Kultuuriga ja tere kuulama kultuurikaja tänases saates räägime prantsuse kaasaegse kunstinäitusest noorte kunstnike Tiiu Rebase ja Karl Tageli ning Janar Puurami näitustest samuti ka uutest lavastustest tule minuga lendama draamateatris Luikede järv nukuteatris ning 10 neidu jäi ühtegi meest, mis valmis Muusikaakadeemia ooperis stuudial. Kõneks tulevad ka täna algavad baltisaksa muusikapäevad ja teised lähema aja muusikaüritused. Mina olen Piret Pääsuke, hetke pärast kõigest lähemalt. Alates eilsest kuni 12. aprillini on nii Tallinna kunstihoones kui Rotermanni soolalaos avatud prantsuse kaasaegse kunstinäitus. Pärisin Anu liivakult, kust tuli algatus sellise näitusetoomiseks Eestisse. Näitus on saabunud tegelikult prantsuse poole algatusel. Meie poole pöördus prantsuse kultuurikeskus, aga tegelikult on näituse teinud ja kõigepealt toonud Vilniusesse ja siis Tallinnasse. Ma tean, see on prantsuse kaasaegse kunstikeskus Grenooblis. Näituse pealkiri, prantsuse kaasaegne kunst on kahtlemata väga laialivalguv. Kas te võite piiritleda, mida siin siiski näha saab, kas periooditi või siis isegi mingi kunstisuuna kaudu? Nad ise on neid pannud kujundid, objektid ja stseenid ja prantsuse kunsti peale 1970 kahekümnendat aastat. Nii et tegelikult see on põhiliselt siis 80.-te aastate ja 90.-te aastate esimese poole kunst. Pigem võib-olla ta võtab mingeid seisukohti või meie jaoks vähemasti suhestub sellega, mida me mõtleme. Kui me mõtleme ühte prantsuse kunstist, sest prantsuse kotiga on siin eestlaste kohapealset kontaktid, on viimasel ajal olnud ikkagi vägagi põgusat. Mõned üksikud näitused ja suurim prantsuse kunsti ülevaatenäitus oli aastal 39 kunstihoones. Ja isegi peab ütlema, et kui käia Pariisis, siis lõppude lõpuks galeriid, et on väga erineva tasemega ja domineerib samuti kommertskunst, nii et sealt ei saa ka ülevaadet sellest, vaid ainult kui õnnestub sattuda mingile näitusele või tõepoolest süstemaatiliselt minna vaatama neid nende nõndanimetatud frakke, kohalike kunstnike organisatsioone, kellel reeglina omad kogud, millest on päris palju kunstiga siin näitusel, siis me alles saame tegelikult võib-olla mingisuguse ettekujutuse kaasaegsest prantsuse kunstist. Ja loomulikult on seepärast erinev kui see, mida ka kõige tavalisemad vaatajad, need, kes ei ole spetsiaalselt praeguse prantsuse kunsti vastu huvi tundnud, on koolide õppinud raamatutest läinud muuseumides. See ei ole ei posti presenismega üldsegi mitte traditsioonilised maalid, graafika, skulptuur, vaid põhiliselt on ikkagi tegemist objektidega ja võib-olla mõnes mõttes nagu eripärane on just nimelt see, et kui siin on öeldud rõhutada seda stseeni, siis nihukest lavastusliku momente on selles kaasaegses prantsuse kunstis küll üllatavalt palju ja ma pean ütlema, et ka mina ei oska öelda, kui suur on see proportsioon tegelikult nüüd võrreldes kunsti üldpildiga ja siis Prantsusmaa nisumaa ja ta kunst on tõenäoliselt niivõrd mitmekesine, et sellest üldpildist omamoodi lõppkokkuvõttes ettekujutust ikkagi täiesti oma maa kaasaegse kunstispetsialistid. Et kuivõrd oluline see lavastuslik moment on, aga sellel näitusel ta vaieldamatult on väga tähtis ja meie jaoks on uudne, sellepärast et eesti kunstis ütleme, teeni või mingi stseeni jälge ei lavastada reeglina ja võib-olla ka meie installatsioonid on rohkem nagu niisugused kontseptuaalsed. Seda lavastusliku momenti on vähem. Aga seda enam või on see näitus huvitav sellepärast et noh, niisuguses kahes suures ruumis nagu kunstihoone soolaladu kokku loob ta ikkagi väga niisuguse suurejoonelise terviku ja pakub huvitavaid elamusi, keda võib-olla nendest kunstnikest esile tõsta, meie jaoks on need nimed ilmselt vist kõik võõrad. No kuidas öelda näiteks mis Ellobrii? Vii need on päris tuttavad nimed ja peale selle on teil esindatud ühe tööga fabristi väär kes pälvis Veneetsia biennaali preemia, nii et selles mõttes kunstiinimestele päris tundmatut nad vist ei ole. Kas äkki oskate mingeid paralleele tuua ka mõne eesti kunstnikuga ja see on nüüd küll üsnagi keeruline, et pigem noh, tundub, et nagu liikumine tervikuna on sinna suunas, no muidugi on, on Bobbi momente on küllalt tugevasti ja popkunst ei ole ka ju prantsuse kunstis tegelikult olnud nagu nende kunstiliikumine, et neopopi ideede kasutamine, see on üks asi, mis torkab silma, mida Eestis kahtlemata tehakse. No võib-olla ka niisugust, siin on miski üksikuid niisuguseid asju, mis suhestuvad maalikunstiga näiteks ja sellisel juhul nad on enamasti ka niisuguseid noh pigem piire ületavad ja