Tere kuulama jaanuarikuu viimast kultuurikaja. Meie tänaseid kesksed teemad on järgmised. Ilmus uus eesti luule antoloogia lõppes kirjandivõistlus, keeleseadus 10. Adamson Eriku muuseumis avati ulatuslik klaasi krabüüri näitus. Vanalinnastuudios jõuab lavale Tom Stoppardinäidend, midagi tõelist Estonias aga kauaoodatud lastemuusikal nukitsamees. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Möödunud kolmapäeval esitleti Kirjanike Majas äsja ilmunud uut eesti luule antoloogiat, vahendab Mari Tarand. Eesti luule antoloogia ette ajaloost on meile tuntumat kindlasti Gustav Suitsu koostatud raamat. Sõjajärgsete aastate esimene luule antoloogia on Paul Rummo koostatud ja kõige värskem neljaköiteline Karl Murusõnaline. Nüüd on siia ritta ilmunud uus kaheköiteline 1000 leheküljeline eesti luule antoloogia, mille on kirjastanud Avita ja koostaja, on Raivo kuusk, Tallinna reaalkooli, eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Temaga ajasin ma juttu enne kolmapäevast kirjandusõhtut ja võin teda nüüd teilegi tutvustada. Värske teose vajalikkust põhjendab Raivo kuusk nii. Kõige raskem probleem koolis ütleme luuleõpetuse puhul ongi just nimelt see, et luuletaja kogused ei ole enam kättesaadavam ja kordustrükke ei tehta. Ja raamatule nimelt kallide ja koolidiivaneid ostu, siis tuli kirjastusel idee panna kokku just nimelt esmalt eeskätt kooli tarbeks, et siia luule noorsooni tuua tagasi need kuldsed ajad panna luulet lugema, ennast leidma ja, ja hinge puhastamine käib läbi luule. Te olete ise ka luulekätt traavinud, olen küll proovinud jah, võt isegi trüki proovida, kunagi noorus avaldatud ja tasapisi on kirjutanud sahtlisse, loodan, et ma kunagi üllitanud ka oma kirjutatud luuletus sellest ka sügavam huvi luule vastu tekkis just nimelt kooliperioodis, kui ma sain kokku Saaremaa Norboidi Jaanus Tammega, kes siis toitis mind esmalt kohe poolt lääri kurja lillede ja Talviku luulega ja sealt ma sain kohe tiivad. Kui meil tõesti hea seltskond ja ilmselt oli see ka kaalukausis, miks ma valisin Pedagoogikaülikooli sest toona olid seal uued suunad süntaksis morfoloogiast kirjanduses ja see võib väga köitis kõike kogu meie rühma ja üldse toonast seltskonda, kes ülikoolist tol ajal õppisid ja me isegi mäletan, omal ajal korraldasime Toomas Liiviga eesvõttel ja korjasime kokku inimesed, kes kirjutavad luuletaja korraldasemale raamatukogu saalis ka luuleõhtuid. Ei ole mõttetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda, praegu vähemat rohkemat olla ei võinuks. Mõnel määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid kõduvaid aegu alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju. Kui seda jäävust ka meeled ei taju. Luuleõhtul Tallinna Kirjanike Majas lugesid näitlejad Jan Uuspõld ja Taavi Teplenkov väikese läbilõike uuest luule antoloogiast. Intrigeeriva sissejuhatuses õhtule nimetas Rein Veidemann luule antoloogiaid, kirjanduse, Trooja hobust, eks tsiteerin, võtab, Me ta riiulilt läheme kergema vastupanu teed ega hakka uurima tekste nende ajalises isikuloolises ümbruses vaid võtame end antoloogia koostajate meelevalla alla. Lugedes kirjandust üksnes nende valitud ja etteantud kontekstis. Selles toimingus ei märkagi me aga tegelikult kõige olulisemat, mida antoloogiad endas sisaldavad. Canoniseerimise ambitsiooni märkagi, kuidas ühel hetkel piirdub kogu meie kirjanduslik teadmine sellega, mismoodi kirjandus on esindatud antoloogiates. Tsitaadi lõpp. Edasi rääkiski Rein Veidemann Antaloogiatest kui Canoniseerijatest kui metatekstidest. Kuid laskem nüüd jälle kõnelda antoloogia koostajale Raivo kuusel. Seda enam, et raamatus endas eessõna ega järelsõna ei ole. Valikupõhimõtteid ei valgustata. Põhimõte oli selles, et tuua läbilõige eesti luule arengutendentsidest kahe sajandi vältel mahutada sinna sisse siis Kristian Jaak Petersoni kuni tänapäevani välja, sinna kaante vahele on mahtunud siis 25 omanäolisemalt eesti autorit. Muidugi peab möönma seda, et oleks olnud veel autoreid kena sisse paigutada. Aga eeskätt Me lähtusime kooli vajadustest ja ülikooli vajadustest, et ta on suunatud rohkem ikkagi noorele inimesele ja alles seejärel on ta selline üldkultuuriline antoloogiat üldine luulehuvilistele üldse veel üks põhimõtteline bioloogilise missinud erineb sõnarisest ja veel 50. kuulmindlasla ilmunud vanast antoloogilist on see, et see valik on tehtud teadlikult valitud subjektiivselt koostöös selle, nii, et kui lugeja, kes võtab antoloogi kätte, jäid ja eesti luule arengutendentsidest mitte midagi siis ta loeb ühe autori