Tere päevast ja kena jõuluaega kõigile meie kuulajatele tänast saadet alustame Tartust, kus vahetult enne pühi toimus Kirjandusmuuseumi aastakonverents. Käesolev saade on selle aasta viimane kultuuriga ja siis olen palunud stuudiosse kaks noort meest jagama oma muljeid lõppevast aastast filmi ja kunstielus. Ja et ees on veel pikk aastavahetus ning paljude leht talve puhkuski, siis anname teada, milliseid näitusi, kontserte ja muid kultuuriüritusi tasuks endale kamba võtta. Seda nii Tallinnas, Tartus, no kui ka viimaseid päevi Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandvas Stockholmis stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Alustamine isi seelikuga Tartust, mis tehtud vahetult enne Kreutzwaldi päevade avamist jutu juhib Hedvig Lätt. Möödunud teisipäeval ja kolmapäeval toimus Tartu kirjandusmuuseumis traditsiooniline aastalõpukonverents kõikidele kultuurihuvilistele tuntud Kreutzwaldi päevade nime all. Lähemalt räägib konverentsi üks peakorraldajatest, Sirje Olesk. Eesti tingimustes on see vist jah pikk, kuigi 57, kui esimesed Kreutzwaldi päevad olid noh, ajaloolasele kirjandus ajaloolasele ei olegi teab mis kauge aeg, kaks põhjust. See on olnud Kirjandusmuuseumi aastakonverents, kuigi ta on küllalt vara kujunenud niisuguseks üle-eestiliseks kirjandusajaloolaste kokkutulemise kohaks. Kreutzwald sündis teisel jõulupühal või nõukogude ajal jõulusid ju ei peetud ja järelikult alad diabeeti, siis 25 26, Kreutzwaldi sünnipäeval Kreutzwaldi päevi ja käidi veel õhtul Kreutzwaldi hauale küünalt panemas, mis oli ka niisugune oluline asi seal vahepeal. Aga muuseum oli ju väga pikka aega Kreutzwaldi nimeline kirjandusmuuseum ja ta ei ole seda nagu noh, mitte sellepärast, et me Kreutzwald ei austaks, vaid sellepärast, et see sugereeris, justkui me hoiaks siin ainult Kreutzwaldi pärandit, aga tegelikult on see ju kogu eesti kirjanduse arhiiv ja, ja sellepärast siis Eesti kirjandusmuuseum. Aga oma konverentsi mis noh, nagu ma ütlesin, tõesti, on kirjandusajalooküsimustele ja hiljem on siia juurde tulnud ka rahvaluule kogude alased või teoreetilised küsimused. Me ikkagi jätsime Kreutzwaldi päevadeks selle 42 aasta jooksul, mis on muutunud, on ikka, me oleme gene tõmmanud. Kui meil oli vanasti neli istungit näiteks ja me oleme tegelikult siiski võtnud või õigemini, Me oleme taganenud sellest rangelt kirjandusajaloo ja eriti noh, alguses oli ju vanema kirjanduse ajaloo küsimusi ennekõike. Me oleme võtnud teoreetilisemaid aspekte. Me oleme võtnud mõnevõrra rahvusvahelise maid aspekte. Me oleme siia kutsunud viimastel aastatel ka külalisi ka Soomest, noh, tänavu on Lätist, aga me oleme siiski keskendunud enam-vähem nendele küsimustele, mis puudutavad meid ennast selles mõttes, et mis on seotud Allik kattega, mis meil hoitakse ja, ja muid nisukesi asju me oleme alati jälginud, et, et paar inimest, kes esinevad, oleks ikkagi meie oma töötajad. Aga, aga juba 25 aastat on nii, et esinejaid on rohkem ikka väljaspoolt, ühesõnaga oma ala sel aasta paremaid tulemusi või midagi niisugust, nii et, et ta on olnud ikkagi jah, folkloori brittidele niisugune kulu, aaria kokkutulemine ja samamoodi kirjandusuurijatele. Kindlasti tegelete ka siin selliste probleemidega tee leidnud ka lahendusi või kas olete saanud abi? Jah, me, me oleme tegelnud niisuguste üldisemate probleemidega, millele noh, kohe nagu ei saagi abi. Ma mäletan, kaks aastat tagasi väga tõsiselt Marju Lauristini eesistumisel me üldistungil arutasime seda, et kuidas peaks suhtuma kirjanduspärandisse arvutite ajastul ja, ja see on nagu kõrvaline küsimus olnud jaoks. Aga tegelikult on see väga oluline küsimus, sest tähendab me korjame ja korjame pärandit