Kultuuriga ja. Tere, tänane saade pakub kuulamiseks järgmised teemad. Milliseks kujuneb Underi-Tuglase kirjanduskeskus uue juhi Jaan Unduski käe all, kuidas tähistati Jaan Krossi saabuvat juubelit Soomes? Esimest korda osaleb Eesti tänavu Veneetsia biennaali arhitektuuri näitusel. Maalikunstnik Albert Anni. Juubelil avati valiknäitus tema elutööst fotokeldris. See saab näha Kaarin Subbi fotosid ühise pealkirja all päikesetõusud ja loojangud. Taas kord jõuab publiku ette Juhan Smuuli näidend pingviinide elu, sedapuhku korreliteraadi Urmas Vadi töötluses muusikasõpradele tutvustanud kontserdisarja rüütelkonna muusika ja anname teavet teistegi lähiaja muusikaürituste kohta. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Jutukirjandus teemadel alustab maris Johannes Underi-Tuglase kirjanduskeskuse kohast meie kultuurimaastikul tahame täna rääkida ja põhjus selles, et selle teaduskeskuse etteotsa asub esimesest märtsist keskmise põlve üks mainekamat kirjandusteadlasi Jaan Undusk kes vahetab sellel ametipostil välja Toomas Liivi. Oma eripära on Underi-Tuglase kirjanduskeskusel kindlasti Jaan Undusk. Esiteks on tegemist väikese uurimisinstituudiga, kuid selle asutuse teine pool, mis teeb ta just põnevaks ja omamoodi keeruliseks, on see, et meil on olemas oma muuseoloogiline üksust Hatsoni, Underi-Tuglase maja noh, omamoodi ju kõige põnevama meie struktuuriüksuse rahalise ülalpidamisega on teatavaid teatavaid probleeme. Ja nüüd sekkume vestlusesse ka Underi-Tuglase kirjanduskeskuse teadur Piret Kruuspere. Siin on tegelikult tegemist sellega, et me peame meenutama Tuglase testamenti. Sellepärast, et Friedebert Tuglas oli akadeemik ja pärandas oma pärandvara Teaduste akadeemiale ja Friedebert Tuglase testamendis seisab lause, kus ta väljendab oma soovi, et sellest nõmmemajast kujuneks kunagi muuseum. Uurimiskeskus. Nii et see on koht, mis peaks jääma meie asutuse osaks, kuid väga hea oleks, kui kuskilt noh, nii-öelda avataks teema ka selle asutuse eraldi finantseerimiseks tähendab selle õige õiges mahus, et siis tõepoolest saaks saaks tema kui kinnistu eest paremini hoolt kanda, kui see siiamaani on õnnestunud. Aga ikkagi, millised on need teemad ja valdkonnad, millega tegeleb esimesest märtsist Jaan Unduski juhtida jää kirjanduskeskus. Piret Kruuspere. Kus sel hetkel on meie asutusel kaks ametlikult kinnitatud ja seega siis ka finantseeritava teadusteemat üks kultuuri diskursi mudelit, mida juhib Jaan Undusk ja teisena eesti kirjandusloo semiootiline aspekt, mille käivitas Rein Veidemann. Aga praegusel hetkel juhib seda Tartu Ülikooli õppejõud Ülle Pärli. Pikema nii-öelda pärandina on meil vaja lähimal ajal kindlasti lõpule viia üks selline töö nagu pagulaskirjanduse ülevaade, millest on ilmunud neli vihikut. Ja sellel aastal loodame vähemalt trükivalmis saada proosaülevaate. Ja tegelikult mõneti on soikunud ka üks Rein ruutsoo juhitav teema, mis hõlmab üldse 20. sajandi eesti kultuuri selle ülevaadet erinevatest aspektidest eri valdkondadest mis käivitus siin selle asutuse juures paar aastat tagasi. Publitseerime kõikides eestikeelsetes väljaannetes, kus võimalik, kuid lisaks sellele proovime aasta tulla välja mõne sellisena raamatuga, mis oleks toimetatud meie asutuses ja mis oleks meie asutuse väljaanne. Ja meil on kaks sarja, noh tinglikult võiks öelda, et üks on ajaloolisem kallakuga, teine on teoreetilise kallakuga. Üks neist on juba enam kui 10 aastat tagasi asutatud, see on kolleegium, litter, arum kust vist on ilmunud praeguseks juba kümmekond numbrit selle sarja järgmise numbrina tulemas Maie Kalda, monograafiline kogumik. Ja teine sari on meil, mis on praegu esindatud kolme numbriga. Asutatud 1997 Sanok süümora ja noh, tahame teha nyyd selleski sarjas iga aasta tuleks välja üks, üks vihik, vihik on muidugi tinglik, võib-olla oma 350 leheküljel, Raamat olgu siis mitme autorikogumik või või siis ühe autorimonograafiline käsitlus. Aga lisaks sellele, et meil on nagu kirjandusinstituut ja teadlased, kes füüsiliselt asuvad siin roosikrantsi tänavas on meie asutuse täiesti olemuslik, et allüksus. Tuglase maja nõmmel mille eesotsas on August Eelmäe ja praegu sealsed inimesed, on juba päris kaua aega olnud tegusad, andmaks välja Tuglase kogutud teoseid. Praegu on jõutud kriitika heidete juurde. Vahetame teemat Jaan Undusk oli üks