Rahvamuusikasaade algas tere, ütleb Maie Viilup. Täna on meil hea võimalus kuulata lugusid ühelt päris uuelt rahvamuusika plaadilt, milliseid meil küll juht tihti ei ilmu, aga tõsi ta on, et läinud suvel nägi ilmavalgust ansambel verre tuli uus helikandja ja sealt tänase saatemuusika kõlabki. Lugude vahele ajame kajut. Toomas Toropi Jürjo jaamaga, kahe Wire liikmega. Ja alustuseks kuulamegi ära virra nimiloo, mis peaks olema ka ansambli enda tutvustuseks. Lugu kuulatud ja päris sellised tõsise sisuga taga oli ja oli tõepoolest ka verre nimest seal juttu, aga mida siis õigupoolest see virra siiski tähendab, nii sõnana kui teie ansambli nimena? Sõnana on ta õlle algmaterjal sihuke noor käärima haka võlu, mis seistes läheb järjest paremaks. Ja virvega on ta, ütleme ansambli nimega, seda on ta seotud siis nii palju, et need meie loodia Meie seaded. Kujunevad ka kogu aeg aja käigus muutuvad ja meie enda arvates lähevad paremaks. Ja kes siis sellenimelise ansambli moodustavad? Türia, mina, Ott Kaasik ja Kristjan priks. Need neli liiget ja ja millal ja mis moel ja kombel siis omavahel kokku sai tegelikult siit plaadi bukletis võib ju lugeda, et neli aastat tagasi baltimooris, aga kas tasub siis tõesti nii kaugele minna, et sellist eesti ansamblit seal kokku saada? Tasus küll sest et see oli sihuke ka juhuse asi teataval määral kuidas me nagu koos hakkasime mängima, et oli Baltimore, Eesti Majas. Paluti seal tulla ürijate mind mängima, et seal lõpetada kohalikele Reinlendrid. Ja lõpuks kujunes asi niimoodi, et oli neli viiuldajad mängisid siis kõik Reilendrite ott tuli kitarriga juurde ja ja siis hakkas seal nii-öelda oma harmoonia variante välja pakkuma. Lugude käigus ja tegelikult mõnel päeval oli Washingtonis hommikul esinemine, kuhu, kuhu osad alleaa liikmed ei jõudnud ja kus toomas, siis asendas seal otiga midagi koos mängisid ja siis siis oli nagu teine selline punkt, kus tekkis selline tunne, et ta on hea klapp, et, et miks ka mitte siis edasi mängida. Siis kutsuti meid Ando Kiviberg, ühesõnaga on talle meeldis meie üle minu mängija kutsus meid Viljandi folgil esinema. Ja teisel kontserdil ott pakkus ka välja, et ma tulen, mängin teiega koos. Ja nii ta käima läkski. Ja välja tundub muidugi Torop jaamad. Sellise nime alla siis üles astusime. Ja siis hiljem liitus teiega veel Kristjan priks. Ja Kristjan nagu nüüd. Ta on eri variantides olnud küll alguses passi ja passitaolise instrumendiga ja siis hiljem löökpillidega. See esimene laul, mida me kuulasime, oli jah tõepoolest vokaaliga laul, aga see ei ole vist ka teie pärisosa, mitte teie. Põhilise repertuaari moodustavad ikkagi viiulilood, aga kuidas te seda stiilis nimetabki, mida te mängite? Selles mõttes, et Eesti rahvamuusikatöötlused ikkagi, et stiile on aluseks on ikka kahe viiulilood või riiuli Loovia ühe piiri loode siis üldse teiste instrumentide lood, mis siis, mis on sobilikud mängida riiuli peal ka seesama lai mõiste rahvalik viiulimuusika ja põhimõtteliselt tegelikult ikka on mõned originaallood ka issand, viiulite poolt sisse mängitud. Meil on siin plaadi peale Ja teie mängust on juba kuulda, et rahvalikud jah, küll, aga, aga siiski, te olete professionaalsed pillimehed õppinud kooliga on see nii? Seda küll, aga samas ütleme muusikakeskkoolis ja tol ajal veel konservatooriumis ei