Selle nädala kultuurikaja tutvustab äsja ilmunud luulekogu Andres Ehini koguteost. Alateadvus on alatasa purjus. Teatrihuvilistele räägivad Priimägi, kes lavastas Ugalas Friedrich Schilleri Don Carlose ja Roman Baskin, kelle lavastuses jõudis Draamateatri lavale Joseph Keserlindi pihlakavein. Filmisõbrad saavad põhjalikku teavet esmaspäeval algava Eesti filminädala kohta. Kunsti vallas tuleb täna jutuks ainulaadne välisnäitus Pirjo Kallio. Pimeduse värvid ja saate lõpetab lähemate päevade muusikaürituste tutvustus. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke. Hetke pärast kõigest lähemalt. Alustame kesknädalal aset leidnud kirjandus sündmusega, vahendab Mari Tarand. Kolmapäeval lugesid noored näitlejad Kirjanike maja musta laega saalis Andres Ehini luulet ja pärast seda tutvustas Kirjastus Varrak uut paksu mustakaanelise luuleraamatut, mille pealkirjaks on alateadvus, on alatasa purjus. Krista kaer. No ma arvan, et see sobib väga hästi ja sobib väga hästi kokku ka Jüri Arraku kaanekujundusega, nii et minu meelest kokku on ta väga ilus tervik, just nimelt ilusa ilusa samuti jah, seda küll. Ei hea, et ta ikkagi niimoodi niiet lõpuks välja tuli ja väga täpsel ajal just Andrese sünnipäev ajaks. Ja niisuguse raamatu ilmumiseks ma leian, on pealegi kevad väga sobilik, sest tähendab pisut vallatud luuletused seal sees. Kevadega lähevad need väga hästi kokku, kui meil luuleraamatutest üldse räägime, nende kirjastamine on teatud määral julgustükk. Me võiks siiski eelda, et eestlased luuletusi ostavad võib-olla mitte suurtes kogustes, aga ma arvan, et välja neljanda tuleb igal juhul, sest kes siis veel neid välja annab ka mitte eesti kirjastused. Ja rõõmuga võib ka öelda, et edaspidigi on tulemas luulekogusid nii päris noorte luuletajate omi, kõige kond kogusid, mis sind Andres Ehini loomingu juures võlub? Just see, kuidas ta mängib sõnadega, andes neile täiesti uue tähenduse, nad hakkavad kõlama selles kontekstis, kuhu temana paneb hoopis teisiti, seal tekivad mingid niisugused omamoodi kummalised seosed. Ja näitab võib-olla mitte ainult keelt, vaid näitab ka elu ja inimesi ootamatu nurga alt. Ja ma tean, terveid nooremaid pandi, kes on rääkinud, et nende ülikoolipäevil sinilollikesed ja linnukeste väljas jauramine on neile kuidagi luulet ja keelemänge lähedasemaks toonud, näiteks luuleõhtul oli, oli terve, saal oli täis noori inimesi. Ilmselt Tallinnas tudengi hästi palju, võib-olla keskkooli õpilased? Nendest jutu katketes, kus mina kuulsin, sain ma aru, et nad käivad see peaaegu regulaarselt kõigil Kirjanike Maja üritustel ja leiavad, et kõik need õhtud enamasti on väga hea ja tasub tulla siia igal juhul. Nii et ma usun, et see kirjanduskultuurihuvi noorte hulgas on siiski üsna tugev. Ja nüüd siis luuletaja ise oma raamatu sünni ja omaenese 60. sünnipäeva puhul. See on koondkogu varasemad luuletused sellest ajast, kui meie sinuga koos ülikoolipinki nühkisin 1958 ja kõige uuemad luuletused vist aastast 1999. Nii et seal on kokku 41 aasta luuletusi ja suurem osa varem ilmunud ja kogudes ilmunud aga üks osa kaaseni ilmumata. Meie kursus mäletab sind 40 aastat tagasi niisuguse hästi sümpaatse südamliku ja väga armastatud kaaslasena, kes oli haritud ja tuli kodust või seal ei olnud. Nad tõid palju ja huvi keelte vastu. Aga see sinu kirjandushuvi, see läks kõik niisugused protees sky sürrealismi absurdi poole, et kas sinu sees on mingi niisugune kruvi või vedru, mis sind sinna. Ma jumal teab, eks ma lapsepõlves armastasin kausma ohjeldamatult fantaseerida. Et küllap see mul ikkagi peres olnud juba varasest noorusest ma tea, kes Sibikkujastega, aga pisut hiljem. Keelega ja sõnadega mängimine luuletajal kõrval elab sinus ka ikka üks võiks öelda lingvist. Ja miks mitte nii, et mul oli kaua aega ikka väga raske valida, et kas hakata peamiselt ilukirjandusega tegelema või keeleteadusega. Ja vahetevahel see fennougrist minust tuletab ennast ka meelde ja eriti nüüd mullu, kui oli Uku Masingu juubeliaasta, siis oli mul põhjust ka ennast soome-ugri. Kas asjatundjana ka mingil määral seda õppinuna sain rakendust sel alal. Andres, sa oled proosaraamatuid