konstruktiivsed, kui traditsioonilisi vahendeid kasutavad ja siin tuleb ütleme, Kaido Ole või niisugused aspektid meelde. Võib-olla, mis teie enda jaoks on kõige üllatavam, mida te ei osanud oodata, sellist näitas, et jah, ma tõepoolest ei osanud oodata. Võib-olla nii suurt niisuguste redimeid tähendab valmisobjektide elust pärit objektide mööbliesemed osatähtsust ja just täpselt seda sama lavastusliku momenti ja. Ma ütlen, et võib-olla ma isegi ise mõningate inimeste juhuslikumat ekspeditsioonide põhjal, mida ma olen näinud, kas Prantsusmaal kusagil mujal välismaal oleksin võib-olla ka arvanud, et võib-olla niisugusest traditsioonilisest meediumit lähtuvaid hästi oleks enam ja teiseks, et võib-olla meie kunstipildis on noh, niimoodi video väga oluline olnud, aga siin seda ei ole, aga see näitus, mis algselt oli Grenooblis, oli ka natuke ulatuslikum, näiteks seal oli väljas Andrea Elledža kes on üks kuulsaimaid prantsuse kunstnike hetkel ja tegelikult, et tema on väga palju tegelenud videoga ja tema üks video oli väljas ka siis siin, kui oli näitas elektroonilisi Harnemisi Soome kaasaegse kunstimuuseumi ekspositsioonist. Nii et noh, mõnes mõttes võib arvata, et võib-olla siiski sellel videol ja fotol nagu on prantsuse kunstis ka väga oluline kohtadelt, vähemasti minule on jäänud selline mulje. Kunstiteemadel jätkab nüüd Kerttu Soans. Tallinnas galeriis sammas on avatud kahe noore kunstniku Tiiu Rebase ja Karl Lagedi näitus ruum. Tänapäeva müüt, et tegu on kahe kunstiakadeemia maalitudengivideo ja maalikunstinäitusega kultuuri kahest stuudios on maalikunstnik, kreegaa Kristring, kes on ka Tiiu Rebase ja Karl Lagedi õppejõud. Näituse pealkirjas on küll sõnaruum, aga ruumi selle sõna tavapärases mõistes me seal näitusel ei näe. Seal on tegemist hoopis ühe väga intiimse ruumiga, mille peale vast seda pealkirja pidi alguses ei tulegi. Tõesti see näitus on omamoodi testnäitus, nii nagu ühiskonnas viib neid läbi Saar Polli oma uuringutega. Noored teevad seda kunsti vahenditega ja ütlengi siinjuures tutvustuseks. Karl Nagel, tema on ju sisuliselt kolmas põlv kunstlike isa lemming, Nagel teeb just nüüd näitust Riias ja näiteks Karli vanaisa Tartu kunstimuuseumis kaheksakümneaastase papina tsioonita tegemine ja tükk ette võetud. Nii sellest näitusest võib-olla tõesti nii palju, et maailmas on käinud alati võitlus inimese pärast. Ja peale religiooni, kollapsi ja suurte narratiivide müütide kokkuvarisemist on kummatigi jõutud antropoloogia nii ja autonoomse subjektina inimeseni, kes tajub end absoluudina. Samas on läbi lõigatud teatud trantsententsus, mis lubab inimesel võtab ära teatud olukorra, kus maailmapilt killuneb ja on fragmentaarne. Ja vot see näitus puudutab ka teatud fragmentaarsust ja sisaldab samaaegselt ihalus terviku poole. Täna avatud omamoodi põnevalt, sest näidatakse inimese üksikkehasasid, sisikondasid, mõnes mõttes ta isegi viitab mingisugusele ühiskonna või ütleme, rahva tervisele. Paratamatult tekib see algtekst ja me teame, kui katastroof staalne on tegelikult Eestis rahva tervise olukord. Ja sellele kerisele viitab ju otseselt ka üks osa iga sellest maaliteosest, sest et seal kasutatakse ka meditsiinis vajaminevat nisust paberit ütleme, kuhu on siis joonistatud inimene ja ära märgitud tema haiged kohad, nii et siin on otsene Isegi, ja täiesti, kusjuures see on ka teistmoodi põnev test, sest ta annab nagu võimaluse testida ka seda, mismoodi inimene läheneb pildile, kas ta läheneb pildile läbi selle paberil see tähendab seda, et tema kultuuris elamise eelistused käivad läbi verbaalsete vahendite võita läheneb pildile vahetult vaadates pilti, märkamata paberit. Ja see viitab tema eelistustele elada kultuuris visuaalsete kujundite kaudu. Kuna mina selle näituse pidin läbi uurima, siis ma jõudsin sellise paradoksaalse seisukorrani, kus ma uurisin kõigepealt paberit, sealt ma sain viited nendele kujunditele, mis pildis on. Siis ma kammisin kogu pildi maastiku läbi. Pilt on selles mõttes väga infotihe. Näiteks pildi aluskiht on maali. Või on kaheksa mitmesugust anatoomilise, meditsiiniliste tekstide joonistega, selja on üle katnud väärv, midagi sealt kumab, tähendab, sealt peegeldub vastu tohutu hulk infot ja siis need välja valitud suured kujundid, mis on maaliliselt väga uhkelt komponeeritud. Ja need kujundid, mis mind algul köitsid jäävadki ka lõpus kõlama kuma selles tekstimaailmast jälle välja tule. Jah, see on tõesti niisugune pikka aega inimest, vaatajat kinni hoida näitus, sest et tõesti see informatsiooni hulk on seal väga suur, aga