õpetatud nagu seadet, kui sellist. Et Viljandi kultuurikolledžis on Ott ja Kristjan on, nendel on seal need igasugused ansamblimängud kus nad peavad ise tegema oma lõputööd, kursuse lõputööd ja asjad, et see tuleb nendel ise tehaseaded ja sama seriaali, mul on need nii-öelda töö käigus kujunenud, et piisavalt kaua juba mängitud, siis mingid šnittid on külge jäänud ja neid me siis rakendame eri viisidel. Õnneks on ikka aastatega tulnud, et, et, et me Tomiga mängisime ennem ennem virra tekkimist asutamistega aastaid. Aeg-ajalt jälle saime kokku ja mängisime mingi projektide käigus või, või siis niisama. Aga see professionaalne kool nii-öelda rahvamuusika mängimist ei sega või. Ilmselt mitte, aga see ongi meie stiil, et aga ma ju ei oska nimetada nimesid, kes on öelnud, et teie stiil on selline professionaalse muusikaga pooleks, et et võib-olla võib-olla sellest, see on ka mingisugune stiilinäide tegelikult, et, et ta ei ole võib-olla nii rahvalik. Ja noh, samas rahvamuusika ei pea alati olema kuule ja mustalt mängitud ja lohakalt ja lohakalt mängitud, et jah, et, et need vanad lindistused on tihtipeale ju need rahvamuusikamängijad, viiuldajad olid mingid kohalikud seppade kingsepad põllumehed ja põllumehed, eks ole, siis nende käed olid ei võimaldanud pärast pikka rasket tööpäeva mingisugust, väga keerulisi lugusid väga ilusasti puhtalt esitada, et suurem osa nendest olid ju ka siiski iseõppinud pillimehed palju siis tol ajal oli seda nihukest professionaalset koolitust maakohtades. Jah, aga meie elame siiski tänases ajas ja praeguses kohas ja jätkamegi teie muusikaga ja võib-olla siis nüüd edasi kuuleksime teie plaadi avalugu, mis küll omakorda koosneb kolmest loost ja imekombel on siis kahe eestiviisi vahele mahtunud ka hoopistükkis hiina meloodia. Kuidas seda seletada ja kas on selline asi lubatud, et rahvamuusikas näiteks, et eri maade ise niimoodi kokku panna? Aga kes ei keelanud, on seda küll. Ja tegelikult oli see Türialise lugu, õudselt meeldis ja see hiina lugu hiina lugu ja tuleb välja paljudele minule, aga ürias sai asi alguse, et temal oli sihuke lihaseda Robisev LP plaat, kus lugu peal oli. Kas on nii sarnane eesti muusikale, et, et ma arvan, et rahvas, kes ei tea näiteks, et see lugu on Hiinast pärit, võib arvata, et ohoo, et huvitav eesti lugu oma meeleavalduste ja kusjuures ma hiljuti kuulsin sellist mobiili mobiilimeloodiat, mis oli sellesama ja sel lool oli hoopis mingi muu nimi pandud, et võib-olla see on lihtsalt mingi vana aja tuntud meloodia, mis on kuskilt idamaadest pärit. Et tegelikult me ju ei teagi, kuskohast lugu pärit olnud. Et sellise linaplaadi peal lihtsana hieroglüüfides mõistame keegi mitte mõhkudimine. Aga kuulame, kuidas ta siis siia vanaisa lossi ja Aarna Rein Lenderi vahele passib. Ja midagi taolist esitasite ka ju läinud kevadel Põlvasse rahvamuusikatöötluste festivalil ja mille te ju nii-öelda kinni lõite, saavutades siis maksimumpunktid nii publikult kui žüriilt, aga kuidas üldse on nende rahvamuusika töötlustega? Kuhumaani võib ühte rahvaviisi töödelda ja kas mingil hetkel hakkab ka see piir nagu paistma, et enam enam ei, õie on juba need lubamatud võtted, mida rahvaviisiga kasutatakse, kuidas sellest nagu kinni võtta, kuidas sellest aru saada? Noh, nii väga lubamatuid võtteid ma arvan, et ei ole, kui