Tervist head klassikaraadiokuulajad. Tänases saates sarjas 20 lugu klassikaraadiost räägivad klassikaraadiotoimetajad, milline on nende jaoks töö raadios ja mida tähendab nende jaoks klassikaraadios töötamine. On see hobi, on see töö või on see ühtaegu mõlemat? Ja mõtiskleme ka selle üle, milline saab olema raadio tulevik? Saates räägivad klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, tegevtoimetaja Marge-Ly Rookäär ja toimetajad Kersti Inno, Tiina kuningas Liina Vainumetsaanne grammik ja džäss folkmuusikatoimetaja Ivo Heinloo. Mina olen tänase saate autor, nelevasteinhend. Millisena näeb klassikaraadiot peatoimetaja Tiia Teder, kes on olnud selles ametis 20 aastat? Töötamine klassikaraadios on minu meelest ka hobi. Sellist tööd ei saa teha, kui see töö ei meeldi. Kui ta ei ole midagi enamat kui lihtsalt töö. Ma olen näinud ka inimesi, kes tahaksid elada niimoodi, et Nad tulevad kell üheksa ja lähevad kell viis ja rohkem neid ei huvita. Päris vabaks ennast. Ta ta, see kindlasti ei ole see töö. Et reedel kell 17 kukub saade maha ja esmaspäeval korjad selle üles teed edasi, see ei ole minu meelest võimalik. Minu jaoks on see küll alati niimoodi olnud, võib-olla juba väga ammu, kui ma sain töökoha, muusika toimetusse, see oli minu jaoks ikkagi väga ihaldusväärne töökoht. Üks selline muusikatoimetaja tegevus on kogu aeg nagu mingi alateadlik kogumine enda pähe võib-olla ka mõnda vihikusse muusikast või teemadest, mida Ma saaks arendada, millest meile tundub, et need on minu teemad. Ma saan nendega hakkama, pakuvad mulle huvi, et selline tegevus, Ma arvan, tiksub kogu aeg tagaplaanil, siis, mis iganes me ka ei teeks, ma arvan, ma kujutan ette kõigepealt iseennast iseendale kõigepealt püstitades küsimusi, et kui meil on siin kas või Sibeliuse mida me peaksime temast teadma, mida mina tahaksin teada, mis küsimus, et mul tekivad, et ma tahaksin, kujutate ette seda aega ja kohta, millal selles oli. Ja miks see muusika praegu kõnetab inimesi, et need on sellised üsna lihtsad küsimused ja ma arvan, et raadiosaade on üpris tore juba, kui ta sellistele lihtsatele küsimustele vastab. Peame küsima endalt, et kas kuulaja jaksab kuulata kõiki fakte selle helilooja elust, kui me neid ei seo vasakule, paremale, millegi muuga. Kas see, kui me lihtsalt mängime ette sümfoonia, kas nagu piisav et mingeid selliseid küsimusi just nimelt kuidas vormistada seda, mis raadiost tuleb, et see võiks ka leida huvi kellegi poolt? Kui endal ei ole huvitav, no kellele see siis võiks üldse huvitav olla, et ikkagi see algab nagu endast peale. Aga millisena on püüdnud klassikaraadio peatoimetaja need 20 aastat, et hoida klassikaraadionägu, mis see võib-olla ei ole nii väga teadlik tervikpilt, et olgu selline nagu aga eks meil on mingit kindlad standardid, et millest me ei tohi väga palju eemalduda, vaata ennast allapoole. Et meil peaks olema see, mida me toimetame, et see peaks olema professionaalne, mida sa iganes kellegi jaoks tähendab? Võib-olla mõnikord tähendab see midagi nagu väga ametlikku, mida sa kindlasti seal olla ei saa, sest tegemist on meediaga. Et ta peab olema sõbralik, mitte rumal, igal juhul. Rumalus on üks asi, mida skulptuuri teemad kõige rohkem kardavad ja mis on ka nende kõige suurem oht, et meie kuulajad on targemad kui need, kes neile pakuvad kuulamiseks materjale. Et see on nagu üks selline mure, kuidas olla tasemel, mida ma veel arvan, et alati on nagu tarvis huvitavaid vaatenurki ja huvitavaid lugusid. Sest faktideks raamatud, leksikonid, muusika kuulamiseks on plaadid, aga seisukohad ja see valik, mis