ja elu on näidanud, et seda läheb vaja või, või ühesõnaga, eri aegadel Actoliseeruvad meie erikogud. Aga noh, me arvame niimoodi ikkagi, et ütleme, Tuglase kogu või kallaste kogu või ajaloolisem pärimuse kogu või nüüd neil elulugude kogu, et, et nad, nad on tulevikus väga kasutatavad. Aga me peame jah, mõtlema ka selle peale, et kasvab peale põlvkond, kes paberit nagu käega katsub juba väga harva ja vanapaberit eriti. Ja muidugi me oleme arvestanud ka ju sellega, see oli 11 aastat tagasi, kui Jaan Kaplinski pooleldi naljaks tõi siia oma ühe käsikirja disketti ja ega me palju rohkem netis Te võtnud ei ole ja, ja selle Kaplinski disketi me oleme ümber võtnud suurelt kettalt väiksele, eks ole. Aga me peame arvestama sellega, et me kogume perioodi, mis on saamas minevikuks, kuigi me teistpidi arvame, et ta selle võrra jälle väärtustu proff rohkem aga läheme seekordse konverentsi juurde, ta on tulnud seekord niimoodi, et me tähistame juubeleid. Aga meie juubelite tähistus on küll küll selles mõttes, et Me noh, proovinud nagu kutsuda rääkima inimesi, kes lisaksid ka mingi uurimuslikku aspekti päris detsembri lõpus 1200 aastat siilmanni sünnist. Faehlmanni roll on, on ikkagi olnud väga oluline, ainult et me ei teadvusta seda sellepärast et silmanni asjad viis lõpule. Kreutzwald film on, lihtsalt suri vara ära. Aga nüüd seda Faehlmanni tähendust eesti kultuurile ja sellest räägivad meile Vaino Vahing, kes 12 aastat tagasi koos Madis Kõivu ka kirjutas veel manist, näidendi. Ja, ja teise ettekande teeb Kristi metsade, meie oma inimene, kes on lõpetamas koos teistega Filmanni teoste esimest köidet. Meie majas tehaksegi kaks köidet, Felmanni teoseid saab 130 aastat Jaan Tõnissoni sünnist. Jaan Tõnisson on ikkagi nii oluline figuur Eesti poliitikas, aga kultuurielus eriti tark Su elus. Ja me kutsusime Tõnissonist rääkima Hanneli jaanuaris möödub 100 aastat kahe ka olulise inimese sünnist, nüüd on August Annist ja Valmar Adams. Annistist võib-olla isegi teatakse vähem. Annistan rahvuslikus mõttes kindlasti olulisem kuju eepose tõlkija Kalevala tõlki, Anniste enne sõda oli ikkagi suurim, noh niisugune soome tutvustaja ja pärast sõda ja vangilaagrit hakkas ta siis kreeka keelest tõlkima. Aniston on erakordselt produktiivne, erakordselt huvitav, Jaanisti suur arhiiv on meil, Annistist räägib isiklikke mälestusi. Ain Kaalep, Trivimi Velliste räägib meile Valmar Adamsi fenomenist, mis on kahtlemata olemas. Ja siis kuna Aadam, siis on ainult üks samm vene kirjanduseni ja järgmine see aasta on, on Puškin 200, mis ju ka meid võiks kuidagimoodi puudutada, siis Ülle Pärli räägib meile krestomaatilised puskinist, mis tähendab eestlastele ja mis venelastele. Ja, ja siis on meil läti külaline, kes räägib sellest, kuidas lätlased on, on toime tulnud välisläti arhiivide uurimise ja kogumisega, mis meid noh, puht tehniliselt huvitab, sest noh, meil on täpselt samad probleemid. Ja viimane ettekanne on ka väga huvitav. Marin Laak ja virve sarapik on on teinud arvutiprojekti interaktiivse projekti, kuidas kooliõpilastele arvuti kaudu tutvusta kirjandusajalugu ja Marin Laak tutvustab ja näitab seda projekti. Kui kahe aasta eest samal ajal tõdeti, et Eestis ei valminud aasta jooksul ühtki silmi ja pessimistid, seda kunstiliiki siinmail vaated juba väljasurnuks tembeldasid, siis tänavu on pilt hoopis kenam, räägib Karlo Funk. Käesolev filmiaasta on Eestis toonud siis üsna tugeva saagi ühelt poolt ja teiselt poolt ka mitmeid üllatusi. Kas või selles mõttes, et, et filme on hakanud tegema noored režissöörid, kes on filmikooli lõpetanud. Ja just nüüd detsembrikuu uudis, viimane oligi ühe tudengifilmi Jaak Kilmi külla tuli võit Prantsusmaal tudengifilmidele