Tervist head raadiokuulajad, nagu te saate sissejuhatusest juba aimasite keskenduv tänane saade sarjas 20 lugu klassikaraadiost euro raadiole. On ju euroraadio Euroopa suurim kontserdivabrik, kui nii võib öelda sest aasta jooksul jõuab mitmete mitmete riikide muusikat kallisse vahetusse, tuhandeid kontserte mõistagi parimaid, mida igal liikmes pakkuda on. Suhted Euroraadioga algasid Eesti raadiol juba nõukogude ajal ja üha on need sidemed tugevnenud tänase päevani. Ja ka kontserdipakkumiste arv on tõhusalt aastakümnete jooksul kasvanud. Tänases saates räägivad euro raadiost lähemalt klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Ja samuti jagab oma kogemusi 10 aastat euroraadiokontaktisikuna klassikaraadios töötanud toimetaja Karin kopra. Mina olen tänase saate toimetaja Nele-Eva. Euroopa Ringhäälingute ühenduse ehk EBU algusajaks loetakse kaheteistkümnendat veebruari aastal 1950 ja 2014. aasta seisuga on eebeeuul 72 aktiivset liiget 56. erinevas riigis ja lisaks veel 37 liiget väljaspool Euroopat 22-st riigist. EBU peakorter asub Aga Genfis. Mis on see, mida euroraadio pakub ja milliseid võimalusi Eesti raadiokuulajale avab, räägib Tiia Teder. See. Võimaluste maa, mida EBU euroraadio pakub, oma liikmetele, on väga-väga suur. Tegemist on ka tegelikult minu meelest üsnagi kokkuhoidliku projektiga, sellepärast et me saame ja sealt ikkagi väga palju muusikamaterjali, mille eest maksab meie organisatsioon lihtsalt nagu sellist liikmemaksud, umbes 45000 eurot aastas on eurorahade osa võtta ka see ei ole ainult meie eest, vaid ka raadio, kaks kasutab seda kanalit päris päris hästi. Tänu euroraadiole me saame oma eetrisse ikkagi väga head materjali. Eks me muidu mängiksime ju plaate kõik need tunnid, mis me praegu võtame, kontsert küll Berliini filharmoonias, küll Ameerikast, küll Saksamaa orkestritele, Põhjamaadest rääkimata. Pakkumine on tegelikult väga-väga tohutu, praegusel ajal me pakume aastas umbes 20 erinevat sündmust, kontserdi, salvestust või ka osavõtuprojektidest, näiteks tänavu läheb Maarja nuut EBU folk festivalile mida jälle väga suure auditooriumi. Ta kantakse läbi erinevate raadiojaamade osalenud rahvusvahelistel Rostrummitel noorte interpreetide konkurssidel, mida EBU korraldab. Kui lehitseda neid euroraadios liikvel olevaid kontserdilindistusi siis seal on ikka praktiliselt kogu maailm koos, isegi Venemaalt on osa võtta. Või ka siis natuke eksootilisemates maades nagu Brasiilia või Taiwan või Jaapan. Maailm, mis tuleb läbi selle kanali, meie raadiosse, on väga suur ja rikkalik. Ja ta on ju ka tegelikult eelvalitud ja toimetatud, et seal on tehtud head tööd. Kõigepealt pakutakse Jeka parimaid, nagu meiegi pakume parimaid. Nii et ma arvan, et see on üks väga positiivne asi tänapäeva raadio juures, et kõike saab kuulda, kui sa tahad, et ei peagi kohale minema. Jätkab aastast 2004 klassikaraadios EBU kontaktisikuna töötanud toimetaja Karin kopra. On ikka hämmastav, kui suur kogus kontsert toimub iga päev maailmas ja kui suure osa meie siin Eestis saaksime selle kätte ja meil on ka võimalus siis oma kuulajatele pakkuda kõike seda, mis laias maailmas toimub. Esimestel aastatel kontsertide hulka täpset arvu ei mäleta, aga oli nii 1000 paari 1000 ringis kõige rohkem. Nüüd lõpupoole on see juba nelja, 5000 kantise kontsertide hulk aasta jooksul, mis siis salvestatakse erinevates riikides. Mõnus ja lahe oli jälgida, mis kuskil toimub ja otsida neid kuulsaid nimesid ja ja kuulsaid orkestreid ja koore, kes kuskil laulsid ja siis oh jess, et mina sain selle tellida endale. Ja mina saan selle oma saatesse