Tere, head kuulajad tänasesse saatesse oleme kutsunud inimese kellale olnud Eesti riigi arengus märkimisväärne roll aastakümneid ja ma usun, et ei eksi, kui ütlen, et pole vist olnud kedagi teist, kes oleks nii pikalt ja kõige kõrgemal tasemel suunanud ja otsustanud riigi suunda olles ise vahetult sündmuste tunnistajaks. Mul on suur au tervitada meie saates president Arnold Rüütlit. Tere tulemast vikerraadiosse. Tervist. Mina olen saatejuht Lauri Varik. Te olete jätkuvalt väga aktiivne, esimest korda helistasin, et seda tänast intervjuud kokku leppida, siis te olite Frankfurdi lennujaamas teel koju, mis toimetused teid praegu veel nii aktiivsena hoiavad ja ka välismaale viivad? No kõigepealt Eestis maa tegelenud küllalt palju mitmete ühiskondlike organisatsioonide siis nagu kunagine osaline, kes selle organisatsiooni loomise juures oli ja aitan kaasa ühenda tegevusele nagu looduskaitse selts ja roheline rist ja see loetelu on päris pikk kohe. Nii et seda ühelt poolt ja teiselt poolt on küllalt palju käinud rahvusvahelistes siis mitmetel konverentsidel osalenud nendes, need on huvitavad, käsitatakse maailma ja inimühiskonna arenguprobleeme teeme ja seda siis sõltuvalt, kus varends toimub suhteliselt lokaalses piirkonnas erinevate kultuuride rahvaste suhteid ja järgnevad võimalikku koostööd ja nii edasi, nii et sellel reisil tulin parajasti pakkust. Teil on ülehomme sünnipäev ja te näete oma vanuse kohta suurepärane välja, kuidas ta oma tervist ise hindate, mis on selle hea enesetunde taga? No ma arvan, et no ega mul väga suuri kõrvale kaevaldamise tervises olnud ei ole peale südameoperatsiooni Aseda seitse 18 aastat tagasi. Ja minu eluviisid on, ma arvan, niisugused normaalsed, annan endale küllalt arvestatava koormuse peaaegu et iga päev küll oma koduste töödega, küll võib-olla ka kepikõnniiga ja nii edasi. Ja teiseks, korralikud eluviisid on meie perekonnas. Just see on pika ja saladus, mu eelmine saatekülaline Mart Laar avaldas äsja esimese raamatu oma mälestustest ja ma arvan, et väga paljusid huvitaksid ka teie memuaarid ja ma tean, et Peeter Ernits on koostöös teiega päris pikalt raamatut ka teiste ette valmistunud. Natukene, äkki saate juba rääkida, tutvustada seda, millele seal keskendute. Sest teil on ju ikkagi väga kauaaegne elu selja taga ja väga-väga huvitav noh, kõige rohkem teatavasti ära, mis võtnud intervjuusid ja siis vestelnud mitmete inimestega, kellega minul on elus olnud erinevatel etappidel nii koostöö või teatud tõsised sündmused koos üle elatud. Nii et nendega rääkinud ja kindlasti on veel võib-olla paljusid, kellega ta soovib veel kõneleda. Ja muidugi oleme me ka omavahel kõnelenud, aga meite kaugeltki võib-olla kõikidest asjadest, mis on tulnud võib-olla üle elada minul, nii et mitte ainult teie enda nägemus, vaid ka teie kolleegidel Teie sõprade kaudu ja avatakse selle saamata, just nimelt ka tähendab paljud minu kolleegid alates minu ka varasemast tööst enne Tallinna tulekut on ta võtnud intervjuusid, sobib, meeldib teile selline varianti või pigem äkki oleksite tahtnud ka ise kirjutada? Ma arvan, et võib-olla kunagi võib ise ka midagi kirjutada, aga esialgu ei ole ma seda veel ette võtnud. Homme, üheksas mai ja me tähistame Eestis Euroopa päeva teie rolli Eesti rahva toetuse saamiseks liitumisel Euroopa Liiduga peetakse väga oluliseks ja tänaseks me oleme siis 11 aastat olnud selles liidus teie hinnangul, mis on läinud hästi, mis võiks olla paremini? Euroopa liitu astumine oli kohe peale iseseisvuse taastamist kitsas ringis päevakorras kuid lootus selleks oli sellel ajal vähesest. Meie sotsiaalmajanduslikud tingimused kõigepealt ei vastanud Euroopa Liidu nõuetele. Samuti ei olnud vajaliku üldsuse toetust sellel ajal. Küsitluste järgi toetas Euroopa liitu astumist tolle vahel alla 40 protsendi Eesti elanikest. Tuli teha tõsist tööd, et selgitada üldsusele, kui me selle vajalikkust. Meie tollane valitsus tegi selleks küllaltki palju ja ka mina käisin praktiliselt kõigis maakondades ja kohtusin rahvaga. Rahvas võttis kohtumisest väga aktiivselt osa ja tulemuseks oli väga tõsine seisukoha muutus. Näiteks poliitliiduga liitumiseks andis oma jah-sõna eesti rahvas 14. septembril kakstuhatkolm aastal toimuval trahv küsitlusel ja selle rajal liitumise poolt hääletas 66 protsenti. Hääletamisest võttis osa 64 protsenti inimesi. See on tähelepanu väärne siis seisukoht. Arvan, et tervikuna oli see ainuõige