Endisaegsete eesti kunstnike õppimistest Pariisis on põhjust rääkida nii seepärast, et see ka praegust kunsti mõista aitab, on ja muidugi üldse üks võimas läbimurdmine kunstimaailma oli kui ka selle tõttu, et üle mitmete aastakümnete läks taas üks eestlane omal käel Pariisi õppima. Too noormees on Viljandist pärit 22 aastane kunstiülikooli kolmanda kursuse maali eriala üliõpilane Urmo Raus, kellega saate teises pooles juttu. Ajamegi esimeses pooles teeb kunstiteadlane Tiina Abel ülevaate alates eelmise sajandi lõpust, mil esimesed Eestist pärit kunstnikud Pariisis end täiendamas käisid. Tagasivaade lõpeb esimese maailmasõjaga, mis selleks korraks Pariisi käigud. Lõpetas jätkab kunstiteadlane. Eesti kunstnikud said Pariisi jõuda ja sealse avangardi ellu viljakalt sisse elada siis kui meie rahvusliku kunsti arengus saabus niisugune periood, mille edasiminek moodsa kunsti ideede ringi sisenemata oleks olnud täiesti võimatu. See tähendab, et Eesti kultuuriruumis endas pidid olema küpsenud eeldused suhtlemiseks moodsa kunstiga. Eesti professionaalne kunst, laus me saame sellest kõnelda läinud sajandi keskpaigast alates mil Johann Köler Peterburi kunstide akadeemia käte õpetud akadeemilise kunsti põhialustele jäi ta tegelikult kindlaks kogu oma loomingulise Luvelt ja ometi täis ka küüne Pariisis 1857. 58. aastal talvel lõpetas ta siin Võnnu kiriku Talimaali tellimust Kristus ristil. Ja sõitis seejärel kevadel oma täiendusreisi peamisesse sihtpunkti Rooma. Mõnda aega täiendasid end Pariisis ka skulptorid Amandus Adamsoni August Weitzenbergi ridadisel trahvi kunstiakadeemia ja koolkonnaga seotud meistreid. Nagu Eduard fon, gepard Eugen tükel, Oskar Hoffmann. Kuid tasapisi prantsuse kunstis küpsenud konflikt prantsuse kunstiakadeemia ametlikult soositud, teisalt sõltumatu kunsti vahel. Neid kunstnikke ei puudutanud. Õigupoolest on tüüpiline seegi, et veel 1900. aastal Pariisi maailmanäitust külastanud Ants Laikmaa kunsti muljed on seotud peamiselt intiimseid perekonnaelustseene kujutada armastanud karjääri loominguga. Samal ajal kui ligi 30 aastat Ta oli möödas Impressinistide esimesest näitusest. Kunstniku isiksusena oli Raitma tegelikult moodsate kunstivoolude mõistmiseks valmis. Ta lahkus Düsseldorfi kunstiakadeemiast kindlas veendumuses, et oma, et on võimalik ka ilma süstemaatilise kosti õpetused isikupäraselt maksma panna. Ja seegi arusaam on ju üks olulisi eeldusi avangardiga liitumisele. Kuid kunsti maitselt ja tõekspidamistele oli ta pööratud rohkem minevikku. Ja nii juhtuski prantsuse moodsate kunstivooludega impressionismi alates suhteliselt kontaktivõtu kunstnikud, kes alustasid õpinguid käesoleva sajandi algul. Jaan Koort, Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Nikolai Triik kohtusid kõigepealt Peterburis Stiglitz kunstikoolis. Parmastiilitsi kunstiõppeasutus loodi omal ajal selleks et ette valmistada hea joonistusoskusega käsitöölisi Venemaa kergetööstusettevõtete jaoks. Ja kuna taolistelt spetsialistidelt erilist loovust ei nõutud, siis oli kogu õppesüsteem üles ehitatud peamiselt kopeerimisele jäljendamisel. Et niisugune õppe süsteem eesti kunstiõpilasi õige pea ei rahuldanud, võltsida kergelt või isegi kergendatult koolist väljaviskamist 1905. aasta kevadel toimunud õpilaste mässu tagajärjel. Mõnegi reisi unelmate kaugem sihtpunkt oli ammugi Pariis. Kõige esimesena täitis oma unistuse Jaan Koort, kes saabus Pariisi 1905. aastal. Järgmisel aastal tuli äsja Peterburi pankuri tütre Valentina Kreekaga abiellunud Nikolai Triik. 