Tere kuulama septembrikuu viimast kultuurikaja. Täna tutvume kahe uudisteosega eesti rahvast ja raamatuga ja kunstnik Adamson Eriku elu romaaniga. Kuuleme, millised võimalused avab restaureerijaile laserkiir. Tutvume konkurss näitusega ja üks gramm kulda Tallinna linnagaleriis ja Marina Aleksejev näitusega Pärnu linnagaleriis. Räägime uuest lavastusest nukuteatris ja eelolevatest muusikaüritustest. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke. Enne aga, kui jõuame välja kuulutatud teemadeni, soovime omalt poolt õnne Edgar Walterile, kellel täitus 21. septembril 70. eluaasta räägib Katariin. Leini. Edgar Valter sellel nädalal 70 aastaseks. Tallinnas tähistati vanameistri sünnipäeva suure raamatunäituse avamisega millele on eksponeeritud üle 200 Edgar Valteri illustreeritud raamatu. Edgar Valteri päikeselised joonistused on eesti lastekirjanduses figureerinud juba pea 50 aastat. Raamatute illustreerimisega kõrval on kunstnik tegelenud ka karikatuuri ning maalimisega. Edgar Valteri debüütajakirjanduses toimus, kui väike kunstnik käis neljandas klassis. Autori enese sõnul toimus aga see tegelik Iseseisev vastamine. Pressi karikatuuriga seesikleb ilmus toona õhtulehes tsiteerides Edgar Valteri enda kirja pandud elulugu. Karikatuur oli päris ilmselt algaja asjaarmastaja töö ning seetõttu oli toimetus selle alla lasknud trükkida teksti 15 aastase Edgar Valteri karikatuur. See häälestas lehelugejaid lahkemale meelele. Edaspidi seda hinnaalandust ei lisatud, tuli õige tõsiselt oma taset ise tõsta. Sõjajärgsel raskel ajal proovis Edgar Valter mitmeid ameteid. Tsiteerin taas autori elulugu. Alustasin lukksepa õpilasena. Katsetasin madrusena Maal rina transporditöölisena dekoori ateljees, õpilasena trükitöölisena. Kuni ühel päeval märkasin, et karikatuurid ja illustratsioonid mind toidavad. Siin pean ütlema, et olgu ma kus tahes, väike joonistusplokk oli mul alati kaasas. Joonistasin igal vabal hetkel. See oli mu kool ja ma tahtsin olla hea õpilane. Kuid laseme Edgar Walteril oma lapsepõlvest ise rääkida. Meie majas oli kõige tähtsam raamat, oli piibel ja teisi raamatuid nagu liikunudki. Ma ei ole just väga jõukast perekonnast, isa oli vabrikutööline. Meid oli kaheksa last, tegemist oli seal, et neid toita ja riidesse panna ja kooli saata. Mul on õnn olnud elada linnas ka linna ääres. Teismelise aeg oli mul elamine Pelgulinnas, viimastes linnamajades pidasid inimeste peenramaad ja siis tuli juba lahk. Kopli laht, meri. Veskimets ei olnud kaugel seal, kus praegu loomaaedkannikese korjamine, veskimetsast ja käbide korjamine sõja ajal kütteks. Stroomi metsast see oli ikka juba maal viibimine, päris. Ka lehmi peeti, seal võis köögiaknast näha. Vestlesin Edgar Valteri Eesti lastekirjanduse teabekeskuse konsultandi Leida Ulfsakiga, küsides tema arvamust, miks on kujunenud Edgar Waltarist mitmete laste põlvkondade lemmik. Sõlmsõda vist on armastus, asi on selliseid, seda on ju võimatu lahti seletada, küllap see ongi see, mis teda seob inimestega, kuidas tema suhtub lastesse loodusesse, loomadesse, loomingusse. Hanne Rande Eesti lastekirjanduse teabekeskuse direktriss avad Edgar Valteri fenomeni sarnaselt. Ma ütleksin niiviisi, et Edgar Valter on klassik ja klassikud on minu meelest alati fenomeni taga, on ükskõik, mis ajastul kuulsad ja huvitavad. Edgar Valteri puhul ütleksin ma veel seda, et tema on nii kunstniku kirjanik, kes oskab mitte ainult näha silmadega, vaid ka südamega ja ta oskab minna lapse sisse ja vaadata maailma lapse pilgu läbi. See kõik on lapse jaoks üks väga ilus muinasjutt, mida lapsel ongi vaja. Viimased aastad on avanud Edgar Valteri, andes uusi tahke. Raamatute illustreerimisega kõrval on kunstnik asunud kirjutama. 