Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi Tarmo Teder, kes on pärit Saaremaalt konnanud ringi nii Tartu kui Tallinna agulites teab nii mõndagi erinevatest kambritest ja pööningutest rääkida. Need jutud on nüüd kambri hämarusest ilmavalguse kätte toodud. On ilmunud Tarmo Tederi novellikogu pööningujutud. Oma agulimõtetest räägib Tarmo Teder ja Vaino Vahing kes tundis end ühes Tederi novelli sära. Katkendeid novellidest loeb vanalinnastuudio näitleja Lauri Nebel. Nüüd tahab aga Tartu kirjandusteoreetik Janek Kraavi nende pööningujuttude kohta miskit arvata. Tedre jutud, Heiti Talvik kirjutas möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel muuhulgas ka järgmised värsiread. Ära küsi pimedas ju helkimas näed aknaruutu koju nüüd, sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Nendes paaris napis värsis sisalduvad kõik järgneva mõtiskluse märksõnad. Tarmo Tedre jutud novellid ongi pidev pendeldamine salatarkust sisaldavate hämarate ja hajuvate asjaolude ning kirgastumist sisalduva hetkelise õnnetunde vahel. Aga kõigest järjekorras. 1990.-te vahetusel debüteerib niinimetatud noorte prosaistide sarjas Peeter Sautori, Piret Viires, Aita Kivi kõrval ka Tarmo Teder. Tema raamat pealkirjaga tumedad jutud oli selle sarja üks põnevamaid ning kunstiliseltki terviklikumaid. Nende juttude sünnikeskkond oli muidugi valgusküllane ja õnne poole rühkiv nõukogude ühiskond. Kuid Teder kirjeldas selle süsteemi sees peituvat teistsugust elamis- ja mõtlemisvõimalust. Teder kujutas nõukogude elulaadi tumedat ja mahavaikitud külge. Tema teemaks oli resistanz vastupanukultuur mis koondus poeemlikesse ringkondades kõikvõimalikesse, mitte ametlikes kultuuri nähtustesse põrandaalusesse, filosoofilise avangardi mida räägiti sügisöödel ühte või teise katlamajja või valvuriputkasse kogunenud seltskonnas. Missuguseid mõtteid mõeldi loomavagunites läbi Venemaa sõites, sellest ei teadnud korraliku odanlane midagi. Teder valgustas seda tumedat territooriumi toona väga jõuliselt ja veendunud idealismi ka. Ja sellest raamatust tema käekiri üldjoontes ka pärineb. Seesama eksistents, jalistliku otsing nii isiku kui rahvuse tasandil oli ka tedre seni ainsa romaani kurat kargas pähe teemaks. Äsja on ilmunud Tarmo Tedre uus raamat, mille peal kirjastki näeme sarnasusi esikraamatu üldise hoiakuga. Sest mis need pööningu jutud ikka muud on kui tumedate lugude üks eriliike, mingeid tavapärast eluviisi trotsivad pildiseerijad, pööning On hoone marginaalne ruum. Võime öelda ka nii, et pööning on ühiskonna ja kultuuri ääreala. Sinna kogutakse kraam, mis ei sobi esindusruumides eksponeerimiseks. Sinna unustatakse nähtused ja inimesed, keda ei taheta majaomanike poolt tähele panna. Las ebameeldivad asjad olla kuskil hämaras varjus, et korralikud inimesed neile otsa ei koperdaks. Teder kirjeldabki oma tekstides kodanliku kapitalistliku ühiskonna ja elulaadi teist poolt. Sellega kaasas käivat tumedamat külge. Poisikestest homoprostituudid ja invaliid, ametniku ääretu võimujanu on sellised probleemid, mida avalikult eriti innukalt ju ei arutata. Eesti riigi pööningul elavad järjekordselt süstlatäit kerjavad lapsnarkomaanid, agulirajoonide asotsiaalid, ääremaade endised kolhoosnikud. Selles raamatus tehtavad üldistused kaardistavadki eelkõige seda tumedamat Eestit mille kodanikel peale enese elushoidmise muid huvisid ei olegi. Tavaliselt näidatakse selle eesti asukaid meile läbi kriminaalkroonika hüplevate kaadrite taustaks öö ja venekeelne sõim. See on meie ajakriitiline realism meie aja külmale maale keskmise lugeja jaoks jälkija probleemidele osutav kirjandus sellepärast ilmselt ka suhteliselt vähepopulaarne. Kaur Kender kujutab oma karmides maalides iseseisvuspäev ja checkout