Kultuuriga ja. Tere kuulama maigu viimast kultuurikaja. Tänases saates kuuleme Endla teatri suvelavastusest ja pisut ka uue hooaja plaanidest, samuti sellest, mida pakuvad lähiajal VAT teater ja nukuteater. Räägime ka kohvinädalast Tartu linnakodaniku muuseumis, kunstinäitusest Vilsandil, kolmest musketäri laste kaunite kunstikooli tõlgenduses ja läheme aja muusikaüritustest. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke. Teatri teemadel alustab Pärnust Viktor Kaarneem. Pärnu Endlas hakkab käesolev teatrihooaeg lõppema. Neljapäeval esietendus Endla teatri suveprojektina Pärnus Mere puiesteel asuva ammende villa hoovil Molyeri näidend kodanlasest aadlimees. Etenduse lavastas külalisena Ago-Endrik Kerge, peaosas on Jüri Vlassov. Teistes osades teeb kaasa suurem osa Endla teatritrupist. Kas Marjääri näidend on ka tänapäevakajaline etenduse lavastaja Ago-Endrik Kerge? Ega klassika ei ole asjatu aegumatu 300 aastat tagasi olid ilmselt probleemid, mis tänastelegi vaatajatele loovad mõnusa tuju ja tekitavad äratundmise mõnu. Mul jäär ise defineerib oma näitemängu kui Mallet. Komöödia kõigepealt ballett ja siis ka komöödia ja ka tänases päevas. Me püüame olla autoritruud. See tähendab, et selles etenduses on palju muusikat, millele põhineb tants ja laul. Ja minu arvates ma ei tahaks, et selles oleks midagi näpuga näitamist. Sest jumal hoidku, ega siis meie ei ole milleski süüdi, millises olukorras me praegu oleme? Vaid Marjäär annab meile võimaluse enese üle natukene naerda ja kes julgeb naerda enda üle, sellel on ka minu arvates ilus tulevik. Muusika kirjutas lavastusele Tõnu Raadik, muusikajuht on Viive Ernesaks. Liikumise seadis Aita Indrikson. Voolanud etenduse kunstnikutöö tegi Endla kunstnik Andrus jõhvik, kostüümid kujundas Kristiina nikkel. Endla teatri peanäitejuhiga saime kokku päev enne esietendust ammende villa hoovil. Kuidas olete rahul lõppeva hooajaga? Teatri peanäitejuht Raivo Trass. Ütleme tänasel päeval, kui me asume praegu siin ammende villa õuel ja käib viimane proov suvelavastusega kodanlasest aadlimees, siis mul on päris hea ja rahulik meeleolu, tean, et suvida tuleb ilus ja Värnustanaati kunstiüritusterohke see korv pärnu, tead, ter pakub tavalisele oma siseetendustele täiesti uut lugu ja uut kohta teatrivaatajatele, noh, see on see samamoodi. Kui ma mõtlen, et kas see, mis sihid ja eesmärgid, ma seadsin oma peanäitejuhiks tulemisega Pärnusse et mismoodi need on läinud, siis samuti pean ütlema, et asi on normaalsest staadiumis. Et mis ma olen kavandanud, hakkavad teostuma mitte niivõrd sajaprotsendiliselt, kuid tee, mida nüüd hakkab Pärnu teater käima, seda teed on alustatud. Kõigepealt repertuaari mitmekesistamine, teiseks külalislavastaja, et suurem kasutamine. Ja kolmandaks Pärnu näik trupi näidendi mängimise kvaliteedi Liivil rumala sõna, aga see muutub põnevamaks. Et siis ma olin seadnud ja ma arvan, kõige paremini ilmnevad nad järgmise hooaja keskel, tähendab talveks 99. Et mis siis lõppude lõpuks on saanud Raivo trassi Pärnu teatrist, Oskari kodanluse staapi, meest mängitakse nüüd hooaja lõpus, kolm korda. Millal algab Pärnu suvehooaeg, kui nüüd inimesed oma puhkust Pärnusse planeerivad, siis võiks arvestada drivaatamisega alates 11.-st juulist. Ja seda kolme nädala jooksul kuni augusti seitsmenda kuupäevani. Meie oleme vaatajate päralt, nii ame ende villa õue. Siin saab, ma arvan, väga põnev koht olema teatri vaatamiseks ja loomulikult meie teatrimajas nii suures saalis väikeses saalis, kui kartuli saaks ja võib-olla avalikustata ka esimese tekkimist läheb töösse nüüd proovisaalis ja millal sa saab teoks? Esimesena augustil algavad uue hooaja proovid. Beer künt, sellega proove alustame, 10. oktoobril on esietendus. Bergmenti lavastab Hendrik kerged. Peaosas on see mees, kes praegu teiega räägib. Sel nädalal kirjutati Pärnus pidulikult alla koostööprojektile Rahvusooper Estonia ja Pärnu teatri enda vahel. Külalislavastajaid on käinud teatrites ennegi ja käivad edaspidi, miks nüüd koostööprojekt ja mis selle tulemusel juhtub? Pärnu teater on sõnalavastus, teater draamateatri repertuaariteater. Pärnu on aegade jooksul teinud hulganisti operette Musicale, kuid oma jõududega draamanäitlejad ega kellel on võimeid ja andekust ka laulda. Kuid nii on siin seda aegade jooksul tehtud. Ja minu mõtted natuke