järgneb, millele, mis tuleb, millal see on endiselt ikkagi meie teha mingi teatav atmosfäär, mida ma arvan, klassikaraadio pakub millega on seotud ka meie helikujundused, et need peaksid olema võimalikult head, võimalikult loomingulised, võimalikult naturaalsed. Üks minu töö on olnud tõesti seda jälgida, et see voog oleks võimalikult arusaadav ja võimalikult ühel tasemel. Oma tööst klassikaraadios räägib toimetaja Kersti Inno. Klassikaraadio on mu elu ja armastus, õndsus ja kannatus. Selles toimetamine on pigem küll elustiil. Et need mõtted ja plaanid sellega seoses need tiksuvad ja tuksuvad kogu aeg meeles, tõsi, alateadvuses nii ööl kui päeval, kusjuures tegelikult me oleme siin ju kõik väga erinevad inimesed, toimetajad ja see tähendab, et ka need stiilid on erinevad, aga erinevus on see, mis rikastab ja see on väga hea. Sest tegelikult on ju meie kuulajad veelgi rohkem erinevad. Ja kuulajate vajadused ja ootusedki on ju erinevad. Ja ma arvan, et meil ongi praegu selline väga rikas ja erinev programm. Ma usun tõesti, seal on igaühele midagi raadiotöö, see nõuab täielikku pühendumist pidevat õppimist, uurimist, uuenemist. Siin on palju planeerimist, kooskõlastamist selleks kõigeks on vaja tohutut enesedistsipliini kannatlikkust, paindlikkust, aga siin on hulk võimalusi loominguks ja muidugi suhtlemiseks väga erakordsete isiksuste, ka muusikute heliloojatega ja põhiline on ju muidugi muusika ise, see on see suur armastus, mis ühendab meid kõiki raadiotegijaid, kuulajaid ja muusikuid. Raadiotöös on ka müstikat ja salapära. Eriti otsesaates mikrofonidega olles ja ka see on tore, sest see tekitab erutust, adrenaliini ma igatahes, see on tohutu õnn ja rõõm võimalus toimetada sellises kohas, nagu on klassika. Oma loo räägib ka praegu Tartus klassikaraadiotoimetajana tegutsev Liina Vainumetsa. Minu suhe raadioga sai alguse lapsepõlves peamiselt just suvel maal. Kuigi raadiot kuulati kai mujal suvel kui muid kohustusi eriti ei olnud, siis raadio oma programmiga struktureerimis nii elu ja kuulatud sai üsna valimatult. Muusikasaadetest mäletad, tean üht pilti, et ükskord tegin midagi keset kartulipõldu kuidagi hästi suur põld oli sellel suvel ja kaasas oli siis selline kohvisuurune raadio crap ja oli saade Hillar Karevast, Helju Tauk rääkis kuidagi nii vaimustunult ja kaasahaaravalt. Ja oligi siis selline elu Kagu-Eesti olustik, loodus, raadio, siis ma üldse ei aimanudki, et ühel päeval ma astun tegelikult raadiomaja uksest sisse ja see on selline uks, kust nagu enam välja ei tuldagi, et olekski nagu jäänud igavikuks raadiosse sisse. Ja huvitav on see, et kui maal tundus, et raadio oma kellaaegade vaadetega struktureerib aega siis raadios endas olles tähendab, et aega ei eksisteerigi, on hoopis mingisugune teistsugune ruum. Mingi raadioruum, kus ei ole vahet, kas on hommik või on õhtu. Siin võib ka täitsa vabalt öösiti saateid teha, mulle ikka sellessamas ajas ja siis niimoodi hommikupoole ööd tulla õue imestada, et oi kui vaikne õues on ja näiteks kui öösel on tuisk olnud, siis on sellised suured tuisuvaalad õues, keegi ei ole nendest kõndinud. Huvitav kogemus on olnud ka see, et kõik need inimesed, kes raadios räägivad, igi taga, telekas, vahel näidatakse, on tegelikult tulemas. Uskumatu, kui mõelda sellele tüdrukule, kes kartulivagude vahel antenni sättis. Aga siiamaani meeldib mulle raadiot kuulata just maal sest seal on selle kõige jaoks nagu pisut ruumi ja aega. Pärast seda, kui raadiuksest sai sisse astutud, on klassikaraadiost saanud minu elu osa. Vast kõige rohkem on see mu elu muutnud, nii et pannud