Tere kuulama novembrikuu viimast kultuuriga ja tänases saates balti assamblee nimetas oma teadus-kirjandus- ja kunstipreemiad tänavused laureaadid taas valitiga Betti Alveri nimelise debüütteose auhinnas ja kunstinäitus. Medialiseerumine lõpetati rahvusvahelise konverentsiga. Tartus on aga vaatamiseks ulatuslik näitus Konrad Mäe loomingust. Teatrilavale jõuab taas näidend, näitlejatest tragikoomiline päikesepoisid. Head ajad on ees filmikunsti austaja sest peagi algamas teine Pimedate Ööde filmifestival stuudios on täna toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Eile anti Tallinna raekojas pidulikult üle tänavuse balti assamblee teadus-kirjandus- ja kunstipreemiad. Eestist pälvis laureaaditiitli helilooja Erkki-Sven Tüür. Maris Johannes uuris žüriiliikmelt Madiskoldilt, kuidas teie kord vaagimine toimus. Madis Kolk, Öelge, palun, mida tähendab selline preemia sellele inimesele, kes selle saab, milline on see tunnustus, mis on selle preemia, ütleme eesmärk, miks sellist asja üldse jagatakse? Juba mitmendat aastat? Premium täielikum nimi on balti assamblee kirjandus-kunsti- ja teaduspreemiad, mida antakse välja jah kord aastas oleme ju kõik kogenud. Kuidas preemia määramise ümber vaidlused, tähelepanu on olnud päris suur, kasvõi kui esimesel määramisel Tõnu Õnnepalu või Emil toode osutus laureaadiks või eelmisel aastal, kui kunstipreemia pälvis Gidon Kremer. Äsja Tallinnas olnud väljapaistev riialane treeneri näitel on olnud aru saada ka maailma kuulsani interpreedid, tema Jaakson sel preemial tema karjääris oluline tähtsus. Mul on tunne balti assamblee preemia. See tähistab panust nende kolme suhteliselt väikese riigi osaluses maailma kultuuris, ennast nähtavaks ja teatavakstegemises ning kaasalöömises. Nii et saan ma õigesti aru, et see on nagu mingil määral meie oma sisemine hinnang oma tegijatele sellest, kuivõrd läbilöögivõimelised on nad maailmas. Jah, aga muidugi, paratamatult ma arvan, eks need preemiad armastavad ka, milline on juba resonantsreaktsioon teispoolt, balti riikide piire kunstile, teadusele, kirjandusele, mis sünnib siin. Eesti poolt on balti assamblee preemia saajad olnud Tõnu Õnnepalu, Juhan Maiste, Peeter mudist, Jaan Kaplinski ja sel aastal on siis laureaat Erkki-Sven Tüür. Jaa, ning Lätist sai teaduspreemia arhitektuuriuurija jaanis Grazdynš. Teame ju, et Riia on üks huvitavamaid juugendarhitektuuriga linnu, sealse arhitektuuri kuld või kõrgaeg ning Grazdynš on just seda perioodi põhjalikult uurinud, nii nagu meie varasem laureaat Juhan Maiste, Eesti mõisaarhitektuuri ning Leedu preemia saaja on poeet, kirjanik sigitas, keda ma ise muusika inimesena näiteks olen pidevalt kokku puutunud, et Leedu head heliloojad on kirjutanud silmapaistvaid teoseid tema tekstidele, et mul endalgi kogemus, kui mõjukas poeet, kirjanik sigitis, keda on eile, kui oli preemiate kätteandmine, siis olid kohal nii Läti kui Leedu raadid. Aga Erkki-Sven Tüüri mitte, tema tänugane luges ette ta tütar, kuna Erkki-Sven Tüür parajasti viibib Inglismaal. Ader svildi uue muusika festivalil, mis on väga tuntud kui oma programmidest kõige mahukam ja kahtlemata ka just kõige esinduslikum uue muusika festival Euroopas kus Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester esitasid mitut ta suurteost. Tema teoseid mängisid seal ka inglise saksofonikvartett ja kohalik sümfooniaorkester, nii et suurejooneline. Meie helilooja esitlusprogramm seal kahtlemata suurejoonelisel festivalil. Kui jälgida uue muusikaalaseid, pressib ületajane ning kroonikaid, siis on, kuid kus on olulistes muusikakeskustes või festivalidel, on mitukümmend tüüriteoste ettekannet. Nõnda läbi aasta. Nõnda et praegu on tema muusika ka resonants ning ettekandetihedus on erakordselt suured maailmas ning meeldiv on tõdeda kõigi tunnuste järgi. See huvi ei püsi samal tasemel, vaid ainult suureneb. Praegusel hetkel on helilooja töölaual või tegelikult arvutis, on viiulikontsert, Kiidonkreemerile ja frankfurdi raadio sümfooniaorkestrile, mida loodetavasti saab tuleval hooajal ka siin kuulda. Kui veab, siis kiidan treeneriga siis suur ooper või täismõõduline suure lava ooper Dortmundi ooperiteatrile siis sümfooniline teos ühele Euroopa