1994. aastal ilmus Edgar Valteri esimene autori raamat pokudest. Järgnesid ahhaa, kummitab pintselsabad ning mõned teised raamatud. Puku raamatust on saadud idee luua Võru ja Põlva maakondade piirile 50 hektari suurune Pokuma ehe eesti muinasjutumaa. Eesmärgid, miks seda tehakse, on selgelt välja öeldud, et tuua eesti last lähemale ehedele loodusele, oma kodumaal, et säilitada Eesti laste ja üldse eesti identiteeti läbi looduse. Anne rände tutvustab ka seda, kuidas Pokumaa on kavandatud. Puugojateiste Pokuraamatu tegelaste eluase ja põhiline tegutsemispaik on siis Päda Soome talu põlispuude all. Ja see aeg siis mõeldud paigaldada vanad, kuid hästi säilinud palkhooned, tare, ait ja suitsusaun. Kõik hooned peaksid saama niisuguse vana sisustusega mööbel, esemed, Tööriistad. Majapidamisse kuuluks maakividest kelder, vanaaegne käsipumbaga, kaev, puukuur sama juures on tiikpuuga, peaks olema peale õunapuudele läike, juurviljaaed ja põlulapp, kus küntakse, külvatakse vanal viisil. Lõigatakse sirbiga vilja ja pannakse haaki ning farmisi puud. Ja kõige seda ümbritseb siis selline stiilne püstanud aed. Ka vanameister ise eelistab tsivilisatsiooni kärale iidset rahu. Ka inimene ei eraldaks, kui oleks mingeid eetilisi, mingeid eeliseid siiski ilmselt on. Ja ma ei ole enda jaoks selle ära sõnastanud, missugused nad vist on see soov ja igatsus õhu järgi ja vaikuse järgi. Mulle täiesti tiisepist. Ning veel üks lõiguke vestlusest annerandega. Edgar Walterile omane ajatunnetus on libisenud tema raamatutesse millest õhkub rahu ning mis on väljaspool sellist argist sebimist. Äkki see ongi nagu üks nendest omadustest, kuidas kirjanik suudab vaadata maailma lapsesilmadega, et ta suudab unustada aja. Ja kindlasti ja ma ütleksin veel niiviisi, et Edgar Valter loob lastele sellise mõnusa kindlustunde. Et laps, kui ta vaatab või loeb Edgar Valteri raamatut, siis ta on väga kindlates kätes. Ning lõpetuseks Edgar Valteri tervitus kõikidele eestimaalastele. Tervitan kõiki Eestimaa laps. Ja püüan neile edaspidigi ühte-teist teha. Nii hästi kui oskan. Me teeme tutvust kahe uue raamatuga. Kolmapäeval esitleti Tallinna matkamajas teost pealkirjaga Eesti rahvaste raamat Martin veerand päristele koostajalt ja toimetajalt Jüri Viik Bergilt, millega tegu? Ta ei ole niivõrd tõsiteaduslik ja ta ei ole niivõrd uurimus kui ta on nende rahvaste lugu. Ja eesmärk oli kokku panna piltlikult öeldes selline faktihunnik, mis oleks mõnuga loetav ja ajendiks, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli just nimelt see, et meie igapäevaelus on tarvitatud nii sageli mustvalget pilti, et Eestis elavad eestlased ja venelased. Ja siis tekkis kindel soov ja tahtmine näidata, et see pilt on tegelikult palju suurem, avaram, rikkam, ilusam. Kuidas niisuguse raamatu jaoks materjali kogutakse, see on tõesti väga faktiandmete rohke raamat, töö algas loomulikult autorite otsimisest ja. Ma arvasin tol ajal, et kõige lihtsam variant oleks see, kui ma pöördun iga rahvusrühma poole ja leian sealt esindaja, kes kirjutaks oma rahvast suurenema määral. See plaan õnnestus, suurel määral mitte ja pealegi see rahvuste pool, see rahvuste kirjeldus, see on ainult üks osa sellest raamatust. Selleks et ta oleks tõepoolest käsiraamatu ja teatmeteose voodi on sinna kirjutatud juurde väga palju artikleid sellistel teemadel, mis on rahvuste rahvussuhetega seotud. Aeg-ajalt on tervislik selliseid definitsioone mõisteid üle vaadata. Ja tõepoolest, nendel asjadel on peatatud, nendele on tähelepanu juhitud ja näiteks kas või meie väga palju tarvitatud sõna integratsioon oleks ka näiteks üks selline mõiste, mida inimene enne tarvitamist peaks enda jaoks selgitama. Siin on need erinevad rahvusrühmad tähestikulises järjekorras. Võtame mingisuguse väikse rahvusrühma, mis põhimõtted, mis alusel on materjal esitatud selleks, et mate järgiks tõepoolest mingit kindlat joont. Et ei tuleks selline eklektiline andmekogumik seetõttu iga rahvuse puhul oli ees väikene skeem. Kuna lähtutud on eesti lugejast, siis ma eeldasin, et lugejat huvitab kõigepealt see, kust kandist kost regioonist on see rahvakild, need inimesed pärit milline on sealne loodus, kliima, milline on nende keel ja usk ja, ja kõik nii edasi. Ja seejärel siis katsusin järgida mingit loogilist rada, et seejärel oleks juttu sellest, kuidas nad on Eestisse sattunud, mis aegadest alates on sellist rahvust juba Eestis registreeritud ja seejärel juba kõik see, mis puudutab tänapäeva, kuidas nad siin elavad, kuidas nad siin ennast tunnevad, kas nad on kuidagi eesti ühiskonnaga seotud või annad ripakil, kuidas teile nüüd on tundunud selle tee jooksul? Me oleme püüdnud vahet teha, et kõikjale venelased, ka need, kes on venekeelsed. Võib-olla see on meiepoolne kristlik ülepingutamine, võib olla rahvakillud, hea meelega on venelased, Aleksid, venelased, kuidas teile on tundunud? Siin ei ole ühest vastust. Ja iga iga perekonna, iga rahva killukese saatus on iselaadi. Kui me arvestame seda, suur osa on väga hilised