avastama nii endast kui kogu maailmast väga palju erinevat muusikat. Olen selle eest väga tänulik. Vikerraadios juba 25 aastat töötanud ooperitoimetaja Tiina kuningas. Minu jaoks tähendab klassikaraadio ja raadio üldse 25 aasta pikkust tööd. Nii et selles mõttes on mul vedanud, sest öeldakse, et sa teed siis õiget ja head tööd, kui sa teeksid sama asja ka ilma rahata. Selles mõttes on mul nagu tööga täppi läinud, et muusikaga kultuuriga tegeleksin ma ka siis, kui ma raadios ei töötaks ja ilma selleta ma elada ei saaks. Täpselt nii nagu ma ei kujuta ka oma elu ette ilma raadiota, seda nii tegijana kui ka raadiokuulajana, sest nii kaua, kui ma ennast mäletan, mulle meeldis see, et keegi minuga räägib. See on omamoodi selline suhtlusvahend raadioinimese jaoks ja sellepärast tekibki paljudel raadioga just selline intiimne suhe. Keegi justkui räägib sinuga ja täpselt sama asi on ka toimetajana, sa ju adresseerid oma jutu kindlale kuulajale inimesi. Millisena kujutab aga toimetaja ette oma kuulajat, kui ta üht või teist saadet teeb? Ega tal ei ole kindlat nägu, et ma kujutan kedagi konkreetset, et ei, seda mitte, aga isegi raske on seda öelda, et kuidas ma sellesse suhtestun võib olla maasuhtest, on sellesse nii nagu ma ise kuulajana seda kuulaksin, et mida mina tahaksin kuulda ja kuidas see peaks olema siis serveeritud mulle kui kuulajale ja vot täpselt nii ma püüangi teha toimetajana oma saateid. Tavaliselt ma kuulan niimoodi pikemalt raadiot, et nädalavahetusel siis kui on lihtsalt aega selleks ja kuulan suure huviga, sellepärast et tegelikult on meil väga head toimetajad, meil on ka huvitavaid kaasautoreid ja meil on alati huvitavad teemad, sellepärast et see informatsioon, mis praegu siin meie ümber on, seda on ju tohutult palju. Kõik kogu aeg muutub, seda infot tuleb väga palju iga päev juurde. Toimetaja ülesanne ongi siis need terad sõkaldest eristada, sest valikut teha ei ole alati kõige lihtsam, sest noh, see on ikkagi selline subjektiivne valik, ehkki me ju enam-vähem teame, mis on praegu muusikaelus ja kultuurielus just need kõige olulisemad asjad. Ja need klassikaraadio püüab küll alati kinni ja vahendab neid eetris siis ka meie kuulajateni. Üle, ega ümber ei pääse ka muusika, mida mulle lihtsalt meeldib kuulata oma elu ilma muusikata mina ette ei kujuta, täpselt nii nagu ka ilma raamatut. Klassikaraadio nägu on loomulikult muutunud, sest raadio muutub kogu aeg ja Ta peabki ajaga kaasas käima ja sellega, mis meie ümber toimub. Ta on väga palju muutunud tehniliste võimaluste osas. See on muutunud lihtsamaks toimet Ta ei ole just tehnika mõttes suured makid, mis kotti ei mahtunud, on meil nüüd pisike salvestaja, millega on ju väga lihtne igale poole ligi pääseda. Salvestuste kvaliteet on hea. Varem oli nagu rohkem rõhk muusikal, nüüd on klassikaraadios saanud tõeline kultuuriraadio. Vahendatakse absoluutselt kõike, mis puudutab Eesti kultuurielu ja mitte ka ainult eesti kultuurielu, vaid ka seda, mis toimub maailmas üldse. Nii et selles mõttes on klassikaraadio muutunud sisu kamaks, huvitavamaks ja informatiivsemaks. Et selline kultuurihuviline inimene saab siit enda jaoks kindlasti väga palju uut ja huvitavat teavet, plussis lisaks muusika, mis on klassikaraadio alusmaterjal kõige olulisem asi, siiski. Nii rääkis Tiina kuningas. Ja nüüd räägib teine meie ooperitoimetaja, kes on klassikaraadios töötanud pisut üle aasta. Anne trummik? No minu jaoks on tegelikult klassikaraadiol väga mitu erinevat nägu ja muidugi on see nägu ka aastate jooksul muutunud päris ühte ja ainuomast nägu polema, tal tegelikult