otsus. Möödunud kümnendiga oleme teinud arvestatava arenguhüpe. Mis aga kõige olulisem pärast riigi poole sajandist okupatsiooni tulime tagasi Euroopa kultuuriruumi, kuhu me ju ka kuulume. Küsimusele, mis võiks olla parem? Paremini võiks olla päris palju. Valitud lausliberaalne arengusuund on viinud meie riigi väga tõsiste probleemide ette. Meie arengu suunajad on kaotanud oma vaateväljast inimese, kes on ju meie riigi põhiseadusejärgselt kõige kõrgema võimu kandjaks. Me ei ole suutnud luua ühtset erakondadeülest arenguvisiooni. See on tähtis igale Eestimaa elanikule ja väga oluline ka riigikaitse aspektist. Ja ma kasutaksin lihtsalt sellist, võib-olla näidet, et kui me tahame saada kõrgeid saake, siis me peame kõigepealt harima põllu korralikult ära aga valmistame ette ka seemne ja selle järgnevad etapid õigel ajal külvama ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma usun, et selle mõiste filosoofiliselt võime kanda ka ühiskonnale, et ka ühiskonnas me peame tähendab hoolitsema selle eest, et kõik etapid inimese sünnist kuni tööealiseks saamiseni tuleb korraldada nii, et inimene oleks terve ja loominguks võimeline. Ma arvan, et selline ühiskond, kui me suhtume ühiskonda niimoodi on jätkusuutlik. Kahjuks me kõike seda vast ei ole mõistnudki ja ei ole neid põhimõtteid täitnud. Aga kui tulla selle otsustamise aja juurde 2003. aastal, kui oli ju ka ikkagi kõhklejate seas see hirm, et me oleme ühest liidust tulnud, et kas nüüd minna teise liitu, siis mis teile nagu andis selle usu ja kindluse, et eesti õige tee ikkagi olla Euroopa liidus? Noh, kõigepealt see, et me kuulume ikkagi Euroopa kultuuriruumi. Ja ma usun, kõik see, millise tasemeni me oleme suutnud areneda ja et me isegi arenesime Nõukogude Liidu tingimustes oluliselt kiiremini kõrgemale tasemele kui näiteks teised, ütleme, vabariigid. See räägib sellest, et see alus, mis meie kultuurile ja põhiväärtustele oli läbi sajandite loodud ja kujunenud, oli aluseks ka isegi selles ühiskonnas veel. Ja sellepärast oli õige minna, aga nüüd arvestas, arvestades veel Nõukogude Liidu olukorda tollel ajal ja neid raskeid üleelamisi, mis meie rahval räägime represseerimistest, küüditamisest ja muudest asjadest, rääkimata sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast. Et minna siiski Euroopa liitu, see tähendab sellesse keskkonda millises, millistes tingimustes meie ühiskond on läbi aegade arenenud siiski kui palju, mismoodi on Euroopa Liit teie hinnangul Aja jooksul selle 11 aasta jooksul muutunud? Euroopa Liidu muutused, olles olnud arvestatavad selle tõttu kõigepealt on võetud Euroopa Liidu liikmeks terve rida teisi ühiskondi peale meie, mis on mõjutanud kahtlematult Euroopa liidu majanduslikku sotsiaalset arengut, aga see loonud teatud eeldused ja positiivsed eeldused nende ühiskondade arenguks. Nõnda et kõigepealt see etapp samal ajal võib-olla majanduskriis, mis haaras ka Euroopas ja mitte ainult vaid maailma see kahtlematult mõjutas oluliselt ka Euroopa liidu arengut ja mõjutab seda veel tänase päevani isegi jaa, hoopis uudse olukorraga. Venemaa käitumine siis Krimmi küsimuses ja samuti Venemaa tegevus ja Ukrainas, mis on kahtlematult mõjutanud majandust, vaimset keskkonda, arusaamist põhiväärtustest ja nii edasi. Venemaa juurde tahan jõuda natukene hiljem, aga siin Euroopa Liit seisab ju ka kogu aeg kõiksugu keeruliste väljakutsete ees, olgu need tõesti majanduskriis, aga viimaste kuude jooksul on olnud põgenikelaine Vahemere kaudu ja immigratsioon on ikkagi väga selline polariseeriv küsimus ühiskondades ka Eestis räägitakse-kirjutatakse üha enam, et sõja ja muude koledustest põgenevad inimesi tuleks rohkem aidata. Teie olete öelnud, et peate Eesti konservatiivset migratsioonipoliitikat mõistlikuks? Tõesti, ma olen olnud sellel seisukohal. Ma pean seda tänaseni, sest me peame arvestama, mis toimus Eesti ühiskonnas ja kui seda arvulises keeles laiendada siis 39. aasta rahvaloenduse andmetel koos Narva-taguste alade ja sidur aga oli Eesti ühiskonnas 12 protsenti teisi rahvaid, sealhulgas venekeelset elanikkonda kaheksa protsenti. Kui me taasiseseisvusime oli üle 40 protsendi venekeelse elanikkonna osakaal ja meelaime tingimust palusson peaminister Tiit Vähit, et eraldada vahendeid selleks ja luua remigratsioonifond. Ja kes soovib, võiks Eestist lahkuda, kellel ei ole võib-olla vastuvõetav näiteks kas või meie põhiseadusest tulenevad põhimõtted ühiskonna arengus järgnevalt