1907. aasta sügisel Konrad Mägi Aleksander Tassaagis. Aasta otsa olid sõiduraha teenimiseks Helsingis ymber kirjutanud Jakob Hurda rahvaluulekogu. Lõpuks oldi kohal ja tutvumine Pariisi kunstielu, õppimisvõimaluste ja kunstikogudega võis alata. Kus eesti kunstnikud end sisse seadsid? Kõige legendaarsemaid jälje eesti kunstilukku jättis kunstnike koloonia. Tõlkes siis Messit. Pariisis oli teisigi tuntud kunstnike kolooniaid, näiteks pesulaev kuulus vaata olla vuaar, kus mõnda aega elas Picasso. Kuid mesipuu on oluline just tänu sellele, et ta on tihedalt seotud Pariisi koolkonna kujunemislooga ja kogu selle rahvusvaheliselt Kunstiväega, kes Euroopa äärealadel Pariisi kokku voolas. Mesi Burajas Alfebuše, filantroop kalduvustega skulptor, kes oli omal ajal akti, figuuride ja pitsivahus püstidega kokku ajanud kopsaka varanduse. Ta ostis ära 1900. aasta Pariisi maailmanäituse rotundikujulise veini. Paviljoni laskis selle lahti monteerida ning uuesti üles ehitada Pariisi äärelinnas. Ferraris. Ta kujutas endast tol ajal tõelist tagulit. Siin elasid voorimehed, juurviljamüüjad, käsitöölised. Kohaliku seltskonna kõrgema kihi moodustasid ümbruskonna tapamajade liha Raivad, kes oma märatsemisega palgapäevadel teraniseerisid kogu ümbruskonda. Muuseas ka kunstnikke. Sest need ei julenud oma välismaise päritolu tõttu tihtipeale üleliigsete küsimuste kartuses politseilt isegi kaitset paluda. Naljaka pisut idamaade arhitektuuri meenutava veini paviljoni kõrvale laskis popibušee ehitate teisi telliskivist puust maju mille ruumita sisustas ateljeed. Eks sel kombel oli mesipuus lõpuks käsutuses umbes 140 ruumi. Kolmekorruselise veini. Paviljoni enda jaotas majaomanik 12-ks ateljeeks mis tänu hoone ümarale põhiplaanile ahenesid keskel asuva koridori suunas ning meenutasid juba tollel ajal süngema huumorimeelega inimestele kirstu. Mingeid mugavusi mesipuus muidugi polnud, ainult mida Mesipuuateljeedes oli piisavalt. Ta oli valgus ja see oli väga oluline tingimus muidugi kunstnikele teatamise jaoks. Lisaks jäädi spatribušee sisse progressiivse JÜRI süsteemi, mille põhjal ta nõudis suuremat maksu ülemiste korruste eraldiseisvate ateljeed eest. Mesipuu elu oli tõepoolest väga värvikas ja seoses sellega ma tahaksingi kuulajate tähelepanu juhtida ühele hiljaaegu kunstikirjastuse väljaandel ilmunud raamatule Mark Sookallist mille prantslasest autor väga vaimukalt ja südamlikult kirjeldab mesipuu elu. Ja, ja jutustab seal elanud kunstnike saatusest. Põhjus, miks Eesti kunstnikud Pariisis just mesipuus elasid, oli siis kindlasti madal üür. Aga ilmselt oli midagi siiski veel, mis sinna kunstnikke tõmbas. Mesipuud armastasid eriti välismaalt tulnud kunstnikud. Ütlesin ja nimelt sellepärast, et siin tundsid nad end suhteliselt kaitstud täna