Teha midagi ülepeakaela tähendab solvata iseennast. See on jaapanlase elamise ja olemise põhimõte. Jaapanlane ajas kokku ei hoia sest aja kulgedes selgub asjade olemas. Kõik, millele aeg oma pitseri jätnud, võlub jaapanlast. Seetõttu kohtleb jaapanlane erilise austusega just eakaid inimesi. Vanaduse märk on jaapanlaste jaoks kvaliteedimärk. Jaapanlast rõõmustab elu muutlikkus ja lühiajalisus. Ega asjata ei ole jaapani rahvusLilgi üürikese elueaga Kirsipuu õistäius iseenesest ei ole head panna selle eesmärk. Püüd täiusele aga küll. Ilu ja loomulikkus on jaapanlasele üks ja see sama mis ei ole lihtne ega loomulik, see ei ole ka ilus. Kõik kirev, silmatorkav nimelt keeruliseks aetu on jaapanlase jaoks labane aga labane ilusal laisa. Nii nagu ka mitte paljusõnaline valjuhäälne. Jaapanlane armastab allegooriat, lõpetamatust. Kõike, mis ärgitab edasi mõtlema ja edasi tundma. Selles näeb jaapanlane ka kunstisaladust kuulda sõnul välja ütlematut nautida silmale nähtamatut. Jaapanikunst sarnanevat joogiga, mida rahvas juba ammusest ajast kindlate ja muutumatute retseptide järgi valmistanud vahel üksnes jooginõu vormi naabritelt laenates. Kui tahes täiuslik kunagi Hiinast tulnud kunst oligi. Jaapanlased võtsid selle omaks üksnes kui anuma üksnes kui vormi. Kui hiinlased demonstreerivad meisterlikkust, siis jaapanlased rõhutavad loomulikkust. Meister ei püüa näidata oma võimumaterjali üle oma võimet teha näiteks portselani paberitaoliseks või elevandiluud pitsi sarnaseks. Kunstniku ja materjali vahel ei kehti käskija ja orjasuhted. Jaapanlasele on loominguprotsess otsekui mehe ja naise vahelise armastuse tärkamine. Jaapanlased ütlevadki keraamika õpib savilt puu voolija puult. Vermi metallilt. Ja juba materjali valides otsib kunstnik just sellist, mis suudaks kajastada tema ideed. Ilu on ilmas olemas, arvab jaapanlane. Kunstnik peab avama ainult inimeste silmad. Sulle oli Eve külm allik Jaapan viie kuu jooksul koduks. Said sa jaapanlastest rohkem aru, kas üldse eestlane saab jaapanlastest nii lähesajaga aru? Jah, ma usun küll, sest viis kuud on üsnagi pikk aeg ja kuna ma sain seal paar sõpra endale, siis nende põhjal ma võin küll veidi laiendatud jaapanlastest rääkida. Sa sõitsid Eestist Jaapanisse kevadel, 10. mail ja tulid tagasi 30. septembril. Ja räägime kõigepealt sellest sissejuhatuseks, miks sa Jaapanisse läksid, kuidas sa sinna sattusid, ilmselt läbi oma töö. Ja avastasin ükspäev oma laual sellise brošüüri, kus oli siis tutvustatud seda kursust, mis kandis nime galaressursside haldamine ja see oli grupiõpe ja ma tegin avalduse sinna ja see rahuldati. See tähendab siis, et üle maailma tulid kokku sinna inimesed, kellel oli üks ühine amet. Jah, võib öelda küll, et üle maailma. Oli Brasiiliast, oli Mehhikost, oli Taist, oli Hiinast, oli Türgist, oli Filipiinidelt ja Eestist esindajad. Mida see viis kuud professionaalsuse seisukohast sulle andise tähendas? Kui niimoodi lühidalt kokku võtta? Lühidalt väga palju, sest olen ise agronoom ja töötan kalanduses, seetõttu ma sain väga palju teavet sealt. Õpingud toimusid merebioloogia instituudi juures. Jaa, Kotsi ülikooli juures ja õpe algas jaapani keelekursusega, et me suudaksime kohaneda seal ja igapäevaelus hakkama saada. Ja siis oli veel loengud ning kolm õppereisi, mis viisid meid siis jaapani eri paikadesse. Ja loengud nagu ikka, olid hommikust õhtuni ja ja oli ka praktilisi välja sõita. Lahele. Need olid ehk kõige huvitavamad või? Jah, seda küll midagi põrutavat ka sa teada said. Oma