Eestisse tulijad ja kui me vaatame nende minevikku, siis me näeme, et nii mõnigi rahvusrühm on teel juba mitu generatsiooni. Et kui näiteks korealaste üks põlvkond on sündinud Koreas, teine on sündinud Kaug-Idas, kolmas Kesk-Aasias, neljas Eestis siis see tähendab seda, et Nendel on tihtipeale raskusi enese identifitseerimiseks ja selline keskkonnavahetus tihtipeale ka keelevahetus toimunud juba enne seda, kui on nad Eestisse juhtunud, sest enamiku puhul ei ole olnud ju tegemist mingi sihtkohavalikuga. Nad on suuremal või vähemal määral siia sattunud, välja arvatud loomulikult need rahvusrühmad, keda me loeme Eesti rahvusvähemuste, eks kes on siin põhilistest aegadest peale. Mis mulje teil on, kas need rahvusvähemused rahvakillud täna tänast praeguses Eestis paremini kindlamalt kui me võrdleme näiteks 70.-te 80.-te aastatega võid, tunnevad nad ennast halvemini. Seda ma ei tea täpselt, sest see hea-halb, sõnade kasutamine selle asemel võiks öelda. Probleemide rikas või probleemidega elu. Seitsmekümnendatel aastatel kindlasti neil mingeid erilisi probleeme ei olnud ja see tähendab ka seda ja et tegelikult nad elasid sellise venekeelse keskkonnaga padjakese peal, ilma et nad oleksid Eestisse tegelikult jõudnudki. Ja suur osa ei ole tõepoolest Eestisse Eesti ühiskonda jõudnud ka praegu. Aga praegu on selleks tarve ja nad peavad tegema mingi valiku. Suur osa on valiku teinud selliselt, et Eesti ühiskonnaga peaksid liituma keele õppima ja nii edasi järgmised põlvkonnad, mitte nemad ise. Aga see, et Nad päriselt ühiskonna osa ei ole, seda tunnevad nad kindlasti. Adamson-Ericu muuseumis esitleti teisipäeval kirjastuse kunst uudisteost autoportree silmusega Adamson Eriku elu romaan, mille autoriks on kunstiteadlane Kaalu kirme. Kultuurikaja poolt, viibis esitlusel Mari Tarand. Kirjastuse kunst peatoimetaja Sirje Helme rääkis esitlusel raamatu õnnelikust saatusest. Adamson-Eric on hea kunstnik, Kaalu kirme, põhjalik uurija ja andekas kirjutaja Adamson. Eriku muuseum oli vastutulelik koostööpartner, kunstniku abikaasa Mari Adamson. Lahke nõuandja. Kirjastuse toimetaja Tiiu Viirand ja kunstnik Tiiu Allikvee olid materjalist innustunud. Raamat valmis suhteliselt kiiresti. Mahukas teos, ligi 500 lehekülge sisaldab hulga värvilisi reprosid. Adamson-Eric oli teatavasti väga mitmekülgne. Nõtke maalija ja mitmetarbekunstiala viljeleja esitlusel lehitses koosviibijate ees raamatut Peeter Tooma. 1929. On vana-aasta õhtu. Olen juba 27 aastane, selle aja peale oli mõni mees juba maailmakuulsus. Mina olen alles oma esimeste võitude juures. Tõsi. Aasta algul tuli tunnustus Helsingist ning jään igaveseks ilma oma talust. Muidugi maksid selle kaotuse teatavas osas kinni Soome marga. Veel enamaks võiks arvata tunnustust Pariisis, sest Soomes olin üks seitsmest eesti kunstnikud, kelle töid peeti ostmise värvideks. Prantsuse mõõdupuuga mõõtes. Andsime ainult meie kahekesi Jaan Koort ja mina täienormi välja. Minu tööd olid väljas ka Eesti kunstinäitustel Lüübekis, Kiilise Königsbergis. Uue aasta algul eksponeeritakse neid ka Berliinis. Eestimaal ei ole aga omaenda prohvetite tunnustamine mitte raasugi rohkem moes kui mujal. Ike on lähematel kolleegidel kaigas, selja taga pihus. Professor Kaalu kirme valis raamatuvormiks niisuguse, kus kõrvuti on faktid ja dokumendid ja ilukirjanduslik tekst. Selle raamatu materjal on põhiliselt ajakirjandusest kirjadest korjatud, aga niisugust elusat, elavat ja põnevat materjali tuli ikkagi inimeste käest korjata. Küll oli Paul Luhthein see, kes mulle jutustas väga palju küll Eevalt okas küll Helga Viira, küll hea Jansen, Endel Valk-Falk ja, ja mitmed teised Need, väikesed jutukesed, need väiksed selgakesed said naeteks, mida tänagi on esitatud siin juba. Ega ta ei ole ju nii kerge, ma ei ole ju mingisugune kutseline vaid täitsa diletantlik, niisuguse asja kirjutamiseks. Aga võib olla on see ka mingisugune kalduvus või huvi selle niisuguse kirjandusliku tegevuse vastu, mis oli mul õige noorest peast ma peaksin mainima veel ühte inimest, kes on mind väga palju aidanud. Maie Kalda, Maie Kalda mulle ütles, et pane need kirjad ja kataloogid ja artiklit sisse otse, ära kirjuta neid ümber köita. 