näiteks läbi ühe autori loomingu osa, on ta selge. Pilt, millest autor kirjutas, tähendab olulisel kohal oli just nimelt kontseptsiooni edastamine, kuidas autor, millest alustasime, milliste tähendustega autor oma luules opereerib? Ja meil on ju neid suuri suurematest vaid nii palju, kas proportsioon on ka nii, et suuremad ja tähtsamad luuletajad on rohkem esindatud või on mõni? No kuidas öelda vähem produktiivne kodifi kirjandusprotsessis väga oluline luuletaja, täpselt samavõrd esindatud. Kaalukauss on ikkagi langenud, et ütleme näiteks, ütleme Juhan Liivile, kes kujundas oma aja näo siis järgmises, sellises olulises autoris keelas ta sisse paigutatud ja kes on uudsena ja nüüd kättesaadavana täiesti kõigile lugeja laual on Ernst Enno üks mu lemmikuid teine kaalukauss, kes kallutasitame 20-lt aastal eesti luuletajat Visnapuu, Henrik Visnapuu kindlasti on sisse pandud siis järgmiseks mees, kes on täiesti uudsena antoloogias sees ja kohe pikemalt nii tema loomingust oleks ülevaade Uku Masing siis on paigutatud üleminekuajaperioodi siis loomulikult Debora Vaarandi just nimelt lihtsalt asjade maailm, eks ole, missis teatud mõttes kujundas omal määrat kuuendast kassetipõlvkonna ja siis tulevad juba nemad. Ja siis selle järel loomulikult Juhan Viidingut Üdi ja kellele siis ütleme, sekundeerivad siis Doris Kareva ja siis lõpupoolt Karl Martin Sinijärve, Indrek Hirv, vaat siin ongi see üks eesmärk, see, kui õpetaja oskab seda luuletust suunatusele, antoloogia kaudu õpilaseni. Nad saavad selle tõuke. On selliseid luuletusi, seal on selliseid luuletusi sisse toodud, mis ei ole ainult pateetik, mis ei ole noh, ütleme nii kõrget isamaalased haiged, pimedad on inimlikult, mis näitavad inimka kvaliteet ja reeglina on see kahe ka ütleme, kahe köite läbi on just nimelt see, et kui lugeja paneb tähele tark lugeja et need probleemid, mis olid eelmisel sajandil Angela, on ka praeguste kaasaegsete tänapäevaste autorite loomingust, nad ei kao mitte kuhugi. Aeg võib muutuda inimese olemuse ja tähenduse süsteemid jäävad samaks ja nad kajastasid rulles küll igaüks isemoodi, aga see on oluline tähelepanu ja see liin on läbiv joon, mis hoiab selle ütleme antoloogia kompositsiooni koos. Lõpetuseks veel üks tsitaat Rein Veidemanni esinemisest ja nimelt nii nagu ajalugusid, kirjutatakse ümber, nii tulevad ühtede antoloogiate järel teised ja neil, kel tänases õnnemängus ei vedanud, säilib alati lootus järgmises ringis olla. Võitjate poolel. Järgnevalt on meil ühendust Võrumaaga, kus Piret risti vahendusel jätkame luuleteemal. Kolmandal veebruaril on Artur Ratsoni 110. sünniaastapäev ja täna toimub Võrumaal Sänna Artur Ratsonile pühendatud võrukeelse luule esitamise võistlus. Võru maavalitsuse haridusosakonna juhataja härra Arvi Leosk. Miks olete koos Rõuge valla k ellu kutsunud sellise võistluse kui seda üldse saab nimetada? Siin eelkõige mõtlesime juubillarile. Teame kõik seda, et teda on kutsutud Sänna trubaduuriks. On säilinud koolimaja, kus ta õppis, võrukeelne luule on olnud populaarne Kaarne järjepidevusest kestmasse. Ja et noorem põlvkond ka õpiks tundma Hatsoni ja teiste võrukeelsete poeetide loomingut, et siis sai see idee välja pakutud. Meelsasti võttis selle vastu nii Rõuge vallavalitsus kui Võru Instituut ja loodame nüüd igale, vastan, et kord ühel päeval on mitte ainult Hatsoni, vaid üldse võrukeelse luulepidupäev. Milles siis lapsed võistlevad, üks on Artur Hatsoni luuletus ja ega siis vist ühe võrukeelse luuletusega veel pääse. Ei, me mõtlesime, kuna tammi tatsuma pühendatud võistlus siis igal koolilapsel, kes tuleb kohale, on ette valmistatud üks Adamsonile luuletus ja teine siis ükskõik kelle kirjutatud võrukeelne luuletus, nii et siin on nendel omajagu probleeme valimisega millist luuletust lugeda ja noh, see viib meid kõiki lähemale võrukeelsele luulele. Ja võistluse juhend näeb ette ka vist seda, et luule esitaja ja võistleja peab olema siis vanalt Võrumaalt ehk vanalt Võrumaalt. Jah, sellega oli omajagu mõtlemist. Hästi Me jõenud esimesel aastal välja kuulutada üle-eestilist võistlust. Ja kuna võru keelt räägitakse laiemal alal ta on emakeel lastele, kes elavad ka osal Valgamaast ja suuremal osal Põlvamaast siis esimesel aastal otsustasime kokku kutsuda sellelt alalt lapsi. Kas on ka välja kujunenud lastel juba mingisugune lemmikluuletus, Adsonist? See selgub, kui meil on kõik luuletused loetud, aga ma usun, et see kuulus luuletus seal koolimajast. Kõlab täna kõige sagedamini. 