Kultuuriga ja. Tere päevast tänast saadet, alustame nii-öelda akadeemiliselt ehk juttu ka sellest, mis on tehtud ja mis kavas oma kuuekümnendat tegevusaastat tähistavas Eesti Teaduste akadeemias. Seejärel kuulevad teatrihuvilised Vanemuise uuest hooajast ja uuest libahundilavastusest Von Krahli teatris. Veel tuleb juttu Eesti kunstiakadeemia metallikunsti eriala 75. aastani, päeva tähistamisest noortele kunstihuvilistele aga Eesti kunstimuuseumipedagoogika keskuse uutest projektidest. Saate lõpetab lähema aja muusikaürituste tutvustus. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Alustame nagu lubatud jutuajamisega Eesti Teaduste akadeemias, mida juhtis Mari Tarand. Oli kolmapäeva, üheksanda septembri pärastlõunal, kui astusin lühikesest jalast üles Toompeale, pöörasin kiriku platsile, sealt kohtu tänavale mööda Soome suursaatkonnamajast ja jõudsin romantilise välimusega aadlipaleesse aadressiga kohtu tänav kuus, kus paikneb Eesti Teaduste Akadeemia. Päeval, oli seal nimelt selle hooaja esimene avalik akadeemiline loeng. Akadeemik Raimond haagelberg kõneles teemal Eesti oma raha. Kuid mida kujutavad endast need avalikud loengud? Eesti Teaduste Akadeemia president Jüri Engelbrecht. Need on juba eelmisel akadeemilisel aastal päris mitu peetud ja eesmärgiks on tuua teadust saavutused ligemale kõigile. Meie loengute eesmärk on need esitada arusaadavas keeles ka siis kujundeid, tegemist universumi saladustega ja, ja selle alghetketega, nii nagu sellest rääkis akadeemik Jaan Einasto või siis geneetilistest probleemidest, millest rääkis omal ajal akadeemik Richard Villems ja Mart Saarma ja aga me räägime rahast, sellest räägib siis mina kolleege jutt Raymond haagelberg, kelle nimi teatavasti on väga paljudel meie rahatähtedel, kes võib akadeemilist elamut kuulama tulla, kõik, kes seda vaid soovivad, me teatame sellest avalikult rohkem ehk ka ülikoolides ja teadusasutustes, aga juurdepääs loengule on vaba, kõik on tervitatud. Eks natukene ole meie saali suurusega piiratud, aga sadakond inimest mahub siia sisse küll. See saal on ilus, õdus ja mugav ja just paras niisuguseks vaimseks ühte sulamiseks teadmiste nimel. Aga täna on selle poolest eriline päev, et saal on remonditud, restaureeritud ja renoveeritud. Maja ise meil siin pärineb ju möödunud sajandi 60.-test aastatest ja fon Ungern-Sternbergi majana, on ta siis tuntud. 1915. aastal läks ta Fabintsiaal muuseumi käsutusse. Nii et sellest ajast alates on teadus selle maja katuse all olnud ja 1946.-st aastast on siin siis Eesti Teaduste Akadeemia. Nii nagu sellel eelmisel 50-l aastal ikka oli ju tavaks, aga ei pööratud väga tähelepanu sellele, et, et milline see maja välja nägi ja, ja kas keegi tema eest hoolt kandis. Akadeemia tegi küll kõik, mis ta suutis, aga oli täiesti selge, et saal vajas renoveerimist ja meil on ülimalt hea meel, et me saime nüüd sellega ühele poole ja eriti just siis tänavu. Tänavune aasta on eriline akadeemia elus 60 aastat Eesti Teaduste Akadeemia loomisest ja saal veeritud kõigepealt siis kargrupi poolt väga oskuslikult poolest taoliselt, nagu ta omal ajal ka oli, muinsuskaitseamet jäi ka sellega rahule ja nii nagu tänane loency ütleb, et raha on ikka raha ega see renoveerimine ka päris ilma rahata ei toimunud. Kõigepealt oli meil ikkagi võimalus riigieelarvest saada väga tõhus toetus, millest aga kahjuks ei piisanud selle saali renoveerimise täielikult, sest tegemist oli ju ikkagi nii lagede kui, kui akende kui, kui põrandaga. Ja ma tahaksin väga rõhutada siin tööstus ja kaubanduskoja väga suurt abi selle saali renoveerimise toetamisel ja samuti on meil ka õnnestus kasutada siis oma vahendeid, nii et kõikide niisuguste finantseerimisskeemide tulemus täna on see saal siis selline, nagu ta meil praegu on. Võib-olla huvitab kuulajad siinkohal saada linnulennuline ülevaade mitte ainult saali, vaid kogu maja ajaloost. Seda on väga hõlbus teha. Karin hallase raamatut aadlipalee Toompeal sirvides. Selle palee laskis ehitada, nagu juba kuulsite, krahv Ewald, Alexander Andreas von Ungern-Sternberg muide, kurikuulsa Hiiumaakrahvi pojapoeg, haritud inimene, ta oli õppinud Berliinis osa võtnud Krimmi sõjast. Tal oli hulk mõisaid