ka kirjutanud ja sinu naismaadlejate romaan on leidnud ka head vastuvõttu. Jah, eks viimasel ajal ma olen ka sellega tegelnud ja kavatsen jätkata, nii et kirjutan kolmandat romaani kui, mis tuleb vist paksem, aga see pole veel kaugeltki valmis. Põhimine teema on eestlased Vietnami sõjas, üks nendest, Ameerika õhuluureülem, teine on Austraalia luure resident ja kolmas on lihtne KGB ohvitser Tallinnast. Soome luule, aga ka Türgi, Gruusia, Läti tuleb mul meelde. Ka igasugust Ameerikat, saksa luule tõlkimine on selles mõttes ju hea, et egaa luuletaja pole masin, talle ei ole kogu aeg inspiratsiooni ja aga aga küllalt hea on ennast vormis hoida ja tehniliselt harjutada ja ja selleks pole midagi paremat kui tõlkimine teiste maade ja rahvaste kultuurid ja erisuguste kultuur, kondade olemus ja see on mind alati köitnud ja huvitav, tänud ja mul on alati olnud tahet kuidagi sisse elada teistsugustesse õhkkondades, kui meie oma seda on. No üks sinu iseloomujooni, nii palju kui mina sind noorusest mäletan ja praegu tunnen, on väga suur sallivus, tolerants ja niisugune humaanne hoiak maailma suhtes. Vaja fanaatik, ma ei ole ja, ja kuna ma fanaatik ei ole, siis mus ei noh, seda vihaga nii palju ei kääri ega pulbitseb. Ja huvi ja uudishimu väga erinevate asjade vastu on olnud ja ma loodan, et ka jätkuvalt on Sul on peres noori järglasi, kes mitmesuguste asjadega tegelevad ja õpivad ja mõned juba luuletavad ja sinul kindlasti on usku noortesse ja meie kultuurikeskusesse ja üldse meie Eesti homsesse päeva. Ei, muidugi ma olen keskeltläbi ikkagi optimist, jaa, jaa, on igasuguseid ohte ja totraid jamasid vahetevahel sekka ka. Minu arvates on meil praegu palju noh, ülikoolides ja muudes õppeasutustes eesti noori, kes õpivad täitsa nagu hullud ja ja, ja kes saavad palju parema hariduse, kui seda meie omal ajal saime, eks ma tahan tõesti kõike, sedasama, mida ma olen teinud edasi teha ja, ja tahaks loota, et niipea veel ära ei nõrke ja tasemelt alla ei käi. Arvan, et elu eluvaim on sees küllalt ja rõõmsat uudist sibu. Täna õhtul on esietendus Viljandi teatris Ugala. Linnar Priimäe lavastuses jõuab publiku ette klassikaline tragöödia Friedrich Schilleri Don Carlos. Lavastajaga vestles Piret rist. Linnar Priimägi, miks just Don Carlo? Kas tuleneb teie isiklikust huvist või on see planeeritud Ugala teatri mängu kamba? Tõepoolest, see tüki valik johtus minu isiklikust sümpaatiast ammusest tahtmisest kunagise tükk tõesti lavale tuua. Et Ugala nüüd leidis selle võimaliku olevat, see valmistab mulle rõõmu ja ma loodan, et valmistab publikule rõõmu sellepärast et asi on tõesti väärt ja ootas juba ammugi, et keegi tuleks, teeks ta ära pärast seda viimast korda, kui Kaarel Karm veel mängis Don Carlost ja, ja hinna taarnali evoli. Te eeldate näitleja isiklikku kontakti publikuga. Kas sellepärast on etendus ka väikeses saalis? Ja nii see tõepoolest on, mina olen püüdnud oma lavastuse teha niimoodi, et, et mind nagu üldse märgata ei oleks. Mul oleks hea meel, kui ei vaadataks ka kostüümi ja sellepärast olen ma väga vabad käed andnud oma kostüümikunstnikule. Agub pildile. Mulle meeldiks, kui inimesed vaataksid läbi kostüümi, vaataksid läbi lavakujunduse, vaataksid isegi läbi teksti, vaataksid seda, mis sillerit üldse ajendas niisugust lugu kirja panema, kui nad vaataksid Schilleri küsime, mida sellest sillerist siis vaadata. Ja siller oli tegelikult väga peene. Noh, niisuguse näitlejad, tunnetusega autor, tema vaatas kõiki rolle seestpoolt. Ta ütles, et kui ma seda Don Carlost kirjutasin, siis Carlos oli mul nagu oma tüdruk oli, ma elasin temaga koos ja mõtlesin koos temaga, see oli tema suur armastust, armastus kõiki neid oma oma lavakujusid ja oli nendega väga intiimselt ja lähedalt ja seetõttu nägi seestpoolt kõiki nende ajeesid, miks nad niimoodi mõtlevad, miks nad niimoodi ütlevad tema Remarkides isegi teatavaid liigutusi, mida ta nägi neid tegevat, ta on siis need kirja pannud. Nii et sellel oli väga-väga selge niisuguse sisetundega ja tema peamine sõnum, mis tundub mulle nüüd tänapäeval oluline. Don Carlose puhul on see, et, et kuulge, et inimesed, teise on ju nii palju