Tere kuulama 10. juuni kultuurikaja tänase saate teemad põneva ajalooga Keila-Joa mõisas lavastajast Priit Pedajas, Iiri autori Brien Friidid, draama aristokraadid. Ernst Enno sünniaastapäevaks valmis raamat tema lapselapselt Donald Pärnus Chaplini keskuses on taas näitus mees ja naine, mis seekord keskendub elu ja surma teemale. Tallinna kunstihoones on aga eksponeeritud tekstiilikunstnike ühisnäitus visioonid, teine veel kuulete, mis huvitab Tartusse hansapäevadele kogunenud ajaloolasi ning mida pakub suvel teatrihuvilistele. Viljandi Ugala. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Draamateater pakub sel suvel vaatajaile kolme uut lavastust, väike õuduste pood ja Surm ooperis. Vastavalt suures ja väikeses saalis on esimese publiku proovid juba läbi teinud Eiliaga esietendust aristokraadid Tallinna lähistel Keila-Joa mõisas kultuuriga ja toimetusest viibis kohal maris Johannes. Kutsun teid Penkendorfidavalconskite mõisasse Keila joale, kus eile õhtul esietendus iiri kirjaniku Brian Frilli näitemäng aristokraadid. Järgnevad jutud on räägitud aristokraatide etenduse vahemiljöös. Istume vanal diivanil, selja taga pilt Volkonskite perekonna sugupuust sealsamal seinal, vanad fotod Keila-Joa mõisa omaaegsest hiilgusest ja asukatest. Räämas interjöör annab aimu omaaegsest hiilgusest. Lavastaja Priit Pedajas. Restauraator tahtnud ammu tahtnud teha, kuid ma ei ole tõesti nagu tahtnud teha seda teatris ja me oleme tegelikult niisugust võimalust otsinud. Aega ja talvel me lihtsalt olime selle peale, seda võiks ju tegelikult siin teha ei ole. Me leidsime kinnitust, et sedasi siin tõesti on võimalik mängida ikkagi põrandad ja laed on terved. Siis lähme otsime seda lihtsalt ette näha. See iiri lugu on ühest vanast ja hääbuvas suguvõsast teiste hulgas mängimas ka Peeter Volkonski. Ei, no mis proove teha, proovi proove teha, aga kui ma nüüd jälle siia tulin? Ikke Väikeklomp, tuli kurku küll. Kuidas see materjal sobib siia, mis te arvate? Väga hästi? Suurepäraselt see ideed siin teha. Ideaalselt sobib siia maailma ei kujutaks, et olete teised nagu laval. Lava on umbes 30 sekundit. Kellena isana selle perekonnapeana? Peeter Volkonski kõrval astuvad üles Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Laine Mägi, Ülle Kaljuste, Harriet toompere. Nemad ongi selle vana aadlisuguvõsa viimased liikmed. Ja tõesti seekord. Pean uskuma nende siniverelisi ust ja ühel või teisel viisil suguvõsasse sissetungijate pööbli rollis Ivo Uukkivi, Tõnu Oja ja Sulev Depart. Olukord on Tšehhablik, vana hääbuv mõis ja tema viimased asukad. Priit Pedajas. Tähendab, lase konkreetne näidend avalikult jagav Tšehhovi järge kirjutada. Friil on tõlkinud mitmeid Tšehhovi näidendeid, aga on ka teinud töötlus, ei tähenda päris tõlkijad näiteks tema platoonovi töötluse. Selles maailmas väga hinnatud, täiesti iseseisev, töötas ja aristokraadid on täiesti noh, avalik Tšehhovi meeleolus kirjutatud näidend, ta seda ei ole ise varjanud, aga ta teeb seda ikkagi niivõrd hästi, et tegu ei ole absoluutselt mitte koonusega, tähendab, et tal tuleb see väga sujuvalt väga kenasti välja. Ja mul on muuseas sellega ka alati olnud, see tähendab preili ei ole ainus, kes on Tšehhovi lahkuda seal Tšehhovist kantuna kirjutanud näidendeid on veel teisi. Eriti vahel tabab kõiki mingisugune Tšehhovi mängimise hoog. Noh, ma kogu aeg püüan meelde tuletada, on olemas täiesti korraliku, väga head dramaturgiat, kaasaegset dramaturgiat, sedasama vaimu noh nagu kannavad, mis siis seda ei peaks tegema, et kas ta ikka üksteise võidu Secovid teevad meid. Õnneks praegu seda ei ole, aga vahest tuleb nii. Aristokraadid on Priit Pedajase-le juba kolmas preili lavastus, meenutagem või tõlkijaid Endlas. Aga ikkagi, milleks meile vaja seda iiri asja? Priit Pedajas. Noh, nii palju kui mina olen eri asja teinud ja ja, ja kui ka teised on teinud asi on seal selles, et et väga palju on paralleel olemas ja, ja erikirjandus on ikkagi niivõrd tugev hea kirjeldused kulutades ka niisuguse üldine inimlikke teemasid noh, need ei jää sugugi kaugeks või võõraks selles aristokraatide seal mitu niisugust väga olulist motiivi, mis meile on ikka väga tuttava kaheksa, see jutt käib ju kogu aeg identiteedist või taustast ja sellest, kust me pärit olla. Ja kuigi selles näidendis on konkreetselt, on noh, ütleme olukord täna on niisugune halb ja lootusetu, ei tee see ometi olematus, kõike seda kaunistus olnud on. Ja, ja samas see ei allu nagu kõrvalseisja, kuidas öelda, ta on nagu suletud kõrvaltulijate eest, nad ei pääse sinna kunagi ennast sisse, sest üks väike kultuur