ja võib olla ka soov oma kodumaa taas minna. Sellega muutus oluliselt meie protsentuaalne ühiskonna koostis. Ja praeguses olukorras on ümmarguselt kolmandik meie elanikkonnast teise teiste rahvaste siis näol, see on omaette rikkus, omada Eestisse teisi kultuure. Ja teatavasti juba kahekümnendatel aastatel üks esimesi seadusi, mis tolleaegne Eesti vabariik võttis vastu, oli nimelt just teiste kultuuride tunnustamine ja luua nendel tingimused ja Eesti ühiskonnas samasuguses, sellesama seaduse. Me taastasime oma iseseisvuse taastamise järgselt üks esimestest seadust, mida me taastasime. Nii et me oleme selleks loonud praegu tingimused. Kuid kuskil on piir, kus, Me ei suuda säilitada oma keelt ja kultuuri selles keskkonnas ja selle tõttu on vaja, et Euroopa liit jaotuks enam-vähem teatud määral need koormused ära, mida on ka teatud määral tehtud. Ja siinjuures ma rõhutaks veel seda, et kas või näiteks Eesti võtab osa Kesk-Aafrikas siis väga pingelises olukorras, kus hõimude ja riikide vahel on väga tõsised pinged, et siiski suurt Ta luua seal tasakaal ja et inimesed ei peaks põgenema oma kodukohast vaid elada seal edasi ja ma usun, et ühinenud rahvaste organisatsiooni siis kaasabil ja toel võiks neid põhimõtteid rakendada paljudel juhtudel ka praegu nendest piirkondadest põgenevate inimeste suhtes, nii et tuleb tegeleda probleemide põhjustega, koha peal ja tagada seal rahu seal Aafrikas endasse ja see vastupidi, looks eeldused selle piirkonna järgnevaks kiirenenud arenguks, sest inimesed hakkavad mõistma, et läbi vastuolude ei tohi käituda ja oma naabrid või teisi hõimu või kultuurirahvaesindajad ütleme, Sistowniad, eks ole nõnda, et see oleks palju positiivsem, kui lihtsalt võimaldada miljonite inimeste ümberasumist. Milles on oht, et see kogemus on Euroopas juba olemas, tekivad uued pingekolded isegi Euroopa tingimustes. Ja see on ideaalne nägemus, aga hetkeolukord, et inimesed tulevad oma eluga, riskides sinna suurele merele, kas te ei näe ka sellel Vahemerel toimuva osas teatud seos 1944. aastal Läänemerel toimunule, et siis ka tuhanded eestlased põgenesid Rootsi ja Rootsi riik võttis nad vastu, aitas neid niivõrd-kuivõrd selle najal. Rahvusvahelised jõud ei suutnud reguleerida Läänemere piirkonnas ja Balti riigis toimuvaid poliitilisi protsesse kuid praegu rahvusvaheline olukord võimaldaks abistada neid riike seal rahumeelselt püüda tasakaalustada ühiskondade olukorda. Nii et te leiate, et see immigrantide piirarvud, mis on Eestis praegu seatud, need on praegu õigel tasemel ja pigem mitte neid suurendada, see on potentsiaalne pingeallikas ühiskonnale. Ma leian, et kahtlematult konkreetselt, kus on inimesed hädas, tuleb neid ainult, eks ole, sõltumalt sõltumata teistest kõikvõimalikest olukordadest kuid samal ajal see, mis ma eespool ütlesin, rakendada kõik võimalused, et nad siiski ei peaks lahkuma kodust, vaid seal luua neil ohutu olukord ja tingimused. Järgnevalt arenguks. Läheme teise teema juurde, sest üheksas mai seostub meie idanaabrile ka väga tähtsa päevana. Kuidas teie suhtute selle suure isamaasõja lõpu aastapäeva suurejoonelise tähistamise Moskvas? Vastad tagasi presidendina, teie otsustasite ka, et ei sõida Eestit Moskvasse esindama. Muidugi ajad hoopis teised veel. Aga ühes 2006. aasta intervjuus õhtulehele ütlesite, et see oli isegi teie presidendiaastat ehk kõige raskem otsus tollal 2005. aastal Moskvasse mitte minna. Miks see nii raske oli? No kõigepealt. Venemaa kaotas palju inimesi, tõesti? Üks enam võib-olla kui ma võtame suhteliselt rahvast, kes kaotas inimesi aga selle hulgas mitte ainult Venemaa ja kõigepealt alustas Venemaa koos Saksamaaga nõnda et sõja alustaja süü langeb ka Venemaale. Aga et fašism tuli tõesti vähendab likvideerida, see on väga positiivne selles, kuid samal ajal seal oleks pidanud balti riigid saama taas oma iseseisvuse, eks ole, seda ei võimaldatud peale selle Venemaa korrigeeris väga oluliselt oma või Nõukogude liit oma piire peale teise maailmasõja. Kõik see ei vastanud reaalsele ühiskonna arengu nendele tingimustele sellel etapil ja selle tõttu ma leidsin, et see ei ole õiglane ja Moskvasse minek tähendaks noh, tunnustada neid samme, mida astuti peale sõja ja seda eelkõige balti riikide suhtes. Ja Adamkus ega Leedu presidendiga leppisime tollel ajal kokku kahekesi vaatamata survele, mis avaldati ka väljaspoolt Euroopast ja mujalt, isegi et kõik peaksid minema. Me leidsime, et me