kuidas sa kommenteerid seda video kasutamist selles näituses, kui tervikus? Ja võib-olla see on tänapäeval lihtsalt omane selline kunsti pretensioonikus, et ta tahab, ent avaldada kõigi kättesaadavate vahenditega ta tahab hallata kõiki vahendeid, kõiki kanaleid ja see on lihtsalt omamoodi kunsti püüdlus, mis ka väljendab teatud vajadust viljastava koostöö järele eri valdkondade vahel eri meediate vahel ja selle kaudu nagu tõlgendada, olukordasid uuesti. Ja kuna me võimegi vaadata meie kultuurile, ütleme, euroopalikule, kultuurile, kui tõlgenduskultuurile, siis selles mõttes ta tõesti noorte inimeste näitusena määratleb ja otsib oma kohta otsib oma identiteeti, otsib oma terviklikkust. Tänase saate kolmaski helilõik on kunstiteemaline, saatis sele Viktor Kaarne Pärnust. Pärnu kunstihuvilised saavad Pärnus näitusi vaadata praegu kolmes paigas. Chaplini kunsti keskuses on avatud kaks näitust, suures saalis on eksponeeritud Kalev Mark Kostabi, Navitrolla vander pluti ja Kaljo Simsoni maalid pealkirja all inimesed ja kaelkirjakud. Plinius üles pandud norralase Toomas Loorensoni fotonäitus muljed Pärnust Eestist. Pärnu linnagaleriis on täna viimast päeva väljas Kadri ales maalid. Pärnu teatri Endla palmisaalis saab vaadata kunstiülikooli teise kursuse tudengite töid. Kevad toob Pärnusse. Aga uusi kunstisündmusi. Lisaks traditsioonilistele näitusesaalidele on lisandunud Pärnu kesklinnas Port Arturi kaubamaja säilitatud vana hoone nõndanimetatud punane sein. Kevade saabumise tapal avati siin Pärnu noore kunstniku Janar Puurami teine personaalnäitus. Janar puurem. Sa oled suhteliselt noor kunstnik, võib-olla alustuseks tutvustaksid ennast, kus sa õppinud oled või kus sa õpid? 94. aastal lõpetasime Pärnu lastekunstikooli seal leili volli käe all leili voli käel olema üldse pinud juba praktiliselt esimesest klassist peale oma üheksanda kooli algkooli siis kunstiringis, 95. lõpetasin keskkooli Pärnu sütevaka humanitaargümnaasiumis ja peale gümnaasiumi lõpetamist asusin sama kooli juures tegutsevas kunstikolledžisse. 96. 97. aastal ma õppisin erinevates rahvaülikoolides Norras, Rootsis, Ahvenamaal. Ja nüüd siis 97 98 läheb mul teine kursus Pärnu sütevaka kunstikolledžis. On olnud näitusi ka varem. Jaan näitas küll vaid üks, see oli 96. aastal hotelli Strand, mis sul seal väljas oli? Trondis olid väljas pliiatsijoonistused. Millistes valdkondades sa oled üldse kätt proovinud? Graafika, pliiatsijoonistused, tõsiseme, esimene kontakt sele päris graafikaga oli mul tegelikult üldse olles nüüd Rootsis õppides. Seekordne personaalnäitus, mis avatakse nüüd siin portaatoris, kannab pealkirja kevadised trepid. Miks selline pealkiri, miks matturis ja mida sa välja oled pannud? See on üldse esimene kord, kui ma astun välja oma maalidega. Küllaltki suureformaadilised akrüülmaalid klaasriidel. Miks just selline koht? Esiteks sellepärast, et mu kevadiste treppide seeria piltidel ongi kujutatud treppe ja ma arvan, et soovivad ideaalselt Port Arturi treppidega tööd ongi paigutatud sellel punasel seinal natukene kõrgemale kui tavaliselt sa need näitused, seda lihtsalt sellepärast, et neid oleks kõige paremini jälgitav inimestele treppidel kõndides. Päris treppidel liikuvad inimesed vaatavad joonistatud treppe. Ja ehk siis näevad nagu ennast peegelpildis sealt või kõverpeeglis läbi minu silmade pealkirjast Miksust kevadised. Kõige lihtsam oleks öelda, et 20. märts nimelt on kevade alguse päev. Aga miks sa valisid just Port Arturi? See ei ole nii traditsiooniline, on olemas siin Pärnus ka teisi saale. Kindlasti mitte traditsiooniline, aga näiteks linnagaleriis olen ma viimase poole aasta jooksul sellistelt ühisnäitustel esinenud oma graafikaga juba kolmel korral. Janar Puurami esimene õpetaja Leili Voll on öelnud mõned aastad tagasi, et Janar Puurami puhul on võimalik kõnelda tugevast andest ja kriitilisest meelest tehnilisest küpsusest ja suurest fantaasiast. Nii et näituse külastajal on kindlasti huvitav näha kunstniku maale, kes seni on vaid üles astunud graafika, pliiatsi, tuši, joonistustega. Nüüd aga läheme lubatud teatriteemade juurde. Eesti Draamateatri väikeses saalis on täna õhtul esietendus maris Johannes räägib täpsemalt, mida seal edendatakse. Ajad, mil kirjutati näitemänge lendurite, põllumeeste ja ehitajate kangelaslikust elust, on ammu ümber saanud. Ja ometi vuristab täna õhtul Eesti Draamateatri väikesel laval oma lennumasinat üks meisterpiloot, NSVL õhujõudude kapp, kapten Nikolai Gastello. Nimelt esietendub siin Toomas Hussari ja Ervin õunapuu näitemäng, tule