Tervist head klassikaraadio kuulajad täna räägivad oma lood ja jutud sarjas 20 lugu klassikaraadiost meie helirežissöörid ja täpsemalt tuleb juttu fondi salvestustest. Mis asi on fondi salvestus, mis on selles töös keerulist ja milleks Fondi salvestusi üldse tehakse? Saates räägivad juba 40 aastat Eesti raadios töötanud helirežissöör Aili Jõeleht helioperaatorina pikka aega tegutsenud Maricažeer, helirežissöör Tanel Klesment ja eelmise aasta detsembris lahkunud Eesti üks parimaid helirežissööre Maidomaadik, kelle mõtted pärinevad intervjuust virve Normeti ka, mis on tehtud aastal 2006. Mis asi siis ikkagi on fondi salvestus? Fondi salvestus on üks selline, kõige keerulisem ja vastutusrikkam salvestuse liik, sellepärast et kui näiteks kontserdil kuulaja Annabel andeks mingisuguse väikse krõpsu või musta noodi või midagi, siis kui arvestades läheb fondi ja on teada, et võib-olla ta kunagi jõuab näiteks plaadile ja inimesed saavad seda teost, et kuulata jälle jälle siis tahetakse, et oleks täiesti perfektne ja ilma ühegi apsutaja. Paraku suur osa sellest tööst on nagu selli režissööri kätes pärast Monteerides. Õnneks või kahjuks ma saabusid koos digiajastuga siia majja. Ma küll nägin veel, kuidas usinad vanaprouad lõikasid linte ja kleepisid niimoodi, et mul oli silme eest kirju, aga ma ise sellega ei ole pidanud tegelema. Minu ajastu algastad kassettide arvutajate abiga. Räägib helioperaator Marika Seer, kellel on selja taga pikk töökogemus ja kes oli ametis siis juba, kui kääridega veel linti lõigati ja seda Scotsiga kokku kleebiti. Tulemused olid alati üsna head, et tihtipeale sai lõigatud ka niimoodi, et ega sa täpselt ei teadnudki kust, sest ega seal ju nagu arvutil ei ole ju mingisugust sellist graafikukujulist asja. Aga ma ei mäleta kordagi, kus midagi oleks ära rikutud. Vilumuse asi, kõrv peab peas olema, peab väga mitmeid kordi läbi kuulama. Raske on see, kui keegi räägib kõrval tihtipeale ma ei võta endale kedagi kõrvale ka mitte-interpreet. Et nad tulevad juba valmis teost kuulama. Kui siis veel midagi on, siis saab ka koos ära parandada. Aga muu on kannatlikkuse küsimus, et sul peab olema püsivust, mis asju teha, mitmeid kordi üle kuulata, et need üleminekud saaksid kõik loomulikud, sest kõruga väsib ja tihtipeale see, mis eelmine päev sai tehtud. Järgmisel päeval võib-olla ei ole kõik asjad nii täiuslikud, et siis saab neid täiendada. Kui suur on helirežissööri töös siin raadiosse Fondi salvestuste osakaal võrreldes näiteks live-ülekannetega? See kõigub väga servast serva. Kui me nüüd võtame teoseid pidi, siis on kindlasti live ülekandeid rohkem, sellepärast et ühel kontserdil me võib olla saame üle kanda, samuti salvestada kolm teost, näiteks keskmise suurusega. Aga selleks, et need kolm teost saada fondi tuleb meil planeerida näiteks nädal. Kui me võtame ka teoseid, on võib-olla nii-öelda fondi salvestuste mahus numbriliselt vähem, siis ajaliselt tihtipeale võib võtta isegi rohkem aega, et see on selline suhteline. Kui seda tööprotsessi jagadunud osadeks, et üks kollektiiv tuleb kuskile kirikusse või siia stuudiosse laulab või mängib oma teosed ära, et võetakse üles, et mis töö sellele veel järgneb või kuidas nad