ei lähe. Ja niimoodi me olime ilmselt ühed vist ainukesed, kes sellise otsuse vastu võtsid. Et me ei läinud, et mitte anda sõnumit, et me tunnustame taas uuesti balti riikide annekteerimist ja siin Nõukogude liiduvabariikide loomist ja liitmist Nõukogude Liiduga. Järele saab öelda, et see oli jällegi igati õige otsus, sest Venemaa käitumine pärast seda on, on seda kahjuks ka veel kord tõestanud, samas tollel aastatel teie Venemaa liidritega ja isiklikult Vladimir Putiniga kohtusite ta oli ju ka siis tema president, mis mulje teile, noh, ma ei tea, kui sisuliselt need kohtumised olid, aga, aga mis mulje ta siis tegelikult sellel ajal meie kohtumine oli väga juhuslik. Ja meie patriarh kutsus enda juubeli levinud ja selle käigus, kui patriarh kirjaga kohtusime ilmnes, et ka Putin oli seal ja mõned sõnad. Me vahetasime aga pikemalt meie siis mingisugust poliitilisi probleeme või seda enam Eesti-Vene suhete kreeme absoluutselt ei rääkinud. Mida selle Venemaaga siis peale hakata, sest ta on meil üks suur naaber, kuidas temasse siis suhtuda, käituda, kas sanktsioonidega, püüda teda suruda muudatustele või ikkagi suheldes saavutada arusaamade muutusi? Ma arvan, sanktsioonid on põhimõtteliselt õige, et Euroopa on neid rakendanud selleks et Venemaale juhtidele ja sellega koos ka üldsusele anda sõnum, et on eksitud nende sammudega, mida on tehtud järgnevalt rääkides krimist ka kui ka Ida-Ukrainast. Ja ma usun, et need on avaldanud päris tõsist mõju Vene ühiskonnale sotsiaalmajanduslikus mõttes. Ja seda võib-olla just rikkamale osale, aga mitte ainult, vaid kogu elanikkonnale, sest et kas või toiduainete hinnad ja kõik, mis inimene tarbib, on muutunud selle tõttu ja ma tahan loota, et vast mõistetakse sellest midagi. Esialgu aga selgeid märke sellest ei ole. Ja siinjuures tuleb öelda veel seda, et kui vaadata, siis Ukraina poole poolt, mida Ukraina on kaotanud kasvõi Krimmi näol selle majandusliku baasi näol, mis Ukraina oli seal loonud või Ida-Ukrainas, mis on purustatud või ettevõtted nende tehnoloogiate vahenditega, mis on välja viidud need on. Kuradid, miljardid eurod või dollarid, mis on Ukraina ühiskond sellega kaotanud. No nii ei ole võimalik käituda, selle asemel, et istuda laua taha ja konkreetselt siis kokku leppida riikidevahelistes suhetes, seda enam. Hõimurahvaste vahel. Samas praegu vist paraneb küsimärke kuskilt ei paista, sest pigem need sanktsioonid ärritavad vene rahvast ja ka propaganda abil ärritatakse lääne vastu veel rohkem üles. Ma arvan, et sanktsioonid on üks meetod, millega on antud sõnumi suhtumiseks ja tõe leidmiseks just see, mida on teinud, seda ei saa ju mitte mingil moel aktsepteerida. Loomulikult selles ei ole mingit kahtlust. Taastada tuleks antud juhul eelnev sündmuste eelnev olukord, rääkides Krimmis, kui Ida-Virumaa Ukrainas tähendab leppida kokku juba laua taha laua taga, millised peaksid olema Ukraina ja Venemaa suhted. Järgnevalt just, aga need nägemused on, on riikidel praegu ikkagi kardinaalselt erinevad, aga tuleme tagasi jällegi Eesti elu juurde ja tahan teada, mis teile praegu Eesti elus rõõmu ja ma ei tea, muret valmistab. Eesti elus on rõõmu küllalt palju olnud ja kui võrrelda teiste mineku ühiskonda taga, siis Eesti ühiskond on olnud üks edukamaid. Kuid samal ajal me ei ole suutnud näha oma ühiskonna arengut tervikuna. Meie poliitikud ei suutnud näha seda ja selle tulemusena me näeme, kuidas kõigepealt taastuvate teatud piirkonnad, inimesed lahkuvad. Nende lahkujate protsent on luuranud viimastel kuudel, võib-olla on see vähenenud päris oluliselt rõõmustav ja peale selle me ei ole loonud tingimusi, miks on inimesed lahkunud, ei ole loonud tingimuse, areneks väike- ja keskmine ettevõtlus ja seda üle kogu Eestimaa siin väga palju võimalusi seda teha, kasvõi näiteks maksusüsteemiga soodustingimusi luua ääremaadele, kui kapital läheb sinna ja loob ettevõtteid seal ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kahjuks ei ole sellega tegeletud. Ja Tal on ka sündivus jätkuna, vaatame kõiki neid tegureid kokku. Nii, meie ühiskond ei ole jätkusuutlik ja lähema 10 20 või, rääkimata kolme aastakümne pärast. Me oleme ülimalt tõsises kriisis ja me ei suudagi võib-olla rääkida oma Põhiseaduse Vambola põhimõtetest, kas me oleme täitnud neid või mitte, eks ole. Nii et sellised on probleemid, nii et ta on rõõmu, on muresid just presidendi ametiajal. Kuidas saavutada teatud kokkulepet, selleks sõlmiti ja