kunagine läinud sest läbi ka ühe päeva saab sellel raadiojaamal ju näha niivõrd palju erinevaid külgi, alates nendest meie hommikusaadetest, mis on võib-olla hoopis teistsuguse muusikavalikuga 11 suguses tempos kui näiteks õhtune fantaasia. Ja olen ka sellele mõelnud, et tegelikult see ongi ju ääretult hea, et meie toimetus on kokku saanud väga eripalgelistes inimestest, kellel on kõigil oma muusikamaitse erinev temperament. Ja loomulikult see kõik sünnitab ka väga elavaid mõttevahetusi sel teemal, et kuidas me seda programmi peaksime edasi arendama. Ja ma usun, et ainult nii ongi meil võimalus pakkuda seda muusikavalikut erinevatele inimestele, sest ka meie kuulaja on ju erinevat nägu. Eks see on paratamatult nii, et kui sa ise midagi väga armastad, siis sa kujutad ka ette, et inimene, kes kuulab, armastab sedasama, mis sina, mulle on väga-väga hingelähedased erinevad lauljad. Ja Ühest intrepredist rääkides ma paratamatult siiski kujutan seda kuulajat ette mingil määral endaga sarnase inimesena, kes, kes siis hindab, võib olla sarnaseid kvaliteete nagu mina või siis võib-olla ei tee ta seda päris samast seisukohast ega vägisi ju tegelikult ei saa kellelegi panna midagi meeldima. Et ma võin lihtsalt põhjendada ja selgitada, miks arvates see või teine artist on siis kuidagi väljapaistev või mis on see, mida mina temas hindan. Miks ma olen ta välja valinud, sest et häid muusikuid on ju tegelikult maailmas lõputult. Eks see, siis see tegelikult meie ülesanne ongi võimalikult palju seda head muusikat ikkagi läbi kuulata ja püüda siis sellest ekstrafeerida SC, mis võiks mingil põhjusel meie kuulajaid huvitada. Ja kuidagi teisiti kui läbi isikliku suhte mina seda teha ei oska. Et seoses selle klassikaraadio 20 saadete tegemisega on mul olnud suur rõõm väga mitmete kuulajatega kohtuda ja see on tõesti põnev näha, kui erinevad need inimesed on, kes meid kuulavad. Ja samas mulle jäi ka kõrvu ist Ühe kuule, mõtte, kes ütles, et, et tema maitset on sõbrad nimetanud väga elitaarseks. Tema kuulab just sellepärast klassikaraadiot. Et tõesti, see on selline raadiumise vasta võib-olla nii-öelda massimaitsele, ma olen sellega nõus ja ma pean ka tunnistama, et ilmselt mu enda maitse ei ole, kas siis päris massi maitse, võib-olla muidu oleks mu eluunistus töötada Sky plussis, eks ju. Teistpidi üks minu väga suur eesmärk või soov või, või üldse põhjus, miks ma nii väga tahan siin töötada, on see et just tuua ka see nii-öelda elitaarne muusika ja kunst ja kõik see kuulajale lähemale, kuna see maailm on niivõrd rikas ja täiesti vaimustav ja see võib tõesti inimese elu muuta. Ma usun, et see ei ole liialdus, kui ma nii ütlen, et ma tõesti soovin, et selle maailma avastaks enda jaoks võimalikult paljud inimesed ja ka need, kellel näiteks pole mingil põhjusel lapsepõlves või mingis teatavas õrnas eas olnud võimalust sellise kunstiga kokku puutuda. Aga viie seda nendeni tasapisi teha seda nii-öelda akadeemilise oreooli ka maailma ka võib-olla kuidagi sõbralikumaks või kergemini vastuvõetavaks inimesele. Kellel ei ole siis olnud seda kas muusikaõpingute või siis muusikaga sügavamalt kokkupuutumise võimalust, sest nagu mu enda kogemused on näidanud, see on lihtsalt selline maailm, millega inimene peab niimoodi tuttavaks saama, alustades siis ta kapostia Amadeus-ist ja ja siis võib-olla jõuab ta kunagi ka millegi muuni, aga minu endaga see tegelikult ju nii toimunud, et kui ma meenutan kasvõi oma keskkooli aega, kus kohustuslik neljapäevane ERSO kontsert oli mõnikord lausa piin ära kannatada ja kuidas siis see pisitasa mind aina viis