Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale pühendatud saatesarjas tuleb vaatluse alla Tšaikovski elu muusikas ja kirjades. Sarja autor on Tiia Järg. Esimene saade keskendub helilooja kujunemisele. Juttu tuleb ka kirjastajast. Peeter Jürgens sonist. Seitsmendal mail möödub 175 aastat Pjotr Iljitš Tšaikovski sünnist. Helilooja nimi on tuttav kõigile süvamuusikahuvilistele. Need kuulajad, kes on lapsena käinud muusikatunnis mõnd pilli õppimas võivad meenutada oma esimest kohtumist Tšaikovski teostega. Oli see mõni balla laste albumist vana prantsuse lauluke nukuhaigus. See tsükkel on kirjutatud 1878. aastal ja pühendatud Tšaikovski õepojale tollal seitsmeaastasele Mallodjandav õdovile. Temale on pühendatud 15 aastat hiljem ka kuues sümfoonia. Viimane, mille esiettekandel 93. aasta sügisel Peterburi publik Tšaikovskit dirigeerib. Tšaikovski lasu 53 ja pool aastat professionaalse muusikuna, kui võtta aluseks pedagoogilise töö algust vastrajatud Moskva konservatooriumis 1866. aasta talvel. Professionaalse muusikuna kestis ta töö 27 aastat. Tema roll vene muusika arenguloos on salgamatult suur. Venemaal tegutsesid Tšaikovski eluajal mitmeid muusikuid, aga venelased rõhutasid mõnelgi puhul Tšaikovski teosed. Mitmeski žanris on vene muusika esimesed Tšaikovski esimene sümfoonia esimene klaverikontsert, Tšaikovski viiulikontsert. Seni valdavalt vokaalse kallakuga vene muusika oli kesiselt esindatud just instrumentaalmuusikas. Põhjuseks õigeuskliku kirikumuusikakorraldus, vene õigeusu kirikumuusik ka on ju ainult vokaalne. Tšaikovskit esile tõstes on tema kaasaegsed teadlikud kogu muusikast, mis Venemaal kirjutatud. Aga mis autoriternatsiooni tõttu vene muusika ei ole. Suhtumine rahvusesse on Vene impeeriumis teatud aegadel saanud vägagi kaalukaks. Argumendiks Pro et contra sisse veetud oli impeeriumis paljudel aladel Petri aegadest saadik eriti ja Peterburis, iseäranis rohkesti valitses õukonna saksa meel. Suurmeeste elukäigud, kuivõrd Need laiemale avalikkusele tähendusrikkaks muutuvad, on ju reeglina kokku pandud säilinud dokumentide, kirjade ja kaasaegsete mälestuste najal. Kusjuures iga põlvkond loob endale oma pildi olnust. Mõistagi kõik materjalid ei ole säilinud. Kõike ei saa ka mingitel põhjustel avalikustada. Vahele astuvad pärijad, sugulased, riiklik suhtumine, aga ka pikema elu. Eaka kolleegid, kes oma renomee kaitsmise huvides salgavad midagi öeldust tehtust maha. Näiteid Venemaal on neid külluses. Võiks meenutada Mark kantsena, kuidas Nikolai Rimski korsakov suhtus oma kolleegi mussowski loomingusse. Mustaski on praegu kõige enam lavastatav vene autor maailma teatrilavadel. 20. sajandi viimasel kolmandikul oli seda muide Tšaikovski. Raamatut, mida kirjutatakse, kajastavad üldjuhul kirjutamise aega ja niinimetatud riiklikke hoiakuid antud persooni totalitaarses ühiskonnas, teadagi on see väga terav probleem. Muidugi on huvi pakkuda, millal ja kuidas kirjutatakse tšekkovskist kes oma eluajal kujunes Vene impeeriumi esindus. Heliloojaks sai mitmesuguseid materiaalseid toetusi instantsidelt ja inimestelt kes Nõukogude riigis juurutatud arusaama kohaselt olid kapitalistid, vereimejad või kaupmehed. Nii näiteks tituleeriti Venemaa suurimat noodikirjastajat Peeter Jürgensoni, kes teatavasti oli Tšaikovski lähedane sõber ja peaaegu ainukirjastaja helilooja elu viimasel paarikümnel aastal. Pärast helilooja ootamatut lahkumist 1893. aasta sügisel ilmusid mõned mälestused. Vend modest kirjutas kolm köidet Tšaikovski elulugu. See ilmus Berliinis 1900 kuni 1902. Anti välja Tšaikovski kirjad ühele või teisele kolleegile. Tšaikovski 100.