Klassikaraadio sai esimesel aprillil juba 20 vastaseks, Eesti Raadio iga on aga tunduvalt pikem. Selle alguseks loetakse 1920 neljandat aastat, kui alustas raadioringhääling Eesti taasiseseisvumisega. 1991. aastal kujunes Eesti raadio uus viie programmiline struktuur millest üheks tammik sai klassikaraadio. Aga see ei tekkinud sugugi tühjale kohale. Pikaaegne raadiotöötaja oli ka kera. Tere, Age. Tere, Tiina. Kuidas sina seda murrangulist aega mäletad ja milline oli tollane muusikatoimetus? Noh, eks iga muudatus tõi natukene kaasa segadust ja ärevust, hinge keegi ju ei kujutanud päris täpselt ette, mis ja kuidas hakkab olema. Aga see, et Eesti raadios kõlab klassikaline muusika, see ei olnud uudisest klassikalise muusikaprogramm oli päris mahukas. Eesti raadiol oli ju ka veel kolmas programmis transleeris küll teatud kellaaegadel üleliidulise raadio klassikalise muusikaprogrammi aga ülejäänud osa oli meie enda täita. Ja niimoodi siis olid ka need toad siinsamas uues Gonsiori tänava majas jagunenud. Klassikud olid oma ettetubades kerge muusika oli omaette tubades. Siis oli muusikaline tund, oli omaette toas ja niimoodi nad jagunesid. Ja kui mina tulin keskööprogrammist muusikat ka toimetusse, siis minu meelest oli see aasta 72. Meil oli seal veel, eks ole, Maia Lilje ja Tiina disain ja hiljem tuli sinna ka veel anne Parijõgi ja me tegime ju täpselt nii nagu tänapäevalgi kontserdiülekandeid Estonia kontserdisaalis, mitte küll iga õhtu, aga kui oli ERSO kontsert või RAMi kontsert, siis me kantsimine kõik sealt üle ja meil oli iga päev minu meeles, kas tund aega vist oli klassikalise muusika kontserti ja siis oli ju veel Maialise kaasaegse sümfoonilise muusika aeg. Keskööprogrammis oli igal kolmapäeval pärast luulekava pool tundi klassikalise muusika kontsert. Klassikalise muusika osakaal oli tegelikult väga suur ja aga siis tuli see murranguline aeg. Eesti taasiseseisvusraadius struktuur üleüldse hakkas muutuma, vahetusid siin juhid, toimus jagunemine, toimus jagunemine just toimetuste kaudu tuppa. Ja kui me veel räägime sellest muusika osatähtsusest, Eesti raadioprogrammid, siis omal ajal oli ju ka eraldi taidlusmuusikaajad, neid oli iga päev pool tundi, kella poole viiest kella viieni ja reedeti oli veel tund aega. Ja seal siis kõlas põhiliselt koorimuusika, alguses ju toimetas neid saateid ainust rutskingu, Aino läks pensionile, siis need jäid minu kätte, et ja Maie Viilup võttis selle rahvamuusika osa endale. Me ei saa unustada seda, et koorimuusika oli Eestis ikka väga populaarne ja väga levinud igal pool ja meil oli väga häid taidluskoore ja puhkpilliorkestreid melu Professionaalse puhkpilliorkestrit ei olnud, niikaua kuni tekkis orkester Tallinn ja kooride osas oli ju täiesti kogu aeg diskussioon, et kas siis akadeemia koorid ja ülikoolide koorid ja kas need on vilets, samad kui ramm ja raadio segakoor. See võrdlus ja see vaidlus kadus ära, kui raadio segakoor likvideeriti. Ja kui ramm jäi nii-öelda isemajandavaks. Aga sellega kadus ka ära kahjuks raadioprogrammist nii suures hulgas koorimuusikat, nagu omal ajal oli, see tähendas ka seda, et Eesti raadio tegi väljasõit mööda Eestit, et salvestada, intervjuusid, teha kursis hoida siis ka kuulajaid, mis Eestis üleüldse selles vallas toimub ja toimus väga palju väga kvaliteetselt ja, ja väga hea valikuga kontsert ja Eesti koorimuusika klassika oli ikkagi meie tipp-taidluskooride repertuaaris ja seda kõlas ka meie raadioprogrammides väga palju. Me ikkagi sõitsime koha peale ja õnneks Eestis oli neid koole ja rahvamaju ja ka ülikoolide saale, kus sai väga heakvaliteedilist lindistust teha kooridega. Ja see elab tasse stimuleeris kooride tegevust. See elavdab ka Eesti raadio muusikapilti kuulaja