi vastu võetakse ja tundub, et see film pole tõesti oluline mitte ainult Eestile, vaid see on oluline ka soomlane, sest ka Soomes pole sellest ajajärgust filmi tehtud. Ja ma usun, et siin Eesti eeskuju on väga oluline. Aitäh. Ants Piip on olnud Eesti suurim investeerija, helko teki eesotsas. Missugune tunne sind valdab, kui sa nägid seda pilvi? Mingalanen, tunne sinu valda, kui sa näitsida elakkuva. Ansip ütles väga ilusti, et see on ka väga suur ajalooline sündmus. Seda arvab, et sellest filmist tuleb eesti rahvuseepos. Selle nädala alguses avati akadeemilise raamatukogu fuajees näitus, mis on pühendatud Eduard tallile Eestist pärit tuntud polaaruurijale. Aastat möödub nimelt tema hukkumisest Eesti polaarklubi president Enn Kaup. Kui te paneksite nüüd ta ritta teiste Eesti polaaruurijatega võrreldes nende kõrvale kuhu ta seal paigutuks Ta kuulub tõesti sellesse suurepärasesse peamiselt baltisaksa polaaruurijate plejaadi, mis oli meil 19. sajandil. No kõigepealt on ta neist üks viimaseid, kes tegutses, sest tema tegevus lõppes ja 1902. aastal selle aasta lõpus ja Ma arvan, et ta on siiski üks üks väljapaistvamaid, sest tema teaduslikute teenida tulemus on ikka väga väljapaistvad, siis uus siberi saarte ja Jaan ajalehena Jürikonna geoloogia uurimisel mida tegi siis kolme ekspeditsiooni käigus kõigekspetsioonide kestel otsis müütilist rannikul maad või siis ka asjaolud, kuidas tema lõpuks lahkus. Need ei ole täpselt teada, aga, aga ka need on, kui pakuvad. No lühidalt Elo loost rääkides siis Tallinnas sündinud, eks ole, baltisaksa perekonnas pärast Tartu Ülikooli lõpetamist oli temal esimene teaduslik ekspeditsioon Vahemerele, noormees käis seal uurimas ka geoloogiat ja taimedest. See oli nii ja ta oli niisugune nagu ikka noored mehed, need tõmbavad kauged maad ja oligi siis parasjagu tõesti ekspeditsioon Vahemerel valari saartel. Ta vist pärast jäi tööle Tartu Ülikooli, kuidas ta sattus polaaruurijaks? Üks, teine Tartu Ülikooli kasvandik Aleksander fon punge 1808 viiendal kaheksa, kuuendal aastal juhtis Vene polaarekspeditsiooni Uus-Siberi saartele ja Jana juhikonda ja siis toll oli, ütleme seal ekspetsioonist tähtsuselt teine liige ja nad sageli üksteisest eraldi tegid naljapaistvaid uuringuid ja eks siis toll innustus sellest Arktika uuringutest ja sanikovi maast ja aga muidugi tolli kohta võib-olla sedagi öelda, et ta tegi geoloogilisi uuringuid ka näiteks Kuramaal ja Peterburi kubermangus. Ta käis koos pungega aga on olemas niisugune ilus kirjeldus selle kohta, kuidas siis Annikovi idee tekkis või on see rohkem niisugune ilukirjanduslik kirjeldus, kuidas kaks meest seisid mererannas ja järsku hakkas terendama mingi oletatav maha? Tõenäoliselt ikkagi sõnniku ei, maa oli selles mõttes olemas, et inimeste nägid Uus-Siberi saartelt ja esimesena siis vene karusnahajahimees Annikov aasta võis olla 1810, kui ma ei eksi, või 1809 ja võrdlemisi kaugelt neid nelda siniseid madalaid mägesid või künkaid seal näha oli, see oli 1810, toll nägi ise seda 1886 ja siis ka järgmisel ekspeditsioonil 1893. Ja Ma usun, et nad nägid midagi reaalset, mis just oli seda tagantjärele võimalik täpselt öelda. Aga kaunis suur tõenäosus on sellele, et need võhi olla Ühed, suured jäämäed või pigemini jääsaared, mis võisid olla pärit mõnede Arktika saarte jää koplitest. No võib-olla