ameti seisukohast. Kasest põrutavat, aga minu jaoks oli väga uus oli vetikate kasvatus oli uus, kunstlike riffide olemasolu nii ujuvate riffide kui siis veepõhjas olevate riffide olemasolu, mis siis on kalade elupaiga elupaigaks ja taastootmise seisukohalt tähtsate. Kuna seal on soojemad veed, siis on väga palju erinevaid kalaliike võrreldes Eestiga. See Eestis on ainult nendega võrreldes üsna vähe kalaliik. Nägite veealust maailmaga näinud, kuid läbi slaidide piltide küll. No millist tulu saab siis Eestile sellest reisist tõusma Eesti kalakasvatusele? Eestile saab tulu tõusma, püüan oma teadmised edasi anda ja rakendada neid oma töös. See oli sinu esimene reis Idamaadesse. Ja kas sa teadsid, kuhu sa lähed? Jah, kuna meil puudub selle organisatsiooni kes meid sinna viis, oli Jaapani koostööagentuur ja selle organisatsiooni kontor Eestis, siis oli mul üsna vähe teavet eelnevalt selle kursuse kohta. Ja siis püüdsin internetis siis saada nii palju kui võimalik teavet Kotsi linna kohta, kus ma siis elasin seal praktiliselt viis kuud ja üldse Jaapani kohta. Kuid kohapeal selgus, et jah, minu teadmised olid üsna kesised. Tuletame kuulajale meelde, et jaapani iidne nimi ja Maato võiks tõlkes tähendada mägede teed ja usuti, et need mäed on jumala Odalt langenud. Piisad. Jaapan koosneb neljast põhisaarest ja sina elasid see viis kuud, siis sellel kõige väiksemal saarel ja väiksemal kogu saarel. See ei tähenda, et mujal ei reisinud. Käisime praktiliselt kõik saared läbi geograafilise asendi tõttu on nad juba looduselt väga erinevad. Ja kui käisime Okin haaval, mis on Allab taiwani pool seal praktiliselt troopiline kliima ja vastavalt sellele looduslik loodus. Teine. Kaido sarnanes veidi Eestimaale, kus võis näha riisipõldude asemel kartulipõlde ja juurviljapõlde. Ja samamoodi ka farme. Aga inimesed, inimesed on samuti erinevad, kuigi meil oli võib-olla vähe kokkupuudet kohalike inimestega, niivõrd-kuivõrd ainult kalakasvatuses ja teistes institutsioonides, kohtusime aga, aga tänaval käies küll, võib öelda, dokin haaval olid nad Well suhtlemisaldid, sest kooliõpilased tulid juurde ja küsisid, kust me oleme ja mis me siin teeme. Samas Hokkaido laga, kui me soovisime teed küsida, siis nad praktiliselt soovisid eest ära joosta, nii et ta on üsna erinevad. Piltide pealt võib küll öelda, et jaapanlased on väga avatud inimesed, kuigi nad on vist oma väljenduses üsna napid, sest et üks nende Esteetiliste tõekspidamiste aluseid ongi, et ära ütle seda välja, mida võib iga inimene ise märgata. Ära näita seda välja, mida ta võib ise kuulda, on nii. Mina kui sinna läksin, siis arvasin ka, et nad on üsna tagasihoidlikud ja ja ei ole eriti suhtlemisaltid, kuid Kotši selles suhtes muutis mu arvamust, võib-olla koodsi selles suhtes erineb tervest Jaapanist sest nemad olid küll väga suhtlemisaltid ja ja soovisid just väga väljastpoolt tulnud inimestega rääkida ja praktiseerida oma inglise keelt. Jalgrattaid vist kihutab palju Jaapanis ringi. Ja see on põhiliikumisvahend, kui kui autot ei oma Kuidas nende ohutus seal tagatud on, jalgratturid? Ega seal juhtub neid õnnetusi küll ka, aga aga üldiselt suhtutakse autode poolt aupaklikult jalgaturitesse. Need liikluspilt on ikkagi korrastatud? Jah, võib küll nii öelda. Ma praegu küsin, mis on kõige tugevam mulje, mis sinusse jäänud Jaapanist tulles oskad sa praegu selle välja tuua? Settimisaega ei ole ju väga palju olnud. Ei ole jah, kuid esmalt võib-olla mainiks, et see loodus, loodus andis väga tugeva mulje, sest