suhestuvad niimoodi protsentuaalselt, et kui palju on see sissemängimise aeg ja mis siis kõik see järgnev on enne kui produkt siis jõuab plaadile. Tunni aja musta materjali järeltöötlus, mina olen vaadanud, on neli-viis tundi ja kui ta läheb veel plaadile sellele järgnevail Mastering omakorda seda järeltöötlust on tegelikult hoomamatult palju ja see sõltub ka muidugi sellest algmaterjalist telekvaliteedist sõltub monteerija näpuosavusest. Noh, väga paljudest teguritest, aga teda on rohkem kui arvatakse. Üldiselt. Mis on need asjad, mis helirežissööri töös on igapäevased, mida see töö nõuab, milliseid oskusi ja milliseid inimlikke kvaliteete? Mis on väga-väga oluline, on kasutada nii-öelda üksmeel või ühine keel, kollektiiv, interpreiliga, keda sa hakkad salvestama, sellepärast et ei ole võimalik seda tööd teha korralikult, nii et mina istun siinpool klaasi sealpool klaasi, noh, näitamise teha oskad. Sa pead moodustama helitajatega ühe tervikliku ansambli alguses kasvõi istute kohvilaua taha maha, räägime asjad sirgeks, kes, kuidas mida näeb kes mida soovib, et see peaks olema nagu selline väga oluline. Ja õige algus ühele fondi või plaadi salvestusprotsessile. Muidugi enne seda veel ma ei tea, kui paljud sellele tähelepanu pööravad. Mina pean oluliseks salvestuspaiga valikut. Sest et võib-olla ükskõik kui hea kollektiiv ja ükskõik kui hea tahtmine aga panna ikkagi näiteks tütarlaste ansambel laulma vaimulikke rahvalaule Matti stuudiosse, siis see tulemus ei ole päris kindlasti see, mida mida osapooled sooviksid saada, vaid just akustiliselt tuleb valida see õige koht, kus ühte või teist teost salvestada, et ruum nagu toetaks seda teost veel seda lõpptulemust. Räägime küll digiajastuga ega ükski digimasin tegelikult ei kompenseeri täielikult seda teose esitust nii-öelda omas mahlas, et kui ta ikkagi kantakse Te võite, salvestatakse seal, kus teda nagu mõeldud esitamiseks, sest noh, paljud inimesed ei mõtle selle peale, Narva stuudio, kõlab uhkelt. Lähme teeme, eks päris iga asja jaoks on nii, ei ole. Jätkab helirežissöör Aili Jõeleht, kel täitus siin majas töötamisest läinud aastal 40 aastat. Lemmikkoht on kindlasti kontserdisaal, kus on väga hea tehnika praegu olemas ja vanasti sai seal ka fondi salvestusi teha, aga need hinnad ei võimalda seda. Aga kontserdisalvestusi on seal väga meeldiv teha. Igasuguseid huvitavaid kohti on ka, kuhu töö on viinud. Väga hea koht oli näiteks Haapsalu toomkirik, seal algusaastatel sai lindistatud vanamuusika festivali algusest lõpuni. No minu meelest väga tähtis on helirežissööri ja muusikut omavaheline klapp. Et on ikka välja kujunenud, et igal interpredil on nagu oma ihurežissöör, kelle juurde ta tuleb uuesti ja uuesti. Kujuneb aastatega selline üksteise mõistmine ja, ja usaldus. Väga palju olen teinud Alexandra Joosep penaltitega. René Eesperelugusid olen palju salvestanud. Tiit Peterson, Heiki määstlik. Meenub väga tulemuslik salvestus Kalle Randaluga. Kui tavaliselt kolmetunnise salvestuse jooksul puhast muusikat jääb järele 15 minutit keskeltläbi siis Kalle Randalu mängis 40 minutise Schumanni sonaadilint Tin. Siis tuli kuulas ülese 40 minutit ja siis mängis ühe korra veel ja siis oligi