minuga lendama. Sündmuste toimumisaeg, teine maailmasõda, koht, lenduri kabiin kusagil Euroopa kohal. Ja tõesti on hulljulge tõeliselt kastell Olik temp tänases teatripildis välja tulla sedalaadi teemaga, et kes ei viitsi vaadata, küsid kohe ja tunned kaasa teatri müügiosakonnale. Aga selles hulluses on veetlust, selles veendusin lavastuse läbimängul. Toomas Hussari, Ervin õunapuuloos, tule minuga lendama on paras annus groteski ja nihestatus, suur hulk äratundmislõbu pakkuvaid tsitaate ja lapseliku mängurõõmu. Loo süžee line telg on kergesti jälgitav ja põnevust jätkub nagu poiste mängus ikka. Hussari õunapuu on selle žanrimääratlused Lentraama ise kirjutanud, ise lavastanud, ise teinud ka lava ja muusikalise kujunduse, nii et ühtegi võõrast karvast kätt pole lugudsurkima lubatud. Aga miks ikkagi Gastello ja mida see tüüp endast üldse kujutab? Kontrolletenduse lõppedes küsisin seda Toomas Hussarilt ja Ervin õunapuu. Kust tuli see Castello teema, võib-olla hakkaks praegu sealt otsa, tuli Ervin Õunapuult probleemiga, et kuidas nõnda sai, et pommituslennukis, kus on vähemalt neli inimest, üks neist sai kangelaseks, et siis tänu sellele, et ta pikeerisid vigastatud lennumasina sõitis nagu sakslaste autode kolonniga tanki kolonnil sisse niukse ohverdava tembu tegi. Aga, aga põnev on see, et nad kuidas teised selle peale vaatasid üldse, mis seal eelnevalt toimus ja noh, see oligi nii-öelda päästik, et arendada sealt edasi noh fantaasiat. Asi, mille üle oli arutamist, sõjatemaatika on eesmärk omaette või see on lihtsalt see ümbrus, kus saab toimuda see põnevad, pigem keskkonda. Aga meid huvitas just nimelt konkreetselt lendur ja lennuk ja noh, kuna ühtegi eestlasest näidet pannud tuua, siis me võtsime, nimetatakse seda ellu. Sõelandubane. Aga lennuk sellepärast, et ta on suletud ruum või sellepärast, et ta tõuseb õhku. Mõlema pärast ikka suletud ruum ja, ja muidugi see, et, et ta ebaloogiliselt lennuk õhku tõuseb, mis kaalub mitukümmend või 100000 tonni, ma ei tea, kui palju kaalub, ta üleval üldse püsib. Ja mida need inimesed seal sees teha? Minu meelest oli, see ei huvita seda jah, välja mõelda, fantaseerida selle üle, kes seal üldse on ja mis seal juhtus. Sellest faktist olete ise lennanud. Ja ma olen juhtunud lennukitega, instruktor oli loomulikult kõrvale, kusjuures seal väga väike lennuk ja see ei, see ei toimunud Eestis oli mitu aastat tagasi välismaal ja kui ma seda lennukit juhtisin, siis mul käis hetkeks mõte peast läbi, et võiks tõesti Blorfidegasteldad. Aga loomulikult ma olen elustel. See lendamise kogemus ise oli siiski mingil määral ajendiks. Noh, iga inimene on lennanud ja eriti poisikesest peast veel sai lennukile lähedale minna ja siis seal nii huvitav, näiteks lennuväljal olid need lennumasinad maas seal nagu noh, ma usun, et kõigil vähemalt meesterahvastel on selline unistus, et saaks lennata kunagi ise. Castello lugu siin Draamateatri laval, see on meie jaoks lihtsalt üks võõras kauge legendi jaoks, võib-olla lähen, kui te olete selle sees olnud, aga mis siiski oleks siis see sõnum? Noh, ma usun, lavastuse käigus saavad kõik asjad selgeks ja tegelikult lavastus koosneb ka igasugustest küsimustest, nii nagu teie küsite praegu kõike. Ja, ja lavastuses on nii, et kõik esitatud küsimused saavad vastuse, nii et selles mõttes ei ole isegi mingit põhjust midagi hakata lahti seletama, kes on seal laval. Laval on kolm inimest, lihast-verest inimesed, Nikolai Gastello, lendur, Aleksander Eelma kehastuses, dison medõde Niina Michaelona, Garmen Tabor kehastuses ja on, eks pioneer Tiima keda mängib Andres Puustusmaa. Ja siis on veel lõpuseks üks tundmatu sõdur, mis asja nad ajavad. Nad elavad oma elu väga ekstreemses ruumis ekstreemsetes tingimustes. Ja üks nendest tegelastest lõpetab kahe elu ise ja siis ka jõuab oma elu õnneliku lõpuni. Aga see ei ole päris nii, kuivõrd needsee lavastas võib veel muutuda? Ei muutu, aga ma olen jah, peaaegu täiendanud, et iga etendus on erinev ja sellepärast meil on salajane plaan Toomasega vaadetega. Sest tundub, et see on siiski näitlejal väga head improvisatsioonivõimalused. On küll, aga, aga samas, kui need liiga heaks lähevad, siis võib olukord kontrolli alt väljuda. Et nad ikkagi on tegelikult teatatud teatud piirides, kuna improvisatsiooni, vabaduse on antud ann ning publikul ka. Ja loomulikult, aga õnneks mitte meie nüüd nagu jah tänapäeva Eesti siis teemadel ma mõtlen seda, kui, kui siin mujal teatrites tuuakse välja ühiskonnakriitilisi näidendid ja siis tähendab seal näidend absoluutselt teises