Kultuurikaja. Tere algab nädalat kokkuvõttev kultuurisaade, millest täna tulevad jutuks muinsuskaitsekuu vajalikkus, uued lavastused, inimese hääl Endla teatris ja alarm vanalinnastuudios, nõianäitus Eesti Rahva Muuseumis veel vahusaatesse jutuajamine animafilmide lavastaja Janno Põldmaga ja eelseisvate muusikaürituste tutvustus. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. 18. aprillil oli rahvusvaheline muinsuskaitsepäev Eesti muinsuskaitse selts jagas tunnust kirju nendele, kes teinud meie kultuuripärandi säilitamisel tänuväärset tööd. Kuid välja anti ka karuteene medal, mille nimetus räägib juba ise enda eest. Katariina kirikus Tallinnas avati ühtlasi ka muinsuskaitsekuu, mille raames toimub ekskursioone ja üritusi kogu Eestis. Siiski on neid, kes leiavad, et sellised nii-öelda kampaania korras toimuvad üritused on nõukogude aja jäänuk. Milleks neid tänapäeval vaja? Minu vastast in stuudios istub Tiina Mägi. Mida ütlete teie, kas muinsuskaitsekuud on vaja? Ma arvan, et seda on isegi natuke rohkem vaja kui, siis, kui ta järjepidevalt iga toimus. Sellepärast et vahepealne paus kui seda nagu eriti aktsepteeritud, et me peame vaatama tõsiselt silma sellele, mis meil on, sest et võib-olla ühel ilusal päeval teda enam ei ole. Ehk me saame, päästes väärtus, see on tegelikult on see, mis aeg on meie riiki investeerinud, meisse investeerinud see meie kultuuripärand, see on sutsu suurem kui rahvusvaheliste pankade laenud, ma arvan mida praegu pannakse plastmajadesse ja arvatakse, et oh, kui palju oleme teinud. Ühesõnaga see vahepealne periood tuleb nüüd tagasi teha kui kippus tõepoolest tulema selline arvamus, et et igasugune niisugune koostegemine ja paljude inimeste paljude gruppide tähelepanu juhtimine kusagile, et see on mingi igand, ei ole. Ei ole. Esiteks meil on, millest rääkida meil on, kes oskavad sellest rääkida ja neid asju näidata veel. Neid tuleb austada, hoida ei ole kauaks. Ja siis, et ei tekiks tühja kohta pärast, neil võib-olla veel on kultuuripärand, aga meil pole enam seda, kes seda tunneks tutvusteks. See oht on ka muidu olemas. Ma just lugesin möödunud aasta muinsuskaitsepäeva eelkunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa artiklit, kus ta soovitab, et üle Eestimaa peaksid toimuma talgud linnamägede ja meile pühade haudade kevadiseks kasiniseks. Riik ei jõua, kui rahvas ise ei taha pärandit hoida. No riiki ja rahvast ei saa vist lahutada, et kuidas te siis nüüd on, kuidas teile tundub, kas rahvas tahab ja riik ei jõua või kuidas? Tähendab? Ma arvan, et praegu vist on rohkem niimoodi, et rahvast tahaks. Tahaks näha, et rahvas tahab. Nii et jõudu ma ei hakkagi mõõtmelist, on asju, eks ole, mida ei pea nüüd meeletu riiklik rahakoti investeerima on kogemus, hea tahe ja muud võimalused, need ütleme riigi kapital mahutust, selleks, et hoida korras üks linnus võis olla, et teinekord ei ole vaja küsidagi seal teisiti lahendatav ja peaks olema, ütleme see tasu siis, nagu see virgutuspool peaks olema aktsepteerinud seda, seda märgatakse, et seda tehakse kohtadel. Aga noh, midagi pole teha, meil on väga erinevad suhtumised praegu Eesti masse tervikuna. Ning kelle jaoks ta ei ole kaubaartikkel, mille pärast tuleb rabeleda, kellede jaoks ta on nii et me peame andma endale aru, et me oleme praegu paljude arvamuste keerisesse. Tallinna vanalinn võeti 1997. aastal Unesco muinsuskaitsekultuuri kaitsja pärandi nimekirja justkuivõrd, te olete nüüd teie vanalinna elanikuna vanalinnas töötajana näinud seda mis kasu on see toonud vana line? Kasu on see, et ükskord ometi see bürokraatia, D ja jõuti me riigi ja linna poolt paberid nii kaugele näidates arvestasidki võeti, ühesõnaga et me sinna nimekirja sattusime, mõtlen, sõna otseses mõttes sattusime. See oli, ütleme kohmakalt aetud asi, aga sa ei aetud, aga sealolek peaks olema professionaalselt tehtud asi. Ja siis minul nüüd küll tõsine hirm selle pärast, terve rida niisuguseid ettekirjutusi, mis selles nimekirjas olemisega kaasnevad, kipuvad meil ununema paljudes instantsides. Põhjus, miks meid aktsepteeriti selles nimekirjas oli see, et Tallinnale on õnnestunud aastasadade vältel säilitada vanalinnas oma kinnistute süsteem ja struktuur, mis on ikkagi ainulaadne just sellesama säiluvuses. Ja seda on väga kenasti hoitud. Praegu on väga sagedased väga erinevate tasandite, kes peaksid olema teadlikud, see tingimus on meie üks olulisemaid pöördumised. Et jah, muudaks ikka selle kinnistu kiirja, läheks siit otse ja võtaks selle maja maha ja teeks ja