Kultuuriga ja. Tere päevast tänasest saates tuleb jutuks tsensuur ja enesetsensuur Pärnus toimunud selleteemalise konverentsi taustal. Meie hõimurahva liivlaste ajalugu ja selle uurimine VEEL tutvume sel nädalal avatud rakukeraamikanäitusega muusikasõpradele räägime toimuvast Tamula järve muusikast ja ka teistest lähiaja muusikaüritustest. Ning saate lõpetab ülevaade sellest, kuidas tähistavad sakslased tänavust tippkultuurisündmust Johann Wolfgang von Göte 200 viiekümnendat sünniaastapäeva. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Alustame helilõiguga Pärnust, selle saatis kultuurikajale Viktor Kaarne. Pärnu uue kunsti muuseumis toimus lõppeva nädala kolmapäevast kuni reedeni rahvusvahelise aktinäituse mees ja naine raames konverents, tsensuur ja enesetsensuur täna, 10 aastat hiljem. Konverentsil püüti lahti mõtestada, mis on juhtunud kirjanduses, kunstis, filmis ja meedias viimase 10 aasta jooksul ning analüüsida, kas poliitiline vabadus on toonud kaasa ka tsensuuri vähenemise või tugevnemise. Konverents algas kolmapäeval näituse tsensor Soosaar avamisega. Tegemist on väljapanekuga aktinäitusele mees ja naine saabunud töödest, mida Mark Soosaar ei pidanud sobivaks eksponeerida. Näitust kommenteerib Mark Soosaar. No mul on äärmiselt hea meel, et Mul on õnnestunud tsenseerida üht selle sajandi suurimat kunstiteadlast Edward lossis Messi, kes on üle 100 põhjalikku kunstiteadusliku uurimuse kirjutanud välja andnud palju raamatuid kaasaegsest kunstist ja neid 66. eluaastal on temast saanud silmapoistefotograaf ka pooled tema fotodest, mis ta kinkis Meie Pärnu uue kunsti muuseumile, nimelt on tal kinkinud haruldase komplekti 41-st fotost 40 fotot siis marmorkujudest, Ermitaažis ja kuulsates Itaalia muuseumites briti muuseumides vahelduvad meeste alasti kehadega. Nendest fotodest umbes pooled ületasid ka minu taluvuse piiri ja nad on siis välja pandud siin näitusel tsensor Soosaar ei soovita. Ja siin on ka tsenseeritud Laapin, siin on tsenseeritud Tom of Finland, kelle üsna räiged meeste pornopildid jäid välja panemata, kuigi heauskne Tom of Finlandi Fondi juhataja Los Angelesest. Samuti tsenseerisin ma Éric rolli Ameerika fetišisti, kelle töödest umbes pooled jäid suvel välja panemata, kuna nad minu arvates jõuavad juba sinna pornograafia valdkonda. Aga tõepoolest see piiri tõmbamine pornoga ja vägivalla ja siis noh, niinimetatud normaalkunsti vahel on ju väga subjektiivne ja raske ja meie seadusedki siin palju ei abista, sest et selles regioonis rakendatakse põhiliselt järelkontrolli ja mitte eelkontrolli. Aga meie tsensuuri konverents on just üles kutsutud selleks, et tõepoolest me rakendades enesetsensuuri ei lõikaks endal siiski silmi kõrvu peast ära, nii et me muutume pimedaks, kurdiks ja tummaks ja lõpuks nagu siin ühel plakatil, Ki on väljas, muutuksime kapsa peaks, kes ei näe, ei kuule mitte midagi, sa ütlesid siin need ületasid need teosed sinu talutavuse piiri, kus on see piir või või mille järgi sa selle piiri tõmbad. Vot selle piiri on tegelikult tõmmanud minusse kasvatus ja, ja, ja, ja teadmised. Ja võib-olla ka mingil määral kogu see kultuuriline kontekst, milles me elame. Sest tõepoolest Ma jätsin välja panemata mitte ainult need pildid, mis minu isikliku taluvuse piiri ületavad, aga ma siiski mõtlesin ka Pärnu linna elanike ja külaliste peale ja ega teatud esteetilistel ja mõnes mõttes isegi eetiliste normide peale, mis meil valitsevad, sellepärast et kunstinäitus ei tohiks kedagi haavatega solvata. Tõeline kunst peab ikkagi edasi kandma ilu ja, ja inimlikke väärtusi. Tänane konverents kannab nime tsensuur ja enesetsensuur. 10 aastat hiljem. Räägi see pealkiri lahti, tegelikult tsenseerimine ju kogu aeg ennast tsenseerima näiteks siis, kui me kodus süüagi seeme ja mõtleme, kui palju soola sisse paneme, kui palju pipart ja nii edasi selle pärast, muidu me oleme ka välja kuulutanud selle õunakookide küpsetamise võistluse, sest et kui Pärnu koduperenaised reedel meile toovad oma õunakoogid hindamiseks, siis tegelikult on nad ju mõelnud, mida nad endast teatada tahavad selle googli kaudu. Et tegelikult kõik, mis me teeme, mis on nähtav, aimatav tajutav teiste poolt, et seda me ju kogu aeg tsenseerima. Ja kahjuks ma pean ütlema seda, et me, eestlased, oleme natuke liiga tagasihoidlikud, ei