Kultuurikaja. Tere päevast kultuuriga ja tutvustab täna Aili Aarelaiu raamatut ikka kultuurile mõeldes kunstnik Jaan Grünbergi elu ja loomingut, uusi näitusi Pärnus räägime ka 90 aastaseks saavat Eesti Rahva Muuseumis Evald Hermaküla uuest lavastusest ja noortefestivali vägivallata noorus. Kommentaariks statena sõnad Toomas rauda. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Kirjastus Energia raamatusarja gramma eesmärk on jälgida Eesti ühiskondliku mõtte arengut. Läinud teisipäeval esitleti selle sarja uut järjekorras seitsmendat raamatut ühiskonnateadlase Aili Aarelaiu kogumikku ikka kultuurile mõeldes. Autoriga vestles Martin viiranud. Aili Aarelaid, kui meile teie uus raamat ikka kultuurile mõeldes, kuidas te kahe lausega seda iseloomustada? Esimene osa on mu artiklid, mis on kirjutatud 80 80 98, teine osa, mille pealkiri on sovjetid või eurooplased on üsna isesorti eksperiment. Ühelt poolt on talle teaduslik, aga ma, ma olen teinud intervjuu 73 Eesti intellektuaal ei või siis ühiskonnategelasega selleks, et läbi nende elude mõista, mis juhtus meiega aastast 40 kuni aastani 80 ja et mitte rääkida kuivas ajaloolase keeles, et ma püüdsin sellele asjale anda hinge sisse, tähendab, inimesed ise räägivad sellest, kuidas nad elama Pütsid nende intervjuudest lõigud välja ja kombineerisin sellest üha suuremas. Te ütlesite 73 inimest, mille põhjal Tegite valiku ma tegin valiku põhiliselt selle alusel, et nendel inimestel on kõikidel olnud panus eestluse säilimisele läbi Nõukogude tingimustel. Teen negatiivseid näiteid vältis. Ma isegi ei vältinud, tähendab see, kui inimene läheb küsitlema, siis on paratamatu see, et ta ei saa kõiki küsitleda. Tähendab, kusagilt tuleb sein vastu, kõik inimesed ei soostu. Ja see, kui ma praegu on 73 inimesega, siis ma olen seda nõusolekut küsinud kindlasti 120-lt inimeselt. 50 on teil araabia ja mis põhjusel, mis te arvate, et see on nende sisemine probleem, võib-olla need, kes on andnud ütleksime, nii olnud julgemad inimesed ja iseendaga on püüdnud aru pidada, kes nad on olnud ja milline on olnud nende roll eesti kultuuriloos. Teised on olnud kas praegu väga tegusad olnud, toitnud endas poliitilist renomee puhtana või nad ei ole julenud enam endale otsa vaadata minevikku pildile. Ma saan aru, et teil oli põhimõte nagu aastakümnete kaupa panna paika generatsioonid. Aga siin Mart Meri ütles, et tema jaoks on igas generatsioonis sama mõtte esindajat, teise mõtte esindajaid, et tema nagu ei näinud siin generatsioonide Vahet, kuidas seda raamatut Lugast aga ega mina ei ole öelnudki, et generatsioone teen, tähendab, mina tegin kümneid teid ja tegin täiesti mehaanilisi kümnendeid, sest nõukogude periood ei saa ka jagada 40.-teks 50.-teks, seal olnud poliitiliselt on mingid teised piirid, aga ma jagasin ta täiesti mehaaniliselt ära lihtsalt neljaks kümnendiks. Kuna igal kümnendil tekkis ikkagi mingisugune oma leitmotiiv, 40. tulid ellujäämise, kümned viiekümnendad olid kahepaiksuse või siis topeltmõtlemise tekkimise kümnend, siis kuuekümnendad nimetasin. Praegu räägitakse komsomolipõlvkond, ma nii nimetanud teda, ma rääkisin temast kui kommunismi kodustamise kümnendis, kus me hakkasime harjuma selle mõttega, et ma elame nüüd ja Kremli tähed säravad ja kommunism ja me sureme ka. Jah, sest et mina küll ei usu, et, et keegi kuuekümnendatel arvas, et üheksakümnendatel Eesti vabariik taastub. Ja lõpuks küsida veel, kus kost tekkis idee, kas sellel oli vist mingi välismaine impulsse? Tal on olemas mõlemad impulsid. Ma olen alati tundnud suurt austust Merle karusootöö vastu ja kaks asja lihtsalt ühel hetkel läksid minu peas kokku, kui ma ameeriklasel jah, tema tuli siia, tahtis saada esialgu, et ma olen ainult kultuuri kiide, teen temaga musta tööd, aitan temal intervjuusid teha. Ja siis lein, mina uhkelt seljatest, ütlesin, et niimoodi ma ei tee, ma tahan olla kaasautor. Ja ma olen andnud sellel tingimusel nõus tegema, tähendab, intervjuud kuuluvad meile mõlemile ja me loome pärast nende intervjuude alusel ühe ühise teksti inglise keeles. Eestikeelne tekst on olemas, kas inglisekeelne tekst on olemas? Tuleb inglisekeelne tekst on olemas, ei ole üldsegi mitte see tekst, tähendab inglisekeelne tekst on sügavalt teoreetiline tekst ja temas huvitutakse hoopis sellest, kuidas on vastupanukultuuri tingimustes võimalik Se generatsioonist generatsiooni, teatavate motiivide teatavate väärtushinnangute ülekandumine ja ka seda, kuidas mälestused Eesti Vabariigist hakkavad siiski nõukogude perioodil kustuma, kuidas nad 70.