nimedele kaitseb sinna selle saidi elevus on üks Ameerika uurija, kes püüab nagu ainesse süveneda ja ta ei saa üldse aru, mispärast teda nagu ligi elas ta see, see motiiv niisugune kultuuri endasse tõmbamisest. Aprilli Laatre Karolina. Brien faili aristokraatide ja draamateatriga avastame enda jaoks ka Keila-Joa mõisahäärberi. Et see pole Eesti, on päris selge. Cavenema ei ole see, sest siin pole kohta korralagedusele. Samuti ei ole see Prantsusmaa, ehkki prantsuse keel kostab ümberringi ning pole see ka Inglismaa, millele too vast kõige lähedasem. Nii kirjeldab elu-olu Keila-Joa mõisas üksi inglanna aastal 1842 jätkama ka lavastuse kunstnik kopile jänesega. Algul mõtlesime võrdlemisi sellist abstraktset enamvähem mingisugust mõisa, kus saaks enam-vähem mängida. Aga see Keila-Joa mõte tuli seoses esiteks sellega, et ta on nii lähedal ja kuidagi kõik omadused, mis on tähtsad sellisele suvelavastus mängimise kohale on olemas. Välja arvatud see, see mõis on üsna õudses seisukorras. Kui palju neid siini oma kätt külge panite või paljude selle lavastuse jaksin. Remonti tegite, muutsite midagi? Hoone ise on ju tugev, aga kõik, mis missugune visuaalne on. Värvisime seinad ära, vahetasime aknad, tekst ise, diapiirid. Sellepärast, et on ette kirjutatud, mis mööbel ja mis meeleolu ja mis ruum, see peab olema. Põhiline takistus on see, et tegelikult Eestis ei ole niisugust mööblit nagu näiteks oleksid. Et jutt käib ikkagi niisugustest isiksustest mööbliesemete hulgas. Et Eestis on väga raske leida, aga linnateatri abiga me saime mõned asjad ja osa. Me laenasime ka restaureerimistöökodades kokku ja mõned on ka draamateatri asjad. Tegelikult mõnes mõttes selline Eesti vaesus paneb oma pitseri. Kõht kultuuriajalugu. Ikkagi, kui räägitakse renessanss mööblist, siis Eesti mööbliajalugu hakkab tunduvalt hilisemast ajast. Siin ei saa sellist petukaupa üldse teha. See on nagu film selles mõttes, et kõik on nii suures plaanis, kõik on lähedalt näha, näitlejate pole grimmigeid, tavalise lihtsureliku jaoks on see mõis siin üsna ebatavaline. Aga mis tundega teie, Peeter Volkonski siin praegu ringi käite? Palju teil on siin? Ta peab midagi ikka on, see on kuidagi mis sajandit? Kant kuidagi mingisugune niisugune kummaline mälu, mida ei osata seletada, mis asi see on, aga ta on olemas ja siin on ikka mingisugune tunne tekib. Kuigi mõnes oli, et ma olen justkui mõisa viimaste valdajate järeltulija ei ole, ma ei ole konkreetselt nende järeltulija vaid ma olen küll selle järeltulija, kelle kätte see mõis kõigepealt läks, algselt oli Penkendarfide omaga, siis vanaisa vanaisa abiellus Penkendorfi tütrega ja kuna Bengdorfil olid ainult tütred, siis läks justkui kaasavarana meie suguvõsale. Muide, loos nii palju, et kes siin käinud on? Siin on käinud mitmed keisrid, üks esimene, kes siin käis, oli Nikolai esimene, kellele siis vürst Lvov esitas, äsja komponeeritud. Korda enne seda puudus üldse Venemaa hümn, siis ta kiitis selle heaks ja muidugi siin on väga paljud käinud. Viimasel ajal ütleme, ütleme 200 vahepeal Omaani Nov näiteks enne enne seda niivõrd kena koht, et et väga palju tolleaegsed eliiti ja, ja Haadelkonda võitsin sagedased külalised, seal on igasugust asju olnud, näiteks sõja ajal oli siin hoopistükkis Abdweri luurekoole mida käis inspekteerima võimas admiral Kanaaris isiklikult, kelle jaoks ehitati spetsiaalne lennuki maandumisrada. See on siiamaani alles mere ääres, siis pärast oli siin minu teada mingisugune tööstuskool pärast sõda ja siis läks ta sõja, Vene sõjaet siis nagu noh, nüüd on saamas, ei tea, ta kuulub välisministeeriumile, kes ei oska sellega mitte midagi peale hakata, kuna meil ei ole raha, ütles mulle küll kantsler, et võta tagasi, meil ei ole raha seda remontida. Kust Mulzer ministeerium tegelikult ka raha ei oleks probleem? Jah, fantaseerida, mis te teeksite, kui see mõis oleks ja siis ma looks on süüa üleeuroopalise muusika ja klavessiinimuusikakeskuse. Neljapäeval, kaheksandal juunil möödus 125 aastat luuletaja Ernst Enno sünnist. Tema loomingust on tuntum ja hinnatum eelkõige lasteluule, mis püsinuka tänu Mart Saare, Riho Pätsi, Boris Kõrver ja Gustav Ernesaksa viisistamistele mitme põlvkonna suus ja meeles. Nii luule kui ka laulud kõlasid sel nädalal toimunud Ernst Enno sünniaastapäeva tähistamisel Haapsalus, kuid esitleti ka uut raamatut temast endast vahendab Martin. Piiranud. 