heatasemelise sümfooniaorkestrile, Birminghami linna sümfooniaorkestrile. Võib-olla tervikuna võib öelda, et üks meie kõige andekamaid heliloojaid kelle muusikamaailma üles leidnud nii-öelda on sellesama plaadifirma ECM Records, millel oli oluline osa Arvo Pärdi kujunemisel muusikamaailma üheks lemmikuks ja kes on nüüd üles leidnud Veljo Tormise ja Tõnu Kaljuste kollektiivid. Ja nüüd ka Erkki-Sven Tüür, on selle Manfred Aizeri firma üks põhiartiste või favoriite, samamoodi kirjastaseditsioon, Peters hoiab ja tegutseb, viib edasi Erkki-Sven Tüüri ettekande võimalusi paljudes paikades. Ma arvan, et meil kõigil hea meel on, et niisugune loomingu isiksus meil praegu on. Räägime natuke poliitikast ka, kohati on mulle tundunud poliitikud tahavad oma kübaraid kaunistada selle kunstisulega ja nad on mõelnud välja sellise asja nagu balti assamblee preemia. Ma arvan, et kultuur ja ühiskond ja üldse elu väga palju selles toimib nagu seeneniidistik, huumuse tekkimine, muldpinnas, viljakus areng, jätkumine, põlemine, kõik need asjad ja nähtused, et mulle väga meeldib, et kultuuripoliitikas on üks moesõna network, võrgustikud, sidemed, ega ma ka ei puutu, võib olla poliitika dimensioonis lihtsalt lehelugejana või tänavalt, vaatajana ei puutu kokku sellega, mida balti assamblee iga päev teeb. Saavutab, aga see preemia on üks Telliskivi suures mosaiigis, üks värv suures vikerkaarest ning üks lisatähelepanu, mis läheb Erkki-Sven Tüüri või, või läti arhitektuuriuurija või Leedu poeedi tema elulukku ja annab natuke lisahoogu ja võimendab midagi vastastikku. Et selles mõttes mul kahtlust küll ei ole, et see on tore ja vajalik asi. Läinud esmaspäev oli pidulik Eesti kirjarahva seas, taas anti välja Betti Alveri luulepreemia. Varem on selle pälvinud Valeria Ränik, Hannes Varblane, Jaan Undusk. Tänavu otsustas žürii koosseisus Andres Ehin, Indrek Hirv, Mart Velsker, luule Epner ja Kajar Pruul tunnustada Kersti hoidekivi debüütkogu jätkap Mari Tarand. Betti Alveri kirjandusauhinna väljaandmine katkes teatavasti mõne aasta eest, sest auhinna summa läks kõige kaduva teed koos Tartu kommertspangaga. Nüüd on auhind uuesti ellu kutsutud ja möödunud nädalal anti see üle Kirsti hoidekivile. Tartu kirjandusmajas. Telefonil on žürii esimees Kajar Pruul. Elizabeth Lepik, keda me tunneme kõik luuletajanimega, Betti Alver mõni kuu enne oma surma 1989. aastal dikteeris juba haiglavoodis olles testamendi, kus ta siis muuhulgas kirjutab või ütleb järgmist. Minule kuuluvad hoiused ja autoriõiguse minu teostele parandamine Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnale Betti Alveri nimelise fondi asutamiseks millist kasutatakse Betti Alveri kirjanduspreemia väljaandmiseks igal aastal 23. novembril aasta parima eestikeelse esikteose eest ning noorte kirjanike ja vanurite toetamiseks. Tänavu õnnestus Eesti Kultuurkapitali toel see auhind taastada. Sest eks on ju kõigile eesti luuletundjale Betti Alveri esimene luulekogu omamoodi selline. Uhke esikluulekogu arhetüüp, midagi sellist, mis näitab, et juba esimeses luulekogus võib luuletaja mingis mõttes luua ajatu tähendusega teoseid. Betti Alver, kes oma luuletusi, kas kogu aeg kinnitas kõige maise metalli kaduvust vaimu ees, kuigi see tema maine metall nüüd aegade keerises ära sulas ja tuulde lendas, oli tema nimi ja selle taga olev vaim siiski nii tugev, et auhind kui selline õnnestus taastada. Kas oli sel aastal žürii tööga keeruline, kas oli ka suurem hulk neid debüütteoseid, mille seast valida sai? Ja erandkorras olid seekord vaatluse all nii 97. 98. aasta debüütteosed kasvõi nii minimaalselt. Vaata seda vahepealset lünka ja teiselt poolt juba kas või sellepärast, et noh, kuna see auhind on seotud 23. novembrikuupäevaga ja ja arvesse lähevad kuni novembrini alguseni ilmunud teosed, siis lihtsalt oleks olnud väga raske seda möödunud aasta puhul nii kuu- ja nädala täpsusega kindlaks teha, millal üks või teine raamat ilmus, kokku oli, oli zürii seal üle 30 luule ja juturaamatu, teiseks ringiks või žürii viimaseks koosolekuks jäid sõelale järgmised kuus raamatut. Aadu Hurda luulekogu Kivi leiva asemel Valentin kuigi romaan poegadele kas Reet soola luulekogu jahe kuu, Bibi Mai Suumanni luulekogu