muuta traditsiooni. Kasutada muusikalavastuses, mida Pärnu teater siis teeb ja korraldab väljapaistvaid näitlejaid, lauljaid, õigemini öelda väljapaistvaid lauljaid, näitlejaid Eestimaalt ja mujaltki. Kuna varem oli meil juba mõte kutsuda siia lavastama mingeid muusikalugu, Neeme kuningas, siis Estonia pool pakkus niisuguse koostöövormi välja ja see tähendab seda, et Estonia rahvusooperimuusika. Ta hoolitseb kogu muusikaasjanduse muusika poole eest, kaasa arvatud noodimaterjal Pärnu linnaorkestrile, kes on kolmas koostööpartner, kogu kontsertmeistrite tegevuslaulude õpetamine, samuti ka esik, vastamisõiguse taotlemine Londonist. Ühte prantsuse muusikali, mille autoriks Mariorit, monokuulus, helilooja, kes on kirjutanud enamikku laule, etit, peafile ja selle muusikali nimi on Irmalaadis ehk otsetõlkes võib-olla õrn hirma. See eeldab veaosalisi vägagi. Häid lauljaid ja suurepäraseid näitlejaid ja nende otsimine praegu käib Estonia poole pealt meiegi mõtlema, kes need võiksid olla. Ja nii see töö kulgeb ja esietendada. Me tahame 27.-ks märtsiks rahvusvaheliseks teatripäevaks. Koostööprojektile kirjutasid alla Rahvusooperi Estonia poolt teatri direktor Paul Himma ja Pärnu teatri esindajana Endla direktor Ain Roost. VAT teatril valmib vanalinna päevadeks uus etendus, mida mängitakse Mustpeade maja õues. Selle lavastaja Rein Aguriga vestles Pille-Riin Purje. Ma arvan, teinekord räägime kõigepealt sellest näitemängust natuke, sest ta on küll seik spirega, ta on üsna tundmatu näidend Simbeli, see on, ja minu teada viimasest Seksperi tööst kaks tagasi Hesnaku mees oli vaba, rahulik ja irvitas ja muheles kogu oma eelneva üle ja siis ühesõnaga tegi niisuguse minu vaadates äärmiselt huvitava vaat sümbioosi kõigest, mis ta nende kirjutanud, selles on kõiki tragöödiat, Varssi, komöödiat, ta oli totaalse teatrimees ja siin ta tegi tõeliselt taalse teatrimaterjali, mis ta on ikka kirjutanud ainult väga puhtal kujul. Või kuidas need VAT teater, Reina-Koreas ekspert kõik kokku said. Ma ei ole küsinud mitut meest, et enne on kutsunud ja siis minu persruutnud kas või mitmes ma olen, ma ei tea. Miks, küsin, kui töö on valmis. Aga siis, kui nad mind kutsusid esile aasta tagasi. Ja siis oli minu jaoks just see moment oluline, et nemad ei tahtnud mitte panna paika. Kuupäeva vaid sest see oli nende jaoks oluline ja nii me leppisime kokku, et külmetama vaatame, millal siis me valmis jõuame. Tähtis on kogu nii-öelda prooviprotsesse ja see oligi mulle huvitav, kuigi kole raske on värskena materjali pidada, nii pikka aega ja vahepeal muid töid teha ja niisugune aga üldiselt huvitav, väga töökas rahvas. Proovi teinud niimoodi, et nad on hommikul, annavad etenduse Tartus ja õhtul me teeme siin proovi, kujutage mina olen harjunud, näitlevad pidevalt Kell. Siini vaadata, kelle silmata mina kella eile kell 12, et kuulge, ma jõuan, mängupaik oli neid kohe kindel või kui palju need lavastus on sõltunud sellest, kus ta mängima hakatakse. Joalavastus sõltub sellest kohe lausa, väga meeldib selle siseõue noh, minu arust keldri rohkem, aga no ütleme siseõue arhitektuuripool. Ja see, et ta on niisugune väike teatriruum, see inspireeris lähenemise materjalile. Seczpirk kirjutas sümboliini kuningast kes oma kurjuse väikese otsaesise tõttu ja nii edasi suutis ära rikkuda kõigi oma lähedaste inimeste elu. Ühesõnaga sealt kõik need õnnetuseda. Nahk, kui peremees ei ole õige mees, siis majapidamine ja kodakondsed joo kannatavad all väga laias laastus. Ja kuna see, meie ruum, kus me mängime, annab minu arvates väga ilusti nii-öelda õlletoaks moondada ja tuua see situatsioon, mis see eksperdi jaoks oli müütiline Inglismaa tuua siis meil korraliku õlletuppa, kus tõepoolest publik saab osta õlut ja, ja vaadata ja selle õlletoa peremehe, kes on samal ajal ka nagu Tsimbeliin ja kõik see ülejäänud seltskond, neid ei ole palju, kõik kokku kuus, mis näitlejad ja muusikamees. Ja siis olemegi siin kõik selle teha meheks üks lõbus ja rõõmsameelne inglise ja eesti ja ma ei tea, mis õlletoa sümbioos just oma koomika mafarsiga matraagilisega. Et me saame tõepoolest Mesamat kartulist teha. Tegelased kui meil on seda vaja, siis me saame kasutada barbinukk, kui meil on neid vaja. Ja see tõepoolest sobib selle materjaliga, mis muudab idaks ekspiris? Jah, mul oligi ju kohe ratas küsida, kui