ümbruskonnas elavate inimeste suhtlemistoonis puudusse põlisPariislastele omane tõrjuv hoiak väljastpoolt tulnute suhtes aga tähtis võis olla muidugi ka. Mehhiko elanike varanduslik seisund oli, oli üldse väga erinev osa jõukaid ise äratseid, kiindus. Kirglikku ja vaimselt sädeleva atmosfääri. Neile meeldis seal elada. Just sellepärast ja nende korraldatud rohke šampanjapidusid meenutati pikalt tagantjärele tänu pankurist pale. Kuidas eesti kunstnikest suhteliselt lahedamast Nikolai Triik mõnelagaverelisi tõesti ülima vaesuse piiril ja ka eesti kunstnike kodumaale saadetud kirjad sõna otseses mõttes kubisevad raha palvetest ja kurtmisest majandusliku kitsikuse üle. Ja ometi tundub mulle selles visalt levimas vaese nälgiva kunstniku müüdis lihtsustatakse tahtmatult kõigi nende kunstnike vaimset palet. Asi on ju selles, et pealesunnitud vaesuse ja elustiilis kujundatud põhimõttelise vaesuse vahele jääb veel terve rida pooltoone ja võimalusi. Ja Eestist pärit Pariislaste vaesuse poeetika sisaldas minu meelest ka tubli annuse eneseuhkust poosi ja võib-olla ka edevust. Ja lõppeks ei takistanud see vaesus elamast mesipuus vaata ideede intensiivse niisuguse vaimse sädeluse tingimustes. See vaesus ei, ei pärssinud, ei takistanud otsustavalt loomingulisi jõupingutusi ja suurem osa tegelikult nendest loomingulistest jõupingutustest olid maailma moodsa kunsti ajaloos just epohhiloova tähtsusega. Seda elektriseeritud, niisugust pisut eksalteeritud mesipuu koosviibimist atmosfääri on muide väga kenasti oma mälestustes kirjeldanud Friedebert Tuglas. Eesti kunstnikud nendel koosviibimistel arutasid kirglikult, et Eesti kunstikeskuse ületoomist Pariisi ja ajakirjade väljaandmisPariisis ja võimalusi koos terve maailma suuremad kunstikeskused läbi rännata. Fantaseerimised ja vaimusädelust muidugi mesipuu vaesus ei takistanud. Kahtlemata oli ka üksikuid tõeliselt traagiliselt lõppenud vaesuse juhtumeid nagu Eerik dobermanni kahetsusväärne surm haiguse ja puuduse tagajärjel masseis. 1911. aastal. Rääkisite esimestest Pariisi tulnud kunstnikest ja nende elutingimustest kes Nendele järgnesid, kes liitusid Eesti kolooniaga hiljem esimestest tulijatest. Jaan Koort Pariisi 1915. aastani. Konrad Mägi naasis 1910. aastal Norrast ja elas ja töötas Prantsusmaal kuni koju pöördumiseni 1912. aastal. Nikolai Triik oli lahkunud varem aga 1000 üheksasajakümnendate aastate alguses DNS koloonia. Tõepoolest uustulnukatega. Saabus Aleksander uurits, kelles esimeste Pariisi asukate edukas esinemine kodumaistel kunstinäitustel tekitas linna kunsti keskuse vastu suurt huvi. Liitusid skulptor Anton Starkopf ja maalija Paul Burman. Teisalt suundusid Pariisi Münchenis kunsti pinguid alustanud kuid laiemalt ehk vähem tuntud kunstnikud Ludvig Oskar, Voldemar Kangropool ja Erich tühermaalt. Esimese maailmasõja puhkemine 1914. aastal muidugi katkestas eestlaste välismaa reisid järsult. Ja edasi. Sõjajärgsetel aastatel elas Eesti kunst üle saksamõjulise ekspressionismi perioodi ja alles kunstikool Pallase loomise järel orienteeruti 1920.