1919. aasta lõpul määrati luuletaja Ernst Enno Lääne maakoori nõunikuks. Muidugi ei saanud ta siis teada, et sellest kujuneb ta kõige pikemaajaline töökoht, et ta Haapsalus sureb jätta, sinna maetakse. Oma tundliku ja sissepoole suunatud natuuriga ei olnud Enno kõige sobivam inimene, võib olla koole inspekteerima ja tuleb tunnistada, et ka kõige tähtsam ja olulisem loominguperiood oli tema elus juba selja taga. Ometi seostatakse Ennot just kõigepealt Haapsaluga ja kui lõppenud nädalal tähistati luuletaja 120 viiendat sünniaastapäeva, siis seda tehti just Tallinnas ja Haapsalus. Mõlemas kohas olid tähelepanu keskmes aga Ernst Enno, tütretütar Helin, tooma väliseesti kirjanik, kes pidevalt elab praegu Floridasse. Eelkõige oli ta tähelepanu keskpunktis seetõttu, et tal on valmis saanud uus raamat oma vanaisast. Raamatul on pealkiri rõõm teeb taeva tagatuld. Tallinnas toimunud raamatu tutvustusel ütles ta, et ta ei pea ennast selle raamatu sünnis kõige olulisemaks tantsinud. Kõrvaline ja ta põhjendas oma väidet nii. Keegi teine oli see siis jumal või Enno ise olnud selle läbiviimise tegelik autor Enno ütles oma abikaasale. Minu vana jumala pea kalliks juhtumeid ei oska neid mõistatada. Nad on sinu tõsised abistajad, kui neid õpid tundma. Ja see ei ole nii lihtne. Õpi neid tundma. Ja ta elu ja surma leidvaid lülid lünklikuks ketis mitme ettemääratud sündmuste ahelas. Ka mina olin selles ketis võib-olla ainult selleks, et aidata oma maist vara üle läve uude sajandisse. Enna Vello raamatu kirjutamine algas tegelikult aastal 1944 kui meie põgenesime Eestist. Mina olin seitsmeaastane ja ei teadnud midagi edust, ammugi mitte saatusest. Sel päeval, kui hakati pakkima ja see juhtus üle terve Eestimaa. Võime järeldada, et kõik mõistlikud inimesed valmistasid ennast pikale teekonnale ja pakkisid laastavalt riideid, hõbedat, toitu. Aga minu vana Ta ei mõtelnudki homsele, ta ei mõelnudki ülehomsele. Tabackis aastale. Kaks Tunad tema pakitud pambud olid kõik täis pabereid raamatuid ja albumeid, läbitud pilte. Meil ei olnud toitu, meil ei olnud hõbedat, kuigi oli siiski pakkinud paar lusikat. Meil ei olnud isegi nuga. Mäletan tüli selle üle veel laagris. Kui kasutasime asemel väikest kirvest. Ema ja vanaema, suri Inglismaal. Raamatud ja pildid, paberid, perekonnajutud ja mälestused jäid kõik minu kätte. Tema oli päästnud kadunud ärni vaimuvara ainult üks osa sellest kärpest ja siis esimene saatuslik juhtumus. Eesti taastas iseseisvuse veel eesti põgenike kolmanda generatsiooni eluajal Noline küllalt tagasi minema Eestisse ja valdasime küllalt eesti keelt sealsetest asjadest aru saada. Elin toona ei ole kunagi näinud oma kuulsat vanaisa. Ta sündis siis, kui Ernst Enno oli juba kaks aastat maamullas. Seetõttu on ta oma raamatu kirjutamisel pidanud kasutama teiste inimeste mälestusi, koduseid pabereid, aga ta on istunud ka palju arhiivides. Niisiis varsti on meie lugemislaual raamat. Rõõm teeb taeva tagatuld, mille autor on Elin, tooma. Järgmise kaastöö on kultuurikajale saatnud Pärnust Annely Erm. Eelmisel pühapäeval avati Pärnus seitsmes rahvusvaheline aktinäitus mees naine, möödunud aastal oli mees ja naine üks Eesti enimkülastatud näitusi. Kokku käis näitust vaatamas 15000 inimest. Kui möödunud aastal tekitas näitus pahameelt kirikuringkondades Kristuse ja homode kujutamise tõttu siis sel aastal on ilmselt kõige intrigeerivama ameeriklased Julbiiter võitkini. Looming. Kellist ajakirjandus on ristinud laibakunstnikuks. Võitkin kasutab oma fotode modellidena tõesti surnukehi ja seetõttu on tema teosed eksponeeritud eraldi saalis ning näituse korraldaja Mark Soosaar soovitab enne vanematel väljapanek üle vaadata. Lapsi lubatakse just tulidki. Nii loomingust lähtudes on näitus üheks alateemaks, seekord elu ja surm lähemalt, räägib näituse korraldaja Mark Soo. Iga aasta on meil mõni alateema või mõni haru kasvab sellest puust nagu rohkem välja. Kui meiega külalismaadeks on varem olnud juba Soome ja Läti, siis sel aastal on külalismaaks Ungari ja Ungarist on meile kohale saabunud 16 kunstniku looming tänu kunsti kuraatorit, tule ja kunstimuuseumide abile Budapestis ja muidugi eriti suur abisele Ungari kunsti Pärnusse saamisel oli Ungari kultuuri instituudi direktorilt Urmas Persidski ja Ungari suursaadikult Belaja vorskelt. Aga teine teema kannab nagu pealkiri, elu ja surm ja seda tänu just väga kuulsale Ameerika kunstnikule Jolbiiter Vetgenile, kes kunsti kaudu pikendab nende inimeste elu, kes on elust juba lahkunud, kasutades nende kehasid, nende elutud kehasid, annab ta neile nagu uue elu oma kunsti kaudu. See küll mõningate inimeste meeltes kutsub esile teatud vastumeelsust ja Joel-Peter Vitkini küllaltki räigete, kuid samal ajal väga tõsiste elu ja surma piire ületavate teostega