sai niivõrd erinev eri jaapani paigus. Ja samamoodi inimesed Kotšis, kes olid väga vastutulelikud ja sõbralikud. On nad tõesti nii looduslähedased, nagu me oleme lugenud et loodusest välja kasvanud ja kõike naturaalset loomulikku, lihtsat armastavad ennekõike. Jah, see on nii ja eriti palju, nad rõhutasid keskkonnakaitset nii meie kursuste raames kui ka erinevatel kohtumistel. Et me pöörasime tähelepanu ja rõhutaksime seda ka oma kodumaal, et, et keskkonnakaitse on väga oluline. Ja Tokio kivist on väga puhas linn, nagu vähemasti piltidelt paistab. Jah nagu otsi, kui Tokyo ja paljud teised linnad võib küll öelda, et väga puhtad. Aga oli ka midagi sellist, mis jäigi nagu tabamatuks ja mida sa jäidki võõristama Jaapanis. Esialgu võib-olla võõristasin joogiautomaat, nad olid iga nurga peal ja oli see siis ajalooline koht või oli see botaanikaaed? Nad olid iga nurga peal ja, ja nad isegi heitsid nalja. Et kui ronida futši mäe tippu, siis näete maailma kõrgemal asuvat joogiautomaati. Meil oli siis igal sammul, igal sammul. Kui veel sellest erilisusest rääkida, siis ma arvan küll, et eurooplasele on jaapani köögikunst ja üldse söögilauakombed ja kõik see üsnagi tundmatu maa. Kuidas sa seal kohanesid? Ei, see oli huvitav, võib öelda eelnevalt olin käinud siin proovimas neid roogasid, kuid seal jah, nii mõnigi küsis sealgi, et kuidas siis toores kala maitseb ja ja paraku ma pidin küll nentima, et see minu lemmikroog ei ole, aga, aga ma võisin seda süüa küll. Põhiliselt mereannid, siis kõikvõimalikel moodustel tehtud. Ja mereannid kalad, kaheksajalad, kalmaarid, vetikad. Neid nad söövad ja hästi palju. Praegune hindele mõelda suudad, veel? Suudan, ikka. Ei ole iste täis. Ega ma nii palju neid ei söönud just, sest sai ka toituda euroopeuroopalik emast toitudest. Kas jaapanlased armastavad süüa, nende söögikorrad pikad ja tseremoniaalses? Ma usun, et nad on ise väga hõivatud, inimesed töötavad palju ja seetõttu tseremoniaalses ei, ei usu. Küll hommikuti ilmselt naisterahvad valmistavad meestele lõuna kaasa, mida nimetatakse objentoks väikses kastikeses ja eks siis mehed saavad töö juures siis kiirelt lõunat võtta. Kuid õhtuti, jah, pere pere istub koos. Jaapanlane on perekeskne? On küll, toob ta oma peresse meeleldi võõraid. Mulle öeldi, et ei too, kuid mina olin õnnelik inimene ja ma sain külastada paari perekonda. Mida sulle seal siis pakuti, mida sulle seal näidati? Mulle pakuti jääteed rohelist teed ja kohvipuuvilju siis omapäraseid reisist valmistatud kooke. Ja pakuti õigemini oli meeldiv kogemus puutuda kokku jaapani kultuuriga läbi suvekimono, mida nimetatakse Yucataks proovimise näol ja oli võimalus ka mängida nende rahvapilli Kotot. Sellele siis Akura laulu, mis siis on õitsvate kirsipuude laul. Missugune see rahvapill on nagu kannel pildi pealt vaatasin. Jah, ta on 13 keelega pill ja on üsna pikk ja asetatakse siis maha, siis istutakse sinna kõrvale ja, ja mängitakse. Sa ütlesid, et kimono anti sulle ka selga proovida. Jah, suvekimono Yucata. Kimono on midagi sellist müstilist ja salapärast anda siis selline on teda kanda raskeemist Padise seljaga. Ei, eks eurooplasena ilmselt on seda kanda raske, sest samm lüheneb tunduvalt ja, ja kui pannakse ümber, siis see on üsna-üsna tihedalt keha ümber, et kummardada ja ja liikuda on üsna üsna raske, minul vähemalt oli. Kuid mis sinna patja puutub, siis see on tõesti ainult iluasi enne arvasin mina, et et seal nii-öelda padja sees, siis kantakse midagi kaasas, mis on esmatarvilik. Kuid. Selgus