18. jaanuaril täitus 10 aastat keeleseaduse vastuvõtmisest. Kuigi tollal 1989. aastal polnud veel võimalik seda seadust täies ulatuses ellu viia oli see siiski tähtis sündmus nii meie vabadusvõitluses kui püüdlustes kindlustada eesti keelele tulevikuski koht maailma arenenud kultuurkeelte hulgast. Selle sündmuse meenutamiseks tähistamiseks korraldasid haridusministeerium, Tartu ülikool ja Eesti pank kirjandivõistluse, mille tulemused selgusid eile. Jätkab Hedvig Lätt. Möödunud reedel selgusid Tartus kirjandivõistluse keeleseadus 10 võitjad. Komisjon tunnistas võistlusele laekunud 71-st tööst auhinna vääriliseks 16 kirjandit. Võistluse absoluutseks võitjaks valiti Viljandi Carl Robert Jakobsoni gümnaasiumi õpilane Ringa Raudla, kes kirjutas teemal kas siis selle maa keel teemal Eesti keel. Minu teine keel kirjutatud töödest tunnistati diaks Victoria koolu peva Ahtme gümnaasiumist teemal, millest jutustavad mulle eestirahad, tunnistati paremateks kirjandi kirjutajateks Paap villaco Tartu kivilinna gümnaasiumist, Kristjan Kull Tallinna Inglise kolledžist, Oliver Lucasson Tartu Miina härma gümnaasiumist, Eneli Albin Jüri gümnaasiumist ja Ando tuul Vastseliina gümnaasiumist teemal, kas siis selle maa keel kirjutasid paremat kirjandit Aire tiigi v ja Mari-Liis Lepikson Väike-Maarja gümnaasiumist Elen Lotman Tartu Miina härma gümnaasiumist. Merit Tulvik Tallinna Inglise kolledžist Jasale sünd Narva Eesti gümnaasiumist. Lähemalt räägib kirjandivõistluse žürii liige Kaia Madisson. Konkurss korraldati keeleseadusekümnendaks sünnipäevaks ja anti õpilastele valimiseks kolm teemat. Neil oli võimalus kirjutada kas teemal Eesti keel, minu teine keel või millest jutustavad minule Eesti rahad või kas siis selle maa keel kolm punkti ja küsimärk, see on siis Kristian Jaak Peterson, intsita? Nendest esimene teema oli muidugi mõeldud mitte-eestlastele ja sellele tuli ka natukene vähem töid kui ülejäänud teemadele. Zürii oli kõigi teemade puhul väga raskes olukorras, sest et enamik töödest olid väga ühtlase tasemega head, head tööd, väga ühtlase tasemega ja tippude välja valimine ei olnud üldse mitte kerge. Õnneks oli meil žüriis peale Katrin CERNi VEEL kahandur Endal õnneks sellepärast, et loov inimene oskab näha vahel ka neid seiku, mis tavalugeja eest varju jäävad. Nüüd, kui rääkida teemadest eraldi, siis võiksimegi alustada sellest teise keele teemast. Ja siin olid meil hindamiskriteeriumid teistmoodi kujule jäänud teemade puhul, just nimelt sellel samal arusaadaval põhjusel, et kirjutajad ei olnud eestlased. Me ei hinnanud siin mingil juhul keele oskust. Me ei püüdnud sind näha mingisugust ilusat kujundit, mingit stiiliga tunglemist. Need asjad on kõik keeleoskuse kõrgemad korrused ja need arvesse ei läinud ja otsisime siin mõtet, siirust, südamlikkust ja seda ka oli. Need tööd olid enamasti liigutavad oma lihtsuses. Nad rääkisid kas elulugudest, esimestest kokkupuudetest eesti keelega. Mõni kirjutas kirjasõbrale, mõni esitas oma tuttavate ja lähedaste tähelepanekuid eesti keelekasutusest ja kõiki neid võimalusi, me arvestasime ka. Teine teema. Raha teema mõjus meie jaoks võib-olla kõige värskem ana, me ise oleme ju niisugused, kes me oleme keeles kogu aeg kirjutanud, rääkinud, neid jutte kuulanud ja rahateema oli selles mõttes huvitavam lugeda ka. Auhinnasaajate hulgas on neli noormeest ja üks neiu, teiste teemade puhul auhinnasaajate hulgas noormehi polegi. Nii et see oli meil siis nii-öelda meeste teema tuli välja ja tüüp lähenemine oli siin siis niisugune jutustati, analüüsiti täpselt läbi, mida need suurmehed ikka teinud on, kelle pildid on raha peal. Mõni analüüsis läbi ka tagumised küljed, seal, kus pilti ei olnud, vaid oli midagi muud. Osa oli asjatundjaid, kes rääkisid, et Eesti vabariigi esimestel rahadel portreesid ei olnud, sest need siis ei olnudki soovitavad, vaid taheti saada muid rahvuslikke elemente. Räägiti ka muudest rahaga seonduvatest probleemidest, öeldi, et rahatähtede pealt pangagraafidest ei loe, aga oma rahakottidest tunnetame seda küll. Nii ning oodati aega, millal siis jõuavad ka elavate inimeste pildid. Rahatähtedele küsiti, aga, aga miks need mehed seal nimornide nägudega on? Ja tunti rõõmu, et ikkagi üks naine ka sinna kohale sai tähelepanekud, noorte hulgas, mornid, näod ja nii edasi ja see oli meie jaoks jah, ka üllatav, sest et selle sõidab, talle polnud näiteks mina ise ka tulnud. Ning nüüd, kui võtta see kolmas teema, kas siis selle maa keel, tegelikult peaauhind tuli ju siit, aga nüüd, kui neid analüüsida, siis mis on põhiprobleemideks? Üks asi on muidugi kindel, et nad tegelikult