igasuguseid erinevaid kirgi, ärge häbenege neid näidata, tavaliselt häbened igapäevases elus ju mingit kirge ilmutada. Äärmisel juhul ilmutatakse kirge jäätise vastu või margikogumise vastu või aga omavahelistes inimsuhetes, kui, kui kandev, kui suur jõud võib-olla ühel kirelemis korraga ilm. Vaat see on see Schilleri sõnum ja ma olen ka öelnud, et et kui inimesed pärast seda etendust tunnevad, et nad võiksid elada värvikamalt ja mitte ainult värvikamalt, vaid ka väärikamalt, et siis on see etendus oma ülesande täitnud. Rohkem armastuse kirge või võimukirge. Ma arvan, et neid päriselt lahutada ei saa. Kui me ikkagi kedagi armastame, viimse piirini armastame, siis me tahame teda päriselt endale ja kui ta päriselt endale ei saa, siis kasvab meie tohutu armastuse ja võimukirg kasvab kiivuseks armukadedus, eks, ja see on ka seal sajaprotsendiliselt seal tükis olemas, nii et see on üks hästi liikuv, hästi mobiilne, hästi hästi kobrutav, väga suure emotsionaalse amplituudiga. Näidend. Suudab näitleja selle emotsionaalse amplituudi välja tuua. Teie labast. Lootuses, et siin on nüüd näitleja vabastamiseks küsimus. Me oleme proovides tegelenud sellega, et me oleme näitlejaid vabastanud. Me oleme siin endale lihtsamaks püüdnud teha kirgede väljatoomise. Me oleme nende rollid, oleme puhastanud teksti algteksti, oleme palju pidanud lühendama seetõttu, et see näidend lihtsalt objektiivselt väga pikk. Juba Schilleri aja kohta oli ta kaks korda pikem kui, kui tol ajal tavaks, aga et praegu, siis ammugi me oleme sellele lühendanud ja oleme, oleme nagu puhtaks teinud selle neutrolli joonised just nimelt ainult sellepärast, et kirksis selgemini vahetumalt ilmneks. Ma ei tea, kas näitlejad peavad tingimata neid kirginud läbi elama, nad peavad näitlema või mängima, aga niimoodi, et kõik need kired, mis Schiller pani sellesse oma näidendisse, kõik need jõuaksid publikusse ärkaksid publikus on üks niisugune publiku raputamise äratamise etendus peaks olema, kes mängivad lavastuses. Don Carlost kehastab minu meelest noor ja väga paljutõotav näitleja. Jätke see nimi meelde üks või ei tea, ütlen ma kõigile kuulajaile. Tanel Ingi on tema nimi. Ta on näitlejana erakordselt intelligentne, see tähendab väga õppimisvõimeline, nemad on hästi palju peidus ja andku taevas talle häid lavastajaid, kes temast võimalikult palju välja võtavad. Sellepärast, et ka parastada Don Carlost on temast nii palju huvitavat minu jaoks, et ma, et ma hakkan tingimata jälgima tema edasist tavalist saatust siis Piret rauk, kes on küll endale juba nime teinud Eesti teatris, aga kes niivõrd tundlik aparaat emotsionaalselt niivõrd tundliku aparaadiga näitlejad, et ta reageerib kohe väga üllatavalt ja suurelt. Näitlejanna, kellele on antud mängida väga suuri rolle, temas on niisugust mastaapi, on palju. Hiljem murelikeks teeb muleebolit. Minu meelest pole ta polegi ta saanud veel ühtegi niisugust rolli, kus ta oleks, oleks kõik selle võinud välja tuua, mis temas on ja seljal pakub nüüd tänuväärset võimalust mängida sellest kõige suuremast masendusest, kus, kus Sigmar ühtäkki ei liigu niisuks kõige suuremasse kirjulge. On see siis armastus või on siis kättemaksukirurg, mida tema kannab, nii et tuleb tuleohutuse seisukohalt peaks ütlema, et ära pillu nii palju sädemeid oma silmadest. Hästi tore, tore roll tuleb, temal ma ju siin on, teisigi on väikesi rolle, paarilauselise milledega on Silveril olnud siis terve suur niisugune kompleksne kujud, tolm teatavast isiksusest ja, ja needki me oleme ära teinud. Tarvo Friidonil näiteks teeb mulle niisuguse seeria rolli, kus on lauseid on vast kümmekond. Kolme vaatuse peale aga hästi terviklikku ja toreda. Teie lavastused on alati tekitanud see sellis tohutut arutlust ajakirjanduses ja ka publiku hulgas. Millestki juste publikut rääkima paneb. Ja ma arvan seda publikut ei, ei tea, miljonist publik hakkab rääkima, aga ma tahaksin väga, et kriitika hakkaks rääkima ühest teatavast mängu lava esteetikast, mille ma olen püüdnud siin nähtavaks teha. See on klassikalise teatri mängimise võttestik. Mulle tundub, et meie teatrikuul praegu ei õpeta näiteks inimesi mängima