Alguseks võiks küsida mõistatuse sõnadega, et hall härg läheb näidates mäele, pole kõhus kõrrekeste maos marja, Varekest mõista, mõista, mis on. Kui me neid Tõsiselt mõistatama hakkan, siis ma mõistetan muidugi ära, et jutt on torupillist. Noaga titt nutab mäel 10 meest, kirjutavad. Küllap temagi, see 10 sõrmega mängitav piiksu jaole. Noh, ja küsime veel, et üks hani karjub kahte häält Ikka seesama muusikariista torupilli see on ju koos kaks roopilli üks, millega mängitakse viisi ja teine, mis siis passi kaasa joriseb. Noh, meie torupillidel on tavaliselt olnud üks bassitoru, aga vahel on ka kaks olnud, aga alustada tuleks hoopis sellest roobilist, millel viisi mängitakse, väike pilliroojupp või siis rukkikõrrest tehtud pillike, millele terava noaga keeleke sisse lõigatakse. Hanesulest, muide võid teha seda mänguaugud peale ja ongi niinimetatud roopill valmis ennelastika poistel roopillimäng selgeks õppida ja siis lubati alles torupill kätte. Nüüd sellest lihtsast roobildist ongi arenenud juba palju keerulisem pill, mis koosneb mitmest osast. Ja see on nüüd eesti keeles nimetatud torupilliks, aga teised rahvad nimetavad seda teisiti näiteks äkki pillianud soomlastel kotipill. Selline nimetus ongi sellest, et pilli põhiosa moodustab suur nahast kott, kuhu saab õhku sisse puhuda. Ja selle abil pannakse kaks isegi kolm toru hüüdma. Üks on see sõrmiline, millel saab viisi mängida ja kaasa joriseb siis oktav klint madalamalt. Üks kaks passi taru. Neid võrdleme roopilli ja torupilli meloodia häält, siis torupilli on õhusurve kogu aeg keele pääl ja sellega ka see Viisi keel mängib kogu aeg, Robil saab pausi teha ja vahepeal hingata ja kastakaatos mängida. Torupill seda ei. Mõelda ja see ongi üks torupillimuusika omapärasemaid jooni, niisugune voolavus. Ja joru, ütleme, vene keeles on hea väljend valeenit olemas, midagi pikalt venitada või arutada, et just sellest torupillivoolavast muusikast tekkinud, kui vana nüüd torupill Eestimaal on, selle kohta on mitmeid arvamusi olemas. Aga vähemalt saame väita, et 16. sajandil oli ta meil täiesti olemas ja küllaltki tuntud muusikariist. Näiteks Balthasar Lõssov oma Liivimaa kroonikas kirjutab. Kirjeldades Pirita kloostri juures toimuvat püha ja ka mujalgi. Et talupojad oma naiste tüdrukute ja sulastega laupäeval, enne seda mõnegi penikoorma tagant suurtes hulkades pärale tulid, hakkasid nad kohe lakkuma ja Brassima oma suurte torupillidega mida õhtu ajal pea enam kui penikoormamaa peale kuulda oli, omale lõpu tegema. See on nüüd 16-st sajand ka koluvere lossi piirajad, eesti talupojad, kes olid endale kuninga valinud 1560. aastal, olid kah sõitnud seal, nii et torupillimees ees ja kuningad järel. Nii et võib arvata, et kuskil 14. 