saavad kõigest aru absoluutselt, nii nagu omakultuuri eest muretsevad 10 ja 20 ja 30 aastat vanemad inimesedki, et selles osas on nad täiesti täiskasvanud ka need, kes ei ole mitte abituriendid, vaid hulga nooremad. Ja nende probleemideks on siis, ühest küljest kritiseerivad nad seda keeleasjade nõunikku Max van der stuuli kes arvab, et keelenõuded parlamendis volikogudes ahistavad siis mitte-eestlasi, meil nad on ka seda märganud sealjuures väga palju tegelikult ja võib-olla kõige rohkem kirjutatakse hoopis teisest probleemist, et keeleseadus kaitseb meid ikkagi ainult et vene keele vastu ainult vene ohu vastu, aga soome, inglise jalutavad sisse täiesti vabalt ja võtavad jõhkralt omaks. Paljud märkisid professor Peeter Tulviste sõnavõtu Teaduste Akadeemia juubelikoosolekul, kus ta avaldas arvamust, et Eesti teadus peakski olema inglise keeles seda kritiseerivad, paljud kritiseerivad natuke sarkastiliselt, kritiseerivad tõsiselt ja murelikkust. Kokkuvõtteks ehk need tööd olid hirmus tõsised. Ja kui me midagi rohkem oleksime tahtnud saada ehk siis just mingisugust mänglevust kas siis kujundi või stiili või millegi niisugusega, näiteks ka rahatöödes, mis olid natukene lõbusamad, kui, kui ülejäänud ostab endale stiili, loomulikult ei kasutatud. Ostab Benderi hauakirjaks, oli teatavasti siin puhkab inimene, kes armastas ja kannatas, armastas raha ja kannatas selle vähesuse. Õpetada sellega kohane ei olegi lõpetada on ikkagi kohane tänuga kõikidele nendele kirjutajatele ja nende õpetajatele kõikidele inimestele, kellele meie keel kallis Kultuuriga ja jätkub kunstiteemadel. Kõigepealt kuuleme eile avatud klaasikunstnike näitusest. Vestlust juhib Kerttu Soans. Eile avati Tallinnas Adamson-Ericu majamuuseumis uus näitus ja näitus kannab pealkirja graveering klaasil. Kultuurikaja stuudios on näituse kuraator klaasikunstnik Mare Saare. Kõigepealt võib-olla räägime selle näituse ajastatuses, sest see pole sugugi mitte juhuslik, et just nüüd avatakse. Jah, see on planeeritud niimoodi, et ta oleks seotud Eesti klaasikunstile professionaalsele klaasikunstile. Alusepanija maks, Roosma 90. juubelitähtpäevaga ja tema tähtsus eesti klaasile seisneb eelkõige selles, et tema alustas tolleaegses riigi kunsttööstuskoolis klaasi kateedri rajamist. 36. aastal. Teda võib pidada nii-öelda terve professionaalse klaasikunsti alusepanijaks või on graveerimine ja graveerimis kunst eriliselt just temaga seotud. Graveerimine on tõesti temaga väga otseselt seotud ja ta võib pidada koolkonna rajajaks, aga samas ka ei olnud enne seda niisugust kunstilise kontseptsiooni põhinevat klaasikunsti Eestis sisuliselt olemas. Nii et ka kõik muu, mis sellele järgnes, kõik ülejäänud tehnikad said sellest alguse ja üldse, Eesti klaasis on külmtöötlustehnikad olnud väga pikka aega põhilised ja ainsad, mida on siin kohapeal viljeldud. Missugused on olnud nüüd need suunad ja meetodid, mis on säilinud tänapäevani ja mis on tulnud uut veeklaasikunsti? Praegu hetkel tegeleb niisuguse klassikalise raske ja graveeringuga võib-olla tõesti väga vähe inimesi ja, ja siin ma nimetaksin pilvi ojamaad, kes on seda traditsiooni lõpuni jätkanud ja tema viimane teos on pärit 98.-st aastast, nii et et see tehnika jätkub. Aga seoses igasuguste uute tehnoloog loogiate tulekuga, võimalusega ise klaasi sulatada ja vormida ja samas ka sellega, et meil on väga kiire hakanud on uuemat tööd, võib-olla sisuliselt väga lähedased maks, Roosma aga samal ajal tehniliselt kaugenenud ja see baas on palju laienenud, on tulnud juurde. Nagu ma juba mainisin, siis sulatusahjud millega võib klaasi eelnevalt vormida ja seda siis pärast järele graveerida. Ja kasutatakse väga palju näiteks meie kauplustest saada olevat tremeli käsipuuri, millega tegelikult saaks iga inimene teha, aga ma arvan, et siin on tegemist selle kunstilise kontseptsiooni ja inimese käekirjaga, mis teeb sellest teosest teos. Ma mäletan, et kuskil 20 aastat või 25 aastat tagasi liikus väga palju ringi ilusat graveering klaasil siis viimased, võib-olla viis, 10 aastat on see vist olnud vähem moes, tundub mulle vähemalt kauplustes ka kunstikauplustes on vähe sellist klaasi pakutud. Aga teil on näituse pealkirjaks pandud 20. 