aitaks Elsa-Iirimaal Kanadast, kus neid praegugi palju poegib, nagu öeldakse, selle kohta poegivad barjäärist. Ja nad võisid statsioneeruda või paikna madalas meres pikka aega, nagu seda nüüdki juhtub jäämägedega, rikas kui Antarktikas. Ja kui nad olid piisavalt suured, nad võisid olla seal aastakümneid ja nad olid niisugusel kaugusel Uus-Siberi saartest. Et toll ka oma viimasel vene polaarekspeditsiooni, mida ta juhtis ja mida ta tahtis seda hunniku emal otsida olid jääolud sellised, et ei laevaga ilma laevata ei õnnestunud kuigi palju nendele ligemale saada. Aga nüüd tuleb veel üks huvitav seos tollija Nansen, õigemini tuleb öelda vist Nanseni toll. Nansen pöördus tolli poole abi saamiseks, milles. Nansen pöörus sellepärast Tollywool abi saamiseks, kui ta planeeris oma triivi oma idee poolest geniaalset triivi Frammil läbi arktilise basseini. Mille eesmärk oli jälle jõuda vabasse vette? Eesmärk oli isegi jõuda niiviisi triivides põhjapoolusele sest ta rehkendus, et see uus siberi saartest eemal laev heasse külmuks, siis siis Arktikas valitsevad ootused peaksid kandma laeva külje põhjal vooluse. Nonii, päriselt ei läinud, aga laev jõudis üsna lähedale põhjapoolusele ja selleks, et nüüd siis ekspeditsiooni korralikult ette valmistada ja olla kõigeks valmis, siis ta soovis, et seal uus siberi saarte kandis rannikul oleksid toidumoonalaod ja et oleks võimalik hankida ka sealt veokoeri ja nende asjade saamiseks, siis ta pöördus tolli poole, kes oli tol ajal tunnustatud polaaruurija ja toll, siis tegi väga palju selleks, et Nathani soovid said täidetud ja enamgi veel võib öelda, et Nansen sai oma Frami triivi aruandes kirjutada väga kiitvaid ja tunnustavaid sõnu tolli kohta, kui, kui hästi toll oli, oli valmis teda aitama, mis puutub selle viimase ekspeditsiooni, see 1000 900903 vene polaarekspeditsioon suuresti oli toll pühendunud ju tegelikult selle hunniku Ama otsimisele ekspeditsiooni eesmärgi näol, aga samas tehti ekspeditsioon väga põhjateadustöid. Nii et ta ei pannud asju nagu ühele kaardile. Laev oli Sorea, kas laev läks Peterburist välja tõsises ümber Euroopa ringi või kuidas? Ja laev läks välja Peterburist ja kui ma õieti mäletan, siis laev käis isegi Tallinnas sees. Ja mitmedki fotod seal näitusel on ka küllaltki huvitavad näiteks see, kuidas tolli ekspeditsiooni kollektsioone otsiti hiljem Benneti saarel vastavad fotol on välja pandud ja see ekspeditsioon toimus siis 1913 oleks 15 Vene Arktika ekspeditsioon, mis muuseas avastas niisuguse piirkonna nagu see on asemel ja mis enne polnud üldsegi leitud. Veel sai algul nimeks Nikolai Teise maa, aga hiljem ta muidugi nimi muudeti või siis näiteks sellised huvitavad asjad tehti ikkagi hüdrograafilisi vaatlusi päris palju ja ja tolliekspeditsioon oli väga suures osas aluseks hilisematele, põhjamerede hõlvamisele, kõigi oma reaalsete tulemustega. Või siis näiteks selline huvitav asi, et niisugune tähtis tegelane Alice las Venemaa ajaloos nagu admiral Koltshak oli ka siis Tolli ekspeditsiooni liige, laeva tüürimees, nagu toll kirjutas, et väga-väga võimekas inimene. Ja seal näitusel on ka üks üks pilt raamatust välja pannud, kus Koltsaksis toimetab patomeetritega veetemperatuuri ja soolsuse mõõtmisel sarja pardal ja siis toll koos kolme kaaslasega viidi Benneti saarele, et oleks võimalik seal selles hästi