lavastaja Rein Agur, et kas on ka nukuteatri elemente sees? No kindlasti puhas draama on nii igav, kuidas ometi sellest aru, mis? Muidugi, aga see on ju niimoodi, tähendab, nukuteater üldiselt tekkis või tekitati või sündis ja ainult sellepärast, et, et saada inimest avada maksimaalselt vaata inimesi olemas, avaneb alati nukus. Maksimaalselt avaneb kartulist porgandist tehtud nukus, kas tõesti porgandi teatriaks avab inimest palju paremini kui kostümeeritud näitleja ja, ja Krimmitud näitleja ja, ja ta ikka seesama näitleja, et midagi muuta, tekstid näitlejate suus muutuvad, aga, aga need tekstiandjad on ikka needsamad, mis ainult vananevad, midagi. Minu japsanud teatriga asjad väga lihtsad. Ja nagu oli, vajuta siis, et VAT teatri noor trupp on nende ideedega tulnud kaasa paindlikult saanud hakkama ka selle nukupoolega. Tähendab, nukupoolega on võib-olla lihtsam hakkama saada on ju tohutult raske selle teksti poolega, ehk see oligi see, miks neil mind vaja oli. See, et nende teatris hakkaks kõlama kase tohutu massiivne teksti hulk, mis on, Meil on alati kaasas. Ja see tal riim kõne. Seda koolinadi pole saanud, see on seal värske ja me saame oma protsessis ainult niimoodi puudutada. See on nende jaoks nii-öelda eluaegne arenguperspektiiv, kui nad seda tahavad jätkata ja esietendus tuleb siis vanalinna päevade raames ja selle jaoks ja minu arvates siin saab publik päris hea lõuatäie rõõmu tunda. Kas naerda? Etendused hakkavad toimuma, esimene nii-öelda Gazett läheb viiendast 10. juuni 20 30 tonni etenduse algus ja sissepääse Mustpeade majja. Pühavaimu tänava poolsest uksest. Järgnevalt sellest, mida pakub lähiajal nukuteater Ulvi Sõõrumaa päristada teatri direktrissilt Marge Kokilt. Sel aastal me avame oma suveõue nii nagu ikka igal aastal, esimesel juunil lastekaitsepäeval ja tabame etendusega onu Remuse lood. Selle etenduse oleme otsustanud kinkida puuetega lastele ja oleme kutsunud neid siia külla ning üritame nagu ikka külalisi kostitada nii maiustuste kui muude üllatustega. Ja pärast seda läheb tahtis tavapärane meie suveõueaeg mis tähendab seda, et me mängime niga päev ja seekord on meil kaks väga suurt etendust. Üks on eelmisel aastal esietendunud etendus, saladuslik tsirkus. Lavastaja Eero Spriit. Kuuendal juunil kell 18. Null null on meil uus esietendust legend printsessi sõrmusest. Ja seda me siis mängime nüüd vaheldumisi nii saadusliku tsirkust kui printsessi minu arust. Kuni 18. juunini ja sealt edasi läheme me suvepuhkusele ja alustame taas augustis. Kui sageli need etendused siis vaatajad tulevad? Üldiselt on nii, et tavapärastel päevadel on meil üks etendus päevas, ka vanalinna päevadel on meil neli etendust päevas. Ala, millele ma pööraks tähelepanu, on see, et vanalinna päevadel me mängime neli korda ka sipsikut ja seda publiku tungival nõudmisel, sest me lihtsalt ei jõudnud ära rahuldada kõiki neid vaatajaid, kes, kes sisehooajal ei saanud seda vaadata. See tähendab seda, et see sipsik ei ole mitte suveõues, vaid ta on ikkagi teatrimajas sees, nii et kui tulla sipsiku etendusele, siis ikkagi teatrimajja ja peauksest ja siis on teil veel üks päev kava üheksandal juunil ja mis see endast kujutab? Üheksandal juunil on vanalinna päevade raames meil plaanis teha laia tänavapäev mis on siis nagu mõeldud selleks, et tutvustada linnarahvale laia tänavat kui sellist sest ise siin tänava peal töötades me avastasime sellise huvitava asja, et mida siin väga palju nimelt laia tänava peal on 76 firmat, me loodame, et selle päeva, kus me saame paremini ka üksteisega tuttavaks ja laialdane avapäev ise, siis võiks kujuneda selliseks, et hommikul kell kaheksaks on meil pandud üles seal, kus kunagi seisis hirv selle koha peale lava. Selle lava peal on kutsutud esinema erinevad kollektiivid. Aga nende etteastete vahele on ka esinema kutsutud nendesamade firmade juhid, kes siis tutvusta hakkaksid oma firmat linnakodanikele. Oleks huvitav, võib olla see, et sel päeval tänava, seal kõik firmad on lubanud välja tulla oma valdkonnaga, millega nad siis parasjagu tegelevad. Nii et, et tänava peal peaks liikuma igasuguseid huvitavaid inimesi huvitavate tegevustega, väga aktiivselt osalevad oma programmiga muuseumit, muuseumid on avatud, kõiki muuseumeid võib külastada, teatrid esinevad ja minu jaoks väga huvitavad, kaks asja on, on Jüri