neist, kes möödunud kolmapäeval käis Helsingis, kus eesti seltside ühenduse ja Eesti-Soome Instituudi eestvõtmisel tähistati Jaan Krossi kaheksakümnendat sünnipäeva. Jaan Undusk. Kui lühidalt öelda, siis mul tekkis ühte ettekannet kuulates säärane assotsiatsioone. Jaan Kross on soomlaste jaoks umbes seesama, mis omal ajal oli siiamaani on Georg Ots. Ja midagi säärast on nüüd juhtunud ka selle arengu käigus Jaan Krossiga tähendab ütleksin, et Jaan Kross on võib-olla üks üks esimesi tuntumaid välisautoreid Soomes kujul seda välisautoriks nimetada, sest on isegi teosid olemas, mis on ilmunud enne soome keeles kui eesti keeles. Keelse kirjanduse üks väga kindel ja loetud loodud osa on see, mille moodustavad tema teosed. Te käisite Tuglase seltsi korraldatud konverentsil ja kolmapäeval, üheksandal veebruaril, niisiis päeva enne Jaan Krossi kaheksakümneaastaseks saamist toimus Helsingi linnas. Võiks olla Jaan Krossi päev ja see koosnes kahest üritusest kõigepealt Soome Kirjanduse Seltsi ruumes. Toimus väike konverents või, või ettekandega koosolek, kus siis Eesti poolt esindas Toomas Liiv meie asutuse, veel praegune direktor ja Pedagoogikaülikooli professor Soome poolt siis ettekandega Pekka Lilja, professor Jyväskylä ülikoolist, Toomas Liiv arendas seal päris huvitavat mõtet nimetanud krossil on ju omaaegne kuulus luulerida, et riimiline värsse on sõit jõge pidi aga aga vabavärss meritsi. Ja Toomas Liivi mõtlesis jooksiski selles suunas, et Jaan Kross omal ajal palju kõmu tekitanud ka vaba värsilise luuletajana oli mees, kes läks Pääle. Meri tähistas ju tol ajal vabadust, meri oli küll kinni. Mere avanemine 60.-te aastate keskel seoses Georg Otsa laeva käima hakkamisega tähendas ju esimest mere avanemist eestlase jaoks. Nii et alustanud meritsi mehena seda rahvuslikku kosmopolitismi kõige paremas mõttes esindajana inimesena, kes kas maailma Eestisse tuua ja kes esindas seda maailma Eestis? On siis Jaan Kross ajapikku nüüd üheksakümnendatel aastatel eriti temast on saanud nagu jõge pidi sõitja, kuna ta on muutunud nii-öelda rahvuslikult angaseeritumaks ideoloogiliselt ühemõttelise maks. Ja Toomas Liiv nimetakski teda. Kui ma ei eksi, siis meie rahvuskirjanduse kapteniks. Teine selline metafoor tuli siis Galiljalt, kes nimetas Jaan Krossi eesti kirjanduse kindral, miks Soome rindel? See oli ürituse üks poolürituse, teine pool toimus restoranis Ostro Botnia pidulik lõuna söök mitmete kõnedega Jaan Krossi auks. See oli korraldatud siis juba Tuglase seltsi poolt esines kõigepealt omaaegne Tuglase seltsi esimees Karilaidi, nende ema oli peapidu kõneleja ja rääkis suures osas väga informatiivsete südamliku mälestusliku juttu sellest omaaegsest mere avanemisest ja esimestest kontaktidest eesti kirjanduse ja kirjanikega, mis suures osas sõit teoks. Jaan Krossi, Ellen Niidu vahendusel ja väga oluline sõnavõtt oli Jaan Krossilt endalt moodi üllatav ja, ja ka minu jaoks uudne seisukohavõtt. Jaan Kross on minu meelest olnud põhimõtteline optimist alati. Seekord oli ta võib-olla, et võiks öelda kah optimistlikult lõpetav, kuid vähekene formaalsem optimist, kui, kui ta senini on olnud, tähendab tema sõnavõtt oli küllaltki murelik. Ja ta nägi Soome silla motiivi kaudu Eesti-Soome suhteid. Ajalooliselt vaadeldes. Ja oma noorpõlvemälestustest rääkides nägi Eesti tulevikku, kui asi nõnda edasi läheb, nagu ta praegu meie Hongkongi poliitika raames on juba minema hakanud Eestit tulevikku mitte mitte väga jämedates värvides. Ehkki ta lõpetas loomulikult temale omaselt väga optimistlikult ja selle motiiviga, et jumala pärast inimesed, minge kodudesse, tehke lapsi. See on Eestile praegu kõige vajalikum, et noh, see oli see üleskutse. Nii palju siis saime kuulda sellest, mis toimus mööduval nädalal Soomes. Aga krossikonverents Eestis on veel tulemas ja seal on ka mõlemad siinkõnelejad sõna võtmas, aga sellest kuuleme juba järgmises kultuuri käes. Veneetsia rahvusvahelisel biennaalil toimub tänavu seitsmendat korda arhitektuurinäitus, sedapuhku pealkirja alllinn, vähem esteetikat, rohkem eetikat. Läinud nädal tõi teadmise, et Eestit esindavad seal Anders Härm ja Tarmo Maiste. Pärisin Eesti ekspositsiooni tegevdirektorilt Anu liivakult, kuidas leida ideekonkursi žürii sellise otsusega rahule? Esiteks on see väga kena, et lõpuks toimub arhitektuuri Pennaalsest tegelikult