ja diplomifilmidele pühendatud festivalil ja samuti on teine film nendest kahest Rainer Sarneti libarebasele kooliad, üks ütleksin, et märkimisväärne ja huvipakkuv filmikoolist. Ja mis vahest rohkemgi tähelepanu pälvis ja õigustatult oli muidugi Sulev keeduse Georgika edukäik nii festivalidel kui ka filmi. Ütleme siis hea vastuvõtt Eestis. Ühelt poolt jätkab film muidugi klassikalist väärtfilmitraditsiooni, püüdes siis kokku võtta olulisi ka siis eksistentsiaalseid või intellektuaalseid kogemusi ja suhestada seda ajalooga ja samuti religiooniga. Ning teiselt poolt on ta ikkagi selline, ütleksin, huvipakkuv film festivalide jaoks, sest Eesti filmile festivalile jõuda tähendab suurt saavutust seni veel ja Sulev ja keda sa, Georg ikka on siis just sedasorti festivalifilm, mis võiks keerelda festivalide võrgus ja ennast seal veelgi tõestada. Eesti animafilmikoolkond on saavutanud sel aastal märkimisväärse tunnustuse, see on tulnud tõenäoliselt rohkem terve siis viimase 10 aasta jooksul tehtud töö eest. Ja põhimõtteliselt Priit Pärna porgandite öö tunnustamine Toronto festivalil on siis sedasorti saavutus, mis väärib muidugi meeldejätmist. Kuigi samas võib-olla see film ise on mõneski mõttes vähem üldistusjõuline ja võib-olla liiga pingeliselt politiseeritud. Et olla eraldiseisev, selline sõltumatu ja huvipakkuv kohalikus kontekstis. Tähelepanuväärseks saavutuseks võib pidada veel kahte filmifestivali sel aastal, millest üks andis ülevaate võib-olla laiemast spektrist seal siis Tallinna esimene rahvusvaheline filmifestival mis avas võib-olla laiema ampluaa filme, oli kontsentreeritum ja kompaktsem. Kuid samas teine nendest kahest Pimedate Ööde filmifestival on just sedasorti pidustus, mida oleks siinmail vaja. Ta suudab meieni tuua rohkem filme ja luua, ütleme festivalil ikuma Milie ja samas ka olla rahvale ja publikule avatum sündmus. Paistab, et jalgu alla saamas ka eesti sõltumatum filmilevi läbi firma filmimaks. Aasta esimesel poolel ei olnud siin võib-olla ühtegi suuremat saavutust. Kuid nüüd aasta teisel poolel ja eriti järgmise aasta alguses hakkavad tulema siis tihedamalt filmid, mis on just tunnustust pälvinud viimase aasta jooksul ja ei ole enam tegemist paari aasta vanuste tellimustega nagu võiks olla treinspotinko kohta. Ja tegelikult on ka suured filmilevivõrgud sisembeedee hakanud tooma huvipakkuvaid filme siis sa Ameerika filmikunsti tinglikult öeldes huvitavamaid saavutusi. Ja oma üllatuseks võib loomulikult pidada ka filmi särand lõudwinginlasse Vegase jõudmist kinno Sõprus, sest tegelikult keerles see film Skandinaavias alles festivalidel ja filmilevivõrku joob ta näiteks alles võib-olla pool aastat hiljem, kui ta jõudis Eestisse. Et sedasorti avatuma filmilevi tekkimine on samuti ilmselt selle aasta sees saavutatud. Selline lühike kokkuvõtte lõppevast aastast Eesti filmielus. Järgnevalt aga palusin Urmas riigil meenutada, mida muljetavaldavat on tänavu olnud kunsti vallas. Kui nüüd kommenteerida eelmise aasta kunstielu, siis alustasin, ma tahaks öelda, et kommentaar on absoluutselt subjektiivne ja ma tahaks rääkida kolmest mulle enam meelde jäänud näitusest, teosest või projektist. Nii et need kolm näitust oleks esiteks siis toni krae kunstihoones. Selle näituse puhul võlus mind ehe mängurõõm, kus ühtedest asjadest tehakse täiesti uusi asju. Ja minu arvates selline lähenemine on nüüd Eesti oma kunstielus suhteliselt harv, siiski võib-olla päris kõige noorem põlvkond harrastab seda ka, seda siiski tegelikult ka minu arvates suhteliselt siiski suhteliselt erineval kujul või erinevas vormis. Toni krae on kindlasti ka üks kõige kuulsamaid kunstnikke, kes eelmisel aastal Eestis on esinenud. Ja ütleme, see ilmselt kuskilt varajasest popist pärit kunstikeel on tema puhul natukene, ta on kuidagi väga selline võluv, elegantne, minu arvates küll mitte mitte väga sügav, aga, aga see võlu peitubki selles selles lustis, millega ta oma asju teeb. Nüüd järgmine oleks sootuks erinev projekt ja kui toning räägil oli selline küllaltki traditsiooniline kunstikeel pärit kuskilt 60.