ole piisavalt avatud, me liiga vähe teatame tõde endast, me püüame anda endast märku, et me oleme keegi teine. Me teame, Eestis on olnud perioode, mil eestlased ei tahtnud olla eestlased, tahtsid olla sakslased. Osa meist on tahtnud olla venelased. Praegu väga suur osa meist tahavad olla ameeriklased ja neid, kes tahaksid olla tõelised ehtsad eestlased, ega neid nii väga palju ei ole, kui võiks olla. Mis tähendab olla eestlane, tähendab olla see ainuomane ja sellest ka julgelt maailmale teatada, et me oleme niisugused, millest tuleb juttu siin konverentsil ja kes on need esinejad, kes sellest konverentsi tööst osa võtavad. Edward lossis messi ma juba nimetasin. Temale sekundeerib Londonis ilmuva väga populaarse üle maailma väga populaarse ajakirja Index Ansenship peatoimetaja džudit Vaidal hool. Sellest ajakirjast muidugi teame me vähe, sellepärast et me elasime ju tsensor riigis ja see ajakiri üle selle riigi väravat ei pääsenud. Aga nüüd see ajakiri on ka otsapidi Ida-Euroopas ja nopitki neid nii tsensuuri kui enesetsensuuri näiteid, nii et kõik on tere tulemast. Kellel vastavaid näiteid on, siis on Elizabeth Ulsson, ta räägib sellest, kuidas ta tõmbas piire oma kuulsa näituse Eke homo loomisel enda sees. Tartu teadlane Maarja Lõhmus räägib mütoloogia ja tsensuuri enesetsensuurivahelistest seostest. Leonhard Lapin astub üles toreda ettekandega enesetsensuurist Eesti kunstiruumis ja Peter linnap täiendab seda ise. Ma kavatsen rääkida meediast ja meediatsensuurist olektilbergs üks Läti tuntumaid kunstnikke. Kõike tuleb siia tuleskulptuuri looma ja räägib ka sellest, kuidas toimib enesetsensuur Lätis, nii et ettekanded on mitmeid huvitavaid ja ja ma loodan, et paljud osavõtjad võtavad siin veel sõna ja läheb võib-olla isegi ägedaks diskussiooniks. Aga ikkagi tahame rõhutada seda, et mulle siiski meeldib üks ilus eesti vanasõna, et kõike, mida sülg suhu toob, ei pruugi välja öelda ühelt poolt avameelsust, teiselt poolt väga tugev enesekontroll. Konverentsi raames toimub ka mitmeid muid üritusi. Koogi küpsetamise võistlust sa siin juba nimetasid, mis on veel tulemas. Need konverentsist osavõtjad maalivad ka autoportreid, nad mitte ainult Emaali, vaid nende käsutusse antakse liivrannaliiv. Sobib savi, sellele tuuakse savi. Paljudel ma näen, fotoaparaadid kaasas, Jaapleksivad endast pilte ja eks me siis näeme, mis sellest kõik välja tuleb. Nii et 25. augustil me kavatseme siis avada ühe uhke autoportreede näituse, mille nimeks on ma tunnen end paremini, kus muide on ka kuulsate eesti vanameistrite autoportreed Juhan muks, Eduard Wiiralt, Evald Okas oma noorpõlves ja Voldemar Väli, nende autoportreed on meil siin juba kohal ja olemas, nii et et ühelt poolt eesti autoportreelugu ja, ja tänapäev. Ja teine näitus tuleb ka veel 25. avamisele. Eesti keraamikute liit paneb kogu meie maja täis, siis potte, panne ja kruuse ja tasse ja ja kõike seda, mida savist vormitud on ja muidugi mitte ei ole see ainult rakenduskunst, vaid ka on seal keraamilised skulptuurid ja ja ma arvan, sellestki tuleb üks igavene uhke näitus. Augusti keskpaik on käes, on tehtud ka kokkuvõtteid, kui palju publikut jutt on käinud siin Pärnu uue kunsti muuseumis näitustel? Erakorraline suvi on toonud kaasa erakorralise külastatavuse. Nii et ma tean, et see külastajate arv on juba kaugelt üle 10000 ja ja tibusid loetakse muidugi sügisel, ma arvan. Kui pühapäeva õhtul 22. õhtul kell kuus kõik meie näitused avatakse tasuta või jätkavad tasuta kuni esmaspäeva hommikul kella üheksani, siis. Ma usun, et teiste pärnakate ja Pärnu külaliste hulgas jõuavad ka pärnu kirikhärrad vaikselt kusagil hommikupoole ööd siin uue kunsti muuseumis ära käia ja vaadata siis seda kuulsat Eke homo näitasid, mida nad nii kõvasti kritiseerinud on. Nagu Mark Soosaar oma jutus ka mainis, kuulutas Pärnu uue kunsti muuseum välja õunakookide küpsetamise võistluse. Küpsetiste ilu ja maitset hindasid reedel konverentsi viimasel päeval konverentsist osavõtvad kunstnikud ja kunstiteadlased, välja anti peaauhind 1000 krooni ning viis ergutusauhinda. Liivlased on küll meie hõimurahvas, kuid ega me nendest ausalt öeldes eriti palju tea põhjust liivlaste ajaloost ja saatusest rääkida andis möödunud nädalal toimunud üritus, mida vahendab Mari Tarand. Liivlaste rahvamaja, mis asub Lätis, Maderbes liivi keeli ires sai 60 aastat vanaks. 