sellist ehitusmahud juurde. No see on nüüd niisugune asi, mis võib meid sealt nimekirjast kärmelt maha võtta, kui see nii on. Teiseks, meie suhtumine Meie mingisuguseks lahtiseks igalühel ise mõista meie suhtumine puitarhitektuuri, mis on siis ka meil oma sõlmis hulga suhtes noh, riskiga võrreldav, eks, aga mitte hooldamisel. Ega see ei olnud juhus, et Rootsi riik investeeris väga suure summa ühe puumaja restaureerimisja, see oli nagu elevant südametunnistusele koputamine, et et vot nii tuleb teha ja tehke nüüd poisid, sest teil on see kõik veel olemas, mida meie peame juba vaatama. Arhiividokumentidel lihtimatekteerima oleks olnud kena sellest teha, järeldus näitamaks Survad hoolt üle just nende väärtuslikke, mitte ainult üksikute hoonete, vaid kvartalite asumites ja kõik on kooslus ja kooslus on väärtus. Noh, meie panime kõrvut koppa võimsuse puitarhitektuuri kallal, nii et noh, need on niuksed, erinevad lähenemised. Ja ma kardan, et metsa meil üksjagu saatuslikuks. Ma olen käinud mõningatel põhjustel nüüd päris süsteemselt Kadriorgu-Peti ringi, Kadriorgu tekivad uued ehitusmahud, ei lammuta mitte ühte halvas olukorras maja, vot siin tuleb nagu mõelda, Nad lammutavad ühe kultuurikoosluse ja seda ei tee mitte iial enam tagasi. Kusjuures, kui hakata rahaliselt vaatama, siis investeering ühte restaureerimisei oleks suurem kui selle plastmassmaja püstitamine, mille eluiga on kindlasti lühem, kus peab võtma jaama. Pluss prestiižse pole ollagi seepärast et niux plastmass karp on terve maailm täis, neid käsitletakse kui ajutist ehitistena. Meie millegipärast paneme olulistesse piirkondadesse, ütleme, et oh kui tore. Me elame progressiivselt. Minu jaoks on see hoopis vastupidine näide, see, mis on toimunud Kadriorus seal Weitzenbergi ja, ja Vilmsi tänava nurgale, eriti seal, kus maal. Nii et noh, siin on väga väga noh, niisuguseid ohtlikke asju, aga, aga on ka väga ilusaid asju. On näiteks söömispikal tänaval nüüd maja, kus vanem põlvkond mäletab keemia reatiivide poodi mõni aasta tagasi, mäletate evakueeritud ajutises asumises olevat rajab, ehkki selles hoones all olevat tagastatud keerulise tagastamisprotseduuriga maja. Aga sealt leiti New York palju huvitavat nii õuest kui majast. Ja juhtusid olema sellised omanikud, kes seda aktsepteerisid, kes seda ehituses kasutavad. Nendega kõik paha ei ole. Aga ma ütlen, et üldine nõue on väga väike. Seal on, olid kenad inimesed. Kui mina lähen läbi õhtuse vanalinna, siis haarab mind hirmi õud miks mitte sellepärast, et nurga pealt tähendab, see oli tulla ei, sellepärast, et tühjana seisvate majade aknad on lahti, nende ees on prügiautod ja kasinas valguses valjuhäälne seltskond tegeleb lammutustöödega. Et hommikuks oleks prügiauto läinud? Väga kardan, et väga palju vanalinna vot just nendes hoonetes, mis on kaua seisnud niimoodi ebamäärases kasutuses need ilma, et seal oleks korralikku järelevalvet. Arhitektuuriajaloolist võib minu väga palju kaduma ja see on pöördumatu katud. Ühesõnaga rahakott hävitab linna. See Tallinna linnal oli vähe raha. Sajandite jooksul teda hoidis, nüüd tuleb mõnedesse kottidesse raha palju ja ma kardan väga, et neid, mille pärast me oleme seal nimekirjas varsti hakatud. Muinsuskaitsepäeval anti välja ka karuteene medal. Ja tänavu sai selle Viru tänavale tekkinud uus kaubamaja Delagardii karuteene, medal antakse välja muinsuskaitsevaenuliku tegevuse eest. Kui ma nüüd oleksin võõras, tulles Tallinnasse DDD ringkäigu Tallinnas ja näitad, et vot siin on selline maja, mis pälvis selle karuteene medali, siis mina küsiksin ilmselt kohe. Aga ega siis seda maja ei ehitatud? Ma ei tea öösel täpselt, vaid selleks on ju vaja siiski nii linnavalitsuse kui ka muinsuskaitsjate nõusolekut. Vot sellele ma püüdsingi natukene vihjata ka juba et ühesõnaga, kui ma ütlesin, et öösel pimedas ja salaja, siis noh, seda võib võtta otseses mõttes ja ka ülekantud tähenduses meil nagu oleks seadusandlik baas, kuskilt on seadused, kuidas tuleb asju ajada, kuidas tuleb kaitsekorraldusi vormistada ja kes neid peab tegema ja kuidas nad peavad liikum, mis toast piss tuppa jõudma. Ei saa öelda, et nagu, et neid ei ole, et keegi ei tea, aga millegipärast nad ei liigu, tähendab meil ikka veel selles meeletus sahvedamises ei ole garantiid, et need toimiksid. Viru tänava otsa, siis jah, me oleme kõik ära lollitatud kuskilt seepärast, et formaaljuriidiliselt on täidetud kõik nõuded kinnistu piirist välja mindud, ei ole kolme hoonet nii-öelda markeeritud kasutatuna kõrgusega ei ole eksitud