õieti pidite toimima juba kaks aastat tagasi. Tekkisid Veneetsias uued mõtted ja mingid segadused ja nii et üritus on lükkunud kaua. Tänu sellele on Eesti olnud suhteliselt hästi ette valmistatud, et me oleme kogu aeg oodanud, et niisugune üritus toimub ja meil on siis ka olemasolevat algne info selle kohta, et selleks suveks tuleb valmis olla. Kahtlemata on see keeruline ja vastutusrikas üritus, eriti sellepärast, et Eesti läheb siin esimest korda. Niisugusel riiklikul tasemel. Ja ka konkursi korraldamine ja projektide väljavalimine ei olnud sugugi kerge sest žürii tundis seda suurt vastutust, mis tal oli. See projekt, mis välja valiti, on üsna noorte inimeste kirjutatud aga samal ajal huvitav ja nende vastu, et kõige rohkem nendele nõuetele, mida siis žürii tahtis saavutada nimelt mitte minna väga kitsa aspektiga või mingisuguse projekteerimisjärgus oleva ideega vaid tõepoolest esimene kord siis luua mingi ülevaade, mingi ülevaatlik finiš ehitatud eesti arhitektuurile, et mitte anda ettekujutust selles, et meil on meil on potentsiaali vaid, et tõepoolest midagi on tehtud. Ja konkreetselt see projekt vastaks kõige paremini nendele nõuetele. Kas oskate nüüd juba ka lähemalt natukene öelda, mis seal Veneetsiast siis kuidas öelda, üles ehitatakse? Projekti nimi, mille Anders Härm ja Tarmo maid esitasid timulaagrum hiti ühelt poolt lähtubki, siis tõepoolest viimasele rajal ehitatud arhitektuurist ja käsitleb seda keskkonnas käsitleb seda siis tänavapildis ja sellest arhitektuurselt kontekstist, sotsiaalses kontekstis, milles see toimib käitutakse üsna mitmete vahenditega, et põhiline on film, mis neil on kavas teha ja selle filmi kõrval, siis peaksite olema veel plandwettide fotod, nimeldikuga, nendest arhitektuuriobjektid välja kvaliteedid ja kõik kokku peaks siis looma niisuguse mõtestatud atraktiivse keskkonna. President. Jooksis läbi ka teade, et eesti eksponeerib oma väljapanekut Poola paviljonis. Millest selline valik või on see paratamatus? Miks see peaks paratamatus olema, see on väga suur õnn, sellepärast et teatavasti ei kuulu nende riikide hulka, kellel on olnud võimalus ehitada oma paviljon sellele biennaali alale ja iga kord, kui Eesti on nüüd kaks korda võtnud osa kunstibiennaalil ja kui oli esimest korda arhitektuuribiennaal, mis toimumata jäi aktuaalne, siis suurim probleem meie jaoks on olemas need ruumid. Need riigid, kellel ei ole oma paviljoni, peavad selle ruumi üürima. Ja paratamatult kuna Benaaliga ollakse harjutud seostama ühte väga konkreetset aladiodiini aeda, kus üks peapaviljon ja, ja palju rahvuspaviljone siis pressi tähelepanu, spetsialistide tähelepanu. Mis selle ürituse puhul ikkagi on kõige olulisem, koondub sellesse kohta aga paratamatult need, kes üürivad ruume väljaspool nendele ruumidele on suur rebimine ja, ja ühte head ruumi saada. Mis tõepoolest siis nii spetsialistide kui suurema publiku tähelepanu ärataks, on väga, väga raske. Sellepärast oleme kogu aeg uurinud neid võimalusi ja taodelnud kas või ühte väikest ruumi, tihti leht, peapaviljonid, kus vahetevahel jääb ka kohti üle. Ja õnneks üks minu Soome kolleeg läks selle infoga esimesele osavõtjate koosolekule, nimelt ka need, kellel on paviljon, on eriolukorras, nende koosolekud toimuvad tunduvalt varem natavatel informatsiooniga tunduvalt varem kätte. Ja seal selgus, et poola jah, tõepoolest ei võta osa seekord. Ma pole lahkelt pakkus oma paviljoni, aga ta ei pakkunud seda otseselt ainult eetile, ta pakkus seda Eestile, Lätile ja Leedule. Jalgse kontseptsiooni kohaselt me olime valmistanud seda paviljoni omavahel jagama. Aga nüüd viimastel nädalatel on selgunud, et Läti ja Leedu on otsustanud Camiti osa võtta, sellepärast nendeni jõudis info hiljem ja neil ei ole kuskilt nii kiiresti võtta rahalisi vahendeid. Nii et nüüd siis meie, kelle poole paviljoni ta on tõepoolest üsna kena suur ruum. Ja asub just nimelt vile biennaali territooriumil, niiet et antud hetkel tuli Nädala pärast, 19. veebruaril saab võrdväärselt Jaan Krossiga 80 aastaseks Tartu Kunstnike Liidu üks vanemaid liikmeid, maalikunstnik ja tunnustatud kunstipedagoog Albert Anni. Neljapäeval avati Tartu Kunstimajas tema loomingu valiknäitus, vahendab Hedvig Lätt. Kunstniku hilisimpressionismi ist kantud loomingus on läbi aegade olnud meelisobjektideks lilled, maastikud, Janatöör, mordid. Eelkõige