1947. Praeguses situatsioonis on kõige kasulikum aktiivsust üles näidata esineda sõnavõttudega, kirjutada artikleid ning osaleda võimalikult paljudes komisjonides, Friidesse, nõukogudes. Teiste sõnadega. Rünnak on parim kaitse. Kohe jaanuari algul saingi sokutada sirpi artikli Eesti kunstnikud ja kunsti populariseerimine. Maksin muidugi tribuutmoele, pistsin sinna sisselõigu otsesest veda ja Leningradi kohta. Kinnitasin, et meie kunstnikud on sellele siiralt reageerinud. On muidugi ka vigu analüüsitud ja hukka mõistetud apoliitilisus. Ja nüüd töötab juba rida autoreid aktuaalsel nõukogulikult temaatikale. Kuu teisel poolel tuleb sõita üsna pikaks ajaks Moskvasse. Üleliidulise kunsti näitlejakomisjoni liikmena võtan osa selle koosolekust, esitan aruande eesti kunstnike tööst näituse ettevalmistamisel. Ja lõpuks ära ka mõned instituudi asjad. Muuseas tuleb Moskvas kinnitada ka Instituudi õppejõudude koosseis. Lukad, see artikkel on eriti ohtlik pretsedent. Kuigi ta sõimule siidilindid külge seob, jääb see siiski sõimuks. Pealegi on ta kuulu järgi kõige tõsisem kandidaat Kunstnike Liidu tulevase esimehe kohale. Kes teda sinna upitab, on arvata. Ma olen kõlupäised funktsionäär õige valusalt riivanud ja nüüd tahavad nad selle auahne kunstnikuna üsna tühise mehikesi minu vastu välja mängida. Muidugi peale Lukasse pseudoteaduslikest dinaadidespiredki loogikat. No ma tahaks teada, milline see loob, autor on, kellele väljamõeldis keelatada. Kas mitte kogu kunst pole väljamõeldis? Raamatut toimetanud Tiiu viiranud soovitas kindlasti tähelepanu pöörata nime registrile. See annab tunnistust ajastu käsitluse haardest. Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruus peab teose ilmumist oluliseks. Ja ta võtab muidugi kokku ju 40 aastat Eesti kultuurielu, aga ta on kohati väga terav. Ta annab Eeriku hinnanguid. Ta annab väga paljude teiste inimeste seiklusi, võitlusi eneseteostuse ja omaloomingulise, mina säilitamise ja sellesama keerulise olukorra, poliitilise olukorraga konfliktid, nii et ta on väga poleemiline. Siin võib tekkida palju diskussiooni hoone, aga, aga see on väga oluline selline materjal ühtede kaante vahel, ma arvan, eesti lugejale. Läinud esmaspäev tõi hea uudise. Tartu Ülikooli teadlased puhastasid laseri abil skulptuuri. Kas ja millal saab laserit üldse restaureerimistöödel kasutada. Uurist Tanel Tabur. Eesti teadlased töötavad välja meetodit laserkiire abil skulptuuride arhiivimaterjalide puhastamiseks. Tartu Ülikooli teadlased, keemik, tõlkija, Ilumets, füüsik Matti Laan kasutasid esmakordselt kogu Baltimaades ja Põhjamaades laserkiirt restaureerimiseks. Täpsemalt puhastati keemik Pierre sõelise kuju, millelt laserkiire abil eemaldati EPO liimiplekid. Mismoodi siis laseriga puhastamine käib? Matti Laan? Küllalt võimsa laserikiir suunatakse objekti mingile väiksele osale, see kuumeneb väga lühiajaliselt ja sodi aurustub ja eemaldub selle tulemusena. Tähtis on siin, see kuumutamine oleks väga lühiajaline, sest vastasel korral me lõhume ära ka aluspinna ja siis olukord on analoogiline sellega, nagu koos vanniveega visatakse ka laps välja, nii et siin on väga tähtis meil laserkiirguse õige doseerimine. Laserkiirega saab siis puhastada skulptuure, arhiivimaterjali ja mida kõike veel. Oi, siin on objekte väga palju, alates elevandiluust metallist kivimist, paberi, Bergamendini, tekstiili nii välja ja mis on eriti väärtuslik laserpuhastamise korral, et sama töö teeb ära üks ja sama laser, mis on täiesti võimatu teiste puhastusmeetodite juures. Kujutage ette merekivi puhastada liivapritsiga, kuid paberi kallal ilmselt liivapritsiga minna ei saa. Laser muidugi aruka kasutamise kolla kõlbab nii paberi kui ka kivi puhul. Ja kas see laser siis puhastatavale materjale ja mitte mingi kahju ei tee? Alati, mis tahes puhastamine kahjustab ka aluspinda, see on paratamatu ja kogu restaureerimise põhiprobleem seisneb selles, kuidas minimiseerida kahjustusi ja meie arvates on laserpuhastamine teiste puhastusviisidega võrreldes hulga paremkahjustused on minimaalsed, sellepärast et me saame kiirgust väga täpselt doseerida. Me saame seda nii ruumis kui ka ajas. Ja niipea, kui me laserkiire ka kirjutamise lõpetame, nii lõppeb ka mõju pinnale. Eriti väärtuslik on aga laserkiire mõju lokaliseeritus, võime kiiritada väga väikest pinna tükikest, kusjuures kõrvalosad jäävad täiesti puutumata. Mida ma mõistan väikse tükikese all, no see on siis näiteks 0,1 korda 0,1 millimeetrit. Skulptuuride arhiivimaterjalide puhastamine laseriga oli siis