ja seadust rikutud ei ole. Järelikult niimoodi need lihtsalt need lõputud paberid ja kooskõlastamise, mis ei toimi. No mis ma olen enda lootuseks, ma nüüd käin 100 kordamööda sealt, kui mitte kutsuda. Seal Viru tänava otsas tekkis midagi, mis sisaldab endas palju küsimärke, aga õnneks temad tekitamiseks kaotatud sealt midagi. Ja sellega ma saan kuidagi enese sees kompromissini. Aga ma enne vihjasin, et mulle tundub, et praegu väga kiirelt kaovad mõned asjad igaveseks. Ja noh, see on palju hullem asi. Seda me peame kaitsma selgelt, hetkel on muinsuskaitsekuu muinsuskaitsekuube olemegi selleks, et aina järjest ja järjest meelde tuletada siis inimesed kipuvad unustama, väärtustama valesti. Aga kui need liiakse nagu kassipoeg näiteks nüüd on baaris, kus ta selle sammu Kadri, olgu, eks ole. Neid juhivad spetsialistid nädal õnneks meil olemas. Võib-olla. Ma eeldan, et sinna läheb küll ka ainult huviliste ring, kes teevad niikuinii. Aga võib-olla on seal peres mingi hea ettevõtja või või suur rahakott. Sellel, kes käib ringi. Võib-olla tekib sellisel tasandil mingi mingi mõjutus või suhtumine peab rääkima, näitama, vaatama, selgitama kui vaja, käed külge panema kõikidele vanustele, mitte ainult lastele, mitte ainult vanadele. Ma seda koolitust oleks vaja muidugi kõige rohkem neile, kes praegu tegusad olnud. Hakkame kultuuriga ja teatri teemadel. Viktor Kaarnem Pärnust annab teada Pärnu teatri Endla lavale jõuab täna õhtul Pärnu linnaorkestri Endla teatri koostööna valminud näidend ooper inimesena esimeseks vaatuseks lavastuses Šank Okto mononäidend, inimese hääl, teine vaatus aga on kokto näidendi põhjal valminud Francis Bulanki samanimeline ooper. Esmakordselt Eestis mängib nii näidendit kui ooperit üks ja sama näitleja onu. Näidendite ooperit esitab vabakutseline näitleja, laulja Pille Lill näitejuhiks Endla teatri peanäitejuht Raivo Trass. Šankokto on üks mitmekülgsemalt prantsuse loovisiksusi, prantslase, lavastaja ja stsenarist, romaani ja näitekirjanik, luuletaja, kunstnik ja kunstikriitik osales suuremal või vähemal määral peaaegu kõigis omaaegsetes kunstivooludes kubism, futurismida Taism sürrealism. Teatrile on kokto kirjutanud balletis stsenaariume ning töödelnud näidendiks antiigi ja keskajalugusid. Samuti on ta esinenud teatrikunstnikuna. Kuidas jõudis näidend ooper Endla teatri lavale? Näitejuht Raivo Trass. Pärnu linnaorkestrile rännuteatrile Endla on leping, et me teeme aastas vähemalt ühe muusikalise etenduse, on juhtunud nõnda, et juba aasta me ei ole seda lepingut täitnud ja linnaorkester ei ole meie peale vimma kandnud. Aga nüüd, pool aastat tagasi tuli orkestri direktor välja niisuguse ideega, et on olemas niisugune suurepärane lauljanna nagu Pille Lill ja et kas me ei võiks oma koostööd jätkata ja teha isuguse projekt, kus sõnalavastusi, ooper ühe inimese esitatuna oleks Pärnu teatrilaval ja mida siis muusikalise poole pealt täidaks linnaorkester ja nüüdse saabki teoks see nüüd esmakordne, et üks inimene mängib nii draamaosa kui ka ooperiosa, on olnud koostöö Pille lillega huvitav, raske, keeruline. Mul ei ole andmeid, kas maailmas on esitatud seda algteksti koos tähendab nii näidendina kui ooperina ma arv on kusagil ikka ei pea ennast esmaavastajaks. Kuid niisuguse suurepärase näitlejanna ja lauljanna puhul on see erakordne võimalus lausa kohustus pakkuda talle niisugust tööd. See lavastus ka teostada. Pille Lille kohta ma pean ütlema, et mina ei ole ta ka varem loominguliselt kokku puutunud, kuid need paar kuud, mis me oleme näkitsenud siis näidendi kallal ja ma olen olnud nõuandja ooperi puhul. See on imeline Eestimaal niisuguseid andeid on ja et nad on täies löögijõus, ma olen olnud kaasa kuulaja kaasamängija ja andnud väikest nõu või esitanud oma tähelepanekud kas mõningate tempude osas või hingestatud kütuse osas noh ühesõnaga nii-öelda tõlgenduse osas, miks on kavale näitejuht, mitte lavastaja ja see on nüüd pikem jutt, mul on oma teooria teooria, on olemas lavast olemas näitejuhid ja on olemas pedagoogid sellest teooriast, ma räägin pikemalt, et teater muusika kinos aprillikuus ilmuvas intervjuus ja nii palju, ainult et antud juhul oli ilma ooperi puhul ja ka näidendi puhul igal juhul näitejuht. Francis munk oli vaid aasta Šankoktoost hiljem sündinud. Mõlema surmadaatum on 1963. aastal. Ta oli kahekümnendatel aastatel Šankoktoon ümber koondunud prantsuse heliloojate rühmituse kuus kõige kuulsam liige muusikas iseõppija, kuid samas nii omanäoline, oma meloodia, loome poolest kuulub samasse