jah, et see on puhtalt iluasi. Kas kimonod värvi järgi või? Või tegumoe järgi saab kuidagi määratleda naist? Kuuluvust jah, nendel on erinevad kimonod erijuhtudeks ja eriti rikkalikud on nad pulmade puhul. Ja nad on väga kallid ja seetõttu tihtilugu laenutatakse neid laevades punktidest, kui minnakse pulmadesse ja pulmades on siis kimono järgi eristatav. Kes on siis pruutpaaride vanemad? Milliseid värvis, pruutan? Mina nägin pruute valges kleidis, aga nende vanemad olid küll siis rikkalike tikanditega ehitud kimanodes, mis musta põhjal. Kas jaapanlase kodu on väga minimalistlik, väga valgusküllane ja kindlasti pidavat seal olema kahjux, ilualtar igas kodus. Jah, nad nendel on igas kodus altar. Ja tõesti valgusküllane seal, kus mina käisin, Nad katsid oma diivaneid ja toole valgete pizzieliste katetega mis siis lõid erilise sooja meeleolu. Öeldakse, et teetseremoonia on jaapanlase jaoks seepärast oluline, et ta püüab näidata, kuivõrd ilus, võib-olla üks igapäevane toiming. Et eurooplane kõrvalt võib vaadata, et siin ei ole midagi teha. Miks venitatakse, miks raisatakse aega, aga jaapanlane just seda naudib iga oma liigutuse ja žesti ilu tahtis läbi žestide ja liigutuste siis sellist tasakaalu ja harmooniat endast saada. Kas teetseremoonia on midagi erilist? Jah, kindlasti kuidas toimub? Oleneb ka, kus toimub. Kui see toimub eraldi teemajakeses, siis kõigepealt minnakse aeda, mis teie majakese ääres on ja pestakse käed ja suu ja siis minnakse sisse vastavalt külaliste tähtsuse järjekorras. Ja kõigepealt siseneb kõige tähtsam külaline ja võtab oma koha ja siis teised. Loomulikult nad siis istuvad põlvedel ja siis on üks inimene, kes siis valmistab tee ja valmistab teed igaühele kordamööda. Kuid selle valmistamise ajal pakutakse magusat kooki. Ja selles Söömine toimub samamoodi järjekorras. Kõigepealt sööb kõige tähtsam külaline selle magusa koogi. Ja siis saab tema teetassi. Ta asetab teetassi järgneva kahe inimese vahele enda järgneva inimese vahele, kummardab sügavalt, mis siis pidi tähendama luba küsimist tee joomiseks. Ja siis ta joob teed samal ajal teine külaline hakkab kooki sööma. On siis teejoomise lõpetanud, siis hakkab teine külaline teed jooma ja samamoodi asetab teed asi kahe inimese vahele, kummardab ja alustab tee joomist ja siis kolmas külaline alustab samal ajal koogi söömist. Ja see võib kesta tunde. Ja samamoodi, kui nad teed joovad, siis nad keelavad teetassi. Ja nad üldjuhul räägivad vähe teetseremoonia ajal kuid viisakas on nendel kiita seda teetassi, millest nad joovad. Ja nad nimetavad seda teetseremooniat pooleldi mediteerimiseks ja oma mõtete korrastamiseks ja ja nii-öelda võib-olla mingil määral enese puhastamiseks. Nii et seal suurt ei räägita, suurt ei räägita. Kas seal on ka osavõtjate arv kuidagi piiratud? Leid tseremoonial. Ei ole, ma olen isegi kuulnud, et viiakse läbi hästi suuri teetseremooniaid, kuid siis mitte päris nende traditsiooniliste. Põhimõtete järgi vaid siis juba joovad ikka kõik ühe korraga. Kuid jah, need võivad olla väga suured. Tseremooniat üks, mille peale kõik alati imestust ilmutavad, kes on Jaapanisse sattunud, eriti mis puudutab just lauakombestikku, et ühe supi söömine on seal suhteliselt problemaatiline meie lauakommetega inimesele. Jah, see esialgu veidi veidi kohutab või olla hämmastuses, sest supp, mis tavaliselt on loomulitega või pikkade pakettidega pistetakse spagetiotsad suhu ja siis luuristatakse hästi kõvasti. Ja see mitte ei ole ebaviisakas, vaid see on