-ks sünniaastapäevaks hakati koostama dokumentide järgi helilooja elu kroonikat. Ja 1940. aastal ilmus kirjade kogumik pihmakrad Nõmmkirjad kodustele. Kroonika ilmus alles 1941. aastal. Kirjad kodustele kogu tiraaž hävitati. Flynni majamuuseumis on paar eksemplari siiski alles. Sama pealkirja allkirjad kodustele ilmus 15 aastat hiljem uus väljaanne. Väga tugevate kärbetega. Tšaikovski 100. sünniaastapäeva puhul ilmub nõukogude valitsuse määrus, millega nähakse ette püstitada heliloojale Moskvasse mälestusmärk 1942.-ks aastaks. Alustada kogutud teoste väljaandmist, anda Tšaikovski nimi vodkenski muusikakoolile, klinny muusikakoolile ja uuele kontserdisaalile Moskvas. Seada sisse 10 400 rublast stipendiumi Moskva, Leningradi, Kiievi ja Tbilisi konservatooriumi kompositsiooni üliõpilastele ja anda välja juubelipostmark. Seitsmendast maist 1940 avaldatakse Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi otsus Mihhail Kalinini allkirjaga anda Moskva riiklikule konservatooriumi läht Tšaikovski nimi. 41. aasta suvel algas sõda. 1954. aastal avati Moskva konservatooriumi mees mälestusmärk tšekkovskile. Selle oli modelleerinud Veera muhhina. 1958 toimus Moskvas esimene Tšaikovski nimeline rahvusvaheline interpreetide konkus, mille pianistidest võitis ameeriklane. Vanud Klay Pärn kes sellele sündmusele kaasa elasid, teavad, et ameeriklase võidust vene kõige nimekamad muusikakonkursil tõusis võimukoridorides suur skandaal. Me toetume tšekkovskist kõneldes seekord rohkem tema kirjadele päevikutele rohkem kui temast kirjutatud uurimustele. Selleks on mõned põhjused. Esiteks, Tšaikovski on verbaalse eneseväljenduses tähelepanuväärselt osav, täpne, argumenteeritud oma mõtte kirjapanekus nähkem selles loomupärast kalduvust terve ta elu on kirjasõnaga tihedalt seotud. Ilukirjandustõlked ooperite libreto lisaks. Tal on ju juriidilise kooliharidus. Ja teiseks, ta suhtleb oma sugulastega eriti nooremate vendadega ja õe Alexandra perekonnaga kirja teel annab regulaarselt teada oma töödest-tegemistest ja tahab osa saada nende elust, huvitub nende laste arenemisest, käekäigust ja nii edasi. Suur osa kirjavahetusest kuulub inimestele, kes on Tšaikovski-ga seotud erialaliselt kolleegid, sõbrad, konservatooriumist, interpreedid, dirigendid, teatrijuhid seoses ta teoste ettekandmisega. Lisaks hulk muusikahuvilisi, kes paluvad toetust või abi oma tegevuse jätkamiseks. Omaette suure osa moodustab kirjavahetus kunsti metseeni Nadežda fon mekiga, kes teatavasti võimaldas tšekkovskil loobuda palgatööst konservatooriumis makstes talle regulaarselt subsiidiumi 13 aasta vältel. Et helilooja saaks takistusteta pühenduda kõige olulisemale komponeerimisele. Nadežda fon mekile, Pariis Üheksas, 10. detsember 1879. Muide, minu teoste trükkimisest mu esimene trükitud pala oli venes Kertso oopus üks pühendatud Nikolai Rubistennile ja selle trükis 68. aastal ära. Jürgenson. Eile sain Berliini kirjastajad Fersnelit ettepaneku anda talle omandus õigus Saksamaa jaoks mu kõikidele tulevastele veel trükkimata teostele. See pole esimene pakkumine saksa kirjastajate poolt. Need on mulle väga meelitavad, kui tal on sunnitud keelduma. Jürgenson võttis meelsasti kirjastada mu teosed veel siis, kui mul polnud mitte mingisugust reputatsiooni. Alguses muidu hiljem täiesti piisava honorari eest. Selle tulemusel trükkis ta kõik, mida ma ka ei kirjutanud, aga ma kirjutan, nagu te teate, palju. Iga uus teos läheb laiali publikusse, nii visalt, et senini mul teoste kogu massi juures ei ole Jürgenson midagi võitnud. Ja kui mõned neist teostest on juba hea minekuga, siis teised puhkavad seni Jürgensonil, noodipoeriiulitel. Kogu Jürgensoni arvestus on rajatud sellele, et kunagi mu reputatsioon ületab riigipiiri ja kitsalt