-te aastate põlvkonnas enam elavana meeles ei ole ja see tuleb ilmselt juhtivas Ameerika sotsioloog ajakirjas tähendab 30 lehekülge tekst on antud praegu toimetusel ära. Eesti kultuuripärandi hoidmine on olnud ka Eesti Rahva Muuseumi tegutsemiseesmärk ja seda juba 90 aastat. Juubeli eel külastas muuseumi Hedvig Lätt. Eesti Rahva muuseum tähistab järgmisel nädalal oma üheksakümnendat aastapäeva, milline on olnud Eesti Rahva muuseum läbi aegade. Teadusdirektor Art Leete? Ma arvan, Eesti Rahva muuseum selle aja jooksul muutunud üsna palju kui sajandi alguses toimus selline aktiivne esemete kogumine, paljud eesti kultuuritegelased tegid vabatahtlikku tööd Eesti Rahva muuseumi heaks ja see oli nagu mingi väike pudel võib-olla sellises rahvusliikumises mingi osa eeltööst Eesti riigi loomisel üldse siis sellistel rahulikumate aegadel stabiilsemate aegadel võib-olla muuseumile väga suurt tähelepanu ei pöörata Ki aga just siis pöördelised momendid, nagu siis just oli, seoses sain seal, kus siis Eesti riigi loomisega siis sõja ajal võib-olla jälle tõusis see järk eesti rahva seene varandus, pärimus jälle päevakorda ja siis muidugi laulva revolutsiooni ajal oli jälle selline väga suur selline huvi tõus ja, ja väga tähtsal kohal justkui oli Eesti ühiskonnas muuseum ja niimoodi ytlema ühiskonna tähtsam pidevalt muutma. Kui muuseum 1909. aastal loodi, siis kohe esimesel muuseumi juhatuse koosolekul otsustati, et on vaja ehitada muuseumi uus maja. Et kus kõike varandust hoida, aga noh, siiamaani on see maja ehitamata ja siis on kogu aeg tulnud rahuldada sellist ajutist elukohtadega asukohtadega ja siis see on olnud üks tohutu lendamine. Et võib-olla kuulsam asupaik oli Raadi mõis, kus muuseumi osas siis aastatel 1922 kuni 44 44.-st aastast kuni siiani põhiliselt siis on olnud Veski tänaval Tartus vana kohtuhoonekogud on mööda linna laiali. Milline on hetkel Eesti Rahva muuseum, tema mured, tema rõõmud? Eesti Rahva Muuseumi võlla üks viimase aja suuremaid rõõm on see, et kogu nõukogude aja läbi kiratsenud näitusetegevus on saanud Eesti ajal nüüd sellise suurema hoo ja ja suuremad võimalused, kui meil on ikkagi mingi näitusemaja olemas, kus püsinäitus on meil üleval ja saab ka ajutisi näitusi korraldada mitmes saalis ja see annab nagu muuseumi tegevusele siiski sellise tugeva mõtte, et see ei ole lihtsalt mingi kogumine ja siin nende asjade hoidmine vaid et meil on tekkinud võimalused ka kõike seal näidata, rahvale rahvaga, suhelda. Ma arvan, et see suhtlemine ei ole mitte ainult näitused, vaid korraldate siin väga palju huvitavaid seminare, tantsuõhtud teatrietendused ja nii edasi ja nii edasi. Üritused on paljuski seotud selliste rahvakalendri tähtpäevadega, on kahtlemata ka meie mõningate ruumide avardamine, siiski viimasel aastakümnel on meil võimaldanud ka teaduslikke üritusi rohkem korraldada igasuguseid seminare ja ka no meil aastakonverentsid toimuvad regulaarselt kõige suuremat probleemid hetkel. Meie kõige suurem mure on kahtlemata uue maja ehitamine, mis on meil ikka jätkuvalt päevakorras, käib nagu projekti ettevalmistamine, käib krundi ette valmistama aga noh, sellist asjaajamist ja, ja plaanimist ja sellist igasugust sebimist on sellega hästi palju ja see on selline võib-olla kõige suurem ühine selline muuseumbere mure. Kuidas tähistab Eesti Rahva muuseum oma üheksakümnendat sünniaastapäeva järgmisel nädalal? Järgmisel nädalal ja 14. aprillil on muuseumi sünnipäev siis meil toimub teaduslik konverents, mis toimub kaks päeva, 14. 15. aprillil rahvusvaheline konverents teemal maalinn. Ja peale siis selle teaduslikku konverentsi on meil veel 14 10. õhtul siis ka selline pidulikum tähistamine ette nähtud. Teie soovid oma Eesti Rahva muuseumirahvale sünnipäeva eel ja ka külastajad. Oma töötajatele ma soovin ikka sellist indu ja hoogu, et leida ikka pidevalt motivatsiooni jälle midagi uut teha, midagi huvitavat ja seda ka kogu rahvale pakkuda. Ja meie muuseumivõimaluste piires on Eesti rahvale, ma loodan, et järjest meie tegevus saab võib-olla tasapisi muudki rohkem tuntuks. Ja ma kutsun kõiki kahtlemata külastama meie muuseumi, sest siin toimub pidevalt huvitavaid ajutisi näitusi. Ja. Ma arvan, et neid kindlasti tasub külastada ja ja püsinäitust ka kindlasti, kui veel keegi näinud ei ole. Homme, 11. aprillil möödub 110 aastat kunstnik Jaan Grünbergi sünnist. Eile avati Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis tema loomepärandi näitus, enne avamist käis seda uudistamas Mari Tarand. Kersti, kallis, te olete valmis saanud siin Adamson-Ericu muuseumis Grünbergi näituse maalid ja monotüüpijat. Kunstniku 110.