olemas. Nii et kolme tunniga 40 minutit, seda ei ole mul enne ega pärast juhtunud kellegiga rohkem. Oma tööst räägib nüüd Maido maadik. Inimesi on väga erinevaid, ühele vaid kohe otse näkku öelda, täna ei tule välja midagi, et lähme laiali, tuleme mõni teinekord kokku ja teeme selle asja ära. Teiste puhul peab kasutama diplomaatiat ja mõnikord see diplomaatia võib päris kaua aega võtta. Tuleb meelde, et mõnelgi puhul on isegi tund aega tulnud selgitada, et miks ei ole mõtet täna salvestada olgugi, et arvatakse nad proovimata, äkki tuleb välja, annab äkki siin ei tule mitte midagi välja? Selle peale ei maksa kohe mitte lootma jääda. Ega siin tegelikult mingit suurt vahet ei ole, sest raadiofondi võtte puhul ega siin ei saa ka ja ei tohigi mingeid hinnaalandusi, kunstilises ega tehnilisest tasemest tehasest. Kunagi sai teada keegi võib-olla aastakümnete või isegi paari aasta pärast leiab, et see lugu on vaja plaadi peale panna. 80.-te keskpaiku veel tehti seda vahet, et kas nüüd ma lähen salvestama näiteks raadios või Plaadivabrikule, siis plaadifirmale salvestust võeti ikka hulka tõsisemalt kui raadio fondivatet tavaliselt interpreedid enne nii-öelda proovi salvestada raadios ära ja siis läksid sama kavaga plaadi stuudiosse. Üks väga raske asi on, ütleme võt alguses nii-öelda see latt paika pannud kuskohalt peaks nagu interpreet üle saama, sinna kahtlemata erinevused professionaalsete kollektiivide ja isetegevuslaste vahel. Aga ka isetegevuse puhul peab mingi nii-öelda tase olema, et allapoole, mida ei saa minna igasugust asja, ei ole mõtet ka järeltulevate põlvede jaoks seadustada. Salvestati fondi tena viiuliduo ja no ei tulnud see lugu kuidagi neid välja ja seda sai monteeritud kõige paremaks variandiks ja lõpuks seda, kas ta nüüd vastu võeti, Fondi komisjonid olid vanasti või ei võetud, see mul isegi meeles ei olnud, aga mul tekkis niisugune kahtlane soov panna kõige nigelam matest variantidest üks variant kokku ja mitte seda kellelegi kuul taandaga vaadata, mis tast välja tuleb. Ja seda ma ka tegin ja samal päeva hommikul sain ma sellega just nimelt valmis. Kui see fondi komisjon toimus, kuulasime seal seda kõige paremat varianti ja siis huvipärast ma tulin, kuulasin seda kõige halvemat varianti ja minu masenduses seal mingit vahet ei olnudki, et olid ainult mõned käsud, valed noodid, aga kogu see üldine masendav meeleolu. See oli ka selles puhtas varianti. On ka olnud salvestusi, kus ei saagi midagi linti. Näiteks vanasti salvestasime regulaarselt raadiokoori, seal olenes, kes koori lahti laulis. Siis ma võisin mõnel puhul juba ette öelda, et täna ei tule linti midagi ja on ka olnud interpreet selliseid, kes on jätnud kodutöö tegemata, nii et on näha, et ei tasu lihtsalt aega ja ressurssi raisata. Raadiomaja helirežissööride on kahtlemata Ta enamik või ilmselt peaaegu kõik mõeldavad salvestamise paigad Eestimaa peal läbi käidud. Aga millised on siis parimad nendest või millised on meelepärasemad ja millised on viimase aja leiud? Põnevamad salvestuspaikade osas jätkab Tanel klesimen. Ega erilist põnevust nagu ei otsigi. Aga üks viimase aja leide, mis on küll väga selline positiivne, mis õnneks on läinud suhteliselt laia