üldjoontes sedasama maailma. Aga tema vaatepunkt, võitjate vaatepunkt ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Teise osa pööningujuttude sisust moodustavad lood, mis kõnelevad nagu Juhan Viiding kunagi ütles vaimu seisust. Tarmo Tedre tegelaste maailmatunnetust piiravad tihtipeale küsimused eksistentsi olemusest, aja loomusest, asjade sügavast mõõtmest. Need on küsimused, millega poeevlastest intellektuaalid alati on tegelenud, jäävadki tegelema. Aga niinimetatud akadeemikutest eristab neid see, et vastuse otsinguil panevad nad mänguga oma elu. Nende teaduslik meetod on isiklik kogemus. Küsimused sünnivad hommikuses pohmellis ja vastuseid tuletatakse pärastlõunast peaparandusest. Need on äärmuslikud abinõud. Tegelaste vaimse sõltumatuse märgiks on samas ka üksiolek, rändamine ja armastus. Need vaimu kolm igavest seisundit. Teder ei ole intellektuaalne mängur. Tema mõtleb sirgjooneliselt, põhjalikult ja tõsiselt. Näiteks praegusel ajal meil selline kuulus nähtus, nagu Tartu vaim on üksnes ametnike ja poliitikute käibeväljend otsib üks tedretegelasi seda klassikalistest ja vanamoodsatest paikadest. Agulirajoonides elavate luuletajate kodudest ja südametest. Vastuski sõnastatakse krestomaatilised. Too nimetatud vaim on siin mõtelnud tuhandete ja tuhandete inimeste summaarne spirituaalne sade Vaimu kontsentratsioon. Mõnega neist vaimu kandja eest selles raamatus ka juttu tehakse. Kuigi Vaino Vahing on kahestunud ahingukse Västraks just sellise nimega kirjanikuks. Priidu veier kannab nime betonaitis ja skandaalist, Lembit Kurvitsa-st on saanud luuletaja nepp. Autor ise liigub ringi vale nimega metsis. Nõnda et veidi mängulisust selline nime karneval tekstile siiski juurde lisab. Eesti vabariigi pööningult võime niisiis leida ka raamatuid, nende autoreid ja lugejaid. Ja lõpetuseks, Tarmo Teder jätkab kodakondsuseta asjade kujutamist, sest teised ju nende külge puutuda ei taha. Tarmo Teder siin nendes pööningujuttudes liigub ringi kõikvõimalikke enamjaolt räpakaid tegelasi, küll aguli, kaake joomaritest kriitikuid, kahtlasevõitu poliitikuid, narkomaane, salakütte, ühesõnaga särav seltskond. Tundub, et nad kõik on sinu jaoks justkui ühe pulga peal. Eks elus ole igasuguseid inimesi, igasuguseid, nurjusid pühakuid mehi, voorimehi, prostituut ja baleriini agaa olemuslikult inimese olemust, sest ei saa ju gradueerida, et kes on siis lõpuks tähtsan. Mina ei ole kohtumõistja nende inimeste üle, seda enam, et need ei ole täiesti üks-üheselt naturaalsed talunikud sellest ümbritsevast elust, vaid siiski ikkagi minu sünnitatud värdjad ja pühakud, ütleks isegi äkki mõne nurga alt ka natuke pühakud. Aga ma ei ole teadlikult püüdnud seda eetilist seisukohta autoripositsiooni võtta, neid hakata süüdi mõistma või neile advokaadiks olema, vaid eelkõige püüdnud neid kujutada. Ja lugeja, kui ta suvatseb nende tüüpidega tutvust teha, siis tema võtab otsuse. Kellele meeldib, kellele ei meeldi, kes jääb ükskõikseks, kes ei loe, inimesi on palju ja mõned neist õnneks veel loevad. Nii et mina ei ole Autru positsiooniliselt hakanud neid hukka mõistma, advokaadiks olema, ainult püüdsin eelkõige neid kujutada ja eriteerima panna siis selle lugeja, kes suvatseb lugeja, lugeja ise teeb järeldused. Selles suhtes nad tõesti on jah, ühel sellisel kujutatuse pulgal, et ma olen nad kirjutanud ühtede kaante vahele kokku ja ei saa seda aidata, et ma ei tunneks paatiat ühe või teise tüübi vastu. Igasuguseid, aga ma vähemalt otseselt või mingi kerge nurga alt ei püüaks küll lugejat kuskile mingisuguse eetilisele hinnangule kallutada. Pigem ikkagi jätta temal suures osas suvalised valikud. Teha nendes juttudes oled sa ka kuidagi? Tume, kas sa oled paha inimene? Ei tea, ei tahaks vähemalt