-ks sünniaastapäevaks on see näitus tehtud. Eesti publik muidugi tunneb seda kunstnikku, aga võib-olla vähem kui peaks, sest et tema kogu seepärastsõjaaegne elu möödus Rootsis. No ma arvan, et Eesti kunsti armastatuga Publik kahtlemata tunneb Jaan Grünbergi ja on ju temast olnud meil varemgi näitas, et isiknäitusi Tartu kunstimuuseumis, Eesti kunstimuuseumis ja ka meiega põhiekspositsioonis, nii palju, kui ta ta on, on Grünberg ikkagi esindatud olnud. Pigem on ehk viga selline üldisem meie sellise tõelise kunsti suure kunstimuuseumilt puudumine ja see selline Eesti kunstipubliku võimaluse pideva kontakti võimalus meie kunstipärand. Tiga Jaan Grünberg kali, Konrad Mäeõpilane ja Wiiralti sõber ja kaaslane teatud eluperioodidel, aga ta sai kunsti juurde suhteliselt küpses eas, mitte väga noorelt. Jaan Grünberg tõepoolest alustas selliseid sihipäraseid kunstiõpinguid 30 üheaastase noormehena. No põhjuseid on palju, võib-olla tema isa varajane surm katkestas haridustee ja pidi õppima ametit ning töötama. Ta töötas trüki ladulejana trükikojas, aga algselt muuseas 1000 908911 pöördus ta juba kunsti poole, õppides Christian proua stuudios. Ja sellest ajast pärinevad ka tema esimesed katsetused raamatuillustratsiooni raamatukujunduse alal. Vahepealsetel aastatel võttis Jaan Grünberg osa esimesest maailmasõjast oli vabatahtlikult vabadussõjas ning alles tõepoolest 1920. aastal niisiis 30 üheaastase noormehena aastaste kunstikooli Pallas Konrad Mäe ateljeesse kooli lõpetas ta 26. aastal Ado Vabbe ateljees ning oma lennuedukama õpetajana saadeti ta Pallase poolt stipendiaadina Pariisi end täiendama. Pariisi jääb Jaan Grünberg seitsmeks aastaks. Kahtlemata olid need aastad ääretult olulised tema loomelaadi kunstniku, mina väljakujunemisel. Ja üldse, kui Jaan Grünbergi loomingut vaadata, siis märkame, et Mandela laadi kujundamisel olulist mõju nii tema õpetaja Konrad Mäe sellisest ekspressiivsed värvikäsitluses kui kahtlemata selles pikaajalisest kokkupuutest prantsuse maalikultuuriga ja nii arenebki Jaan Turnbergist silmapaistev maastikumaalija ja üks omanäolisemaid hilisimpressionismi esindajaid eesti kunstis. 33.-st kuni 37. aastani elas Jaan Grünberg Tartus töötades aasta Pallases abi õppejõuks. 37. aastal pöördub Jaan Grünberg taas Pariisi, kui ilmselt tema vaimulaadile kõige sellisena sobivasse loome keskkonda. Varem viljeldud õlimaal asendub pea täielikult monotüüpiaga. See on tegelikult tehnikonisonianglinbergile kõige iseloomulikum. Jaan Grünberg on kahtlemata üks silmapaistvamaid monotüüpe esindajaid üldse eesti kunstis. Ta pidi sõja eel siiski Eestisse tagasi pöörduma, ta välismaalasena ei saanud nendes keerulistel aegadel niimoodi Pariisi jääda. Ja 39. aastal pöördus kõlberg tagasi Eestisse, sõjaperioodi veetis ta Eestist, aga juba 43.-st aastast. 44.-st aastast pärineb küllaltki vähe töid. Oma osa on siin kunstniku haigestumisel, mille tõttu kuni elu lõpuni jääb kunstnikku saatma. Nägemise häiritud. Sõja-aastatel muutub Jaan Grünbergi koloriit järk-järgult raskepärasemaks ja kohati suisa monocroomseks. 44. aastal siirdub kunstnik perekonnaga Rootsi pagulusse. Ja väga niisugune pärase lõiguna kunstniku sõjajärgsest loomingust tõusevad esile väiksemõõdulised väga värvierksad ja väga emotsionaalselt suure tundelaenguga nägemuslikud fantaasiamaastikud. Need on siis need, et mis on seal klaasvitriinis ja kas need on Rootsist nüüd siia toodud? Need pärinevad tema tütre ja sugulaste erakogudest Rootsist. Seal väga meeldib tõepoolest kunstniku tütar teil ka vaja on lubanud tulla näituse avamisele. Ja tema kaudu vist on teie kätesse sattunud ka üks helilint. See lind sattus meie kätte Alur treinantsi käest, kes on selle kunagi lindistanud Jaan Grünbergi ka sellise intervjuu. Ja, ja tõepoolest, me ootame väga põnevusega, millal me seda linti kuulata saaks. No ja see on praegu nii-öelda dešifreerimiseks helitehnikute käes, aga see kindlasti on teada, et seal peal on