-te aastate keskpaiku taas prantsuse kunstiruumile. Selleks ajaks oli ta ka tingimused ja olud nii Euroopa kui eesti kunstis varasemaga võrreldes muutunud ja probleemid sootuks teised. Kahe maailmasõja vahelise Eesti kunsti prantsuse orientatsiooniga on juba ehk omaette saate teema. Kunstnikke Pariisi sõidu eesmärgiks oli muidugi tulla kunsti õppima ja seda tehti põhiliselt siis eraateljeedes vabaakadeemiates, nagu neid oletati. Mida siis Eesti kunstnikud Pariisis õppisid ja kes neid juhendasid. Kunstnikud tulid Pariisi õppima tegelikult igas mõttes. Eelkõige oli neil tublisti. Olete prantsuse kunsti enda saavutustest. Sajandi alguskümnendil tõusis parasjagu huviorbiiti postimpessenistritegobjaanywangokijases looming, kelle näitusi järjest prestiisikates galeriides korraldati. Ja siis oli muidugi vahetu elav kunstiprotsess, mis omakorda üksteise järel nagu paiskas kunstihuviliste orbiiti Foovida viimati vaimsel juhtimise ja seejärel, kui pihtide äärmuslikud katsetused. Paljud eesti kunstnikud maadlesid aga ikka veel ka kunstitehniliste küsimustega ning vajasid professionaalset juhendamist ka selles mõttes. Teatud määral kujunes välja siia vastuolu. Ühelt poolt tunti kunstiõpetusest puudust kuhu oleks olnud veel loomulikum pöördudega kuulsasse traditsioonidega kolde buduaari. Teisalt ei olnud kuidagi võimalik sellega ühitada moodsas kunstis tugevasti juurdunud, hakati miskivastast hoiakut. Avangardkunstniku olulisemate tõekspidamiste hulka kuuluv veendumus, et kunstnikuks võib Peab saama akadeemiate ja traditsioonid, et ta otse vastupidi, et neid mõlemaid tuleb lõhkuda. Siiski kolde buduaaris õppis pikemalt Jaan Koort. Nikolai Triik ei jõudnud tõenäoliselt ettevalmistusklassist kaugemale. Kuigi eesti uurijad ei ole kooliarhiivimaterjalidega töötada saanud ning teegi õpingute käik vajab selles mõttes täpsustamist. Kõige sagedamini aga tõepoolest ei sidunud Eesti kunstiõpilased end mitte akadeemiate süstemaatilise õppetööga vaid käisid joonistamas maalimas vabaakadeemiates. Avaakadeemiates tuli suurem osa ajast töötada iseseisvalt. Väikese tasu eest oli kunstniku käsutuses modell kindlatel kellaaegadel. Ühes suures saalis joonistasid kõrvuti algajad ja edasijõudnud vahel proovis kätt mõni professionaal või koguni kuulsaks saada jõudnud kunstnik. Tavaliselt kord nädalas tegi õppejõud vahepeal valminud töödele korrektuuri. Ja kui ta oli populaarne õppejõudu, huvitav isiksus, koguneti spetsiaalselt kuulama, milliseid näpunäiteid Ta jagas või kuidas õpilaste töid analüüsis või mida üldse kunsti tegemisest arvas. Tihti juhendasid vabaakadeemiates kaekoldepasari professorid mõningatelt õpilastele avatud ka viimaste eraateljeed ja ka seda võimalust eestlased kasutasid. Pariisis elavate eesti kunstnike seas olid esialgu kõige armastan võtumad kolarossi jääni Langraaž vabaakadeemiad. Tihedad sidemed sõlmiti ka 1908. aastal asutatud Academia Russiga mida pidas vene päritolu kunstnik Maria Vassiljeva, kunagine Matisse'i õpilane. Eraakadeemiate vaba ja mitte ülearu süsteemne õppetöö korraldus istus eriti kondad mäele kes iseõppijana oli kindlalt veendunud, et iga tõeline anne paneb end maksma ka akadeemilise koolitus ette. Ka esimene rahvuslik kunstikool Pallas asutati 1919. aastal