vähe uuritud, piirkonnas uuringuid teha, mis aga ei, ei juhtunud plaani kohaselt oli see sarja suve lõppedes ei olnud võimeline järgi tulemast, et jääolud olid rasked. Mere selles osas sarja ei tulnud ja mis siis oli teha, tähendab ta ei olnud ilmselt valmis seal talvituma, kas oli siis toitu vähe, noh, ma usun, et nii Elam oleks ta saavutandavast püstitada, kuidagiviisi läks, niiet Nende arvatavasti ainsaks väljapääsuks oli hakata sealt tulema siis uus siberi saartele vahemaa oli umbes paarsada kilomeetrit. Aga kaheksandal novembril, kui viimane sissekanne selles kirjas, mis sealt moona ja kollektsiooni laostanetis aaret leiti, see on dateeritud kaheksanda novembriga seal ta kirjutab, nii et asume teele Uus-Siberi saartele, kõik on terved, aga sel ajal on juba täiesti polaaröö. Kaheksandal novembril sellel laiuskraadil ja meri samas selles paigas ei pruugi veel sugugi kindel olla lahenduste rohke märi. Seal võisid olla lumetormid väga tõenäoliselt nii et arvatavasti halva ilmaga lumetormiga ja ebastabiilse merejääga pimedas pimedas, niiviisi rühkides kõige tõenäolisemalt nad uppust, mis jäi maha laagrisse. Laagrisse jäi maha kõigepealt see, need olulised teated, kirjeldus selle kohta, mis nad seal ära tegid ja kollektsioonid kollektsiooni kogusid, geoloogilised jaa, Soloogilist kollektsioonid, seda nad ei saanud kaasa võtta ja, ja see oli ka mõistlik sinna jätta, et kui nendega midagi juhtub, siis vähemalt see on teadusele säilinud ja uus siberi saarte kohta võib lisada veel seda, et seal ma tean, et paari aasta eest tehti arheoloogilisi uuringuid ja tulemused olid sellised, et võib-olla neli-viis 1000 aastat tagasi elasid ka inimesed seal pikemat aega neid inimasulaid mõnusalt leitud, aga need on olemas inimtegevuse jälgi ja neid on suhteliselt hiljuti arheoloogid leidnud ja need on muidugi väga suurt huvi äratanud. Eestist pärit polaaruurijate nimekiri teatavasti on ju väga esinduslik ja väga pikk. Me ei saa neid lugeda oma rahvuskaaslasteks, aga me saame neid inimesi lugevdama kaasmaalastega ja Edward toll nagu lõpetab selle väga esindusliku rea. Aga nüüd Enn Kaup. Me jätkame jutuajamisteega ja meid huvitab asjade seis pärast Eduard Tolli. Nüüd eestlased kavatsevad minna ka Antarktika tuurima juba oma rahvuslipu all, see on, ma ütleksin, kvalitatiivselt uus aste. Missugused on plaanid, mis on praegu hetkeseis? Enn Kaup ütleks nii, et eestlaste eelne Tegevus Antarktikas alates geofüüsika aastast, seega siis umbes juba 45 aastat on pannud aluse sellele, et meil on märkimisväärne teadustegevuse ajalugu seal ja, ja olulised publikatsioonid mitmel teadusalal ja pluss siis see, et nüüd on olemas ka päris ja meresõidukogemus, mis ütleksin selle ekspeditsiooni korraldav mootor, nii-öelda Mart Saarso sai ümber maailmapurjetamisest siis need kokku panna ja veel lisaks Eesti mereuuringud, mis olid ka nõukogude ajal päris heal järjel, uuriti ju mitte üksi Läänemerd, vaid Atlandi ookeani uurimislaeval. Arnold Veimer, hiljem Levoonia, seesama Livonia käis hiljem Antarktikas, tõsi küll, turiste vedamas, enne kui ta lõpuks Rootsi ära müüdi. Nii et need on pannud aluse sellele, et teha üks väike efektiivne ja mis on tähtis väikese keskkonnamõjuga rahvuslik unes programm. Et, et osaleda Antarktika uuringutes jõukohasel moel, saada vastavaid tulemusi ja sellega tõsta