Kuuskemaa juhitud tänavaekskursioonid milles ma usun, et tasuks kindlasti osaleda, sest härra Kuusk ja ma ei ole üldse juhib väga huvitavalt ekskursioone. Nüüd on selline ainulaadne võimalus siis kuulata ajaloolist ülevaadet laiast tänavast, hästi põnev süveneda sellesse, mis hoonetesse need firmad oma kodu siis on saanud ja mis siin kunagi varem on toimunud firmad, kui nad ennast tutvustavad, kas nad arvestavad järel ka selle maja oma värava ja ajalugu. Firmad ise on lubanud sedasama ekskursiooni käigus majja sisse. Nii et ütleme, et kui noh, tavakodanik võib-olla ei pääse kõikidesse ruumidesse, mis on suletud üldjuhul nii kuradi töökorralduse käigus siis sellel päeval on võimalik siiski minna ka taharuumidesse, nii et see teeb selle asjaga põnevaks. Mõnele jah, sellepärast et on teadet. Mina olin niisugune kaubanduse kaupmeeste tänav, aga lai tänav oli niisugune aristokraatlik, näiteks siin olid rohkem elamut, nii nad väidavad. Jah, kuigi no on siin ka ikkagi kasvõi seesama linnateatri osa plokk, nii et noh, eks siingi oli kaupmehi. Meie saate järgmise helilõigu saatis Hedvig Lätt Tartust. Tartu linnakodaniku muuseum saab suvel viie aastaseks ja on Tartu linnamuuseumi filiaal. See on interjööri muuseum, mis näitab, kuidas elas Tartu linnakodanik 1800 kolmekümnendatel aastatel. Muuseumi tegemisi tutvustab lähemalt juhataja Marge rannit. Meil on püsiekspositsioon ning ajutisi näitusi on meil küllaltki raske korraldada, siis me oleme leidnud niisuguse huvitava väljundi. Korraldame kontserte 1997. aasta algusest muuseumis ja kontserdite korraldamise idee sai alguse meie tahvelklaveri restaureerimisest. Leidsime Rakvere lähedalt 94. aastal niisuguse tahvelklaveri, mida oli võimalik kenasti korda seada ja 96. aasta lõpuks see töö lõpetati. Ning 97. aasta algusest alustasime oma Bürgeri maja pühapäevakontsertidega ja need võib-olla sellest huvitavast ettevõtmisest. 24. mail toimus üks huvitava kontsert ja toimub ka 31. mail Johann Sebastian Bachi kohvikandidaadi ettekanne, kes tuli välja sellise ega korraldada selline kontsert. Idee sündis, las ta alguses ja idee autoriks võib küll pidada Pille Tani lood ja alguses kõhklesin ja kahtlesin väga, kuna see on niivõrd suur projekt, aga, aga otsustasime selle ellu viia. Bachi kohvi kantaadi on lavastanud Taisto noor Vanemuises ja kaasa löövad siis Vanemuise ooperilauljad, Vanemuise muusikud ning näitleja Meelis on siin-seal on sellist ka lavastusliku momenti. Jah, me oleme üritanud kasutada maksimaalselt ja meie muuseumi interjööri ja tegevus toimubki muuseumit köögis, mis asub maja keskel ning meie publik istub kahes ruumis. Selle kontserdi raames on avatud ka väikene kahvi, näitas, mis on seal üleval, sellel näitusel võib näha esemeid, on seotud kohvi valmistamisega ja sinna juurde saab lugeda kohvi valmistamise retsepte möödunud sajandist eestikeelsetest kokaraamatutest, mis on üpris meeleolukad ja üldse kohvi ajaloost Euroopas. Suvi on tulekul. Mida pakub linnakodaniku muuseum suvel külastajatele? Linnakodaniku muuseumi suvel? Pakub oma püsiekspositsiooni põhiline osa külastajatest, suvel ongi turistid need, kes ei ole meie majas varem käinud ning üks kontsert, et on veel tulemas, see on juunikuusse, on 18. juunil. Tartu kultuurinädala raames on meil vanamuusika kontsert siis keskaja muusikast Yard, luba, tuuride luulest. Ja tulevikuplaanid on meil niisugused, et meie kontserdite sari on olnud edukas ja meid on väga toetatud. Me tahame sellega jätkata ja, ja peame plaane sügiseks. Ja siin on nii mitmeidki ideid, mis on näiteks Schuberti on välja pakutud, mis peaks meie majja hästi sobima ja võib-olla siis ka Schumanni kava kirjavahetusega ja tähendab väga sobib meile muusika ja sõnaline osa koos. Oma muljeid Johann Sebastian Bachi kohvikantaadist räägib Vanemuise teatri laulja Merle Jalakas. Väga huvitav on olnud mulle sellel aastal töö koos Taisto noorega. Kõigepealt Me tegime Taisto noorega linti paar Mart Saar duetti. Sellises koosseisus Pille Taniloo, Taisto noor ja mina, aga siis veel põnevam töö ootas mind Bachi kohviga kraadiga, see toimub linnakodaniku muuseumis sealses interjööris, mis on vapustavalt kihvt, kes pole seal muuseumis veel käinud, paluks kõigil külastada, sest see õhkkond ja see see lihtsalt midagi lummavat. Ja, ja seal me siis esitame kohvigantaadi, mis on Taisto