üleöö Valgemäe Kersti hoide Kivi luulekogu tigudele ja Lauri Sommeri luulekogu Laurile. Kõige sagedamini, nagu peatselt selgus, esinesid žüriiliikmete eelistustes kahe viimase hoideki viia Sommeri nimed ja siis läks tõesti raskeks. Sest nenditi, et tegemist on ikka väga võrdsel tasemel teostega. Väga raske, kui mitte võimatu valida ja see kunsti põhimõttelise mõõtmatuse mitte mõõdetavuse aspekt tuli taas jälle väga teravalt esile andis aine on kunagi öelnud, et kui maailm jaguneb kaheks, läheb lõhe läbi luulet ja südame. No mina võin sel juhul parafraseerida, et antud juhul läkse žüriid kaheldav lõhega läbi zhürii esimehe südamele. Aga mis otsustavaks sai ekshääletamine? Jah ja otsustati lahendada olukord salajase hääletusega ja häälte vahekorraga kolm, kaks langes otsus Kersti hoidekini raamatu kasuks. Nüüd oleks veel võib-olla mõni sõna selle raamatu iseloomustamiseks põhiväärtused, mis žürii lõpuks pidiga sõnastama või mida te kirjandusõhtul piditega publikule ütlema. Kirsti hoidekivi ei ole eesti luules sugugi verivärske ega uus nimi. Tema esimesed luulekatsetused jäävad juba 70.-te aastate lõpu. Vaikis rohkem kui 10-ks aastaks ja nüüd üheksakümnendatel aastatel on eeskätt ajakirjas Vikerkaar taastama luuletusi ilmunud. Need on nüüd küll jah, hoopis juba hoopis teistsugused kui need kunagised katsetused muidugi kihvti hoidekivi luule see on, ma ütleksin, selline kuidagi 90.-te aastate omane vabavärss, mis seob endas looduse kultuuri kujundeid, mängib neid aeg-ajalt üksteise vastu välja. Ta on ühtaegu autobiograafiline ühtaegu väga tsiteerib, nii et siin on korraga koos nii isiklikus kui kultuuritekstide rohkus. Kui nüüd mingisugust tõesti niimoodi lausa sellist paralleeli tõmmata, siis me muidugi näeme siin mingeid intonatsiooni ütleme, Hasso Krulli 90.-te aastate luulega, aga nagu ka muide Andres esin, rõhutas seal auhinna kätteandmise koosolekul Kirsti hoidekivi. Luule on kuidagi emotsionaalselt kergemini haarata, aga ta ei ole elitaarne luuletaja. Siis. Kirjandusõhtu ise Tartus auhinna üleandmine, oli see õnnestunud õhtu oli seal rahvast, luule, austajaid. Oli näha, et kohale oli tulnud nii neid, kes oliteline toide kivi pärast, nii neidki, kes olid tulnud Betti Alveri pärast neid, kes olid tulnud Lauri Sommeri pärast, et ka Lauri Sommeri me kutsusime kohale ja ka tema luulet loeti ette, et veel kord rõhutada zürii raskusi selle otsuse tegemisel oli need, kes liitunud lihtsalt kirjanduse pärast ja oli kindlasti ka neid, kes olid tulnud kõigi nende asjade pärast. Jätkame saadet kunstiteemadel uue kunstinäitus näid realiseerumine, millest vikerraadios ka pikemalt juttu on olnud, lõpetati möödunud pühapäeval ja esmaspäeval Eesti kunstiakadeemias konverentsiga. Aktsioon Ronja peegeldus kunsti, kultuuri ja sotsiaalsetest strateegiatest uuest meediaruumis. Mida räägiti, mille üle vaieldi, palusin kommenteerida. Marysobolevil. Selle korraldas Ando Keskküla kunstiakadeemia rektor ja temal on selline rahvusvaheline, kuigi õigem oleks vist öelda transnatsionaalne reaalne, see tähendab rahvusi ületav kamp, mõtlejaid ja tegijaid, kes elavad suurema osa oma ajast küberruumis, kes saavad aru ja näevad mõningaid selliseid tendentse ühiskonnas, mis võib-olla tavakodanikuni jõuavad alles 10 20 aasta pärast. Seda siis tänu sellele, et nad tegelevad uute meediatega. Ja noh, üks olulisemaid võtmesõnu on siin internet, mis on põhimõtteliselt täiesti uus, selline inimestevaheline suhtlemise vorm. Kui televisioon, raadio ja sellised massimeediavormid lähtuvad nagu ühest allikast, mis on suunatud hulgale kuulajatele, siis internet on selline võrgustikus, põhimõtteliselt igaüks saab oma informatsiooni levitada ja igaüks saab seda lugeda, et puudub nagu selline intermis kõike määrab. Kuna ühiskond pidevalt muutub ja areneb, siis on ka sellega seoses igasuguseid probleem, et nagu iga asi, mis on leiutatud, nii on ka internet teatavas osas kommertsialiseerumas ja ka seal on tekkinud tsensuuri probleemid. Sest algselt oli see täiesti tsensuurivaba koht, kuid nüüd on nagu kõne alla tulnud, et siiski kõike päris ei või ka internetis levitada ja seetõttu tehtigi selline konverents küllaltki elitaarne üritus, kus olid siis kohal