kasutusse, on Viimsi Püha Jakobi kirik mis on küll väike, sinna ei saa panna siis suurt kollektiivsust, kubatuur lihtsalt jääb väikseks, mis on väga mõnusa pehme akustikaga, tan, vaikne müra, ei kosta sinna väga-väga sisse. Mis veel, ta on aastaringselt soe, sest meie kirikutes ja saalides on ka tihtipeale see häda, et sul võib olla suvel väga ilus ja mõnus tehasel. Aga talvel on niiske ja interpreteerima viiulit kastist välja ei võta. Nii on, et see on olnud üks selliseid kammermuusika kohapeal, et väga häid leida. Suure kvalitatiivse hüppe tegi Niguliste, kui ta vahetas ära oma aknad ja ventilatsioonisüsteemi sest enne oli seal võimalik ainult öösiti salvestada. Nüüd saab ka juba õhtutundidel. Meil on praegu siin Eesti raadio esimese stuudio foonikas, et mille jaoks see stuudio kõige sobilikum on. Suured Brow, koorid, puhkpilli, kestar, bigbänd. Miks ma ütlen Provkoorid prof kooridel, millegipärast kui repertuaar vastab sellele, nemad oskavad laulda sellises akustikas, mis neid ei toeta. Ja see pigem nagu tuleb neile kasuks dirigent kuuleb kõik nüansid välja ja see mõnes mõttes kiirendab tööprotsessi asjaarmastaja kooridele. Ka peaaegu olevat akustika, võib nad lihtsalt jalust niita, et et nad ehmatavad ära ja pärast ei saa enam piiksugi tehtud. Väga tähtis on leida üles kõikide osapoolte soovid ja nende soovide tasakaal et oleks arvestatud helilooja tema teosega interpreedi aru saama ka sellest ja et ka helipilt, et oleks võimalikult tõetruu ja kõrgete kunstiliste eesmärkidega milles siis helipilt sõltub, kelle peas see kõigepealt kujuneb ja kuidas see protsess peaks välja nägema. Viimasel ajal on kõige paremad tulemused sündinud helirežissööri, ütleme dirigendi ühistöös. Kui helilooja kirjutab teose meeskoorile, siis ta eeldabki, et see kõlab meeskoori likult. Mis häält see meeskoor parasjagu teeb, milline tema kõlapilt on, seda oskab vaieldamatult öelda dirigent. Kui palju sellest on tehniliselt võimalik jäädvustada, oskan öelda mina. Ehk et ma arvan, et kõige produktiivsem oleks dirigendi helirežissööri koostöö kindlasti meile ust kinni, kui tuleb lisahuvilisi, aga kogemus on ka näidanud, et kui see otsustajate ring nagu väga suureks läheb et siis see tulemus võib seeläbi kannatada selle pärast helilooja kuuleb oma mingeid nüansse, mõtleb, et miks ma seda pausi siin nüüd pikemalt ei kirjutanud või midagi interpreet kuuleb ainult enda pisikesi ebatäpsusi võib-olla, et minu dirigendi roll on kuulata nagu tervikut ja lõpptulemuse seisukohalt see on vast kõige otstarbekam. Olles kuulanud siin välismaa kolleegide salvestusi isegi väga nimekates plaadifirmadele, siis ma olen tähele pannud, et tihtipeale lastakse isegi väiksed tehnilised viperused läbi selle nimel, et säiliks terviktunnetus ja terviklik kõlapilt ja see elu, mida tegelikult fondi salvestusel on väga keeruline saavutada. Erinevalt näiteks kontsert salvestusest kus on publik, kus on reeglina hea akustika interpreet, saab tagasisidet kogu aeg saalist, tal on nagu selline tugi puhtalt fondi salvestusel. Tal ei ole seda tuge eriti kusagilt loota, et ainult tema ja mikrofon ja karm reaalsus. See peaks olema kõiki osapooli rahuldav tulemus. Mina olen alati väga rõõmus, kui