15. sajandil koos sakslastega tuli see pill meie maale võib-olla isegi varem Saksamaalt oli juba tuntud ka 13. sajandil. Ja oma tüübilt tundub olevatki niisugune Kesk-Euroopa torupill meil. Saksamaa idaosades kui ka Poolast, Rootsist siis Valgevenest ja Rumeeniast ja moldaavlased torupill on täpselt samasugune. Ja isegi Volgamaadele läheb välja. Teine on niinimetatud läänetüüp, mis on praegu šoti torupilli nime all eriti tuntud seal sõrmilise keel on samasugune nagu meilgi, aga siis passitorul on juba oboe keel. Siis ta näeb niisukese hoopis teise tämbriga. On ju veel näiteks maride torupill, kus seda meie mõistes bassitoru nagu ei olegi. No seal on ikkagi bordoon olemas, seal on viisi Roopill ühendatud teise samasuguse roopilliga, mis sama Pikaga nad on isegi kokku seoted või liimitud kokku ja tal on seal üks-kaks mänguauku peals mängu ajal vahetevahel kas siis kasutatakse või ta on pidevalt lahti ja kogu aeg see üks toon ikkagi joriseb kaasa. Ja samal põhimõttel on näiteks ka gruusia, kuidas Trieri torupill tehtud, see on niisugune idapoolne tüüp, näiteks Iraanis, Indias ka neid niisuguseid ilmselt sealt kandistanginud Marilaste maale jõudnud. Aga mis meid mingil määral maridega ühendab, see on torupilli tuulekott, mis on tehtud marideljo seapõiest või mõne suurema looma põhjest. Ka meil on teada, et Eestis ja siin ka ingerimaal on niisuguseid Toropile kunagi olnud. Et isegi bassitoru ei olnud, oli ainult üks sõrmile. Millest torupill valmistatakse? No kõige suurem probleem on ilmselt see hea tuulekoti saamine ja vanasti eelistati teha hülgemaast, sest hülgemaa nahk olevat, et hästi vastu pidanud. Aga kui seda ei olnud, siis võis ka mõne härja või lehma maas teha, siis kitsenahast või koeranahast tehtud isegi karv ka väljapoole oli niisugune karvane pill oli. Ja Mulgimaalt on isegi üks teade, et mida valjemini koer ulus, kui teda poodi etapp panid torupillikoti tegemiseks, seda parem sai torupill. Kullamaal räägitakse nisukest lugu, kuidas Sassi-Jaani talu karjapoiss oli tahtnud endale torupilli teha, sellesama Sassi-Jaani talu, mis on nüüd vabaõhumuuseumis esimene talu vasakut kätt ja kus leigareid tantsivad. Niisiis oli sealt karjapoiss tahtnud endale torupilli teha, oli saanud ühe koera nahaga kätte, aga siis ta oli kuulnud, et seda koera nahka tuleb kalja sees parkida ja ta oli siis selle pannud ka perekalja asjasse. Kali läinud iga päevaga ikka viletsamaks ja viletsamaks, lõpuks peremees otsustanud, et peab vaatama, et mis seal sees on, et et kali nii viletsaks läinud karjapoiss oli sealjuures ja kui peremees parajasti hakkas küünlaga vaatama põhjast, et mis seal on, siis ta oli ruttu küünla ära kustutanud ja oma koera naha sealt välja tõmmanud ja minema jooksnud. Noh, meil on teada, et isegi ühest saabast on keegi Tallinna mees teinud Torupillikoti. Noh, siin oli palju vaenlasi, hiired näiteks, kes sõid selle koti ära või mitmesugused muud putukad ja seejärel tuli valmis treida torud, mis pilli sisse käisid, napp Se puhumispulk, seal oli nahast klappees mis õhku kinni hoidis. Siis piipar tuli valmis teha, millel viisi mängiti, sõrmeaugud peale lõigata, kõik need välja mõõta, seal oli ka veel üks lisa auk külje pealt viltu, sisse lõigatud või põletatud mille abil sai pilli natukene häälestada, torgati vitsaraag sisse. Ja siis pikk bassitoru, mis kogu aeg kaasa üürgas, nii et oligi siis pill valmis. Ega see nii lihtne ei ole, see on üsna hulka detaile ja need oskuslikult kokku ühendada, selleks peab ikka rohkem juba meistrikätt olema, kui lihtsa pajupilli tegemiseks. Loomulikult, siin tuli mitmeid oskusi kasutada. Ja puutööoskus ka pidi olema, muusikat pidi kah tundma