esmakordne nii Eestis kui ka kogu Põhjamaades, aga kuivõrd muu maailm kasutab laserit sellisteks otstarveteks? Selle asjaga on tegeletud katse-eksimeetodil umbes paarkümmend aastat, kuid alles viimasel 10-l aastal on hakanud arenema tõsiteaduslik lähenemine. Momendil tegeldakse sellega tõsiselt, umbes viiel kuuel maal mainige Ühendriigid, Suurbritannia, Itaalia, Kreeka. Milline on teie hinnang, kas võib juhtuda siis niimoodi, et ainult laseriga hakataksegi peamiselt puhastama tulevikus? Vaevalt kasutatakse ka traditsioonilisi meetodeid, kõik on määratud finantskaalutlustega ja objekti iseloomuga. Kui haruldane on meil objekt, kuid tuleb mainida, et juba praegu on laaseri ekspluatatsiooni kulud. Ma ei räägi laserhinnast ekspluatatsiooni kulud võrreldavad teiste, näiteks keemiliste puhastusmeetoditega, nii et ta ei ole midagi fantastilist. Eksootilist loomulikult koduperenaised põranda puhastamiseks seda kasutama ei hakka, kuid kultuuriobjektide puhul, mis on hindamatud, on see meetod väga perspektiivikas, kuid see eeldab muidugi tõsiteaduslikku lähenemist tõsiteadusliku lähenemise all. Ma mõistan seda, et siin peavad olema mitme ala spetsialistid siin üksi füüsiku või keemiku mõistusest ei piisa. Siin peab olema terve meeskond füüsikute skeemikutest, ajaloolastel arheoloogidel kabioloogidest koosnev meeskond, ühisotsus on siis see, mida puhastuda, kuidas puhastada, mis on üldse puhas ja tähendab, millisel etapil puhastusprotsess lõpetada. Siin on vajava, kordan veelkord ära kasutada kogu olemasolev ajupotentsiaal ja no näiteks Tartu Ülikoolis on see haruldane võimalus olemas. Meil on siin olemas spetsialistid väga erinevatest valdkondadest, nii et need tulemused võivad üsna kiiresti jõuda praktikasse oleks vaja muidugi riigipoolset täiendavat sihtfinantseerimist asja käivitamiseks ja siis sellisel juhtumil ma arvan, et paari aasta pärast võib hakata juba lõikama esimesi praktilisi vilju. Kultuuriga ja jätkub kunstiteemadel kõigepealt väljapanekust, mis lõpetab näituste seeria. 75 aastat professionaalset metallikunsti Eestis jätkab Kerttu Soans. Tallinnas linnagaleriis on avatud Ede Curreli 90.-ks sünniaastapäevaks pühendatud konkurss-näitus. Ehete näitus, mis kannab pealkirja ja üks gramm kulda. Sellest näitusest ja Ede korrelist, on kultuurikaja stuudios rääkimas metallikunstnik ja kunstikriitik Tiina käesel. Murreli konkurss-näitus on teine omalaadne. 97. aastal võitis selle näituse Andrei Palošov, kes ka seekord esineb sel näitusel. Ja nüüd on siis pärjatud metallikunstnik Krista Laos. Aga enne, kui räägime neist valikuprintsiipidest võib-olla kõigepealt kõige olulisemast Ede korralist On nii hea, et korralik, me nimetame kõik meie kõigi õpetajaks, sellepärast et peaaegu kõik praegu tegutsevad metallikunstnikud on ühel või teisel moel kokku puutunud kas tema isiku või tema õpetusega tähendab isikut, see ei ole igavene, õpetus jääb ja, ja tema õpetus on jäänud läbi tema loomingu, mis on niisugune ühtviisi nüüd tagantjärgi vaadates väga-väga mitmekesine ja annab silmad ette oma niisuguses leidlikkuse tolerantsist suhtumises materjalidesse jättes väga paljudele praegustele kunstnikele, kes arvavad, et kõik teed on lahti ja kõike võib, aga nad lihtsalt ei oska, kõike oskas. Ja see näitusel jah, teine konkurss-näitus, näituse reglement näeb ette, et see näitus hakkab toimuma iga kahe aasta tagant, näge korral ise oli selline lapsemeelne materjalide kokkusobitaja siis sellel näitusel me mõtlesime, et paneks kunstnike mõtted tööle ka natukene niisuguses ebastandardse mas lähenemises ja et iga töö peab sisaldama üks gramm kulda. Ei, rohkem ega vähem täpselt üks gramm. No paistab, et see päris nii ei ole, aga jah, kuld ei tohtinud prevaleerida, aga ta pidi aktsent olema ja ta pidi olema selle töö põhjus, kuivõrd põhjendatuks üks või teine kunstnik seda kullagrammi seal oma töös pidas, aga huvitavaid töid on seal küll, kuigi enamus on, on tõepoolest sellised kuld, on lihtsalt niisugune väikene aktsenteeriv Tanus, täpp seal traditsioonilisi hõbeehte peal, aga samas pean ütlema, et ka sõbratar, traditsiooniliste juveliir, see tehet on tänapäeval juba ka päris huvitav vaadata, sellepärast et et üle hulga aja näeb sellist puhast, hillitsetud hästi kujundatud hästi helget, et ja kultuurselt näitus lihtsalt seal seal, ma arvan, et niisugusel endisaegsel tarbekunstinäituse külastajal