olla, aga kui välja kukub, siis enamjagu ikka kogemata, aga kui tahtlikult teha ju siis objekt subjekt, kelle vastuse pahadus välja loob, ju ta siis minu suhtes selle ära teeninud. Kahjuks jah, ma jätan tigeda fassaadi võib-olla liiga tihti. Ja see tuleb sellest, et hakkab sees keema mingi intensiivsus, mis paistab välja agressiivsusena ja siis ka kas siis korruse tigedus või pahadusena. Aga ma ei tahaks sellest rääkida. Sa rääkisid natuke ka seal, kes loeb, selles pööningujuttudes näeb nii-öelda igasuguseid tegelasi. Minu üks võib olla häda või kes teab, kas nii väga häda on see, et väga igasuguseid asju ma püüan ühte suurde seasööki või rosolle või mistahes sellises ühepajatoitu kupatada. C kokakunst on võib-olla mitte kõige Bremeni senini õnnestunud, kuid ma püüan jätkata, aga teisest küljest aina raskem on elada, seda põnevat elu väärib minu arvates üldse kirjutamist. Elamine väärib muidugi elamist edasi, aga aina raskem on elus leida tagantjärgi või uuesti elada selliseid asju, mis oleks kirjutamisväärset, kus oleks palju elu nii-öelda elust panna maha, eksju. Ma ei ole viimased aastad üldse mingit probleemi sellest teinud, et mis on elu ja mis on välja meeldis, sest suures ütleme isegi filosoofilises plaanis kujutlus, väljamõeldis või siis naturaalne, elatud elu on tegelikult üks ja sama, sest kõik, mis on võimalik ajus kujutleda, ongi juba seesama naturaalne, tegelik elu. Ja nüüd siis, et kus on siis tõesti läbi elatud sündmusi ja, ja mis on väljamõeldis, see läheb aina Eritletamatuks, kuna maa ei tee sellest probleeme. Ma arvan, et ma natuke juba oskan kuigivõrd kirjutada ka, et üks läheb nii suvaliselt ja tinglikult teisest üle, et seal enam Eritlus joontega ei saagi selgeks, mis oli tegelikult, mis oli kujutlus ja mis saab sündima ja ja mis elati ja mis oli kujutlus. Niisiis don tähtsas riiklikus nõukogus ja hiljuti valiti mind selle esimeheks. Teisipäeva õhtuti, kui tuleb kinnitada järgmiseks nädalaks määratud turustuskvoodid, juhatan istungit. Arutlused turunduskomisjoni määratud kvooditööle puhkevad ajuti ägedateks vaidlusteks. Igal nõukogu liikmel kipuvad ilmnema omad sümpaatiad, statistilised andmed seatakse alad Tassad kahtluse alla nõutakse lisaanalüüse ja nädalakvootide leplik määramine lükkub pahatihti neljapäevale. Ta siis venib pealelõunal alanud istung hiliste õhtutundideni. Konditsioneeri leia külmale allikaveele vaatamata Ta kipun oma paruka all higistama. Sajakilone keha leemendab Armani ülikonnas. Oma meeter 65 sentimeetrise kasvuga pean mängima võimukad. Tihti suisa diktaatorliku meest, kes otsustab hääletusele minevad ettepanekud, mis ei kuulu enamprotestimisele. Presidendi usaldusisikuna lasub mul tohutu vastutus ja see, see tekitab stressi, mida pole võimalik ka saunalaval välja higistada. Seepärast käin neljapäeva õhtuti salaja teise naise juures. 25 aastane Amanda on väga mõjuka ja rikka mehe täiesti iseseisev tütar, rahvusvaheliselt tunnustatud etenduskunstirežissöör. Tan minust ainult 50 kilo raskem ja 25 sentimeetrit pikem kui 25 aastat noorem. Õnneks pole ta kuigi ilus, aga parajalt tark taipab hästi ümber kehastuda ja mulle vajaliku rolli sisse elada. Kui ta kõrge Konsalistes nahksaabastes veidi harkisjalu seisab ja mu kiilas pealage silitab, ulatan oma koonuga parajasti ta lopsakate rindade vahele nuuksuma. Klannitud rõnga sabetooritab Amanda siidete Arpooside vahelises orus. Sõrmed vedelevad kaarjatel puusadel, mis tunduvad nagu nahka gängitsetud amforol täis päikeselist kookospiima. Piitsatinanevad tantsisklema põlvee Annaldel. Südamlikult võimukate lühikäskluste peale vabanen riietes teemant, klotseriste kuldkellast laskunud käed. Ta oli. Nuusutan roostevabast kiiska vaid kontsi. Tundlen keeleotsaga metalli