edasi ja ma tõesti ei kujuta oma elu selleta ette, lihtsalt tahaks, et võimalikult palju inimesi teeks neid toredaid avastusi enda jaoks. Jätkav klassikaraadio üks kõige uuemaid töötajaid folgi džässi ja maailma muusikatoimetaja Ivo Heinloo Klassikaraadio on kultuurikanal kõige laiemas mõttes, mitte üksnes muusikakultuurikanal tänapäeva maailmas, kus on nii palju infomüra ja tegelikult popkultuur või massikultuur lokkab igal pool, on tegelikult hädavajalik, et oleks ka alternatiivi ja tõesti võimalust rääkida kultuurist võib-olla natukene sügavamal tasandil, mida klassikaraadios kindlasti tehakse. Ja nähes seda, kuidas tegelikult, et iga päev klassikaraadios, toimetajad võtavad vastu Eesti kultuuri seisukohalt tegelikult väga olulisi otsuseid, mida panna eetrisse, mida salvestada, milliseid kontserte salvestada, milliseid kontserte üle kanda siis tegelikult Ta on tore olla kultuurielu tuiksoonel. Minu valdkonnaks on peaaegu kõik see, mis klassika, ehk siis džässmaailma muusika ja kõik muu, sest et tegelikult näiteks saates fantaasia mängitakse ju kõiksugust muusikat, et siis ma arvan, et mingil määral. Ma loodan oma valikutega tuua programmi rohkem mitmekesisust, ma loodan, et see on ka seni õnnestunud. Ja see mitmekesisus ei tähenda seda, et peaks eetris mängima kõiksugust muusikat. Aga ikkagi sellist head maitset järgides. Muusikat on tänapäeval nii palju maailmas, et lihtsalt kõike jõuagi mängida raadios. Seetõttu tuleb väga hoolikalt valida, milline on siis see väike Osamiste käigult raadiokuulajani jõuab. Kollektiiv on väga meeldiv, sest kõik on kultuursed, inimesed, samal ajal ka oma ala spetsialistid on väga tore, tegelikult on teatud valdkonnad, milles igaüks on kõige tugevam, et kui tekib mingisugune küsimus, siis tead kohe, kelle poole pöörduda, et selles mõttes ma lihtsalt vaatan aukartusega hinges, kuidas kolleegid töötavad, sest et minul sellist pagasit ei ole kahtlemata, mis puudutab just klassikalist muusikat. Kuna ma olen muusika valdkonnas omal viisil tegutsenud aastaid ja olnud eelkõige kirjutav ajakirjanik, aga loomulikult raadiotöö on hoopis teise spetsiifikaga ja siin on tegelikult nii et tuleb ära õppida mitu ametit tegelikult. Ja samas see on ka põhjus, miks, miks see töö mulle nii väga meeldib, et on lihtsalt nii mitmekesine, korraga tuleb tegeleda 10 erineva asjaga ja ükski neist 10-st ei meenuta 11 toitu pakub ta alati huvitavat mitmekesisust ja iga päev avastad enda jaoks midagi täiesti uut ja avastad, et on midagi täiesti uut vaja jälle juurde õppida. Räägib klassikaraadio tegevtoimetaja Marge-Ly Rookäär. Klassika Raadio on elustiil, see on elu keset muusikat. Ja ma olen nii maru tänulik selle võimaluse eest siin raadiojaamas töötada. Ja ma olen maru tänulik oma emale, kes kunagi sundis mind muusikakoolis käima, klaverit harjutama. Ma olen maru tänulik oma kolleegidele, kes raadiomajas on mind toetanud. Ma olen maru tänulik saatusele, et ta on mind juhatanud sellele teele. Ja ma olen kõige rohkem tänulik kuulajatale selle usalduse, selle mandaadi eest valida ja vahendada muusika, kunsti. See on suurepärane töö, mis vaimselt täidab ja kõik need pingutused, mis võtavad palju energiat ja aega ja närve saavad tegelikult kuhjaga tasa. Ma olen täiesti veendunud, et raadio ei kao mitte kusagile. Ma olen VÄGA raadiousku inimene, raadiomeedium, mis saadab kuulajad teiste tegevuste juures. Et kui me vaatame televiisorit või kui me loeme ajalehte või kui me näpime nutitelefoni, siis me ikkagi oleme seotud päris mitme meelega. Raadiokuulamise juures ongi minu meelest kõige suurem tähtsus