sekundeerivad siis muidugi teise maailmakuulsa kunstniku Jansa Oudekki tööd. Jansa Oudekki lap. Rahasta tuleb kindlasti Pärnusse augusti, mis meil toimub meil rahvusvaheline tsensuurikonverents ja siis omakorda nendele kahele tuntud maailma nimele sekundeerivad siis veel kaks maailma nime meie juba tuttav žanrustanud, kelle teoseid me oleme siin juba neljas lasta jooksul eksponeerinud ja samuti Pärnus esmakordselt esinev Tšhehhi kunsti klassik Anton Stiburek oma elu ja surmateemaliste teostega. See on siis üks niisugune omaette tahke, võib-olla kolmas tahtmis, meil alati on näitustel esindatud, aga sel aastal eriti rikkalikult on siis Ladina-Ameerika kunst ja sel puhul on saabunud Pärnusse Peruu kunstnik luiste essa ja Porto Rico kunstnik Martin Garcia Rivera, kes on meie kunstikollektsioonile aluspanija. Ta on meile juba ligi paarkümmend kaunist hiiglaslikku puulõiget, et kinkinud ja Porto Rico rahva hing on seal päris hästi näha ja siis on veel mitut Tšiili kunstnikku. Meil esinevad sel aastal ja maad, kus meil varem pole kunagi teoseid olnud, mis esmakordselt eksponeeruvad Pärnus on siis Armeenia ja slovaki. Sel aastal on aktinäitus mees ja naine hõivanud kõik Pärnu uue kunsti muuseumi ekspositsioonipinnad, kaasa arvatud trepid. Lisaks eelpool nimetatud maadel on kahe kunstniku töödega esindatud ka Läti ning loomulikult Eesti. Eestlased on seekord esindatud näituse avamisel triikrauapreemia saanud Liilest pärgi, tööde ja veidi ebatraditsiooniliste skulptuuride ka, mis on valmistatud näiteks kartulitest, õlgedest ja värvitud ajalehtedest. Kahe aktinäitusele esineva kunstnikud jõulbiiterwitkini, Jansa Oudekki, elu- ja loomemeetoditega saab tutvuda ka juulis Pärnus toimuval filmifestivalil, kus demonstreeritakse neist rääkivat dokumentaalfilmi. 10.-st 12. augustini toimub näituse mees ja naine raames traditsiooniline tsensuurikonverents teemal tsensuur kujutavas kunstis ning meedias aktinäitus. Mees ja naine jääb Pärnu uue kunsti muuseumis avatuks 26. augustini. Uue kunsti muuseumi korraldusel saab suviti Pärnus tutvuda kõntsete kunstiga. Tänavu on vaimupuuetega kunstnike näitus väljas mudaravilas. Näitus kannab pealkirjalaevad ning eksponeeritud on 12 Euroopa riigi untsakate kunstnike tööd. Mark Soosaar. Rootsi kunstnik Eva hoolasson alustas aasta aega tagasi projekti koos oma vaimupuuetega kunstnike organisatsiooni Nutiga ja Lääne-Euroopast peamiselt aga ka mõned Ida-Euroopa maad osalesid selles projektis, siis koguti kokku üle 500 teose paju puuetega kunstnikelt teemal laevad, meripurjetamine aga ikkagi laevad ongi pealkiri ja seal on nii graafikat, maali, skulptuuri kui installatsiooni ja sadakond parimat teost välja. Need olid eksponeeritud Vasa kuulsa laevaga ühes ruumis Vaasa laeva hingeõhus Stockholmis ja see näitus läks väga väga menukalt ja ma loodan, et juunis ja juulis Pärnu uue kunsti muuseumi korraldusel ravilas jätkuv näitus siis ka siin leiab palju külastajaid ja pärast Pärnut läheb see näitus edasi kahte väikesesse Rootsi linnakesse ja sealt edasi juba Taani, Belgia ja Prantsusmaa suunale. Jätkame kunsti teemadel, täpsemalt tuleb juttu tekstiilikunstist. Kerttu Soans tutvustav kohe ka oma külalist. Tallinnas kunstihoones on avatud tekstiilinäitus missioonid teine ja kultuuri kahes stuudios on Katrin pere kellelt oli kaks tööd väljas sellel näitusel ja kes on üldse teatud-tuntud tekstiilikunstnik. Esiteks näitusest visioonid, teine see märgib järjepidevust. No see on niisugune väikest viisi üritamine, et saaks tekstiilikunstnikud mingisuguse järjepideva rea peale, et me teaks, et varsti tuleb jälle näitusi, on vaja ette valmistada, tekstiilikunst on selline asi, mis, mis nõuab natuke aega selle tegemiseks, sellepärast et see töömaht, mis, mis tundub vahel näitusele, et oh, et see on tulnud niimoodi varrukast, tegelikult väga hea tekstiilikunstnik näeb päris kaua vaeva ja jätab sellise mulje. Noh, see tuleb niisamuti. Aga see ei tule niisamuti, see võtab aega ja mõtlemist, seda me ei määratle kunagi palju mõtlema ka see puht käsitöö, mis sinna sisse läheb. Heas mõttes käsitöö, see on aukartust äratav. Näitusel on ilmselt siis vist meie tekstiilikunstnikud seinast seina ei ole mingeid piiranguid tehtud žürii poolt. Ei, absoluutselt, et mis vähegi on seotud tekstiiliga, materjalina või mõtlemisenasest, tehnikat on omased just tekstiilikunstile, sealt välja kasvanud, aga, aga nad võivad transformeeruda koopis teistesse materjalidesse, nii et see on üsna-üsna lai piirmaterjali koha pealt ja mõtlemise koha pealt. Aga kunstnike ettevalmistus on meil olnud ka selline, et, et