külmasiledust. Sest pärast piinanõukogu ägeda istungi juhatamist tunnen vastupandamatult erutavat vajadust olla alandlik ja kuulekas toakoer. Südaööl sõidutab autojuht mind koju. Põsekil siit patja magama vajunud naine on mu neljapäeva öise istungiga ammu harjunud. Mind saatnud turvamees võib teda nüüd karata tingimusel, et peab lõuad. Kuulun juba kolmandat valimist järjest ka parlament. Olen loomisest peale liit partei juhatuses, mitmetes sätmetes, komisjonides ja nõukogudes. Tud riigi tööd vajavad tegemist. Ajuti tunnen end tõelise koerana, aga õnneks ei olene meie riigis parlamendis suurt midagi, sest meil valitseb president taalne demokraatia. Sirgeselgselt pikk ja massiivne, kuid tainapäine president koob igal nädalal televisiooni vaadatuna kanalilt tundide kaupa verbaalsed sopp mis katab pillaselt veniva Condoomina viimsegi puupea, sest neljapäevaste kõnetundide ajal on teiste kanalite etter suletud. Kõik presidendi naine anomaalne härduvast kaunidusest hoolimata päris arukas. On teada, et ta annab presidendile pidevalt juhtnööre, niite ja lõnga, millest rahvale iganädalasi kõnesid kududa. Kõik riiklikult olulised otsused kuulut Ta president välja naise heakskiidul. Kolm neljandikku rahvast on riigi esimesest leedist siiras vaimustuses. Nende tütar on sisult emas, kuid vormilt Iisasse kaalub minust ainult 50 kilo rohkem. Tema juures ma neljapäeva öiti käingi. Päris paljudes juttudes, kui sa kirjutad, tuleb esile selline tegelen nagu täi või selline parasiit, kes vaatab siis seda elu kuidagi mingisuguselt, oma tasandilt või oma vaatevinklist. Kas täi vaatevinkel on kõige õigem? Noh, eks see täi kujund on tulnud ju sealt ike vene suurest kirjandusest, eeskätt Dostojevski loomingust. Kahjuks Eesti inimesed on aina tähistanud selle iseseisvuse 12 või, või palju see nüüd formaalselt on 11 aastat juba iseseisvus on taastatud, kogu see kapitalism ikkagi muudab inimese täiks otsema pole seda võib-olla manifesteerinud, aga Jumus siis endas ka väga suur annus täid on olemas, et ma need täid, teised ka ära tunnen. Olgu see siis nüüd enesekriitiline raputus oma karvase pealael, aga jah, see täi vähemalt mind ärritab küll, sest tail on väga palju metamorfoos täie, võib väga aktiivseks muutuda, oma loomust minetamata ja tai, võib-olla Saakal ja seitse minutit hiljem lõvi ja siis alandlik kanaarilind ja homme krokodill. Ja vot sellised täin on väga ohtlikud, need täit tuleb nüüd ütleme nüüd kohale naljakalt need täitule armutult paljastada, kuigi minu ülesanne, aga vähemalt maailma seda ülesannet kuigivõrd veidi omale võtmata elada küll normaalselt, rahulikult. Selles suhtes ühiskond tõesti mind häirib. Ja mitte ainult need täid on ka selliseid leebemaid vorm, aga noh, mis me neid hakkame siin tuletame kujutleme, meil ei ole mingi kreatiin otse loominguline luulesaade, vaid ikkagi vestleme rohkem juttudest vist, nii et jah, ta ei, see on täiesti ilmeksimatult, täi lööb läbi külmal, selles roosas. Aga selge on see, et sulle see elu ja see sotsiaalsus just läheb tohutult korda, nendes igas jutus on seda märgata. Jah, kahjuks küll ma teen sellist noh, ütleme mitte igavikuliste asja, kui ma teen poliitikamaitselist ilukirjandust, igasugust kaubanduslik-majanduslike madalate regaalidega, sellist elu pahupoolt kujutan, see kõik mööduv 10 aasta pärast on hoopis teine elu võib olla, mis ei paku mulle mitte mingisugust pinget, sulge haarata või, või selle klaviatuuri taha istuda, siis on teised päeva kajalasemad kirjanikud. Aga praeguse elu on, siiski pakub mulle sellist kerget närvipinget. Aga kui ma kirjutangi sellest nii-öelda mööduvast jumalast elust, siis ma vähemalt teadlikult ei püüa küll teda jumalale, taevale või igaviku samale positsioonile upitada, lihtsalt ma