jäädakse ikkagi hea maitse piiridesse. Ja tundes ka ilmselt piisavalt seda algmaterjali, mida töödeldakse. Siis peab olema siiski teatav informatsioon taustast ja sest, et noh, rahvamuusikat on ju nii-öelda töödeldud klassikalisest kuni hevi metali nii välja, et mida sa Põlvaski juhul täpselt sinna vahele mahub absoluutselt kõike ja ka seal Põlvas võis kuulda siukest kõige ehedamalt süldivarianti asjast, et. Põimvõimalusi on palju, aga, et ühele meeldib üks teisele teine variant. Aga muidu rahvamuusika kui aines peaks ju pakkuma asendamatuid võimalusi. Piisavalt, et juba kasvõi viiulimuusika pakub, aga teistkümne eesti rahvamuusika ei koosne ainult viiulimuusikast, et seal on ju kõik kandlemuusika kõikvõimalikud sarved, puhkpillid ning võtaks selle töötluse ikkagi uuesti etet. Et töötluseks, eks ole, klassikalises muusikas on, esitatakse teema, hakatakse teemat töötlema ja klassikaline muusika jääb ikkagi samaks, klassikaliseks muusikaks. Aga, aga praegusel hetkel, kui me räägime rahvamuusikatöötlusest, millegipärast arvatakse, et siis, kui rahvamuusika töödeldakse, siis, siis vahepeal läheb hevi metal, eks, et siis on see ikka veel rahvamuusika. Et need ei ole nagu võrreldavad, et klassikalises muusikas ma just enne mõtlesin, jääb asi klassikaks, see tähendab, seda töötluses peaks jääma rahvamuusika rahvamuusikaks, et igalt poolt peaks ikkagi olema välja kuulda seda, et on tegemist rahvamuusikaga, et kui lihtsalt hakatakse müristama, siis on see lihtsalt rahvamuusika sidumine mingisugusest teise stiiliga mingi teise muusikaga üldse. Et noh jah, et ütleme seal Põlva see ju tegelikult ei olnud ju välja öelda täpselt, et, et mis seal tingimused, mida tahetakse täpselt kuulda, kõik tegid seda, mida nad arvasid, et mis asi võiks olla töötlustega rahvamuusikatöötluste üleüldse defineeritud. Ja on kuskil sõdelegi? Ei, otseselt ei ole. Et selle ettepaneku kõik lähenevad asjale oma moodu nii nagu nemad heaks peavad, äärmiselt vabalt, suhteliselt vabalt pärast oli üks koosistumine ja siis me sellise ettepaneku tegemine järgmiseks aastaks võiks ära defineerida, ütles, et mis asi on rahvamuusikatöötlused, siis, siis ei tuleks seinast seina niisuguseid pakkumisi, et siis oleks mingi kindel mingi reegel vähemasti olemas. Sest et noh, üks variant on juba see, et mängitakse näiteks ükskord mingi meloodia ära ja siis keeratakse ta kuskile täitsa untsu, ütleme niimoodi. Et tegelikult on ju see ka põhimõtteliselt rahvamuusikatöötlus. Teema peab olema ikka välja, aga kui sa juba niimoodi väga agaralt hakkad töötlema, siis lõpuks, kui aktsia teeme ära ja lõpuks ära unustada, mis looga tegemist olijat Aga teie oma viiulilugusid tehes ei ole jõudnud sellesse staadiumetama, fantaasial piirata fantaasialendu piirata või et tunda, et, et enam ei, nii ei või. Ja selles mõttes on natuke nagu piirame ennast selles mõttes, et me üritame ikkagi meloodia alles jätta võimaluse piires. Et seal võib-olla tõesti, kui tekib mingi hea armoonias, niisugune variant, et siis muutuvad, võib olla minimaalselt meloodiat selle harmoonia jaoks. Aga selle plaadi peal tegelikult on paar kohta olemas, kus kohas, kus kohas muusika muutub niisuguseks? No täiesti omamoodi omamoodi stiiliks, kus on, kus on siis mingid vaheosad, et mis on isegi võib-olla natukene Rockilikuga ja, ja ja võib-olla