loodi isegi sihtasutus, täna kannab see nüüd koostöökogu nime, tollal oli see vist ühiskondliku leppe sihtasutus, ometi püsivad ja ühiskonnas vastuolud, rahulolematus, aeg-ajalt tullakse ka Toompeale või mujale meelt avaldama. Teie pikaajalise poliitilise kogemuse juures, miks ei suudeta eri osapooli rahuldavate eri osapooled osapooli rahuldavate lahendusteni jõuda või kas üldse kõiki rahuldavaid lahendusi ehk saavutada? Ma arvan, et me oleme teel demokraatliku ühiskonna arengu siis suunas ja olema saavutanud siin küllalt palju, nagu eespool juba rääkisime. Kuid ei saa rääkida, et me oleks teinud kõike, mis vaja. Ja oma presidentuuri ajal. Me tutvusime arenenud demokraatlike ühiskondade ka Euroopas ja isegi laiemalt. Ma saatsin inimesed isegi uurida detailselt neid probleeme ja me tegimegi ühiskondliku leppe arvas, et ühendada siis kõikvõimalikud seltsid erinevatest eluvaldkondadest ühines niimoodi seitse-kaheksakümmend erinevat organisatsiooni. Nad omasid esinduse, arutasime kõiki põhilisi Eesti arengufaktorid ja tegurid, eks ole. Ja omapoolset tehti komisjonid siis nende esindajate baasil. Nad tegid omapoolsed ettepanekud, millised andsime. Andsime parlamendi kõikidele liikmetele ja valitsusele peale selle ma tegin ma presidendi teemilsa nõukogu, kuhu kuulus Teaduste Akadeemia president ja ekspresident kõigi kuue riigi ülikooli rektorid ja kõigi põhieluvaldkondade kõige kõrgemal tasemel teadlased, uurimisinstituutide esindajatele ja nii edasi ja palusime Nendel tegime istungeid aastas vähemalt kvartalis ühe istungi, kus tehti mingisuguse eluvaldkonna kohta, tegid teadlased, ettekanded. Need Me kirjastasime ja samuti andsime kõikidele, tähendab parlamendiliikmetele ja valitsusliikmetele. Ühesõnaga on ja et ühiskond saab ja saab väljundi võimu tasandile ja läbi nii kvalifitseeritult läbi analüüsitud, eks ole siis materjalide mille, mis on väga tõesed, eks ole. Ja sellest saab siis võimupüramiidi tipus olev riigikogu ja valitsus ja president otsuseid langetada. Ja mitte ainult Üheks mingisuguseks siis probleemi lahendamiseks, vaid pikaaegselt tuleb ette näha, kuidas ühiskond etapiviisiliselt jõuab ühes või teises küsimus teatud uude etappi ja mis siis on vaja teha, et oleks kogu areng ühesõnaga silme S ja vähemalt kümnekonnaks aastaks läbi arutelude jõuda kokkulepeteni. Aga kuivõrd tollased ka valitsused siis arvestasid nende ettepanekutega, mis te kõik saatsite, neile arvestati, aga siinjuures tuleb öelda seda, et mitte kõik parteid ei tulnud sellesse, parteid olid kutsutud selle ühiskondliku leppe nõukogusse samuti ka, eks ole? Ignoreeriti ausalt öeldes kasutades päris otseselt seda väljendit sellepärast sekkus, teatud määral segas parteidel oma põhimõtteid, realiseerimist presidendina ja loomulikult peatasite kuulamise parteisse, te olite neid ka pärast seda. Olite ju maarahva Maarahva Erakonna esimees rahvaliidu loomise juures pärast presidendi amet, nüüd rahvaliidu auesimees, aga nüüd ka siis selle õigusjärglase Konservatiivse rahvaerakonna auesimees. Kas või, või mis vahe on nüüd neil kahel erakonnal Rahvaliit ja EKRE vahel? Peaaegu ei olegi praktiliselt mõlemad erakonnad, nii rahvaliit kui ka EKRE seisavad meie rahvuslike põhiväärtuste eest ja et meie rahvama jääksime rahvana, jääksime tõesti püsima, oleksime jätkusuutlik, nii nagu näeb ette meie põhiseaduse preambulas öeldu ja vahe võib-olla on selles, et, et rahvaliit oli väga suurte liikmetena arvuga kuni 11000-ni uluulatus. Kuid nendesamade poliitiliste pingete tõttu, millest ma eespool rääkisin, rünnati kahtlematult rahvaliitu, sest ta pürgis juba liiga esiplaanile mis on muidugi inimlikult arusaadav. Ja ma usun, et selle tõttu tekkiski selliste rahvuslikult mõtlevate poliitikute liitumine rahvaliiduga ja mõned läksid rahvaliidust, lahkusid, läksid sotsiaaldemokraatlikku erakonda ja mitte ainult, vaid ka keskerakonda. Ja praeguseks on NUT kaugelt üle 7000 liikme. Nüüd on hetkel veel liikmete arv kasvab, lausa võiks öelda, kui mitte öelda päevadega, siis nädalatega. Nii et ma usun, et see räägib sellest, et rahva arusaamine ja tunnetus poliitilistest jõududest üldsus toetab neid põhimõtteid, mis on omased Ekrele. Just, aga EKRE on väga jõuliselt siis murdnud ka ennast Riigikokku, tal nüüd esindatus seal olemas, Nad jätkavad aktiivset tegutsemist, teisest küljest, ütleme kriitikud on ka ikkagi nende aadressil päris kriitilised ütlevad, et nad levitavad Singas võõravaenu