kirjutan sellest, mis mind häirib, ema ei vaeva selle üle sekundikski pead. Kas see siis nüüd on kunst, mis elab veel 25 aasta pärast või kauemgi? Tarmo Teder, sinu selle kogu pealkiri on pööningu jutud. Kaks aastat tagasi või, või isegi aasta tagasi ilmusid sinu jutud kogumikus, mis kandis pealkirja jutte numbrist ja sinu esimene novellikogu, mis ilmus 90. kandis pealkirja tumedad jutud. Ühesõnaga sa selle ruumi ütlen kohe ära, et see on siis kas pööning või siis kamber. Tundub tõesti, et sina vaatad sealt endaga kambrist või sealt pööningut aga see on just selline kuskil nurgatagune ruum, kes on ainuvõimalik ruum, kus sa vaatad, saad vaadata. Ei ole, aga seoses sinu eelneva küsimusega mul tekkis üks väike sahvatesse, andsid mulle hea idee, et järgmise jutukogu pealkirjaks või ülejärgmise kunagi siis võiks panna üllatus universumist Universumi otsatusest siis jälle room piiritletud. Aga need on lihtsalt olnud jah, markeerivad kuigivõrd omadus väljendus asjad või siis kohta, kus on kirjutatud need eelmine jutukogu ilmus kambri jutud Jutte kambrist 27, üks ilmus üle pooleteist aasta tagasi, aga nüüd ma olen elanud paar-kolm aastat varsti juba ühel päris selliseid sümpaatselt ütleks, isegi poeetilises pööningul ja need jutud on enam-vähem peaaegu kõik ühel või teisel viisil seal kirjutatud. Nii et nemad markeerivad kirjutamise kohta ja siis teadlikult või ala poolteadlikult selles keskkonnas kirjutatud mõjusid. Sest eks ikka see koht, kus elad ja oled ja psüühikale mingeid jälge annab. Eks nad olid kambris elamise perioodil keerutatud, seal koplist on eeskambrit, tagakambreid, südamega numbreid, igasuguseid kambreid, aga lihtsalt lihtlabaselt 27, üks markeeritud tänava korteri järgi hambreiutud. Aga seda, et ruumid on erinevad, on ja päris karjuvalt on erinevad. Aga elu tegelikult ongi ühest ruumist teise minek ja mida rohkem ruume läbi käid, seda rohkem sa elu oled elanud või eluga kursis vähemalt oled kusjuures ruumidest ei kõnni läbi mitte nii väga pikkade kummisaabastega kõpskingadega vaid ruumis peab ka natuke aega elama, seda ruumi vaimu ja nende elanikega tutvust tegema ja natuke aduma seda asja. Lennukiga võib terve maailma mitu korda läbi sõita, ümber maailmareise teha, aga kas sa sellest oled targemaks saanud? Oma silm on muidugi kuningas. Nii et need asjad on kõik väga vastandlikud ja üks küsimus sellest tuleneb kohe tekitab uusi uusi lisaküsimuse siin nagu lõpmatuseni hargnev asi ja selles resoomsuses või juurestikus nüüd orienteeruda ja olulist leida, mis on sinule tähtis leida see teema? See nõuab natukene ja peamurdmist ja elamist ruumides olemist. Ja elu Tallinnas on õnneks kirju ja elamisväärne. Mis ei tähenda, kus ta seda ei oleks, aga Tarto, terve Tartu on üks suur armas, liiga suur agul mida üksi küll valitseda jõua. See on väga hea, et hakkasid tortust rääkima, sest mul oli täpselt seesama plaan vähemalt kahes jutus seda saamatus pööningu juhtud, sa räägid otseselt Tartust ja üks jutt, mis kannab siis pealkirja tuvaim noh, mina, kes ma elan ka pooleldi Tartus, pooleldi Tallinnas ja Mul on ka täpselt see tunne, et see Tarta on mingi selline koht, kus sa võid kell 10 aastat eemal olla, sa tuled tagasi. Aga ikka on seal täpselt need samasugused tüübid, midagi ei ole juhtunud, osalt on see masendav, aga osalt on see ka kuidagi turvaline. Ja selles jutus annad sa õudselt hästi edasi. Ma pean neid inimesi ei tunne, kellest sa räägid täpselt. Aga edasi sellist jõudeelu või seda boheemlaslik, et jah, et ma nüüd kirjutan midagi ja siis ma jälle joon, aga rohkem ma joon ja ja põhimõtteliselt eriti midagi ei tee. Ja võib-olla sul ja jäi siuke mulje tegelikult see on üks halb näide selles pööningujuttudes minu enda jaoks, sest ma kahtlesin ja