eras põhiliselt Hiiumaal, kuid olles valitud hiiu aadliesindajaks maapäeval ajas ka linnapaleed ja oma Tallinna residentsi tellis ta Berliini arhitektilt oma eakaaslaselt Martin Filipp grupiuselt. Pärast omaniku surma läks palee eesti rüütelkonna valdusse, kes omakorda Teatavasti oli mitmekülgne teadusselts, sellest võiks pikalt kõnelda sinna kuulunud väär lönrut fermanni Kreutzwald ja paljud teised. See eesti kirjanduse ühing jätkas oma tegevust ka Eesti vabariigi ajal. Ja kui 1939. aastal baltisakslased ümber asusid, kerkis üles ka selle maja ja tema varade küsimus. Ka ootamatu lahendus tuli 1940. aastal, mil maja ja varad natsionaliseeriti ja anti üle tollal asutatavale ajaloo ja revolutsioonimuuseumile. See oli küll väga lühikene aeg, aga sinna kuulub ka Nõukogude-vastases vandenõus süüdistatud töötajate vangistamine. 1946.-st aastast on maja Teaduste Akadeemia valduses. Endised provintsiaal, muuseumi varandused aga jagati 1946. aastal Eesti muuseumide vahel. Ja siit pärineb teatavasti ka kuulus balti kogu, mis praegu on akadeemilises raamatukogus. Nii või teisiti, see maja on andnud peavarjuteadusele varsti juba 90 aastat. Ja küsime nüüd, missugune on siis selles saalis järgmine rahva ja teaduse kokkusaamine. Jüri Engelbrecht. Mitte ainult teaduse ja rahvakohtumise moment, vaid ka mõned nii-öelda teaduse koostöömomendid on olulised. Ma räägin seda just sellepärast, et järgmine üritus selles saalis on Eesti, Läti, Leedu teaduste akadeemiate ja Põhjamaade teaduste akadeemiate traditsiooniline aasta konverents kus arutatakse koostööprobleeme ja räägitakse kogemustest ja muredest. Järgmiselt oktoobrikuus toimub meil Akadeemia üldkogu. See on tähistamaks just nimelt akadeemia avamist, mis toimus Kaubandus-Tööstuskojas saalis. Nüüd ma loodan ka, et kaubandus-tööstuskoja esindajad tulevad siia meie saali. Ja detsembri alguses on siinsamas saalis rahvusvaheline konver Länts, teadus ja ühiskond. Esinejaid on palutud meie sõsarakadeemiat, sest meil tulevad Londoni Kuningliku Seltsi, prantsuse akadeemiast, Tšehhi Teaduste akadeemiast Läti ja Leedu Teaduste akadeemiates, aga samuti ka meie esindajad. Kindel märk sügise saabumisest on see, et ridamisi alustavad uut hooaega meie teatrid. Täna räägime kõigepealt sellest, mida uut on teatrisõpradel oodata. Vanemuises intervjuu Tartus saatis Hedvig Lätt. Vanemuise teatri direktor Jaak Piller, milline tuleb siis Vanemuise 129. hooaeg? No meie poolt mõelduna tuleks ta üsna selline loominguliselt üllatusterohke, sellel hooajal on üsna suur tähelepanu pööratud suhteliselt värsketele dramaturgilistele materjalidele ja olgu päranditele, nii et me võiksime öelda, et et Vanemuine, millele on on ehk enamuse meie publiku jaoks külge jäänud selline akadeemiline ja klassikaline imago, siis me püüame nagu selle hooajaga natukene seda välja kujunenud. Iseenesest ju head kujutlust Vanemuises natuke muuta ja ja toome nii muusikas kui draamalavastustes eeskätt lavale just värskeid materjale. Nii et peale mõnede üksikute erandite on tegemist lausa selle sajandi kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel, kirjutada materjalidega? Noh, võtame kasvõi siis hooaja esimese esietenduse lovitšillunaari näidendi kolmekesi kahevahel, mida tartlased nüüd näevad küll esietenduseni veidi hiljem, kui Rakvere lased, kes nägid seda Baltoscandal-il juba siis kõige esimese esietenduseni ja, ja meie Tallinna külastajad nägid seda siis meie augustikuu külalisesinemistel ja, ja draamapoole pealt siis ka üsna mitmed teisedki on on sellesama margiga, nagu Tartu oma autorite Madis Kõivu kirjutatud helli autori poolt dateeritud siis valmimisaastaks 93 ja ja Mart Kivastiku poolt kirjutatud on Leena, mis, mis autori poolt doteeritud siis valmimisaastaga 97 ja saksa autori snaiperi draamateos, õdede Brontide ööd 93. aastaga. No see iseenesest näitab seda muusika poole pealt sinna juurde veel lisada Austria kaasaegse tiimi Viktor Fortini ja Ernst häkkeri lastemuusikal Pinocchio, mille valmimisaasta on 84. No siis see näitab, et me võiksime öelda, et me püüame natukene rohkem ajaga kaasas käia. Võime öelda, et sellel hooajal on Vanemuine nagu avatud nii ida poolt tulijatele kui ka