ka meie maa prestiiži. Kas läheb, Eesti laev? Plaanis on tõepoolest ehitada üks, üks väikene laev, mis kasutaks ka võimalust liikuda purjede jõul peale selle, et tal masin muidugi on. Ja laev siis oleks saaks Eestis ehitatud praeguse plaani järgi. Ja ta liiguks siis sellisel viisil, et, et üle Atlandi ookeani läbi panama kanali liiguks ja selle vaikse ookeani ja Vaccis Austraaliasse kõige lõpuks sobartisse Tasmaanias mis on tuntud lõunaookeani värava paljude ekspeditsioonil nii minevikus kui praegu. Ja sealt siis laev siirduks olles võtnud peale siis grupiteadlasi teadlased muidugi ei hakka seda pikka sõitu kaasa tegema, vaid saadavad meremehed ja siis teadlased läheksid peale. Ja sõidaks siis mõne nädala jooksul Rossi merre. Mis on Antarktika ääremeri ja seal Rossi mere rannikul ehitataks väikene kaldabaas uurimisjaam kuhu jääks tööle esialgset. Nii olen neli, viis inimest. Ja ülejäänud ekspeditsiooni liikmed teeksid uurimistöid siis. Rossi merele sellelt väikeselt uurimislaevalt millel on Kailisid oma väiksuse ja madala sügise tõttu ja võimalik teha rannikumereuuringuid. Kas need neli-viis meest jääksid talvituma sinna? Ei mingil juhul praeguse plaani järgi ja üleüldse Antarktika-uuringud viimasel ajal paistavad silma, sellega katsutakse võimalikult rohkem uuringuid teha just Antarktika suvel, kui kui ilmatingimused on paremad, kui on võimalik tööd teha sageli kogu kogu ööpäev, nii et efektiivsus suurem, efektiivsus suurem ja ei pea nii palju ootama. Lumetormide lõpp, lumetorme suvel palju ei ole, nii et jah, tegelikult see Rossime tingivad, et arvatavasti see, see tööperiood ei ole pikem kui kaheksa nädalat või, või kaks kuud. Tähendab, jaam jäetakse sinna maha, siis see demonteeritakse. Esialgu on plaanis ekspeditsiooni esialgses plaanis selliselt töötada Antarktikasse kahe järgneva sesooni kestel esimese sessiooni järel. Muidugi mõista siis jaam konserveeritakse, jäetaks sellisesse olukorda, et järgmisel suvel tagasi tulles on võimalik seal uuesti otsekohe tööd alustada, võib-olla ka väikest viisi laiendada seda. Laev tuleks siis tagasi esimese sessiooni lõppedes ja veedaks talve siis Tasmaanias, Hobartis, nii on ka kombeks ekspeditsioonidel, näiteks prantsuse ekspeditsioonilaev seisab seal igal talvel. Tasmaania on selle poolest veel kasulik koht, et seal on väike, aga tubli väliseestlaste ja nii-öelda koloonia kes on väga abivalmis selles mõttes ja juba juba sel kevadel oma käisin Tasmaanias Antarktika teaduskonverentsil, siis saigi teie vaatamas kohta, kus seda laeva, mida esialgu veel ei ole, hoida võiks ja sai leida ka väliseestlasi, kes ütles, et noh, tooge laev siia külma silma peal, hoiame. Laeva veel ei ole. Millal saab laev valmis, millal läheb ekspeditsioon välja, me räägime nüüd praegu. Sest need küsimused oleks muidugi parem esitada Mart Saar soola, kes on selle nagu ma ütlesin, selle ekspeditsiooni korralduse logistikapoole juht, aga me oleme rääkinud sellest, et praeguses staadiumis vaevalt õnnestub seda enne teha, kui kolme aasta pärast, aga, aga võib-olla ka võib-olla ka hiljem. Minu isikut tundub võib-olla neli aastat reaalsem. Neljapäeval avati Eesti kunstimuuseumi Niguliste filiaalis muuseumi uus eksponaat kiriku ühe olulisema patrooni pubis Claus von Roseni hauakabeli ehissein mille aastal 1655 valmistas ilmselt preemenist pärit