ei komöödiat ega tragöödiat. Õpetataks mängimata raamat kui niisugust üldjuhul jääb, on lugu tragöödiaga, mis nõuab ju hoopis teistsuguseid vahendeid, teisi kehalisi väljendusi, väljendusvahendeid, teisi intonatsioonilisi väljendusvahendeid. Ja nüüd me proovisime seda siin näidata moodi, see klassikaline tragöödia võiks laval välja näha niimoodi, et ta ei ole mitte lihtsalt draama, mis, mille sisuks on kurb lugu vaid, mis oleks oma mängulaadilt ja edendamise laadilt. Sarnaneb klassikalise tragöödiaga. Nii palju tragöödiast teadon Carlusest Ugalas, Draamateater kutsub aga musta komöödia sõpru, pihlaka veinile. Seda Joseph kesterlingi näitemängu on kord juba mängitud vanalinna stuudiost pealkirjaga hapu veini sinihape. Draamateatris lavastas pihlakaveini Roman Baskin, näitlejatest on laval Ita Ever, Kersti Kreismann või Ülle hulla, Mait Malmsten, Ain Lutsepp ja teised. Roman Baskinit küsitles maris Johannes. Eelmine teatriliidu esimees Tepandil oma lahkumiskõnes nagu liigitas lavastused kahte lehte. Et ta nagu kassatükid ja on maailma loomise tükid, ütleme siis ta käib jah, sinna kassatükkide ritta loomulikult, aga ta on väga hästi konstrueeritud ja ütleme noh see tavaliselt on niiviisi hästi konstrueeritud, asjal on tohutu eelis ja samas on tal ka see puudused. Et just seda elumahla või seda jääb nagu väheks, aga aga noh, eks ta ei tea ikka see, kui need kokku jooksevad. Et ta päris nii-öelda Uuelmeid või asja ka ei ole need teinud. Mulle tundub Mis on üldse nagu see musta komöödiatundemärgid või sedasama? Jah, ma mõtlesin ka just sellele siia tulles, et ju küsitakse nii. Aga no ilmselt see on niiviisi, et üks vint on nagu veel pealegi Heatut ühele tavalisele komöödiad või see, mis on nagu taunitav, noh, ütleme nii moraali seisukohalt see, mis nagu taunitav selle kohta öeldakse jube kihvt pinge. Maitsekas komöödia, minu minu arvates maitsekas lugu. Sest vanaprillid on tõesti hea kasvatusega, rafineeritud Victoria-aegsed, vanapiigad ja kogu nende selline kombestik ja maailmavaade ja seal majas, kus on Brooklynis, kus nad elavad, on olnud selline väljapeetud. Noh, teine asi on see, millega nad tegelevad ja peale selle ideoloogiliselt tegelevad heategevusega. Nonii laval Ita Ever, Ülle Ulla ja teised kuidas nendega tööd teha? Proffidega on ikka meeldiv töötada, ma mäletan, esimestes proovides oli neil selline küsimus, et kumb tükse on naisteks või meestekas mõnes mõttes on see jäänud noh, siiamaani õhku. See küsimus ju ta ikka lõppkokkuvõttes naistekas on. Sest rõhk rõhk on lihtsalt nende kahe vanavanapreili peal. Aga ma arvan, et neile on üldiselt laval peaaegu kõik jõukohane, niiet. Kui nüüd te neid proove tegite, siis noh, mis oli teie roll ja mis kas näitlejaid ohjeldada või, või näitlejat tagant lükata selle sedalaadi loo puhul? Kahtepidi ühtedega tuli nagu jah, tagant lükata, teisi tuli tagasi hoidena. Siin komöödiaga on üldse nii, et publik võib, ütleme lavastust mõnes mõttes nihutada näitlejad võivad minna publiku liimile ja see oht on alati olemas ja siis siis kaob midagi ära, midagi sellist, mis mis võiks kanda minu arvates palju põnevamalt. Mulle küll tundub, et paljuski komöödiažanris eriti noh, üritatakse nagu kuidas seda siis öelda, flirtida publikuga. Ühest küljest on see ju mõnus tunne, eks ole, kui naerdakse ja seal kõige otsesem tagasiside vaikus nagu nahannatsukene kahtlasem, eks ole, kas on nüüd või ei ole. See on kõige kiirem otsesem tagasiside, aga midagi noh, võib selle all kannatada. Ja publik ei ole reeglina nii rumal, tuleks teha erilisi hinnaalandusi selles suhtes, et laskuda ma mäletan kunagi oli, oli üks lavastaja, kes küsis kogu aeg, et teaks, mis nad tahavad, küll teeks. Küll siis teeks tegelikult muse, vot see on, see on, põhimõtteliselt tundub vildakas mõtlemine. Noh, ütleme seal mingi teatri väärikus, muidu sellega kannatab, mulle tundub Üks noor lavastaja klimkad tehes ütles, et et pole see midagi nii lihtne, et ma pean ikka ka vähemalt see aeg, kui ma seda krimkat teel uskuma, ükskõik, kas siis näitlejana laval olles või, või lavastajana seda tehes, et, et muidu kui sina tuled publiku poole peale, siis sina ka ei