need eelmainitud meediagurud tähtsamateks nimedeks on ehk Eerik luitenbergiat homsänkrist, kes sõna võtsid ka Eesti poolt põhiliselt kunstirahvas. Lisaks sellistele teoreetiliste küllaltki keerukate sõnavõttudele esitasid ka paljud kunstnikud oma projekte, mis olid miskitpidi seotud meediaga. Näiteks tuleb meelde üks härra Venemaalt, kes oli teinud Austrias kunstiteosed televiisoris, kus siis ta esitas kokandus Lotte vormis õpetuse, kuidas oma televiisori ümbrusesse teha installatsioon ja siis selle installatsiooni läbi vaadata mingit saadet ja siis kuulajaid vaata et kes seda jälgisid. Paljud tegidki oma teleka ümber mingisuguse seadeldise saatsid foto sellest sellele kunstnikule ja tema pani siis kõik need fotod näitusele välja lüliteris naljakaid asju. Noh, mitmedki selliseid projekte, mis pealtnäha nagu tunduvad nutikad naljad, aga neil on ka sügavam filosoofia taga Eestist minu arvates on kõige paremini sellele temaatikale pihta saanud Hanno Soans. Muidugi, kui mitte arvestada Ando keskluat ennast, kes ajab nüüd sellist asja nagu faktor, meedia põhimõte on siis selles, et kuna praegune ühiskond ju mitte ainult meil, vaid tegelikult kogu maailmas on üle minemas mingisse uude tsivilisatsiooni etappi. Et siis puuduvad sellised väljakujunenud mehhanismid, mis tagaksid sõnavabaduse ja sõnaõiguse kõigile ühiskonnagrupp pidele, kõik muutub kogu aeg. Ja seetõttu on vajalik Bagdormeedia ehk siis tagaukse meedia, sellised ajutise vabadusest konid, kus inimesed saavad öelda välja ka selliseid mõtteid, mis võib-olla mainstream meedias ei jõua. Eks mingi samalaadne idee on ka küllaltki tuliseks kujunenud diskussioon ja kus siis käsitleti õppenshanneli avatud telekanali problemaatikat. Selle projekti käis välja Mark Soosaar, kes oli pannud Tallinna kaubamajja üles oma väikese videoga kaamera ja kutsus inimesi, kes seal käisid ütlema välja oma mõtteid, mida nad tahaksid nagu teistele edasi öelda. Loomulikult nagu oligi arvata, siis enamus inimesi jooksis minema ja ei öelnud mitte midagi, sest meie inimesed ei ole taoliste kanalitega harjunud. Kuid mujal maailmas on selliseid kanaleid demokraatlikes riikides nii teles, raadios, põhimõte on siis selles, et tegemist ei ole professionaalse teleprogrammiga, vaid see on nagu riiklikult ülalpeetav sõnavabaduse, atribuute ja igaüks, kes midagi läheb ja räägib sellest Realis vastutab täielikult ise ja ainuke piirang, mis tal on, on see, et ta peab olema kooskõlas vastava maako. Institutsiooniga oli kutsutud diskussioonidega ka meie avalik-õigusliku televisiooni direktor härra Lepp ja esialgu ta ei saanud nagu hästi aru, mis asi see on just sellest põhimõttelisest erinevusest. Teleprogrammiga. Ma usun, et lõppkokkuvõttes peaksime leidma mingisuguse lahenduse. Eestis ei ole ilmselt tarvis sellist avatud kanalit, mis oleks nüüd ööpäevaringne, vaid piisaks, kui riigitelevisioonis oleks nädalas eraldatud mingisugune aeg. Mis siis oleks vaadeldav mitte telesaatena selle professionaalsest aspektist, vaid kui selline tõeline vaba kanal, kus ka igasugused vähemused muidu nagu sõnaõigusest ilma jäetud grupid hakkaksid oma mõtteid avaldada, oma informatsiooni levitada siis loomulikult vastavuses Eesti vabariigi konstitutsiooni siiski. Ja ma usun, et see konverents ongi, selles mõttes oli tähenduslik, et paljud taolised ideed sünnivadki nagu kunstnike peas kuigi tegelikult peaks sellise problemaatikaga nagu näiteks sõnavabadust tegelema mingisugune riiklik institutsioon. Kuid ma usun, et kui see kodanikku algatus tuleb näiteks kunstnike poolt, kes noh, puhtalt tänu ametile on sunnitud asjade peale natuke laiemalt mõtlema, kui tavalised inimesed jääb üle ainult loota, et tekib mingisugune koostöö riiklike ja muude avalike institutsioonidega, kes toetavad selliseid mõtteid. Ja praeguses olukorras, kui Eestis seadusandlus pidevalt muutub ja massimeedia kommertsrealiseerub ja kolletu poleks nagu hädasti vaja mitmesuguseid selliseid pektormeediaga kanaleid alates siis väga kitsa ringi eneseväljendusvõimalustest, mis mahuvad kuskile kunstiürituste raamesse, lõpetades mitmesuguste tõeliselt avalike kanalitega. Kunstiinimeste uute ideede ja suundumuste juurest pöördume nüüd selle kunsti juurde, mis ajast kestma jäänud helilõigu Tartust saatis Hedvig Lätt. Möödunud nädalal avati Tartu kunstimuuseumi Kivisillapildiga galeriis Konrad Mäe suur näitus meie maantee kahel esimesel aastakümnel tegutsenud maalikunstnik, kunstiühingu ja kunstikool Pallase asutajaliige on kahtlemata meie kunstis üks suurimatest. Seekordsel näitusel, mis on pühendatud tema 120.