peab Albert Anni oma meelismotiiviks maastikku. Arad panoraamvaated erinevatel aastaaegadel. Huvitavalt heledas koloriidis Krimmi mägismaastikud ning järved. Väljapanekus on esindatud ka anni arvukad lillemaalid, millest eriti viimasel loodud paistavad silma oma kirgaste toonidega rikastunud koloriidi poolest, räägib kunstnik Albert Anni. Kuidas ma sattusin kunsti peale, võib ütelda niimoodi, et see on looduslik nähtus juba, kui ma väike olin, mind otsiti põllu pääl koera saba järgi, seal olid need karikakrad ja ma armastasin vääga värve. Paistab, et sealt see asi hakkas arenema edasi. Et kui juba maalt linna sain, siis keskkoolis juba ma olin tunnustatud seal kunstnik. No ega see oli siis lihtsalt minu õhutamine ja abiline teiste kunstnikud jaoks kooli tarvis kooli dekorrerida, aga sealt edasi. Ma sain pärast kunstikooli Moskvasse õppima ja ega ma teist ametit ei mõtelnudki, et ainult kunst. Ja külastasin kindlasti prantsuse osakonda Moskvas, prantsuse osakonda Leningradis ja kui Pallases olin siis ikkagi need olid omavahel seotud tud kus ma õppust sain, kes olid teie eeskujud, see tuleks immutada, Võerahansu oli see, kes mind õpetas Pallase järgses kunstikoolis, aga kirjandusest massain vangook kõik prantsuse intressionisti igaühe juures, mina sain midagi seda oma arengus edasi. Alguses kindlasti mina sõnastada neid nähtusi, ei oskanud. Aga kunstikooli õpetajaametil lõpetada tahtsin, siis hakkasin selle kallal mõtlema ja sain midagi joonistamise alal, umbes 20 põhimõtet, mis tuleks selgeks teha ja maali alal kaka pildi kokkupanemisel kah, no ütleme, 20 Maiatan teistele ka võimalus juurde. Nii. Ja need aspektid, millega pilti kokku pannakse, mina ütleksin, et nad läbivad peaaegu kõiki maalivoolusid. Mis esemeid välja pannakse, neid ma ei pea kunstiks, see ei ole kunst. Ma pean kunstiks ainult seda, mis on lõuendi organiseerimine värvidega värvi omadusi tunda. See on üks raskem lugu, et saada aru, missugust osatähtsust maalis mängivad värvivahekorrad ja kuidas nemad mõjuvad emotsioonile. Ausalt ütelda, mena pers seda kätte ei saanud. Sain ainult teoreetiliselt. Aga nüüd võib ütelda, kui mul veel elupäevi on, võib-olla käte, sest teooria aitab. Minu tunnetestele kaasa, mõistust ei hinnata, aga hinnatakse ikkagi rohkem tundeid, aga tunded juhivad reegleid ka. Järgi on niisugune ütelus, et kui reegleid ei tunne, siis on maalipinnavärviga määrimine. Te rääkisite värvidest, millised on teie lemmikvärvid? Minu jaoks on kõik värvid lemmikud. Venemaal on saanud ikka sinilillataga ja kollastega hakkama. Kõige raskemalt lugu on minu jaoks roheline, rohelisse kooskõlad ja minu pildides arvatavasti seda esineb väga vähe kui lillede hulgas ja, ja niimoodi aga IKKA tahes rohelisega, mul on raskusi. Aga millised on teile lemmikteemad, mida olete maalinud? Lemmikteemadeks on mul no ikkagi maastik olnud, aga põhiliselt nüüd ikkagi lilled on viimase ajal, sest lilled on väega nõudlikult värvide suhtes ja ma katsusin seda probleemi vallutada. Kuidas mul see õnnestus? No eks siis siinses näitusel saab näha kindlasti iga kord ei ole õnnestunud, aga püüdlus oli. Teie kõrval istub lapselaps Vivian Vislap ja tema on seotud ka kunstiga, millega tegeleb tema ja ehk kommenteerib oma vanaisa. Sest ma olen üles kasvanud oma vanaisa piltide kõrval ja ütlen, et need on mulle palju andnud ametilt aednik. Tegelen aiakujundusega. Ja kindlasti on vanaisa maalikunstniku amet andnud panuse minu töös sest ma mõistan ja teen asju natuke teisiti kui minu sõbrad samal alal. Sooviksite oma vanaisale kõige rohkem? Kõige rohkem ma soovin talle, et ta jõuaks lõpuks sinna, kuhu ta tahab jõuda oma erialal. Et ta lõpuks saab kätte selle erilise maagilise värvi, mida ta on eluaeg lõuendile otsinud. Järgnevalt kuulete juttu, mille salvestasin Tallinnast fotokeldris Lee, kus eksponeeritud Kaarin Subbi näitus päikesetõusud ja loojangud. Näha saab fotosid, mis tehtud Türgist, Kreekast, Itaaliast, Poolast, Egiptuses ja Eestis. Päikesetõusu vast vähem, aga päikeseloojangut on kindlasti igaüks meist oma elus kunagi imetlenud, olemata sealjuures suurem unistaja või romantik. Teie Karin subi, olete neid loojanguid tõus ja nüüd juba hulgalisemalt pildistanud, kas te olete suur romantik või millest selline huvi päikesetõusu loojangu vastu? Romantik olema ka kindlasti huvi