noore poolelt väga kihtisti lavastatud. Seal siis olen, mina, lissen tütar Taisto on isa ja veel on üks tegelane jutustaja, meelis Hancing. Ja ei maksa kellelegi hirmuda, et pohh võib-olla midagi sellist raskemat pärast ja, ja noh, niisugust võõrast ja et raske kuulata kõrvale, aga, aga ma ütlen just, et see on noh, niimoodi mänguliselt seatud. Ja see on selline Bachi teos, ilmalik kantaat. Et seal on kõik väga arusaadav ja, ja kõik on, võiks isegi öelda kaasaegne. Nii palju kohvi nädalas Tartus, nüüd aga võtame telefoni teel ühendust Vilsandiga. Hallo, kas Mati kontro kuuleb? Tere, kultuurikaja tülitab siin. Kas vastab tõele jutt, et esmaspäeval, esimesel juunil avatakse Vilsandi majakas teie maalinäitus? Ja mida te seal välja panete, mida te maalite? Tegelikult mul on olnud kuskil 10 11 näitust juba ja see näitus on päris eriskummaline, sellepärast et tema üldteemaks on linnud ja portreteeritavatest nii-öelda on siis kõik Vilsandil linnuriigi linnud, mis mul on siia trehvanud pilgu ette ja selle näituse saamise lugu on päris eriskummaline ka. Paar kummalist juhtumit on sellele eelnenud. Et ma võin öelda Jaan Krossi sõnadega, et et ma isegi ei oska neid praegu täpselt öelda, et kui kaugele võib inimene nihutada juhuse piiri ennem kui imepiir vastu tuleb. Ma olin nimelt kevadel üks päev mere ääres ja nagu ikka teinekord siin mere pealt tulevad udulaamad järsku ja lõplikult. Ja seekord oli ka, et tuli mere pealt järsku raske udu peale, aga ta oli soe udu ja kummalise valgusega. Ja ma jäin ootama, millal ta üle läheb ja nähtavus oli kuskil ütleme kaks, kolm meetrit, mitte rohkem. Paistusin mere ääres kivi peal ja järsku ujus sellest valgest udust minu juurde. Valge Luik kuskil jäi seisma pooleteise meetri peal ja tunnistas mind ajas ennast korraks rinna peale, keerab ümber ja lahkus väga väärikalt. Ja see oli selline kummaline elamus, et ma proovisin siis seda pärast üles joonistada ja ja vahetult enne seda oli mul üks teine juhus. Ma istusin sadamakai peal, ülemere kuskilt kahes 300 meetri kaugusel üle Lõuka tähendab metsatukast lendas minu suunas üks väike lind. Ma isegi ei tea täpselt, mis ta oli, mingi selline. Ja ma istusin rahulikult ja arvas, et ma olen mingi puupuu tuli otse minu juurde ja mul oli käsid kuidagi niimoodi välja sirutatud ja maandus mu sõrme peale. Metsalindi moodi. Puhkad natuke aega ja ei liigutanud ennast. Lend sedasi siis ma mõtlesin, et issand jumal küll, et kui kusagil räägitakse hinges siis ma äkki võib-olla oskan umbkaudu juba aimata, et millest üldse räägitakse ja nendest kahest elamusest siis nagu sündiski siis näituse mõte. No oma elukutselt oletegi te hoopis loomaarst, nii et sellest ka siis seletatav see armastus lindude vastu. No ma ei tea, ega seda ametit ikka ilma selleta vist jah, päriselt pidada ei saa ja mul on endal siin kanad ka sandil üheksa kana ja üks kukk. Ikka teine tunne, kui hommikul sind kukelaul üles ajab. Ja tehnikast pildid on teostatud. No vot neid vangid. Loomaarstitehnikad Ma kasutan isegi süstalt, ma ei teagi, ma ei ole ennem selliseid tehnikat kuskil näinud. Laden nagu süstlaga, teeme nagu vitraaži pisikesed raamikesed ette ja siis sulatan sinna sisse värve. Need eemalt vaadates nagu vitraaži moodi, aga värvitud suhteliselt kallid ja siis maalingu arhidega ja paneme neid lateksi põhjal. Lahustan ja segan ja ja siis endast rikka mehe muljet jätta, et ma oleks nagu õlivärvidega. Siis ma katan sellepärast õlilappidega ja siis võib ära, et, et oleks nagu õlidega tehtud, aga jah, selline tehnika. Nii et päris originaalne, aga öelge nüüd, kas see mõte, et muuta Vilsandi majakas näitusesaaliks, kas see on ka teilt pärit või on seal ennegi näitusi korraldatud? Tähendab on küll ja see olin ka mina. See oli paar aastat tagasi üks teine Saaremaa kunstnik Ants Vares, tema muidugi professionaal kunstnik. Tema oli ka nõu ja jõuga abiks. Suvel me tahaks teha suveajaks nagu püsiekspositsiooni. Vilsandile taasavasime kooli möödunud aastal, kolm last käib koolis seal ja siis lastenäituse tööd välja valida, siis raamida, siis lihtsalt ilmestada seda majakat, nagu siis seestpoolt laste joonistustega. Palveks sa ei saa jätta, sellepärast see on suhteliselt ikka, ta on raske ja suur kivijoone ja aga suvel aitab küll, jah, kui ülevalt ja alt on uksed lahti ja värske õhk ja soe õhk tuleb, siis