helilooja on fondi salvestuse juures, sest mina kuulan ühe nurga alt neid asju, heliloojale on oma nägemus interpeedil veel kolmas. Tavaliselt me kuulame salvestusi üle ja teeme korrektuure vastavalt nende soovidele. Välismaal on ju mitu inimest. Fondi salvestusel on üks inimene, kes salvestuste numbreid üles kirjutab ja teine inimene, kes siis kuulab selle kõrvaga, et kas veel variante teha või piisab juba ja helirežissöör teeb lihtsalt oma tööd rahulikult, aga meil. Paraku peab helirežissöör kõik need asjad korraga tegema. Ei ole mõtet üldse mõtet minna tegema, kui sul endal peas juba ei ole see asi valmis mõeldud, et mismoodi peaks kõlama, millist kõlapilti ma saan saavutada, kui minna kuskile võõrasse ruumi, kus sa ei ole enne ei kontserti kuulnud ega midagi salvestanud, siis teatud lihtsate vahenditega saab juba selgeks teha, et kas room näiteks kõlbab salvestuseks ja koi kõlbab siis millise koosseisu salvestuseks, millise ajastu muusika salvestuseks ja nii edasi. Et sa ühesõnaga pead oskama seda ruumi kasvõi lihtsalt käteplaksu järgi hinnata, milline võiks, eks see kõla olla, kui sinna panna nüüd interpreet või interpreedid mängima või isegi suuremate ruumide puhul orkester paraku nüüd on juba nende aastatega on enamus salvestamiseks kõlbulik soola ja ruume läbi käidud, Eestis on need paremad saalid teada. Koit kokku seab ka üha kiirenev elutempo siin piire ja teeb korrektuure, sest mõned salvestuspaigad asuvad tiheda liiklusega tänavate magistraalide ääres ja see muidugi kahjuks ei võimalda neid enam salvestuspaikadena kasutada. Üheksakümnendatel 80.-te alguses, kui laulupeo jaoks oli tarvis salvestada fondivõttena Väätsa Leegrot, salvestati ära, tuli see lugu montaaži, küsisin nooti, üldi nooti ei ole ja kui ma siis selle niimoodi jupikaupa tehtud asju kokku panin, siis järgmisel päevasalvestuse ajal nagu ei tuntud seda ära, see tuli ilusa peaavormis teos ja siis muidugi oli suur ehmatus, sest terve orkester oli kohal. Ja siis nad leidsid mulle küll noodi ja väga kiiresti ja see asi lahenes väga ilusti kõik ära ja nad said selle mõne aja pärast kätte ja kõik rahunes maha, et selliseid asju võib muidugi juhtuda, kui ei ole materjali käepärast, kust vaadata tervikut, varianti ei ole tehtud. Üsna tihti on salvestus selles suhtes ka vaevaline protsess, et kogu tegevus taandub õiget õigel ajal ära mängimisele. Seetõttu kannatab muusikaline külg väga hea, siis teha salvestust, kuid tehnilised probleemid ei ole takistuseks. Hästi läheb jutt sellele, et kas ma siin mängin faseering niimoodi või naa. Mõlemad variandid on ideaalsed, aga siin hakkab selle elukutse loominguline pool pihta. Et nüüd siis peab koostöös interpreedi otsustama, kumb variant on varem üldse hea, salvestus tekib ikkagi tiimitöö tulemusena öeldakse küll, et helirežissöör on võta jumalast järgmine, aga see on ikkagi erinevate osapoolte koostöövorm. Paljud asjad ka heliloojatel ei ole selgelt, et kuidas kõlab paremini, kuna ta ei ole seda võib-olla nii-öelda läbi mikrofonide kuulnud ja noh, tihtilugu on ka niimoodi, et salvestuse käigus olles tehakse viimaseid parandusi, partituuri muudatusi, mis muidugi kahtlemata tulevad asjale kasuks. Tehnika läheb üha