on rõõm viibida. Võib-olla nooremani muutub kärsituks ja et mida siin küll nokitsetud on? Seekordne pärjatud Krista Laos oli kulda sobitanud ju lausa rauaga. Preemia kätteandmise žürii esimees Inge Teder ütles, et selles töös hinnati kahte asja, et selles töös tuli tahest tahtmata välja niisugune traditsioon, ütleme kasvõi rauaaeg et see töö oli korraga väga kauges minevikus tagasi ja samas oli ta oma mõttes ja, ja teostuses niisugune askeetlik, tänapäeva lik ja ja ta nagu ei eputanud mitte millegagi ja ta oli ühest küljest oli ta parimate traditsioonide vaimus ja teiselt poolt Ta oli niisugune väga ilus ja uhke kokkupanek nendest materjalidest, nii et see otsustas see kõrvaltee liiva, Aaviku töö, see oli, oli peakonkurent, et see oli kontseptuaalne töö, minu vanaema, kuld no seda võib ju aimata, mis minu vanaema kuld on, eks sealt need kuldhambad ja ja kõik muu selline, nii et see oli siis teine niisugune pea kandidaat, mille vahel kaaluti, no jäi peale klassika, seekord. Tundub, et hambaHuldeli üldse inspireerinud nii mõnedki teist kunstnikku. Et see on niisugune, mis võib-olla kõigepealt siis pähe kargab, kus see kuld alati kasutusel on olnud. Seda küll jah, aga minu meelest, kui üldse vaadata linnas härra lehete näitusi ka noore ehtenäituse, siis mina vaatan, et ma olen pannud tähele, et kohtumeditsiiniliseks on läinud kõik teemad. Jaa, aga mis puutub veel pärjatud Krista Laose sõrmusesse, siis minul on selline komme, kui käin tarbekunsti ja eriti ehtekunsti kui ühe oma lemmikkunstiliigi näitustelepa. Mängin ka möödaminnes seda mängu, et igast vitriinis läheb üks edasi kujutades see jääb minuga on nii elu lõpuni ja ma just proovisin seda näitust nii vaadata ja vaatasingi, nii et ma ei teadnud, kes võitis. Ja ma olin muidugi rõõmsalt üllatunud, kui minu valik langes, tuli telefoli lõpuni kaasaja autori lõpuni kaasa ja peabki ütlema, sellel näitusel siiski valdav enamus ehted olidki niisugused, mida saab ka, saab ka nii-öelda kasutada. Et seal selliseid Skulpturaalse oli küll ka paar huvitavat, aga aga olid niisugused tõesti traditsioonilised, nagu sa ütlesid. Ja, ja kuna noh, ei olnudki ju reglement niisugune nähtud, et, et see peaks olema ehtenäitus oleks võinud olla ka objekti näitus ja kõik seal seal oli, seal oli toredaid asju, seal oli lauanõudest kuni tõesti miniskulptuuride välja, mis olid jällegi väga kõrgel esteetiliselt tasemel tehtud selle näituse plusspunktiks minu jaoks ongi näituse kultuuriesteetika, see on tarbekunstniku silmale niisugune hea, hea asi. Ma usun, et küllap paljudele vaatajatelegi Aga Ede korrel ja kuld, kas nemad olid omavahel väga tihedalt seotud? Ede korralil? Ka olid kõik asjad tihedalt seotud, sest ühtviisi oli tema niisugune avastava laps ja samas ka maag. Ta valdas kõiki materjale, samas ta võttis väga lennulennult ka uusi materjale vastu, nii et ega temal käis kuld koos maakivi. Ka tema põhimõte vist oli niisugune. Kõik, mida tõelise kunstniku käsi puudutan, muutub kunstiks. Et materjal ei oma, ei oma siin nisukest määravat tähtsust. Ülekantud tähenduses muutub nagunii kulla. Muutub nagunii kullaks, ta oli omamoodi Miidas. Olgu lisatud, et näituse ja üks gramm kulda kuraator on Urve Kütner ja kujundaja taimi soo ning näitus jääb avatuks 10. oktoobrini. Kunsti teemal jätkab nüüd Viktor Kaarne Pärnust. Käesoleva nädala reedest on Pärnu linnagaleriis kõigile vaatamiseks välja pandud Tartu kunstniku Marina Aleksejev maalid. Näitus kannab pealkirja elu on unenägu Marina Aleksejev, et miks selline pealkiri? Võib-olla sellepärast, et need tööd on valdavalt valminud kevadtalvel siis on selline minu jaoks nagu unine periood tavaliselt tan üsna pime aeg ja minu tööd on ka valdavalt sellised tumedad ja unenäolised võib-olla sellepärast. Need tumedat foonid ja need eredad inimfiguurid nende keskel, kas see on ajendatud mingist filosoofilisest mõttest või, või on siin tegu teispoolsusega? Ma arvan, et kõik kunstitööd on alati natuke teispoolsusega seotud, rohkem ehk vähem, aga tume foon võib-olla rõhutab seda üksindust, et kõik inimesed on alati üksi ja tumedafooni peal tundub inimene alati rohkem üksi kui heleda tausta peal. Ma arvan. Kas on mingi sõnum siin, nendes piltides, mida te olete tahtnud edasi anda? Võib-olla ikkagi see üksinduse sõnum, sest enamasti minu töödes on alati üksikfiguur Mullen järgmiselt vähe maalinud