vast on tegelikult üldse elu vastu selles maailmas ja tegelikult see ei ole ainult loojanguid ja tõusnud on päevad ja ööd ja selles mõttes kultuuritõusudele, kui see erinevatel, selle maakera paikades pääl noh, nii et selles mõttes siin on nagu väike peegeldus ajas päike on sama. Aga tunnetus on siiski erinev igas paigas, sest sajanditepikkune, mis on ladestunud näkku, kiirgab sinuni ka ja seetõttu võib-olla on seda siin neis piltides ka natuke tunda. Energia nagu jõuab, meienesid meile talvesse nagu soojata. Kõrvetab vahel. Kõige rohkem on, siin paistab Egiptuses tehtud pilte. Kas teil oli kohe sinna minnes nüüd selge, et eakate seal ta päikest püüdma? Päikesepüüdmine ei ole nagu eesmärgiks omaette, vaid ikka see, et ütleme, egiptuse kultuur, mis oli vana kreeklastele ja roomlastele ja just, et tunnetada seda iidsest ja kasvõi ütleme need paigad, mis puudutavad neid vaimseid olemisi, et 40 päeva tundus seal kõrbes toiteks need tunded, mis sinust läbi käivad, kui sa satud neisse paikadesse, katsed seestpoolt tunda, mis seal liigub, ta tegelikult oli eesmärk see, et mõista ikka jälle seda ühte tervikut seda maailma võib-olla isegi seda, et kui rikkad meie, Sid Eestiga oleme, Egiptuse puhul tunnetasid just seda, et meile antud vaheldus kevad, suvi ja nii edasi. Ja nende elu on tõesti selle liivamöllu sees lambid ja kõik, mis seal keerleb õhus. Et seal nagu vaimsel tasandil aru saada, et see ei olegi nii lihtne ja islam, mis on nii-öelda koptid vaikselt ära allutatud nagu need keptid nad iseenda kohta ütlevad, päris egiptlased siis ütlevad, et see on nagu Alibaba ja 40 röövlit. Sisemine, et selle au sees, ega ta on seal natuke raskusi aeg-ajalt, et ärge nyyd usaldage seda tunnetad ka tegelikult noh, et see surve nagu tõesti tunnetatav, aga mis puutub sellesse usulis, olgu see siis näiteks Türgi puhul, sa tunnetasid veel nagu veel jõulisemalt, et kuidas ortodoksne nii-öelda on ära surutud islami poolkesed mošeed, mis valatakse kohe lausa betooni ja need tõusevad täiesti laga seened ja, ja noh, selles mõttes austamata võib-olla teise kultuuri ja usku. Vot need ilmingud olid päris karmid, aga mina tegelikult katsun näidata seda harmoonilisemalt poolt nende jäljed, mis inimene nagu on selle ilusama poole pealt maailmale jätnud. Vaatamegi siin siis pisut konkreetselt doosid, mulle tundub, et et selliste fotode saamiseks on, on vaja õige palju kannatlikkust ja siin vist ei ole niivõrd seda tehnilist oskust, vaid just tabada neid, selliseid täiesti haruldasi momente näiteks tromb seal kõrbes või siis mingid haruldased peegeldused püramiidi del ja kuidas treinud kommenteerite? See näituse avamisel ma kuulsin, kommentaarid üks perekond, kes olevat 20 aastat oodanud, et neile siis nii-öelda näidatakse seda trombi. Ta lihtsalt tuli vastu öelda, keerutavad liiva ja, ja tulid silmad nii-öelda lahti, hoidetundlikus lahti hoida ja siis võis näha seal üht-teist. Mul ei olnud eesmärk täiesti omaette, aga, aga ütleme egiptlasest tõesti leida sellist hetke, kus püramiidid seisavad omas rahus ja vaikuses. Selleks tuli natukene oodata, rattad ajal õhtupoolikut oodata ja siis tervitatav, parim suleti. Ja siis nii-öelda meie, kes me siis nii-öelda läksime lubamatuks, mida siis tuli meile saatja, kes ütles, et ta on nõus meid siis nii-öelda kaitsma seal? Tänu sellele, siis me tõesti viibisime seal püramiidide vaikuses ja nii-öelda selles ligiduses selle, kuidas öö laskus kõik, et noh, selle turismisaginas sees jah, seda nagu ei märkaks, ei tunnetaks niimoodi. See näitus on avatud märtsikuu alguseni, mis nendest piltidest edasi jäävad, need lihtsalt kauniks mälestuseks või on midagi veel plaanis? Nad sõidavad, ma usun, loodan Eestimaal ringi, need lähevad kindlasti velt Käsmu oma loodav Tartusse, võib-olla Lõuna-Eestisse Ki natukene. Siin on pakutud veel Ühispangas siin Tallinnas uhked kõrghooned ütleva ja siia näitusele ei mahtunud ära just see inimene ise, tema kätetöö ja need jäljed on siia pigem mahtunud, et võib-olla tuleb sellele näitusele ka järg, et need inimesed on täitsa olemas. Vormistada ja siis nad väikesed niuksed tervikuks kokku panna. Selline oli Kaarin Subbi mõttemõlgutused edaspidiseks, tema valmistöid ehk näitust päikesetõusud ja loojangud saapaga fotokeldris Lee vaadata kuni kuuenda märtsini. Kuid see on tähelepanu teritama muusikasõpru. Kõigepealt