-le sünniaastapäevale, on eksponeeritud 130 maali, riiklikest ja erakogudest, räägib näituse kuraator Reet Mark. Konrad Mäe näit. Kas see idee tuli meil juba sellepärast, et viimane suur Konrad Mäenäitus oli 20 aastat tagasi ja kui me hakkasime siis seda ma kavasse võtma, siis ma äkitselt niimoodi üllatuslikult avastasime, et just meie põlvkonna ütleme siis see 30 35. t põlvkonna kunstnikke, ajaloolased pole näinudki suurt konnad mäenäitust ja ja sellepärast ma ta siis kauba võtsime ja tänu Mayer hektarile, kes oli ka sellega väga pikalt juba tegelenud oli meil olemas ka inimene, kes siis omas juba kõiki huvitavaid andmeid nii aadresside, erakogude kohta kui ka siis ma enda elu kohta mingeid uusi huvitavaid seiku, nii et sellepärast sai see näitus siis kava võetud näitused. Meil on meil väljas üle 130 põhiliselt küll Tallinna kunstimuuseumi omad, aga palju ka Tartu kunstimuuseumi pilte ja siiralt oleme tänulikud kõikidele erakogudele, kes siis oma pildiga meile näitusele andsid. Näitas, on meil üles ehitatud siis kronoloogilise või ajalise printsiibi põhjal alustame me näitust siis ainsa pildiga, mis ei ole Konrad Mäe maalitud. Sellel näitusel seadis Nikolai Triigi portreega Conrad mäest, mis on maalitud 1908 ja kujutab endast sisest ehk parimad portreed riigil üldse kus on väga hästi ära tabatud, see mäe veidi selline tülpinud ja väsinud olek. Tehtud on see ju Pariisis, kus siis see elu-olu neil nii eriti hea ei olnud ja, ja hetk enne seda, kui mägi, siis sõidab sinna oma kuulsaks maalitud rasse. Selle portree kõrval on siis väike Norra maastik, mida mina siis peaksin just enda peaaegu et autoportree, kas ja mida on ka väga vähe näidatud. Aga kui te vaatama tulete, siis te näete, milline vapustav sinine on Konrad määrsel pildis tabatud, nii et just minu jaoks on see nagu mäe autoportree. Ja selles esimeses toolis ongi siis põhiliselt kõik korratööd, ainult üks väike Kopenhaageni vaade varasemaid töid me kahjuks kätte ei saanud, järgmises saalis on siis mäe Eestimaal esimesed tehtud tööd Mõniste perioodist mõned pildid, aga põhiliselt küll Saaremaatööd. See on siis aastatel 12 13 suvi tehtud ja teine printsiip tavalise printsiibi, mida me oleme püüdnud siis näitusel jälgida, on just see, et vaadata, kuidas märgi töötleb ühte maastikumotiivi pildist pilti, see on siis, kas ta maalib selle väiksema etüüdi vabas looduses ja hiljem siis, mis ta teeb suurelt ateljees. Nii et seda on, on väga huvitav jälgida. Järgmises saalis on meil kokku kogutud varased naise portreed, kus minu meelest on ka samasugune töötlus, käib nagu maastiku juures, nii ta töötleb ka sedasama ühte naisetüüpi pildist pilti Vision omaette, väga põnev, mida on küll aeg-ajalt mäele pahaks pandud, et ta just maalib nagu ühte ühte naist ainult korraga ja ei vaata modellijaga kõik mehed jäävad ju ühele naise tüübile alati kindlaks, miks ei võiks seda siis mägi ja viimases alumise korruse saalis on Viljandi perioodi tööd, kust tuleb vot juba sellised postimpressionistliku väga rasked taevad triibulised põllud, õigemini roosad põllud ja kus läheb see pintslikiri ja, ja kogu see pildi atmosfäär ka veidi selliseks süngemaks või vähemalt eredavärvilise maks ülemisega korrusel, alustame me siis selle imeliselt helge kasaritsa perioodiga, see on siis 16 17. Kus siis tulemuste mäe elu kõige helgem periood, kus siis peaaegu Impressionistlikud pildid ennast välja vaadata lubavad? Nende kasarite piltide juures võiks just tuua välja selle mäe imelise fenomeni, et juba Norra piltide juures on ju teada, et see norra elu-olu oli väga kehv ja majanduslik olukord väga raske, siis just nendes väga rasketes tingimustes sünnivad imeliselt genopildid ja täpselt samuti Saaritsa piltide juures, mis on täis just sellist valguse sära ja sellist imelist helgust on ju teada, et justkui 16. aastal saab ta teada, kui raskelt ja parandamatult haige on, nii et just see fenomen seisnebki minu meelest selles, et ta kuidagi ammutab sellest oma vaevast, seda, seda jõudu ja, ja põgeneb võib-olla oma piltidest unelmasse. Aga samal ajal jäävad need pildid ka väga realistlikeks. No 18.