jaoks. Ja minu meelest see oli üks väga tore aeg ja, ja, ja väga vajalik aeg, kui ma sind koostasin juubelialbumit, akadeemiline meeskoor 100, siis sattusin ka nende salvestustega kokkuses, selles albumis on ära toodud laulude kaupa, mis aastal üks või teine laul on Eesti raadios salvestatud ja see on kontrollitud siin meie fonoteegise, need, need on alles, meil on isegi alles veel Pöögelmanni-nimelise tehase segakoorilindid, olid ka niisugused koorid või, ja väga hea tasemega koorid. Jah, ja sellest suurest muusika toimetusest ei jäänud sugugi enam pooltki pooltki vist alles jah. Sest ju läksid ka ära kõik Uno Veenre, kes oli meil ju kergemuusikatoimetuses, Ahto veerm, Jüri Roomere ja Heljo Roomere jäävad need kõik läksid ju ära, osa jäi pensionile, osaleksid hoopiski koolides õpetajateks, kuhu keegi ja selles kerge muusika osas, kus oli toimetajaid rohkem. Seal oligi see pereheitmine, võib-olla kõige suurem osa jäid küll vikerraadiosse Ojakäär ja aga noh, läks juba laiali seal muusikalise tunni toimetus ja nii et pereheitmine oli suur. Selles mõttes oli ta võib-olla kergem üle elada, et inimesed, kes klassikaraadio algtuumiku moodustasid, need olid kõik vanad tegijad. Nad tundsid oma tööd, nad tundsid muusikat toimetajana, mis vahe sellel on, kus sinu saade kõlab, peaasi, et ta kõlab. Fonoteeki oli olemas, seda õnneks keegi mässinud laiali, see on siiamaani väga kompaktne ja väga hea. Kuna kadus juba ära see üleliidulise raadio kaudu fonoteegi täiendamine, siis see uue muusikasaamine ja see ilmselt oli peatoimetajale keeruline algaastail ja ka tehnilised võimalused on hoopis teise, hoopis midagi muud, hoopis teised, kui ma seda stuudiotki vaatan, siis kui ma mõtlen, missugused suured raudkolakad meil mikrofonide asemel olid ja missugused paksud mitmekordselt klaasidega vaheseinad ja uksed ja see on hoopis midagi muud. Maailm on nii palju muutunud ja tehnika on nii palju edasi läinud ja suhteliselt lühikese ajaga ja eks ole. Ja küllap ta muutub veelgi. Aga kui palju ja mida sa praegu veel raadiost kuulad, ma mõtlen üleüldse tahtmata kellelegi pugeda või kellelegi mett moka peale väärida, ma kuulan ainult klassikaraadiost, sest filoloogina ma hindan ilusat eesti keelt ja seda saab vikerraadiost kuulata ainult siis, kui eetris Kaja Kärner, Piret Kriivan ja Riina Eentalu ja Mall Mälberg. Aga kõik muu on kohutav ja maid alus. Ja mulle meeldib klassikaline muusika, ma ei saa sinna midagi parata ja kui ma ei lähe kontserdile, siis ma kuulan neid ülekandeid ja, ja mind rahustab see klassikaraadio hommiku lava ja mul on hea selle saatel kohvi juua ja ja teha oma päevaplaane. Nii et ma ütlen ainult aitäh klassikaraadiotoimetajatele. Muusikatoimetaja oli pikka aega ka Aarne Vahuri üks neist, kes vastloodud klassikaraadioga ühte sammu hakkas astuma. Tema meenutused ulatuvad samuti juba klassikaraadioeelsesse aega. Aga mäletan mitte üksnes 20 aastat tagasi, vaid selleks ajaks ka klassikaraadio moodustati, ma olin juba Eesti raadios töötanud 30 aastat. Nii et mingid kogemused olid juba olemas. Enne klassikaraadiot olid meil ju niimoodi, et meil oli esimene programm, teine ja siis kolmas programultav lainel. Ja nüüd pärast üheksakümnendaid, siis, kui kõik need kolm raadiokanalid olid tehniliselt jõudnud ultralühilainele ja nad kõik olid saanud endale stereoprogrammi edastamise võimaluse, siis muidugi oli tarvis seda asja kuidagi ringi korraldada ja siis oligi niimoodi, et vikerraadio, mis seni oli Eesti raadio teine programm seisis, nihkus nagu Eesti Raadio esimeses programmis ja siis teiseks programmiks tehti raadio kaks ja kuhu panna siis nagu natuke väärtuslikumat muusikat, selleks tehti klassikaraadio. Noh, see oli ainuke mõistlik tegu selles mõttes, et