seltskonda Schuberti ja Mozarti. Ka tema muusika isikupärasus ei seisne mitterõhutatud erilisuses, pigem erilises efektses lihtsuses. Milline on Francis Polanki muusika teie jaoks? Raivo Trass? Prantsuse muusik tan, sädelev aasalillede muusika, mina seda nimetan niimoodi, kuigi milles kogu see lugu on ühe naise traagilises armastuses ja sellest ta laulab. Tanretsitatiivne muusika, sest alus on näidend. Ütleme niimoodi, et selles ooperis on palju teksti, kuid muusika kannab, seda arendab minu jaoks on see niisugune kevadine nurmede muusika, operon prantsuse keelne originaalis ja ainus põhjus on siin, et milleks seda ümber hakata tõlkima? Meil on olemas venekeelne variant, minul soomekeelne variant. Pille valdab hispaania, itaalia, saksa, inglise keelt, kuid valis ta vast küll endale kõige raskema, selle originaalkeele, ma arvan, ta tegi õigesti seda näidendit, ooperit mängitakse ainult neli korda. Miks lauljanna Pille Lill on otsustanud emaks saada ja see on tema poolt hirmus tubli tegu lauljana? Ta on väga tubli, loodan, et tal läheb hästi, sügisel tuleb nendega perre uus laps juurde ja kui ta on kosunud, siis kevadel 2001. Me jätkame koostööd. Kas nüüd antud projektiga, kuid mine tea, mis veel pähe tulla, aga praegu me saame objektiivsetel põhjustel mängida seda Pärnus kolm korda ja ükskord Tartus Vanemuise väikeses majas. Laulja Pille Lill on sündinud Pärnus, lõpetanud Pärnu teise keskkooli, Eesti Muusikaakadeemia muusikapedagoogika ja laulu erialal, esinenud kammer ja oratooriumilauljana ning laulnud Estonia ja Vanemuise muusikalavastustes. Pille Lill pälvis 1996. aastal suure vankri auhinnad. Nüüd esmakordne. Et Cramo osa ja ooperit inimese häält mängitakse koos ja seda mängib üks näitleja Pille Lill, on olnud see periood siin Endla teatris raske päris keeruline muidugi, sest ikkagi mängida, et raamat on minu jaoks esmakordne ja muidugi see oli väga huvitav väljakutse ja selle tõttu ma võtsin selle vastu, aga eks ma hädas ka natuke, kumb on huvitavam teile endale draama osa või ooperiosa. Ina momendil on see draama osa muidugi huvita staatoriga Ma olen sinasõber juba päris ammu see draama, see väga-väga huvitavat laulad, ooperiosad prantsuse keeles, miks te valisite just selle variandi ja ma arvan, kui teda laulda ja nii nagu praegu ma teda laulan, ütleme enam-vähem kontsert, et ettekandena, siis, siis ma usun, et see on ainuõige elavdada originaalkeeles on, ma olen laulnud tema laule ja, ja tema helikeel on niisugune huvitav nagu ooper. Ta ei ole võib-olla just kõige lihtsam, aga kahtlemata huvitav, soovitan muusikat ja ma olen väga tänulik kogu sellele seltskonnale, kes niisuguse egretz selle mõtte, et ka välja tulid. D muidugi, Pärnu linnaorkestri, Pärnu teater ja Toomas Velmet, Jüri Alt, Pertel Raivo Trass ja siis kõik need inimesed, kes minuga siin kogu aeg tegelevad, minu tänu hinges on tõesti väga suur ja igal juhul on väga tore teha seda just nimelt Pärnus, kui palju laulda saab draamanäitlejaoskusi õpingut? Te olete õppinud ka Londonis, kahjuks Eestis on siiski lauljad, ettevalmistusnäitlemise osas on väga puudulik, aga mul oli tõesti õnn töötada kaks aastat Helsingis, kõigepealt ooperistuudios, kus oli nii mõnigi tugev lavastaja ja muidugi Londonis, mul oli õnn töötada täiesti kaks aastat väga väga lavastaja bratset libiga, kes on lavastanud üle maailma suurtes ooperiteatrites ja, ja ma usun, et see oli üks tugevamaid koole, muidugi ma tulin Eestisse tagasi, siis üks minu suur aitaja oli Ingo Normet, nii et suur kummardus tema ees, see on kogu mu p. Näidendi inimese hääl on tõlkinud Tatjana Hallap. Kunstniku töö on teinud nii näidendile kui ooperile Kristiina münd. Pärnu linnaorkestrit dirigeerib orkestri peadirigent Jüri alterten, repetiitor yks oli Ellen Maiste ja kontsertmeister Anu Mänd. Nagu Endla teatri peanäitejuht Raivo Trass ütles. Etendust mängitakse vaid neljal korral peale tänast veel 29. aprillil, kolmandal mail Pärnu Endlas ning 23. mail Tartu Vanemuises. Üleeile, 20. aprillil jõudis vanalinna stuudiost publiku ette Maicel Freini näidend Alarm. Esietendus toimus Tallinna teatri jaoks pisut avatus kohas Märjamaal. Miks nii, sedagi? Kuulame järgnevalt, kuid kõigepealt küsis Pille-Riin Purje lavastajat hoopis nõnda, eks me teadsime, Microsoft Rein on üks kelmikas autor, aga teisest küljest see pealkiri ja larm kõlab natuke ähvardavalt lavastaja Jüri Karindi laadi looga, siis tegemist on. Noh, jah, see alarm tegelikult muidugi ähvardab, aga õnneks on muidugi selle alarmi all kirjas, et ta on