-st 20.-test aastatest on meil väljas siis need sünged Otepää maastikud, kus siis mägi võib-olla ainus vodka elus laseb sellist süngust ja, ja, ja väga ekspressiivsed tunnetetulva oma piltidesse ja viimane suur vahel on meil pühendatud siis tema nendele viimastele välisreisidele, see on siis Itaalia eeskätt Capri, samuti uhkete motiivi töötlustega Rooma, Veneetsia ja Saksamaa. Ja päris viimases saalis on siis need Saadjärve pildid samasugused helged mitte mingil juhul sellist lõppu aimata laskvad vaid vaid samasugused just valgust ja helgust täispildid. Ja peale selle on meil stendil välja pandud siis ka fotod nendest mäetöödest, mis asuvad välismaal, mis on nüüd selgunud just tänu Maie Raitarit uurimistöö alusel välja tulnud ja nendest siis saab ka ettekujutuse just värviliste fotode kaudu ja samuti on siis esindatud ka mõned mäekirjad ja, ja fotottenast. Kõigepealt teatrirahvale Pille-Riin Purje vestluskaaslaseks on Eino Baskin. Täna õhtul on vanalinnastuudios esietendus komöödiameistri Niilsaimani päikesepoisid. Kindlasti mäletavad paljud Jüri järveti 1981. aasta menukat lavastust Draamateatris. Peaosades olid Jüri Järvet, Willi Klaak ja Eino Baskin või Aarne Üksküla äljuvis. Eino Baskini lavastuses mängib Baskin ise taas hälli uista. Aga Willi Klaakon nüüd, Aarne Üksküla vennapoeg Ben Silverman oli siis Jüri Krjukov osa. Täna mängib teda noor näitleja Andres Roosileht. Päikesepoistest enne ja nüüd kõneleb lavastaja Eino Baskin. Jared saab 80 aastaseks Kaheksateistkümnendal juunil pühendada sellele etenduse temale selles mõttes, et seal tüki mängiti 200 korda, mina mängisin ainult kaks korda. Üks põhjus oli see, et just siis loodi Vana-Vigalas. Mina pidin hakkama mängima vanalist esimesest etenduses, ei mingit kahtlust osaleda, Jüri Järvet jälle maandusin, ma hakkasin temaga proove tegema, tõin tüki välja ja hüppasin alt ära. Ja sellepärast meie konflikt tegelikult elul konflikt kajastub absoluutselt täpselt selles tüki komplektis, kus need kaks näitlejat 11 aastat ei rääkinud omavahel meie arvutiga ei rääkinud kaks aastat. Isegi rohkem, kolm aastat ei rääkinud Saaremaa peale nii tige, ta ei võtnud mõõtsite ühendust. Tõsijutt, tal oli võimalik muga rääkida ja kõik, aga ta põhimõtteliselt ei rääkida tema lohisemas vedasin teda alt, sest tema mõte oli, kui ta tüki võttis repertuaari. Et ikkagi need kaks inimest peavad olema need inimesed, kes kunagi on estraadi teinud koos. Kuna me olime partnerid alates 51.-st aastast mängisime koos tsirka 10 aastat, siis temaatiliselt ainult kahekesi mängivad sinna isa kolmandat inimest tuua, siis on küsimus ka selles, et hoidsin ta kui võrrelda eelmise etendusega. Järvetil domineeris sellist kihvt, kahe näitleja konflikt. Minul domineerib vananeva näitleja tragöödia ja ta ei suuda enam mängida. Sest selle peale on ikka tüki ehitatud, et kui pensilvermann, tema vennapoeg ütleb talle, et su käed värisevad, sa ei saa enam sigi selettidena reklaami teha. Sul ei ole mälus unustada reklaami nime, sa ei suuda seda teha, vaat sellest kindralit talle tundub, et see sketš, mida ta mängis 20 aastat tagasi 43 aastat järjest 12000 korda klassik tegelikult soliyama, see oli absoluutne nonsense, mitmeks klassiks oli täielik jänt viie Kobki, millel ei olnud absoluutselt mingisugust kuradi humoristlikud tagamaad. Ja nii mina teeni, et ma muudan ta jändiks mullanda klounikostüümides, täitsa tsirkus ja teised ka seesama vana näitleja, üksinduse teema, võib-olla seal praegu rohkem ajas raevu, seitsmekümneaastaseid näitlejaid ei peeta, jäävad tööta. Teine asi on ka, et kategooria näitlejad, kes ei saa enam aru, et nad on suutelised mängima, mina võtan näiteks mängib mikrofoniga maise ilma mängida. Ta ei ole, eks. Minul on ikka estraadimälu, mul on võib-olla parem mälu selles mõttes, et mul on ta treenitud õudsalt. Aga üldkokkuvõttes 70-st andeks ei seisa hästi või asjad, ma arvan, et auditoorium, kes seda tükki näinud, võib tulla veel