lääne poolt tulijatele, nii külalised, lavastajad ja solistid võib ju nii-öelda. Ilmtingimata jah, meie Hispaania tunni ehk siis ehk siis teise hooaja ava esietenduse. Lavastaja on, on päritolu ameeriklane, aga õppinud Moskvas Boriss Pokrovski juures Kitises lõpetanud seal ooperilavastajana ja, ja on kindlasti noor ja, ja tulevikumees. Ja, ja pistab rinda üsna raske materjaliga ja, ja ka jällegi teistpidi meie ühine valik temaga sobib teatrile ka selles mõttes, et ega 20. sajandi ooper Vanemuises ju igapäevane repertuaari külaline ei ole. Agara well on mingil määral sild vana klassikalise ooperi itaalia, prantsuse, saksa ooperi ja, ja tänase helikeele vahel ja see aga samal ajal ka ka praegu majas töötav Moskva meeskond, kolmeliikmeline meeskond lavastaja, liikumisjuhi ja kõnepedagoogi näol valmistavad siis ette suhkruga põhilini möödunud sajandi keskpaiga klassiku erakordselt huvitavat materjali, millest annaks teha VÄGA farsi liku ja grotesksed etenduse jäsemete randareltki, nisuruum, mida on Eestis suhteliselt harvemini mängitud tema tema kahe teose, mis on tuntumad Gretzynski, pulma ja toimikuga kõrval, aga eriti tänapäeval mulle tundub andarelkini surmasõnu igatpidi kaasaegne ja, ja kõlama jääv ja, ja kuna see on etendus, kus väga huvitavaid rolle saab peaaegu kogu Vanemuise mees, näitlejaskond naisroll on suhtes üldiselt vähem, aga, aga need muidugi ka huvitavad. Üks külaline on selles etenduses veel põhja poolt, nimelt Vladimir Hansson kujundajana, kes on Elmo Nügase ja koostööpartnerina nüüd küll kindlasti maailma läinud mees. Vanemuise teatri draama on äratanud tähelepanu vist oli Peterburis. Et ta on kutsutud sinna vist Hamleti tragöödia. Ja rahvusvaheline teatrifestival Balti maja tegi meile ettepaneku mängida Hamleti tragöödiat eeloleval festivalil ja 13. oktoobril, siis siis sellel juba heade traditsioonidega ja, ja viis-kuus aastat kestnud rahvusvahelisel festivalil on siis esmakordselt Vanemuine esindatud. Selle hooaja teises pooles oli kuulda, et tuleb Vanemuise teatrisse Aarne Üksküla. Mida tema tuleb siia tegema? Me oleme Aarne Üksküla toodanud tegelikult üsna mitmesse-mitmesse etendusse ka varem. Viimane neist oli 12 vihast meest milles me oleksime hea meelega teda näinud, aga tema töö Eesti Draamateatris siis ei võimaldanud. Nüüd on meil põhimõtteline kokkulepe Draamateatri juhtkonnaga, et Aarne Üksküla tuleb mängima Mikiveri poolt lavastatavasse ossa. Milleri näidendis mälestus kahest esmaspäevast, see on Eestis seni mängimata Milleri näidend kirjutatud 1955. aastal ehk siis Milleri varasemasse loomeperioodi kuuluv teos. Aga külalisi on muidugi üsna mitmeid. Veelgi. Sellel hooajal on Vanemuise teater ka rohkem mõelnud seal lastele ja noortele. Jah, põgusalt binokiast oli juba juttu, aga, aga selle kõrval hakkab Andres Dvinjaninov lavastama. Eestis ju üsna hästi tuntud inglise kaasaegsel autol realanei Borni seekord lastetüki, mille nimi on hääleröövel ja ja see on nüüd nüüd etendus, mis mis loodetavasti Gülbeil pälvib üsna suurt tähelepanu, sest sest ta saab olema sõna otseses mõttes eksperimentaalne, see on etendus, kus otsitakse ära peidetud või ära röövitud ja siis peidetud häält ja igal etendusel on ta peidetud ise kohta, kusjuures ka ka näitlejad ei tea, kuhu ta on peidetud, jäid ja ka publik ja publikul on õigus iga kord ka valida, kuhu suunda läheb siis nüüd selle hääle otsimine, kus need kaks last, kes siis seda, seda häält aga otsivat, kuhu nad siis parasjagu peaksid Venemaa ja, ja ma arvan, et et see saab olema väga põnev lugu, mida võib ka ka üsna mitu korda vaatama tulla, nii et see on iseenesest huvitav. Ma tean ka, et päikeseteatri ovaalsaalis hakkab Jaan Tooming lavastama lastele muinasjutu pärastlõunaid või õhtuid. Jah jaanuarist me püüame käivitada sellise tsükli, et et me lastega koos hakkame mängima mängima kujunduses, rekvisiidis muinasjutt, see on, on Jaan Toominga ammune idee ja, ja loodame aasta algusest peale realiseerub nii et ka see saab olema nii, et et üle kahe nädala tuleksid siis nagu umbes 40 last ovaalsaali hakkaksid koos mängima koos meie näitlejatega ja küllap me siis vahetame ka tasapisi neid muinasjutte, seal. Vanemuise teatri uue hooaja