raadiokohus ongi tegelikult mitte üksnes populaarmuusikat ja levimuusikat edastada, vaid natukene sügavamat kultuuri teha. Siis kui see klassikaraadio moodustati, siis mul oli see õnn sinna Nende inimeste hulka arvatud saada, kes siis hakkasid klassidele tegema. Ja mulle see väga meeldis, sest sellises raadiotoimetajatöös olin ma ju kokku puutunud nii mõlema muusikaliigiga, nii süvamuusikaga, levimuusikaga ja süvamuusika osa, see oli mulle ka väga südamelähedane ja sellepärast. Mulle väga meeldis, et sattusin klassikaraadio juurde. Mis sinu ülesanded olid Eesti raadios enne ja, ja ka pärast, kui klassikaraadio juba loodud oli. No seal oli igasuguseid ülesandeid, põhiliselt tuli tegelemine just muusikatoimetuses, nende saatekavadega siis hulga teiste nooremate toimetajate töö organiseerimine ja kontrollimine, favategi täiendamine. Ja muidugi õige pea tulid siis kontsertide ülekanded ja ometigi täiendamine selles mõttes, et ka heliplaatide ümbervõtmine omal ajal lintidele teedele. Sest et neid oli hõlpsam raadiosaadetest tarvitada, et seal oli igasuguseid ülesandeid, aga muidugi, kui seal klassikaraadio päris korralikult formeerud, siis jäi meie ülesandeks tervisele senise kolmanda programmi just kava väljatöötamine ja tõesti siis otsesaadete tegemine. Ja hiljem tulid sellised asjad ka nagu keskmuusika kokkupanemine. Ja kuna õige pea me saime sellise väga kavala Jaapanis välja töötatud CD-mängija Kuusay sadu CD sisse panna, et siis programmeeritud ta mängiks terve öömuusikat, siis tuli kõne alla ka muusika ümbervõtmine nendele automaadi sisse pandavate CD endale ja see oli kõik väga huvitada. Sina hakkasid tegelema ka suhtlemisega Euroopa Ringhäälingute Liiduga nende kontsertide vahendamisega, mis sealtkaudu meieni jõudsid. No see oli juba õige pea pärast klassikaraadio tekkimist alguses need suhted Eesti Raadio, Euroopa ringhäälinguliidu, teiste liikmesraadiote vahel, need käisid põhiliselt nagu lindi saatmise moodi, tähendab meie tellisime nende käest vastavalt nende pakkumistele, helisalvestisi, nende kontsertidest. Ja need kontserdisalvestused tulid meile lindi kujul. Ma mäletan, et küll sai tihti käia küll postkontoris ja Tallinna lennujaamas seal karge osakonnas lindikarpe toomas. Mõnikord olid need saadetised päris kaalukad, kliendid olid suured tol ajal hiljem muidugi, kui see satelliitide kaudu ülekandetehnika täienes siis läks palju lihtsamaks. Kui meile pakuti välja nimekiri nendest kontsertidest, mis erinevad raadiot meile pakkusid, siis tegime seal endale sobivad valikud ja siis tellisime endale ütleme, emaili kaudu kontserdid ära ja samas saime ka plaani, millal neid kontserte siis satelliidiga mängiti ja siis meie tehniliseks keskuseks planeerisime, salvestas aia, salvestasime siis kas lindile ja hiljem hiljem on juba siis Dodgašettidele kontserdid, tõsi küll, kontserdid tuli enne meile ettepanekute üle kuulata. Sest kuigi see satelliiditehnika on viimasel ajal kujunenud vägagi töökindlaks algusaegadel käsilas ikka aeg-ajalt siin-seal mõni õiglane praak ja siis neid salvestisi pruukida ei saanud. Aga kas sa mäletad neid inimesi, kes kõik seal alguse juures olid, kes kõik meil seal töötasid? Ega kõiki meeles ei ole, aga tegelikult kõik toimetavad, kes tookord enne klassikaraadiot just süvamuusikaga tegelesid muusika toimetus raames. Muidugi said alguses oma oskusi rakendada ka klassikaraadios, aga pikapeale siis kujunes välja ka, ütleme selline klassikaraadio koosseisuline kollektiiv, kes seal töötama hakkas ja siis teistelt kaastad tellima hakkas. Õige pea oli ju niimoodi, et kui vikerraadios näiteks see muusika poliitika oleks rohkem levimuusikasuunad siis sealt ja ei ole terve hulk sellist muusikat, mis seal vikerraadio nagu programmi