järgmine plaat kuidagi õnnestub ära teha, et siis seal on isegi rohkem niisugune stiil, et see on nagu kõigile selline meeldiv ja südamelähedane, et et Viljandisse lasta. Käisin seal esimesel kontserdil, kus me ei mänginud oma plaadi kavali, sellise uue, uue uue stiiliga lood, mõned. Üritasime nii-öelda leida mingit nii-öelda järgmise plaadi materjalile. Kinnistut kuulajate peal rahvale väga meeldis iga lähetatud illulgi andis mingisuguse kindluse, et selliste asjadega Teha ja aga praegu laseme kõlada teie vist küll ühel kõige tuntuma Lool Karula mehe mesileival ja seda on nagu harjutud masooris kuulama ka plaadivariante minuris. Miks küll plaadi variant on alguses natukene Minoorisse tuli kogemata täiesti kogemata hetkemeeleolust ja asi toimis niimoodi ja ja nii ta jäi selles mõttes ja see lugu on üldse selle plaadi peal on esitatud sellise suhteliselt arhailise näha, et, et sellest loost on meil vähemasti neli viis veel mingit muud varianti, mis on hoopis teistsugused ja kus me oleme seal nii-öelda mingeid vaheosasid juurde ise teinud ja harmoonia liikumised on olnud ka keerukamad ja liigendatud rohkem, et see on rohkem siukse. Ühe jutiga läheb. Läbi sellise ehk ka teie üks esimesi lugusid või mitte. Noh, kõige esimene lugu oli muidugi juba kuuldud vanaisale-s, aga see oli, see tuli meil ka suhteliselt ikkagi alguse perioodil, kui me veel kahekesi mängisime, vanalinna oli vaja, vanalinna päevadel esitasin kuskil raekojale. Toomasega esimest korda ja laseme tal siis nüüd jah, praegu kõlada. Ja kui ta oma lugusid loote või mängite, kas te kujutate ette seda kuulajat, seda auditooriumi, kellele võiksid need teie lood kuulatavad olla, meeldida? Noh, ma arvan, et auditoorium on selles mõttes lai, et alates seal suhteliselt noortest inimestest vanemaealiste, nii välja Viljandi kontserdil lausa imikut, seal lava väiksed lapsed jooksid ringi ja, ja samas on paar tuttavat, kes on eakamad inimesed, kellele see muusika väga meeldib. Nii et rahvamuusika võiks tõepoolest rahvale kuuluda ja igas eas võiks nagu absoluutselt. Aga kuidas teile tundub, kas siin Eestis on palju selliseid nii-öelda teie mõttekaaslasi, kes siis otsivad seda, kuidas vanarahvamuusikat meie tänapäeva muusikapilti tuua? Terve Viljandi kultuurikolledži praktiliselt seal õpivad, tegutsevad noored siis on ka veel üksikud ansamblit nii-öelda mööda Eestit, kes kes teevad asju ka natuke omamoodi ja ütleme, niimoodi teevad teistmoodi kui tavaline. See harmoonia on ju siiski kolme duuri harmoonia põhiliselt. Et nad teevad seda asja natuke teistmoodi, iga iga grupp, kes mängib seda rahvamuusikat mingil määral, toob teda ju ka tänapäeva tänava inimestele lähemale, et aga aga see, et huvitav oleks, meeldiv oleks hetkeks seda kuulata, tahavad, et ta peab olema natukene jah, kaasajastatud muusikat. Ja leida mingi oma lähenemine, oma lipp sellele, kuidas siis seda teha? Jah, et võib-olla tõesti küla kapelli tasemel on ta siis ainult mingi teatud seltskonnale mingi oma mingisugune tantsuklubi, kes siis käib selle järgi tantsimas, aga aga nii Jahata nagu oleks kuulakse noor, kellele võib-olla muidu meeldib hoopis rokkmuusikaks. No tegelikult ju nagu verre on, et ta on kontsertansambel põhimõtteliselt nagu niuke tantsulkat või sülti otseselt ei mängi, et see peab olema kuulamise muusika, ta on suhteliselt