ajas, teises kontekstis, nii et ta peaks olema huvitav. Usun, et Toomas Hussari ja Ervin õunapuul on oma austajate ring, kes teavad, tunnevad hästi nende eelnevaid lennuharjutusi Gregory trupiga ja ülesastumisi Von Krahli teatris ja Rakveres ja näinud nende viimast linnapea filmi kukumäega peaosas. Aga Gastello lugu on seda väärt, et mängulõbunautijad selle üles otsiksid. Uudiste on täna ka operetisõpradele, räägib Ulvi. Sõelume. Estonia teatri talveaias esietendub täna õhtul Viini klassikalise opereti suurkuju Franz von Supee lavateos 10 neidu ja ei ühtegi meest. Osatäitjad selles etenduses on muusikaakadeemia ooperistuudio tudengid ja etenduse toob lavale Thomas viidenhofer Saksamaalt. Kuigi Toomas viidanhofer on Eestiga tuttav juba pikka aega ja ise ütleb ta end olevat eesti fänni, on ta nimi eesti muusikahuvilistele esialgu üsna võõras. Sellepärast kõneleb ooperilavastaja Toomas viidenhoufer kõigepealt iseendast. Thomas viidenhoferon pärit Baieri liidumaalt Münchenist üles kasvanud on ta ka Põhja-Itaalias, sest isandal itaallane Toomas viidanhoufer on olnud muusikaga seotud lapsepõlvest peale käis ta muusikakallakuga gümnaasiumis ja nagu ta ise kinnitab, ei ole sellisel puhul muusikast enam võimalik eemale jääda. Nii jäi ta muusikaga seotuks ka pärast kooli ja õppis edasi laulu erialal. Esialgu jätkas ta samas koolis, kus oli alustanud väikese poisina. Tegemist oli poiste internaat kooliga ja sellel oli tore nimi. Reegel sburger Toom Spats ehk tõlkes Reinansburgi toomkirikuvarblased. Pärast lõpetamist laulis Toomas viidanhoffer pikka aega Müncheni ooperiteatris Müncheni Uuban püüne. Võrreldes oma töö alguse aega praegusega ütleb laulja, et jumal tänatud, tol korral oli noore lauljana töö leidmine palju lihtsam, sest nõudmised polnud nii kõrged ja vanemad kolleegid võtsid vaevaks noorte lauljatega tegeleda. Praegu sellist asja enam ei ole. Nüüd on kaks võimalust, kas oled hea laulja ja laulad või ei ole hea laulja ja ei laula. Toomas viidanhofar meenutab tänutundega, et kuid tema esimestel aastatel nõu vajas, olid kuulsad ja tunnustatud lauljad meeleldi valmis aitama ja ette laulma. Toomas viidanougher kinnitab veel kord, et praegusel ajal niisugust asja naljalt enam ei juhtu. Põhjus on üha tugevnemas konkurentsis. Võimaluse eest Saksamaa teatrites laulda on kohalike vokalistidega pikka aega konkureerinud ameeriklased, kes on alati saanud viisat omamata sõita mis tahes teatrisse ette laulma. Ameeriklastel oli võimalik pikaks ajaks väikese palga eest Saksamaale tööle jääda, sest kodumaalt maksti neile palka edasi. Nüüd tuleb aga väga palju tugevaid ja häid lauljaid ka Ida-Saksamaalt, samuti teistest endistest idabloki riikidest, eelkõige Venemaalt. Selline on turumajandus, ütleb Toomas viidanhoufer teema lõpetuseks. Ooperiturneed koos kuulsate lauljatega on viinud toomas viidenhoffery pea kõigisse Euroopa riikidesse. Meelde jäävamatest osatäitmisest nimetab võluv sügava tämbrilise bassihäälega laulja Leporello osa Mozarti ooperis Don Juan Alfonso osa Mozarti ooperis Cosi fan tutte ja Parun oksi, osa Straussi ooperis Roosikavaler. Viimasel ajal on Toomas meedianhofer hakanud laulmise kõrval üha rohkem tegelema ka lavastamisega. Jutt sellest, kuidas laulja ja lavastaja Eestisse sattus, oleks Toomas, veedan Hussari sõnul väga pikk. Tutvus Eestimaaga sai alguse tänu nende pere laste järjekordsele hoidjale, kelle viidanud ooperid lapsehoidjaid vahendava agentuuri kaudu leidsid. Laulja kinnitusel oli pere aseris tulnud tüdrukud töökusest, meeldivast iseloomust ja käitumisest täielikus vaimustuses. Head suhted säilisid ka peale lapsehoidja lepingu lõppemist Toomas viidanhoffery esimesele külastuskäigule. Eestisse järgnesid puhkuse veetmise, et siin ja nüüd on temast saanud täielik Eesti fänn. Kord olevat Ta ajalehes märganud reklaami, et Eestis kuulutatakse välja konkurss ooperikooli juhataja kohale. Mati Palmi soovitus Eestis mõni etendus lavale tuua andis julgust juurde ja nüüd pärast neli nädalat toimunud proove astutaksegi vaatajaid, aitäh. Miks langes valik Viini klassikalise opereti rajaja Franz von Subee kasuks? Bee operetis on palju huumorit, see on suurepärane lavastus ooperilauljateed alustavale noorele. Etendus on lühike ja peamine on see, et kuna meeshääli on teatavasti alati vähe ja sopranit palju, siis selle poolest on see tükkideaalne. 