tuleb juttu peagi algavast uuest kontserdisarjast. Rüütelkonna muusika räägib mail Sildos, ansambli Corelli konsort kunstiline juht. Corelli Con sort on selline väike ansambel barokkansambel, mis mängib vanade 17 18 sajand kasutusel olnud pillidega barokkviiulit Travers, flööt, klavessiin ja mängime niinimetatud ajastulähedases esituslaadis, mis siis tähendab seda et vanade traktaatide vanade nootide järgi oleme katsunud uurida, kuidas võiks kõlada see vana hea muusika sel ajal, kui ta kirjutati ja tuleb välja, et ta kõlab üsnagi teisiti, kui seda on harjutud praegusel ajal kuulma tunduvalt elavamalt, tunduvalt kaunimalt ja tänu sellele, et me mängime taolist muusikat, siis otsime alati endale vastavaid kontserdipaiku. Praegusel hetkel ma räägiksin järgmine pühapäev, 20. veebruaril algavast uuest kontserdisarjast. Rüütelkonna muusika, kus me oleme otsinud välja neli aadlipaleed Toompeal ja seesama sari on nüüd seotud omavahel ka mõisasarjaga nende elanike kaudu, kuna teatavasti meie aadlisuguvõsad ju elasid suvel mõisates, aga talvel oma linna paleedis. Esimene kontsert siis nagu ma ütlesin, 20. veebruaril, pühapäeval kell neli on Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumi majas Kohtu kuus ja nimetame seda krahv Ungern-Sternbergi majaks. Kuna tema on selle maja ehitaja olnud ja tema suguvõsa käes oli see majaga kuni 1911. aastani. See on nüüd tõesti üks väljapaistvamaid kaunimaid hooneid Eestis üldse, ma ütleksin, mitte ainult Toompeal. See on väga ilusasti restaureeritud saal, täiesti niisugune üks pärl, lisaks sellele kaunile muusikale on meil rõõm koostööd teha kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa, aga kes igal kontserdil, siis tutvustab seda vastavat maja, tema arhitektuuri, tema ajalugu ja samuti neid suguvõsasid, kes on nendes majades elanud. Teine kontsert on siis pühapäeval, viiendal märtsil samuti kell neli. Niinimetatud Stackelberg majas, kus praegu asub Eesti Tööandjate ja Tööstuse keskliit on kiriku kuus kolmas kontsert on 30. aprillil kell neli ja selle maja nimi on paruness Natalie von. Ükski maja, kes oli selle maja viimane valdaja kus asub praegu Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Toom-Kooli 17. Ja sari lõpeb 21. mail Eestimaa rüütelkonna hoones siis kõigile teada-tuntud Eesti kunstimuuseumis kiriku plats üks mis nagu võtab siis kokku nagu kõik need majad, kus me oleme selle kevad mänginud ja samuti loodame, et see kontsert kujuneb ka esinejate poolest kõige värvikamaks. Kuna barokkmuusika avastati nagu uuesti romantismiperioodil siis hakati seda mängima vastavalt romantismitavadele. Kuid see nüüd mitte kuidagi ei lähe kokku sellega, mis, mis räägivad vanad traktaadid, vanad viiulikoolid. Ja meie olemegi üritanud seda muusikat just nimelt puhastada sellest sajandite jooksul kogunenud lisanditest, ma ütleksin, Lääne-Euroopas on see niinimetatud ajastu lähedane barokkmuusika esitamine juba alates 50.-test 60.-test aastatest. Eestis on ta nüüd tõeliselt kogumas jõud, näiteks Tallinna barokkorkester on üks suurem seltskond, kes ainult sellega tegelebki. Mängime vanade pillidega vanadest nootidest ja teine on siis väike kammeransambel Corelli Con sort. Ja kogu seda asja korraldab erakontsertagentuur Concerto krosso. Kontserdisarjas rüütelkonna muusika kõlab saksa ja itaalia barokkmuusika ning kuna tänavu möödub 250 aastat Johann Sebastian Bachi surmast, on igal kontserdil kavast ka parimaid näiteid selle meistri loomingust. Juttu eesti kontserdi muusikaüritustest jätkab Ivalo Randalu. Eesti kontsertidelt pakutud rikas barokinädal on läbi ja otsekui tasakaaluks ootab meid nüüd ees valdavalt 20. sajandi kõlade ballett. Suurimaid maalinguid pakub siin ERSO. Kõigepealt koe täna õhtul Estonias ühe esimese päris ameerikaliku Ameerika helilooja Aaron koplandi juubelikavaga Ameerika dirigendi Leslie Tanneri juhatada tusel. Heas mõttes ameerikaliku tunnused on juba see, et koopland sündis esimese põlve emigrändina Brooklynis, see oli aastal 1900 ja nagu köshin, pöörlin ja paljud teised pärines temagi Ida-Euroopa juudikeskkonnast. Teisalt veel see, et tanner on mustanahaline mees. Ega nimekate dirigentide seas temataolisi tõesti palju ei leidu, kuid seda kõnekam näib asi ka välispidiselt. USA on tõeline kultuuride, rasside sulatus, Tiigel ja mõiste rahvuslik omab sealkaudu