või soovivad sellist karmikäelist juhtimist ja ka majanduspoliitilised lahendused ei ole konkurentide meelest üldsegi mõeldavad või on lausa investoreid peletavad? Teie ei näe, võib-olla ühed või teised ütlemised eelkõige noorte poolt on olnud ja seda aastaid tagasi hoopis koolipoisipõlves olnuna on mitte päris kohased ja ei vasta päris täpselt ka tänastele EKRE põhimõtetele. Ma arvan, sellest tuleb põhimõtteliselt aru saada, aga samal ajal põhimõtteline soov Väärtustest ja püüavad kõik teha selleks, et me rahvana oleks jätkusuutlikud olevad ja sellepärast ma ei lausa mõistaks hukka aga see, mida on kasutatud ajakirjanduses nende päris raskete väljenditega nende aadressil, see ei vasta ligilähedaseltki tõele. Aga läheme jällegi tagasi ajalukku, sest ma arvan, et aga teie olulisemad helgemad mälestused jäävad sinna taasiseseisvumise aega ja see on, see on väga huvitav aeg. Mis teile on endale eredamalt sellest ajast meelde jäänud tagantjärele, kuidas, millega õnnestus siinsed protsessid rahumeelselt läbi viia. Ma arvan, et üks põhiline alus on selles, et Eesti püüdis kõik teha et realiseerida just nimelt ilma ohvriteta ja üldsus mõistis seda, et see on vajalik. Kõigepealt sellepärast, et igasugune radikaal Algne lähenemine poliitilistesse küsimustesse oleks võinud nendel etappidel kutsuda esile otseselt samasugused repressioonid nagu meie rahvas oli juba üle elanud. Ja teine moment oli selles, et vaadati massilisi üritusi, räägime, ütleme, rahvarinde kujunemisetapil, öölaulupidudest räägime Balti ketist, kus üle 620 kilomeetrisel trassil osales üle kahe miljoni inimesega käest hoides ja seda kohati kahe-kolmekordselt koguni. Ja selleks, et, Ja ma usun, et seda ei suutnud keegi peatada, see kujunes isegi maailmas unikaalseks ja räägime tervest reast teistest üritustest. Ja näiteks kas või siis kui me olime läbi viinud omavalitsuste valimised uued, peale 16. novembri 88. aastal otsuseid et tekkis nii-öelda rahvas on all ja võima püramiidi peal on, ütleme, ühiskondlikud organisatsioonid ja omavalitsused täiesti uus tase tekkis võrreldes endisega. Ja samuti toimusid siis viimased ülemnõukogu valimised, nii et täiesti uus ülemnõukogu sai ja sellega oli see püramiid täiesti uuesti kujundatud ja võtsime kõigi tasandite siis saadikut linnahalli kokku, kus me võtsime vastu otsuse. Ma tegin ettekande, et alustada vaikimisi Moskvaga meie taasiseseisvumise küsimuses ja valisime ka delegatsiooni sinna. Nõnda et vot selliste sammudega me tegime seda ja samal vahel võiks öelda, et sai kohtuda kõigi rahvusgruppidega eraldi koguni. Ja nagu ma eespool ütlesin, et tunnustada nende kultuuri, avaldasime austust nende kultuuri rahvuskultuuri vastu ja võib olla sellised sammud võimaldasid Eestil läbi viia nii radikaalse asja, nagu me võtsime vastu näiteks 16. novembril 88, see on omaette veel sündmus, mis selle raames kõik toimus, mis Moskva tegi, et seda otsust see otsuse vastuvõtmine ei realiseeruks. Tollesse aega jääb väga palju huvitavaid põnevaid riskantseid, kohti, otsuseid aga just ühest momendist. Ma tahakski veel kord teiega rääkida ja kuulda veel kord selle kohta. See puudutab päeva pärast seda 88. aasta 16. novembri otsust. Kui Moskvas toimus NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi istung ja sellest videokaadreid yo salvestunud, kus teie pidite Eesti huvisid just seal Nõukogude liidrite ees kaitsma on teil endal ka veel meeles see koosolek, selline kas see oli selline murdemoment? Loomulikult ma mäletan kõike väga hästi, aga tegelikult protsess algas juba 88. aasta talvel. Alates jaanuarist ma sain teada, tähendab lihtsalt omavahelistes vestlustes, et 87. aasta sügisel, et kavandatakse keskvõimule alluvate sõjaväeüksuste loomist selleks, et need ohjaksid vabariikidesse. Kõikvõimalike ühiskondlike üritusi, kardeti perest ka tingimustes, et need tekivad, eks ole. Ja me võtsime vastu jaanuaris juba seaduse siseõiguskorraeeskirjade sisse muutmiseks, et siis kord Ta tagada, sealjuures mitte kasutada jõudu ühiskondlikel üritustel. Aasta alguses koheselt Moskva võttiski vastu juba vastava seaduse ja vabariikidele kohustati luua moni üksused, mis allusid, nagu ma ütlesin Moskvale minu käest nautisele kahel korral siis märtsis veel juunis, miks Eesti ei loo, ma ütlesin, meie tegime, seaduse, me seda ei tee. Miks ma seda räägin? Pärast, et Eesti tingimustes need ühiskondlikud üritused, massiüritused, eks ole, kui seal oleks sõjaväe üksused Moskva alluvusega üksused hakanud korda lööma, nädalas hakkan neid laiali ajama, selleks põhjustanud füüsilisi kokkupõrkeid ja kindlasti ohvreid. Järgnevalt, eks ole, ka see oli üks oluline samm selleks. Aga mis puutub siis 16-sse novembrisse, siis meil olid dokumendid valmis, et suveräänsusdeklaratsioon esitada. Presiidium võttis selle otsuse vastu. Ja loomulikult Moskva teadis seda, mis me teeme Kadriorus ja niimoodi saadeti Eestisse ilmselt ma arvan, sellepärast 11. 