esimeses pooles, siis draama poole pealt esietenduvas kolmekesi kahevahel septembri lõpus metamorfoos, mis etendusse. See on noore lavastaja Peeter Raudsepa oma nägemus Kavkast ja, ja Kafka samanimelisest proosateosest ja ma arvan, et art on paslik koht, kus kus seda erakordselt isikupärast kirjanikku tutvustada vaatajatele ka läbi teatrivahendite Jätkame teatri Tallinnast, täpsemalt Von Krahli teatrist, kus tuleva nädala kolmapäeval esietendub August Kitzbergi libahunt sele lavastajad, teatri juht Peeter Jalakas jutul käis Ulvi sõelumäe. Von Krahli teatris on üsna pea lavastumas Kitzbergi libahunt ja kuna 1992. aastal oli teil siin ka niisugune projekt ja aga ta on ka varasemad lavastused, ma mäletan, 86. aastal oli üheaegselt nii Rakveres kui Pärnus oli libahunt, ühel pool siis Mikiver Edise poli Ingo Normeti lavastatud, mis on siis praeguse või nüüd selle uue libahunti. Niisugune taotlus või erinevus nendest varasematest? See on teine kord, kui ma siin teatris teeme libahunti ja võib olla olla öelda, et on Kitzbergi libahunt on, on natukene vähe, ta on Kitzbergi libahundi ainetel ehk siis on sealt pärit tegelased konflikt indiviidi ja ühiskonna vahel. Ja Me oleme püüdnud seda konflikti kuidagi tänapäevas jälgida, et kas ta on tänapäeva ühiskonnas samasugune või ei ole, oleme sinna põimunud ka hästi palju tsitaate. Seal on tegelikult niiviisi, et tsitaat tsitaadi otsas. Ja kui nüüd võrrelda eelmise libahundiga siin noh, minul on, seda võib olla raske teha ja kuna ma ise olin ka seal eelmise etenduse lavastaja. Ma arvan niiviisi, et nii kuidas on muutunud, ühiskond on võib-olla muutunud ka vaataks loole sinna hammast põimitud ka selliseid looväliseid, või ütleme siis selle põhikonfliktiväliseid asju, kuidas tundub praegu Eestist vaadates Euroopa, kuidas Euroopast vaadates tundub, Eesti mingil määral on on seal, pole tegeletud ka asjaga, mida me Krahli teatris oleme ka praktiliselt Tetra algusest saati teinud, eksis kuidagi püüdnud seda Eesti asja lahata. Libahunt on ju teadlase väljamurre, orjalikkusest või eestlaste alalhoidlikkus ühtpidi ja teistpidi soov vabaduse järele ja konflikt sellel pinnal. Kui nüüd on Eesti iseseisvus olemas. Et kas see moment mängib siin ka veel mingit tralli? Ja seda võib võtta nii, et teistpidi, et nii palju, kui on libahunti püütud Eestist teha, on alati püütud sealt mingi omamoodi vaatenurk leida. Tegelikult ju teda ei saagi nagu lihtsalt näitemängu võit on ikkagi eestlase teadvuses niisugusena märgi staatuses lugu. Ja ega me ei ole nagu väga püüdnud seda väänata, ma arvan, et see põhikonflikt on ikkagi seesama ja ma arvan, et see põiguslitekteeriks tänapäevases ühiskonnas täpselt samasuguse Et rohkem nagu inimese enda sisemine konflikt Noh, ütleme siis, inimese soovid, unistused ja, ja tema võimed, oskused, suutlikkus seda seda täide viia. Ja kohanemine teiste inimestega ka või ühiskonnaga. Vot see võib-olla ennekõike, et sallivus ja mittesallivus võib-olla selle võikski esimesele kohale panna, nendes tähendab probleemide hulgas, mida olen püüdnud seal seal käsitleda. Eelmise libahundi kohta, mis teie teatris oli, oli öeldud, et tegemist on niisuguse tunniajalise ilma vaheajata ja suhteliselt niisuguse rõõmsameelse ja publiku naerupahvatus esile kutsuva etendusega. Kuidas seekord on niisugused tõsisemat laadi pikem? Natukene pikem ta vist on, aga, aga reeglina meie lood on olnud alati selliseid tunni pooleteisesed. Mulle tundub, et see on nagu meie ajas enam-vähem selline taluvuse piir. Ja reeglina lugudel on pea kõigis andnud nõnna, et päris ilma, kuidas need olid naerupahvak tõde ei ole ükski neist läinud ja, ja üsna ilmne, et ka see ei lähe. Niuke tugevalt emotsionaalne nagu preestilik, niuke Expressivness. Ma ei oska öelda, kui tugevalt emotsionaalne olla ta, aga britilik kindlasti Bresti Frenduvad on olnud praktiliselt teadliku teatri tegevuse ajastuks üks asju, mida ma olen praktiliselt kõikides lugudes kasutanud. Ja noh, ma arvan, et äratundmisrõõmu palju, et nagu öeldud, see on palju tsitaate ja me oleme püüdnud neid kuidagi mingis kontekstis vaadelda ja noh, kui sa vaatad praegu, mis toimub maailmas või, või ka selles pisikeses ühiskonnas, siis kui