panna. Et selline väike võistlusmoment oli vist ka toimet vahetevahel, et kes mingeid parimaid palasid oma saadetesse saab Ebe uus tellida. Alustasin EPO kontaktisikuna klassikaraadios täpselt siis, kui ma siia tööle tulin, ehk aastal 2004. Väga tore oli see, et mind justkui visati nagu kassipoeg, ehk et ma olin kaks nädalat tööl olnud ja siis sõitsin Kölni Kölni uhkesse raadioringhäälingumajja EPO kohtumisele. Kuhu tuli sel ajal kokku siis aastal 2004 umbes 80 raadio esindajad ja ausalt öeldes, see oli ikka väga suur ja uhke tunne. Mina, kes ma olin algaja väiksest eestist lähen kohta, kus on niivõrd suur rahvusvaheline seltskond. Et ma olin sattunud justkui mingisugusele ÜRO peaassambleel, et see oli sihukene noore toimetaja jaoks väga uhke, tähtis kogemus. See töö, epo, kontaktisikuna klassikaraadios mulle väga meeldis mitmel põhjusel. Ta lisas nagu rahvusvahelist aspekti, et ma ei teinud seda ainult seda Eesti asja siin kohapeal. Aga mul oli au jagada seda teiste rahvaste ja riikidega. Ma nägin ka, kuidas töö Euroopa Ringhäälingute liidus nagu pidevalt arenes tehnilise poole pealt, kui ka mahuliselt tehnilise poole pealt. Et kui esialgu käisik, suurt tatkassettide ümbrikusse panemine saatmine siis vahepeal oli kasutusel CD-plaadid, aga nüüd lõpupoole juba kõik käis ja digitaalsel moel ja vahetatakse helifaile moodsal kiirel moel, ehk et põhimõtteliselt tund aega pärast kontserdi toimumist on sul võimalik juba seesama kontsert, mis kusagil mitme 1000 kilomeetri kaugusel on toimunud juba vahendada Eesti kuulajatele, rääkimata sellest, et seda on võimalik otseülekandes teha. Eesti Raadio suhtajate Euroopa Ringhäälingute Liiduga eebeeuuga algasid 1980.-te aastate lõpus tollane muusikajuht Raadios, Paul Himma oli väga rahvusvaheline mees, ta oskas suurepäraselt inglise keelt ja ta oli ka väga hea suhtleja. Ja umbes sel ajal said kõigepealt alguse meie kontaktid Põhjamaade praadiotega. Põhjamaade raadiote muusikajuhid käisid lausa siin Tallinnas vaatamas meid veel sügaval nõukogude ajal tegelikult ja plaanisime kontserdiülekandeid Tallinnast põhjamaadesse ja siis ka Põhjamaades Tallinnasse ja hakkas peale väga pikka aega vältav Põhjamaadega koostöö mis ei ole kuskile vaibunud. Tänaseks on siis Nordic Baltic kontsert, siis on siin nime all Põhja- ja Baltimaade ühine kontserdisari alates 90.-test aastatest mis praegu ikkagi toimib edasi. Kuid nüüd Paul Himma juurte ja Hannes Valdma juurde tagasi mõeldes, 80.-te aastate lõpus käis Paul Himma esimest korda Eesti esindajana rahvusvahelisel koostööl. Nimelt oli ka nõukogude meediaorganisatsioonidel oma rahvusvaheline katusorganisatsioon. Kõik oli tegelikult täpselt samamoodi, nagu oli Läänes oli ka idas, oli Ida-Euroopa ringhäälingut liit, mille nimi oli o Iierrdee. Ma ei tea, mida seal lühend täpsemalt tähendas. Aga Paul Himma oli sealsetel koosolekutel käinud ja tekkiski plaan o Iierrdee egiidi all teha esimene otseülekanne Tallinnast maailmasse, siis läänebloki poole. Ja see esimene kontsert oli 80.-te lõpus, sa ei olnud nüüd küll mingi otseülekanne, vaid see oli lihtsalt kenasti ära lindistatud kontsert, mille lindid siis saadeti sinna, kuhu oli tarvis ja kes seda tellis. Kui Eesti sai vabaks, siis see Iierrdee loomulikult lõpetas oma tegevuse ja sulandus e põuga kokku. Nii et lääs ja ida tervitasid 11 toredas peres raadiod said juurde väga palju koostööpartnereid ja nii meiegi ja nii nemadki meid. Ja esimene tõeline euroraadio otseülekanne Tallinnas toimus 1993. aastal oktoobris ja selle kavas oli Tallinna kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkoori kontsert. Esimeses pooles oli tormist ja rauda vaarat, teises pooles oli Arvo Pärdi Tedeum. Ma leidsin üles selle mapi pabereid nüüd tänu kolimisele ühest majast teise ja see on ikka päris muljetavaldav, kuidas ma seda sündmust ette valmistasime. Juba aasta algusest on pärit esimesed kirjavahetused küll EPO koordinaatoriga, Paul Himma kinnitas faktidega, kuidas me tõesti võtame osa, tõesti, see kontsert tuleb, me garanteerime. Ja noh, ega tõepoolest 21 raadiojaama ei saanud seda niimoodi nagu ehku peale. Ta idablokk ei tea ju, mis sealt tuleb, mis kvaliteedist, kas nad üldse teevad midagi, kas neil kaablid töötavad, kas see ülekanne toimub, sest et tollal ei olnud selliseid toredaid satelliit. Et nupulevajutuse kaugusel oli ükskõik mis koht olid sideliinid, mis tuli tellida Tallinnast Helsingisse, Helsingist edasi, või oli see Stockholm parajasti, kuidas parajasti ette nägi? WBO skeem? Igatahes valmistati seda ette aasta aega, mul on ka säilinud veel varasemast siin Tõnu Kaljuste, Sikerdatud paber, mida ta kavas tahaks näha. Ta oli siin ka natuke sodinud, et tal oli esialgu üks plaan. Aga siis tuli teine plaan, et tema valis tegelikult selle kava ja selle järgima siis juhindasime, valmistasime ette tekste kavalehelt, võib näha, et teksti luges meil ikkagi teadustaja Urmas Liiv. Taustal oli kaks toimetajat minuga koos, siis Kaja Irjas ja helipuldis istus Maido maastik. Ja kõike seda juhtima siis muidugi veel Paul Himma ja Eesti kontserdist oli ka veel suurem grupp inimesi seotud sellega Peeter Vähiga tegelikult eesotsas. Ja see kontsert läks väga hästi, see on minu jaoks muidugi üks kõige erutavam sündmus üldse, kogu see kontsert, selle ettevalmistamine. Ja ma mäletan isegi mõningast närvikoori kätes, kui nad hoidsid noote. Et see ei olnud ikkagi niisama lihtne. Ja kontserdi tegi veel ka põnevaks see, et euroraadio algusaeg meie tavaliste kellaaegadega võrreldes oli kolm tundi hilisem. Nii et me pidime ka kuidagi väga korraldama, et publik oleks saalis õhtul kell 21 30 ei ole see niisama lihtne sügisõhtul. Tallinnas aga õnnestus see kontsert. Järgmine suur euroraadioülekanne oli juba 1997. See oli sarjas missad, mis oli pühendatud aastatuhande lõpule. Ja sellest pärast on meil ikkagi väga palju olnud Eestist lähtunud ülekandeid välismaale. Ma vaatan siin, ma olen päris tihti kirjutanud sellest ka ajakirjadele, ajalehtedele, vanasti oli neid nagu rohkem leidsin just ühe artikli ajakirjale kultuurimaa kus olid küsimused esitatud, mida see tähendab, see rahvusvaheline koostöö? Oleme ka mõned ooperid üle kandnud küll ettelindistatud kujul ja osa võtnud siis euroraadio jõulumuusikapäevast praktiliselt üle aasta. Miks see kõik nii oluline on, ma arvan, seal lihtsal põhjusel, et need kontserdid satuvad ikka väga-väga suure publiku ette. Euroraadio jõulumuusika päeva ülekandeid kuulab seal ikkagi üle 10 miljoni raadiokuulaja, me ei saa mitte kunagi siin ise selliseid auditooriumi kokku ja isegi kui nad kõik ei kuula väga teraselt pikkade kõrvadega, nad ikkagi teavad, et see on Eestist. Eesti on selline koht, see on Tallinn, see on ilus. Et need on kõik asjad, mis, mis on laiemad kui lihtsalt meie töö teha ühte raadiokanalit, vaid see on rahvusvaheliste suhete sektor. Tegelikult. Ma arvan, et raadiotöö ühed pingelisemad, aga põnevamad momendid olid need, kus meie Eesti Kontsert läks siis satelliidi vahendusel paljudesse Euroopa riikidesse otseülekandes selle ettevalmistus algas juba umbes pool aastat varem, kus kõik kokkulepped kontserdikorraldajatega ja kava ja esinejate suhtes ja ja siis selle kava, esinejate