miks ka mitte, see on kena. Ta on kaheksa korrust, iga korrust on ise värvidega värvitud ja õhurikas sellile ja palju aknaid ja valgust jätkub. Täiesti mõeldav ja teostatav. Ta regulda, ärge nüüd maalimine pole teil nii-öelda ainus armastus, Matti Contra nimi meenub vast vikerraadiokuulajale hoopis seeläbi, et järjejutuna kõlanud teie mõnusa huumoriga kirjutatud pikem jutustus saarerahva elust armastuse ausammas. Kui ma õieti aru saanud, et nii see lugu kui hulk teisigi on teil ka raamatuna ilmumas. Jah, on küll ja üks erakirjastus, üks Saaremaa Oma kirjastus Tormikiri on võtnud selle vaevanägemise oma õlgadele. Ja see saab siis isegi illustreeritud raamat olema ja ja ma mõtlesin, kui midagi teha, siis natuke kallim, aga korralikum, need isegi sooviks nagu kõvad kaaned teha ja ja illustratsioonid, ma saime ühelt oma sõbralt soomekunstnikult kätte, kes ka seda Vilsandi ja kihelkonna rahvas tunneb, need tegevused ja jututegelased prototüübid elavad ju kõik siin ümberringi. Et üleeile tuli mul 10 illustratsiooni ära. Ja nüüd on kõik kenasti minupoolset tööd tehtud, nüüd trükkimise vaev ja nii et ma loodan, et see suvelda ilmub. Kas te olete teinekord selle üle järele mõelnud, et miks te kirjutate ja maalite on see näiteks mingi sisemine vajadus tegeleda millegi loomingulisega vastu kooliks oma ütleme, pragmaatilisi väga maisele elukutsele või on see Vilsandi ise või sealne küllaltki erandlik elu, mis teid inspireerib? Siis ma olen mõelnud sellele asjale üle küll, aga ma olen mõelnud ka niimoodi, et ega igal inimesel on see tarvidus midagi luua ja see oli ka inimeses olemas. Ja ma ei ütle niisugused kohad alati inspireerivad, sellepärast et kirjutatakse ju väga palju häid linnaromaane. Ma ei usu, et neid kirjutatakse kuskil üksikul saarel ka seal asfaldi ümbruses ja iga aasta taustaks muidugi peab olema omaraam või ümbruse. Aga loomulikult siin on rahulikum. Ma olin nüüd hiljuti nädalat, olin Tallinnas Kirjanike Liidu aastakoosolek ja ma ei suudaks seal täiesti elada, sest mul tekkis siukene krokodilli tunne, et kõik astuvad saba peale, oleks kõigil jalus ja kõik tormasid kuhugi. Aga siin on jah, mul on kolmest küljest majal vaatab igast aknast meri vastu ja ma ei vahetaks küll iialgi. No kena ja siis loodame, et tuleb Vilsandile rahvast siis ka teie mari näitust vaatama. Öelge nüüd veel lõpetuseks, kaua see lahti jääb? See jääb lahti esimese juulini ja siis proovime Vilsandi Seltsi raames siis lastenäituse üles panna kuni seal septembri lõpuni või niimoodi hoida. Tost portos Aramise Tartannian seiklevad praegu elust räsitud meestena meie kinoekraanidel. Samad tegelased astuvad aga peagi publiku ette hoopis õrnema seas. Osatäitjate kehastuses jätkab Anne Parksepp. Tallinna filharmoonia juures tegutsev laste kaunite kunstide kool on ikka üllatanud igal aastal põnevate ettevõtmistega ja tänavu on võetud eriti suurt, et Kaari sillamaa, kuidas külge kolme musketäri juurde jõudsite, no mitte päris lihtsaid teid kli jõudnudki. Ausalt öeldes selle mõtte saime hoopiski eelmine aasta kooli lõpukontserdilt, kus me ühe kontserdi poole tegime filmimuusikat ja selle filmimuusika hulka kuulus nii multifilm nagu igasuguseid. Ja siis me võtsime kolme musketäri kahest kuulsast filmist vaks laulu, sellest vene filmist, kus pojarski mängisin Tartanjaani, võtsime selle räppar aparaadi eelmise, selle laulu tegime eesti keelde ja siis võtsime sest Ameerika filmistele lõpulaulu, kus kolmekesi nad laulavad, tinge Bryan Adams ja Rod Stewart. See üks kõigi ja kõik armastuse eest, selle lauluga tegime eesti keelde. No ja siis loomulikult selle jaoks me tegime ka kostüümid ja, ja siis õpetaja Meelis muudegi poistele veel natukene vehklemist seal lavale, need kaks numbrit läksid rahvale nii hästi, siis nad hakkasid ise kauplemad. Teeme selle kolm musketäri loo ära, aga samal ajal Linnateater mängis seda kolme musketäri. No ja siis ikka tükk aega veel, mõtlesime, et me ei julgenud nagu otsustada. Sellepärast, et esiteks ikkagi väga raske on teha sama asja, mida on profid ees teinud siis pärast me mõtlesime, et miks me võiks teha seda asja niimoodi lastepäraselt ja me teemegi lastepäraselt ja ma mõtlesin, et see on täpselt selline vanus, kus Nad tahavad kõik kangesti juba suured olla, nad enam päris väiksed ei ole, päris suured veel ka ei ole, aga nad on niimoodi