12.. Jah, 11-l 12-l 13. novembril 88 poliitbüroo esindajad Eestisse kauaaegne KGB ülem Tseebrikov oli need päevad Eestis kohtus Tallinnas. Eelkõige venekeelsete ettevõttete töötajatega. Lahkudes ütles Vaino väljasele, et kui te ei lõpeta seda natsionalismi siis jama, siis kehtestatakse Eestis presidendi võim, see tähendab, et isegi kompartei ei ole enam võimul. See oli muidugi väga tõsine ähvardus. Viieteistkümnendal novembril kutsuti mind Moskvasse ja tolleaegse ülemnõukogu esimehe Lukjjanovi juurde kus toimus väga tõsine jutuajamine ja ta nõudis minult, et ma võtaks presiidiumi otsuseta gaasi ja et seda ei arutatakse. Ülemnõukogu istungil. Ma jäin enda juurde. Kuid ta tuletas mulle meelde, et see on tahtlik Nõukogude konstitutsiooni rikkumine. Ja see allub kriminaalkoodeksi paragrahvile 62 ja nimetas aastaid isegi, mida see tähendab. Ma jäin enda juurde, ta saatis mind Looge sekretäri juurde, kus jutt algas umbes samal teemal. Aga mitte võib-olla nii karmide sõnadega. Siis helises telefon ja ta ütles, et Gorbatšov kutsub. Läks sinna, selle all ajal vestles minuga balti riikide kuraator parteide kuraator. Ta rääkis väga rahulikult ja mulle jäi mulje, et isegi heatahtlikult ja ütles, et tuleb nõustuda nende ettepanekutega, sest otsused võivad tõesti olla karmid. Siis tuli ideoloogiasekretär tagasi, ta toon oli tüng oluliselt kõvem ja kordas veel oma nõudmisi, kuid ma jäin enda juurde ja võib öelda kokkuvõttes, et ma sain siiski viimasel lennukile ja Tallinnasse, sest hommikul kas ülemnõukogu istung tekkinud ei väljasele ega kellegile, mis toimus, vaid ütlesin, et näete, ma olen siin ja esitan siiski, aga jutuajamised olid tõsised, jõuliselt ümber veenda. Aga mis siis andis tol hetkel ja üldse ka tollel aastal ikkagi selle kindluse ja usu, et Moskva lased Eestil oma teed minna või Eesti saab oma teed minna, kui ikka siin ka Omoni vägedega hirmutamine? Ma arvan, et meie käitumine toetus kõigepealt rahva tahtele nendest üritustest, millest rääkisin ja seda ma ütlesin ka Moskvas kõikidel nendel kohtumistel, et see on eesti rahva tahe ja ma toetasin sellele põhimõttele ja nii pandigi see küsimus siis presiidiumile. 26., kus osalesid isegi poliitbüroo liikmed, kes mitte kunagi seal ei osanud suurenenud. Ja see jutuajamine, mina tegin ettekande. Ja siis vastasin küsimustele, kes seal umbes kolm tundi presiidium kokku oli pool tundi aega kolm tundi, sellest vastu lõppes Eesti seadused ja tühistati see meie otsus, kuid meie lähtusime ikkagi edaspidises ainult oma otsusest. Siis pandi see kongressile veel, kus osales üle 2002 poole 1000 inimese. Ka seal nõuti minu ettekannet ja ma tegin selle. Ja selles ettekandes jäin ka enda seisukohale. Nii et see oli 29. novembril. Nii et meie seisukoht oli püsiv lihtsalt ja ma usun, et Moskva vaataski, et ei ole võimalik Eestit murda ja ma kordan veel kord et selline rahva, mis nendes erinevates üritustes väljendus, see oli baasiks, millest ma sain lähtuda. Nii et tänu meie rahvale toimusseni, aga tol hetkel ikkagi hirmu ei tekkinud, võidaks siis pärast ikkagi, kui eestlased järele ei anna, toome need Vene väed, ma ei tea, kas tänavatele või paneme kõrgendatud valmisolekus oma karnionides. No ma kasutaks sellist mõistet või lugeda nagu KGB ja teiste selliste juhtivate Nõukogude töötajate mälestusteraamatuid, seal on sõna kõrvaldama mida kasutati näiteks Tšehhoslovakkia sündmustes Ungra Poola sündmustes Afganistanis, eks ole, et sobiv juht kõrvaldatakse ja kõrvaldamise võimalused on väga palju. Ise hukkub, toimub autoavarii või ta jääb haigeks või midagi nii, nõnda et neid võimalusi oli palju, millega maga, arvestasin. Aga ma arvan, et kõige tähtsam oli, et me läksime oma teed ja eesmärgiga taastada oma iseseisvus ja lõplikult. Aga te olite juba ka enne seda Eesti vabariigi iseseisvuse taastamist ju kõrgel ametikohal ka siin Eesti NSV-s. Ülemnõukogu presiidium Mesimees varem ka veel ministrite nõukogus oma raamatus tuleviku taassünd