puunikerdaja Frans happens. Sellest ainulaadsest meistritööst ja selle taastamisest rääkis Piret pääsukesele rohkem kui kolm aastat ehisseina restaureerinud Hedi Kard niisiis Piret Pääsuke. Sisenesin Niguliste kirikus ühe uhke ja suure kunstiteose ees, mis on õieti isegi tallinlaste jaoks vist midagi päris uut ja unikaalset, sest seda ei ole väga-väga kaua siin nähtud. Tegemist on siis Niguliste kiriku patrooni Hogis laus, fon roosteni, kabeli nikerdatud ehisseinaga. Ja tänases kontekstis kindlasti unikaalne, aga kuivõrd unikaalne oli selline puunikerdus, töö meistriteos selle tekke ajal kolm ja poolsada aastat tagasi? Üks neid suuri. Nikerdatud puitobjekte tol ajal kogu Euroopas siis telliti tihti suhteliselt palju. Ka Eesti tingimustes on ta kindlasti unikaalne, sellepärast et noh, käsitöö oli juba tol ajal võrdlemisi kallis ja seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas ei olnud baroki õitseng. Nii laialdane ja muidugi erakordne on säilinud siiamaani. Niguliste kirik sai ju teises maailmasõjas väga palju kannatada ja on siin ka hiljem olnud õnnetuid aegu. Duo üldse see ehis siin nüüd siis Nigulistes oli või tähendab, mis aastast ta on siit kadunud olnud, ütleme nii, siis. No kui te ennem mainisite, et keegi ei ole seda enam näinud, sest tegelikult vanemad inimesed, kes ütleme, on lapsena kolmekümnendatel käinud just noh, ütleme baltisakslased ja kes oli selle kiriku nagu põhiline kogukond on rääkinud. Mäletan lapsena, et mingi selline suur asi oli. Aga jah, ma ei teagi täpselt, tähendab kuna ta seisis eeskojas kui te praegu sisse tulete, siis endine roosiline pabel saab tegelikult selle koha peale, kust läheb trepp alla garderoobi viimased andmed siis on kusagilt enne sõda, et ta selle koha peal veel seisis, aga millal ta täpselt demonteerinud? Ei, seda meil ei õnnestunud igal juhul välja selgitada. Pärast seda on ta siis seisnud niisugustes erinevates hoidlates või panipaikades alates hobuveskis stabi Kadrioru jääkeldri. Ja viimati, kust me ta siia Nigulistes tagasi tõime, oli Toompeal rüütelkonna hoone kelder. Millises seisukorras oli see suur suur kunstiteos siis, kui see nii-öelda teie kätte toodi või teile üle anti? Minu kätte jõudis ta demonteerituna kõik detailid, mis olid liimist lahti saanud, kuivada, unid lahti kuivanud karniis, koli saetud neljaks osaks ja palju tükke oli siis, ütleme, kas nad olid etappidest lahti või lihtsalt piki puidusüüd murdunud. Ja loomulikult oli ta äärmiselt määrdunud, rääkimata sellest, et pole kroomi, oli väga halvas seisus. Lisaks sellele oli väga palju hallitust, kogu see kunstimuuseumi puiduhoidla ruum sai Fungitsiide Humingeeritud et lihtsalt seda hallituse vohamist peatada. Nii et me alustasime des infitseerimisest. Ja kogu see polükroomia, mis siin praegu näha on, on konserveeritud, see tähendab seda, et minu poolt ei ole lisatud siia värvi, vaid ta on lihtsalt olemasolev välja puhastatud, on lisatud liimi ohtrasti. Sest mis toimub kroomiaga vananedes on põhimõtteliselt, et sideaine olenemata sellest, mis ta siis on parasjagu, kaotab oma toime ja teda tuleb lisada. Kas restaureerimise käigus tuli teha ka päris, ütleme siis skulptori või poolikate tööd? Ma alustaks sellest, et ma ei ole ilmselt esimene inimene, kes seda seina kohendanud arvatavasti kusagil 19. sajandi teisel poolel on toimunud