kuulamise muusika, mille järgi tegelikult on võimalik täiesti tantsida. Kui siin ütleme kõigepealt vaadates paar lugu välja jätta, siis on kõik on tantsitavad ja kõik on ikkagi selles mõttes võimalikult õigetes, tempodes ja. Aga nii või teisiti, seda vanamuusikat siiski tuleb ja tasub tuua tänapäeva, et mitte lasta tal olla ja hoida teda seal sellise arhailisi ära, nagu ta ikka olnud. Võib hoida ka arhailisena peaks isegi hoidma arhailise Septki, keegi selles mõttes peaksid säilitama seda vana mängija stiiliga ehedat asja ka seda on ikka väga vähe kuulda, tegelikult jah, kas me võime tegelikult ju ka püüame me siiski me ütleme väga paljud tegi lugude puhul esitame ikkagi esimest korda loo ikkagi väga arhailised. Aga kui me oskame ja ja selles mõttes, siis hakkame sealt edasi liikuma, et, et oleks näha seda, kuidas muusika muutub järjest järjest kaasaegsemaks. Ütleme selles mõttes arhailisi maalt, et kuna vanasti siiski mängiti põhiliselt üksinda, et Biolit kapellid. Aga noh, kuna me hakkame siiski nagu ansambel hakkabki koos mängima. Et see viis ja harmoonia on nagu see niuke nii nagu ta vanasti võis olla. Nojaa, aga me oleme püüdnud hoida niimoodi, et loos on burdoone all, et alguses, et oleks Sekümne, jääks selline väga vana hõng asjale juurde, et kas ta nüüd täpselt nii mängite, see tähendab see on muidugi vaieldav, kindlasti. Ja aga üks lugu siin plaadi peal, nimelt vaimulik rahvaviis on lausa marsiks saanud moel see. See juhtus tegelikult tõrvas. Meil oli tõrvast kirikukontsert kirikukontsert tulemas jõulude paiku. Ja siis olid olemas viisid vaimulikest rahvaviisidest, mida me olime Mariaga kahekesi mänginud. Pool kontserdikava oligi vaimulike ja siis oli paar täiesti noh, selles mõttes uut lugu, mida me ei olnud isegi mitte kahekesi mänginud. Ja läksime natukene varem tõrvasse, et siis teha proovi ja vaadata, mis nendest lugudest saab nendest paarist uuest loost ja mängisime, mängisime kogu aeg, tul läks marsiks ära. Õiget otti hakkasid mängima, kuna mina kirjutasin samal ajal teisi noote, siis mängivad ja Non Mars ei ole midagi teha. Kuigi algselt nagu ei kujuta ette, et minema algselt on noh, seda võib mängida ka väga ilusti ja selles mõttes noh, üldse mitte marsilikult. Need on tegelikult suhteliselt vabalt mängitavad kõik need kiriklikud, vaimulikud lood ja laulud. Aga kuulame siis nüüd seda vaimulikku rahvaviisi. Ja alati uute plaatide puhul räägitakse ka plaadiümbrise kujunditusest ja selle plaadi kujundus tundub võrdlemisi sünge olema. Esiteks juba oma värvilahenduse poolest Need, tumedad mustad, oranžid toonid. Ja siis need veidi ebamaised, valged lilled siin kasvamas õitsemas, on seal kõigega mingi sümboolne tähendus või on see juhuslik? See ei ole päris juhuslik, see valge ilus lillekene siin peal on ööviiul. Ja ka Eestimaal jah, kindlasti jah, ja siis. Algne idee oli läti muinasjutt viiulist Lätis kasvab siis. Ja sealt sai see nagu alguse muinasjutt, on suhteliselt sihuke sünge alatooniga alatooniga, natuke kurva lõpuga ja mitte sihuke õnnelik. Ja see on mingi kaasaegne läti muinasjutt, et autori kirjutatud. Ja sealt on nagu nad tumedad toonid, siis saanud alguse ja taamal ka mingid mäed, aga netti pole vist Eesti päritolu. Nad tunduvad rohkem siuksed pill, pilved olema. Ja seda siin Eesti maastiku Eesti kuppelmaastik ju