ja natuke vanemate rohkem lugenud kirjandussõprade kriitikutega rääkides, et see ei jätnud neile muljet ja mulle endale ka, sest see on tehtud madala intensiivsusega nii-öelda nagu liiga lõdvalt käisest raputatud, eluliselt vanad seiklused lihtsalt pandud ilma suurema sünteesid intensiivsuse, seda paberile. Aga eks need tüübid kargavad sealt ka välja ja aga see on ainult üks kitsas, mõni tahk sellest palju tahulisust tartust, nii et ise ma ei tahaks seda juttu eriti siin rohkem ausalt kommenteeridagi, et las ta olla, noh, mis tehtud, see tehtud ega tagasi võtta enam ei saa ja olgu ta siis ja mul noh, hea meel, et vähemalt sulle mingit suuremat huvi pakkus, selles kogus. Mulle pakkus ta sellepärast huvi, et, et võib-olla tõesti kompositsioonist rääkides siis ta ei olnud kõige kaunim või niimoodi, aga, aga samas see, et seal ta kuskilt algab, lihtsalt kõik kulgevad noh, ongi, et nad nagu ei jõuagi kuhugi ja see jutt ka jõuda kuhugile, aga see kulg oli olemas ja see kulg oli minu meelest väga täpselt tabatud. Vot, see ongi selline pohhuist, me keegi ei võta kramplikult rabele millegi nimel ja noh, kuidagi kandub kulgeb sinna, kus parasjagu põnevam on ja selline nagu piiritletud ruumikeses teatav Browni liikumine, mis välju teatava anumi korgi alt. Kui väljub, siis on teine maastik, teine linn, eine, mets või teine r. Ei Walter päästar polnud üldse hull, kuigi mõned kolleegid võisid teda kergelt skisox arvata. Psühholoogilise kallakuga kirjanikuna ta lihtsalt tundis sügavat huvihulluse vastu kuid seda probleemi polnud kerge endale selgeks teha. Juba viis aastat võttis ta hoogu, et need asjad paberil paika panna, aga polnud ikka veel mingile isiklikule ja samas rahuldavale üldistusele jõudnud. Psühhoneuroloogia haigla raamatukoguhoidja empiirilised vaatlused ei andnud erilisi tulemusi. Eriskummaliste kehahoiakut, näoplastika ja žestide taga varjus seletamata too vaimuilm, mida oli raske dešifreerida, Ki rääkimata fundamentaalsete põhjuste aimamisest. Subjektiivsete erisuste kirjusus ei lasknud midagi üldistada. Tihtipeale paistis talle niinimetatud normaalsete inimeste keskkond palju napakamgi kui, kui hullu Haya seltskond. Loomingulise tüübina huvitasid teda normidest kõrvalekalded, mida ta ei tahtnud mõõta sotsiaalsete toimetulekukriteeriumiga, kuigi seda seadis ette skisofreenia üldlevinud. Kümneid kordi läbi mõeldud, kuid mitte sugugi rahuldavate skeemides ikka kiusas vestart nüüd lisaks küsimus. Kas ma üldse luuletanud ka oled? Tarmo Tederi uues novellikogus pööningujutud on üks selline novell, mis kannab pealkirja luuletaja sünd. Ja seal on siis üks tegelane nimega ka Västar, kes töötab psühhoneuroloogia, haigla raamatukoguhoidjana on kirjanik ja keda huvitab hullus ja sissekirjanik rästad, leiab endale sealt haiglast ühe noore tüdruku, kes küsib siis, et kas lastarga luuletab ja sisse lasta, hakkab luuletama. Ja hiljem need luuletused ilmuvad selle tüdruku nime kuju all. See Västra kuju on kuidagi tuttav, kas Vaino Vahing teile tuttav on? No minul on muidugi ma ise olengi Vaino Vahing muidugi see w w on juba tuttav ja seda kasutanud ja tõepoolest ma seal töötasin, ma praegu enam ei tööta, praegu nad pensionile, nii et seal ma tõstsin, töötasin, aga kas nüüd ma lugesin jutu läbi, kas nüüd selline tütarlaps seal käis, selline patsient seenehaige oli, seda ma ei mäleta, neid seal palju. Ja mis puutub luuletamisse, mõtlen eterat luuletatud ma tõesti olen, ma isegi olen avaldanud Postimehes tollases Edasis. Aga muu, ülejäänud on niisugune, nagu ta on. Aga mida te arvate üldse sellest pärisnimede või selliste prototüüpide kasutamisest, iseenesest on see iidamast-aadamast vana asi aga mulle tundub, et Tarmo Teder tegelikult ei tahagi nende nimede peale