vabaateljeed ja põhimõte ning võib arvata, et kooli esimesel juhatajal Konrad mäel oli siin oma osa. Mida meie kunstnikud, kes Pariisis õppisid, Eesti kunstikaasa tõid, milline on nende koht Eesti kunsti ajaloos. Õigupoolest kõik need intensiivseid õpinguid ja kunstiotsingud kajastuses lõppkokkuvõttes eesti kunstis Mäele koordile, jed riigile jäi paratamatult teerajaja osa. Moodsa kunstivormi küsimustesse ideedesse süvenemisel ei saanud toetuda varasemale omamaisele, kogemusele või kellelegi eeskujul. Ja seetõttu küpsesid loomingulises mõttes küllaltki aeglaselt. Suurem osa Pariisis veedetud ajast kulus katsetustel impressionismi ja sellele järgnenud kunsti suundadesse süvenemisele ja nendest kunstisuundadest omaloominguliste otsingute jaoks vajaliku väljaselgitamisele. Kunstisuundadele, mis prantsuse kunstis jaotasid tekki ajalt 40-le aastale tuli kiiresti järele. Ja seetõttu üheaegselt tegeldi impressionismi, postimpressionismi, joogendi, Fomismi vormiprobleemidega. Ja pole midagi imestada, et kõik need kunstisuunad võisid näiteks Konrad Mäepiltides olla üheaegselt erinevate kihistustena sees. Igal juhul tegid sajandi alguses eesti kunstnikud ära tohutu sünteesimis töö selleks, et läbi oma kunstnikuisiksuse ja loomingu istutud eesti kunsti, prantsuse kunstiavangardi ideid. Ja me peame mõistma ja oskama hinnata seda tohutut vaimset pingutust, millega Pariisis õpiti kunstnikuks olemise vabadust. Idee, et kunstnik võib ja peabki looma nagu tahab, et tal on õigus igasugusteks eksperimentides, nii loomingus kui elus. Et loomine on nii vabadus kui vastutus. Need ideed polnud laialt levinud, ei eesti kunstnik konnas ammugi siis veel eesti kunstipubliku seas. Ja kodumaale tagasipöördumise järel. Nii siin töötades tuli sageli võidelda nivelleerimise tendentsidega ja teatud mõttes ka koolitada harimatud, tihti kunstipublikut. Ja On päris vapustav seegi, kuidas eesti kunstnikud võitlesid end sajandi algul välja Pariisi avangardkunsti Hilda maailma. 1980. aastal Karl Eduard Söödi-le saadetud kirjas tabas Jaan Koort meie kunstnike jaoks olulisema probleemi tuuma. Ta kirjutas nii. See, mida prantslane kergesti kätte saab, maitseb teensuse iluduse arusaamine. Pean minu enda kallal palju tööd tegema. Prantslane on kodu, mina võõrsil kah suur molu iga päev üksildust tunda. Minul kõneleb veel orjaveri orjatunded, toores jõud, võib-olla suur jõud. Neile on aga tarvis piiri panna, neil on tarvis peensust anda. Prantslane näeb väiksest saadik oma ümbruses ilusaid plastilise vormisid. Ma olen ise pealt vaadanud, kui seitsmeaastane poisijõmpsikas väga hästi Loovlist tähendab, et see on Leonardo da Vinci ja seal Rubens. Mina sain seda 20 aastaselt näha. Pariisama kultuurist küllastunud imepärase auraga täitis imetlusväärselt selle toore jõu. Või või lihvimata ande, ükskõik kuidas me seda siis nimetaksime. Millest koort kirjutab kujundaja osa. Siin õppisid kunstnikud end nagu tundma, kompisid oma ande ja võimete piire. Ja kuigi eestlased õppisid mujalgi, Nad õppisid Münchenis, Peterburis, Riias, poleks ükski neist kunstikeskustest Pariisi asendada suutnud. Et Pariis asendamatu on, seda arvab ka