kuigivõrd seda pilli. Kas häälestaja tegi? Ja üks keeruline asi räägitakse, olevat nende pilkude tegemine, nende keelekeste lõikamine, mis häält tegid, mis siis pilliroolülist või hanesulest lõigati. Kesk-Euroopas on olnud ka vasaku käe külge seotavad, kinnitatava lõõtsaga torupille olnud ja siis torupillimees ise seal kaasa laulda. Vot niisugust pilli võib praegu meil Torupilli ansamblis näha, Ants Tauli käes. Koigi k tavalise ilma lõõtsata torupilliga saab natukene aega kaasa laulda. Ilmselt nii ta pillimehed ongi teinud, vahel on, meil on ju teada üsna palju vokaalseid torupillimänguimitatsioon ja võib arvata, et pillimehed mängisid ja võib olla Genelasid seda laulu ka sinna oma mängu peale. Nii palju kui õhku jätkus. Ja seda õhutagavarapillimehed on kasutanud ka oma mängu ilmestamiseks. Näiteks on teada, et küünarnukiga on ootamatult nii vajutatud õhukotile siis pill tegi niisuguse ootamatult kääksatusi, mängu ajal pidi nalja tegema, siis on ühe üks teade tunniski kepiga löödud, vastub torupilli kotti, et siis tekkisid samasugused helid. Räägitakse näiteks tuntud torupilliuss olevat ka niisugune mees olnud omaaegsetel muusikamuuseumi ringreisidel olevat ta nii esinenud, et mänguajalise tantsis ka veel näitas seal küll baptistide tantsu ja hambavalu tantse ja kõik oli siis iseka jalgadega kaasa teinud. Nii et vanaaegne torupillimees võis ühtaegu olla ka omamoodi tantsumees. Ja ongi teada, näiteks mõningaid meie vanimaid tantse on torupillimees juhtinud näiteks aastal 1905 tõsi küll juba Peterburi kubermangus miilitsa asunduses, aga seal elasid meie Kuusalu ranna inimesed. Seal veel tantsiti, nõndanimetatud sabatants või voortantsu, nii et torupillimees sammus ees ja tantsijat haka järele. Ja Läänemaal isegi öeldi nii, et torupillimees läheb eeli põrgu ja tantsijat haka järele. Küllap siis vana tantsu kirjeldas, oli niimoodi. Kui kaugele me üldse võime minna oma dokumenteeritud torupilli mängijaid meenutades? Kahjuks me 19.-st sajandist kaugemale minna ei saa. Kui nimesid silmas pidada. Muusikamuuseumi ringreisidel sai neid kafala grafeeritud ja heliplaadile salvestatud näiteks Muhu pillimees Andres Mets, Niitri ränga taat, nagu teda nimetati, suri 32. aastal siis Jakob Gilstram Kolgaleesilt. Muide, tema Rädi tantsuviisi järgi tantsitakse praegu meie tantsupidudele radi tantsu ja vana rannatantsija. Jaan Piht Mustjalast, samuti selle sajandi alguskümnenditel tegutsenud pillimees. Näiteks tema suure Tõllu labajala järgi tantsivad leigareid praeguma kolonntantsu ja see on ka meie ühel vabariiklikul tantsupeol olnud c5 ja Juhan maaker. Või torupilli juss tuntud Hiiumaa pillimees. Ja tema lapselaps Aleksandr maaker oligi praktiliselt meil viimane ehtne torupillimängija Hiiumaal. Torupilli taassünd seal omamoodi ainulaadne nähtus, kui meie. Rahvamuusikaharrastus silmas pidada üle terve nõukogude liidu. Äkki aastal 1970 tuli tantsupeotegijatel pähe idee taaselustada torupillimäng. Ja seda tehtigi, oli ainuke mees veel, kes seda traditsiooni manilist mängu valdas, Olev Roomet akadeemilisest meeskoorist, kes sai seda mängumaneeri edasi anda. Ja nüüd sai Voldemar südaga kahasse tehtud 25 torupillilehte raadiosse kuulutus pandud