hädavajalik, sest nad serveerivad toita hästi kuumana. Ja kui, kui sai lurista, siis sa lihtsalt suu ära kõrvetada. Jaapani köögile vist on ka oma, nii et kõik on hästi värskelt ja isegi kui kala veel lauas siputab sisend kõige hästi värske või siis hästi kuum, kui on juba küpsetatuna. On sul ka mõni lemmiktoit jäänud selliste viiest kuust mida ta siin kahe jaapani restorani maitsma lähed, aeg-ajalt? Tegelikult aeg-ajalt võiks tõesti seda toorest kala maitsmas käia. Üsna põnev. Kas seda nimetatakse ressursiks? Sushi on jah, vääriisi padjakesel ja toores kala peal, kuid Sassimi siis on päris toores kala lõikudena. Ega paljud teadmised sellega piirduvad käinud Suzuki ja saake. Aga saket, igav proovisite seal riisiviina ikka. Sellest peetakse lugu, jaapanlane vist üldiselt ei armasta, väga palju alkoholi. Üldiselt mitte, kuid reede õhtuti mehed restorani poole ikka on teil küll. Ja, ja hämmastav oli see, et nad üsna palju õlut pruugivad. Õlut teevad nad ise, eks nad impordivad ka Jaapani enda elu on ka. Ülekaalulisus ei ole vist ka jaapanis probleem, ainult ülekaalulised sumomaadlejad. Tundub. Kõnni, et Jaapan, jaapanlased, jaapanlanna on kõik väikest kasvu, peene kondiga, kõhnad inimesed. Aga nad oma tervise ja sportliku vormi eestika hoolitsevad. Jah, seda küll nad söövad väga tervislikku toitu ja ja armastava tervisesporti üsna palju. Jõusaalid, ujulad. Tantsuringid. Aeroobika. Sul on siin üks uhke pilk kalaturust. Kas seal käis kauplemine nagu? Ka seal käis kauplemine oksjoni korras ja igale Nii külmutatud kalale värskele kalale elavale kalale ka töödeldud kalale olid siis erinevad oksjoneid seal ja kõik kala, siis müüakse oksjoni korras maha. Värske kala oli värske, kala oli ka töödeldud kala. Kas sa mingitest vaatemängudest ka seal osa said näiteks sama maadluse tseremooniast või millestki taolisest? Sumomaadlust võis läbi televisiooni pidevalt näha, kuid kuid otsis, toimus, nende kuuluvus ei osaku, ei festival. Mis siis tähendab ühte suurt tantsupidu, terve nädal, kus 200 gruppi või isegi rohkem liiguvad, laulavad ja tantsivad osakui laulu järgi erinevaid tantse. Nende see festival siis endast peaks nagu kujutama miks see tehakse? Josakoi tähendab Sellist õhtust õhtust pidu ja seda laulu siis töödeldakse erinevate gruppide poolt erinevalt ja ja siis erinevad grupid siis arendavad välja oma oma tantsustiili selle järgi ja siis pea praktiliselt nädala, aga siis nad tantsivad tänavatel hommikust õhtuni sõnaga tantsu festival siis jah ja nendel toimub omavaheline võistlus ja selgitatakse siis välja selle aasta parimad. Seal alguses ütlesid, et õpetajatega pisut jaapani keelt seda kirjutama vist nüüd küll nii kiiresti ei õpi. Kirjutama, ega lugema küll mitte, sest nendel on kolm tähestiku ja see on eurooplaste jaoks, ma usun, väga raske. Kuigi jah osaleja Hiinamaalt küll nõudis, et oleks hea, kui ikkagi kanisid ka õpetatakse, aga aga ülejäänud vaid küll selle vastu, et see oleks pidanud siis olema tõesti juba viiekuuline keele kursus. Nii et puhtalt kuulmise järgi siis õppisite te sõnu. Nad kirjutavad romaani tähestiku järgi ka ja siis nii nagu hääldatakse. Ja seetõttu siis oli õppida kergem, mitte sõna asked. Võib-olla tuleb üks, 50 ära või nii, et päriselt ikka ei jää. Päris hätta ei jää igapäeva toimetustes. Kas on midagi, mille pärast sai jaapanlast kadestad sa tagasi mõtted sellele seal oldud ajale mille sa siia ümber tõstaksid? Võib-olla nende. Positiivse ellusuhtumise sest ei näinud mina tigedat jaapannast ja poisist usast