komöödia. See tähendab tegelikult seda, et noh, on olemas niisugune asi nagu draama. Mina nimetaks seda tüki konkreetselt ohukomöödiaks. Trend on väga palju kirjutanud naljakaid asju ka noh kasvõi seesama tavalised segadused, mida Pärnu Draama mängisid omal ajal väga menukalt. Kuid seal ei olnud, et see sõnum sedavõrd täna nagu hautoril siin praegu tähendab, mille eest ta siis hoiatab, noh, umbes nagu autor tahaks, et me vaataksime iseennast natukene peeglist. Ja kui võimalik, siis suurenduspeeglist ta sarnaneb natukene estraadile, aga, aga estraadi ja selle tüki vahe on vist see, et kui estraad, karikatuur ütleme noh, kõverpeegel siis esin on natukene pehmem, ütleme sars alarm tähendab ka seda üksiti, et aeg on tõesti vist häirekella lüüa, inimesed on ju väga mugavad loomu poolest midagi pole parata, sellepärast üritame kogu aeg oma maailma teha võimalikult hubasemaks kõikvõimalike mehhanismide vahendit elektrooniliste seadmetega ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, aga samas ei sellega kaasas ka see, et ka ka mugavamalt mõtlema. Ja see on muidugi suur oht, selles on, on oht kaotada ära oma identiteet oma isikut sisuliselt umbes nii, et meil pole vajagi, millal teadlased jõuavad inimeste kloonimise, nii, me klooni me ennast ise ühesugusteks originaali pealkiri on alarmid ja huvireisid, lärm andeks, kössis, tema ilmus Londonis rahvaid, et 98. aastal, nii et ta on õige, värske see tegelikult see, see tükk. No kust need kolm komöödiat, mis praegu alarm, mis on, on valitud, on natuke pikem, aga sisaldab kaheksa lühikene Öeldi, et miniatuuri isegi Niukest pool pantomiimi sketši lausa, ma valisin sealt kolm tükki välja, need on niisugused natuke rohkem nagu näidendi moodi inglise huumoriga raske pähkel, kuidas hammas peale hakanud, eks ta ole küll, et on väga raske pähkleid ja ega ta päris sellisel kujul nagu inglased seda oma huumorit söövad, päris sellisel kujul ta meil ju ei ole ka kunagi läinud. Nii et muidugi, nii nagu ta on tõlgitud eesti keelde, nii ta on ka natukene nagu ütleme, kohandatud, et meie, meie vastavate tasandile, meie huumorile. Ega ma teisiti ei saagi, me ei ole ise inglased ja sellepärast me ei suuda nende seda mordi ja krahvi hoiakut endas leida. Ikka madalal maas ja kogu lugu. Muidugi me oleme üritanud siin siin leida tempodes rütmidest selliseid kohanemisi, mis enam-vähem kuskil seal poole peal või vahepeal oleks inglaste meie vahepeal. Aga tulpi kohta ma pean ütlema küll, et ma andsin seda juba ammu enne sind paljudele näitlejatele lugeda seda teksti kõigile see kohutavalt meeldis, nii et trupp on teinud tööd väga suure innuga. Näitlejad Liina Tennosaar, Haide Männa mäe, Raivo Mets ja reetna Rannus või Andres Roosileht. Peaosalisi selles tükis ei ole, nad on tegelikult absoluutselt kõik neljakesi peaosad. Uuslavastus on nüüd sattunud niisugusesse alalinnastuudio remondiaega kus tulevad esimesed etendused ja millal siis tallinlased näevad? Lärmi tallinlased alarmi enne sügist ikka tõenäoliselt ei näe, aga esietendus on meil Märjamaal ja siis me sõidame ringi sellega mitmel pool ja sügisel loodetavasti siis, kui saavad siin need saalid valmis. Esialgne plaan oli nii, et see läheb alla väiksesse saali kuid nagu nüüd viimati kuulda oli, võib juhtuda, et väikse saali valmimine viibib kuni uue aastani, see tähendab seda, võib-olla mängime siis ka seda tükki siin suures saalis, mis on siis valmis loodetavasti teatriaastapäevaks, 10.-ks oktoobriks. Teatrijuttu jagub meil pea igasse saatesse, siis Eesti filmi teemal on paraku harva põhjust rääkida. Täna on aga selleks sobiv ajend, jätkab Kerttu Soans. Kultuurikajas stuudios on külas Janno Põldma ja põhjus on suurepärane. Nimelt võitis teie film armastuse võimalikkusest Austraalias toimunud animafilmide festivalil Grand Prix. Sellest on nüüd küll juba tagasi kaks nädalat, kuid ega see nüüd seda võitu kuidagiviisi pisendada. Ja selle aastanumbri sees on see Eesti animafilmile esimene niisugune arvestatav preemia. Janno Põldma. Mida see festival endast kujutab, palju filme sinna kokku on kutsutud ja missugustest riikidest? Võistluses osales kusagil 35 filmi, ma täpselt ei mäleta. Kõige kaalukam oli siis rahvusvaheline kategooria Shanti Grand Prix välja. Paralleelselt toimus Austraalia oma filmide konkurss ja siis oli reklaamfilmide. Konkurss-festival on küllaltki tähtis, stan viiest festivalist koosneva alliansi liige. Noh, maailmas võib jagada animafestivali, ütleme jämedalt kolmeks. Esimesse kuuluvad nõndanimetatud assifa festivalid