usu. Kuidas selle usu ja selle asjaga lood on teie jaoks. Täpselt nii ongi. Õieti ütles lõpuks on iga lukku krimka, muide igal juhul on igale kulub krimka. Sest noh, kui me tahame, et keegi vaataks mingit lugu mingi aja jooksul, siis sissegi kulgemise kriminaalsus juba iseenesest ta peab olema, ta peab kandma ja hoidma sind kinni. See, et me tahame teada, mis juhtub, vana bar-Parro ütles seda, et tuled lavale, kohvi lahti niipidi, et kaason publiku poole lahti. Siis võid mängida kaks tundi rahumeeli, sest nad ei tea, mis on kohvi sees. Kui avada kohver niiviisi, publik näeb momentaalselt isu, siis ta viie minutiga kaotab huvi. See on ju põhimõtteliselt krimka valem. Peale selle oleme meie selle tüki pühendanud Alfred Hitchcocki-le. Ja tema teadis seda kõige paremini, aga no suurepäraselt, et kuidas seda kriminaalses muidugi uskuma sellesse maailma, mis me üritame luua sellesse igal juhul. Noh, muidu ei ole üldse mõtet teha. Filmihuvilistel on peagi võimalus tutvuda viimase aja kodumaise filmiloominguga, kus ja millega täpsemalt kuulete Kerttu Soans vahendusel. Esmaspäeval, 13. märtsil algab Tallinnas Eesti filmide nädal, see kestab esmaspäevast pühapäevani ja Eesti filme näidatakse Tallinna kinomajas kultuurikajas stuudios on Elo Dust, kes on nii-öelda selle ürituse staabi ülemus pass. Nii et te olete just õige inimene rääkima nüüd siis sellest, mis neid filme iseloomustab, selles mõttes, et mille põhjal on tehtud valik. Valiku põhiliseks printsiibiks sellel filmiüritusel on, et näidata ära võimalikult kõik, noh, kunagi ei saa absoluutselt kõike näidata möödunud aastatoodang ja kuna üritus ei ole siin aastavahetuse paiku, siis me oleme nagu väikese möönduse teinud, et käesoleva aasta alguse filme võis esitada nii, et sisuliselt see on ülevaade, mis toimub Eesti audiovisuaalmaastikul ühe aasta jooksul. Te ütlesite, et absoluutselt kõike ei ole võimalik näidata, kas siis on tehtud mingi valik või lihtsalt kõike pole pakutud. Kas olete ka midagi välja pidanud jätma, kas siis kehva taseme poolest või midagi niisugust ka toimusel? Kehva taseme poolest nad põhimõtteliselt ei ole midagi välja jätnud, kõik filmid on siin programmis küll aga on viimasel ajal üsna häguseks muutunud piirjooned erinevate žanrite vahel ja kui me siin oma nimekirja koostasime, siis osad asjad on tegelikult telesaated ja vot siin me oleme küll siis oma suva järgi nagu otsustanud, et mida me näitame telesaadetest, sest näiteks üks huvitav 12 kolmeteistminutiline lühike töö on Mark Soosaarelt avarotti Eestis. Ta ütleb, et see ei ole film. Aga ta on nii huvitav, et me otsustasime, et me siiski seda näitame. Ja siin on ka mõningaid teisi asju, mis on tehtud just saadetena ja nüüd pakutud filminädalale välja. Ja näidatakse siis nii mängufilme, videofilme, animafilme dokumentaalfilme, ja teil on ka harrastusrežissööride tööd. Jah paraku on majanduslikud raskused viinud asja nii kaugele, et enamus töödest ongi videofilmid päris filmilindile, filmituid on mängufilmid ja, ja peale selle üks kaks muud tööd anime manga tavaliselt meil veel jäänud filmilindile. Aga selle aasta uuendus on tõesti see, et harrastusfilmide programm Meil üks seanss, laupäeval selle panid filmiamatöörid ise kokku oma suva järgi. Ja seal muidugi hästi lühikesi ühe-kaheminutilisi filme ja ka pikemaid. Veel koosneb programm neljas tudengifilmi seansist, mis on siis alates teisipäevast kuni reedeni pool neli, programmis on meil ka kaks telelavastust. Kuna mängufilm eelmisel aastal oli üsna näpuotsaga, siis me leidsime ka need kaks telelavastust siia pikkade filmide programmi. Palju kokku ütleme praegu, nii neid ühikuid, neid filme siis nädala jooksul vaadata on võimalik. Üldarv on 88, sellest 11 moodustavad harrastusfilmid, kus ma ütlesin, et mõned on väga lühikesed. Tudengitöid on täpselt 20. Nii et siis 57 on see ülejäänud, mis koosneb siis dokumentalist ja mängufilmist ja telesaadetest ja lavastustest ja Jaanime filmist. Olles filmi tootmisest väga kaugel, seisev inimene, mul tekkis selline küsimus, et te ütlesite, kurbus hääles seoses majanduslike raskustega aina vähem ja vähem on filme, mida siis tehakse