ka mälestusi, viiratist näiteks ja muud huvitavat. Näituste jutu jätkame Pärnust, Viktor Kaarnem, palun. Koos kevade tulekuga on elavnenud ka Pärnu kunstielu. Möödunud nädalal avati Pärnu uue kunsti muuseumis ehk Chaplini kunsti keskuses Paul Alliku akrüülmaalide näitus seisundid ja Siiri Sisaski maalituba. Olen tolerantne. Käesoleva nädala neljapäeval avati Pärnu uue kunsti muuseumis lisaks veel kolm uut näitust. Pärnu kunstipublikul on võimalus osa saada näitusest aasta loodusfoto 1998. Välja on pandud valik pilt see, mis osalesid samanimelisel konkursil, mille korraldasid Eestimaa looduse fond, ajakiri, Eesti loodus ja kirjastus. Eesti loodusfotonäituse avapiltideks oligi Margus Hendrikson, fotoseeria osoon, mis pälvis konkursil esikoha. Eestimaa looduse fondi esindaja Urmo Lehtveer loodusfotokonkurss toimus Eestis esimest korda, kas see tase oli kõrge, see on jätk need noorte loodusfotokonkursile, mis on toimunud kolm aastat, see oli nüüd esimest korda selline üldine konkurss, kus said osaleda kõik ja nii noored kui vanad ja c konkursi tase oli päris kõrge. Ja ma arvan, et põhjuseks oli see, et, et Eestimaal on jõudnud sinikaasaegne tehnika juba fotograafide käte ja kui eelmistel aastatel andis tunda see materjalide kasutamine, samuti vene fototehnika kasutamine, mis ei vasta enam kaasaja nõuetele, siis nüüd, sellel aastal, ma arvan, need tööd olid päris head. Kui palju töid laekus sellele konkursile? Konkursile laekus üle 3000 üksik fotoosad fotod, siis moodustasid seeriad viie pildiliselt seeriat, mida hinnati ja peaauhinnad antiagi siis seeriate eest. Samuti avati kunstnik Kati Kallase idamaised tuši maalid. Elu korea moodi. 1971. aastal sündinud kunstnik on õppinud Tallinna Kopli kunstikeskkoolis, lõpetanud Tallinna pedagoogikaülikooli kunstiõpetaja eriala ning kolm ja pool aastat õppinud Koreas souli, rahvusülikoolis, maalikunstis. Kunstnik Kati kallas, see on teie esimene isiknäitus, mis eristab pidamast kunsti Eesti omast, lääne kunstis on vajukes vari, oluline tavasid ja senine ruumi sügama magus ja perspektiiv siis idamaises on, joon on nagu selline a, teil on siin Pärnus välja pandud põhilised tušijoonistused, mis veel eksin siidimaal, mineraalsete looduslike värvidega tehtud väga pikalt selline töö, kus kasvatatakse õhukeste värvikihtide ja 80 100 korda tuleb kate. Vanasti kasutati seda foto asemel, mis tähendab, kui fotograaf, et veel ei olnud siis kuningatest kuningannale tehti selliseid portreesid ning mul on niisugune moodsam variant käesoleva aasta veebruaris kaitsesite magistrikraadi, mis oli sulle teemaks kihjustusi Stahlis ja oma maalide põhjal. Ühesõnaga mis on need motiivid, mis tõi piltidel on põhiline, ma elasin üle kolme aasta. Kas see siis ikka võõras skulptuuris hakkab silma igasuguseid omapäraseid jooni, mida kodus ei ole ja siis ma veetsin oma töödes need kõik paberile panna, et mis siis nagu on omapärane koreale turu alustan siin seening s seal süüakse palju tšillipipart, näiteks sisend pipromeetriks, pilte selja taga on meil religioonist. Koreas ei ole, ainult mitte budism, kristlus ja saamanism ja taoism, kõik nagu tundub, sihuke uskude paabel ja siis ma panin selle korea rahvariides neiud testima, et mida ta siis usub, see jääb vaataja otsustada või tema enda koreasse. Mis ajendas minema kunsti õppima just sinna, mind on alati huvitanud Aasia ja siit kaugelt tundub selline eksootiline, eks mul oli huvi, tähendab, et kuidas ta ikka tegelikult välja näeb ja kuidas kunst on ikka väga teistmoodi teistel filosoofilistel alustel, et alguses, kui ma alustasin oma kunstiõpinguid, siis maksin ikka täitsa rahast ja B-st peale, sest kõik on ikka pea peal pööratud tegelikult lääne kunstiga võrreldes. Eurooplane, kas neid pilte vaadates sealsed kunstnikud, kuidas nemad suhtusid nendesse piltidesse? Nad muigasin, sest ma niuksed olustikulised korea elu teemadel pildikesed, et nad arvasid nihukesed humoorikad, jah, me oleme nagu meeldisid. Olustikulised Nendel piltidel on põhiline, nemad näiteks ei kujuta inimeste mingeid ilmeid, mul on siin naeravad turutädid ja vot sellistesse neil ei ole tavaliselt siukse tuima, tõsise näoga, et noh, inimese iseloom. Ma ei, ei kujutaks niimoodi. Ma arvan, et see traditsioon alguses ma õppisin ja siin Eestis, eks lääne kultuur on mul siin nagu vundamendi nähe, siis hakkas ehitama seal koreas peale siis segamini