hoopis laiema globaalsemat aktsiendi kui vanas maailmas. Seda veel enne viimast suurt sõda üle pea taibata. Sõnaga 20. sajand on loonud võimsa kultuuri, mis piltlikult öeldes genereerib kuhjaga tagasi kõik selle, mis ta mujalt maailmast seni kokku laenanud. Ja muidugi omade väärt lisanditega juttu muidugi süvakultuurist, mitte burgeritest. See mähkoplandit teame rohkem nime kui tema muusika järgi on meie kui ääremaa nii-öelda isiklik probleem. Antud autorikava pidanuks kõlama vähemalt aastakümneid varem. Harvad üksikhobused ei korva pikaleveninud tühimik, kui nüüd kava on seestega väärikas tema kontsert muusika osas sest sisaldab eranditult koplandi tähenduslikke teoseid alustatakse 1942 valiminud patriootilisi looga austusavaldus tavalisele inimesele. Seejärel kõlab Toomas Vavilovi soleerimised klarnetikontsert, mis muide tellitud Benny Goodmani poolt ja valmis aastal 1948. Seejärel esitatakse värvikas kabaree. Ell loon Mexico. Aastast 1936 mees efektse orkestri palana, tegi koopradist paugupealt maailmakuulsuse ning õpetajateks, et võib öelda tema peateose kolmanda sümfoonia ka mille kirjutamise ta lõpetas 1946 seega kaks aastat enne veelgi tuntumat balletti, neuroodeo sümfoonia valmis bostoni orkestri jaoks, kus Evitski tellimused. Selle esiettekandel osales kontra pässide kontsertmeistrina neiuga. Meie Ludvig juht, kui Savitski pidas seda sümfooniat võimsaks juubeldavaks ja parimaks, mis Ameerikas üldse loodud sinnamaani et selle finaalis kõlab taas muusikaauavaldus. Tavalisele inimesele saab õhtu ka nagu omaette raami lehvitannelist aga seda, et ta on põneva ja kaasakiskuva esitusmaneeriga dirigent. ERSO-alased on temast püsti vaimustuses ja töö haare on tal võimas. Loetelu läheks pikale, piisab ehk, kui öelda. Ta on assisteeritud kult maa surit dirigeerinud üle 10 aastaga Detroidi orkestrit. Ja 1994 esines ta sellega president Clintoni ees. Samuti on teinud tööd Chicago matriitsi, Quebeci ja paljude teiste orkestrit ega õpetanud on teda aga Niip öösse teine pull ees mehka osava, kui Zlatkina Esimese ameeriklasena pälvis. Ta on 1986. aastal Toscaniini konkursil esimese preemia. Peale selle on ta tunnustatud klarneti istega helilooja. Vaat niisugune kohtumine seisab meil ees. Neljapäeval seisab ERSO ees teene meil juba aastaid dirigent Andrei tsist Jakov Venemaalt kus suured anded iial otsa ei saa. Sigrid Kuulmanni soleerimisel kõlab Brahmsi viiulikontsert orkestrilt Äraveli teine süüt balletis tapmise floe ning püssid, tühon Nuktuurnid. Selles teeb kaasa ka Ellerheina koor. See on kõva mees. Kiitmist ei küsi, usutavasti ka mitte. Sigrid Kuulmann, kes aastast 1997 täiendab end Londonis kammermuusika vallas, on kahtlemata suursündmuseks prantsuse nüüdismuusika suurfiguurid, saksofonist, rood, langi ja pianist, modiilite landlik kontserdid teisipäeval Estonias ja kolmapäeval Vanemuises. Prantslaste, sealhulgas stepis IRL-i kõrval mängitakse peerivad Viljar loobusid ja pead Sollat. Ja erilist huvi pakub siin arvatavasti just Beerjo, kellega nakkuga Leesidenisher ja stock hauseniga on Klootja Langlid sidunud aastatepikkune koostöö. Ja veel olgu teada, et reedel esitatavad Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis Andres Mustoneni, Ivo Sillamäe Bachi sonaadid A-moll F mulje E-duur sõna kannab seal Mikk Mikiver ja teisipäeval Paide raekojas, kolmapäeval Viljandi kultuurimajas ning reedel Valga muusikakoolis esitavad tangokuninga Astor peatsolla palasid. Arvo Leibur, Terasmaa ja Heikki Mäki. Aga sellest toredast kõvasti on meil varem juba juttu olnud. Homme ja tuleval kolmapäeval kell 18 jõuab Tallinna Kirjanike Maja musta laega kallis publiku ette. Pingviinide elu mängivad Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna tudengid. Neid on juhendanud lavastaja Rudolf vallabert, kes ise teinud kaasa näidendi eelmises lavastuses üle 30 aasta tagasi. Kuid seekord jõuab Juhan Smuuli näidend lavale hoopis teistsugusena jätkap maris Johannes. Pingviinide elu, see on Smuuli näitemäng, mis on kirjutatud 60.