on rahvusvaheline animatsiooniföderatsioon mille maine kergelt käib alla kogu aeg. Aga need on ikkagi tippfestivalid annessi proshima. Saared, mis kahjuks enam ei ole nii oluline. Ja siis viis sõltumatut festivali tegid enda vahelduks nagu lepingu abistavad 11 kogu aeg ja need on. Kõik on niuksed. Festivalid Ottawa festival Kanadas, Brasiilias, animafondi fantoss Šveitsis. Holland. Et siis Austraalias Brisbane'i festival ja nendel on nii palju, kui mina aru saan. Rõhk pandud rohkem sõltumatule filmile sellele filmile, mis rohkem nagu kunstikategooriasse läheb. Need 30 filmi, mida märkisite need 30, millistest riikidest kas üle maailma või kuidagi piiritletud territoorium. Üle maailma, jah, vaatasin, seal oli nii Ameerika, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, Holland, tegelikult on see niimoodi, et filmifestival aeg on kaks aastat, siis enam ei saa Tepp festivalidele saata, siis on ta aegunud festivalide jaoks. Ja eks animaseltskond saadakeid filmi valmis ja saadab kõikidele nendele festivalil näidatud selektsiooni saadetakse enam-vähem samad filmid, mis teistelegi festivalidel, aga siis žürii teeb oma valiku nende hulgast. Seetõttu on võimalik see ka, et üks ja sama film võidab siin siin siin siin seal seal ühe aasta jooksul kõik räpparid. Teoreetiliselt on see muidugi võimalik, praktiliselt nii pole olnud. Sest et žüriil on erinevad maitsed, on erinevad. Kas Eestist oli veel mõni film, lisaks teie äppist? Selektsioonis oli küll, aga võistlusele valiti välja menufilm ainsana. Teie film armastuse võimalikkusest joonisfilm, see on mõeldud missugusele vaatajale, täiskasvanud vaatajale. On muidugi raske filmi kirjeldada nagu kõike muud, ilmselt on raske kirjeldada, mis just ei ole tehtud sõnadest. Võib-olla on kuulaja mõni näinud ka seda filmi, sest Pimedate Ööde filmifestivalil sel aastal näidati animafilme pikkade mängufilmide ees ka ja seal oli ka teie armastuse võimalikkusest. Kuid siiski väike selline ülevaade sellest filmist, et võib-olla kõigepealt ütlete seda, et mis selle tõukejõu andis, et miks te just seda filmi tegema hakkasite, kas see oli mingi piinav vajadus või oli see äkiline, ootamatu välgatus? Pigem oli ootamatu mõttevälgatus vaid sunnitud tõuge, sest tegelikult joonisfilmiplaanide järgi pidi üks teine režissöör hakkama filmi tegema. Aga teatud põhjustel ei saanud hakata tegema ja siis lihtsalt tuli midagi välja mõelda. Eks ta natuke kiireks läks, tegemine veic, aga jutustada filmi ümber on küll võimatu. Sest et hästi, kui ma ütlen need paar nimodi lauset filmiõhtu siis ega ega saa arusaadavamaks, seda filmi ei tee. Võin öelda, et film räägib inimese õigusest otsuseid siin maailmas murde teatud traditsioone. Aga film koosneb, animafilm, ma räägin sellest tõesti koha pealt ei taha nagu sõnavõtt. Eks ta koosneb ju loost, mis seal sees on. Pildist kunstniku tõesti helilooja tööst. Kui nad kõik kolm on, ütleme nii, ma tahan ühe asja teenistuses siis on eeldused, et filmist tuleb hea film enda filmi kohta ma võin öelda, et nii Sven Grünberg, helilooja nagu Reina lukk kunstnikuna lasitel 10., selles on suur osa selle filmi õnnestumisel. Missugune on selle filmi edasine elukäik, rändabki ta nüüd need kaks aastat, mis on talle ette antud festivale pidi või saab ka Eesti publik seda näha? Oma toodangut mitte ainult seda, vaid ka teisi saadame festivalidele. Ja ta läheb järgmisena Oslosse siis Jörgen kraakov, kus ta mõlemas on võistlusprogrammi valitud. Ja siis on mitmed festivalid, kui on selektsiooni saadeta, aga kus ei ole tagajärjed teataval. Et toimuvad siis suvel ja Eestis ma jään vastuse võlgu, tähendab ikkagi mõtlemispidi tahad, jõuad sinna, et meil puudub üks kino teater Eestis kus publik saaks näha nii eesti filme kui noh, väärt film. Küll kinomajas näidatakse ja mingites kohtades veel aga selline süsteem kus just eesti filmid jookseks, sest telenäitab teda, kui näitab, siis ühe korra ongi kogulu. Hiljem kordus, aga need filmid ei ole mitte niivõrd tele jaoks, kuivõrd suure ekraani jaoks tehtud ikkagi filmilindile filmitud asi, mõeldud linastamiseks valgel ekraanil. Janno Põldma ja mis on teil praegu pooleli? Nii lausa alustamisel? Ja oleme juba eeltööd selleks teinud ja vastupojad on positiivsed ja teine, mis me teeme, on on siis Eesti televisiooni nagu tellimusel. Seebiseriaal. Mis on kevade ainetel aga tegelasteks on putukad ja struktuur on nagu seebiooperil. Ja millal võiks seebiooperit näha ümbrus? Järgmise helilõigu saatis kultuurikajale tartust Hedvig Lätt. Volbriüritused Eesti