paremaks, digiajastu võimaldab teha uskumatuid lõikeid. Kas interverettidele on see ka kuidagi mingisugust mõju avaldanud? Kahjuks on intervjuu, kellele see mõjub laastavalt, kes tulevadki stuudiosse tegema Ma fondi salvestust teadmisega, et klassikaline lause dirigendi poolt välja öeldud, et oh küll Tanel seal pärast oma hiirega vot ei ole midagi seal Tanel pärast hiirega. Et kui on ikkagi näha, et tuleks nii-öelda mütsiga lööma või midagi, siis ma ei ole nõus selliseid asju aktsepteerima tolereerima, et et kui eeldatakse, et ma teen oma tööd hästi ja sajaprotsendilise andumusega, siis ma eeldan seda ka kollektiivilt. Või noh, neid sõnasõdasid siin olnud ja tõenäoliselt neid tuleb veel ja õnneks neid tegelikult ei ole palju, kellega sel teemal peab nagu sõna võtma. Lihtsalt tihti on see, et ma näen salvestuse käigus, et on mingi lõik või mingi konkreetne noot, mille nii-öelda parandamine või asendamine mul arvutis pärast võtab lihtsalt oluliselt vähem aega ja on lihtsam kui see piinatasin mingit vaest atront kuni nõrkemiseni. Et noh, see on nagu minu otsust langetada sellisel hetkel, et kuidas nagu edasi minna. Aga kindlasti ei tohi tulla kollektiiv stuudiosse teadmisega, et noh, me teeme nüüd kuidagi ära, küll pärast tehakse korda. Selle jaoks on teised sellised keldrikorrustel asuvad stuudio. Te pisut ei näe, muusikastiil võib-olla ka. Kuna tehnika on nii palju edasi arenenud, siis vanasti oli selles suhtes ütlane salvestust nagu ausam monteeriti ja lõigati seda tol ajal linti vähem. Digitaalse montaažiks on võimalik lõigata praktiliselt igalt poolt ja see asi laitmatuks viimistleda. Praegu võib öelda, et salvestusperiood võtab aega kuskil 20 25 protsenti selle produkti valmimise kogu ajast. Ülejäänud aeg on siis salvestatud materjali läbikuulamine sobivate lõikude välja valimine, pluss siis puhas montaažiaeg. Vanasti mulle ikka tuleb meelde, käidi ja mängiti klienti niimoodi, et praktiliselt ei olnud vaja seal lõigata, aga tänapäeval kahjuks jääb seda järjest harvemaks. Võib-olla ma olen natuke liiga karm, aga tundub, et siiski puht tehniliselt pillimängutase on natukene siiski alla käinud. Võib-olla ma teen siin nüüd kellelegi liiga, kuid vaadates enda tööd ja seda, mispärast salvestusele järgneb, tundub see mulle siiski kahjuks tõsi olevat. Interpreedid on nüüd ka selgeks saanud, et saab lihtsama vaevaga asja nii-öelda salve. Seda nike, mis te arvu maa üldjuhul ei taha nagu avalikustada, et et kui dirigent ja pärast võib-olla interpreedid kuulevad ja neile tundub, et teos on ilus, uhke tervik, siis, siis nii olgu, jääb vaikselt sisemalt rõõmustan selle üle. Üks lugu, mis mulle jääb tõenäoliselt pikaks ajaks meelde, tegemist oli ühe asjaarmastajad segakooriga, mis muidu oli päris tore koor ja suhteliselt hästi ette valmistatud ja olin nendega varem koostööd teinud ja teel siiamaani jätkuvalt. Aga millegipärast tol päeval oli tenori rühmas mingisugused pisikesed, vist puudujäägid ja seal teised kolleegid püüdsid seal seda kompenseerida kõike umbes pingutades natukene üle ja siis minu kohustus on juhtida tähelepanu sellele, et võiks püüda seal kuidagi ühtlustada niimoodi ja kui ma olen nagu oma kommentaarid koorile edastanud, siis