kaks skulptuurid, mul pakub alati huvi see inimene kui selline iga inimene on erinev ja tal on ikka tujud ja näod ja elu esinemisel ma tahtsin nagu elusat inimest, et mulle nagu ei meeldi, kui inimene on tuim pilli, te olete, võib ükstapuha, kes seal olla, eks, et nagu ei tunne äragi. Kui tal mingisugune mingi emotsioon tekib vaatajal, siis oleks tore. Kolmandaks, näituseks, mis neljapäeval avati, oli kevad Marcostabiga, kus on eksponeeritud kostabi maalid, plakatite kunstiraamatud Marcostabi. Näitus jääb avatuks teise maini, mil toimub oksjon. Lisaks kostabi töödele lähevad müüki ka Siiri Sisaski maalid. Kogu oksjoni tulu läheb aga maakoolidele klasside valgustuse soetamiseks. Järgnevalt on kultuurikaja mikrofoni ees Toomas rauda. Olen oma haritud sõpradega nii mõnigi kord hädas, sest enamus neist pole lugenud marssel Pruusti minu lemmikkirjanikku ja ma tean seda ega algatagi tavaliselt sellel teemal vestlust. Kuid see on sama hea kui üritada mitte rääkida heast muusikast. Tahes-tahtmata avastad, et sõna on juba suust välja lennanud, vaatad kohmetunud sõbrale otsa ja proovid leida uut jutuotsa, kuid siis saad aru, et temaga on aru saanud et seekord pole teil enam millestki rääkida. Ja et kõige parem on vaikides lahku minna. Eile pakkus virtuaalne reaalsus internet, mida olen harjunud seostama surmaga mulle välja märksõna marssel Pruuskal ühe kirjutise, mis valmistas mulle palju rõõmu. Ja mulle tundub, et ma pean oma rõõmu ka teistega jagama. See kirjutis kandis pealkirja marssel purusti tugigrupp. Kuivõrd kirjutaja nime kuskilt leida polnud, siis ütlen oma jutus tema kohta lihtsalt ka. Ka kirjutas, et elab San Franciscos ühes kahekorruselises majas koos oma kuue sõbra ja lõppematu rodu kenade külalistega, kellega nad oma korteri neljateistkümned tuba jagavad. Ükskord olevat ka ühe oma sõbra käest küsinud, mida too endale sünnipäevaks saada tahaks. Sõber mõtles ja ütles. Taanetsa minuga koos purusti loeksid olen mitu korda alustanud, kuid kui kaugele pole jõudnud ja oleks tarvis, et keegi mind aitaks. Mõeldud, tehtud niisiis moodustati kiprusti toetusgrupp, mille eesmärgiks oli ühendada kõiki neid, kes purusti lugemisega üksipäini hakkama polnud saanud. Kõigepealt saadeti teada, on San Franciscos asuvale kakofoonia ühingule. Kakofoonia ühing. Nagu ma teada sain, koondab enda ümber inimesi kellel vajadust ja kalduvusi ükskõik millisteks sedasorti ühisettevõtmisteks. Ja nii kuulutatigi kakofoonia ühingu ajalehes välja. Kokkusaamise kuupäev. Esimesele seansile, mis oli ühtlasi ka sõbra sünnipäev, ilmus kaheksa inimest, kes soovisid koos hakkama saada sellega, millega üksipäini hakkama poldud saadud. Kui lugeda päevas 10 lehekülge, siis peaks prusti põhiteosega kaotatud ajad 11 kuu jooksul ka toime tulema. Nii oli välja arvutatud ja kokku oli lepitud ka selles, et lugema hakatakse 1982. aasta vintičimbuki väljaandest. See hõlbustas kõigil ühist jälgimist. Kohal oli ka lihtsalt uudishimulikke, kes olid tulnud selleks, et jälgida, kuidas mõjub 3500 leheküljeline monstrum mis üldiselt. Lõpuks selgus, et on üsna inimsõbralik, kuidas monstrum mõjub inimkäitumisele. Ja ühel neist pealtvaatajatest paluti oma tähelepanekud kirja panna ja need tähelepanekud olid siis sellised. Esiteks lugemine osutus täiesti võimalikuks, vähe sellest, seda ka nauditav. Teiseks lugemine mõjus nagu marihuaana. Kõigepealt muutus inimeste kõne. Ja tavapäraste lühilausetega ei rääkinud juba pärast esimest lugemist seanssi enam keegi telefonikõnedele vastati lausetega, mis kirjutatud kujul oleksid sisaldanud sadu semikoolonid ja sulge ning kulgenud üle mitme lehekülje. Paljud hakkasid selle peale kõnelejate vaimse tervise vastu huvi tundma, kuid rohkem oli neid, kes helistasid, lootes midagi huvitavat teada saada. Kolmandaks raamat lausa neelas lugejaid. Tavapärase tervituse asemel hakati üksteiselt küsima, kui kaugel oled, kas õhtuseks vannide juures on juba läbi. Neljandaks ja nagu iga hea raamatu puhul hakati lõpu poole selle üle hirmu tundma, draamat ära lõppeb. Et kui palju on veel jäänud, kas tõesti ainult 100 lehekülge veel? Teisest küljest jälle kuulunuks? Viimaste lehekülgede läbi ei ole eriline au, sellele aga leiti lahendus, viimane leheküljed rebiti lihtsalt välja. Täheldati ka seda, et lugemise käigus kadus aukartus raamatu kui sellise vastu. Kuivõrd eksemplare noppis, siis rebiti raamat