on Lõuna-Eestis täiesti olemas ilusad väiksed mäed ja künkad, niiet. Plaadi kuulamise meeleolule võiks ka selle plaadi ümbrise vaatamine siis kaasa aidata. No see plaadiümbris on võib-olla natukene sünge ütleme, kuulamise lõbusam, vaatan ise märksa lõbusam, aga aga ideed sellisena tulija. Ja nii ta tehtud sai tehtud ja me oleme isegi mõelnud, et kui nüüd on ta välja järgnev laotud, siis selle nimetataksegi viiul olla, et siis sinna tuleb ka see muinasjutt, mis siit selle plaadikaante vahelt ära jäi, et siis saavad kõik teada selle, et kuidas nad viiulit tekivad või mis lugu nendega nagu kaasnev, mis lugu nendega kaasneb, lille nimi ja siis pilli nimi saavad ka nagu kokku viidud ja, ja sealt tegelikult see oli see esimene esimene mõte, et, et, et see viiul, see tuli. Aga see muinasjutt muidugi tuli hiljem välja, et niisugune muinasjutt on ka selle asjaga seotud või ütleme, pärimus on see võib-olla isegi, et see, see, see mõte, ega see muinasjutt oli millestki tekkinud, et ühtlaselt rahva lood sellisel teemal olid olemas, et et tüdruk, kes öösel metsa läksid, ära sa nüüd kõik ära räägin, muidugi pärast muudeti, muudeti lilledeks. Jäidki kaduma. Lugu muidugi ja huvitav, et aga sellest juba siis järgmise plaadi puhul. Aga meie kuulame jätkuvalt lugusid verre käesolevalt esimeselt helikandjalt ja sedapuhku jälle laulu ühte hästi tuntud ja kaunist pärit esimese maailmasõjaaegsest Eestist ja laulab Ott Kaasik. Kuulame edasi muusikat wir plaadilt ja järgmine plaadi kuues lugu on jälle üpris kummaline. Siin on klassika ja folk ja mis kõik veel. Ja mingi pikem lugu mingi omaette jutustas, mingi stoori on ka vist sees. Nostori sai, jutustus sai niimoodi, et kuna iga loo juurde peaks olema jutujutt, et kuidas lugu saia, millest lugu räägib siis lasime ära tõlkida selle prantsuse keelt ise ei oska, ei hakka seda hääldama ka sellel laulu nime. Tuli välja, et see tähendab üks noor neitsi. Ja siis sai nagu sihuke lugu siia kokku kirjutatud, et kuidas noore prantslanna neitsi pärast läks augustitalu haamri alla. See oli siin Eestimaal ju siis ja et lugu naaberaugust, et et, et see ka haamri alla ja Augusti talu, et sealt sihuke sõnademäng, mis eesti keeles tuleb märksa paremini välja, siin üritasime seda inglise keelde ka panna, aga noh, tuli ta siiski tõlkida suhteliselt otse, et Ta tahaks, et prantsuskeelne just sellist asja tähendas, sest ega lugu oli ennem kokku pandud, kui me hakkasime talle pealkirja mõtlema. Ja pealkiri on tegelikult sellel prantsuskeelsel lool täiesti originaalne. See on jõuluaegne muusika. Aga lugu ise on päris sellise lustliku iseloom. Vägev rütmika ja oleme august, on ka hea variant, sellepärast et ta ei ole nagu tavaline labajalg, kolm neljandikku, et Eestis on see viis neljandikku taktimõõdus, labajalgu on suhteliselt vähe. Ja siis kuna see oli niisugune hea viisiga ja nagu hea minekuga lugu, siis rahulik ja kiire masinaga omavahel meeldivalt ühendatud, väike rokini kohaga kaamera augustisse, see tekkis ka niimoodi järjekordselt töö käigus, et nad läksid ootamatusi, tekkesti ja siis tundubki mängides teil kellelegi tuleb mingi idee ja siis ülejäänud ei liituvad sellega ja siis lähebki lugu nii nagu läheb ja kui vaidlemise arutamise tagajärjega. Aga kui see asi juhtub näiteks kontserdil olema, kellelgil tuleb mingi idee, selle