pilte, kus oleks kaks või enam figuure peal inimene, maailm ei ole vastandamine, vaid figuurid on sellised poolenisti läbipaistvad. Et see on üks selline tilgakene kogu sellest elumerest. See inimene võib olla. Mina sain nendest piltidest sellise emotsiooni, et reaalsuse ja unenäo piir on küllalt õlut. Jah, ja ma arvan, et enamus inimesi elabki nii, et et neil on see piir kadunud, nad ei saa enam aru, kus maalt on uni ja kusmaalt on tõeline elu näiteks nii nagu vanematel inimestel, kes on tõesti juba väga kõrges eas, räägivad sageli lugusid, mida tegelikkuses ei ole toimunud. Nad räägivad seda tõe pähe ja see on näide sellest, just et nad ei taju seda piiri enam. Ja võib-olla minu tööd on näide selle kohta, et see piir on väga õhukene, kohati nähtamatu, et mõned inimesed elavadki sellises maailmas. Ma arvan, et ma ise ei ela seal lihtsalt selline püüa näidata, et see piir on õhuke. Näitusel välja pandud töödest on kaks maalikunstnikul valminud 1996. aastal ning juba varem ka Tartus eksponeeritud neist üks maal Sebastian on Pärnu näitusele toodud Tartu kunstimuuseumi fondidest. Suurem osa töödest on Marina Aleksejev teostatud, aga käesoleval aastal. Anne Parksepa vahendusel läheme nüüd nukuteatrisse, kus oli eile esietendus. Nukuteatris on jälle üllatusi ja üks on üks väike tunnistaja, kes nukuteatris hakkab koos teistega ringi tatsuma lava peal Reeda Tootsi, teie olete selle loo nüüd raamatu järgi kenasti näidendiks kokku seadnud ja lavastajatega. Järjekordselt niisugune niisugune enda kirjutatud stsenaarium, sellepärast et see raamat ja see tegelen, on kunagi endale väga meeldinud ja niisuguseid lapsepõlveelamusi nagu usaldan, sellega on täna endal jälle meeldiv tegeleda ja ma loodan, et sa võid ka praegustele lastele meeldida, aga kuna teda näitame, kuna polnud, siis tuli ta ise kirjutada. Ja Kessi muusid, unistaja on kui tiplele, see on Libkla Ma arvan, et minu põlvkonna jaoks on ta niisugune tegelane, keda kõik on lugenud, aga tänapäeva lastest ma ei tea, sest et ma ei tea, kas neil on ühtegi kangelast, keda nad on kõik lugenud. Et ju raamatuid, mis meil omal ajal meeldisid, lihtsalt vanemad on neile ka ette lugenud, nii nagu me ise soovitame oma lastele ju riiulis tavaliselt neid raamatuid, mida ise oled lugenud ja millest endale on jäänud. Niisugune mälestushipi last on jäänud. Niisugune väga mõnus, kerge juhtumiste rida, mis muud, kui juhtus ja juhtus ja ja mõtlesin, miks küll minuga kunagi nii ei juhtu, ehk et see tundus, hoolimata kõikidest vintsutustest ja, ja nendest probleemidest kõik see, kuidas nad said korraga maailma näha hoopis teise kandi pealt ja kuidas kõik mõõdud, kuidas see maailm muutus ruumiliselt nii teistmoodi, et see tundus mulle lapsena juba nii põnev ja ja praegu ma vaatan suure inimesena sellele muidugi natuke nii filosoofilisema kandi pealt, aga kõik need, millel ongi niisugune tõsisem tagapõhi, ilmselt need ongi jäänud lapsepõlvest meelde, siis muidugi ei mõtle sellele väga-väga hea hea tunde pealt kirjutatud raamatud, päris suur seltskond ametis lavastusega kogu nukuteatritrupp ja pluss veel neli vabakutselist. Nii et see on nukuteatri kohta väga suure arvukusega trupp, meil siin osad küll dubleerivad. Aga jah, tegelasi on palju. Nii et kes tuleb, see, see näeb palju näitlejaid korraga. Ta oli tehniliselt väga keeruline kõike seda kokku siia panna, nii et, et ma üldse ei imesta, et seda varem pole tehtud, et ongi nii omaette kunsti kunstnikke on koguni kolm kunstnike kolm Karmo Mende, Mare Kõrtsini ja Martin Nurm, nii et ükstegi dekoratsioonid, teine tegi nukud ja kolmas kostüümid. Kõik see kolmik on minu meelest väga, väga omal kohal. Ära, nii värskelt mõjuvad minu jaoks muusikalist hoolitsenud Olav Ehala. Mina olen selles heas, et meie sõnaga ei olnud seda raamatut veel sipelgas verda ja tsipliinodianised raamatut liplal tuli parasjagu natukene hiljem. Nii et mina olen ainult sellest nimest kuulda alles kalevivabriku kompveki nimetuse kaudu siis oma lastega loomulikult ka. Hästi värvikalt orkestreerinud, ütleme siis niimoodi ja noh, eks, aga teiselt poolt on siin paar numbrit, mis, mis võib-olla pakuvad lõbu ja lusti suurematele näitlejatele, kui, kui mulle endale, mille huumorit võib-olla lapsed ei, ei tajugi aga midagi, nad saavad sellest kindlasti. Kõik sellised tatud, viiplevad ja ükskõik kuidas neid veel nimetada, muudavad