1939. aastal hõimurahvaste soomlaste, eestlaste ja ungarlaste toel valminud majas on jälle elav hing sees. Iga-aastasel Liivi pidustusel olid nagu alati Liivi sõbrad Eestist eesotsas keeleteadlaste Edward vääri Tiit-Rein, Viitso ja Mati hindiga. Kultuurikajale rääkis keeleteadlane Toomas Help. Üritus ise oli väga kena väga palju rahvast nagu üks 60 aastast samas kohas esinenud inimene ütles rohkem kui tol korral, kui seda maja avati. Suurem osa rahvast tuli Ventspilsist Riiast ja Eestist. Aga oli ka palju soomlasi, sest üks päev enne Liivi rahvamajapidu pidi seal pulmi meile paljudele tuntud Tuglase seltsi. Ja inimene Tapio Mäkeläinen abiellus liivi tüdrukuga. Liiv, vii püha on ju igal aastal suuremal või vähemal määral peetud ja ka möödunud aastal oli seal väga pidulik. Möödunud aastal oli kohal nii Läti kui Soome presidendid. Ja üldse tundus ka sel korral, et lätlastele siis mitte ainult lastele, vaid ka lätlastel on see Liivi randmed selliseks võtmeks, mille abil ennast rohkem Põhjamaade ja Eestiga siduda poliitilised nähtavasti seda ka väga soovitakse. Seekord olid kohal peale Liivi liidu tegelaste kohalike vaimuinimestega Eesti, Soome ja Rootsi saadikud. Ungari aukonsul. Liivi küsimust on väga mitut pidi käsitletud, üks viis on vaadata väga pessimistlikult, et see on üks meie sugulasrahvas, kes on olude sunnil nii-öelda väljasurnud või suremise äärel. Mõned usuvad, et Liivi asi kuulub ainult minevikku ja uuritakse teda nii-öelda ajaloolises plaanis, et kõik, mis veel on üles korjata ja nii-öelda konserveerida teised usuvad liivlaste tulevikku ja kolmandad ütlevad jälle, et see on naiivne uskuda, et nüüd ühest-kahest-kolmest viiest või 10-st liivi keele oskajat või kui mõni noor neide õpibki ülikoolis liivi keelt, et sellest neid mingisugust uut liikumist tõuseb. Aga missugune on teie seisukoht keeleteadlane Toomasele? Ma arvan, et ma tahaksin kahte asja rõhutada. Esiteks siiski seda, et see uus rahvuslik tõus, mida liivlaste puhul esile tuuakse, ei ole siiski nii juhuslikult välja mõeldud asi, kui ta võib-olla esimesel pilgul tundub see suur aktiivne tegevus, mida ajakirja liivli liiblane ümber tehakse ja mille üks võtmefiguure on Tartus ülikooli lõpetanud. Esimene Liinlane Valt Ernštreiti, et see liikumine siiski tõsiseltvõetav asi, nad on paari aastaga teinud väga suure töö. Teine asi, mida ma tahaksin rõhutada, on see, et me peaksime Liivi küsimus võib-olla natuke rohkem ka lätlaste positsioonilt vaatama. Meie arusaamine on ikkagi nii, et lätlane ja liivane, need on kaks eri asja. Mina üsna leto. Filse inimesena tahaksin rõhutada seda, et läti rahva eneseteadvuses peetakse iirlasi üheks hõimuks, kellest lätlased ise välja kujunesid. Loomulikult ei saame õigustada seda, mida tehti kahe sõja vahel liiblastega ja kuidas nende iseolemist Läti võimude poolt maha suruti. Aga tänapäeval, ma, ma arvan küll, et Liivi rand sellise sümbolina, et kunagi on Lätis elanud palju liivlasi on võimalus, mille abil me Eesti ja Läti suhteid saaksime veelgi tugevdada. Ja nüüd nendes oludes, kus eestlaste lätlaste omavahelised suhted on üsna head ja võib-olla polegi varem kunagi nii head olnud. Nendes oludes võib-olla oleks mõtet seda liivi asja natuke kasutada ka Eesti-Läti suhete parandamiseks, kuna lätlaste poolt on tõesti näha, et praegusel ajal liivlaste vastu kellelgi midagi ei ole. Kas eesti ja läti keeleteadlastel on ühiseid mingisuguseid liivi uurimusi? Tähtsaim liivi keele uurija on Kersti boiko, kas on hariduse saanud Tartu Ülikoolis? Praegu siis Riia Ülikooli Läänemeresoome kateedri juhataja, keeleteaduslikust seisukohast on suurem osa, kelle uurimistehtud siiski Tartus. Ja Helsingis. Et esimene Lätis liivlaste kohta kirjutatud teaduslik raamat otse liivlaste kohta ilmus alles 1009 94. aastal. Teaduslikust vaatenurgast on muidugi eesti ja Soome tunduvalt asjast ees. Teine külg on nagu selline kultuuriline külg. Et loomulikult liivi rahvas on omaette rahvas ja tal on omad rahva õigused. Aga läti rahva enesekontseptsiooni seisukohast on siis liri rahvas üks hõime, kellest kujunesid välja lätlased ja ja mõnes mõttes on ju ka see positsioon arusaadav, eks liivlaste lätlaste tasakaalu küsimus oli ikka sajandite küsimus ja alguses oli ju teada, kogu see eelmise