rõhuda, vaid ta kujutab kuidagi vot nii selles novellis kui seal raamatus pööningu jutud ühes teises kohas veel. Nojah, mis puutub nendesse nimetades prototüüpide nimedes, kas need nüüd kirjutada tõesti nii, nagu nad on või, või siis muuta pseudonüümi kujul? Minu seisukoht on selline, kui ikka kannab, tähendab kui jutt novell kannab, kui romaan kannab miks mitte, siis kasuta tõelist nime seepärast, et seda enam praegu sa võid temast isegi halvasti kirjutada sellest prototüübistest praeguse uue karistus seaduse järgi ei ole enam laimu ega solvangut sees karistada, keegi siin ei saa. Nii et minu arvates see ei ole ja näiteks ma toon teile näite, mis pärast võiks, asutan see nagu siin antud juhul Valtervesterna Vaino Vahing võiks olla miks mitte sellepärast, et mina seal enam ei tööta, psühhiaatrina ammugi enam ei töötaja. Nii et ma psühhoanalüüsiga nüüd tegelen uurimiselam ammust ajast. Nii et igavikuliste seisukohast see, kas on nüüd siis Valter Väster pseudonüümi Vaino Vahing, see on mingit tähtsust, juhul kui ikka see jutt on seda väärt, et sellised seisukohad ja mis puutub siin ta edasi kasutab ka sõna Albert lahing. See on pärit Teet Kallase mister Fexpyromisse roman oli, kus on tal peaaegu reblead Eesti Kirjanike nii-öelda muudetud nimedega ära toodud ja siis selle kohta on juba omal ajal kirjutasin, et et miks mitte siis vahing, sest kõik teavad tõsi ta seal kirjutab, et meie koos salluriga Saluri pseudonüümi volinik tarvitasin kõvasti otsast, siis on no mis siis sellest? No mind ei solvu ega ei häiri. Aga mis puutub nüüd sellesse Tartu vaimu, siis vaadake selles jutus antud juhul Tartu vaimust küll mingit jutt ei ole, minu jaoks on see Tartu vaim üldse üks müü või õigemini, niisugune asi, millest tuleks kas loobuda või seda üldse mitte enam tarvitada, sellepärast mina hakkasin eile mõtlema, mis Tartu on siis minu jaoks on no ma kunagi sellest rääkinud ja aga minu jaoks Tartu vaim on selline asi, millest siin midagi konkreetset tekkis. Mul niisugune paralleel, tähendab, mina ei ole elus jumalat näinud ei visiooni kujul ega midagi, mina ei tea, milline on Hiiumaa. Oota umbes midagi taolist, tähendab, et kuna ma ei ole näinud, milline jumal on, siis ma ei saa öelda, on ta mees, on ta naine? Ma ei saa öelda, kuivõrd kas ma jumala, ta armastas öelda otse sõna otseses mõttes või mitte ja umbes tartu vaimuga, kui mina teda ikka endale ette ei kujuta, milline ta on, mul on seda visiooni vaja, siis ma ei saa tartolmust rääkida, see on niisugune skalastika sellest seda pidevalt korrutada ja ja siis, kui vaja, siis jälle seda tooni. Aga teile kui selle novelli peategelasele see novell selles suhtes meeldib, et tunnetada ennast nagu puudutatuna. Vaat siin on kaks võimalust, kas meelitatud olla Purdvad olla halvas mõttes ei noh, mul täitsa novell selles mõttes ükskõikseks. Just sellepärast võib-olla et ega ma ei ole purjus peaga ühtegi juttu kirjutatud nagu siin kirjutatud. Ta luuletab purjus peaga ja ühes viis protsenti ainult siis kasutab seda ära. Mina seda ei ole teinud ühtegi joobes kirjutatud rida, ma ei ole elus avaldanud selgelt maha on alkoholi tarvitanud ja kohati ja ajuti kohtadelt isegi omal ajal aga ühtegi ma seda avaldanud, nii et see on selles mõttes vale, aga noh, mind ei häiri, kui tema, vaadake, siin on see asi. Kui Tarmo Tederi, kui autori nägemus minust on selline, siis las ta pajatab, tema saab minust niiviisi aru, et mina ainult joon ja mina viljand joobes peavad kirjutanud viis protsenti sellest avalt endast. No kui tema, nägemist selline, kas see mind ei solva ja, ja jumal temaga. Aga milline on teie nägemus Tarmo Tederist? Vaadake masemad kogu seal novellikogu viimast, mis ilmuse meil esitlus oli siin nädala-paar tagasi Tartus Tampere majas