filmilindile. Et valdav enamus on juba videod, aga mis siin siis kurvastada on, kas nad püsivad vähem aega terved või, või on see kohe vaatajale näha, et video ja filmilint, need on kaks ise asja? Professionaalsele vaatajale on see muidugi kohe näha need operaatoritöövõimalused, mida pakub filmilint, nad on määratult suuremad loominguline moment, see on filmilindile filmimisel hoopis teine. Nii et noh, videoga on ju nii, et ükskõik, kes paneb kaamera üles ja paneb üles, võtab õlale, võtab kätte ja muudkui filmib. Aga filmilindiga see on tõelise professionaalide. Et paraku siis filmide kunstiväärtus loominguline väärtus on, on seetõttu kõvasti kahanenud, et filmilindile tehakse vähem. Niisugune võimalus ka küll, eks ole ju, et et üks heategija videoga võib teha siiski parema filmi kui eks kehvem tegija filmilindiga. Seda muidugi ka praegustes tingimustes seda peaaegu ei juhtu, sest filmilindile tegemise võimalust rahastamise mõttes on väga raske välja kaubelda ja noh, selge on see, et seda ei anta. Noh, päris algajatele. NAGU Pimedate Ööde filmifestival Ki nüüd sel korral olete ka teie laienenud geograafiliselt, nii et lisaks Tallinnale on seesama filmide nädal ka Tartus. Tartus võiks öelda, et on natukene valik programm vastu tulles just nimelt Sealse organisaatori Helju kommeri soovidele Tartus, nad tahtsid põhiliselt kõik tudengifilmid ära näha ja siis muus osas nagu paremikku. Ja Tartu siin jah, ütleme poole väiksem programm. Nii et mingi paremik on siis välja sõelutud, aga praegu ma kasutaksin siiski ihust, et just teie eladest olete kultuurikaja stuudios, et vast ütlete kuulajale midagi oma eelistuste kohta või mida soovitaksite just kindlasti vaadata. Nüüd. Ma pigem ei ütleks seda. Ma leian, et niisugust üritust tehes on need kõik need vihikukesed numbrikesed minule võrdselt armsad. Ja ma olen tahtnud neid niimoodi programmi panna. Et kõigil oleks oma õige koht siin. Nii et ma ei ütleks oma eelistusi. See tähendab, et siis vaataja peaks asuma esmaspäeval. Mis kellast esmaspäeval filminädal algab kell kuus? See on esimene seanss ja see algab filmiga esteetilistel põhjustel, millele Eesti filmiajakirjanikud andsid aasta lõpus aasta parima filmi preemia. See on Marko Raadi film, aga öelge palun, kas nii selle filmi puhul kui ka võib-olla teiste puhul, kas vaatajatel on võimalik kohtuda nüüd siis režissööriga või produtsendiga, kas mingeid. Osad asjad on ka ja me üritame seda korraldada, et filmitegijad oleks esindatud nendel seanssidel, kus filme näidatakse ja tõenäoliselt nad tulevad lahete kratsu tegema. Ja rõõmus on ka see, et piletid on teil niisuguse hinnaga, et ei tohiks vast kellelegi üle jõu käia. Jah, piletid on 10 krooni ja sooduspilet õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele viis krooni. Sel nädalal on kunstiakadeemia galeriis avatud näitus pealkirjaga pimeduse värvid tegu maalinäitusega, valdavalt on seal lillepildid, mõningad maastikud ja siis ka selliseid abstraktseid, meeleolupilte harukordseks või erakordseks teeb selle väljapaneku asjaolu, et need tööd on valminud pimeda kunstniku poolt. Ja see on soomlanna Pirjo Kallio. Palusin kultuurikajas stuudiosse kreeka Kristringi seda näitust kommenteerima. Jah, see on nüüd üks marginaalne juhtum kindlasti sellepärast et pimedad muusikud on üldtuntud nähtus ja ütleme kasvõi see tragöödia, mis juhtus Beethoveni kude pimedaks. Egas temagi puhul oli ju niimoodi, et klaveril lõigati jalad alt Panti põrandale jätta, siis tajuks vähemalt punt teed. Ikkagi on ju nii, et kui me midagi kuulatame või kujutame, siis sealjuures on oluline see nähtav tagasiside. Kirjo Kaljo puhul on nüüd asjad hoopis teisiti. Tema paradoks on see, ta on pime kunstnik, selles mõttes ta läheb nagu hilise Beethoveni-ga ühte klassi. Teine paradoks on see, et ta ei näe iialgi oma loomingu lõpptulemust. Mida ta siis kujutab, öeldakse ju, et 90 protsenti inimene kogu informatsioonist võtab vastu silmadega seega jääb talle üle oma maailm. Missugune on tema maailm. Kui ta üheksa-aastaselt suhkrutõppe haigestus, hakkas kaduma ka nägemine ja lootus unistused saada kunstnikuks, mis 24.