Liivimaa kubermangu lõunaosa jaotati kaheks liivi pooleks ja läti pooleks siis Riiast põhja poole. Kui me praegu sõidame Tallinnast autoga Riiga, siis me peaksime meeles pidama, et praktiliselt ma sõidan kogu selle oma reisi liivi alal Läti territooriumil. Ja viimased liivlased Liivimaal Sa olid välja nähtavasti möödunud sajandi keskel ja et need liivlased välja surid ja lätlased pealejaid. Eks ole ka hõimude ajaloolise saatuse küsimusega siin kellelegi keegi süüdi, oli vist raske öelda. Nõukogude võim on muidugi süüdi selles, et, et see kenasti arenema hakanud liivi kultuurielu, mis kolmekümnendatel aastatel Eesti ja Soome teadlaste abiga ja hõimulikumis abiga jalule aidata, et see pakku hääbus. Et seal tuleb uuesti alustada, aga eks meie elus on paljud asjad, mida tuleb uuesti alustada. Kas te ise liivi keelt natuke oskate, et demonstreerida, nii nagu keeleteadlane populariseerides võib näidata nende keelte suguluse mingisugust kaugust või lähedust? Mul on üks standardtekst, mida ma olen ikka ütelnud, kui on vaja, aga kui ma olen Liivi rannas seda liivi noortele ütlesin, siis nad ütlesid mulle väga suur aktsent, need, ma ei tea, kas ma julgen ütelda, ta on selline tekst, et kas me läheks randa, ütles vanataat kahele poisikesele, kes sõid oma leiva, viilusid. Agaming läheks randa, kiitis vanadavate mõlemad poisikest, kes Sult sõitentš leiba, viilini, pakandiinamad, kollekstil, kangemeroy, kas varsti peale seda läksid mõlemad üle kangru mereranda? Ja nüüd tuleb selline lause, kuidas nad jõuavad mootorlaevadest ette saada? Imestasid poisikesed, kui nad vaatasid, kuidas kajakad keelased. Kuule, jooduvad motoloojaiinias, sona imlist, Polakad, Vantlusku, kajakad, küürlist joodamis, Tiidum kašmiir, linde näppu, Megisi tyybini intena, memmepoja, nad peavad jõudma. Minul ei ole tugevaid tiibu, siis nad saavad hukka. Kultuurikoja stuudios on nüüd Kreeka Krist ringet tutvustada näitust, mis avati läinud teisipäeval Tallinnas galeriis sammas ja kannab pealkirja tuli vesi ja vasktorud. No vask, plaate vasktraati, aga vasktorusid või torukesi võib seal ka näha, aga tegelikult on tegu ju keraamikanäitusega. Ja see on tõsi, aga tuli ja vesi, need kaks vastandit, Need käivad tegelikult rakukeraamika juurde. Ja kui nüüd rääkida üldse rakukeraamikast, siis me saame rääkida ühelt poolt väga õitses tehnikast ja teiselt poolt tema buumist. Mis on üldse maailmas buum, mis on Eestis buum ja ütleme, kas või selleni kütused jama mooriks on olnud just rootslaste sopp rakukeraamika alal, mis toimus 96. aastal. Näitus ringles ka vabariigi ringi ja just seal osalesid mai ja Ursula Avasalu, kes nüüd tegelikult veavad seda krahh Kuu keraamikapisikut edasi Haapsalus. Kuna mõlemad on kunstiõpetajad, siis lastekunstikoolis toimub kõva keraamikategemine. Loomulikult see eeldab ahju ja ka nende selliseks tööks, hobiks ja kireks on see saanud seda ka nüüd näitab suurepäraselt see näitus, mis on hästi fantaasiarikas külluslik, põnevaid momente täis. Võib-olla vahemärkusena peaks vist ütlema, et sõnarakku ei tule mitte yhtegi sõnast rakk raku, vaid see on jaapanikeelne sõna, kuna tegemist on yldse jaapanitehnikaga. Jah, ja ta on dateeritud nagu kuskil 16.-sse sajandisse seotud teetseremooniaga ja valmistati teetseremooniatasse kanne peale. Ning tehnika on väga lihtne, teda sai teha puupõletusega. Oluline osa on just raku puhul see, et kõik vormid on oma asümmeetrilise võluga, Nad on kordumatud ja ütleme just selle eriti rakulikuks teeb just selle tule v ja suitsukiremäng kogu selle rakupõletuse protsessi jooksul. Protsess on väga lihtne. Ahjus, kus köetakse puudega, on ka keraamilised esemed sees, eelnevalt on asjad muidugi glasuuritud ja glasuur mängib seal oma rotid välja kõik mõeldavatest toonides, olenevalt lasuurist. Ja see suits annab siis teatud sellise tumeduse. Ning nüüd, kui raku võetakse välja ja ta visatakse veetünni sisse, toimub kergelt lasuuride pragunemine ja nii edasi. Tal toimub kiire jahutamine ja see tahk täidab nagu Need tekkinud vaatlesed, tekib ilus võrgustik Traclee moodi teine korter ja annab sellise tuhmi varjundi, mis on eriti omane rakuke raamikale. Ja seal kaugelt vaadates jäi isegi mulje, nagu mõned asjad oleksid metallist, Need karikad või seal aga tegelikult niuke keraamik. Ka just nimelt noh, teine asi, kui nüüd