kord vaatama, võrrelda need, kes pole näinud kuuludelt kunagi ja tükk tulevad vaatama ja tulevikus kontigend neid, kes üldse vaatavad, et komöödia ega nemad ei tea, sest midagi peab olema. Ja neljas on pigem võib-olla üsna austav ütlemisel Aarne Ükskülamänguna võib-olla minna mõni fänn. Küllap vanalinna stuudiosse publikut jagub eelolevale nädalale tasub aga kavanda taga kinokülastust, sest teisest kuuenda detsembrini toimuv teine Pimedate Ööde filmifestival toob Tallinna väga mitmekülgse programmid, kust iga filmikunstihuviline kindlasti endale midagi leiab. Palusin festivali programmi lähemalt tutvustada Atiinalokil. Selle festivali programmi koostamisel on noh, ütleme kõige primaarsem maks oli see, et me püüdsime tegelikult programmi kokku panna nendest nimedest, no tähendab, ütleme niimoodi, et, et eestlane teab põhiliselt, eks ole, selliseid filmitegijaid Euroopast nagu Antonio Unibet, talutsi, kodaar ja nii edasi, tähendab põhimõtteliselt need, kes on siis 60 70 kuulsad olnud ja ilma tegid. Aga väga vähe teatakse, tegelikult on ju ammu toimunud põlvkondade vahetus lihtsalt pole meil eriti olnud võimalik olnud neid filme näha nõukogude ajal ja praegu viimasest 10-st aastast rääkimata. Ja seetõttu on püütud nagu programm kokku panna nendest nimedest ja filmidest, mis määravad teatud suundumusi, mis mõjutavad ilmselt edaspidi, hakkavad üha rohkem ja rohkem mõjutama. Vaat sedasama autorikinomaailmas. Ma julgeks öelda sellepärast et ehkki põhiosa muidugi on filmid Euroopa erinevatest riikidest, siis ometigi on väga huvitav, autorifilm on atom, kajani film Kanadast, helge homne on Iraanist film, kirsimaitse baski rastaami, film, mis on pärjatud nii kanni filmifestivalil möödunud aastal kui edaspidi väga paljudel festivalidel. No sellisel kujul luba ma ei hakkaks, sellepärast et see võtab meeletult aega. Aga see oli nagu noh, ütleme niisugune esmane valikuprintsiipe ja see valikuprintsiip tegelikult hästi õigustas, sellepärast et me saime kuskil nädalapäevad tagasi teada, et 10 filmi meie programmist on ka valitud Euroopa filmiakadeemia poolt välja. Kandideeri maks auhinnale. Teine osa oli see, et kui me nagu mõtlesime üleüldse, et kuidas Tallinnas festivali püsti panna möödunud aastal juba siis sai ka tegelikult taktikaline strateegiline plaan välja mõeldud. Et festival peab olema nagu kahes suunas atraktiivne ühelt poolt oma laata jaoks ja teisalt ta peab olema atraktiivne välisvaataja jaoks ehk teiste sõnadega nende külaliste jaoks, kes siia tulevad ja, ja tuleksid ja ta peaks neid meelitama siia see leidsime, et vastavalt kõige niisugune atraktiivsem sümbioos tekiks kui oleks ühelt poolt esindatud piisavalt laialdaselt Põhjamaade programm, mis hetkel noh, ütleme Põhjamaade filmis on renessanss võib nii kutsuda ütelda seda, seal on eriti Taani filmis ja Soome filmis Rootsi filmis, seal on praegu terve rida väga huvitavaid filmitegijaid, kelle filmid on praegusel hetkel väga tulised ja kuumad, no kasvõi Lars von Trier Wittenbergi mõlemad filmid, idioodide perekonnapidu linastuvad meilgi. Kes on teinud nende filmidega suisa manifesti dogma, mis on praegusel momendil väga palju vaidlusi esile kutsunud filmimaailmas? See oleks nagu üks pool ja teiselt poolt filmid muidugi meie oma endan teisenenud naabri poole pealt, siis SM keest ja ja siis ka põnevamaid näiteid Ida-Euroopa maadest, sest suurtel festivalidel on võimatu saada sellist ülevaadet, et just mis toimub nendes kahes regioonis, neid olid nagu need põhimõtted, millega nimega tegelikult panimegi meil on üle 40 uue filmi, millest põhiosa moodustab 98. aasta toodang ja 26-st riigist üldse linastub festivali jooksul meile lugesime kokku ka see arv läheb ikka segamini, kas 63 või 64 filmi. Nii et see on nagu Päevaleht nimetas vist eestlase jaoks tõeline filmiorgia, sest et filmid algavad hommikul kell 10 ja lõpevad viimaselt kusagil kell üks pool kaks. Põhjamaade filmi programmis on palju soometeoseid ja ka teie retrospektiiv on soomerootsi autorid jõndonnerilt, miks temast? No see on meie natukene niisugune väike vallatu nali, võib-olla sellepärast et vähesed ju teavad, et ei olnud Allar, kes meil siin kõvasti kutsus esile vaidlusi mõni aeg tagasi, kui