-test, siis Ando Keskküla interaktiivne projekt. Ta kasutab kõige moodsamaid vahendeid. Kuid mis ta minu jaoks väga veetlevaks tegi, oli see, et et esiteks loomulikult Ando Keskküla suutis vältida neid karisid, mis tavaliselt selliste projektidega kaasnevad või noh, ütleme algajate puhul kaasnevad, kus tehnoloogia lämmatab sageli sõnumi. Nii et see, selline teatav metafüüsiline õhkkond ja müstiline hingus, mis sealt hoovas tegi selle töö minu jaoks väga põnevaks mõjuvaks ja just just mõjuvaks, sest et ma isiklikult Pean kunstiteose mõjuvust väga oluliseks faktoriks. On ka teated erinevaid erinevusi, ütleme et kui teos hakkab mõjuma hiljem aga minu puhul on küll see äärmiselt äärmiselt erandlik kogemus, et tavaliselt hea teos on kohe mõjuv ja kolmandaks, teatud subjektiivsetel põhjustel ma räägiksin ka Tallinna graafikatriennaali, siis kuna ma olen selle organiseerimise juures ise olnud, see sündmus on ka minu arvates oluline nii oma meedias välja öeldud positiivsete kui ka negatiivsete vastukaja tõttu ja sellest sündmusest palju kirjutatud ja selle üle palju vaieldud, aga selge on minu arvates üks asi, et graafikatriennaali teinud nii pika kvantitatiivse kui ka kvalitatiivse sammu edasi. Ja ma loodan, et nüüd inimesed, kes on järgnevalt selle triennaali organiseerimise juures ehk oskavad neid plusse ära kasutada ja see trilinaalide traditsioon areneb edasi. Jätkame samuti kunstiteemadel uutest näitustest Tartus teeb ülevaate Hedvig Lätt. Möödunud nädalal avati Tartus mitu huvitavat aastalõpunäitust. Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja suures ja väikeses saalis on avatud näitus stiilne mööbel. Näituse idee autorid ja kuraatorid on Piret õunapuu ja Vaike Reemann. Eesti Rahva muuseumist suures saalis esitletakse Eesti Rahva Muuseumi stiilse möödunud sajandi mööbliparemiku. Väikesesse saalis on väljas valimik praeguste eesti disainerite loomingust ja selle taustaks saab kuulata asjatundjate arvamusi stiiliotsingutest tänapäeval. Näitus stiilne mööbel jääb Eesti Rahva Muuseumis avatuks seitsmenda veebruarini. Tartu kunstimajas avati Tartu kunstnike aastalõpunäitus üldnimetuse all foorum. Tegemist on Tartu kunsti aastanäitusega, mis esitab ühe võimaliku versiooni Tartu kunsti hetkesituatsioonist. Näituse terviklikkuse huvides on tegemist žürii näitusega. Suurem osa esitatud töödest on maalid, millele lisandub valik graafikat. Näitus jääb avatuks 12. jaanuarini. Tartu linnamuuseumis on avatud kalendrite näit. Eksponeeritud on 157 kalendrit. Vanemuise teatrikunstnik Meeri Säre kalendrikollektsioonist räägib näituse korraldaja Aime Kärner. Pahatihti me iga aasta lõpul avastame, et oi, kui kiiresti on aeg läinud ja ehmatusega mõtleme, et mida kõik veel peab tegema. Ja kalender ongi mõeldud selleks, et nüüd mingisugune korrastatust näidata aja arvamises see kollektsioon, mis on meie näitusel koosneb 157-st kalendrist ja ajavahemikes 1957 kuni 1998 etanda nüüd natukene ka kalendrite tausta, siis me lisasime siia juurde Rahva muuseumist pärit olevat puukalendrid, sirvilauad ruunikalendrid ja ma panin tähele, et need olid aastast 1701 on ja 1796. Ja need puukalendrid ongi iseloomulikud just meie Eesti ala saartele ja, ja lääne osale, kus oli rootsi asustus Rootsi otsani mõju külastajale jääks muljet, et kalendrite kasutamine algas 1957.