ühe pereelu rõõmsamaks ja huvitavamaks ja hakatakse 11 rohkem mõistma ka. Jah. Ma arvangi seda siia tsaari tuleb vaatama, et et tal on siin hea selle toreda muusika ja, ja nende toredate tegelaste ja, ja kogu selle sündmuste keerises olla. See on niisugune täideläinud laste unistus, et korraga kusagilt keegi tuleb ja siis kõik muutub ja siis kõik muutub hoopis teiseks, et seda suurest hästi ka aeg-ajalt ootavad, et tuleks keegi ja kõik muutuks hoopis teiseks. Kogu perega võib niisiis minna vaatama nukuteatri uut lavastust viplala, kuhu aga tasub lähiajal minna muusikasõpradel soovitab Ivalo Randalu. Meie kontserdinädal algab tänasega kell neli väravatornis, kus Ortuslased, kel tänavu jälle erakordselt tihe ja kompaktne programm esitavad nüüd kava bankettumusikaale. Olgu seegi tähendatud, et pea kõik, mis nad teevad väravatornis, on oma, et nagu ka elitaarne ses mõttes, et neil on seal oma publik. Mis aga ei tähenda, et, et nii-öelda kõrvalt juurde ei pääseks. Piletid maksavad 50 kuni 100 krooni. Homme kell 16 korraldab Tallinna keelpillikvartett Erkki-Sven Tüürile kodusaarelt, täpsemalt Kärdla kirikus. Tema autoriõhtu. Kaasa teevad Heiki Mätlik, Jaanika Lentsus, Andres Uibo, Jüri Leiten ja Kristjan Mäeots. Viimane löök pillidel. Kavas kvartett Urmas Kibuspuu mälestuseks, spektrum, teine ning mäng ja draama. Homme õhtuks jõuab Sidney, SBS-i raadio ja TV noorte sümfooniaorkester Estoniasse esmaspäevaks kella 14-ks. Mata teeme kella kaheks, lõuna ajal Vanemuisesse juhatab Maddie krell. Soliste on neil kaasas. Meil pillil trumpetitel lausa metsasarvel fakotid, viiulil ja kontrabassil alustatakse sümpaatselt Elleri kudumise viisiga. Põnevamad on sisuliselt, ega Mio sümfooniakontsert, Dante Caeni perpeedu Mobile kooday harjanos ning Šostakovitši muusik, hooli muusika. Oletatavasti mõrvatud Šostakovitši on üks neid väga suuri andeid, kelle puudutusel on nauditav iga žanr isegi levik muusikapoolne, meenutagem kas või meloodiad kinofilmist. Kiin. Piletihinnad on kohaldatud eelkõige noortele Tallinnas 30 kuni 60, Tartus 30 krooni. Teisipäeva lõunaks kella kaheks sõidab Mäetaguse mõisasse kvartett noobel nelik eesotsas mano männiga. Esimeses pooles kõlavad Mozarti üks kvartett ja Hayden Kaiser kvartett, teises pooles Lennoni McCartney populaarsed lood meie muusikute seades. Ent tulen veel kord päev tagasi esmaspäeva õhtusse, mil Estoniasse esitatakse omapärane kava muusika lennuväljadele sarjas nüüd 99. Samuti omapärane on koosseis, tšello, kontrabass, klaver, löökriistad elektrit, elektrikitarr, klarnetit, saksofoni. See ansambel tuleb New Yorgist. Villeletakse osad klassikalist stiili, osa džässi rokistiile. Ansambli muusikud kuuluvad läbi aastate The New Yorgi avangardmuusikafestivali bänkon känd parimate hulka, sealt siis ka lisand, cool staaž. Igal hooajal esinetakse Ellinkontsentri sarjas greid perfo Mess reisitakse Ameerikas ja Euroopas, käidud on ka Austraalias ja Lõuna-Aasias. Kavas on neil siin rida lugusid, nende seas n. Muusika lennuväljadele ja meilgi tuntud koordoni. Ma leinan pooli. Kui Venno avaldas aastal 1978 oma transstuudios valminud plaadimuusika lennuväljadele mõtles ta selle vasterdamiseks välja mõister ambient Music, millest sai alguse terve uus stiil. Seega võib öelda, et tegu on tud kava tähtteosega. Numbri bänkon. Käen ool Stars, heliloojad tegid ju Eno hüpnotilisest suurteosest läbi tunnetatud seade akustilistele pillidele, mis on leidnud kõikjal muide kõikjal väga hea vastu. Autori enda sõnad, arranžeeringus kõlavad nii nagu täiskuu tõuseks silmapiiril tohutu tutvume, apelsin ka nii lahe kohal. See on ilus ja täpne pilt kujund kuulama asumiseks. ERSO rahvusvahelisele muusikapäevale pühendatud kava kõlab neljapäeval Vanemuises, reedel Estonias. Ja see on löö eelkõige sellega, et Ta astub silmapaistvamaid löökpilli virtuoos maailmas. Daam nimega Evelin Glenni. Dirigeerib Jerzy maks mub Poolast peateoseks Lutuzlovski sümfoonia number neli. Ning lõpetuseks neljapäeval mängib Narva muusikakoolis üks meie noore klaverimuusika kuumemaid nimesid Age Juurikas kes esindab tänavu Eestit ka möödunud reedel jutuks olnud projektis. Noor diktarends. Narvas on agel kõvas subvähenda mani Lofja Pärt. Septembrikuu viimane kultuuriga ja on oma teemade ammendanud. Saate valmistasid Külliki Valdma ja Piret Pääsuke kultuuriga ja ootab kuulajaid taas nädala pärast.