see ei tingi tingimata akadeemia tekstiiliosakonna lõpetamist või kunagise kunstiinstituudi lõpetamist, nii et kutsutud on olnud kõik ja töid on üle 100, nii et päris palju. Kunstihoone allsalongis on avatud nüüdseks ka Ülle Raadiku personaalnäitus, nii et see on kui üks esiletungiv Tunnal ütleme sellest näitusest veel, sest tema tööd olid sellel suure näituse, ma panin tähele. Seda näitust on, oleme planeerinud nii visioone kui ka õlle enda näitust on planeerinud mitmed ajada, et ta nüüd õnnelikult kokku sattus, nii et ühtepidi on tal väljas tööd, mis on mujal maailmas pärjanud päris suuri auhindu ja, ja samas tema teine loomingu rida, mis on nüüd väljas all kunstihoone galeriis, on, on jälle teine huvitav suund, mida, mida mööda kunstnik on käinud, et sedakorda jah, luhtus, õnnelik. Tulles tagasi kunstihoone suurte saalide näituse juurde, visioonid teine, siis mina olin siiski veidi üllatunud, mulle tundus, et see näitus oli väga vaoshoitud või ma kujutasin ette, et seal on rohkem paberit ja noh, ütleme rohkem veidi rohkem niisugust, niisuguseid installatsiooni, taolisi töid. Aga ta oli vaoshoitud. Ta oli puhas, ilus. Noh, niimoodi käsitöö oli hästi väärtustatud ja, ja kõik see oli silmale kaunis vaadata. Öelge palun, kas on tegija mingi rahunemine või ei olegi eesti tekstiilikunst eriti silma torganud sees, sooviga väljendada ennast kuidagi teistsugustes materjalides? Ei, meil on olnud. Katsetusi, seda ja, ja, ja teistmoodi, aga eelmise eelmise näituse žüriis oli võib-olla natuke rohkem siukseid normaalsest laiast teest, kõrvalekaldeid siia-sinnapoole ja taga. Üldiselt tekstiil on üsna konservatiivne ja üsna niisugune inimese lähedal seisev ja, ja teda otseselt nagu puudutav ala, et noh, võib-olla inimene ei taha nihukest hirmsat ärritust saada, võib-olla tekstiilikunstnikud mõtlevad ka sedapidi. Teiseks oleme me ruumiga tavaliselt seotud, sest sellist suurt ettevõtmist nagu üks, üks vaiba kudumine inimene tavaliselt ette ei võta, muidu kui ta näeb sellele mingit otstarvet ja kunstnikel on olnud võimalus ennast väljendada üsna paljudel kuraatorinäitustel ja, ja muul viisil. Noh, võib-olla see ei ole lihtsalt see koht, kus tullakse selliste äkkmõtete uitmõtetega välja. Ja nüüd, kui võrrelda eelmise näitusega, siis ajaliselt olid hoopis koledal ja pimedal ajal võib-olla natuke dramaatilisem, aga ka selle näituse aeg on suvine ja helge ja me kujundaja on sedakorda leidnud nagu igale tööle niisuguse õhuruumi, et mina ise ütleks selle kohta, et on, niisugust on õhku ja armastust seal tööl nii kunstnikepoolselt kui ka kujundajapoolselt, kes kujundas kujunduskunstnik diaTammela. Selle näituse puhul tõepoolest oli väga meeldiv kogeda just seda, et need tööd olid inimeste suhtes sõbralikud. Nii et see ei olnud lihtsalt nii, et, et sa lähed ja saad sealt mingi ühekordse elamuse, vaid seal tekkis isegi selline tunne, et ma tahaksin seda endale. Nii et ilmselt kunstnikud on selle pikaajalise objekti valmistamise ajal väga hästi tabanud ka seda, mida inimene oma koju tahaks. Mis nendest töödest võiks saada nüüd pärast ka näituse läbi, kas need võiksidki kusagile kodudesse rännata? No see see kõlab kui muusika tekstiilikunstniku kõrvadele, sellepärast et me oleme püüdnud ikka neid kuskile kas tuttavatele sokutada või galerii kaudu müüa ja sa paned sellesse töösse nii palju ennast nii palju, ütleme suurelt siis armastust, et kui keegi leiab selles endale ka midagi, siis see on niisugune. Ühtepidi kompliment, teistpidi ei saa salata, et, et see on ju ka meeldiv, et sa saad oma õpitud erialal oma professionaalse tööga kaleido teenida. Kuulajal, kes ei ole käinud näitusele, ei maksa nüüd küll arvata, et seal oleks tegemist pisikeste töödega, mis mahuvad kusagile väikesesse tuppa, seal on ka tohutu suuri kõrvu käid kõrgustesse ulatuvaid töid, mis sobiksid võib-olla mõnda ühiskondlikku ruumi. Aga üks asi, mis veel silma torkas Katrin pere. Seal näitusel on ka Jüri Arraku tööd, mis ei ole küll tema enda tehtud vaibaks, aga tema kavand ja ka Sirje Eelma nii üks kui teine, on tuntud tegelikult kujutava kunstnikuna. Et kuidas need selliste valikute põhjendada või kirjeldada või kommenteerida teie poolt, et kunstnikest tegelikult maalib, nüüd äkki tahab, et keegi teine kooks tema pildi vaipa või siis teine kunstnik, kes tegeleb graafiga, kasutab äkkinud tekstiiliabi. No tegelikult selline praktika on tuntud juba sajandeid ja suured väljapaistvad kunstnikud on, on loonud Coupé läänide kavandeid cartoon'e ja selle järgi on siis kootud suurepärased vaibakudujad on seda, seda meistritena teinud, me