on kohad, mis ei ole glasuuritud, need jäävad siis sellised tumedad matid. Aga kõik on muidugi glasuuride valikust need metalli. Sellise efekti võib väga uhkelt kätte saada, niisama hästi ka sellise kirka, karmiinpunase või, või sellise omamoodi salatirohelise, olgu toonin ja need on, need on juste, selle keraamikasaladused. Võib-olla nüüd pisut lähemalt siis ka majja Ursula Haavasalu konkreetsetest töödest, mis seal näha saab? Mai haavasalu puhul nüüd võiks öelda, et tema tööd on nii materjalilt kui ka visuaalselt hästi postmodernistlikud esitletud. Selle kollektsiooni põhiosaks ongi ruumilist Skulpturaalse seinaobjektid ja neist segunevad siis rakukeraamika ka kogu oma protsessiga mikroskeemidega. Ning hellonistlik torso rikkaliku dekooriga, mis on omane just loodusrahvastele ja kokku ta moodustab selliseid küllusliku ja väga huvitava terviku art. Nüüd Ursula Haavasalu puhul. Eks neilgi ole nüüd omamoodi ema-tütre suhe välja Ursula väljapanek, põhitellijana üles ehitatud, kõik mõeldamatu idamaiste varjunditega ja märkidega karikatele. Need on näitusesaalis üles seatud sellised kaskaadina. Ja neile sekundeerivad sammun, tee, poeetilise urbanistlikud objektid nagu lambid. Kell peegelvaatamist on palju leidlikkust ja fantaasiat nendelt puudu ei ole tulnud. Ja nii postmodernistliku rakukeraamika lähenemist. Me galeriis ei ole varem olnud, kuigi on olnud väga uhke näitus just Elna Kaasiku ja Ingrid Alliku ühisnäituse nakkust. Ingrid tallik esindas väga kontseptuaalsel tasemel rakukeraamikat. Ja tol korral toimus ka üks jaapani teetseremooniat testgaleriis. Ja see näitus nüüd tuli vesi ja vasktorud. Kui kauaks jääb? See jääb nüüd vaatajatele avatuks veel 28. augustini. Jätkame kultuurikaja muusikateemadega kõigepealt üritusest, millest saab loodetavasti paljudele üks selle suvemeeldivamaid elamusi, räägib Hedvig Lätt. Võrus toimub sellel nädalavahetusel Tamula järvemuusika festival. Täna õhtul romantikapäeval esineb maailma üks tuntuim romantik Kriste paari koma ansambliga. Kõik teavad Chrysdebergi kõige paremini tema kuulsa laulu leedi in reed kaudu. Eile oli Tamula järvemuusikal klassikapäev. Esinesid solistid Georgina, Luukas, Annely Peebo ja ka rühanen ja Tampere filharmoonia orkester. Klassikaõhtut juhatas maestro Eri Klas. Lähemalt räägib Tamula järvemuusika. Festivali peakorraldaja Peeter Rebane. Nüüd romantika päev ehk siis festivali teine päev, laupäev algab peale juba kell viis 30. Ehk siis 17 30 ja kestab, kella 11-ni on meil kavas kaks eesti mõist, esinejad, Evelin Saamuel ja Koit Toome oma uue kavaga. Ning siis peaesinejana Kristjan kes on vast üks tuntumaid romantikuid lugudega, nagu näiteks slaidi või mis siin ju sobi fokusseering jõugu eest, nõusak New York ja nii edasi ja nii edasi. Kokkuplaadis ta oma 17 albumit ja vist üle 140 loo. Miks just kutsuti Krista paagi esinema? Ma arvan, et tõste prügi esinema kutsuda oligi seotud sellest ideest tõesti kasutada seda kohta seda ilusat järve kallast, seda ilusat päikeseloojangut ja minu meelest üks paremini sobivaid artisti, keda üldse võiks Tamula nagu kesklinnas ja miljöös ette kujutada. Ja oli tema siia kutsumine kerge raske. No tegelikult oleme temaga juba poolteist aastat läbirääkimisi pidanud, ehk siis ammu enne seda, kui tekkis idee eelnenud talvel, õigemini siis Võru linnavalitsuse poolne algatus, et me võtaksime jälle muusika korraldamise sellest aastast enda peale. Me olime juba Göteborgi ka enne seda üle aasta läbirääkimisi pidanud ja siis me nägime tõesti sellist väga head võimalust ühendada selline ilus koht, romantiline sündmus ja tõesti maailma tipptasemel romantik, ballaadide, laulja. Ja noh, loodame, et sellest saab tõesti üks meeldejäävamaid suvesündmusi, sest Kriste köök kava ainult siis tema kava, maa soojendusesinejad, et ta on kolm tundi pikk. Kas Kristo Borg tuleb oma saatjaskonnaga ja oma tehnikaga või on tehnika meie poolt? Tehnika on igalt poolt selles suhtes peamine tehnika kvaliteet, mis kestnud löögile on väga oluline ja Kösti pöök saadud loomulikult oma tehnilise meeskonnaga oma bändiga ja loomulikult oma turvateenistuse ja isikliku lennukiga. Nii et ta maandub tegelikult Tartusse ja siis sealt edasi hoolitseme meie teha eest. Aga Ma arvan, et kogu ütleme, festivali põhiproduction ikkagi jääb meie firma peale. Ja see