sa nagu väga tõsimeelselt seda kõike jälgid, siis arvan, vaat lõpeb üsna ruttu sellise vaimse tõvega, et sa ei saa lihtsalt mitte väga tõsiselt kõike seda võtta, mis ümber toimub ja ja nii ka selles loos, et seal seal peaks nalja üpris palju saama. Lavastuse tegelastest niipalju, et Marek mängib, Katariina Lauk-Tamm Tiinat aga Liina Vahtrik, üks kolmest kevadel lavakunstikateedri lõpetanud noorest näitlejast, kes uuest hooajast on palgal Von Krahli teatris. Kuigi teatri algusaastatel oli projektide tuumikuks grupp bruto killakond, pole fan kraalil varem oma trupi olnud. Peeter Jalakas ja sõnul on sügisest aga viis näitlejad palgalehelt, need on Liina Vahtrik, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak ja Enar Tarmo. Muudatuse ühe põhjusena nimetas teatrijuht puhtpraktilist vajadust selleks, kuna erinevate teatrite näitlejaid on projektide tarvis raske kokku saada ja etendusi saab niimoodi ka vähe mängida. Teiseks aga nimetas Peeter Jalakas oma soovi tegutseda mõni aeg koos püsivama trupiga, et saaks rakendada aastatega õpitud teadmisi ja omandatud kogemusi. Uue hooaja plaanidest kõneldes ütles Peeter Jalakas, et juba oktoobris jõuab lavale järgmine uuslavastus. See on kirjutatud kuningas Arturi ümarlaualugude põhjal ja lavastuse nimi on Graal. Lisaks kuuldud teatriuudistele olgu meie kuulajate tähelepanu juhitud sellelegi, et homme, 13. septembril on uue hooaja juba teine esietendus raadioteatris. Eetrisse jõuab Taani autori Erlingebseni kuuldemäng reis rovskyljesse. Selle on lavastanud Astrid Relve. Helirežii pärineb Külli tülilt ja muusikaline kujundust hilja Vahurilt. Loo peaosalisi kehastavad Elle Kull ja Tõnu Kark. Kuuldemäng algab vikerraadiost kell 15. Null viis. Nüüd aga jätkab Saadet kunsti teemadel. Kerttu Soans. Sel sügisel tähistatakse kunstiakadeemias metallikunsti eriala 70 viiendat aastapäeva kultuuri, ka stuudios on metallikateedri juhataja Kadri malka. Juba on need üritused, mis on pühendatud sellele juubelile alanud ja need on planeeritud teil järgmise aasta kevadeni. Alustanud oleme autoriõhtutega. Need on siis Eesti ehtekunsti metallikunsti tutvustavad õhtud 10 autorit ja toimuvad kolmapäeviti eriala töökojas kunstiakadeemia peamajas esimesel korrusel ruum 112 ja kõik on sinna oodatud ja üks esimene õhtu on meil ära olnud rohes Raumeni autoriõhtu. Ja me jätkame siis 23. septembril igakonnaga. Kuidas need on korraldatud, need autoriõhtut? Nad on mõeldud sellisena, nagu autor oma esitlemist ette kujutab, et see võib olla täiesti täiesti Ta kas vestluse vormis, kas slaididele rohkem tööde näitamisele põhinev see jääb autori otsustada, selles on selle asja võlu ka, et kõik inimesed on erinevad, kõik õhtud on erinevad, Eesti ehtekunst on ju just tuntud selle poolest väikesel maa-alal on nii palju noh, nii mitmekesine annete annete skaala, väga-väga erinevaid andeid, aga suhteliselt väikese rahva kohta. Ja seda me püüamegi rõhutada. Tahtsingi küsida, et mille järgi te valisite välja need 10 ehtekunstnikku, kes mahuvad sellesse autoriõhtute kava? Meile on kateedri kogu selleks puhuks, kuidas te kutsutud ja me pidasime mõttekaks, et võtame professor Ameerituste hulgast auväärsed esindajaid, korrušeesid vanu tegijaid, väga suurte kogemustega tegijaid ja ka päris noori, äsja lõpetanud kunstnikke, kes on juba ennast näidanud, kes on endale juba nime teinud ja on ka jälle täiesti täiesti teistsuguse käekirjaga. Kui kunstnik tunneb, et ta võib olla päris üksi, ei taha seda autoriõhtut läbi viia. Milliseid võimalusi te olete siis veel? Pakkunud, et ta võib endale võtta abiks, keda ta nüüd vaid soovib ja rahunen kutsus kunstiteadlase hinge teleri ja Rein Mets, ma tean, esineb koos Ebe Nõmberg ja kunstiteadlasega ja osad autorid siis on, on plaaninud tulla kahekesi nagu Juta Vahtramäe. Et meie väga teenekad, kõvel hiired ja on ka neid, kes tulevad üksi. Autoriõhtud on üks üritusi, aga siis on teil veel igasuguseid muid asju sellesse ajavahemikku planeeritud. Me kavatseme koostada ka näituse ja sellega kevadel kunstihoone galeriis avatama näituse põhimõteteni tuua, kus siis olnu ja, ja praegu olev ja, ja mitte sellises arhivaarses järjestuses, vaid püüda just tabada neid