ja kahekuine kursus läbi tehtud ja nõnda oligi meie torupillimäng elustatud. Juba võime arengust. Keda, kui need esimesed pillid olid tehtud vanade pillide eeskujul siis praegu on juba mitmeid meistreid Voldemar süda siis Johannes Taul koos poja Ants Tauliga, Alfred normik, kes on üht või teistmoodi Torupilli täiustanud. Selsamal 70. aastal nägi ka Ants Taul esimest korda tervet torupilli ja ta ütles. Oot, mul on kodus mõned vanad torupillitorud, ma teen endale ka. No tema on isegi mitmesuguseid toru biljonit teinud juba ja meil on nüüd torupilliansamblid Eestis olemas. Torupilli nimelises ansamblis Valga KEKi alla kuuluvas kollektiivis on vist üle 10 mängija. Siis meie, Kurgja talurahvamuuseumi ansamblil Linnutaja on ka ikka mitu torupillimängijat naist küll olemas ja siin-seal praegu üle Eesti ikka oma paarkümmend mängijat kokku saame, torupill kõlab ja seda inimesed võivad näha ja kuulata, kahju, et torupill ei ole veel nii-öelda tantsu pilli ausse tõstetud. Seni on vist torupilli järgi tantsinud ainult leigareid ja leigayus, aga võiks proovida rohkem. No selleks, et torupilli järgi tantsida, peab torupillimängija oskama juba ka Prütmiseerida seda oma muusikat ja see ei ole nii lihtne. Selle pika jorisevadoni puhul. Ta lihtne ei ole ju siin pead nii pillimees osav olema kui ka tantsijad peavad oskama torupillimuusikat kuulata ja ka seda tunnetada. Kuulsin kunagi Riias Kuramaal omal ajal salvestatud torupillimängu, mis oli tehtud koos tantsijatega ja siis jäi niisugune mulje, et tantsijad dikteerisid seda rütmitorupillimängijale. Torupill oli nagu mingisugune fooni muusikategija nendele kosti saba üks tugev niisugune trumpimine ja torupillimees, siis püüdis kõigest jõust viisi koostria trumpimisega pidada. Üldse, millega on taro pill kokku mänginud. Torupilliga seoses võibki rääkida meie vanimatest rahvapilliansamblites. Ilmselt on üsna varakult meile jõudnud Kesk-Euroopa ansamblimängutraditsioon, näiteks Saksamaal ja Poolas oli juba ammu moes torupilliriiuli koosmäng ja nõnda ongi. Meil juba teada, et 19. sajandi algul on Eestis ka mängitud torupilli ja viiulit kokku. Nii et siis torupill mängis bassi ja viiul. Viisi on ka üks pilt olemas 19. sajandi keskpaigast. Mõisa talgutantsust, kus torupillimees ja viiuldaja tünni peal seisavad, mängivad mõned andmed, on parmupilliga kokku mängitud Saaremaalt on teada, et on mehe tuhapilliga või nüüd tuntud. Pingipilliga. Kokku mängitud ühes kõrtsis, aga ma kahtlen, kas seda kunagi trummiga või mõne muu kolinaga kokku mängitud, siis üldse paistab meile ansamblimäng küllaltki hiline nähtus olevat ja seda tehti hoopis teiste pillidega kokku. Nii et torupillimängija oli rohkem soolomängija. Siiski torupilli ja viiuli koosmäng on dikteerinud ka enamuse meie torupillide häälestuse. Aga kui me kuulame vanemaid salvestusi, siis paistab, et torupillimängijal ei ole see üldse oluline olnud. Et bassitoru ja viisi toru kokku kõlaksid. See on veel üks hea näide sellest, kuivõrd meie pillimängijad ja lauljad olid ühehäälse muusikaga harjunud. Kahehäälsus, mis siin toru pilis tekib, oli nendele suhteliselt võõras võõras pill oli toodud sisse nii sellisena, et sai kahel pillil korraga mängida.