on vast selline kolmas suurem muudatus võrreldes eelmise kahe aastaga, sest eelmised kaks aastat nii palju, kui nagu kõik kohal olnud on rääkinud, oli väga palju selliseid, põhimõttelisi, lihtsaid, ebaprofessionaalselt, vigaseid, Mida me püüame sellel aastal vältida, kauaks? Christian jääb Eestisse? Praeguste plaanide kohaselt ööbib Eestis, aga kuna ta lendab oma isikliku tšeki peal, siis on seda väga raske ennustada, mis tuju tal parasjagu peale kontserti võib olla. Kas on peale kontserti ka mingisugune selline kokkusaamine korraldajate ja siis Kriste pargi vahel? Peale kontserti Tamula tuleb kindlasti eriline nagu kutsutakse miitel sõit ehk siis kohtumine Kriste köögi ja fännide vahel ning sinna kohtumisele tegelikult saavad ka 10 õnnelikku kontserdikülastaja. Ehk siis 10 daami, kes on riietatud punasesse ja kelle hulgast meie loosiõnn siis valib välja need, kes kes temaga kokku saavad. On tulemas ka kolmas päev sellel järvemuusika festivali raames kes seal esinevad pühapäeval. Kolmas päev on nii-öelda rahvapäev. Ehk siis algab kella ühest kuni kella poole neljani ja kolmandal päeval on kogu programmi ideeks kaks takti ette. Ehk siis tahtsime pakkuda ka põllumaa inimestele võimalust tulla festivalile tasuta. Ehk siis pühapäeval piletit ei ole. Ja kontsert koosneb kahest osast. Esiteks esinevad kaks takti ette selle aasta finalistid ehk siis Tanel Padar Lauri Pihlap, Kadi Toom, Eda Etti, Lea Teemets, Dagmar Oja, Kadri Koppel ja Kaire Vilgats. Ja teises osas esinevad läbi aegade kaks takti ette võitjad. Ehk siis osavõtjad Anne Veski sealhulgas Ivo Linna, Silvi Vrait ja Jaak Jürisson. Millised on tulevikuplaanid seoses Tamula järvemuusika kontsertidega ja festivaliga? No ma arvan, et see aasta on meil olnud väga palju tööd ja väga palju stressi ning me tõesti vaatame seda festivali rohkem viie aasta perspektiivis, ehk meie soov sel aastal on tõesti teha teda väga heal tasemel, vältida eelmise aastate korraldajate vigaseid pakkuda inimestele Sist tipptasemel maailma esinejaid ja ma usun, et eriti rohkem tipptasemele enam minna ei saa ning selles suhtes on, on see kindlasti vast Lõuna-Eesti jaoks ka üks positiivne faktor, et need kontserdid ei toimu mitte Tallinnas, vaid toimuvad või usk. Ja kindlasti väiksemad muudatused peavad action poole peal. Ehk siis see, et istmete aluse rannaliivakallakut on see aasta muudetud, et vältida ka kõige halvema õnne korral vee tekkimist siis lava paneme ristirannaga selleks, et tagada vaade ja kuulatavus kõigile kuulajatele. Kolmandaks on kõik istmed nummerdatud, nii et inimesed ei peaks šaakali kombel oma kohta taga ajama. Ja neljandaks on ka sel aastal videoekraani, nii et need, kes istuvad tagumises sektoris, näeksid ilusti lähiplaanis, mis toimub laval. Võib öelda, et kohtume teiega ka järgmisel aastal. Samal ajal. Kindlasti ja vähemalt sama huvitavate esinejatega. Teisi lähema aja muusikaüritusi tutvustab nüüd Ivalo Randalu. Meie nädal algab täna õhtul kell 20 Põltsamaa lossi õuel külalisega, kellest on küllalt räägitud, aga kelle trompetimängu võis Eestis esmakordselt kuulda alles läinud kesknädalal. Tallinnas peavad paike sõnade Sergei karistada, kov toob trompeti esile noote, mida pidin üle pea. Mängida ei saa. Põltsamaakava, mis tehakse koos ERSO ja Eri Klasiga. Avamäng Wagneri Nürnbergi meestel, lauljatest, Straussi vein, naised ja muusika ning polkad. Kuus Mendersoni viiuli, trompetikontsert ning Arbani Veneetsia karneval. Vihmavarjud võtke igaks juhuks kaasa, kuid suurema hirmuta, sest mullu, kui ümberringi 100., ei langenud lossi jõule ainsatki piiska. Homme õhtul mängivad Hortuslased Nigulistes Euroopa kahe milleeniumivahelist muusikat, see tähendab viimasest 10-st sajandist. Ja esmaspäeval kuuleb Estonias muusikat kahe viimase aastasaja vahelt teisisõnu meie sajandist, mis viidud ühise nimetaja alla ja see on lootuste lõpp. Bematus. Kavas Rahmaninovi romansid Bergi, Eravelli, Polanki muusika ning esiettekandes talli Tulevi trassi sulest. Muusika laulavad Monika Sutt ja Villu Valdma. Mängivad Urmas hulka lisavoodi teised ning Toomas Trass ja Mirjam Tally ise. Vastavalt orelil ja live-elektroonikale. Ja siis tuleb see väga oodata. Tõendami orkester dirigeerib Sakarja Orama riiulikunstnikuks on Elizabeth padja šviili. Esitatakse printsi süüt meri, Sibeliuse