niisugused vahepealsed. Pealegi on sellises vanuses lastel seeria energia ülejääki nii palju, et seda on vaja kuidagi rakendada ja minu meelest on väga lahe seda rakendada näiteks mõõgavõitlusesse ja sellisesse kaklusse, mis tegelikult ei lõpe vaenulikult, vaid vaid, mis toimub laval ja mis on ka teistele huvitav vaadata. Ja nii me siis ikkagist lõpuks sinna jõudsime stsenaariumitega päris raske teha, sellepärast et midagi ära jätta ei saa. Vanal hallil ajal, seitsmeteistkümnes sajand jagus, kardinal valitses, eks ole kuningat ja nii edasi, kus olid suured armuintriigid, nendest päris mööda minna ei saa samal ajal voodistseene lastega teha ka isa ja armastus peab olema ja mileedi peab ka oma teenitud karistuse saama. Pea maharaiumist me laval ei näitaja ja niisugust suurt armastust üksteise kaelas rippumise taga ei näita, aga tegelikult on kõik olemas. Kui nad selle stsenaariumi said, siis me tegime seda stsenaariumi läbilugemist niimoodi, et me ei teadnud üldse, kes veel keda teeb. Igale niisugusele põhi tähtsamale osale oli nii palju kandidaate, et siis me tegime konkursimileediks, näiteks tahtsid saada juba 10 tüdrukut, peaaegu kõik poisid, pretendendi keerlesid nii ühele kui teisele või kolmandale neljandale, nendest neljast musketär-ist, tallide lauludega ja liikumist on hästi palju ja meil on niimoodi see lavastuslik pool seekord ära jagatud, et meil on päris ühte kindlat lavastajat üldsegi ei ole, meil on grupilavastus, meil kõik õpetajad võtavad sellest lavastamisest osa, et me kõik kambaga kõige õpetajad, kes meil ütlevad, me oleme ka stseenid ja selle tekstiosa niimoodi omavahel ära jaganud. Et üks teeb kuningannat ja teenreid ja üks musketär, ütleme nii, aga samas on meil muidugi igal õpetajal ka oma niisugune eriline kohustused. Õpetaja, Irene, kes on tantsuõpetaja, tema teeb tantsud, aga peale selle ta teeb ka kõiki neid hoiakuid, kes kuidas trepist üles läheb, kes kuidas oma kleidisaba hoiab ja ja samas kui õpetaja Meelis, kes on muidu näitlemisõpetaja, tema õpetab nendele disvehklemist. Ja, ja ütleme seda võitlemist ja samas igasugused muud kaklemist, stseenid, selleks on meil veel kutsutud lisaabijõude mujalt ka Jaan Lutsar nendele tegin sellist üldist enesekaitset ja kukkumist ja kaklemist ja nüüd on tema ära lavastanud need kaklemise kõrtsis stseenid, kus ikka lausa vahepeal võideldakse jahukotid ja pesukorvidega, mis kellelegi pähe ja siis kõik lauad ja toolid, kuidas nad ümber lendavad ja kes kuidas kukub ja ühesõnaga sellised asjad on. Ja Jaanika teeb siis loomulikult solistidega tööd. Meie kunstnik on helge uuetoa, tema on siiamaani kujundanud me kõik need etendused ja ma pean koitu ametki nimetama, kellega koos muusikat teeme siis need kaks kuulsat filmimuusikanumbrid, mida me eelmine kevad tegin vene filmist ameerika filmist, need jäävad meil sisse, nii et rahval on äratundmisrõõmu ka. Aga siis ülejäänud muusikat, noh, et oleks odavam ja siis me tegime ise. Me oleme koiduga ennemgi koos teinud, nii et see pole meil mitte esimene suur ettevõtmine, stsenaarium, midagi, nii ka mina siis ei pea kaugelt minema otsima, see on hea, kui on üks kõigi ja kõik ühe eest. Etenduse nimi on üks kõige Ühest, nagu me hakkasime talle nagu pealkirja panema siis me ei saa teda nimetada laste muusikaliks, sellepärast et tegelikult meie lapsed mängivad ju täiskasvanuid ja lastelugu pole ta kaugeltki. Ja siis me nimetasime nii, et seiklusterohke muusikaline lavalugu 29. pildis, kus lapsed mängivad ajaloolisi suuri inimesi. Vot selline pealkiri, kaks tundi, on see teie etteaste, pilt, Tanja kaks tundi kahjuks lühemalt seda kuidagimoodi teha ei saa. Ja algselt mõtlesime, et me teeme teda ainult vabaõhulavale. Me mõtleme, et lihtsalt liiga kahjunduda, terveks järgmiseks hooajaks seisma jätta, kui on sügis või talv. Et siis me hakkame sügisest alates ikkagi teda sees ja suurtes saalides mängima, aga praegu need neli esimest etendust, mis me teeme, need on kõik vabas õhus. Etendus on 31 Mai meie oma kooliõue pealson Falgi õu toompuiestee 18 sees. Ja siis teise esietenduse, kus teine koosseis mängib, mängime järgmine personi esimesel juunil, mõlemad on kell kaks. Mängime Rocca al Mare lõbustuspargis, see on lastekaitsepäeva puhul etendus. Ja siis teisel juunil, Me oleme kosel Kose laululaval, siis me mängime kell viis, siis