-ks eluaastaks tähistas siis tema puhul nägemise täielikku kaotust elamist täis pimeduses, seal boonus, mida meie ei oma. Ühelt poolt on see tohutu kontrast, kuid teiselt poolt, kui me vaatame selle autori tänased töid, rõõmsameelsed Nad toetuvad oma lapsepõlvele, värv sulandub ja värv on väga täpne. Näiteks ta teeb vahet kahe erineva rohelise vahel. Ta teeb vahet erinevate tumeduste vahel. Ja muidugi motiivid, nagu eelpool öeldud, olid väga lihtsad. See, mis lapsepõlvest on võetud kaasa. Need on looduslähedased motiivid ja loomulikult seal on oma selline. Ma ei ütles nüüd, et rutiin, aga oma kindel vorm, milles need kogu aeg lahendatakse. Kuid huvitav on sealjuures tema maalimise viis, millest võiks samuti rääkida, kuidas pime kunstnik saab üldse maalida. Näiteks esitlusel Eesti kunstiakadeemia galeriis oligi nii kirju valju esitles oma tehnikat. Värvid, mida ta kasutab, on märgistatud pimedate kirjas, mis värvitoonid on. Samas olid ka eksperimendis kaasa löömas kunstiakadeemia üliõpilased, silmad kinni seotud ja püüdsid samuti maalida. Muidugi, esimene hops oli neile raske, kõik värvid läksid ühtekokku ja lõpptulemust sellisel kujul. Võib-olla kannatanudki kõrvutamist kirjaga. Kuidas kas üldse saaks niimoodi võib olla üliõpilaste poolt ka seda meetodit mingil määralgi siiski nende endal loomingu arendamiseks kasutada. Mõtlesite sellele ka? Jah, tegelikult on nii, et mis siis Pirjale on jäänud, kui ta värve ei näe, aga ta siiski teab, tal on eelteadmine lapsepõlvest endast. Vaata, kui sa sünnid täis pimedana, siis sa oled kindlasti tunduvalt tundlik, kumb teatud asja suhtes, kuid tema nüüd pidanud õppima selle ja näiteks maalimise juures, kuigi need pildid on väikesed, on reljeefil seal omamoodi tähtis osa. Seal on sellised kralt leelikud kohad kus värv on pragunenud, sellised kõrgemad kohad ja, ja teine asi, mis veel on tunda näiteks kogu see paber ja värv on omamoodi nagu jah, suhtes mattide ja läikivate pindade suhtes. See on selline huvitav tähelepanek, mida nüüd kunstiüliõpilastele on võib-olla võtta või ei ole võtta, tähendab kogemus sellest tahtest maalida, kui sul ei ole selleks ka mingeid võimalusi enam. Ja sul on käed ja sul on seal tahe. Ja vot see on kõige hämmastavam, et pimedus võib teha ka nägijaks ja võib-olla see nagu tulebki väga hästi sealt välja, ta on üle saanud oma traagikast kokku, näitus on tegelikult rõõmsameelne ka piltide pealkirjad kajastavad seda. Aga kui nüüd püüda korraks unustada see fakt, et tegemist on pimeda kunstnikuga kas peaks kuidagi natukene objektiivset hinnangut ka nendele piltidele anda kui suhtuda neisse kui kunstiteostesse? Jaa, nendesse saabki suhtuda kunstiteostesse, sest nad on väga võluvad. Üks asi, teine asi on see, et lapsemeelsus on ammu kunsti toodud ja ma näiteks isegi julgen öelda eesti kunstist paralleeli, kellega sarnasus on ülisuur. Tuntud kunstipedagoog Alfred Kongo, lihtsad motiivid, lihtsalt pildid selged, kuid väga heades vahekordades värvid ja näiteks kuidas Pirjo selle saavutab, see on tegelikult omamoodi hämmastav. Teine moment, mil, mis on teada, et kui nägemise kaotus teda tabas, siis tal olid ka enesetapu mõtted. Aga noh, sellest on üle saadud. Kahtlemata on ütleme, kunst anud selleks abivahendiks. Sellepärast et ta teeb täisväärtuslikuks. Igasugune pildi tegemine nõuab pidevaid katkematuid otsustusi. Kas sa paned nüüd punase, kui suure sa selle laigu teed, mis sa sinna kõrvale paned, missuguse värvi rohelise, punase, kuidas ja kus värv sulab, kus tema piir on terav ja vahe? Kõik need on omamoodi otsustused. Ja tegelikult see on teraapiline, ta tõstab inimese enesetunne, kunst iseenesest võib-olla inimeste hävitav ja ta võib kalla inimeste taasloov, teraapiline ja noh, tänapäeval kasutatakse küllaltki palju just nimelt kunsti selleks abivahendiks ja kas või meil puuetega laste koolis on kunstiringid täiesti selline ihaldatud koht, kus käia, kus teha, kus arendada normaalne nähtus. Kultuuriga ja viimased kuus minutit on täna suunatud muusikasõpradele. Ivalo Randalu jagab soovitusi, mida tasub kuulata. Kõigepealt kahest Estonia kontserdist täna õhtul mängib Hortus Musicus akadeemiline orkester Andres