21. sajand, tähendab graveerimis kunst on taas tippu tõusmas. Jah, ma tahaks seda väga loota, sest me peame teda oma niisuguseks väga põhiliseks alaks, mida tegelikult siin lähipiirkonnas väga palju, näiteks Soome, mis on meile just klaasi poolest eeskujuks olnud, Soomes seda praktiliselt ei viljelda üldse. Ja selle näituse tegemise alguses huvitaski meid niisugune probleem, et kuhu siis meie graveering jõuab või mis temast võiks saada tuleval sajandil. Ja ma usun, et selles uuemate tööde väljapanekus võibki näha lootust, et, et ta uuel tasandil jätkub ja, ja veelgi edasi areneb ta nagu arenenud abstraktse mas suunas. Minimalistlikumad isegi võib mõne autori kohta öelda, aga samas on ka huviga jälgitav see, et figuuri tagasitulek on ärgatud. Palju sellel näitusel esinejaid on ja võib-olla mõne sõnaga kuulajale nendest töödest lähemalt, sest kaugeltki mitte pole tegemist ju valge või läbipaistva klaasiga, kuhu on mingi pilk peale graveeritud, ainult sellise näitas, aga see on ikka päris kirju ja seal on igasugust. Selle näituse resident 24 klaasikunstniku 69 tööga ja tõesti on pilt väga mitmekesine. Ja värvidena on sisse tulnud must sinine valge. Pärast näeme nii, et graveering ei ole enam ainult kristalltoorikule graveeritud. Pilt, nagu ta mõningatel aegadel on olnud vaid haarab tervet vormi tervet pildipinda. Kas iga töö puhul on oluline, et seal oleks ka graveerimis tehnika kasutatud või on seal ka teistsugust klaasi? No kogu maailmas on praegu graveerimis tehnikate juurde lisatud niisugused asjad nagu liiv, söövitus ja happe söövitus mis võivad olla väga graafilised, ei, väga intiimsed, tehnikad. Nii et need on meil ka praegu. Ja see näitus hõlmab siis mitmeid aastaid ka tagasi, sest välja on pandud ka maks Roosma, Hulteid. Jah, me oleme saanud muuseumidest maks, Roosma parimat tööd ja need on kõik esindatud, esimene ja varaseim nendest on 1940.-st aastast pärinev väike Jon kreveeringus, vaasike ja mõnelt teiselt autorilt on varasemaid töid. Ja et kuule veel natukene saaks silme ette tuua pilti, mis avaneb talle, kui ta läheb Adamson-Ericu majamuuseumisse, siis mõne sõnaga võib-olla sellest, et kuivõrd on tegemist seal kasutatavate esemetega ja kas on seal ka päris niinimetatud puhta kunsti valdkonda kuuluvat klaasi. Jah, ma usun, et sellesse viimasesse valdkonda võikski vist lugeda enamuse töödest, kuigi, kui on tegemist vaasi toorikule, graveerituga siis keegi ei takista seda ju kasutamast faasina ja samas on meil palju kuulutatud sulatatud taldrikukujulisi objekte. Kuid ma siiski arvaksin, et nad on rohkem selle sõnumi ja selle graveeringu kandjad. Graveerimis tehnika on kindlasti niisugune tehnika, mis võtab kunstnikult väga palju aega. Lihtsalt see teostus iseenesest on juba niivõrd aeganõudev ja keeruline, et see annab sellele tööle väärtust juurde. Ühelt poolt, teiselt poolt teeb ta jälle ilmselt kunstnikule elu raskemaks, sest paljud asjad jäävad tegemata, kui ühe asja kallal nokitseda. Jah, peab ütlema, et ega graveeriana ainult tõenäoliselt meil praegu ära ei ela ja sellepärast võtavad inimesed aega just oma põhitöö kõrvalt või millegi kõrvalt, mida nad siis nii-öelda igapäevane leiva teenimiseks tarbivad. Siis istuvad nad maha ja nagu üks minu kolleegidest ja näitusel osalejatest on ütelnud on graveering nagu muinasJowistmise tehnikat settinud mõtted, palju aega ja õnnelik lõpp, nii et me istume maha ja mõtleme millestki ja eemaldume võib-olla sellest igapäevasest elust. Nii palju klaasinäitusest Adamson-Ericu muuseumis tuleval nädalal jõuab aga Tallinnas T1 kindlasti huvipakkuv välisnäitus. Saabub see Saksamaalt Reini äärsest linnast Vailist vitra disainimuuseumist ning kannab pealkirja 100 tooli moodsa disaini klastika väikevormides. Tuul on tarbeese, millel selja taga pikk arengutee ning tänapäeva inimesele ei möödu vist küll ühtegi päeva, mil ta toolil istet ei võtaks. Vajame seda nii hommikul söögilaua äärest kui õhtul televiisorit vaadates. Paljudel meist möödub ka tööpäev toolil istudes. Enamasti ei teadvustagi enesele, millel istume, kui see tool muidugi just erakordselt ebamugav pole. Ent sellel praktilisel esemel on olnud juba kaua, aga hoopis sügavam tähendus, mida on soovinud laiemalt tutvustada mainitud muuseum nimelt tuul kui disaini ja kunstiobjekt. Vitra disainimuuseum on üks maailma juhtivatest disaini arhitektuuri muuseumitest. Selle püsikollektsioonis on üle 3000 eksponaadi. Et saavutada oma kollektsioonile laiemat rahvusvahelist tuntust, alustati 1992. aastal miniatuur toolide tootmist. Tänaseks on vitras valmistatud meniatuur, mööbel, tuntud terves maailmas. Hinnatakse selle originaalitruudust ja kõrget kvaliteeti. 