10 neidu jäi ühtki meest. Pealkiri. Minu etenduses on küll K2 meest laval. Sellist lavateost, kus oleks vaja suurel hulgal sopranit, ei ole sugugi kerge leida, tunnistab Toomas viidanhoufer. Oma töö peamiseks eesmärgiks pidas lavastaja seda, et noored lauljad õpiksid tunnetama rolli suudaksid ühendada oma isiksuse mängitava osaga, samuti, et nad õpiksid tunnetama iseennast oma arengut rollis. Mulle kui õpetajale ei ole oluline, et nad teeksid seda, mida mina tahan. Koostöös lavastajaga õpivad nad niikuinii hiljem teatris. Praegu tuleks neil osata aru saada, millised on nende tugevad ja millised on nõrgad küljed. Nad peaksid õppima toime tulema rambipalavikuga ja saama üle hirmust publiku ees. Närveerimine võib muuta suurepärase laulja ja näitleja laval täiesti nulliks. Usun, et meie ühine töö tudengitega on aidanud neid näitlejaks kujunemise teel sammukese edasi, lõpetab Toomas viidanhoufer lootusrikkalt. Täna õhtul on vaatajal Estonia talveaias võimalik endal näha, millise tulemuse ühine Toomas viidanhoffery sõnul kõigile väga meeldivaid hetki. Hukkunud koostöö on andnud. Pjotr Tšaikovski luikede järv on läbi aastakümnete ikka olnud Estonia teatri repertuaaris. Mõne nädala eest ilmus aga samanimeline lavastus. Ühe teisegi Tallinna teatrikavasse jätkab Anne Parksepp. Tundub nii uskumatuna, et Eesti riiklikus nukuteatris mängitakse Luikede järve. Helle Laas ja Aare Uder. Teie olete selle võlu ja saladuse väljamõtlejad? No ja mis siin ikka, päris ballett ju ei ole. Tšaikovski balletile luikede järv mõeldes ja muinasjutus hean võetud. Üks muusikaline lause päris palju ja mängime seda 30 minutit. Kust te üldse selle mõtte peale tulite, kas Kadrioru tiigil luiki vaadates või sellepärast, et kevad on ja luiki jälle näha? Ei Me otsisime juba pikemat aega jälle endale ühte väikest tükki, kuskilt midagi ei leidnud ja siis ükskord mina vaatan televiisorit ja ja kaks inimest, noort inimest rääkisid seal Luikede järves. Äkki kargas matel vähetega, miks mitte seda muinasjutu ära teha? Peaaegu ilma sõnadeta lukku teads? Jah, ja Ville tuli selle ideega meie juurde muidugi algul line väga jah, mõtlesin kuidas Luikede järv nii ja aga Läksin, mina, juhuslikud raamatukokku Saksaosakonda ja seal trehvas mulle näpus raamate Baieri kuningast Ludwig teisest ja tema ühest lossist, mis on sarnane meie tüki lossiga. Noh, ja siis hakkasime uurima ja ja selgus, et isegi Baieri kuningas olevat olnud Tšaikovski eeskujuks. Prototüübiks niimoodi jah, no muidugi selle üle vaieldakse, kas oli või ei olnud, aga sellisena üksikkuningas ta ei abiellunud kunagi ja siis elu lõpuni ta muutus nagu väga ylim Belliguks ja niimoodi, aga aga samal ajal ta tegi selle Baieri hüvanguks palju head, ehitas igasuguseid teatreid, maju ja siis sealhulgas ka selle sellise lossi, mis meie tükkiski seda kutsutakse Kööningshedain või selline loss. Ja seal on algade järv, järve peal luiged ja noh. No ja siis lugesime Libretud ja, ja vaatasime ja siis Leenomori pirn oli kunstlik, meil tema haaraski sellist ideest ja siis valmistas juba luiged ja proovisime, kuidas nad liiguvad seal järve peal ja siis mõtlesin, keda võtame, siniprints peab kindlasti olema printsessiks ja võlur peab olemuse parteiks. Must Luik peab ka ju olema. Ja siis balletis printsil on siis see sõber või noh, me võtsime siis narri meisa mitut epideemiast võtta. Et narr nagu sõber ja siis samal ajal võib natuke vallatu ka ja jah, niisugused tegelased siis ongi printsi narrija, valge printsess ja must printsess ja võlur ja luiged ja tantsi nukkudega mängime kolmekesi, Aare on puhtalt muusika ja helide peal, seekord. Ja minul on ka muidugi ka mõnes mõttes raskusi modellid kõuehäälega tegema ja sõlm peab energiliselt väga liikuma ja siis peab instrumendiga kohe mängima, kas siis kohati paneb hingeldama, et kui meil kontrolletendus oli, siis mõned vaatasime etendust, tsehh hingeldab sügavalt hingevõtmine, et see ei mõju, äss, aga see oli sellepärast, et saalis oli ka niisugune surmvaikus terve aeg, et seal isegi meie väikese saali põrandagrill olevat välja tulnud niisugune vaikus saalis ja ma pean ütlema, et isegi esietendusel lapsed, kui olid juba sees esimest korda esietendusel olid lapsed meid koos vanematega, uskumatu vaikus, me ise ka üllatasime, lapsed niiviisi vaatest. Ehmatab ikka ära küll see võib-olla mitte niivõrd, vaid täiskasvanuid, et niisugune hulljulge ettevõtmine ei ole palet. Vot selles ongi asi, et seal on liikumisega küll nukud liiguvad, aga ta ei ole ballett. Ballett ei ole võimelised tegema, aga me mõtlesime ka seda, et, et vaatab meil ära see laps, selle süzee, nii-öelda need. Ühel päeval teater Estoniasse vaatama luikede järve, seda päris balletikavalehel on lühikene sisuseletus ja seal rohkem täiskasvanute jaoks