Vene turult lähevad mu teosed üldEuroopa turule. Ja nimelt nüüd, kui mu välismaine tuntus hakkab Euroopas levima, oleks ebaõiglane ja Jürgenson neile solvav, kui ma piiraksin teda ainult Venemaaga. Lisaks, mulle näib ei maksa unustada sakslaste eelarvamust vene muusika suhtes. Nad on sel määral harjunud Venemaale oma muusikakaupa sisse tooma, et eelistavad trükkida kontrafaktsioone, see tähendab varastatud nagu nad tegid minu klaveripalade ja romanssidega. Ja mitte ei tellinnad neid teoseid Vene kirjastajatelt. Jürgenson on vist esimene vene kirjastaja, kes on jõudnud selleni, et tema väljaandeid tellitakse. Minu kui vene ja ausa inimese kohus nõuab keeldumist sakslastele sellistes küsimustes. Seetõttu kirjutasin narraforssnerile viisaka, kuid otsustava keeldumise. Tšaikovski poole pöörduvad kümned abivajajad, kes paluks soovituskirja, kes otse raha ikka ollakse veendunud, et kui on tuntud isik ja kuulus ka siis on tal raha väga palju. Tšaikovski peab viisakalt püüdma aidata või teatama, et ta elab ainult oma tööst. Kõik see sekeldamine, teiste probleemidega tegelemine võtab aega loomingu arvelt. Ja komponeerimisele. Lisaks on tarvis palju energiat, et Leida uuele lavateosele või uuesti lavale tulevale teosele sobivad esitajad. Tšaikovskit kutsutakse mitmesugustele üritustele näiteks Chicago ülemaailmsele näitusele. Aga ta keeldub, sest lubatakse tasuta ainult sõidukulud ja nii aega ja raha nõudvat reisi lõbu pärast ette võtta. Helilooja ei soovi. Palju on heliloojal tegemist teoste trükkitoimetamisega. Korrektuuridega kõike ise ei jõua ja täiesti usaldusväärseid korrektoreid on vähe. Tõeliselt on selline vaid õpilane Sergei, neljas aga nagu Tšaikovski, kirjutab Jürgen sonile. Tanja on ju helilooja ja töötšekovski partituuridega kisub ta Neyevid oma loomingust eemale. Vene Teaduste Akadeemia ja väljaanne vene keele sõnastik, mis alustas ilmumist 1891 leiab Tšaikovski tähelepanu enne trükkitoimetamist Kadebsekovski sõnaraamatule kaastööd, pakkudes välja mõnegi uue sõna. Kuues aprill 1892 Mihhail Pipolitofi Vanovile sinu kirja mõned laused vihastavad ja solvavad. Kas on tõsi, et ma olen teid unustanud jätma teid enam ei armasta. Kas sa tõesti esitad mulle tõsiselt selle küsimuse? Arvasin, et tunned mind paremini. Ma ei ole võimeline reetma põhjuseta jahenema, sõprade suhtes neid unustama. Aga et ma harva kirjutan, see on arusaadav, ma ju töötan nagu sunnitööline, aga kui ei tööta, siis reisin ja askeldan. Kirjutada on mul väga raske. Ja edasi, selgitab Tšaikovski et on hetkel Moskvas seoses lubadusega epolid preašnikovile dirigeerida opernajatavarichestro etendusi, taustdeemon Jevgeni Joneegin. Ja lisab. See saab olema raske, ebameeldiv, isegi rumal. Sest mis ooperidirigent mina olen? Aga pole midagi. Rattapäevik. 27. juuni 1887. Mulle näib, et kirjad ei ole kunagi täiesti siirad. Otsustan enda järgi, kellele ja milleks ma ka ei kirjutaks. Hoolitsen alati selle eest, mis mulje jätab ja mitte ainult korrespondenti televaid, ka mingile juhuslikule lugejale. Järelikult ma teesklen, mõnikord püüan need kirja, toon oleks ehtne ja siiras see tähendab, et nii paistaks. Aga peale nende kirjade, mis on kirjutatud afektiminutitel, ei ole ma kunagi kirjades, mina ise. Seevastu viimane liik kirju on alati kahetsuse allikaks, mõnikord vägagi piinavaks. Kui loen kuulsate inimeste kirju, mis trükitud pärast nende surma narritab palskuse ja valelikkuse ebamäärane tunne. Tšaikovski kogutud teostes on avaldatud tema kirju 5136. Pole ju võimatu, et mõnigi kirja originaal veel avalikuks tuleb. Aga selge, et kõik kirjad ei ole säilinud. Aga ka see hulk on tänapäeva inimest vist pisut ehmatav. Ühes kirjas vennale. Ma uputan