jaapanlast, nad olid üsna üsna avatud ja rõõmsameelsed. Ja samuti ütlevad, et peale igasuguseid katastroof või nad ei läbi elama seda kurba sündmust, vaid mõtlevad kohe tulevikule ja kuidas, kuidas neid asju parandada, mis siis loodus on nendega teinud. Jaapanlane vist ei ole väga religioosne inimene, aga, aga tegelikult ei tohiks kivist nii ka öelda päriselt, sest et et see vana hästi vana usund hinduism on neil vist juba geenides peaaegu sees. Jah, sind, Taism ja budism, siis kaks põhiusulahku nendel ja nad liidavad endas selle kokku. Tihtilugu küsitakse jaapanlase käest, mis usku nad on, siis, nendel on endal üsna raske ennast identifitseerida, nad tihti ütlevad, nad usuvad nii Sinteismikul budismi, sest kui sind Toismis on Surm seisneb tabu siis kui maetakse, siis maetakse budistlikul teel. Ja et see siis on usk, et ka teisel pool jätkub elu. Jaapanlased väga pidavat austama oma esivanemaid. Oma vanemaid nad austavad küll väga ja nendele on osariiklik püha. Nii-öelda vanurite püha. Ja jaapanlane, mis ka selle poolest tuntud, et seal on lasteaiad ja, ja vanade inimeste elupaigad nagu kokku viidud, et lapsed ja vanad inimesed on koos. Kohati küll kaks põlvkonda, kaks põlvkond teineteist täiendamas. Aga matusepaigad, surnuaiad, millised need välja näevad? Mina nägin, et ta on ehitatud mäenõlvadele ja nad on üsna kivised. Ja kui meil on need surnuaialt rohkem metsatukad all kasutame üsna palju taimi nende paikade kujundamiseks, siis nendel on tõesti mälestuskivi ja, ja vahel harva siis viiakse lilli sinna. Üldjuhul valatud alatud kivid. Ma usun, et natuke oli teil aega ka ajakirjandust ühe silmaga vähemasti jälgida. Aga seal on ka sellised ilmingud nagu nagu mujal maailmas juuri ajamas nagu feminism ja ja kõik muud sellised nähtused, millega siis ajakirjandus rind abistab. Jah, oli võimalik ühte inglisekeelset ajalehte seal lugeda võib-olla feminismi limingutest. Kas feminism on aga igal juhul naised soovivad tõesti peatuste seal ja kodudest välja tulla? Enam ei soovita olla niivõrd koduperenaine, soovitakse ka ennast teostada. Ja ise nad mainivad ka seda, et just Kotšis on lahutus protsent suurenemas. Seetõttu naised just tööle kipuvad. Ise nad räägivad ka, et et vanemate inimeste ülekaal on suurenemas, sest noored soovivad rohkem karjääri teha kui, kui pereelu alustada. Jah, jaapanlaste kohta me teame, et nad on väga firma truud. Ka sellises igapäevases suhtlemises tuleb ka välja, et jaapanlane on väga-väga tundlik au mõistele. Teame, et nad avaldavad oma austust kummardamise teel. Ja kui Vastavalt kui näevad visiitkaartidelt, kellega on tegemist, siis, siis tihtilugu siis nad teevad järelduse kohe mittu kummardust ja kui sügavalt nad peavad kummardama vastavalt siis inimese positsioonile. Me pole lõpetuseks ütled siis paar jaapanikeelset fraasi, näiteks et seal oli tore olla ja sinna tahaks tagasi minna. Nihanva omashiroides nihonni kiita, kuidas sai kangeeessimas nõnda huumoriga kosemmast? Jaapani iseloomu on võrreldud puuga, mille kasvatamisel aednik väga kaua vaeva näinud seda kuulutades, sidudes ja toestades. Kui selline puu hiljem vabastada tema kammitsatest ja tugedest ning anda vaba voli noortele võsudele siis jääb nüüd vabalt kasvava võralla ometi alles vorm mis kunagi andi tüveleja pea okstele. Jaapani vaimus ja iseloomus on nähtud sarnasust suudo võtetega anda järele pealetungile, püsida jalul, see tähendab, leppida uuendustega, jääda sei läbi iseendaks. Jaapanis kõneles tänases saates ele külmallik, küsitles Terje Soots.