vaimselt kokkupuutepunkte, mis on olnud omal ajal ja praegu ja nende põhjal siis see asi komplekti. Ja veel on teil kavas under välja raamat jah, trükis ja meil ei ole ju ka tegelikult õieti ei olegi ühtegi ühtegi plekist, nii et see oleks taoline kokkuvõttev, mitte album, aga tarbeteos, kus on näha olnud ja kes on seal kunagi õppinud, meil ei lõpetanud peale sõjajärgsel perioodil on lõpetanud üle 250 inimese ehtekunstniku ja siis seda võib siis nimetada metallikunstnik või sepp või monumentaal kunstnik ja ennesõjaaegsele kunsttööstuskooliaegsel perioodil lõpetas 16 kunstnikku, siis oli eriala, spetsialiseerumine oli veidi veidi teistsugune, seal Email filigraanne, selliseid justkui kitsamad võimalused spetsialiseeruda ja sõja ajal oli osa, kes ei lõpetanud kaheksa inimeste olude tõttu lõpetamata, nüüd ligi 300 inimest, kellest muidugi suur osa on olnud teisest rahvusest, vahepeal elasite kaheksakümnendatel oli see protsent. Ja siis tegelevad nooremad tudengid. Kuidas te salvestamisega esimese teise kursuse tudengid on käinud lindistamas mälestusi kunstnikelt, kes on omal ajal teinud ja, ja võib-olla ei ole kunstieluga enam praegu seotud, on niivõrd eakad, aga väga huvitavad ana Taanid ja väga hea mäluga ja väga-väga särava sellise väljendusega. Seal tehakse ka. Praegu on metallikateedri olukord, kui palju seal praegu on välismaalasi ja palju üldse. Praegu õpib tudengeid põhiõppes 22, meil magistrandi üheksa iis tudengid saama iga aasta foto. Konkurss on püsivalt suur, kuigi meil on näiteks üks eksam rohkem kui teistel erialadel möllanud saada. Tudengikandidaat näeb ette, et tal on üks lisaeksime, aga ta siiski tuleb neile. Ma usun, et see näitab, et soov on ikka üsna kindel. Väga hea pilt on selles mõttes, et taoline selline kõrge vaimne Theo potentsiaal, mis on seal kogu aeg olnud, see on ka praeguseni on üleval ja õpetaja kõrval võetakse taolisi hapa tõeliseid, loomingulisi projekte, mis annavad kokkupuutevõimaluse reaalse kunstilugu sellega, millega peale lõpetamist inimene hakkab tegelema. Ja välismaalaste hulk pidevalt on vähenenud. Soovijaid on, on, on jätkuvalt ja me oleme saanud vastuvõtu ka, aga meie võimalusi piirab asjaolu, et meil on igal tudengil oma isiklik kullassepatöökohta. Ei saa panna sinna ruumi kullassepatöökotta rohkem inimesi, kui, kui on neile kullassepatööpaiku. Ja see on muidugi luksus ja see on, see peab nii olema. Inimesel on oma koht. Me oleme oma jõududega ära remontinud ruumid, seal on ka haruldane, ma arvan, tänapäeva tingimustes, noh, on kaks võimalust, kas jääda ootama, kui keegi seda teeb, või teha seda ise ja me oleme otsustanud teise võimaluse kasuks. Loominguline tegevus on ka ärevust. Võimas, sest kui vaadata omal ajal võib-olla ei olnud võimalusi ka, aga ei olnud ka söakust, et praegu juba neljanda kursuse tudengid magistrandid esinevad näitustel, mis on ikka väga nimekad. Hetkel on väljas nende väljapanek Hollandis Marsee galeriis, kus on kaks kuud avatud Noorte äsjalõpetanute meeste kunstnike töödest näitus ja see on juba, ma, ma usun, nende stardipakuks väga suur asi ja avatakse Helsingis avatakse septembri lõpus rahvusvaheline ehtenäitus, kus on ka seitsme meie Meie tudengitööd disaini muuseumisega esinduslikkus kollektsioonis näha. Ma pean oluliseks, et sellised õppetöövälised loomingulised impulsid hoiavad kael nagu pingetele. Järgnev jutt on aga mõeldud neile, kes veel ei ole endale nii kindlat eriala nagu metallikunst valinud, kuid keda huvitab kunstimaailm üleüldse ja kes võib-olla kunagi ka ise kunstnikuks. Haavad jätkab Anne Parksepp. Eesti kunstimuuseumipedagoogikakeskus alustab oma neljandat hooaega Eesti kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk. Te olete ette võtnud ühe väga tänuväärse töö. Ja mul on ka hea meel, et see on juba neljas hooaeg ja et me selle lastega noortega töö ometi ükskord käivitada saime, kuigi neljas aasta tähendab juba, et meil on ka mingid praktilised kogemused olemas ja me teame, mida me tahame ja mida me teeme ja nii nagu tavaliselt oleme korraldanud septembri alguses ka kõigile huvilistele infopäeva, kus me räägime, mis on meil plaanis ja mida me oleme teinud ja sedasama me tegime ka täna Omalt poolt. Ma