kirjutasite, pole õiglane süüdistada kõiki tollal komparteisse või vabariigi juhtkonda kuulunud inimesi okupatsioonile kaasaaitamises. Paljud inimesed tegid legaalset tööd oma rahva heaks. Tundub, et millised Eesti jaoks olulised otsused teie meelest siis sellel ka sügaval stagnaajal nõukogude perioodil said vastu võetud ja samas ka mille elluviimine ära hoitud? Ma arvan, väga palju suutsin ära kaitsta. Et Eestimaa täielikult ei oleks. Vabadust lagunenud, räägime kasvõi näiteks Eesti loodusest, oleks võinud kahekordistada põlevkivi tootmist Riia 25-lt kolmelt 10-lt miljonilt tonnilt aastas 60 ja enam miljonini. Ja samal ajal oleks võinud avada uued fosforiidi siis maardlad, eks ole. Virumaal ja terve rida teisi, kasvõi näiteks tuumajaama ehitamine Eestisse ja nii edasi. Nõnda et kui ei oleks inimesed võimul olnud, kes mõtlesite eesti väärtustele, eks ole, sellisel puhul need olekski realiseerunud, kui need oleks realiseerunud, see oleks tähendanud veel kord massilist immigratsiooni Eestisse ja mitte kümnetes tuhandetes, vaid sadades tuhandetes koguni eks ole. Nõnda et selle tõttu Need, inimesed, kes selle vahel teatud positsioonidel olid ja said neid otsuseid teha. See päästiski Eestimaa ja tuletanud meelde veel seda, et isegi Käbin, kes tollel ajal võib-olla, kui ta ametisse asus, kunagi teostas teistsugust poliitikat, puhtalt Moskva poliitikat. Kuid oma teisel etapil siis võimuetapil. Nimelt tõlgi kaadreid altpoolt just ja rahvuslikult mõtlevaid inimesi, räägime Tõnurist ja paljudest teistest inimestest, kes tegid kõik selleks, et me oleks rahvana jätkusuutlik ja niimoodi saigi neid otsuseid niimoodi tehtud küll seadustena või näiteks kasvõi fosforiiditootmise ülemnõukogu võttis vastu otsa ja keelas ära fosforiiditootmise, eks uute maardlate avamise ja selle laiendamise siis Virumaale ja nii edasi ja nii edasi, või räägime eesti keelest? Omaaegsest haridusministrist? Ei senist mitte järgnevalt nõukogudeetapis ja selle tõttu võiks tuua terve rea nimesid, kes päästsid suurel määral sõna otseses mõttes võib-olla kuigi 80.-te esimeses pooles olid juba kahjuks teised inimesed teiste plaanidega ja päris keeruline, raske oli, oli ju Eesti huvide eest seista. Just nimelt. Tähendab, nagu ma ütlesin, et see rünnakui Käbin kasutama sõna maha võeti 70, vahetati võimu tippu. Et siis mindi just teisele teel, eks ole. Kuivõrd aga siiski need inimesed olid struktuurides mees valitsusvõimustruktuurides, siis nad vaikisid, aga tegutses niita nii palju kui vähegi võimalik. Meie huvides siiski nii aeg on läinud väga kiiresti. Hakkame saadet kokku tõmbama ja on ikka saate lõpus olnud meie külalise muusika, sooviloo aeg. Kuidas teil tänapäeval üldse on, kui palju aega jääb muusika nautimiseks? Meil kodus on muusikat väga palju, kuna abikaasa on rahvamuusikateadlane ja võiks öelda, et muusikat on rohkem kui isegi raadiust, info, raadiosaadete kuulamist. Selle retromuusika on meil kodus väga kasutatav ja loomulikult mina kuulan ka hea meelega muusikat ja me oleme saate lõpuks jätnud siis kaunima ilusama Eesti laulupala. Palun selgitage natuke lähemalt, selleks on siis loomulikult hernes. Koidula Mu isamaa on minu arm Isamaa tõesti, ma sooviks seda kuulata ja sellepärast võib-olla et see laul sündis väga rasketes tingimustes. Ja ma usun, et ja koguni Venemaal ja tuli siia ja laienes, laienes rahvas hakkas ikka enam ja enam laulma seda laulu, see kujunes laulupeo alaliseks üheks lauluks. Ja ma mäletan aegu, kus keelati see ära. Me olime abikaasaga ka sellel laulupeol. Kuid rahvas hakkas ikkagi laulma ikka uuesti ja uuesti, alustas otsast ja siis pandi, ole lihtsalt selline häiriv Eli on tervele lauluväljakule, et ei oleks võimalik enam seda laulu kuulda. Kuid siis siiski otsustati lõppkokkuvõttes, et ei ole midagi teha, tuleb seda laulu lubada järgnevatel laulupeo tsetel pidudel ja nii on see tänapäevani ja võib-olla meie tänane teema oli ja sellest ajalooperioodist ja sellepärast Ma soovisin seda laulu kuulata ja me kuulame seda, salvestus siis meie eelmise aasta laulupeolt. Suur aitäh, Arnold Rüütel, meie saatesse tulemast. Ma soovin veel kord teile head tervist ja häid mõtteid ja, ja huvitavat elu, aga kindlasti jääme huviga ootama siis ka seda raamatut, mis loodetavasti Vi äkki sel aastal siis ka ilmub teist ja seisab ka kindlasti huvitav lugemine olema. Niisugune sai tänane tegija saade. Meil oli külas president Arnold Rüütel, küsis Lauri Varik.