Rahva Muuseumis said tänavu alguse möödunud neljapäeval nõianäituse hullutatud meele tabamisega Eesti Rahva muuseumi näitusemajas. Tegemist annab tööle pühendatud salapärase ja lavastusliku näitusega, mille põhirõhk on kord küsimusel, miks inimesed end ära hullutada lasevad. Lähemalt räägib ürituste korraldaja Terje puistaja. Võiks öelda, et see volbrinädal on isegi natukene pikem kui tavaline nädalaga, aga see tähendabki seda, et tegelikult ka see nädal ei ole tavaline, vaid on ebatavaline, venib pikemaks ja on just nimelt 10 päeva enne volbriüritust meil avatud näitus hullutatud meeled, kaks, nagu ta sel aastal on nimetatud, on tegelikult järgi eelmisel aastal hästi lühikest aega üleval olnud näitusele. Ja koosneb samamoodi nüüd meile saadetud kaastöödest ja siis näituse kuraatori omapoolsest kontseptsioonist ja seemnetest, mis on siin laenutatud väljaspoolt Eesti Rahva muuseumit. Milliseid esemeid asju on siis ostetud siia? Meile on saadetud väga erinevaid ja põnevaid töid on joonistused, siis on nuia nukud, siis on isegi vaibad, tekid, looduslikud seaded. Näiteks üks proua Elvas teemile suisa metsa nõia. Mulle tundub ikkagi, et nende tööde puhul, mis meile toodetud on, iseloomustab see müstilisus ja piiride puudumine, tähendab, kes näeb ikka kurjemad poolt, kes näeb mõlemat poolt, et ei saagi võib-olla mingisugust kindlat piiri tõmmata. Aga nüüd ise tahaks küll öelda, et me pöörame oma näitusele ikkagi tähelepanu sellele, kuidas sellest kurjusest jagu saada. Siine volbrinädalal raames toimub ka seminar. Seminar on meil nüüd esimest aastat ja toimub siis 25. 26. aprillil ja esimesel päeval me teeme kõik koos siis müstilisi maske oma näo järgi õpetab seda tegema Signe repo. Tartu õppekeskusest ja teisel päeval on meil siis selline väikene jututuba, kus me räägime nõialugudest, tantsudest, lauludest, nõialoitsu, teist räägib Mare Kõiva. Ja esmakordselt võiks öelda küll. Eesti Rahva Muuseumi ajaloos on meil siin päris metsa nõiad, suur nõid, sööjat staar ja tema õpipoiss Nessor ja sellele nõialugudele päevale, mis algab kell kaks. 26. aprillil. Me ootame tõesti kõiki nõiahuvilisi, ootame esinema ka neid, kes on nõus veerandtunnise ettekande pidama teemal, mis siis on nõidus, mis on headus, mis on kurjus, kuidas tõrjuda, kuidas jagu saada või kuidas kaitset paluda. Ja selleks palume kindlasti eel-registreerida. Aga millega lõpeb see suur tuur volbrinädal tegelikult lõpeta seitsmendal mail, kui on meil näitusele viimane päev ja mängitakse teist korda, nõiasabati Sinimäel ja nõiasabat siin nimel on esimest korda meil tõepoolest 30. aprilli õhtul 21 33 ja sell tööl on meil väga tore võimalus taaskord näha ka hiromant pastellid, kes koos oma kaaslasega siis südaööl ennustab näituse. Ja peale selle on meil väike veider pulber ja traditsiooniliselt, kuna on tegemist ikkagi viienda aastaga päevaga seoses volbri tähistamisega. Traditsiooniliselt on meilt algupärandid ja müstiline muusika, nii et kõigil on võimalus tulla Tartusse Eesti Rahva muuseumisse ja külastada seda valle prinäitust hullutatud meeled. Ja nüüd jagab muusikasõpradele soovitusi Ivalo Randalu. Eesti kontserdi pakutav pühademuusika jätkub homme kogunisti nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus. Kui Tallinna poistekoor kaheksandal märtsil Nigulistes laulis, kutsusime sinna, ent siis polnud ruumi tava nimetada. Nüüd meil enam-vähem seesama muusika homme õhtul Pärnu Eliisabeti kirikus kõlab, jõuame midagi nimetada ka, olgu neiks kreegi Mu süda, ärka süles mitmed Ave Maria ka Tomi Rahula sulest Daneijevi, sest Kunima viibin igaveses unes ja Rahmaninovi, oh jumalasünnitaja neitsi, rõõmusta mitmed spirituaali edasi, kuid ka Lennon McCartney eile veel öeldud on, et kui mõni väga väga hea isetegevuskoor võib, ütleme korda paar aastast tõustega hea professionaalse kooli tasemele või selle isegi ületada, siis juhtub seda tõesti vaid kord-paar hooaja vältel, mitte rohkem. Professionaalid aga ei langi kunagi oma keskmisest alla. Taidlejad seevastu ei suuda kahte heatasemelist esitust järjest sooritada. Tallinna poistekoor, kujutage ette, ka kolmanda klassi poisikesed kandsid alles üleeile ja eile kahel õhtul järjesti Bachi Johannese passioon. Kooripartiisid juhatavad nüüd hääled puhtaks ja olge lahked. Laulavad homme jälle täiskava. Seda kuulmatagi kuuluga neile aplaus pari muidugi oleks seda teha kuulajana. Homme Pärnus. Oma teise ülestõusmispüha muusika Tartus ja seejärel ka Tallinnas pakuvad Hortuslased taas Andres Mustoneni juhatusel. Teevad nad