-st aastast, siis me selliseks tagasivaateks veel lisasime kalendreid ka oma linnamuuseumi arhiivist. Kahjuks ei ole meil väljas esimest eestikeelset trükitud kalendrit, mis trükiti 1731, aga see-eest on meil hulgaliselt, et 19. sajandi kalendreid mitmed tort, pater, kalendrite väljaanded just väga huvitavad oma Tartu vaadetega, mis seal peal on. Seal ei ole ju ainult eesti kalendrid. Mina panin tähele, et on ka vene kalendrid ja. Selles kollektsioonis on kalendreid lisaks Eesti omadele, mis on nüüd enamuses, on kalendreid Austraaliast, Jaapanist, Soomest, Tšehhist, Saksamaalt, nii et kaunis rikkalik valik kujunduselt on just väga ilusad, need teie nimetatud vene kunstikalendrid ja muidugi spetsiaalselt lilleseadetega kalendrit väga südamelähedased ja sellised armsad on ju meie Eesti looduse kalendrid näiteks ja selle näituse elavdamiseks ja kujundamiseks on meil abi osutanud ka kauplus laiali lilled, mis on sellised väga jõulupärased seadet valmistanud. Ja samuti näitavad oma kunsti Tartu kunstigümnaasiumi õpilased kes siis joonistasid talvevaateid ja visioone talvest ja jõuludest ja samuti on valmistanud terve hulga õlest figuure ja kui kauaks jääb see näitus avatuks esialgsete plaanide kohaselt jaanuari lõpuni. Nüüd on meil ühendus Eesti Raadio Pärnu stuudioga, et uurida, milliste kultuuriüritustega sealkandis jõulupühi ja aastavahetust tähistatakse. Viktor Kaarne, palun. Aasta lõpp Pärnu linna kultuurielus pole sel aastal vähem aktiivsem kui möödunud aasta detsembris. Taas toimub traditsiooniline jõulumuusika festival Agape keskuses, mille avakontsert oli novembri lõpus. Esimesel advendil esinesid Nõmme linnaorkester Siiri Sisaski, Boris Björn pager. Vaatamata esimese kontserdi imiteeriti kõrgele tasemele vast kõige õnnestumaks peab Nõmme linnaorkestri etteaste kõrval pidama Siiri Sisaski esinemist tõi jõulumuusika festival Pärnu kontserdipublikule siiski tipptasemel esinejaid. Juba traditsiooniks saanud kellade ansambli Arsis jõuluturnee osaliseks sai seegi kord Pärnu publik. Ansambli tase, dirigent Aivar Mäe vahetu esinemine on lummanud publikut pea alati kahel korral festivalil esinenud Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. 13. detsembril oli esitamisel Haydeni harmoonia missa. Eile, esimesel jõulupühal Aga esitati Händeli oratooriumi messias solistideks sopran Kaia Urb, Kontratenor Stephen vallas Inglismaal tenor Mati Turi ja bass Uku Joller. Täna kell pool neli on festivali raames pärastlõunakontsert Mozarti flöödikvartett teesitavat flöödid Tauno Saviauk, Harri Traksmann viiulil, Rain Vilu vioolal ja Aare Tammesalu tšello. Jõulumuusikafestivali lõppkontsert toimub aga pühapäeval, 27. detsembril. Esitamisele tuleb messeani klaveritsükkel 20 pilku Jeesuslapsele ja kvartett aegade lõpuks esitavad Arvo Leibur viiulil Toomas Vavilov, klarneti Henry-David Varema tšello ja klaveril Peep Lassmanni kaan festivali toimumise rajal avatud Agape keskuses kolme kunstniku Ludmilla Schwartz, FK Tiina Lõhmuse õie Tilga ühisnäitus Pärnu linnagalerii sõnaga detsembrikuus üleval metallikunstnik Krista Laose näitus päike, kuu ja teised. Panuse Pärnu kultuuripilti annab alati ka Chaplini kultuurikeskus, nõnda ka selle aasta detsembrikuus. Mark Soosaar, mis toob lähenevad jõulud ja aasta lõpp Pärnu Chaplini kunstikeskusele ja Pärnu uue kunsti muuseumile. No ma ei tea, kas me jõuame enne uusaastaööd riputada oma ukse kõrvale suure hõbeplaadi, kuhu on kirjutatud Pärnu uue kunsti muuseum, aga kui mullu uusaastaööl me avasime Pärnu uue kunsti muuseumi kollektsiooni ühe osa virtuaalses maailmas internetis siis selle aastavahetusel, mille peale ainult üks aasta aastatuhandevahetuseni me avame siis ühes