100 tuuri näitust, mis alustab oma maailmaturneed Tallinnast, tahab juhtida meie tähelepanu muuhulgas perfektselt filigraanselt käsitööle. Ehkki toolide mõõtmeid on vähendatud kuus korda, on need keskmiselt 15 sentimeetri kõrgused nukumaja stiilis mööbliesemed valmistatud samast materjalist samades proportsioonides ja detailidega nagu originaalid. Väikevormi eeliseks on aga visuaalne ülevaatlikkus, mis aitab vaatajal orienteeruda kaasaegsete disainistiilide rohkuses. Teisalt on see näitus ka pilguheitkultuuriajaloole, kuna iga tool peegeldab omamoodi seda ühiskonda aega, millest ta pärit on selle aja kombeid ja tavasid. Lisaks eksponaati telesaab näitusel näha ka muuseumi arhiivist pärit reprodutseeritud dokumente, mööbli kavandamisest, valmistamiseni ja kasutamiseni. Näitus 100 tuuli moodsa disainiklassika väike vormides jõuab Tallinnasse Eesti arhitektuurimuuseumisse köiteinstituudi eestvedamisel. Avamine toimub tuleval kolmapäeval, kolmandal veebruaril ning näitust saab vaadata kuni 21. veebruarini. Nüüd aga pöördume tänase saate teatrijuttude poole, alustab Pille-Riin Purje. Täna õhtul on esietendus vanalinnastuudios Tom Stoppardinäidend midagi tõelist. Vabakutseline lavastaja Roman Baskin on ringiga taas jõudnud oma kunagisse koduteatrisse. Tema viimane lavastus vanalinnastuudios oli viis aastat tagasi õnnelikud lõpud. Aga Roman Baskin on ka Tom Stoppardi esmalavastaja Eestis. Aastal 1989 tõi ta noorsooteatris lavale näidendi Rosencrantz ja Guildenstern on surnud. Tom Stoppardi teemal jätkabki Roman Baskin. Ja autol peab lihtsalt ajaproovile vastu, ta on tihe vanake, söanda eelis, noh, avastad nagu ikka töö käigus juurde ja mida kaugemale omale lähed, seda rohkem ta annab välja ja selles mõttes ta mingi kahetuuri vanamees ei ole. Aga niikaua et siis seda taaskohtumist läks, vahepeal ei olnud kiusatust tema juurde pöörduda või? No ma tegin ränka kommertsi, vahepeal. Entritenmenti ei noh, oli ikka, eks juba kolm aastat tagasi tõlkis Rähes oma palvel selle loo, aga tookord Pärnus tegemata õigemini selle asemel tulisaatrigeenia suhtumine, on mul temast kogu aeg hea olnud. Ma olen seda meelt, et Rosencrantz ja kindlasti on ta parim näidend kahtlemata. Aga sellel midagi tõelist ega seal ka viga ei ole. Aga milles selle võlu on või kuidas seda tutvustada, selles mõttes, et rohkem juttu olnud sellest pealispinnast sellel näidendeid ja lugesin näiteks seda reklaamlauset, et armastusenelinurk kulisside varjus nagu Stoppard ise ütleb, iga elutarkus reklaamlauseks vorbitud ikka enam-vähem ühe sama teemaga tegeleb see elu ja mängu segipaiskamine. Talle meeldib konstrueerida selliseid ristsõnu või piltmõistatusi ja siis vaadata, kust see midagi tõelist peidus on. Sellest ka pealkiri. Samas siis näha. Kas selles situatsioonis on nüüd midagi tõelist järgmise siduda katsiooniga ta kummutab, eelneva, ütleb hoopis, seal oli tõeline tegeleda näitekirjanik ja ülejäänud seltskond, tegelaste seltskond on kõik näitlejad. Et see on puhas teatrimaailm ja isegi on killukesi etendustest. Kui teemast rääkida, siis see on lihtsalt põnev ja kus on üldse tõeline ja kus on, kus on elus seal, kus see mäng lõpeb ja kus see päris värk hakkab? Rocki küsimus, et noh, kui keegi teab, mis on reaalsus, ärgu teatris ja mulle see väga meeldib, ta püstitab neid küsimusi ja, ja need on vaimukad ja ja uurib neid, ütleme nii, seal lähevad perekondlikud suhted sassi ja meeste naiste suhted ja ja kes kellega on seal ka sees ja, ja sandli poolest. Ma ei tea, või nimetaksid seda kuidagi teisiti, seda, et ma olen mõelnud sellele jah, küllap need Stoppardi näitemängud ikka komöödiad on Stalini selline muhe huumoriga ei jäta teda maha kuskil. No see on ka välja öeldud, et lavastajale on kiusatus endale mängida kaasa selles tükis, kas on oodata nüüd erinevaid etendusi? Mängib Raivo Rüütel, mängib Roman Baskin? Peanikko, ma arvan küll, tahaks loota, et on erinevad, olen alati arvanud, et enda enda lavastuses mängida on tegelikult üks suur jama, aga kohe nii füüsikaseaduste vastane lihtsalt ei ole võimalik ühel ajal 200 baas olla saalis ja laval ja ka noh, siin on, on näidendi skeem selline, et ta keerleb ümber selle ühe näitekirjaniku, mis ilmselt on sellest opardi alter egoga ja enam ma oma ambitsioonikuses arvan näiteks, et ma olen Stoppardile lähemal kui mingi põhjendused, nagu leiab enda jaoks, et tohivad tema alter egot seal kehastama, minna või, või nähtab kuidagi mingites skeemides on nagu nagu lubatud Stoppard ja vanalinnastuudio ette kuidas tundub, kas ta leiab siin oma õige publiku üles, on ka mingeid hirme, sellega seoses. Olen nüüd ka sellele palju mõelnud, sellest on palju räägitud, et mis see vanalinnastuudio keel siis on või publik või nägu või mis, ma olen põhimõtteliselt eluaeg seda meelt