selles, et inimesele ainult kuulmismeel aktiivne, aga samas see ei sega tal tegevust, mingeid muid tegemisi. See ei sega tal mõtlemast omaenda mõtteid vaatamast, midagi muud. Nii et minu meelest raadio jääb kindlasti. Mis vormista jääb, kas ta jääb internetipõhiseks, kas ta jääb? Ma ei tea taskutelefonipõhiseks seda ma ei oska praegu öelda, et ma ei ole nii suur oraakel aga raadio kui selline kuulmise jaoks toodetud kultuuripilt. Ma arvan, et see Ma arvan, et raadio võiks ikkagi jääda raadioks, on räägitud sellest, et kas raadio peaks näitama pilti, ma arvan, et raadioülesanne ei ole pilti näidata. Raadiol on oma vahendid, kuidas teemasid kajastada sõnaga konkreetne, kindel meediavorm ja ma arvan, et tegelikult raadio oma põhiolemuselt jääb ka tulevikus ikkagi täpselt samasuguseks, nagu ta on siiamaani olnud. Aga kindlasti kõik see sotsiaalmeedia ja kõik muu mõjutab meid kõiki. Ja loomulikult peab ka raadio käima. Ma olen kindel, et raadio jääb raadioks, eriti sellesse kiirustavas ajas praegu raadio annab võimaluse kuulata, samal ajal füüsiliselt toimetada muude asjadega, kasvõi autoroolis. Kui paljud kuulajad räägivad, et nad kuulavad meie programmigi enamasti autoroolis kodused toimetused aiamaal, kus iganes, ma olen kindel, et raadio jääb, raadio ei vaja pilt. See on praegu kõige keerulisem küsimus, kas raadio kaob ära, kuhu ta liigub ja milliseks ta muutub, kas ta peab pilt eriti näitama? Need on kõik väga huvitavad küsimused. Käisin hiljuti ühel koosolekul, kus kuulsin, kuidas lähemad naabrid neid küsimusi praegu lahendavad ja kui palju nad kulutavad aega ja ka raha selle peale, et seda kõike uurida, et mis võiks tulla edasi. Ja tegelikult ei ole päris teada ju, mis tuleb, pole kunagi olnud, aga igatahes on praegu väga suur muutuste aeg, sest iga päev sünnib uusi inimesi, kasvab peale uusi põlvkondi, kelle kodus ei ole enam raadiot olnud. Alles ma nägin ühe Leedu koosolekul sellist pilti, et issi, mis on raad ja täiesti nagu õige küsimus. Et kui palju meie tööd, Meie saateid, kui palju me peaksime mõtlema nende levitamise peale raadiolainetel vanad moodi. Ja kuidas leida neile kuulajaid interneti väga paljude pakkumiste hulgas. Ja kuhu liigub inimeste soov, kuidas kasvavad üles uued harjumused? See on praegu nii segane aeg, et peab tegema edasi, vana peab tegema edasi uut ja püüdma leida kontakti kuulajatega. Kuigi praegune aeg on väga visuaalne, on endiselt tegevusi, kus peab olema pilk vaba, et sa ei saa vaadata ekraani pealt midagi, näiteks autojuhtimine. Me veedame endiselt väga palju aega autos ja raadio koos uudiste ja muude saadetega on ikkagi väga hea kaaslane ka mitmete koduste toimingute juures. Noh, ma arvan, teha on veel aastaid raadiot, ma olen ise üsna suur raadiokuulaja ja klassikaraadio kuulamine on mul selline nagu 100 protsenti tegelikult ma kuulan kogu aeg. Ja huvitav on see, et kui minna natukene toimetusest eemale siis see kõik hakkab teistmoodi kõlama ja ta nagu kõneleb teistmoodi, minu jaoks nagu muutubki aina hinnalisemaks. Koduse tegevuse juures on see ikkagi meelelahutus ka mitte ainult selline. Et ma tean küll, kuidas seda tehakse ja ma mõtlen kogu aeg, mis siin valesti on või mis võiks paremini olla või võivad, kui tore see on, et ta on ikkagi nagu väga hea kaaslane. Kaaslasi on alati vaja, et selles mõttes, ma arvan, raadiosaates ei ole üldse traagiline. Et vajadus sõprade järele vaevalt et inimeste elust kaob. Saates rääkisid Tiia Teder, markerid kaer, Kersti Inno, Tiina kuningas, Anne Brommik, Ivo Heinloo ja Liina Vainumetsa. Mina olen saate toimetaja nelevasteinfelt.