vastremonditud saalis püsiekspositsiooni ja reaalsed kunstiteosed reaalses ruumis. Ja oletan, et objektid ja skulptuurid, selliseid, mida võib ka käega katsuda, sest nomaalia ja, ja mõningaid teoseid nagu, nagu videoinstallatsiooni on raske käega katsuda, võib ainult hoomata. Ja nagu ikka, me oleme uusaastaööl terve lahti ja ja igaüks on tere tulemast. Eriti teretulnud on need, kes oskavad pilli mängida või laulda ja kui ma ei eksi, on see juba neljas uusaastaööl, mil me oleme kuni hommikuni laht. Muidugi siinsamas Pärnu uue kunsti muuseumi lähedal, munamäe pargis on siis mõned jõulupuu 2000 installatsioonid, mis on tehtud akadeemia Non kratta üliõpilaste ja väga nimeka kujuri Hannes tarkovi poolt, noh, minu tehtud heliskulptuur Chaplini pärnade otsas kaat, loop, isadust, igavest kevadetunnet. Eks igaüks võib tulla ja kuulata, mis see siis on. Ja muidugi Heinz valgu, haruldane Lääne-Eesti vaibakoguja ja näitus vanaema ja tütretütar. See on siis Aet Ollisaare ja tema vanaema Ellen Hanseni Eesti ühe vanima vaibakunstniku teoste näitus, mis omakorda inspireerib järgmisel aastal tegema näitust vanaisa ja pojapoeg on siis Anton Starkopf, Hannes Starkopf näitus ja teeme siin praegu ettevalmistusi ikka tõesti uueks aastatuhandeks juba, aga nendest võib-olla räägiksime juba siis, kui kellad löönud on. Nagu teistelgi Eestimaa teatritel oli ka Endla repertuaaris jõuluetendus. Seekord mängiti lastele etendust kakanud jaga hakanud Meile kirjutas Andrus Kivirähk ning lavastas Tõnu Oja külalisena Tallinna linnateatrist. Käesoleva nädala teisipäeval oli endas ka detsembrikuu teine esietendus. Lavaküpseks sai August Rinbergi näidend fantaasia Haades ehk Surnute saar. Etenduse lavastas sellest hooajast Endla palgal olev Madis Kalmet, kes käesoleval hoo rajal toob Pärnu teatris välja kolm lavastust. Käesoleval nädalal sai endale uue direktori, Pärnu linnaorkester orkestrit. Nüüd hakkab nüüdsest korraldama Muusikaakadeemia kauaaegne õppejõud, tšellist Toomas Velmet. Konkursikomisjon valis Toomas Velmeti kandidatuuri välja teistkordsel konkursil. Esimesele novembris korraldatud konkursile laekus kolm avaldust, kuid komisjon Nende seast sobivat kandidaati orkestri direktori kohale ei leidnud. Toomas Velmet, teil on plaanis kujundada korralik 40 liikmeline kontsertorkester. Selleks oleks vaja suurendada puhkpillirühma, luua kontrabassirühm ja uuendada keelpillikoosseisu, loodab vastne direktor meeskonnatööle peadirigent Jüri altertonile ja kontsertmeister Christian leer ojale. Ka soovib Toomas Velmet tõsta orkestri motivatsiooni, külalisdirigentide kutsumise ja vastutusrikaste esinemistega. See oli lühike ülevaade Pärnu kultuurisündmustest detsembrikuu lõpus. Ilusaid jõulupühi ja õnne kõigile kultuurikaja kuulajaile uuel aastal. Siit Pärnust. Järgnevalt kuuleme, mida pakub oma külalistele viimaseid päevi Euroopa kultuuripealinnaks olev Stockholm telefonil antiina udumets. Tänavu kandis Stockholm Euroopa kultuuripealinna austavat nimetust, aasta hakkab otsa saama ning praegu valmistatakse ette kõikehõlmavat lõpupidu, mille nimetuseks on kesktalvefestival Miidrinter festival, mis kestab siis, 29.