teostab siis on nagu üks niisugune põhiasi on, seitse, tuleb meelde jätta, mis ta seal kontserdil tegi, et juhul kui see asi nagu toimis ilusti, et siis asi jättagi, nii et meil tavaliselt nagu 200 kahte kontserti ühtemoodi välja ei tule. Tihtipeale on pärast mingisugust harjutamiste koos mängimist, on tormatakse pliiatsi ja paberiga kuhugi nurga taha kirjutatakse üles mõte, mis seal kloostekkis pärast on väga raske meenutada seda, et et juba mingi nädal aega hiljem, et vaat, mis me seal tegime, et seal oli midagi huvitavat, et siis siis tavaliselt see enam ei toiminud, et kui koheselt fikseeritud siis ja noh, ega meil selles mõttes neid seadeid paberile ei pane, et on mingid vihjed, mis on paberil kirjas. Ja siis sealt edasi juba läheb ja nii nagu ta läheb. Aga selliseid muusikalisi riukaid on vist küll päris paljudes lugudes, tundub noh, oleme püüdnud neid tasapisi sinna panna, et lasi nagu tüütuks ei muutuks. Ja nüüd ingliska, mis algab eriti peenelt ja elegantselt, kasvab aga üpris varsti üle maruliseks tantsulooks ja seisab jälle, nagu omakorda koos mitmest loost. Et siin on pandud kokku nüüd Eestis kasutusel olnud kasutusel siiamaani olevatest selle nii-öelda jah ja inglise tüüpi lugudest, et siin on ainult üks variant inglise, kas ta on nagu Rootsi päritolu aga see üks lugu, mis siin väga inglise moodi kõlab. Inglise loo moodi, et see on eestipärane nimetus, on tal Matlot. Nii et kõik on peale ühe erandi on jah, kõik Eestis täiesti olemas ja. Ja need inglise keeled on ka siis Eestis väga tuntud ja levinud mingil perioodil olnud. Ja need on siiamaani väga tuntud ja levinud. Peaaegu kõik rahvatantsuansamblid ikkagi tantsivad, neid kasutavad neid meie lihtsalt oleme siia kokku pannud erinevad variandid. Kas teise otsa huvitavam tants erineb kindlasti õppele ülejäänutest ministriks indeks, kui nüüd ütleme selle järgi tantsima hakata, siis läheb natukene keeruliseks, siis peab ennem see nii-öelda tantsijatele ka skeem selge olema, et mis lugu nüüd just tuleb? Ja tõepoolest, virtuaalselt ja meisterlikult teie lood kõlavad ja tundub, et uus kvaliteet eesti rahvuslikus viiulimuusikas on need igatahes. Et teie plaat kannab aga paljulubavat pealkiri ja esimene siis võib ju loota ka järge sellele lugusid jätkuma peaks. Tegelikult lugusid jagub veel mitme plaadi jaoks, aga nüüd tuleb nüüd terad sõkaldest eraldada. Võib-olla loodame, et võib-olla üle. Jaanson kirjutab mõne uue Loover. Jah, ja juba, kui teda nimetatud sai, siis võib-olla saate lõpuks lasemegi kõlada siis üle Janssoni loodud lool pealkirjaga nipet-näpet ja see peaks paljudele kuulajatele päris tuttav ette tulema. Jah, seda sai koolinoorte tantsupeol tule süütamiseks kasutatud seda lugu ise flakvlet mängib päris selliseid virtuaalseid käike, jah. Ülle kirjutas selle omalajal oma õpilastele näpuharjutuseks. Ja siis sundisime teda mängimine ja ja ot siis käis ka õllele nagu närvidele natukene aega, tulejaat. Otsi üks hea lugu, et mida me saaksime mängida, nagu tema saaks löödiga mängida ja meie sinna seade teha. Siis ülla andis selle omaloodud näpuharjutuse, millest tuli välja päris kena lugu. Ja väga korralik. Ja jäägu see lugu siis ka meie tänast saadet, kus kuulasime muusikat verre uuelt helikandjalt lõpetama aitäh, Toomas Torop ja Jürjo Jaama saatesse tulemast Jaama lugudest rääkimast.