viiulikontsert ja Brahmsi teine sümfoonia. Meie ERSO ERSO-st on orkester küll vaid pisut vanem, kuid viimase paarikümne aastaga tõusnud üheksa tunnustatu maks üle Euroopa. Oma osa selles koosluses on kahtlemata ka Neeme ja Paavo järvil, kes on olnud esimene eelmisel, teine praegusel kümnendil nende nõndanimetatud esimeseks külalisdirigendiks. See tähendab, et põhitegijate kõrval on Järvidel olnud nii palju tööd küll, et oma tugev jälg orkestrile Ta mullusest on Birminghami orkestri eesotsas, niisiis Sakari Orama Soomest. See on muusikute võimas maa, mis toidab nii Euroopat kui Ameerikat, paljude dirigentide ja lauljat tega eriklassi sõnul isegi kümnete tenoritega. Tunneme Birminghami orkestrit põhiliselt muidugi nende arvukate plaatide põhjal, kuid nad on ka ise alatasa liikvel. Sel aastal mängiti juba Viinis, Lissabonis, Madriidis, Amsterdamis, Kölnis, Brüsselis, Münchenis, Zürichis. Kolmapäeval esinevad nad kell 20 Estonias, neljapäeval kell 19 Vanemuises. Näete, mis tähendab, et tartlased omale kõlbulikku saali said. Augustikuu ja seega Eesti kontserdid kogu tiheda suveürituste jada lõppeb Tallinna poistekoor. Reedel algusega kell 20 lauldakse nende meelissaalist Nigulistes. Tuleval laupäeval kell 19 Nissi kirikus juhatab ikka Lydia Rahula. Võin kinnitada Nende osalemine juuni lõpul žbaieli hiiglaslikus Toomkirikus ja Nürnbergi kahes suurepärases katedraalis. Toby säärtul kapjoratooriumites olid muljetavaldavad ka sealsele akadeemilisele publikule. Siis just oma sopranit tega. Nüüd kuuleme neid taas kui segakoori. Ja nagu öeldud, jõuab Suwemuske sellega lõpule, mis tuleb edasi, räägime nädala pärast. Ja nüüd nagu lubatud, väike ülevaade sellest, mis hakkab toimuma Saksamaal järgmisel nädalal. 28. augustil 1749 keskpäeval, koos 12. kellalöögiga tulin ma ilmale Frankfurdis Maini ääres. Taevakehade seis oli soodne, päike seisis Neitsi märgis ja kulmineerus selleks ajaks. Nii on kirjutanud oma sünnikohta mees, kellest ei saanud mitte ainult oma kodulinna kuulsaim poeg, vaid kõige tuntum saksa literaat maailmas Johann Wolfgang von Göte poeetide vürstiks kutsutu. 250. sünniaastapäeva auks ei anta Saksamaal küll ühtki keskset pidu, küll aga toimub mitmes linnas ennenähtamatu ürituste tulevärk. Küttesünnilinn Frankfurt Maini ääres ootab ümmarguselt 500 tuhandet külastajat arvukatele teatrilavastustele, avalikele lugemistundidele ja kontsertidele. Pidustuste kõrgpunktiks saab Göte nimelise auhinna üleandmine, mille tunnistajaks on liidukantsler Gerhard Schröder ja kirjanduslik bankett koos Hispaania kuninganna Sophie. Jaga kavaimaris millegi, et 20 kuueaastaselt oma kodulinnaks valis pauguvad järgmisel nädalal šampanjakorgid. Kirjaniku kunagises elumajas soovib Saksamaa president Johannes Rau lüüaklaase kokku kogu maailmast saabuvate köite austajatega. Väga palju tähtpäeva üritusi leiab aset ka Hamburgis, Berliinis ja Münchenis. Küüti auks loob pretsedendi Saksamaa Ringhäälingute liit. Nimelt tehakse selle rahvusliku suursündmuse puhul enneolematu kava muutus. 12. kellalöögil ei alga sugugi mitte keskpäevane uudistesaade nagu tavaliselt, vaid kaheksas ARD programmis kõlab kolm minutit Götellüürikat teostest. Luule ja tõde. Frankfurdi südalinnas aga algab samuti keskpäeval moto all köite elab grandioosne etendus pealkirjaga instseneeringu luule ja tõe vahel. Selle autoriks Šveitsi lavastaja Armin Brunner ning kaasa teevad ümmarguselt 570 näitlejat. Lisaks sellele etendusele mängitakse Frankfurdis mitmetel vabaõhulavadel stseene nõiduse õpilasest ja reinuvader rebasest. Veel võib tasuta külastada niinimetatud lõhna kabinetti ja nuusutada, kuidas lõhnas linn 250 aasta eest siis, kui töötaja ilmavalgust nägi. Mõeldud on nende legi, kes avalikul kuhugi üritusele ilmumise asemel eelistavad salamisi pealt piiluda. Rohkem küll erootikaärist tuntud peep-show kabiinides korraldatakse sel puhul kirjanduslik sõu. Frankfurdis paneb juubelipidustustele lõppakordi kontsert pealkirjaga, kuidas külas maailm kui Göte oli 77 aastane. Ettekandele tulevad niisiis muusikateosed, mis komponeeriti või esitati esmakordselt muusikaliselt väga heldelt 1826. aastal. Olgu lisatud, et Frankfurdis toimuva pidustused Unesco egiidi all peasponsor on aga Saksa pank ühe miljoni marga suuruse annetusega vaimaris kuhugi asus elama 1776. aastal ja kus ta 1832. aastal 80 kaheaastaselt suri. Pidutsetakse kohe kolm päeva järjest. Fond vaimari klastika korraldab 27.