oleme nüüd võtnud endale niisuguse funktsiooni olla kunstnikud, olla tekstiilikunstnikud, et see on nagu selle sajandi leiutis nii-öelda ja noh, nagu naljakas ütlen vahetevahel ma võiks ju ka maaliaid süüdistada selles, et nad on täiesti ebaprofessionaalselt väga kauni lõuendi ära maalinud niimoodi ära katud värviga, nii et see on niisugune nalja, mis öeldud, et aga ma ei paneks neid mitte mina üksinda, vaid üldiselt ka ka praeguse aja kunstikriitika ei piiritlenud niimoodi erialasid, vot et keegi töötab seal metallist tekstiilis nahas, värvis meedias nii, et need asjad põimuvad ja mida rohkem nad põimuvad, seda, seda toredam on lihtsalt on teatud oskused, mida teatud seltskond on omandanud, aga need vahetuvad. Vahetatakse teadlikult need igalt igalt näituselt, keegi jätab midagi muud meelde ja, ja noh see on niisugune pidev protsess ja, ja et keegi tekstiilist huvitub, see on ju päris tore, sest kui järgi mõelda, siis tegelikult iga inimene siin maamuna peal absoluutselt iga päev igal hetkel puutub tekstiiliga kokku, nii et see vaatevinkel on lihtsalt kord nii kord naasugune Aga sealt läks mul ka mõtet edasi sellele, et, et kuivõrd need siis kunstnikke, kes oma mõtte teostav tekstiilikunsti raamides, et kuivõrd tema peab nüüd kaasajal ise valdama seda tehnikat, kas sa ikka oma näpukestega kõik tegema jätame nüüd need nähtused Jüriaarakke Sirje Eelma praegu välja, aga üldreeglina, kas kõik käib oma näpukestega või on abiliste parv suur tänapäeval kunstniku ümber? See on, kuidas kellelegi sobib, on, on kunstnikke, kes lasevad oma tööd kududa, enamus on abitööjõud kudumisel tarvilik, sellepärast et see on tõesti suur füüsiline töö ja võtab väga palju aega ja ausalt öeldes aegade jooksul on kudujad olnud ikkagi rohkem mehed, mitte tekstiilikunstis võt tekstiilitootmisel üldse, sest see on tõsiselt raske füüsiline töö, aga aga samas näiteks tehes mõnda suuremat tellimust mõtled küll, et, et oleks väga kena, kui oleks niimoodi 10 väikest nähtamatut abilist, aga, aga näiteks minu puhul mul on väga raske inimestele öelda, et oi, kuule, sa oled päev otsa tööd teinud, aga see kõik on pahasti, et võta nüüd see asi aruta üles või viska prügikasti, et ma lihtsalt ei suuda seda tavaliselt öelda. Ja noh. Ma helistan ise nagu rohkem siis ära teha. Mina oma tööd tehes mõtlen koostööga, katsun tööga suhelda rohkem kui, kui nüüd kellegi muuga, nii et see on niivõrd individuaalne. Jah, ja tööde all ma vaatasin väga paljudele oli kirjutatud autoritehnika, nii et see on tõesti ilmselt siis tehnika või selle töö juures või, või siis eelnevate töödega on ühe inimese poolt välja arendatud. Nojah, ta praegu kaasaegses kunstipildis kipub niimoodi olema, et minu üks tuttav restauraator ja vahetevahel peast kinni, et kas nad siis lõpuks ei õppige värve kasutama, et see on ju kohutas, mis nende töödega 25 aasta pärast tegema, nii et, et on, on teatud reegleid, millest võiks kinni pidada, ütleme, värvide segamisel või või teatud materjalide värvimisel, aga, aga noh, vahel on, et ühe päeva näitusega nad ei säiligi rohkem kui kuupäevast, kuupäevani. Ta on seinast seina järjekordselt. Ja praegune näitus, visioonid, teine on kunstihoones avatud. Kui kaua? Tema viimane ametlik näitus, kuupäev on 25. pühapäev, siis võib veel viimaseid minuteid teda vaadata. Nüüd anname jutujärje üle Tartusse, kus teil nädalavahetusel toimuvad juba traditsiooniks saanud hansapäevad jutu alustab Hedvig Lätt. Tartu hansapäevade raames toimus Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis neljas rahvusvaheline seminar, Läänemere piirkonna keskaegne linn. Seminari tutvustab Tartu linnamuuseumi teadur Rünno visak. Meie seminar Läänemere piirkonna keskaegne linn ühendab peamiselt ajaloolasi, arheolooge, kes tegelevad keskaegse linna uurimisega ja see tähendab seda, et Eesti kolleegid, kes on uurinud Tartut, Tallinnat, Viljandit, Pärnut, Haapsalu Saksa uurijad, kes on uurinud peamiselt Põhja-Saksamaa linnu nagu näiteks Lübeck või mõni teine ja kuni Pihkva ja Novgorodi uurijat Ani välja vahendavad nii oma viimaste uurimiste tulemusi kui ka pisut laiemaid üldistusi. Kui me vaatame nüüd arheoloogia ajaloo poole pealt, siis Tartu on päris põhjalikult uuritud linn, ütleme Eestis kõige põhjalikumalt kaevatud linn. Eks meil ole põhjust ka muidugi Tartut rohkem arheoloogiliselt uurida kui, kui mõnda teist Eesti linna. Esmalt muidugi tähtsus keskajal tingib seda, teiseks suur osa Tartu keskajast ongi arheoloogiline kahjuks ja ei ole meil säilinud niiviisi maa peal nagu näiteks Tallinnas. Aastaseminari teema on küll veel natukene