tahaksin küll öelda, et eelmine hooaeg oli selles mõttes väga, väga tore, et me saime lõpuks lahti sellest pikaste lohisemas akadeemilisest imest. Eesti kunstimuuseumipedagoogikakeskus koostöös lastega ja disaineritega leidsime sellele uue nime ja uue disaini oma logoks. Ja nimi on siksak, minu meelest igavesti vahva nimi, ta on selline reibas ja rõõmus ja, ja ühendab nagu seda tööd, mida me teeme oma muuseumides ja filiaalides ja lastest ja koolidega. Kuid Ma arvan, et kogu sellest tegevusest räägib täpsemalt nüüd meie siksakki juht, kuid omalt poolt lisaksin, et järgmise hooaja võib-olla üks suuremaid ettevõtmisi, mis puudutab lapsi, aga mitte ainult lapsi, vaid vaid muuseumite ennast, võib-olla siis üldse Tallinna linna on, et teatavasti Kadriorus Kunstimuuseumi, Kadrioru lossikompleksis lossi ennast juba restaureeritakse ja kõik kõrvalhooned on juba restorani häiritud, kuid ainult üks nendest hoonetest siiamaani jäänud või restaureerimata, see on siis Weitzenbergi 26 a, see on siis selle vana vahimaja taga, mille me avasime sellel kevadel või, või tegime ka nii-öelda ilusasti valmis. Ja me oleme otsustanud selle hoone anda tulevikus laste käsutusse, meie siksak stuudio saab oma ruumid, kus on võimalik arendada kõikvõimalikku tegevust, sest siiamaani oli see töö siiski Sally stuudio ruumides, sest me oleme sallile väga tänulikud, et seal midagi saime ja aga selle eest läksid meie tegevused väga sassi. Isenesest sisuliselt pole sest mitte midagi, sest töö toimus ikkagi lastega nii siin kui seal, aga pole midagi parata, eks me tahame olla konkureerivat ja see on selles mõttes väga tore, et Annely Köster ühtepidi nüüd Sally stuudiote teistilisiksakkija konkureerib pidevalt iseendaga. Aga aga see selleks, Weizenbergi majake saab valmis arvatavasti järgmise aasta lõpuks ja paralleelselt koos Kadrioru lossiga ja ma arvan, et selle avamisest tuleb suur rõõmus sündmus lastele ja täiskasvanutele. See on üks väga tore näide sellest, kuidas on võimalik mitu asja ühendada ja sõbralikult läbi saada ja lastega tegevuses ei saagi see asi kuidagi teistmoodi olla. Annely köster need aastad on tõestanud, et kunstiõpetajatele lasteaednikele on sellest tegevusest siin palju abi olnud ja lastele rõõmu. Ainuüksi Tallinnas on Eesti kunstimuuseumil tervelt seitse filiaali. Ego hilijal korraldab aastas vähemasti viis, kuus näitus, kui mitte Ena ja selleks, et lapsed ja noored kõigest veelgi enam tahaksid osa saada tuleb sellest sügisest uus projekt, meil, mille nimi on muuseumi sõbrakaart ja muuseumi sõbrakaart, on selline kaart. Muuseumi sõbral võimaldab koguda punkte. Praegusel ajal on ju väga moes kõikvõimalikke asju lastel koguda küll Coca-Cola, korke ja küll tõmble pabereid. Meie paneme lapsed koguma siis muuseumis käimise kordi. Iga kord, kui laps või noor tuleb Eesti kunstimuuseumi mõnda näitust vaatama saab ta oma muuseumi sõbrakaardi tagaküljele kauni siksak templi ja kui ta need siksak templeid on kokku saanud ühe siksak aasta jooksul. Siksak aasta algas seitsmendal septembril ja kestab 15. juunini. Kui ta need selle siksak aasta jooksul saab kokku täpselt üheksa, siis on ta selle üheksa siksak templiga lunastanud priipääsme kunstilaagrisse, mis toimub augusti teisel poolel enne uue õppeaasta julgust. Ja siis on sellel tõeliselt toredal muuseumi sõbral võimalus juba mitte ainult kunsti vaadata ja uurida vaid ka ise kunsti luua meeldivas keskkonnas ja nii et kunsti loomine ja puhkamine omavahel kenaks tervikuks on kokku seotud. Käesoleval aastal on meil plaanis lisaks kohalikele üritustele lastele ja noortele üks väike välisprojekt nimelt toimub oktoobri lõpus Göteborgis teine Põhjamaade muuseumimess mis sel aastal vähendatud just laste ja noorsootööle. Ja sinna lähed välja Eesti muuseumiühingu ekspositsioonis ka Eesti Kunstimuuseum. Ja me loodame, et sellest messist saab alguse nii mõnigi huvitav ühisprojekt Põhjamaade muuseumitega mis ei tähenda kindlasti mitte ainult metoodiliste materjalide vahetust, vaid ka õpilasvahetust. Kui te kohtusite kunsti õpetajatega, jagasite neile päris palju huvitavat teavet. Palju pabereid ja teavet ja nüüd kõik need kunstiõpetajad ja haridusosakondade töötajad, kes