-st detsembrist kuuenda jaanuarini. Põhiideeks on kohale kutsuda palju koorilauljaid ja koore üle kogu maailma külma põhjasse ning festivali käigus tahetaksegi toonitada koorilaulu, kui tähtis on rootslaste jaoks just pimedal ja külmal ajal. Kooritegelasi on oodata mitmelt poolt Ameerikast, Kreekast, Hiinast, Keeniast ja Sise-Mongooliast ning muidugi Rootsist. Lisaks eri kontserditel korraldatakse ka ühislaulmise, nii et maailma kammerkoori kuulata saab olema päris huvitav. Üks Rootsi tuntumaid heliloojaid Anders seljas on on komponeerinud uue ja huvitava oratooriumi, mida võis jõulude eel kuulata Rootsi raadio sümfooniaorkestri raadio koori poolt ettekantuna Stockholmis kontserdisaalis berbal halven. Anders Elias on olnud mitmete aastate vältel huvitatud Rootsis elutsevast itaalia kirjanikust tõlkijad Giacomo ore keeliast ning tema luulekogust tanteonarca. Seejärel tellisidki Rootsi riigikontsert ja Rootsi raadio heliloojalt Anders Elias sonilt tooriumi antud tekstidele. Nüüd sõidetakse ringi mööda Rootsit ning esinetakse oratooriumiga. Stockholmi Kuningliku ooperiteatri laval võib nüüd detsembri lõpul näha balletti, mis on lavastatud Rootsi kirjaniku Selma Lagerlöfi romaani härra Aarne mündid ainetel ning muusika on valitud Sibeliuse helitöödest. Balletietendus on jäiselt talvine ning nii nagu välja lubatud, eriti põhjamaine. Kuna kultuuri aastapealinn Stockholm andis oma teate lipu üle Saksamaa linnale Weimarile, siis järgmisel aastal proovib pakkuda kultuuri suuremas koguses see linn. Aastal 2000 On aga korraldamine usaldatud üheksale linnale korraga ning siis on Euroopa kultuurinäitajateks linnadeks Avignon Bergen, Polonia, Brüssel, kraakov, Reykjavik, Helsingi-Praha ja Santiago de Compostelasse. Kuigi ametlikult on nüüd siis kuulutatud Stockholm kultuuri aasta lõppenuks siiski sellist tunnet siin olles pole. Eile avati Stockholmi allmaaraudteejaamades maailma suurim fotonäitus nimetusega André eks põust, mis kestab kuni neljanda jaanuarini. Aja jooksul on reisijatel võimalus näha 635 pilti 211-lt fotogrammilt. Asjatundjate hinnangul näeb selle aja jooksul umbes miljon inimeste välja pandud fotosid. Fotonäituse külastamise hinnaks on tavaline sõidupilet. Näituse üheks initsiaatoriks on Lars lille endal ja tema sõnul on näituse eesmärgiks pakkuda inimestele vaheldust kommertsreklaamist. Kellelegi poolt on välja arvestatud. Päeva jooksul puutub inimene kokku umbes 2500 reklaamipakkumisega. Fotonäituste tõttu tühjendatakse reklaamitegijatele kõige magusamal perioodil jõulusisseostude ajal 16 allmaaraudteejaamad täielikult reklaamist asendatakse fotodega. Neljandal arvab, et allmaaraudteeilma reklaamita võib pakkuda hoopis uue elamuse, kuna ka reklaam pärast fotonäituse lõppemist võib tunduda uuema aja värskemana. Kõige tähtsamaks. Ka tuntud galerii omanike hinnangul on foto kui kunstivormi levitamine ja selle toomine rahvale kätte saama vabaks. Kogu fotonäituseprojekti läbiviimisel on tulnud kokku puutuda paljude tehniliste probleemidega. Tavalise tehnika kasutamisel oleks fotode trükkimisel läinud aasta aega. Umbes nüüd päästis olukorra uus digitaaltehnika, mis töötati välja just selle näituse jaoks. Näiteks võib üks pilt koosneb 18-st osast. Kõikide fotode trükkimiseks kulus 7000 meetrit afizzi paberit. Näituste koostamisel olid tagamõtteks, et seda näidata ka teiste maade metroodes ning juba ongi Korea ja Jaapan selle vastu huvi näidanud. 211-st fotograafist on 26, rootslased. Kõige nimetamaks rootslasteks peetakse maailmakuulsusega Lennart Nilsonit. Tähelepanu on pälvinud debütant arst Elsa rööde, kelle foto kujutab ultraheli pilti lootes tema ihus. Lottest on aga selle aja jooksul väike inimlaps saanud ning väikest viljata võib näha ka tänaste ajalehtede väljaannetes. Nimekate välismaiste fotograafide hulgast tuleb esimesena nimetada Brush Veberid, kes jäädvustab kõige tuntumaid moekuulsusi. Kõige vanemaks väljapanijaks on 98 aastane leni refenstaal, kes oli kunagi Hitleri isiklik fotograaf ning kes sai tuntuks filmiga tahtejõu triumf. Fotode väljapanek on tõepoolest üsna kirju. Oli niinimetatud moepilte dokumentaalvõtteid romantilise tagapõhjaga fotosid, kuid ka eemaletõukav, vaid, nagu näiteks üks foto oli, milleks olid tualeti kohale