abstraktsem, see on nimelt elu keskaegses linnas. See on üht võrra lai kui ka teistpidi seotud arheoloogiaga, sest selliseid igapäevaolmeesemeid ütleme, kunstikogudes ja, ja mujal materjalis ei ole. See on ikkagi põhiliselt arheoloogiline materjal. Ja kui me võtame mõne teema nagu üksikuna välja, siis näiteks Lübecki linnaarheoloog Manfred kleezer räägib huvitaval teemal nagu mänguasjad ja mängimine keskaegses linnas. Milline oli Tartu keskel? Ma arvan, et et kuni Liivi sõjani ta oli üks küllaltki toimekas linn ja küllaltki nii-öelda avatud tolle aja mõistes maailmale, nii et siin võis kohata Ta inimesi kaugelt küll ida poolt, küll lääne poolt, selles osas kindlasti üks huvitav koht, kus, kus elada. Aga kui võrrelda teiste keskaegsete linnadega Eestis? Võrdlusmoment Tallinnaga on selles mõttes keskaja kasuks, et ega see vahe Tallinna ja Tartu vahel keskajal oli, oli üsna väike ja ilmselt kord Tallinna kasuks kord Tartu kasuks. Viljandi ja Pärnu ei olnud need tähtsuselt päris võrreldavad. Tallinna ja Tartuga. Ja Tartu võlu võis olla eelkõige selles ikkagi, et ta ei olnud päriselt selle ordu võimu all, vaid Tartu piiskop kui selle linna valitseja. Selle piirkonna valitseja oli ilmselt üks paremaid poliitilisi lahendusi kõige selle poolest, et kodanikel oli teatud vabadus ja, ja nad ei tunnetanud enda peal mingit ränkraske feodaalvõimu. Tänapäeval räägitakse palju keskajast. Miks. Võib-olla üks asi on see, et räägitakse, palju sellest puudumist tajutakse teatud osas. Kui eelnevatel perioodidel on palju räägitud ülikoolides jaa, akadeemilisest vabadusest, siis on meil praegu nii-öelda käes ja omane keskaeg on natukene ikka veel tunnetamatu alles nende hansapäevade ja muude kommete elustamise poolest, nagu püüeldakse selle aja mõistmiseni juurde. Ma arvan, et eks keskajast rääkimise mood läheb ka võib-olla 10 aastaga üle ja siis hakatakse rääkima millestki muust, mis ei ole ära tüüdanud ja ja on huvitav, aga natukene rääkida keskajast siiski tasub tuua ta linlaste teadvusse tagasi. Kas on piisavalt uuritud Eestis seda aega? Halb üldiselt ikka uuritud on, aga, aga see ei tähenda, et edasi uuritaks. Ma ütleks, et on, on niigi hästi läinud, et praegu me teame tänu pidevalt toimunud kaevamistele ja ja tänu küllaltki heale ajaloolaste kaadrile ei ole meil nagu, nagu häbeneda põhjust, et me oleksime jätnud midagi uurimata või, või midagi maha lammutanud, mis oleks väärtus. Aga eks ta muidugi nõuab natukene ilmselt rahvale laiemat tutvustamist natukene populaarsemate raamatute näol, kohalikust ajaloost on selliseid raamatuid, tasapisi lisandub aga just selliseid natukene üldisemaid käsitlusi läbi ajaloo annaks teha küll sellepärast et ütleme, Tartu kohta viimane ajaloo selline läbilõikel suurem raamat ilmus 1980 seoses nii-öelda tartu juubeliga. Vahepeal on 20 aastat mööda läinud, see on siiski uurimistöö mõttes siiski pikk aeg ja, ja annab kirjutada uuesti ja, ja natukene läbi vaadata neid seisuga ja ja pisut paremat ülevaadet anda. Ja saate viimasteks minutiteks palume veelkord teatrihuviliste tähelepanu. Nimelt täpselt nädala pärast esietendub Viljandis Ugala Teatris Marjääri komöödiast Kappeni kelmused. See on näidend, mis nii mõnelgi ilmselt meeles veel Rakvere teatrist Madis kalmeti lavastusena aastal 1983 mil nimiosas säras Andrus Vaarik. Ugalas toob scapeni kelmused lavale Kalju Komissarov, Piret rist. Püüad täpsemat teavet saada. Jäär on selline kirjanik, mis on Eestis väga vähestel lavastajat õnnestunud. Missugune on teie kui lavastaja? No ma loodan, et ta on ehk naljakas ja et on lõbus ja et ta on elurõõmus ja et ilus vaadata ju see vool ja siis ikka teadis, on neid küsimusi ja isegi noh, minusugune jahupea leidis sealt mõned üles ja ma usun, et allpõldroos leiab veel mõned juurde ja see ongi kõik. Muid salasõnumeid sinna peidetud ei ole. Kindlasti ei ole ta mingisugune eksperiment. Me oleme jäänud autoritruuks teksti osas, Molollad. Eesti teatrites on kaunis traditsioon kutsuda külalisnäitlejaid, teie valisite Dan Põldroosi, mis on temast sellist Skap lääneliku kelmusliku. No ma kutsusin ka Lembit Eelmäe, tähendab, siin on põhjuseks ka võib-olla see, et lihtsalt on rahvas väga kinni ja, ja ega siin aga valida nagu öeldakse, ei ole, aga kuna tal on juba pikka aega aeg-ajalt mulle ikkagi helistanud ja öelnud, et kui midagi tuleks kus tema võiks tööd teha, et hea meelega minuga koos töötakse, siis. Mulle tundus, et see on praegu selleks täiesti sobilik materjal ja nii, nii me teed, ristusid selle hulga aastate vanamehi või isasid. Mängivad Lembit Eelmäe ja Peeter Jürgens. Ja siis