Urmo Raus, kes sellest sügisest Ecoldepasaris oma õpinguid alustab. Prantsusmaal on üle 100 kolmekümnekunstikooli, miks valik just rahvuslikule kõrgeimale, kaunite kunstide koorile langes sellega Urmo Raus alustabki. Soomes on prantsuse kultuurikeskus ja mul üks hea tuttav sai sealt üsna põhjaliku nimekirja koolide kohta ja saatis need mulle Eestisse ja esimene pilt. Ta oli üsna keeruline, sest kool oli nii palju ja õppesüsteemid on hoopis teistsugused kui siin, siis ma lõpuks nagu sain selle niidiotsa kätte sellega, et otsustusi, et igal juhul ma olin kooli, kus seal sees vitraaže ja, ja siis saatsin kirja arteri vitraažikeskusesse Prantsusmaal ja sealt tuli vastus umbes seitsme, kaheksa kooliga. Nendest osa langesid kohe ära, kuna osalik, keskastme koolid ja osa olid vanusepiiranguga. Ja siis lõpuks jäigi järgi üks kool ainult solipu saare. See kõrgeim rahvuslik kaunite kunstide kool on Prantsusmaa kõige kuulsam kool. Kui saab niisuguse otsuse vastu, võtsid, et soovib sinna astuda. Olid sul ka mingid hirmud või kas sinu ettekujutused nendest eksamitest langesid kokku tegelikkusega? Mul oli endal parasjagu üsna söögige ettekujutus ja prantslastega olin varem kokku puutunud ja siis kujutasin ette, et seal üsna närvilised suitsetas, inimesed kõik seisavad seal ukse taga ja siis paaniliselt ootavad ja, ja veel kuulnud kooli kohta nii palju, et ta on üsna sihuke kõrge, kättesaamatu ja omaette, sihuke illusioon oli tekkinud, et nagu kõigi nende Sorboni Oxfordi ja kõigi kohta, et nad on midagi erilist ja täiesti kättesaamatud ja kohapeal need kohe ette kujutasid, muutusid jälle, tundus nii inimlike loomulikes. Lisaks joonistamis ja maalimiseksamile oli ka vestlus mille kohta sinu käest päriti. Esimene asi, mis küsiti, oli kuidas ma kohale jõudsin ja uuriti kogu seda asjaajamiskäiku ja žürii soid ise, kõik kunstnikud ja nad olid üsna Po hiiglaslikud, mitte ametiisikud ja see suhtumine, see kontakt oli ka hea. Seda ma natuke kartsin, aga väga ma siia sisse läksin, siis barjäär kohe kaduselt, et me saime ühele lainele selle seltskonnaga ja uuriti kunstiajalugu, natuke ei küsinud mu käest mingit kaasaegset kunstiajalugu, mida me loomulikult ei tea, nii nagu nemad seda teavad, vaid küsiti vanemat kunstiajalugu. Ja küsiti lisseitskid. Ja seda ma arvan ka, et see teatud taha võtta käsitud, kuna ta on vene päritoluga kunstnik ja taheti lihtsalt kontrollida, kas siitpoolt päritud kunstnikud Diana ja siis küsiti praktilisi küsimusi, millest kavatsen elama hakata ja no vot, see on elukoha saada ja. Nii et üldiselt teadsa, kus hakkad elama ja mille eest Päris täpselt ei tea praegultki, aga mulle otsitakse elamist ja ma loodan, et see laheneb nüüd üsna palju juba sõpru, õndsus maale, tuttavaid ja stipendiumi suhtes ma üsna optimistlik. Oled sa nüüd lähemalt uurinud, mida teile hakatakse seal õpetama ja kuidas sa saad oma lemmikala vitraažiga tegelema hakata? Kui mu esimene aastasel õpin üldaineid, siis mul ilmselt jääb nii palju aega, et paralleelselt uurida neid ateljees ja võimalusi seal siis ma ilmselt otsast on teisel aastal Need ateljeed, kuhu ma tahan õpilaseks minna. Ja vitraaž nagu