ei mahtunud või arvati, et ei mahust näiteks džässmaailma muusika siis folkmuusika ja aja jooksul klassikaraadiokollektiivi tabas ära, et sellel muusikal on raadioprogrammides oma koht ja leidis, et teatud kellaaegadel võiks selline muusika kuuluda klassikaraadio sisse ja selle üle on mul väga hea meel, et see tendents on viimasel ajal klassikaraadios süvenenud. Džäss on mulle alati südamelähedane olnud, näiteks Jazzkaare festivalide salvestused ja ülekanded. Need olid küll põhiliselt minu ta alguses, hiljem lisandus juba terve meeskond. Aga nendest aegadest ja nendest ülekannetest on küll jäänud väga head mälestused. Aga aitäh, haarne. Et ka sina oled üks neist, tänu kellele klassikaraadio on täna just seda nägu, nagu ta on. Äike. Aarne Vahuri hääl kõlas ka ansamblis kollaaž, kõlab laul käo keri. Härra ja ta parmu Kuku kägu, Eigopeedeeveeaa, kägu. Kukulind ei laula, summa laaduktuuril. Kuku kägu läks laanelaule vai kägu laule kuku kuusikus, kõht suur aia Eruktuuruusikus. Jää tõttu jättis reageeri reaale kuku jäätis, kutu armee ta ja ta ei paat kuku. Kuku. Ja teenekas ja pikaaegne Eesti raadio muusikatoimetaja Virve Normet oli 20 aastat tagasi samuti klassikaraadio sünni juures. Kuidas sina virve seda aega mäletad? Noh, tänasel päeval ma vaatan niimoodi, et teie seltsis ma siin olen nagu fossiil ja tulen klassikaraadioeelsest ajastust ja minu põhiline töö kuulub sellesse perioodi, mis nagu valmistab ette klassikaraadiotulemist. Aga nii nagu ma sujuvalt tulin tookord Eesti raadiosse muusikasaadete toimetusse nii kuidagi väga sujuvalt ja, ja pikkamööda olen ma kasid, klassikaraadiost nüüd juba ka välja astunud. Ei irdunud, aga see välja minemine võttis mul, ma arvan, et oma kümmekond aastat ma olen üks neist, kes päevapealt tahtis pensionile minna. Ja siis jäin vabakutseliseks, aga üks kümmekond aastat ma tegin veel klassikaraadiole saateid, saatesarju miski ei tule ju tühjale kohale. Ja mina olen elanud ja siin oma pool sajandit töötanud sellel Eesti Raadio perioodil, kus toimus väga aktiivne tehnilise poole areng. Ja see stimuleeris kõvasti nii programmide suures mõttes raadioprogrammide paikapanemist kui ka sisuliselt iga toimetajatööd tähendab ta stimuleeris loomingulises tähenduses. Sest see oli periood, kus tulid üksteise järel monoraadio asemel stereoraadio stereoheli muutus nii-öelda kahe kanalisest ruumi, heliks tuli digitaalheli. Kõik need on tegelikult loomingulise personali jaoks loominguliste töötajate jaoks väga olulised etapid ja väga olulised märksõnad, mis viivos, tahad ka ise loominguliselt saadetesse suhtuma. Klassikaraadio eel ongi võib-olla eelkäijateks olid kolmas programm. Kolmas programm oli see, mis andis pik kõiki ülekandeid, pikki tervikoopereid. Selle järel tuli stereoraadio, mis kvalifitseeris ennast nii-öelda kvaliteetmuusika edasi rajad. Ja ma arvan, et selle kvaliteetmuusika edastajana ongi järgmine samm, see klassikaraadiotulemine tehniline pool on kahtlemata väga kiiresti edasi arenenud. Aga tegelikult, ega siis saab täid ja sisu annavad raadioprogrammile siiski ainult inimesed. Just seda ma tahangi öelda, et mis tõenäoliselt oli siis jääb ka, praegu on see, et me teeme kuulaja jaoks tööd, tähendab üks eesmärk on võimalikult palju ja huvitavat ja harivat kuulaja jaoks anda. Ja teine eesmärk, mis on meie ringhäälingul, on võimalikult regulaarselt süsteemselt meie kultuuripärandit salvestada ja hoida. Ma mäletan oma tulemise ja olemise ajas ühte niisugust mõtet, et ei ole olemas lihtsalt saadet, mida ma teen, vaid igale saatele. Ma tahan anda ühe mingisuguse loomingulise aktsendi ühe sellise mõte, mis võib-olla on ridade vahel või ka otseselt välja öeldud. Aga samamoodi ma tahan öelda ka nende ohavate intervjuude