-st kuni 29. augustini igal õhtul piduliku vastuvõtumoto all imetleda Götet oma osavõtust. Esimesel õhtul on teatanud liidukantsler Gerhard Schröder ja paljud ministrid. Vaimari saksa rahvusteatrisse leiab neil päevil aset konverents teemal, mis on maailma kirjandus, esinejaid sellele tuleb nii Euroopast, Aasiast kui ka Aafrikast. Sissejuhatava piduliku ettekande peab prantsuse kirjanik Michel turnier. Hoopiski kirevam ja kindlasti ka vabam meeleolu hakkab aga tõenäoliselt valitsema kultuuri linnatänavatel, kus ühise pealkirja all viivat viivat pühitseme Götet pakuvad ümmarguselt 100 näitlejat 14-lt eriprogrammi küll absurditeatrit, lõunamaiseid, rütme, tulevärki, tsirkust ja avangardi paraadi. 1949. aastal, mil Saksamaa tähistas oma kuulsa poja kahesajandat sünniaastapäeva vastas keegi üliõpilane ajalehe arvamusküsitlusele. Iga lipsu ja nätsu ei peaks küll Göte järgi nimetama. Nüüd, pool sajandit hiljem ei oskaks 100 vist jahmatusest enam midagi kosta, kuna kõik mõeldavate Göte teemaliste suveniiride hulk näib ammendamatu ning kunst ja kitš pakuvad end välja sõbralikult teineteise kõrval. Kui soovite, võite omandada maailmakuulsa poeedi imiku luti ilustusena või käpiknukuna kipsist aia kujukesena või väikeses vedelikuga täidetud anumas, milles raputamisel hakkavad lumehelbed pöörlema. Saadaval on ka miniatuurne koopia vaimaris asuvast tuntud Kööde Schilleri mälestusmärgist. Selle põhja all asuvale nupule vajutamisel kummardavad mõlemad vaimuhiiglased viisakalt. Kirjanduslembesed daamid võivad aga tõmmata jalga sukkpüksid, mida kaunistab tsitaat Faustist, täpsemalt Gretcheni etteheide Faustile. Sa oled tark ja hea, kuid leige usu alal. Viimased kaks sõna jäävad küll ilmselt seelikuserva alla peitu ja võivad seega valmistada pettumuse mehe pojale, kes uudishimulikult seeliku alla piiluma hakkab. Väärikamatele suveniirikogujatele on mõeldud Göte portreega kaunistatud portselanesemete sari, milles ühtekokku 40 eri nimetust. Frankfurdis sobilikult Göte nimelisel tänaval tegutsev parfüümifirma Albreist Onliteraadile pühendanud oma lõhnaõli mis olevat kompositsioonilt õrn, romantiline feminiinne ja aadellik. Firma eelkäijate olevat noor Göte mitmeid kordi külastanud, otsides dialt kemikaale oma mitmesuguste eksperimentide ja värvikatsetuste jaoks. Seda hetke oli teatavastiga kastronoomsete saavutuste nautleja kasutavad juubeliaastal mõistagi ära paljud restoranid. Kuulus Laitsigi restoran auerbahhi kelder korraldab järgmisel laupäeval suurejoonelise Göte õhtusöögi, mille menüüs Literaadi lemmikroogasid nagu ulukipraed ja mitmesugused pasteedid. Joogiks aga pakutakse roosipooli. See olevat olnud Laidzigis laialt levinud keelekaste tol ajal, kuigi sealses ülikoolis piss. Vanuse kasvades hakkas Götjaga üha rohkem veini armastama ning võinud oma sõnul päevas kuni 22 klaasitäit ära juua. Göte nimelise veinitootmise üle peetakse tänapäeval vaidlusi. Parun Udofon. Brentaano leiab, et just temal on õigus seda teha, kuna tema suguvõsale kuuluvat Rain kau veinimõisa olevat Göte omal ajal korduvalt külastanud ja nende valgeris ling vein olevat olnud tema lemmik. Göte nimelise veini tahab aga müügile tuua ka üks Austria veinitootja väitis, et just vulka orus Anthaus valmistatud punaveini armastanud see kuulus mees sageli rüübata. Frankfurdi ajaloolane stabiine Hogg seletab, et säärane töötaja nime kasutamine müügiks pole siiski mitte viimase aja fenomen. Juba kirjaniku eluajal valmistati piparkooke ja maiustusi, mida kaunistasid tema teoste tegelaste figuurid. 100. sünniaastapäeval reklaamis üks Frankfurdi pagar laialt oma Göte kooki. 150. sünniaastapäeval aga tahtis poeedi kuulsust ära kasutada keegi lambiäri omanik, kelle poest möödust köeti auks korraldatud rongkäik. Nimelt riputas ta vaateaknale suure sildi luuletusega. Herr Göteva aing roostes list. Sain ruum straal, aller, tan songrossealiste ihnist. Ande rängute saatan. Vabas tõlkes võiks kõlada nii, härra Göte oli valgustaja, suur ta kuulsust ära täis on ilmaruum. Ei ole mul nii suuri valgusteid, kuid leidub teisi sorte, häid. Kultuurikaja tänased jutud on räägitud, saate valmistasid Külliki Valdma ja Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.