olnud, publikut ei tasu süüdistada, teisest küljest, noh, ma tean, et on seepide aeg ja formaalne käsitlus asjadest noh, juurdub üsna tugevalt ja minul praeguseid hirme ei ole. Peale selle on Nostoppart selline autor, kes ei ole sugugi minu arvates mingi eriliselt hellitav Darnell, kuidas võtta, no kui seda käsitleda estraaditeatri naistraatse ei ole loomulikult komöödia, on ta küll enne, kui stopp, Martin realist on välja tulnud, on puhkenud meediakära hoopis Tammsaare tõe ja õiguse ümber. Mida lavastaja sellest arvab, tähendab igasugust konstruktiivsed ettepanekud on ju alati teretulnud ja alati vajalikud. Kui nad taanduvad sellele, et miks te seda teete, miks see seda ei tee või või miks tema teeb, siis, siis on see selline tobe laste mäng, seda ei saa tõsiselt võtta nagu Tammsaare läheb hoopis tahaplaanile, aetakse mingeid isiklikke asju või hoopis hoopis teisi asju, Tammsaare varjus. Lihtsalt mage. Aga teisest küljest Tammsaare tõe ja õiguse keminiseerimine peabki härra tekitama selline teos tahes-tahtmatult kuidagi lainetama hakkab ja mul on hea meel, et ta on ETV juhtkonna poolt kuidagi väga kindlameelselt aktsepteeritud leitud ka teostaja kuvand tracki näol ja praegu käib objektide valik ja näitlejate valik ja Paul-Eerik Rummo töösse harjumiga ja ta on pikk projekt ja annaks jumal, et kõik sooviksid seda tõeliselt tasakaalust välja viia, et noh, need sellest üritusest loobuksid seal üsna tulutu, ma võin öelda. Esietenduseks avaneb eesriie täna ka Estonia teatris lähemalt räägib ja asjaosalistega vestleb Ene Jürna. Täna esietendub rahvusooperis Estonia Olav Ehala muusikal nukitsamees. Libreto on kirjutanud Oskar Lutsu jutustuse järgi leelo tungal. Laulutekstide autorid on Juhan Viiding ja Leelo Tungal, dirigent Elmo Tiis vald. Draamalavastuste muusikalise kujundaja ja filmiheliloojana tuntud Olav Ehala-le ei ole muusikal sugugi tundmatu žanr. Muusikale kui niimoodi žanriliselt määratleda, siis noh, kõige muusikalinn siiski on nüüd see nukitsamees võrreldes ütleme teiste selliste sama žanrid kandvate teostega, mida ma olen loonud oma võin nimetada Oliver Jennifer kunagi noorsooteatris siis lastemuusikalid veel sabada krokodill ja Buratino ja nüüd sellist muusikalizhanri märki kannab kadi luule Spiegel, mis kunagi oli noorsooteatri kavas ja nüüd mõned aastad tagasi oli Pärnu teatris koos Pärnu linnaorkestriga. Nii et kui nii võtta, siis nukitsamees on mul viies selle žanrimärgi alla mahtuv, aga ma julgen öelda, et vastan kõige lähemal sellele reaalsele, sest siin on seda draamateksti kõige vähem võrreldes teistega Estonia teatris, alati siis neid esmakordselt. Seda küll jah, te märkisite, et see on erinev film on film ja muusikal seal on hoopis uus tükk. Muusika on ju põhimõtteliselt sama, natukene on juurde kirjutatud, aga ta on teistmoodi ta lavastuslikult väga-väga vahva. Hardi Volmeri kujundus on väga sobiv muinasjutule ja kollid on väga lõbus ja needsamad laulud, mis olid filmis, tuli ümber seada kas ansamblites või kuurideks või mõlemaks vastavalt tegevusele, mis seal oli samuti siis orkestri koosseisu valik ja kõik uuesti orgestreerimine. Söandaks öelda neid, kes on ka filmi mitu korda näinud ka nendel inimestel tasub tulla muusikali vaatama. Muusikali lavastaja on Neeme kuningas, lavastaja assistent Tõnu Tamm, kunstnik-lavastaja Hardi Volmer. Paraku ma ei saa öelda, et mul oleks otsast lõpuni selle etenduse lavastanud, kuna nüüd viimases etapis tegeleb peamiselt lavastamisega siiski Neeme, minu praegune nii-öelda põhivunk on kujunduse peal päris hakatuses, sügisel sai ligi kaks kuud nagu laulumängu lavastatud tähendab põhja, millest nüüd siis on sündimas, muusikal tähendab seda, et ta tegelikult üle poole lühemaks libreto järgib, muutus ja läks, show likumaks on kokku surutud ja laul ajab laulu taga olema selles mõttes, et näiteks teised usaldaksid oluliselt lühemaks. Praeguses tappis sellise suure muudatuse peale tähendab see küllalt minu jaoks noh ikkagi väga, ütleme enam-vähem koos, nagu selle kokkusurumise tegime siis, kui muusikaliselt lõpuks paika sai see asi, et selles mõttes on huvitav protsess, olla seal asja sees ja mismoodi ühest näitemängust laulumängust muusikal sünnitatakse. Olgugi et ma praegu arvan, et tal suure hooga natuke liiga kokku surutud seda koormat ma ei oleks suutnud, tähendab siin paari nädalaga üksi välja vedada lihtsalt, et olla samal ajal etenduse kunstnik ja nüüd kuivõrd teisenenud materjaliga hakata nii-öelda muusikasse lavastama. Peale selle ma teen esimest lavastust. Ma olen ühe