kohta, mida tehakse ühelt inimeselt teisele, mulle sugugi ei meeldi, kui nad on sellised kohviku intervjuu tasemel lihtsalt et sul vastas on inimene, kui kes tähendab, peab olema eesmärk, miks see inimene täna on siin ja vot vot just see, see mõte, see idee on see oluline, mis peaks jõudma ka igas kõige lühemaski lõigus. Kas see on sinu kui väga kogenud ja teeneka raadiotoimetaja soovitus meie praegustele toimetajatele? On küll. On küll, see on nii, teie praegustele mõtlen kõikide raadiote toimetaja ratelega, kommertsraadiotes vohab seesama moodi, et lihtsalt pere ja tore, et sa siin oled. Aga see jääb nagu väga pinnapealseks. Samamoodi ma ütleksin vahavate elulooraamatute kohta, mis on väga samuti seal minu termin, nüüd natuke õel, võib-olla kohviku intervjuu tasandil. Sa heidad ette pealiskaudsus, just tähendab idee sügavama idee puudumist, miks, mida ma tahan öelda, mida see inimene kätkeb ennast iga inimene ju tegelikult kätkeb kärbet müsteeriumi ja vaat see omapära ja see mõte peaks tulema iga vestluse igas ATK peaks välja tulema. Aga see puudutab ealiste osa ka klassikaraadios on väga suur osakaal siiski ka muusikal. Millised on sinu soovitused muusika osas? Noh, naljatoonis meie siin ju foonikaski alati ütlesime, mis saade siis üldse on tekst ja muusika, teksti, muusikat, tegelikult on veel kaks väga olulist komponenti. See on aeg ja on summa, mis oleneb liidetavate järjekorrast. Saate tegemisel see väga oluline, et ja see oleneb väga ka kontserdi kokkupanemisel. Tähendab üks eelnev teos peab valmistama ettemõtteliselt emotsionaalselt seda, mis järgmisena tuleb. Kui mul üldse midagi võib-olla kripeldab, siis kripeldab see, et natuke vähe teadvustatakse, tähendab ma olen kuulnud, teie peatoimetaja Tiia siin ühes raadiovestluses ütles, aga teie arvuti lahti ja seal on ju programmid kõik olemas, aga see ei ole raadium. Raadiohari mõte on see, et inimene kuulab ja ta saab ka pärast teada, mis oli see tore tükk, mis mulle meeldis või vastupidi. Noh, sellele võiks nagu tähelepanu pöörata siis mis minu hinge veel kriibib natukene. Minu ajal oli raadiomaja Eesti muusikaelu tsentrum teatud mõttes üks tsentrum meid. Tähendab siin kõlas muusika hommikust õhtuni, meil oli palju kollektiive. Ja nüüd kahjuks jah, ma tegin mõned aastat tagasi ka sarja pealkirjaga oli kord, on kurb mõelda, et oli kord segakoor oli estraadiorkester ka, muide sümfooniaorkester, raadio orkestri täitis palju laiemaid funktsioone, kui ta praegu seal iseseisva rahvusorkestriga seda teeb. Klassikaraadio iseäranis ei peaks pürgima meelelahutuse poole. Muidugi ma väga toetan, mulle meeldib, et oma ruumidest lähete välja, ongi see periood praegu kuste sisuliselt leidma, kuidas kuulajo juurde jõuda. Olgu need siis nüüd klassikatähed, mis tõesti fenomenaalselt hästi korda on läinud. Või siis see pidev sidekoolidega ja kooridega ja kõik see on väga õige suund, aga õige ja hea suund. Aga muidugi suurepärane on see, et muusikamaailm on tohutult avardunud ja tulnud meile koju kätte sest need esimesed sammud, mille juures mul oli õnn olla, kui me hakkasime digiülekandeid tegema Peterburist ja Riiast ja ükskõik mis Eestimaa otsas, Helsingist rääkimata. Need olid nagu esimesed sammud maailma poole, nüüd tuleb meil kõik ilusasti koju kätte. Selle eest aitäh teile, aitäh, et leidsid aega tulla meie sünnipäeval meile külla, aitäh, ja palju õnne klassikaraadiole. Meenutuste saates rääkisid klassikaraadio alguse juures seisnud endised kolleegid Age Raa, Aarne Vahuri ja Virve Normet. Neid usutles Tiina kuningas. Saates kõlas Tuudur vetiku Kuurammi esituses käo keri ansambel kollaaž esituses ja pall Perli osi fantastilisest sümfooniast Cincinnati sümfooniaorkestri esituses, mida juhatas Paavo Järvi.