üks põhjalikum renoveerimine, mille käigus on siis asendatud mõningaid nicer detaile ja välja vahetatud väga tugeva koikahjustusega konstruktsiooni osasid ilmselt samaaegselt siis seda seinaga osaliselt üle värvitud. Mis tähendab muidugi seda, et need uued osad kannavad ainult seda viimast värvikihti ja me oleme kõik säilitanud, sest kontseptsioon tegelikult oli säilitada kogu olemasolev substants tänapäeval üldiselt on sugustele vanadele kunstiobjektidele lähenemine märgatavalt tellikootsem, kui see on olnud, et nagu ma siin rääkisin äsja 19. sajandil veel või siis ka 20. sajandi algupoolel kus suhteliselt julgelt täiendati kunstiteoseid. Et me oleme säilitanud nüüd nii originaal kui ka sekundaarsed, kihistused ilma igasuguste kunstiliste lisandus tõttu, et kui siia on nüüd tehtud juurde mõningad liistud lihtsalt konstruktsiooni stabiilsuse seisukohast hädavajalik, aga ütleme, niisugusi ninasid ja varbaid juurde lõiganud ei ole. On see nüüd ütleme kunstilises poolest, siis see, mis on kujutatud, on see mingisugune allegooria või on tal olnud religioosne tähendus. Kirjeldage natukene seda, mida siin kujutatakse. Tal on olnud väga kindel funktsioon, ta on teeninud siis hauakabeliesise seina, mis on siis ühtlasi ka sissepääs vaks keskmist tahvlit on avanenud ustena karniisi peol. Kesksel kohal on Roseni perekonnavapp, selle all siis teksti kattušodaalne, mille saksakeelne tekst ütleb põhimõtteliselt ära, millal ja mis puhul see teos on valmistatud kordušist, kummalgi pool on pagas Lauzooseni abikaasade papid ja ustel siis ülemises reas on kujutatud ingleid Kristuse positsiooni riistadega ning alumine mooli tahvlite rida. Sihukeses kenas nikerdroomistuses kujutab male kuris voorusi. Sellised kaunid daamid vasakult alates armastus, usk, lootus ja õiglus. Kas võiks sellel olla ka rahvusvahelises kontekstis kunstiväärtus või on see siiski lihtsalt ainult meie, ütleme tallinlaste või eestlaste jaoks selline kena asi? Alustades puunikerdusest ja lõpetades kogu selle kompositsiooniga, kui te vaatate, kui harmooniline ta on, ma leian, et tegemist on tagava ilusa, kvaliteetse ja kõrgel tasemel objektiga. Selles suhtes ma arvan, et meil ei ole midagi häbeneda Tallinna meistrid seitsmeteistkümnendal sajandil. Kas me räägime siis hopendustatist või teistest sama perioodi meistritest või ka hilisematest juba baroki õitsenguajast on olnud täiesti arvestatav rahvusvahelisel tasemel meistrid ja meil on väga ilusaid kunstitöid Tallinnas kui ka väiksemates kohtades koman kirikutes inimesed kõige ringi ja vaadake, mis meil on. Meie kultuuriga ja saada üldiselt ei tegele teatrietenduste või kontserdit tutvustamisega täna teemaga väikese erandi, kuna tegemist on Eesti Draamateatris esietendusega, seal tuleb lavale nimelt natukene omalaadne näidend mille nimi on kummikauplejad, esimene ehk teiste sõnadega lugu 30-st 1000-st Condoomist. Sellel kummikauplejad on kaks varianti ühest ja samast tekstist. Ja täna on siis esietendus nooremal koosseisul. Paari nädala pärast tuleb teine koosseis, mõlemal on lavastaja Priit Pedajas ja selle sisu ümber jutustama praegu ei hakka. Aga me ütleme ainult, et see on kiiksuga juudi lugu ja selle autor on keskmise põlva Iisraeli näitekirjanik Hannak levinud. Niisugune sai siis seekordne kultuuriga ja saade selle panid kokku Külli tülija, Martin.