vabaõhulavastusena teinud professionaalses teatris. Jah, niimoodi ei ole lavastanud, ise te ütlete, et lavastati sügisest peale muusikat? Jah, muusikat ei olnud ja, ja selles mõttes oligi pretsedenditu lugu, et, et keegi ei teadnud, tähendab, millal see muusika tuleb ja Ehala ise ei teadnud, millal ta asjaga nii-öelda valmis jõuab ja otsa peale saab, sest et ta ilmselt on ka väga põhjalik inimene, nii et et kõik see hilines lootusetult ja nagu me teame, muusikateatri Sakkoppasid sellest pihta, näitlejad õpivad laulud selgeks ja siis hakkame neid asju kokku panema, aga antud juhul tekkis sinna niuke pisut tagurpidi. Antsla efekt. Kas see tükk, mis need lavale jõuab, on siis seesama, mida vaimusilmas nägite? Mida mina lavastama hakkasin? Ei ta ei ole ka need lõhendused, mis mina oleks teinud omatahtsi, selles tükis ei oleks ilmselt kattunud Neeme nägemusega ja vastupidi, kiire versioon seda võib pidada, noh, ütleme jah, mingi 65 70 protsenti neeme versiooniks, siiski ta baseerub sellel, millest me alustasime. Ja nüüd on meil jäänud, kuulate veel lähema aja muusikaürituste tutvustus, sõna saab Ivalo Randalu. Jätkame eile alanud Tallinna 10. barokkmuusikafestivalid tutvustamist. Et me eelmisel laupäeval olime juba nii-öelda ette haaravad siis võimet, kuna jätkata eelseisvast kolmapäevast alates siis kolmandal veebruaril laulab Nigulistes ja rohkem ei kusagil mujal. Omanäolisemaid, eripärasemaid, eesti külalisi, Korsika vokaalansambel Vanja kes esindab kõige ehedamal kombel oma saare sajanditepikkuste traditsioonidega muusikat. Muide kõlanud on nende Paul siia toodavast programmist klassikaraadios juba mitmel nädalal. Seega oma kordi memooria mälestuste süda räägib selle karmi saare ja ajaloost, kannatustest, kommetest, rõõmudest ja valust ning muidugi Korsiklaste sügavalt religioossest koduma armastusest. Samas selle laulu nagu rahvendagi päritolu siiani päris selge. Just sama Moody kui baski tegi puhul. Sarnasust on muusikal nii gregooriuse kui idamaise lauluga põimuvad katoliiklik polüfoonia Balkani Kaukaasia Armeenia mõjud. Kui jätta olevale festivalil orient pakutud tuttav pole me siinmail veel midagi nõnda originaalsete vaieldamatult ehedat kuulnud. Hea huviline, kiirusta eelmüügikassasse, sest Niguliste ei ole kummist, selle kaja aga parim, mis seitsme Korsika Mägilase laulu siin hõistamas. Neljapäeval tulevad Estonia kontserdimaja kammersaali inglased, neid on viis sopran, metsosopran, tenor ja bass ning juhina lauto kunstnik Antoni rooli. Maailma tunneb neid Londonis konsortov Music. Seda juba veerand sajandit läbi 100 heliplaadi. Nüüdne maa vesi, õhk ja tuli kujutab endast uut lähenemist Jon tõulandile ja tema koolkonnale seega ja 16. seitsmeteistkümnenda sajandi inglise muusikale. Nagu alati, nii ka selle Meie eel uuriti äärmise põhjalikkusega kõik mõeldavaid ajastusse puutuvaid vastavaid materjale. Ning nagu varemgi, viis uute senisest erinevate arusaamade, nii varajase muusika. Esitatavas endast välja teatraalsus, mida ansambel ka taotleb. Nende esitus ongi nagu miniatuurne muusika teater. Niisiis on siia toodud kava, maa, vesi, õhk ja tuli uus lähenemine son tõulendile ja ta koolkonnale. Siinmail on ju omal moel viljeletud juba 1960.-st aastast peale. Niisiis oleme neljapäevas, mil vest läheb kolmandat korda, aga Tartusse ülikooli aulas mängivad meil varasemast imetletud flotist partvalt kõiken belgia kuulsate kõikide perest ning maa ilmann nimekamaid kõvessiniste Gustav Leonard Hollandist keda peetakse oma ala üheks suurimaks autoriks. Teediks, kes kunagi Eestis käinud ja seda juba varasematel aastatel mängitakse nüüd suurt Bachi sonaat, A-duur b-moll, E-duur süütee, mulja soolo, löödile, Laarti ampluaa nii interpreedi kui muusikateadlasena barokkmuusika vallas. Ka lai ja sügav. Antud Bachi kava juurde on aga sobilik tähendada, et tema sulest on ilmunud uurimus Bachi tippteosest fuuga kunst. Samuti on ta toimetanud kogu Põhja-Euroopa orelimuusikale aluse rajanud hollandlase Sweelinki tähtsamate teostekogumikku. Veel paljude audoktoritiitlite kandja Gustav Leonard mängis peaosa rämmari stroobi Bachi filmis. Mis garantiiks, et ainesele lähenete tõsiselt mitte pinnapealse emotsionaalsusega, nagu muidu neid filme heliloojatest läbi aegade tehtud on. Reedel kuuleb samaga siis Estonia kontserdisaali kammerlaval missega festivalil tehakse veel järgmisel nädalavahetusel sellest juba tuleval laupäeval. Tänase kultuuriga ja teemad on ammendatud. Saate valmistasid Külli tüli, Külliki Valdma ja Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.