on mõned noored kultuurikolledžist. Jaa, ogalast. Lavastuse kunstnik on Krista Tool, muusikakujundus Peeter Konovalov ja tantsusid ka natukene. Seab Mall Noormets. Aga on Viljandi lossimäed ja kaevumägi head paik scapääni kelmuste lavastuseks. See kaevuvägi on noh ja mängimise koht selles mõttes, et seal kosta hästi seal reeglina kosmosega probleeme ei ole. Nii et kõik noh, kui vihma ei 100 siis ja muidugi veel mis annet, aga reeglina ikka siiski õhtuti juba tuul vaibub. Et suured puude ümber kohisevad, aga seekord on mänguplats publikule lähemal, nii et, et ma arvan, et kosmoseprobleem igatahes selline meil ei ole ka olnud. Ugala teatri kunstiline juht Andres Noormets, teie käest on just paslik küsida, mitu korda mängitakse Viljandi lossimägedes kaevumäel, scapääni kelmusi. Teda mängitakse kümmekond korda. Esietendused toimuvad seitsmeteistkümnendal ja 12. juunil. Aga mängukord jagub ka juulis ja augustikuusse. Ja ma soovitan kõikidel, kes selle mulje äri kelmikomöödia vastu huvi tunnevad. Jälgida jooksvat reklaami, et meie tegemistega täpselt kursis olla. Seega on siis Ugala teatri tänavusuvises mängukavas kolm suvelavastust sest te jätkate etendustega ka Tammsaare mail. Tõde ja õigusetendub juba neljandat suve ning juuditi lavaelu on saanud värskendust uue peaosatäitja näol. Kuna Anne Reemanni kõrval hakkab Juudit mängima ka Merle Palmiste. On mitmetel põhjustel Annel raskendatud see kaasamängimine. Ja võib isegi juhtuda, et Anne Reemanni selles osas enam ei näe. Kui noh, olukord, olukord selliseks kujuneb. Ja, ja kui juudid tuleb järgmise hooaja alguses üle Ugala suurde saali oma telgiga, siis ilmselt ikkagi teda jääbki mängima. Merle Palmiste. Kas Merle Palmiste olid kahe nõus seda juuditi osa endale võtma või oli veel periood ka? Kui ma alustasin seda juttu temaga, siis ega ma kohe ei küsinudki neid kindlaid jah, sõnasid ja igasuguseid muid sai selle asja rahulikult läbi seedida ja ja praegu meie uus prooviperiood käimas ja liigume edasi väga-väga jõudsalt ja ma arvan, et tänu sellele, et me oleme sunnitud tegema nagu uue prooviperioodi uue näitlejanna sisseviimiseks saan ma parandada, aga selles lavastuses väga paljud vead ära, mis eelmisel aastal kiirustamise tõttu ja, ja muudel põhjustel sinna sisse jäid, nii et ma soovitan kindlasti seda vaatama tulla, see on justkui teise ringiga ikkagi selle asja juurde tagasi tuldud. Aga tõde ja õigus on seal ka muutusi või on seal midagi? Ei, see tõde ja õigus on ikka see samane tõde ja õigus, mis ta oli ka kolm aastat tagasi. Ainult lapsed natukesehaaval vahetuvad, sest nad kasvavad liiga suureks ja ja ei taha püsida ette nähtud mõõtudes ja vormides. Aga kõik muud osatäitjad on samad ja ma julgen öelda, see lavastus ei ole kuhugi laiali lagunenud, sest kõik eelmised aastad on seda tõendanud, nii et kes näinud ei ole, näeb seda umbes samas vormis ja, ja värskuses, kui ta oli ka kolm aastat tagasi. Kas tõe ja õiguse neljas suvi vargamäel jääb viimaseks suveks? Praegu siin, selles kohas ma seda ei kinnita ega lükka ümber. Sellepärast et see otsus oleneb publiku hulgast, kes meid vaatama Mul tuleb, on üks kriitiline piir. Kui publiku keskmine arv langeb alla seda piir, siis me ilmselt lõpetame. Aga kui ta jätkab umbes sellisena, nagu ta oli eelmisel aastal, siis ma arvan, et, et me jätkame selle mängimist, tõde ja õigust ja Juudit, me mängime täpselt samadel päevadel. Tõde ja õigus algab kell kaks, juudid kell seitse, eelmisel aastal, Juudit algas kell üheksa, vahe kahedendusel vahel jäi natuke liiga pikaks, aga nüüd on see paras niisugune kolm tundi. Et võib täiesti võtta ette niisuguse terve Vargamäe päeva vaadata need kaks etendust ja muidu ringi käia. Ja juulis on kuupäevad siis kuues, seitsmes, kaheksas juuli. Ja augustis, Me kordame kõike seda siis veel kuuel päeval. 10. 11. 12. ja seitsmeteistkümnenda 18. Üheksateistkümnes. Kultuuriga ja tänased jutud on räägitud. Lõpetuseks veel üks teade muusikasõpradele. Eesti Kontsert esitleb tuleval nädalal maineka muusikaauhinna Grammy tänavust võitjat Ameerika vokaalgruppi Santi Kleer. 10 aastat tagasi. See 12 liikmeline kammermeeskoor juba võitis Eesti publiku südame. Vahepeal on häälteorkestri süütud kollektiiv kogu maailmas kuulsust võitnud, andes igal aastal üle 100 kontserdi. Irooniat kui ka džässi ja gospelmuusikat. Santikkleri kontserdid toimuvad seekord neljapäeval, 15. juunil Tartus Vanemuise kontserdisaalis ja reedel, 16. juunil Estonia kontserdisaalis. Tuuriga ja valmistasid täna küll ei tüli ja Piret Pääsuke meeldivat nädalavahetust ja kuulmiseni taas järgmisel laupäeval.