vajaduse korral tükkideks janti puuduolevad tükid neile, kes neid tükke parasjagu lugema pidid. Viiendaks. Eksperiment kestis ligikaudu aasta, mõned loobusid, kuid nende asemele tulid teised, nii et osavõtjate arv jäi kokkuvõttes konstantseks. Neid oli kokku kaheksa. Tollegaa kirjutis lõpeb nii. Pärast lugemist olen seda usku, et mul on nüüd olemas kood, inimsüdame lahti muukimiseks ja ma ei tunne enam elu ees hirmu ja kõik, mis minuga ka ei juhtuks. Mul on selle kohta alati varuks naer. Ka minul oli pärast ka kirjutise lugemist hea meel, ma küll aiman, mis mul selle peale öeldakse. Ah, lasid ennast haneks tõmmata, sinuga tehti lihtsalt pulli. Ega mul midagi vastu vaielda polegi, sest nii võib ju tõesti olla. Aga mulle meeldib ja on eluaja meeldinud, uskuda asju, mida kas pole või mis on võib-olla. Ning selle teadmisega, et keegi sel viisil marssel Pruustion lugenud tegelikult küll ka elanud on mul julgem ja kindel edasi olla. Noortele suunatud kultuuriüritus sai alguse sel nädalal Tallinnas. Pille-Riin Purje räägib lähemalt. Esmaspäevast reedeni toimus Mustamäel noorte festival, vägivallata nooruskorraldajad, VAT teater, Mustamäe koolid, Mustamäe linnaosa valitsus, Saksa kultuuriinstituut, Goethe Instituut. Festivali raames näidati mitmeid noorsoolavastusi. VAT teatri laste riskiretke. Esitati ka lühendatud variant Ida-Virumaa keeleõppeprojektist, kes ma olen? Ida-Virumaal elavad Vene, Ukraina, Valgevene, Poola-Leedu juurtega noored kõnelesid enda Eestisse jõudmisest oma vanemate ja vanavanemate elulugude kaudu. Selle teatraliseeritud keeleõppe projekti viis läbi Viljandi kultuurikolledži huvijuhtimise kateedri teine lend Merle karusoo juhendamisel ja mittetulundusühing Eesti kaaritas. Esietendus oli märtsis jõhvis. Üks kõnekamaid hetki selles, eht karu soolikus eluloolavastuses oli noortekatse lahti seletada luuletuse Meil aiaäärne tänavas mõtet. Festivalil mängis ka Saksamaa teater Landes püüne kruusal lavastust, lindu tahab sõita pronksi. Köitev ja uudne ettevõtmine oli neljapäeval reedel toimunud Sotsiaalteater. Foorum esimene ja teine juhendajad olid Soomest jooni Biecari ja mikker ellunud. Elulisi situatsioone mängisid laval Mustamäe kooli õpilased. Jokkeri tähtis roll, kes hoiab kontakti lava ja saali vahel, oli Birgit Liilentalil. Neljapäevase foorumi kaks situatsiooni nägid välja nii. Kuueteistaastane poiss on kutsunud külla tüdruku poisi ema tuleb ootamatult koju ja viskab plika välja. Ja teine lugu, kaks kõva kutti kooliraadiost võtavad kampa proovile kolmanda poisi Toomase joovad koos koolimajas jäävad direktorile vahele enne järgmist hommikut, need kaks kanget peksavad Toomase läbi ja tagatipuks viskab direktor Toomase koolist välja. Kui minietendused olid publikule ette mängitud, algas kõige põnevam osa. Saalist esitati osalistele küsimusi. Nad vastasid oma rollist lähtudes ja pidid rääkima siiralt, mitte nagu kohtu ees või psühholoogi juures, vaid otsekui endamisi ennast avastades, rõhutas jokker mängureegleid. Ka publikul on seeläbi võimalus avastada oma hoiakuid ja suhtumisi. Psühhoteraapiline efekt on taolisel sotsiaalteatril kindlasti meeldivalt üllatas koolinoorte avatud aktiivsus oli tunded, probleemid neid puudutasid. Kuuleme ka väikest mulje kildu. Vahetult pärast neljapäevast foorumit. Ma olen veiko plaan, ma õpin Tallinna pedagoog koolis teisel kursusel eesti keelt ja kirjandust TEMA õpin ka ülikoolis sotsiaalkoolis disainer, kas on juba teada mingeid ootusi selles foorumteatrit, tähendab, ma lugesin sellest küll ma põhimõtteliselt teadsin seda süsteemi, ma isegi mõtlesin seda, et rahvastavalt vähem kaasa, aga aktiivselt avaldati oma arvamust ja Georgina. Hästi huvitav on jälgida niimoodi, mida noored arvavad, kui nad vaatavad selles küsimuses, mis nad esitasid, näitasite tegelikult seda, et kuidas nad suhtuvad või kuidas nagu noored aru sain nendest situatsioonidest minu arust see kasutegur peitub kõige rohkem selles ei osalenud nendele institutsioone, tuleb ikka, et need on nagu põlvkondadevaheline konflikt, millest juba meil Tammsaare väga aktiivselt oma teostes rääkisin, ma usun, et need on siuksed, igihaljad teemad, mis jäävad lihtsalt et lihtsalt erinevad põlvkonnad ei saa üksteisest, arvatakse, situatsioon on tuttav. Et lihtsalt nagu mõtestada enda jaoks see võib-olla kui on nagu mõtestatud, et siis nagu oskab nagu vältida seda