-te aastate alguses mängitud noorsooteatris, lavastanud Voldemar Panso. See on näitemäng väga tugevalt omast ajast ja nüüd on võtnud üks täitsa uus põlvkond selle näitemängu mängida. Olekski siis huvitav nüüd teada saada seda, milline on nende suhet näitekirjanikuna novelistina endale nime teinud Urmas Vadi, sina oled seda Smuuli näitemängu pisut kohendanud niimoodi, et afiši on Juhan Smuuli nimi ja Urmas Vadi nimi kõrvuti. Mingisugust sellist asja, et me nüüd naerame materjalile või et see on nagu paroodiat, sellist asja nagu ei ole, et sest materjal või see ideekavand või struktuur iseenesest on väga hea ja see mõte on nagu hea, noh, aga ma nagu kirjutasin teda ümber, esiteks juba mahuliselt oli ta väga pikk, see keel oli ka muidugi natuke aegunud. Kui palju sa teadsid sellest ajast, millest Smuul oma näitemängu on kirjutanud? Kogu aeg räägitakse, et nüüd on mingi uus põlvkond, tuleb valge lehena, tegelikult ei ole ju mitte midagi muutunud. Kõik see asi on täiesti sama. Ega pingviin on ikka pingviin oma lolluse tarkusega kõigega, ennem olid seal mingid noh, räägiti tõesti mingi viisaastaku plaanist ja parteist ja ma ei tea millest kõigest veel. Noh, nüüd on täpselt samasugune asi teleka teed lahti, siis hommikul räägitakse sulle mingisuguseid kõnelda lähematest, kapslikestest ja kreemidest, mis rasva põletavad ja siis peetakse mäe jutlusi sellest, et õige mees ja armastusse on ikka meestevaheline armastus. Sellist jama tuleb igalt poolt ja seda haigust hakatakse noomima või enda haigust nagu kuulutatakse, propageeritakse et põhimõtteliselt nagu tegelaskujud või noh, see pealmine kiht, lihtsalt see pingviini suled on nagu vahetanud olemas või selline täpselt seesama, mis oli, kas moonil? Et seda mina nagu muutunud ei ole meie, kes me seda lavastanud olema. Kirjanduslikes Annaanides räägitakse Smuuli pingviinide elust kui nii-öelda sel ajal juba vanameister Juhan Smuuli protestist noore. Hundid ja need olid kõik seal. Pidid Paul-Eerik Rummo dia. Tähendab selles suhtes need ongi niisugune asi, et päris paralleele ei saa vedada, et, et seal on mingi hunt, tegelikult need noored peale tulevad kirjanikud, kes üle ajaloolise augu hüppavad seal. Et tegelikult nad ei ole üldse nagu kirjanduslikud inimesed, mul on nad jah, just nagu niiskusteks homondaks nagu keeratud, seal on igasuguseid tegelasi, feminist, kolu, jälgijaid, tavalisi linnukesi ja, ja siis üks vanast ajast on jäänud ka represseeritud, kes tunneb ennast puudutatuna ka mingi uus asi tuleb peale. Smuuli oli nii-öelda oma selline asi ajada omas ühiskonnas, mis asja teie siis seal täna ajate? See on täpselt seesama, noh, see ühiskonna asi võib-olla seda on hästi loll rääkida, et meil on nüüd suur vabadus, on hea on olla, aga samas igalt poolt on see asi nii vabaks läinud, et noh, mine tea, mis nüüd veel muutuma, sellest hakkab. Et kas see vabades võib-olla ta läheb liiga üle piiride. Sa ütlesid, et vabadus on mingil määral nagu üle aisa löönud juba, mis see siis tähendab seal mingi kõva käe ihalus? Ma ei tea, võib-olla see on see, et, et noh, lihtsalt mingisugused piirid kaovad ära ja siis mingi mõõdutunne kaob ka võib-olla ära või noh, ma ei ütle, et siin peaks tulema mingi mingi suur valitseja tagasi, kes nagu vasaraga rütmile meile see on nagu naljakas küll, et mingi mingid asjad hakkavad nagu nagu vastu või kuidagi liiga üleaisa hakkavad käima. Ega, ega seda lollust on igal pooljuht, seda on igal ajal ja end lihtsalt see lolluse pealmine kiht või noh, millest nagu räägitakse või mille ümber nagu Tiieldaksega, noh põhiolemus on ikkagi sama smulin on ka samal ajal nii-öelda seal midagi nagu selles suhtes muutunud. Kas Juhan Smuul võib öelda, siis kirjanikuna elab oma teist elu? Vaat selle üle me mõtlesimegi seal Kirjanike maja aknast vaadates on 200 Smuuli püst seal. Mõtlesin, et huvitav, kas ta keerlev õues ei keerle, võib-olla ta hakkas just siis keerlema ja pöörlema, kui me oleks nagu lihtsalt selle teinud, võtnud selle algse materjali ja siis selle ära teinud Alloberdile oli nagu ise ka, ta tundis teda, ta oli üsna nagu niisugune, noh lubasin ta materjaliga normaalselt ümber käia. Mis sa arvad, kui see vaataja, kes nägi Voldemar Panso lavastuses pingviinide elu, tuleb vaatama täna teid milline võiks olla tema suhe, kas ta ehmatab seda nähes? No ma arvan, et kui, kui see inimene nagu elab tänases päevas, et siis ma arvan, et ta on meeldivalt üllatunud, ta tunneb head meelt, tunneb mingisugused vanad asjad ka ära. Ma arvan, et midagi leiab ikkagi smulist ka. Kultuuriga ja jutud on tänaseks räägitud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke. Ootame teid kuuldele, taas nädala pärast.