mängime veel Raekoja platsi laval kell kaks, kuuendal juunil. Vanalinna päevade raames ka ja siis läheme suvevaheajale, septembrist hakkame uuesti ja siis teeme terve ringi Eestile peale, nii nagu pöial liisigagi käisime kõik saared ja kõik suuremad linnad ja, ja muidugi me läheme ikkagi suurtele lavadele, sellepärast et väikestele ei mahu. Saate lõpetuseks saab sõna Ivalo Randalu tutvustada lähema aja muusikaüritusi. Kuni jõuan telefoni ja faksinumbriteni ning teatan tänase kõige põnevama uudise haarake kirjutusvahendite järele ja muidugi nii, et ise kuuldele, jääksite nimelt mansserracabajee ja ta tütar Manceragmarti taas Eestisse. Aga mitte enam Tallina, vaid Tartu kontserdiga. Olgu öeldud, et nende seekordne esinemine on mõeldud eeskätt Lõuna-Eesti rahva tarvis mis muidugi tähendab, et mujalt ligi ei lasta. Vastupidi, Tartu raekoja platsile mahub ehk enamus neist, kel taoliseks naudinguks 150 kuni 600 krooni, ohverda jätkub. Kontsert toimub 22. juulil niisiis Tartu raekoja platsil, kuhu selleks puhuks paigaldatakse äärest ääreni otsast otsani istmed tuuakse Norrast tasemel võimendus. Nii et mullune tammule väärne kurbloosus ei kordu. Algus on õhtul kell üheksa k päeva, märja puhul mingit ümberkolimist ei tule. Donnad võtavad keebid kaasa, meie siin ehk samuti. Kava pole veel teada, kuid aimatav ja sellest polegi praegu mõtet rääkida. Saadab aga tähti Estonia orkester, Donhose Marie kollaado, Juha tusel. Nonii, kas olete valmis numbreid üles tähendama? Kõigepealt, et vajadusel lisainfot hankida? Tallinnas saate seda telefonil 644 31 98 eksa kordan 644 31 98 ja Tartus 274 77 20, kas 274 77 ehk 22. Need on siis vastavalt Estonia ja Vanemuise kontserdimajad pileteid broneerida, aga võite üksnes faksi või emailiga. Ja see tartu faks on 274 277 23 korda 274 277 23. Ja nüüd see kõige tähtsam piletite broneerimine toimub esimesest, kuni kaasa arvatud 10. juunini mis tähendab, et täna-homme arutate oma pitšetti praegu vaba raha ei peagi veel olema, sest väljaostmiseks läheb alles juulis. Arvestada, kes, kuidas saate järgmises hinnaskaalas A 150 250 400 500 ja 600 krooni rahulikku arutamist ja ärge unustage, et parimad võimalused jõu kohasteks soovideks avanevad kohe ülehomne esmaspäeval. Missugust muusikat ja kuhu toob aga eelolev nädal. Teisipäeval Mustpeade majas ja kolmapäeval Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis mängivad rootslased, Põhjamaade tuntumaid klaarnetistestaphan, Mortenson ja pianist Erik Laninger tuua mis eksisteerinud juba üle 10 aasta. Mõlemad mehed on õppinud välismaal Martinson Hollandis, Kanadas, Laninger Londonis. Neil on auhinnatud plaan. Martinson, kes Trio hops Kuura koosseisus varemgi Eestis esinenud, kuulub muuhulgas Stockholmi kuningliku kammerorkestrisse ja loomulikult esi- klarneti Stiina esitavad nad kõrge raskusastmega kava Polankide PC stock, hauseni, ane käri ja Brahmsi loomingus, sealhulgas kolm sonaati Isonatiini ning kuulda saab mõndagi uut. Nigulistest anti teada, et seal saavad oi jumal läbi suve igal teisipäeval džässitunnid kella kuuest seitsmeni õhtul ja pea igal kolmapäeval kell seitse nõndanimetatud Niguliste suvemuusika kontserdid. Kui need meeldivad ja lähevad, jääb nõnda kestma kas või talv läbi. Esimesed toimuvadki vastavalt tuleval teisipäeval ja kesknädalal. Viimase sarja avavad Soome organist Matti Vainio ja viiuldaja Aet Hirvesoo. Lehtinen. Mängitakse baroki, mehib hõlmanni ja Bachi ning koskineni. Laupäeviti Te ikka läbi. Suve algusega kell 11 30 esinevat Nigulistes aga Eesti barokksolistid ja vanamuusika ansambel rontellus. Ramm alustatud Saaremaal neljapäeval kell 19 lauldakse Antsotsi juhatusel Kuressaare Laurentsiuse kirikus reedel kell 18 Karja kirikus ning kell 20 samuti reedel kihelkonnale. Piletid maksavad vaid 15 ja 30, Kihelkonnal koguni 10 ja 20 krooni. Jutuheliloojate kappide muusikapäevadest 12.-st 14. juunini Suure-Jaanis ei jõudnudki täna alustada. Teeme seda kindlasti järgmisel laupäeval, sest meie eneseteadvuse kohendamisel on sel üritusel suurem kaal ja laiem sisugi kui kaba jõe kontsertidele Tartus või purgile pessilt tõrvas. Ehk teisisõnu, kõige väärikamad oleme, kui ei lase ühel teist ära süüa. Kui meid jätkub igale poole. Maikuu viimane kultuurikaja on läbi saanud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke Kuulmiseni nädala pärast.