Mustoneni juhatusel Mozartit Ravelli Prokohvike Bachi väärtustab seda kava külalisena viiuldaja ette seas muidugi tud Dmitri Sovetski. Laiem publik mäletab aga kindlasti tema isa viiulivirtuoosi Juuliansid kõvetskid enam aga veel ema, nimekad pianisti Ellata Vidowitsid. Niisiis on tegu muusikute tipp dünastiaga, kus ele tagasikäiku, nagu see juhtus ois trahhide perega, kui Ta viidi järel püsiski nii-öelda keskmisel, heal tasemel veel ka Igor siis viimase poeg Valeri ei küündinud solistina enam, isa, rääkimata vanaisavõimet teni. Dmitri Sid kõvetski maine on aga rahvusvaheline. Musitseerinud on ta näiteks koos niisuguste väga valivate dirigentidega, nagu on seda demedikaanov Jansons arskenasid söörne vill, märiner Söör, Colin Davis, Rostessenski ja mitmed-mitmed. Teised. Neljapäeval ei tule seekord. Henry-David Varema, kuigi kõik kolm on teada-tuntud tegijad, meenutame, et Väima on saanud preemiaid kurssidel Inglismaal, USA-s ja mujalgi. Veel noore mehena söandas ta teha hiigelkõva peetoni kõigis maatidest ja tõusis seal kõrval kiiresti üheks noorimaks professoriks Eesti muusikaakadeemias. Lauri tegi ilma 1991 on riiul ja neli aastat hiljem Elleri konkursil. Praegu on ta Estonia teatri orkestri kontsertmeister ning Henry David, kes on samas tšellorühma kontsertmeister jõudis muude saavutuste kõrval 1991 medalini Barcelonas. Ka on ta tegusad Tallinna keelpillikvarteti liige. Andekat ja tõsised inimesed ju jõuavad palju antriiule. Klassikaline Hayden, Beethoven, Brahms. Tähistus kontserdiga koondmassaaž 700 jõuab kombel rantellus teisipäeva õhtul Vanemuisesse. Dane tollest muuseas siinkohal paar sõna rääkida. Marshall looming oli 14. sajandi prantsuse muusika, kõrgpunktiks elas ta ajavahemikul umbes 1300 kuni 1377. Nagu Pahki, polnud ta just uuendaja niivõrd, vaid senise kop kui võtja ning täiuseni viia. Paljud peavad just teda arvestatava kontsert muusikaloo esimeseks suurkujuks. Ja nõnda ka viimaseks tru vääriks, kelle käes tõusis ilmalik laul esmakordselt vaimulikest žanritest tähtsamaks. Lamest noster daam on kogu 14. sajandi kirikumuusikat tähtsaim teos loodud muide just neil aastail, mil eestlased valmistusid jüriöö madina näiteks üks vähe oli Masha parajasti Böömi kuninga teenistuses väga liikuv ja jõudis rännakutel isegi leetu. Põhiliselt tegutses ta ka raja siis niisiis teisipäeval kell 19 Vanemuises. Ja ega Eesti Kontsert sel nädalal tartlastel rohkem enam midagi kuhugi. Küll aga nad ise ja juba täna õhtul, mil Vanemuise sümfoonikud teevad tehniliselt sisuliselt nõudliku kava oma majas alustatakseeriteerivalt noore Tõnis Kaumani skeleti sümfooniat, mille kohta dirigent Mihkel Kütson tahab küll loota, et see ei kujuneks irooniliseks vihjeks orkestri võimalikele perspektiividele. Edasi läheb asi tõsiseks. Peateosena mängitakse hane kääri, neljandat sümfooniat lõpetatakse aga suure publiku rõõmuks. Mozarti kirglikku ja särava Jupiteri sümfooniaga pakub Eesti Kontsert muusikat aga regioonides. Nädal tagasi räägitud raamigava, Grecoriaanikkoraalide ja vara Polifooniaga jõuab täna kella 18 30-ks Pärnu Agape keskusesse homme, kui vere ja kolmapäeval Viljandi Jaani kirikusse juhatab Jaan-Eik Tulve. Veel enne Tartut homme kell 14 Mäetagusel esitab rontellus omad massood. Ja How konsort, kellest ka juba juttu olnud, mängib teisipäeval kell 18 Võru muusikakoolis Telemannipi seed Rosiinid, Hayden Dani Tsetite teisi meenutan, tegu on hõrgu kooslusega harfi, oboe, flöödi, ähvarkotiga ja ka Rein Rannap jätkab oma turneed Bachi helisti ulatuslikus pääni kõvaga, kolmapäeval saab teda kuulata Kohtla-Järve kultuurihoones. Kolmapäeva õhtul mängib väheke eespool nimetatud muusikat Pärnu raekojas Viio väin maha Varema ja puhta Bachi kavaga tuleb välja järjekordselt Heiki klik, neljapäeval kell 12 vaimastveres ja viis tundi hiljem veel kaaret peres. Ning lõpetuseks. Reedel kell 18 toob Kalle Randalu Valka Mozarti, Beethoveni, Tšaikovski ja Brahmsi Surematu toopused. Tartus ja Tallinnas mängita ületuleval nädalal. Tänane kultuurikaja on oma teemad ammendanud, saate valmistasid Külliki Valdma ja Piret Pääsuke kena nädalavahetust ja kuulmiseni. Järgmisel laupäeval.