teised monumentaalmaali Arud mosaiik ja freesko ja nende baas on üsna korralik, neil on materjalide osas üsna suured võimalused ja ja see on kõik kooli poolt tasuta mosaiigi ateljees ma jõudsin ära käia, see jättis küll väga-väga hea mulje, mis materjale seal kasvatatakse, mosaiigis on ikka traditsiooniliselt smalt ja seal ühesõnaga klaasimass, mis on läbipaistmatu seda tehnoloogiat kasutada, tehakse väga palju Venemaal. Smalti keetis juba omal ajal Lomonossov Leningradis Smalti tehas ja on mosaiigi ateljeed ja Leningradi mosaiik on üsna üsna kuulus. Aga samas see lähenemine on erinev prantslase mosaiigis kõla Leningradi mosaiik ikka üsna klassikaline ja akadeemiline ja ta on niisugune ühe ühepinnaline. Aga see, mis ma seal nägin, see oli rohk, skulptuuride lähedane. Ta oli välja kasvanud kolmemõõtmeliseks ja oli püütud nagu ühendada mosaiigi värvi ilu ja vormi. Esimesel aastal õpid, nagu ütlesid üldaineid, millised on Pariisi kõrgemas kunstikoolis üldained. Üldained on üsna palju ja sealt on võimalik valida endale sobilikud ained ja nendest koostada endale programm. Põhiliselt on kunstiga seotud ained, mida kunstnik peaks teadma. Kunstiajalood, kunsti, psühholoogiad, kunsti, psühhoanalüüsid, värviõpetust, teooriad, filosoofia ajalugu ja peale selle on veel keeled. Minul kindlasti on prantsuskeel üks keeltest ja ja siis on anatoomia kõrvalaineid aga üsna palju vist tehnoloogilisi aineid, mis puudutavad Irja tehnoloogid. Kuidas sulle tundus prantslased ise, kas nad on väga kunstilembene rahvas? Prantslased on väga-väga maitsekas rahvas, see, see paistab igas eluvaldkonnas silmavaates, söögi, maitse helistamisest ja lõpetades riietusskulptuuriga samaga kunsti osas enamuses kodudes on ikka on originaalteoseid ja vanat mööblit, millest osatakse lugu pidada, aga üldist kunstiteadmisi ja neid on üsna raske hinnata. Ta tundub küll, et nad on üsna sõbralikud kõige vastu. Ja, ja see nagu eristabki, et nad on, on ka tänapäeva kaasaegse kunsti suhtes väga leplikud. Uues linnaosas on peaaegu iga soovis, on mingi skulptuur või mingi kunstiteos. Ja see on juba nagu muutunud üheks osaks elust endast. Et ta nagu ei olegi enam kunstiteos seal, vaid ta on nagu üks igapäevane liige selles ühiskonnas, et meie ühiskond on siin 50 aastat nagu eemal olnud sellisest kunsti arengust, mis mujal maailmas on olnud ja, ja see on ilmselt mõjutanud väga palju inimesi, et kunstitaju ja teadvust. Et siin üsna palju ikka hinnatakse sellist akadeemilist aga pole nagu sellist tugevat kokkupuudet kaasaegse kunstiga olnud siukse kunstilise mõtlemisega üldse, et see annab tunda ennast. Leidsid sa ka mingeid jälgi omaaegsetest eesti kunstnikest, kes kunagi õppisid Pariisis. Ei kahjuks ei leidnud, aga külastasin Perlas see surnuaial. Wiiralt, Jauda Wiiralt Jaud oli aga omapärane ja jättis väga võimsa mulje. Ta oli üsna erinev nendest teistest haudadest. Hauaplaat oli üsna maalähedane krobelisest graniidist ja tal olid siuksed lohukesed sees kuhu oli vesi kogunenud ja ta jättis niukse ohvri ohvrikivi mulje. Nagu märk, mida ma leidsin eesti kunstnikest, kuigi kindlasti neid on, aga see vajab ilmselt põhjalikumat otsimist.