infopäevale jõudnud neil on võimalik saada seda informatsiooni Eesti kunstimuuseumi peahoone, rüütelkonna hoone kassast, mis asub kiriku plats üks või siis meie pedagoogikakeskusest Vene tänav 27 ja Eesti kunstimuuseumi programm ei ole sugugi mõeldud ainult väga väikestele algklassilastele. Meil on päris palju huvitavaid pakkumisi ka gümnaasiuminoortele ja teatavasti on ka riiklik õppega gümnaasiumidele üsna rohkelt täis kunsti ja kultuurilugu ja ma arvan, et see on õpetajatele päris hea võimalus tuua oma kunstiajaloo tunnid kunstimuuseumisse ja lasta siin teatud teemadest ja ainevaldkondadest noortele kõneleda juba omale väga sügavatel spetsialistidel. Ja nüüd on käes aeg tutvustada lähemaid muusikaüritusi, seda teeb Ivalo Randalu. Jätkame Eesti kontserdi algava hooajavaatust ERSO ja üldse orkestrimuusika, samas on see juba tehtud siit päris sobilik edasi minna festidele ja sarjadele, sest esimene neist algab ja lõpebki vastavalt malm ja Jötebori orkestri kontsertidega, nimelt sarjas Rootsis see aeg. Selle ülejäänud neli üritust jaotuvad nende kahe vahele sügise ja kevade vahele. Ja on kammerlikud. Külla tulevad Bobostenson, trio, klaver, bass, löökriistad, seega džässkeelpillikvartett, Alggrupp, ABBA jõulukavaga, seega pop ning bariton Ollep Airsson, kes esitab Schuberti tsükli Ilus möldrineiu, ent mitte klaveri-i kitarri saatel. Mis, kui kena nüanss iseenesest huviäratav. Kui siin juba mitte akadeemilist sai mainitud, siis ütleme ja et tagasihoidlikul moel jätkatakse krae jätsiga. Ja tähele pandavamaksilmuseks on selles reas muidugi Aleksei Panther diabovi 70. juubeli tähistamine, kontsertidega mitmel pool Eestimaal. Ka ikkagi festivalid, ühe esimesega neist tähistatakse novembri viimasel dekaadil 20 aasta möödumist esimesest varajase nüüdismuusika festivalist. Võimas on see, et kõik toonased kangelased astuvad taas. Aleksejev Piima, Natalja Gutman, Gidon Kremer, jutatianatrinud jänku pluss Ortuslased ERSO Tamm, Moskva annab vanamuusikaakadeemia. Kremer vaatab Baltika ja Ivan Monicketti baas Pärts hetke Kubai tuulina tantseeni vasks Martöönov, Silvestrov, lõõdozlovski, Mozart ja teised. Jaanuari lõpus, seitsmenda veebruarini viiakse läbi Tallinna 10. barokimuusika festival. Nimetagem siinkohal vaid külalised. Need on vaimuliku muusikana kombel tavania kortsikalt. Inglise varajase tantsuansambel taim, taans gruusia varajase muusikakoor Rustavi amsterdami barokkorkester Concerto 91 Londoni konsorto Music Jachis Haanja varajase muusika ansambel Hesteeri on 20 mitmed vokaalsolistid Hollandist ja Hispaaniast ning taas ka Gustav Leonhard käe klavessiini ja köiken röödil Aleksejev piima, klavessiini ja mitmed-mitmed teised. Ja arvan, et taas oleks kommentaarid nende nimede juurde liigsed. Aprill toob endaga kaasa teised klavessiinipäevad, sisuks saksa ja prantsuse muusika. Peakülaliseks on siin popan, asperen Amsterdamist, mängib Bachi ja teeb meistriklassi. Pariisist tulev Pier anta. Goldbergi variatsioonidega aga temalt tuleb meistriklass. Soomlasi esindab Yucadjeen suu, meie omi, Imbi Tarum ja Marju riisika ning ansamblitele ja noortel on veel omaette kontsert. Üsna meelega jätsin viimaseks mainida esimese rahvusvahelise pianistide festivali over 98 sest toimub see juba oktoobri lõpul. Alustatakse uue generatsiooni kontserdiga, kaheksase esineb teria, lõpetab siin Ando Nahkur. Edasi nüüd vaid nimed, mis kõik resoneerivad või kui veel mitte, siis leiavad resonantsi. Need on Antreikav Riivov. Ma ei teagi hetkel, mis maata esindab, või on ta maailmakodanik. Peeter Paul. Peterburi, Kalle Randalu Frederiku Leen Rootsi, Aleksandra Joosep ees. Nils Moortensen Norra, Mati Räkk Kallio Soome, Marko Martin kuppidend Katsa aris Prantsusmaa, Kreeka, Küprose pärit Rumees. Son Lill Inglismaa ja Rose härra, Prantsusmaa ühtekokku 13 kontserti, paarikümne pianistiga. Niisugust klaveripidu pole Eestis varem olnud. Ning peale isiksuste kui palju muusikat läbi kahe ja poole sajandi. Klaveriõhtuid jagub läbi hoo ja ülemaaveel küllaga, samuti tohutult igasugu kammermuusikat ja muud selle kõigega ka. Jätkame nädala pärast. Tänaste kultuuriga ja teemad on ammendatud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.