seda omal sisulisel ja täht päevalisel viisil mis teenib ideed ja mille läbi ei asetse rõhk autoriter nagu sega, oli üldine eriti Madalmaade koolkonna nõndanimetatud isikustamata Ta stiilis kirjutavate meistrite ajal. Tallinna kontsert algab homme kell 19 Nigulistes Tartu omaga ja pange tähele, mitte kell 12 Vanemuises, nagu varem teatatud, vaid kell 13 katoliku kirikus, mis jälle üks uus kontserdipaik ja millele muide suvel lisandub loodetavasti ka taastamisel olev Jaani kirik. Ja ikkagi kõige magusamaks ampsuks kõrvale kujuneb kolmapäeva õhtu Nigulistes ning neljapäeva õhtu algusega kell 19 jälle Tartus Tartu Pauluse kirikus kus laulab seni vaid plaatide eetri kaudu kuuldud nelja daami ansambel anonüümsust neli Ameerikast. Õigupoolest on neist ameeriklanna Ad kolm Masha genenski siusam Ellouer ja Johanna Marie rõõmus. Jack Green Owner on seevastu pärit Põhja-Iirimaal Belfastis. Seda koolilt, ent elab, töötab meil juba mõnda aega New Yorgis. Neid üksiti kiita läheks pikale ansamblist ütleme siinkohal vaid seda, et erakordne on see nimelt üksikliikmete, võrratute, võimete, tehnilise virtuoosi ning üldse mentaalse sügavuse ja kultuuri poolest. Ja mürane haare ja töövõime võiks ütelda teisiti, isegi neis midagi Mozartliku ses mõttes, et suudetakse palju ja kiiresti. CD-Reviews on kirjutatud veel ka niimoodi, et ükskõik mida need neli naist laulab, avad, kõlab see veel kaunivalt ja selgemalt sellest, milleks inimhääl üldse võimeline on. Meil esitatav on taosümptomoskool endav taim võiks tõlkida ehk mis aegade lõpust, see on keskaja laul ja ülestõusmispüha polüfoonia osadeks algus, metsaline, maailma lõpp ja taassünd. Niisiis kolmapäeva Niguliste seal, neljapäeval Pauluse kirikus. Mõiste regioon ei tähenda ühte või kahte suurt saali, see on Eestimaaruum, mis tuleb turnee tegijal üksiti läbida. Nii jõuadki keelpillikvartett noobel nelik täna kella neljaks oma Mozarti, Hayden ning kergema muusikaga, nüüd Narva ning hoov Kont sort, seon, harfo, poeflööti, aga kott oma mängijatega. Reede kella 18-ks jõhvi muusikakooli. Uut selleaastast. Volbriöö show'd alustab ramm kolmapäeval Kohtla-Järvel, edasi minnakse neljapäeval Otepääle ja õhtul tõrva ning reedel kuremaa lossikoores seisab Ants Soots. Homme, 23. aprillil on Unesco poolt algatatud rahvusvaheline roosi ja raamatupäev. Meil Eestimaal algab homme Eesti raamatu aasta üle Eesti toimub sel puhul pidulikke üritusi. Vikerraadios algab aga uus saatesari. Raamatuaasta puhul algab vikerraadios uus saatesari. Saatesarja toimetab mari tarand, aga idee autor ja asja algataja on Andres Langemets. No kõigepealt üks täpsustus, idee pakkus välja Mall Jõgi Kultuuriministeeriumist. Mind võiks tänapäeva mõistes nimetada projektijuhiks. Aga jah, eeskujuks nähtavasti kes märkasid, möödunud aasta lõpul oli Soome Yleisradio selline projekt, kus nad sajandi 100 raamatut sellises juhuslikus järjestuses augustist alates kuni jõuludeni tutvustasid lühikeste lõikudega nii televisioonis, TV ühes kui ka Soome Yleisradio põhikanalil. Ja see oli väga võluv sõna, võtsid kirjanikud, kirjandusloolased, aga isegi raamatukaupmehed ja lugejad ja rääkisid iga kord ühestainsast raamatust. Õigemini just see viimane idee tunduski minule küllalt köitev. Et kui me räägime raamatu aastast, siis on kõva tahtmine hakata kirjutama uut kirjanduslugu, kultuurilugu, anda selliseid ülevaateid, rääkida raamatu tähtsusest ajaloos ja nii edasi. Siiski peaks raamatuaasta puhul rääkima lihtsalt ükshaaval raamatutest, sest üks raamat on teatav tervik ära lõpetatud, tervik, teda võib kordus trükkidena välja anda, teda võib mainida, võib redigeerida, aga tema terviklikkus, tema püsivus jääb ikkagi säilima. Ja mida muud mõtet ühel raamatuaastal on. Kui tuletada sellise sarjana meelde terve hulga olulisi raamatuid möödunud sajandist ja meie jätkame seda sarja aasta jagu. See teeb ligikaudu sadakond raamatut juhuslikus järjestuses. Olen veidi subjektiivselt ja diktaatorlikult selle küll paljude kolleegidega nõu pidades selle nimekirja juba enam-vähem kokku pannud. Seal saab olema mitte lihtsalt eesti kirjandusloo ülevaade, mis muidugi on ka meile tähtis, vaid just nimelt Eesti raamatu meid mõjutanud raamatut meile huvi ja lõbu pakkunud raamatud, mõned kurioosumeid, sealhulgas siis 20. sajandi jooksul. Uuest saatesarjast kuulete lähemalt ka homme, pühapäeval raamatuaasta saates kell 13. Null viis. Selline sai kultuuriga ja täna, 22. aprillil saate valmistasid Külli tüli ja Piret Pääsuke rõõmsaid pühi ja Kuulmiseni nädala pärast.