täpsete kellaaegade saatmine siis EPO keskusele. Ja siis see pidev jälgimine, et kui palju riike on meie kontserdi tellinud ja sisalikke uhke vaadata, et kui seal olid kirjas BBC mingisugused sellised suured riigid, meie isegi suud ainult arv ette kujutada, meil siin tipphetkedel on 10000 kuulajat. Ühel kontserdiülekandel aga piiblist siis võib-olla on miljon või ja siis sai neid kuulajate arve kokku löödud. Et meie filharmoonia kammerkoorikontserti näiteks kuulab maailmas just sellel hetkel kokku 3,2 miljonit kuulajat, et see oli tohutu selline vastutus, et kõik läheks hästi, kõik klapiks, esinejad tuleksid õigel ajal lavale, et mad teksti öeldes ei koperdaks ja kõik sellised hirmud, et see oli väga erutav, väga pingeline. Ja mäletan seda inseneride sebimist enda ümber, et kõik oleks korras ja see hirm, et mingi juhe kuskil ei ole õigesti pandud, et ma mäletan, ma väga usaldasin helirežissööri kui insenere just nende suure kogemusega, et mina olin saatejuht, kes tuli ja tegi oma sissejuhatuse kontserdile, aga kõik selle suure ja raske töö tegid minu meelest minu ümber alati ära, need helirežissöörid ja insenerid enamasti läkski kõik korda. Selgitasin vahejuhtumitest siis ei ole ka, praegu on aeg kaitstud selle eest, et kõik nässu läheb. Alati on tegelikult rahvusvaheline ülekanne, risk, mida nüüd küll praegu ei pea enam kinnitama faksiga ajatempliga kõrgemalt poolt. Aga ikkagi tuleb võtta vastutus ja näha ette võimalikult, et kõiki asju, mis võivad juhtuda ja reageerida ja lahendada need asjad, mida Ma ei saanud ette näha. Üks tüüpiline häda, mis meid on vaevanud, meil on paljud ülekanded tulnud Niguliste kirikust ja miskipärast ilmuvad sinna just tollel hetkel akna alla koerad haukuma või, või see liuväli hakkab ennast puhastama. Selliseid riskifaktoreid on, koer ei saa ette näha, aga liuvälja oleme siiski natuke ette näinud. Ja ma mäletan, kas see oli just seesama 1997. aasta suur superülekanne Euroopasse Kuima hommikul äkki uudistest kuulsin ja aimasin kohe halba. Toimub ilutulestik, Viru hotell saab parajasti mingi arv aastaid vanaks kohe meie kontserdiülekande kõrval, nende kõrva ääres. Sellega ju ka ei olnud mitte midagi teha, ma tean, ma isegi püüdsin nagu küsida, et äkki saaks selle varem ära pidada. Aga ei saanud. Ja ausalt öelda ei olnud see möll nagu nii suur, nagu võis arvata, ta ei kostnud sisse, aga sellised asjad võisid juhtuda. Sai ju tehtud ka otseülekandeid teistest Euroopa riikidest, nii et meie siin istume stuudios ja kontsert tuleb kusagilt kaugelt. Selles oli ka omamoodi võluv, sest et esiteks sa ei näe pilti, pole näha, tekstid on sulle ette saadetud, siis ootad seda muusikasündmustel stuudias ja eriti mulle läksid korda, mäletan BBC Pramsi laast näit. Kontserdiülekanded, mida ma umbes viis tükki vist oma perioodi jooksul tegin. Ja seal oli eriti tunda õhus sellist suurt elektrit ja ja sabinat ja tohutut sellist elavat meeleolu ja õudselt kihvt oli nagu sellesse sisse elada, satelliidi vahendusel ilma pilti nägema. Ta lihtsalt, tunnetades eetri kaudu seda lahedat meeleolu, mis Londoni Royal Albert koolis oli, nii et mul on tunne siiani, et ma olen nendel kontsertidel käinud. Kuigi ma ei ole isegi Londoni Albert hoolis kohal kunagi käinud, aga see tekitas sellise lootuse, et ma kunagi kindlasti seal ära käin. Just nimelt BBC Promsile. EVO kohtumistest võiksin rääkida veel seda, et seal olid ju koos kõikide suurte võimsate riikide esindajad, aga mul ei olnud kunagi tunne, et ma olen väike või või Eesti on kuidagi vähetähtis või tahaplaanile jäetud. Vastupidi, minu meelest korduvalt