ja kus ma ka osalesin ja major tervikuna lugenud ja ma ei ole veel asunud nagu Tarmo Tederi kallale selles mõttes, et analüüsima ei, mulle üksikute mõjututele isegi väga meeldivat temas on midagi niisugust tõesti ürgset sees, aga see ei tähenda muidugi mitte kõige koht ja see, et nagu mõned arvanud, et tema nendest käiburgastesse ela Purgastesse ja kirjutab sellest ja kirjutab vahetult ja super realistlikult sürrealist. Jumal, sellega semi mingi võlu tema juttudes on. Aga ma ütlen, et see antud luuletaja sünd Tarmo Tederi viimases kogumikus detsentima kõige kõvem kutt oleks, ei ole, seda ta ei ole. Ma mäletan, et kui ma 95. aastal tegin mingi proosa aasta ülevaadet, siis ma lugesin tega Vikerkaares ja Loomingus ja siis mõned jätsid mulle isegi väga hea mulje, aga üldmulje, et tema nii-öelda novellitoodangust mul praegu ei ole. Sa ütlesid Tarmo Teder, et sa ei taha nendest tortu juttudest ja sellest Tartu vaimust pikemalt rääkida. Aga siiski, isegi üldiselt selles raamatus on väga äratuntavad mõned tegelaskujud. Mina leidsin siit üles Ervin õunapuu ja see luuletaja, kes siis hakkas enda kõrges eas luuletama ja pärast andis siis tütarlapse nime all need luuletused välja. Ma tundsin ära seal vainu vahingu ja seal on veel palju-palju teisi. Saab, kasutad neid päris tegelasi, kes on olemas, miks sa seda teed? Eks nad pressivad nagu dokumentaalproosa sellist siis nime kandetena sisse tegevusse. Aga Tartust võib-olla vast nii palju tartus, mul õnn ja au elada üle kolme aasta. Ja nüüd ma ei ole seal üle 20 aasta juba 20 aastat on täis elanud, aga ma põikan ikka kui vähegi asja võimalus sinna tagasi, sellepärast et ma annan sinna linna. Tegelikult ma sain siin stuudios olles aru kinni jäänud, et suur osa mu proosas tegelikult otsib Tartut taga, ainult mitte Tartu, kui koharuumis vaidle püüab leida Tallinnast seda Tartut, mida ma ei elanud lõpuni, ma kolisin Tallinnasse siin noh, tekivad aitäh sulle stuudios, uued mõttekesed enda suhtes ka. Et see pööningu jutud ju ongi tegelikult puhastused, aineline jutukogu ja no eks ma siis seda tartus esitlesingi, noh, nii formaalselt siin üle-eelmine neljapäev kõik on sellega siis ikkagi järelikult seotud mida enam aeg edasi, ju siis ikka uuesti suures kaares. Ja aasta aastakümneid hiljem pääseb Tartule jälle lähemale. Tartut võib ju leida mujalt rohkem kui Tallinnast. Aga siit, kui hästi otsid, hästi, elad või tahad seda leida kas teadlikult või poolteadlikult? Pigem alateadlikult Ki ju siis Tartu elame siin hakkab ka, sest ega need noh, ma ei ütleks arheotüübid, vaid ütleme tüübid ju korduvad, et ega ei saa seda tüüpide galeriid liiga laiali hakkida. Eks need nipid elamisviisid, vormid hakkavad korduma nende laguli tegelastel kõik varem või hiljem. Aga tegelikult ma üldse tahaks praegu, noh kui jutt läks, mis, meeldiv, meeldiv, mis mulle selles raamatus kõige rohkem meeldib? Mulle ei meeldi raamatus mitte midagi, vaid mulle meeldib raamatu tagakaanel see seitsmerealine tekst kõige rohkem. Aga äkki sa loeksid selle tekstiga ette? No kui ma kirjutasin ta kunagi kujundaja jaoks mingi tekst peab olema, kirjastajad ei saa ja sa pead kusagilt novellist mingi katkendi tavaliselt panema, aga, aga ei pruugi ja nii siis Meri annab, meri võtab, päike tõuseb, päike loojub, kaart toob, kaart viib raha, tuleb, raha läheb, inimene sünnib, inimene sureb, kosmos süttib, Cosmos kostub. Armastus põleb. Pööning jääb. Te kuulsite saadet kirjanik Tarmo Tederi uuest novellikogust, pööningu jutud, rääkisid Vaino Vahing, Tarmo Teder ja Janek Olavi. Katkendeid novellidest luges vanalinnastuudio näitleja Lauri Nebel. Litriga käisid aguliavarustes kolamas Külli tüli ja Urmas Vadi. Olge terved. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.