enne järgmist võtet hakati võtma. Siis ma kuulsin, kuidas sealt tenori rühmast keegi sosistas oma naabrile, et jõle jaan tal õiendada seal puldi tagant, tulgu katsugu ise siin laulda. Ega tema ei teadnud, et kuulen, ma kuulen kõike, mida, mis seal koolis toimub ja ma ei olnud siis kade ka, ma tegin kodanikule ettepanekut, vahetame kohad ära korraks, et las siis tuleb see salvestama ja ma lähen. Kuigi ma olen bariton, aga püüan siis kooli lauluga hakkama saada. Noh, pärast seda oli tükk maad vaikust ja ei tulnud ühtegi kommentaari seal koori poolt ja kõik laulsid ilusti ühtlaselt. Heleri ma tegelikult mõtlesin, et siin räägitakse väga palju nendest kollektiivide koju harjutama saatmisest ja sellest on nagu umbes tehtud, mingisugune selline hirmutas, et kui te nüüd ei oska, et siis saadetakse koju, et tegelikult see asi ei ole nii äärmuslik, et ma hakkasin enda kogemuse peale mõtlema ja, ja ma ei tea, kas mul võib olla üksikud korrad, kui on tulnud täiesti kollektiiv saata. Noh, kuivõrd Fondi salvestus eeldab ikkagi väga-väga kõrget taset, kollektiiv lihtsalt kiusata, pigem on see, et me salvestame näiteks ühe loo sisse ja, ja järsku see järgmine lugu mingil põhjusel ei õnnestu, siis ma olen küll minu kohus neile öelda, et võib-olla täna ei ole õige päev seda lugu salvestada, et et võtame järgmise, mis teil veel siin nagu on ette valmistatud, et jätame ühe või teise loo vahele, proovime seda mõni teine kord. Ma ei võrdsustaksega nagu kojusaatmisega, aga selliseid asju tuleb küll tihtipeale, et jah, et lood on lihtsalt ebaühtlaselt ettevalmistatud ja mõni neist ei kvalifitseeru, aga sellest on võimalik sõbralikult üle saada. Üks tore lugu salvestusest meenub kui me lindistasime Alexandra Joosep penaltitega ühte lugu, kus oli klis Sandot vaja teha. Ja kuna variante oli vaja võtta ikka uuesti ja uuesti, siis tal nagu sõrmed läksid juba hellaks. Märkasin, et fonikas oli seina peal ilusast punasest paksust siidist Bel nõukogude töö eesrindlane. Ja siis ma tõin selle vimplit, ta mässis selle ümber käe ja sellega sai väga sujuvalt neid klisse andosid võtta. Läks väga libedalt. Ma salvestasin Leega just ühte lugu, tookordne helirežissöör, kes pidi seda salvestama, ise laulis seda stuudiost ja kuulan salvestades kogu aeg, et mida nad seal küll laulavad, mida kannad kleidi all, et küsinud lõpuks, et no mis asi see on, et mis sõnad seal on, et et mida kannad kleidi all ja siis tuli välja, et ei ole kleidi all, kuigi see kõlas niimoodi, et on leidjal ja siis nad tegid need sõnad pisut ümber, et ei tekiks sellist muljet, et selliseid teksti sattumisi võib küll olla. Mõnikord olen ärganud sellisest õudusune ostet, orkester on juba lava peal ja dirigent on puldis, aga mina olen sisse maganud ja pean siis seal orkestrantide vahel neid mikrofone üles panema. Et selline ärkamine kaasneb külma higiga otsa eestaalisest. Sellised olid Eesti raadio, helirežissööride mõtted fondi salvestustest ja salvestamisest üleüldse. Saates rääkisid Tanel Klesmend, Maricažeer Aili Jõeleht ja maid omaadik ilma helirežissööride töö. Ta ei kujutaks meie toimetajad ega ka raadiokuulajad, raadiotööd ega tegemist üldse ettegi. Saate pani kokku nele evasteinfeld.