lapsel on, kui ta juba saab tegelased teada ja sisse elab, siis ega tema, tema mõtleb oma loom sealt välja, aga no täiskasvanud peab ikka kirjutama kokkuvõte asjast, et mis seal siis nüüd toimuma hakkab. Aga keegi ütles ka selle peale väga toredasti, et seda niisama ka kuulata ja vaadata, väga kosutav. Ja millal järgmine kord näha saab? 28. märtsil kell 12 ja meie teatris ovaalsaalis? Ma usun, seda näeb ka järgmisel hooajal ja võib-olla ülejärgmisel ja sellega me sõidame veel festivalile maikuus Stockholmi kunstnik on siis Leela mari, pirn. Muusikat teeb Aare Uder, mängivad Sis, Malle Peedo, Helle Laas ja Riho Tammert. Kontserdiga Kehtna mõisas algavad täna teatri- ja muusikamuuseumi korraldatud baltisaksa muusikapäevad. Mida pidada täpsemalt baltisaksa muusikaks. Päris Martin Viirand Alo Põldmäelt. Kas see on üsna delikaatne küsimus olnud see, mis baltisaksa kultuur ja antud juhul baltisaksa muusika on olnud ja seda teemat ei ole ju eriti palju käsitletud ja selleks me baltisaksa muusikapäevalt korraldatud ongi, et et baltisaksa muusika tähendust eesti kultuurile esile tõsta, tema tähendust esile tõsta? Paljud asjad on ju paljud nähtused, paljud sündmused kaasa arvatud ka laulupidu on ju tegelikult baltisaksa muusika eeskuju. Baltisaksa laulupeod on olnud enne Vaatamas, mis moodi baltisaksa laulupeol Tallinnas ja Riias toimuvad ja siis sai pandud maha small. Esimene üldlaulupidu Tartus, aga missugused muusika nähtused veel on baltisakslastelt üle võetud eestlaste poolt? No eelkõige kirikumuusika on üle võetud ja Eesti baltisaksa heliloojat Haagen, võimeeder, stiil ja teised, nemad on ju võtnud eeskujuks baltisaksa koraaliraamatud ja koraaliraamatus sisalduva materjali. Need kõik meie koraaliraamatud on ju loodud baltisakslaste poolt, nii et siin me ei tohi küll seda üle tähtsustada, kuid me tahame selle konverentsiga nende päevadega tõestada, et baltisaksa muusika on Eesti muusika üks osa. Kas selle baltisaksa muusika tugevam külg on olnud helilooming, interpreteerimine, nisugune, rahvalik koorelaul, mis on olnud seal tähtis? Praegu antud situatsioonis praegu ja just siin loeme me võib-olla kõige kõrgema tasemega olevaks 18. sajandi lõpu, 19. sajandi esimese veerandi heliloomingut ja sealt on ka tuntud sellised nimed nagu Johann Valentin meeder keda me nimetame siin omavahel uurijad ja muusikategelaste val eesti Bachiks, kuigi ta oli baltisaksa päritoluga. Miks nii kõrge tiitel? Sellepärast et tema teosed on niivõrd kõrge tasemega ja seda kõrget taset on võimalik kuulda ajaloo muuseumis. 24. märtsil, kust ansamblilt Tallinn barokk esitab terve kava. Meederi motete ja teine pool neid me tunneme võib-olla baltisaksa muusikat interpreetide kaudu juba 20. sajandi esimesest poolest need olid siis. Võiks julgelt öelda, et Eesti rahvusliku Johannes Paulsen siis Alfred papmel, siis esimene eesti naisprofessor, Sigrit, antropofashelmann ja Tartust pärit Wilhelm Tilting, kelle jälgima ajasin taga Lübeckis ja need ka leidsin. Ja siis järelikult see teine pool, mis on rohkem tuntud, on interpretatsiooni pool mis katkes järsult 1939 seoses baltisakslaste ärakutsumisega Saksamaale. Nõndanimetatud Homsiidlungi protsessis. Saan arusaadavasse, pani lõpu baltisaksa kultuuritegevusele Eestis. Aga kui me nüüd räägime nendest baltisaksa muusikapäevadest 21 kuni 25, märts. Siin on kolm tahku, kõigepealt on näitused, on konverents ja on kontserdid. Võtame nad ükshaaval läbi, mis näiteks näituste poole pealt rääkida. Näituste poole peal. Mul on kaks näitust, avatakse 23. märtsil kell 16 meie muuseumis. Ühe näituse autoriks on minu hea kolleeg Loit ja tema koostatud näituse nimi on seitse sajandit baltisaksa kultuuri ja muusikat. Pealkiri on täiesti teadlikult niiviisi pandud, et mitte ainult muusika, vaid ka õlg, kultuuriline taust leiaksin näitusel kajastust, sest teatavasti mitukümmend, sest nad on baltisaksa taust eesti kultuuris olnud üsnagi tabu ja siin on vaja mõningaid asju noorele põlvkonnale selgitada, mis võib-olla meile vanematele on iseenesest mõistetav, aga selgitus son tarvis. Teine näitus on heas koostöös Tartu Ülikooli raamatukogule ja näitas kannab nimetust rahara Tartu Ülikooli raamatukogust. Selle näituse autorid on Mare range ennelile Jaanson. Ja see näitas, tuleb siis tartust ja nii, et üheaegselt angaks näitud Praro tähendab siis raamatu prioriteedid ja raamatuprioriteeti talle. Antud juhul mõtleme ka ka nooditrükiseid ja Tartus. Teatavasti on selliseid rariteete päris palju rohkem võib-olla kui Tallinnas vähemalt muusika osas, sest teatavasti