poliitik tegelikult alustas oma karjääri kui filmitegija. Ja siis lihtsalt mind nagu plahvatas selline mõte, et miks siis mitte teda tutvustada hoopis teise poole pealt ja ta ise lubas ka siia tulla, Soome puhul? Nendel oli õnnestunud aasta küll ei saanud kahjuks oma viimast filmi valmis Kauris mägi aga siis näiteks piirias algazalugesse. Neil on tuntud ennem eelnevalt oma kolme dokumentaalfilmiga mis kõik on pühendatud Eestimaale. Tänavu on ta teinud valmis väga huvitava filmi tuleneelaja, mis paar nädalat tagasi Los Angelesest sai peapreemia, näiteks Rootsis me võtsime tõe hetked võib olla olevast nüüd kõige noh, niisugune huvitavam näide, autorifilmis ta, aga see oli lihtsalt minu jaoks väga huvitav avastus, kui ma haagessondis tutvusin eesti rahvusest režissööriga nimelt Lena Koppel on eestlane, rahvuselt ta tõsi küll, ei räägi ühtegi sõna eesti keelt. Aga ta loeb ikkagi ennast pooleldi eestlaseks. Ja filmis mängib kuulus rootsi näitleja Leena Endre kes tuleb välja, on ka päritolult eestlane. Film on eesti maasta ja filmis mängib teisigi eesti näitlejaid, aga aga ennegi, keda sa jah valitud nagu selle mõttega ja täpselt sama on ka tegelikult siis linasalu filmiseeriasse psühhega, seal mängivad eesti näitlejad, nii et me nagu püüdsime ka siia saada, siis need filmid, kus eestlased on nii või teistpidi peadpidi sees olnud ja kättpidi puudutanud, seda filmi. Päris Eesti filme nagu ei olnud plaaniski tuua festivali Ta nüüd, meil oli plaanis kõigepealt avada Eesti filmiga, siis lõpetada Eesti filmiga. Selleks filmiks oleks pidanud olema Valentin, kuigi lurjus. Aga filmi saanud valmis lihtsalt kuni viimase hetkeni me lootsime ja lootsid tegijad ise, et, et nad saavad selle filmi meile festivalil anda ja film peaks olema väga hea, aga kurvastuseks vedas meid Soome laboratoorium olnud selles suhtes. Võib-olla nüüd pisut dokumentaalprogrammist mulle endale tundub, et selle naelaks rosinaks võiks olla film Rootsi legendaarsest lavastajast Ingmar Bergmani-ist. Bergmani hääl. See võiks olla üks, siis teine rosin, on kindlasti dokumentaalfilm Lars von Trieri, seda sest, et eestlane on saanud näha tema laineid murdes ja nüüd on tema idioodid. Need kaks filmi on absoluutselt erinevad. Teiseks vaatamata sellele, et on väga huvitav režissöör, on ta ka väga huvitav. Mõtle, nagu ma juba nimetasin, on tulnud oma manifesti ka välja Taani noored filmitegijad. Ja ta on väga omapärane isiksusel takka tipuks, see isiksus tuleb selles pikas dokumentaalfilmis väga markantsemalt välja. Aga siis Nad ei ole mitte, ainult tähendab ma tegelikult kogu südamest isegi kardan seda, et sa dokumentaalfilmide programm ja barjunid sellele mängufilmile. Sest et äkki on hästi palju filme ja, ja keegi ei jõua võib-olla valida või ei oska valida. Aga tegelikult programm koosneb dokumentaalfilmidest kolmes osas, tähendab üks on siis pealkirjastatud orelit, muusa, selle naelaks on siis leni riknestali film, olümpia film temast ja siis veel tegelikult kahest tema nii-öelda ajastukaaslasest kes samamoodi olid Hitleri lemmikud siis teine väga huvitav blokk valiti Iisraeli viimase 10 aasta dokumentalistika paremikust, Missis näitavad väga huvitav Iisraeli kultuuri ja siis enda probleeme, näiteks üks dokumentaalfilm räägib hoopistükkis mitte immigrantidest, vaid emigrantidest, tähendab juutidest, kes Iisraelist on lahkunud ja mis nad on lahkunud, nii põnev maa, nagu sa, Iisrael on tegelikult siis programm peaks andma või väga niimoodi mitmetahulise pildid sellest riigist ja maast ja rahvast. Ja siis kolmas, mille me ise oleme nimetanud bana raamiks, seal on näiteks väga erinevad just suundumused, mis praegusel hetkel dokumentalistikast siis on. Filmid on Venemaal, Itaaliast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Saksamaalt, paljud on nendest saanud festivalidel auhindasid ja noh, niisugused tuntud nimed, tuntud filmid on. Pimedate Ööde filmifestival toimub korraga viies kohas, Sakala keskuses, Vene kultuurikeskuses, kinomajas Von Krahli teatris ja kinos Sõprus ning viimasest saab juba praegu ka pileteid muretseda. Kultuuriga ja teemad on tänaseks ammendatud. Saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke Kuulmiseni nädala pärast.