kummardunud oksendav mees. Aga noh, üldiselt vaadata oli palju ja paraku ei piisa täieliku mulje saamiseks kiiresti perrooni mööda jooksmisest või kui näiteks rongiga mööda sõita. Häirivana mõjuvad ka kummaltki poolt saabuvad rongid, mis näituse kinni katavad. Kui aga nüüd juba pikemat aega kestnud häired Stockholmi metroorongiliikluses jätkuvad, siis võib rongi ootel enda ärritamise asemel mõnusalt hoopis fotosid vaadelda ja on ka, mida vaadata. Siin udumets Raadio Rootsi Eesti toimetusse Stockholmist. Aitäh Tiinale selle pika ja põhjaliku jutu eest, sealt teiselt poolt merd meil siin on jäänud veel kuulata, millistest lähema aja muusikaüritustest tasuks osa saada. Soovitusi jagab Ivalo Randalu. Jäänud on niisiis aasta viimane nädal, mida see emotsionaalselt nii noorele kui vanale tähendab, on seletamatagi selge. Eesti kontserdis tähendab see aastalõpukontsert esimesena perekontsert Vanemuises ja Estonias. Meie kahes esindus Stahlis Tartus esmaspäeval Tallinnas, teisipäeval algusega kell seitse õhtul. Üles astuvad eesti meestele haruseltsi äsja võistulaulmisel pärjatud poistekoor koos Revaalia poistega Nõmme linnaorkester ja solistina. Villu Valdma juhatavad Hirvo Surva ja Hendrik Vestmanni. Nimetatud koorid mõlemad nii vanad ja tegusat küll olnud, et neid omamoodi teemekeks tunnistada. Seega ka tuntuix. Seevastu Nõmme linnaorkester on tegutsenud alles ühe aasta ja neist peaks siis ka natukene rääkima. Sealjuures juba esimestest saavutusist kuhu tuldi 97. aasta sügisel. Hilissügisel. Koosseisus on kümmekond noort muusikut, peamiselt EMA tudengid. Repertuaari on kinnistunud juba mitmete klassikaliste hooniat ja vokaalsuurvormide kõrval natuke ka Eesti muusikat ja esinetud on Eesti muusika päevadel näiteks. Tänavu sügisel Valmis koostöös Boris Björn pageeriga esimene siideed Winters klassiks Mil Edurajagi taga. Nõmmekatega on koos mänginud või laulnud Rein Rannap, Villu Veski, Vello Jürna, Heiki Kalavus, Siiri Sisask ja teisigi. Nende juht Hendrik Vestmann lõpetas EMA küll koorijuhina, kuid kaldus seejärelorkestrile teatrimuusika poole, olles mõned aastad muusikakeskkoolis sümfoonikute juures abidirigendiks ning juhatades Vanemuises Fausti etendusi. Mõistagi on see kõik alles suleproov, kuivõrd orkestrijuhi pingud maa sales jätkuvad. Ettekandele tulevad Urmas Sisaski näärioratoorium, Elgari ratteri, Berlini kreegisingi ja teiste lood. Seega on tegu aasta lõpuks kõigiti sobilikku segakavaga. Samuti mitmes stiilis, kuid läbinisti sakraalses plaanis ehitasid oma kava üles Liidia ja Tomi Rahula Tallinna poistekoori aastalõpukontserdiks 30. detsembril Nigulistes. Siin teeb kaasaga tandena Jüri Leiten. Andres Uibo autoriterite kuuluvad pöössel Tomi rahula puuks, tõhude fleepa, lendelson Albinoonia, teised pluss spirituaali Deatheraditsionaalid. Niisiis kolmapäeval kell 19 Nigulistes ja vana-aasta õhtu Estonias algusega kell 17 Hortus Musicus, akadeemiline orkester juhatab Andres Mustonen, soleerivad Toomas Vavilov, Jüri Leiten ja Ivo Sillamaa. Kõlavad Mozarti ajad, pääshod, milliste ilu on kirjeldamatu ning kui kõlab veel Hayden lahkumissümfoonia ja kustub viimane küünal viimasel noodipuldil on küllalt pise korralik tunne mõelda, et sama sünnib sel õhtul paljudes maailmasaalides ja niiviisi ollakse harduses kogu õhtumakult suuris vääris et seejärel juba uuel aastal lasta end kaasa kiskuda Straussi Valtsidest. Ent nendeni kulub veel nädal saadetud parimatest soovidest ka selle mikrofoni tagant. Selline sai 1998. aasta viimane kultuurikaja. Tänase saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke. Kõigi kultuurikaja tegijate nimel soovime meie kuulajatele meeldejäävat aastavahetust ja jälle kuulmiseni. Uuel aastal.