või oskab sellest probleemist paremini välja tulla, et mitte niimoodi jääda nagu kuidagi nurka istuma ja haletsema ennast, vaid et ta teab seda situatsiooni lauset ei ole ainukene, et on ka teisi, kellel on niisugune asi juhtunud, et on lahendus kindlasti sellest olukorrast välja. Minagi Kristi lõoke 30 teises keskkoolis. Ma olen osa võtnud küll igasugust etendust põhikooli, aga see foorumi teater oli ennem sellest mingeid teadmisi ka või, ja nad käisid meil koolis. Ma meie klassiga tegid ka, ma olin seda ennem nagu läbi ei, ma olen seda teinud, noh nii palju lõpuniga täitsa läbi läinud sellele jälile. Ja mida see annab või mis selle puhul peale see on sihuke huvitav selles suhteliselt ise nagu gaasides oma arvamusi avaldada saad nagu noh see nagu asjal nagu tavaline tavaelust võetud ka need situatsioonid, et selles suhtes on nagu noortele arvatavasti nagu kuidas nüüd öelda nagu südame lähetsemini. Järgmine helilõik viib meid Anne Parksepa vahendusel nukuteatrisse, kus homme esietendus. Oh üllatust, oh üllatust, nukuteatris uuslavastus lavale tulemas, lavastajaks Eevald Hermaküla. Siin nukuteatris ikka oma iseärasused on ja natuke on see. Mäng ikka teistmoodi küll, aga noh teisest küljest jälle üks teater köik. Pealkiri kohtuasi number null. Ja ta ongi vahtu lugu, tähendab siin peale mõningasi sekeldusi, selgub, et tegemist on kohtuga ja siis kohtule on laekunud Kaksagi. Nad süüdistavad teineteist kõikvõimalikes lihtsamatuse keerulisemates asjades ja siis kohus, nagu ikka kohtunik ja veel lisaks tavalisele meil ka vandekohtunikud, mis ei ole meie vabariigikohtupraktikas tavaline. Aga paljudes muudes maailma osades küll ja siis noh, nagu ikka vandekohtunikud, siis valitakse saalist. Vaat siis langetavad lõpliku ja edasikaebamisele minema. Otsus on see ikka lastelugu, ta ikka peaks olema küll, me oleme siin proovides kutsunud omale abilisi ja on siin käinud esimesest klassist ja teisest ja neljandast ja nad võtavad osa küll. See on ka teie enda hingest ja peast sündinud lugu. Ja ajalugu mõlkus mul ammu meeles ja selle algimpulss ütleme ühest niisugusest lasteraamatus, mis nagu väga pikaks ajaks meelde jäi ja siis hakkas nagu see lugu iseenesest ja natukene kaasaedatas arenema, kuni siis jõudis niisukese lavalise vormini. Mida sellest lavastusest veel võiks öelda, neile, kes vaatama tulevad? Võib-olla päris väikestele on igav, ma mõtlen kuskil kahe kolme aastastele ja aga ma olen täiesti kindel, et, et viieaastane inimene, kui ta huvi tunneb, saab asjast kõik aru ja saab nagu osaleda etenduses nii edasi ja nii edasi ja siis noh, eks nende lihtsate asjade taga, millest me siin loos räägime, meie arvates on niisugused ikka väga tõsised asjad või, või õigemini, kui nüüd teoreetiliseks minna, siis kokkuvõttes ikkagi jutt käib ei rohkemast ega vähemast, kui looduslikus tasakaalus, tähendab millal ma mõtlen seda, et lihtsalt inimene ülbitseb siin maailmas praegu ilmaasjata ja teiste vendade arvel lindude loomade arv veel ja hull on see ja ausalt öelda asja juures, et teise olukord läheb paremaks, vaid järjest hullemaks ja see on tõesti murettekitav. Üks murettekitav asi oli, minu meelest on veel see, et ausalt öelda, et ta ei ületa enam nii-öelda uudistekünnist. Kõik mis puutub elukaitsesse vale, oleks vist öelda, et keskkonnakaitse siis on ikka elu kaitsmine maa peal ja inimesed on nagu seal korra ära koolnud ja vastu võtnud ja loomulikult tehakse tänuväärset tööd mitmes liinis, aga aga ega see nüüd ei korva küll seda hävitustööd, mis inimene korda saadab. Nüüd ma läksin hirmus tõsimeelseks, ega me nüüd nii traagilised ja looduskaitselised ja teaduslikud oma etenduses ei ole, aga seal taga maanteel see kuskil meie arvates luurab küll. Lapsele saagi mõningaid maailma asju seletada just läbi kunstikeele läbi kirjanduse. Ja eks nad on mõlemad vajalikud, tähendab nii-öelda nii-öelda teaduslik lähenemine või otse lähenemine ja ka ümber nurga või poeetiline või kujundlik lähenemine ja heal juhul nad tõesti täiendavad teineteist ja ilmselt on asju, mida saab rääkida ainult nii-öelda läbi kunstiprisma, milline see kunstiala parajasti ka ei oleks talle, mis te ei saa üldse teises keeles rääkida, ainult selles keeles. Nii et tulge kõik teatrisse ja kes mängivad? Mängivad siis Liivika Still dinaatilise Kristi Aule Riho Rosberg ja Meelis sekk riietes kunstnik on Rosita raud ja muusikaline kujundus on siis Margus Jürisson Est. Saate viimasteks minutiteks loovutan mikrofoni Ivalo Randalu muusikaürituste kommentaariks. Jätkuvad klavessiinipäevad kell 19 annab kontserdi popanasperen Amsterdamis Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis. Hetkel viib Estonias läbi oma meistriklassi ka dieensu, keda tutvustasime samuti möödunud korral kell 18, samas aga Estonias toimuvadki kõik päevade ülejäänud tänased ja homsed üritused. Mängib Marju riisika. Kõlavad nii gravikord, klavessiin kui positiivorel, kõik on originaalpillid või nende täpset koop pead. 90.