Tartu ülikool oli väga suur muusikakeskus möödunud sajandil. Väljapaistvalt balt saksa heliloojad tegutsesid just Tartus, need on siis latroob Virov, sanson, Zimmest, Järna või Õignatsius, Mattiisen ja nii edasi, neid nimesid võib palju lugeda nende kõikide loomingut. Me saame kuulda siin kolmel kordselt. Teaduskonverents baltisaksa muusika osa Eesti kultuuripildis toimub 24. ja 25. märtsil mõlemal päeval algusega kell 10 teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis. Jätkame juttu aga teistest muusikaüritustest, mis lähemal ajal kavas mikrofoni ees on. Ivalo Randalu. Täna ja millal siis veel, kui mitte täna kutsub Eesti Kontsert oma esindussaali kevadkontserdile. ERSO ees seisab Peeter Saul ja mängitakse tõelist pere muusikat Johann Straussi syndingut ja Stoltzi üle. Maa toimub veel nii mõndagi, kaks õhtut neist on aga parimas mõttes. Taarsed, see tähendab ka eriti ihaldamist väärivad kõigepealt kolmapäeval kell 17 Nigulistes Bachi Markuse passioon. Milline ettekanne on pühendatud 1949. aasta küüditamise ohvrite mälestusele. Esitajateks Tallinna kontserdikoor ja Tallinna barokkorkester, solistid Kaia Urb, Karmen Puis ja Matti tuuri juhatab Hans Keppar Hamburgist. See on vaid väikeste muudatustega ette kanda aparaadis 1996. aasta augustis Toomkirikus tee. Kaunis kordus. Toona passioon ka salvestati, ent mitte päris esmakordselt maailmas nagu on reklaamitud, sest siiski jõudsid sakslased ise selle asjaga pisut varem valmis. Kaasaegsete tõdemus on, et pahk kirjutas oma eluviis passiooni, millest küll vaid Matteuse ja Johannese oma õnnelikult tänapäeva jõudnud. 1731 loodud Marcuse passiooni partid tuur ei ole säilinud alleson vatti, sest teose üle saab otsustada osaliselt üksikute säilinud numbrite põhjal, mida Bachmann kasutanud Ühes teises teoses. Seega on nüüd tegu hilisema kombinatsiooniga, mis küll vari originaalist puudub näiteks passioonid, traditsiooniline evangelistid partii kuid sellest hoolimata pole kahtlust ja on kogemus, et olemasolev muusika on igati väärtuslik ja nauditav ka tänapäeval. Eriti kui ei kiputa seda võrdlema Matteuse ja Johannese passiooniga tasandil. Kusi. Isegi neid kahte kõrvutades leidub võimalusi üht teisele eelistada seda nii-öelda valemi põhjal. Mis oleks see üks, mille üksikule saarele kaasa võtaksid. Niisiis kolmapäeval kell 17 Nigulistes Bachi mar Kose passioon. Ja seejärel neljapäeval kell 19 Estonias sel tavalisel ERSO tunnil mängibki ERSO, ent mitte nii-öelda omas sarjas vaid uue muusika uhkes reas. CITY LIFE, kuula elu suurlinnas. Loomulikult juhatab seda siis Olari Elts ja solist on ka klaver, netikunstnik Toomas Vavilov. See sari on suure resonantsi osaliseks saanud nii võimegi kohend kava seletamisel asuda. Alustatakse ameeriklase John Adamsi kahe fanfaariorkestrile aastast 1986 esimene kauge trompet, teine lühikest sõit kiire autoga. Üldiseks saateks olgu tähendatud minimalistlike korduste muusika, väldib euroop, paliku dramaatilisust ja narratiivsust. Öeldud on, et see, mida kuuled, on see, mida kuuled, et see tähendab muusikas ei tasu otsida lugu sümbolitega pilti. Oluline on teos, kuid protsess helikoe aeglane järguline muutumine, mis peab kuulates olema jälgitav tav. Oma lühikest sõitu, kiire autoga, kommenteerib Adams siseni. Teate küll, mis tunne on, kui teid palutakse sõitma oivalise sportautoga. Aga pärast soovite, et poleks läinud. Hullemaks muutuva kihutamise mulje saavutatakse siin rütmi ja orkestratsiooni muudatustega tempo ei kiirenegi. Teisena esitatakse Steve Richi neli sektsiooni, mis märgib ära neli pildirühma ja neli osa ning harva kasutatava neljase koosseisu ja veel muud neljaseid komponent, et see on üks väheseid orkestri lugusid, mis Raifitse kirjutanud. Tavalised temal mitmesugused elektroonilised vahendid. Kontserdi teine pool kuulub Eino Tambergile. Esiteks tundeline teekond klaarnetiga aastast 1996. Sisu on siin juba pealkirjaga kenasti avatud. Teiseks süüt balletist Joanna Dentaata. Süüton vormistatud 1972 palet aga valmis aasta varem. See oleks haarava maid teoseid Tambergi pärast Concerto crossover loodud tohutu loomingulise pinge ja energiaga. Selle dramaatiline arendus läheb süüdis paraku muidugi kaduma. Balletis taga on selles mõttes üks täiuslikumad teosed Eesti kunstis. Üldse. Jääb vaid kahetseda, et teatrietendus on mälestus ja tahta et nüüdne süüdi kuulamine Estonia juhtkonnas taaslavastamise mõttele äratada tahaks. Niisiis neljapäeval Estonia kontserdimajas? Kultuuriga ja teemad on tänaseks ammendatud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.