tekkis mul selline tunne, et Eestit peetakse väikseks, aga tubliks igas mõttes. Ja üks korda suurel koosolekul toodi Eestit lausa teistele eeskujuks mingisuguse töö korrektsel täitmisel, et et see oli ka selline väga meeldiv hetk. Mis on veel selle töö juures väga positiivne on suhted kolleegidega teistes maades ja sellest on nii palju õppida, rääkimata veel sellest, et meil on ka ühised seminarid, on euroraadioseminar, kus muusikavahetusega tegelevad inimesed 1000 üle kahe aasta korra ja on Põhja- ja Baltimaade grupi raadio, toimetajate koolitusseminarid, mis on tõesti meile väga palju andnud. Aga on ka selline igapäevane abi üksteisele, et meie käest küsitakse tihti eesti muusika salvestusi ja ka meie saame küsida teiste käest, et see on nagu väga positiivne. Heboga seoses oli huvitav see veel, et sai nagu tundma õppida erinevate rahvaste töökultuuritraditsioone. Kui mõned rahvused on nagu väga täpselt, kuidagi väga kiired ja nendega on nii kerge asja ajada ja vastus saabub meilile kohe umbes 15 minuti pärast ja ja EBU keskus oli väga meeldinud, kiire korralik oma tööprotsesside suhtes ka euroraadio peadirektor Thierry chibalee saatis umbes vastuse sekunditega sulle näiteks väga sageli Skandinaaviamaadest, nagu saabus vastused autoffisse, et meil on pikk nädalavahetus siin, et ärge enne järgmise nädala keskpaiku vastavalt oodake. Et see oli nagu tore jah, et erinevad rahvad kuidagi suhtusid sellesse tööprotsessi erinevalt. Tere õhtust, euroraadio jõulumuusikapäeva kontsert jätkub Tallinnast. Meil esinevad norra naislauljad, ansambel, skoola sang des sunnive ja Gregoriaani lauluansambel Vox Clamantis Eestist. Kontsert toimub Tallinna vanalinnas Niguliste kirikus, mis on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate kaitse pühakule. Nikolausele Vox Clamantis looming baseerub gregooriuse laulu ükskord, kui meil oli ülekanne Nigulistest euroraadio, jõulumuusika, päeva ma olin kontserdisaalis, ma olin tegelikult nagu ametlik koordinaator ja kas oli minut puudu kuuest või kaks, kui mulle helistas koordinaator, kreem Dixon Londonist, et meie liinil on mingi valejaam, siis Rein Palo jooksis kõik jooksid kuhugi välja, jooksid sisse Maidomaatik ja tollal tegi ülekannet Marge-Ly Rookäär või Mirje Mändla. Kes ei teadnud sellest, alustasid rahulikult oma ülekannet mõnusalt ja mina istusin seal, telefon peos, mõtlesin, et ma ei saa ju midagi nüüd teha enam. Aga ma ei tea ka, kas meie tore asi läheb üldse eetrisse, et mis me siin praegu üldse teeme. Ja siis mul tuli päästev mõte, ma mässasin oma mehele, et ole hea, kuula kuskilt, kas sa kuuled, et näiteks Taani Raadio vastas mulle, et jaa Taani raadiost tuleb praegu ilusasti Eesti rahvusmeeskoor. Kontserdi otseülekanded teistest riikidest ma mäletan seda tunnet stuudios istudes ja kella vaadates sekundeid lugedes, et iga sekund peaks need sealt satelliidilt Seura raadio signatuur algama ja siis kuulad oma seda pulssi, kuuled, kuidas Bulls sõna otseses mõttes tõuseb, et erutas ja samas nagu meelde selline pabin, et need koheselt. Calgab signatuur tuleb ja siis siis ma pean rääkima hakkama ja kas kõik läheb nagunii nagu peab ja siis tulevad need staarid ja esitavad oma muusikapalasid, et just see kontserdi alguse hetk oli alati selline väga, väga eriline. Tänane saade sarjas 20 lugu klassikaraadiost oli pühendatud euro raadiole ja EBU-le Euroopa Ringhäälingute liidule. Saates rääkisid klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder ja 10 aastat EBU kontaktisikuna klassikaraadios töötanud toimetaja Karin kopra. Mina olen saate toimetaja nelevasteinfelt.