-te keskelt on riisi kompi nimi juba hästi tundma tänu aktiivsele tegutsemisele ansambli linnamuusikud, laulja ja instrumentalistina samuti kontserdite korraldaja ja omala tegusa publitsistina. Tema põhihuviks on Itaalias 16. seitsmeteistkümnenda sajandi klahvpilli reper duaar. Seda on ta tudeerinud ka Itaalias ja on sealgi Itaalias trendile kontsert. Ta andnud. Lõviosa tänasest programmisti hõlmavad Giovanni Gabrieli, Meroola kavatsiooni, Andrea Gabrieli ja teised. Kuid esindatud on ka mitmed inglased eesotsas tõulandiga. Kaks tundi hiljem kell 20 alustab Pariislane Beer Altai õhtu täidavad Bachi kuulsad, kuid mitte just sageli mängitavad Goldbergi variatsioonid. Tegelikult on see nimetus täpselt sama meelevaldne, juhuslik, nagu Brandenburgi kontserdid tegi puhul. Ise nimetas Bach seda aariaks erisuguste variatsioonidega ja ilmus see 1741 42 kogumikus Gaviria punk. Toona oli hilisem klavessiinivirtuoos Johan Kotli, Kolk Berk alles kolmeteistkümnene ja mängis, kui üldse mängis neid hoopis hiljem. Sisuliselt võib öelda, kuulub see teos kunsti ja teaduse piirimaile, kus teemas peituvad võimalused on polüfoonia tehnikas arendatud maksimaalse ammendatuseni. Teemaks on suursugune Sarabanud variatsioone on aga täiesti tõesti aukartust äratav. 30 beer Antai üheks õpetajaks on olnud oma ala suurkujusid meilgi imetletud Gustav Leonhard, samuti Artur kaastähelepanu on noor prantslane äratanud eeskätt inglise stsenaristide Domenico Scarlatti noore Mozarti ning Bachi kontserdile esituste ja plaadistustega. Viimaste hulgas said just Goldbergi variatsioonid 1994. aastal ajakirja Cramofone aastaauhinna. Homme kell 10 on Estonias Pierre Altai meistriklass, siis sõidavad kõik 15 kroonise piletiga. Homme kell 19 lõpetatakse klavessiinipäevad kontserdiga, kus klavessiini resinevad popanas perena Yucadjeensu Imbi Tarum, Ene Nael ning plokkflööti Petra ameenov ja barokkviiulil tri Tapio Matson mõlemad Soomest. Kaastegev Corelli Consort. Kavas Johann Ludwig Kreps 18. sajand kontserdiga kahele klavessiin yle Georg mufat. Seitsmeteistkümnes sajand passa Kaljaga, Johann Gottfried münt, seal 18-st sääs kontserdiga number viis, nukatienzo sündinud 1948 palaga veto ning Bachi Brandenburgi kontsert number viis ja millisele üritusele rääkida, sest ega ei lähe. Varuge aega, sest välja on pandud mitu toredat näit just nii pildis kui originaalis, mõistagi klaversiinidest. Pühapäev on eestlasega üldse tihe. Kell 17 oleb võrust Tallinna poistekoor, kell 16 musitseerivad Vanemuises sopran Katre Kõiva, organist Urmas Taniloo. Tallinnas juba esinenud. Kavas nagu nüüdki ka Kuretski ja samuti kell 16 mängib Purtses Lauri väinmaa sama kavaga, kus kõlavad veethovelfissi sönberklist ja Sisask astub Väima Estonias üles teisipäeval kell 19. Neljapäevasel sümfooniakontserdil esineb ERSO ees Olari Elts, kes lõpuks jõudnud ka nii-öelda akadeemilise kava tegemiseni. Mängitakse internetti metamorfoos, Weberi teemale, Richard Straussi poeemi suuline selginemine, Weberi avamäng ooperile Nõidkütt ja raamina taas intemiti nimelt leinamuusikat. Tšellosolist shoussis on Henry-David Varema. Ja veel. Reedel kell 18 mängib Värskast Peterson kitarri heliloojate nagu pead. Solla kõrval kõlab ka Bach. Ning reedel kell 18 30 laulab Pärnu Agape keskuses ramm kava Hispaania värvid. Dirigeerib Barcelona raadio televisiooni koori dirigent Hoseb Brazz. Estoniasse jõutakse sama hispaania klassika Ibeeria, Kataloonia, baski, Andaluusia, Ast tuurja ja Galiitsia rahvalauludega järgmise pühapäeva, 18. aprilli õhtul. See oleks aga sissejuhatuseks juba järgmisesse nädalasse, millest räägime kultuurikajas. Järgmisel laupäeval. Kultuuriga ja teemad on sedapuhku ammendatud kuulmiseni järgmisel laupäeval ütlevad ka tänase saate kokkupanijad Külliki Valdma ja Piret Pääsuke.