pool Euroopat oma kirjadega üle. Aga Tšaikovski on vajadus anda oma noorematele vendadele pidevalt aru oma elust, kus käib, kellega suhtleb, mida loeb, vaatab teatris või kuulab kontserdil ja tunda muret nende eluprobleemide pärast. Need kaks modest ja Anatoli heliloojast 10 aastat nooremad olid jooma kasvu aastail, just tema olla. Pjotr Tshaikovski sündinud seitsmendal mail 1840 hea kaaslane ogustrodeni klot mone ja Emil Solaga sekkovskist, aasta vanem modest Moshowski ja aasta noorem Carl Robert Jakobson Antonenud Worfrak kogustrenoa. Kuues november 1893. Tšaikovski lahkumine samal ajal ka Shalkonoom. Eestimaal on juba teist aastat kohustuslik algõpetus vene keeles. Tobias omastanud Peterburi konservatooriumi. Elu viimastel aastatel tehtud fotodel näeb Pjotr Tšaikovski välja rauk Vannana. Juuksed lumivalged näol väsinud ilme 53 aastase mehe kohta. Kummaline. Tšaikovski eluajal trükiti tema teostest 75 oopust. Me võime arvata, et looming on suhteliselt väike. Kui neid numbreid arvestada. Aga hobusenumbri taga on väga sageli ulatuslikud teosed tsüklid, lavateosed ja nii edasi. Koduvodkenski metallurgiatehase direktori Ilja Petrovitš Tšaikovski teisest abielust sündis kuus last. 1838 Nikolai 1840 biotor, 42 Aleksandra 43 epolit ja 1850 kaksikud modest ja Anatoli. Tulevase helilooja ema Alexandra Asseer oli prantsuse emigrandid lapselaps. Kas see seletab Tšaikovski sisemist lähedust prantsuse kultuurile? Raske öelda, aga võimalik, see Jon viieselt huvitus Tšaikovski muusikast ja luuletustest. Isa kodus olevalt orkestri Hiinalt, mis Kõllalt meenutab tõsi, orkestrit. Sellelt orkestri linnalt kuuldu, eriti Mozarti teosed olevat viinud ta pühasse vaimustusse. Need olid nimelt katkendid Tanšuanist. Täiskasvanuna väidab Tšaikovski oma moodsate armastuse algavat just nimelt nendest muljetest. Kuue seitsme aastase lapsena kirjutab Tšaikovski jutukesi ja luuletusi. Muidugi prantsuse keeles. Ta õpib klaverit, valmistab iseseisvalt ette kaks päenima. Surkarty hämmastab perekonna muusikahuvilisi sõpru sellega tohutult. 1849 sõidab perekond Allapaievskisse, kus isal on uus töökoht. Järgmisel aastal viib ema väikese Pedja Peterburi õigusteaduse kooli. Ettevalmistusklassi käib poisiga vaatamas ka Glinka ooperit elu tsaari eest etendust. Dramaatiline lahkumine emast on väga tugev elamus ja toimib sekkovski elu lõpuni. Koolis edeneb poiss hästi. Paar aastat hiljem kolib perekond Peterburi ja 54. aasta juunis Tšaikovski ema sureb. 41 aasta vanuselt. Asur koolerasse, kaisa haigestub, aga siiski paraneb. Koolis võtab Tšaikovski laulutunde Kavrillomaakinilt. Õigusteaduse kooli kirikukooris osalemise kõrval, osaleb tagavokaalansamblites ja saab selle eest kiita. Muusikaõpetaja Rudolf kündinger soovitab tšekkovskil võtta generaalbassitunde oma vennalt aga Tšaikovski isa. Küsimusele, kas tasub pojal pühenduda muusikukarjäärile vastab kõndinger eitavalt. Taine noorest tšekkovskis mingit geniaalsust ja muusika olukord Venemaal on niikuinii väga vaevaline. 1858 oli Tšaikovski esimest korda võimalus kuulata Anton ruumisteni esinemist. Järgmisel aastal on ta õigusteaduse kooli lõpetanud ja saanud tööd justiitsministeeriumis titulaar nõunikuna. Neil aastatel avatakse Peterburis tasuta muusikaklassid, kus saab õppida laulmist ja muusikateooriat. Aga soovijate hulk on väga suur, siis õppetöö viiakse üle Mihhailovski lossi. Tšaikovski satub sinna ilmselt ikkagi sisemisest huvist muusika vastu. Ja kui ta satub ruubisteni silma alla, siis rumistein taipates tema võimalikku potentsiaali soovitab tal väga tungivalt, kas teha seda tööd tõsiselt või loobuda. Ta ei võivat vaadata, kuidas andekas inimene töötab muusikas kuidagimoodi. 1862. aasta lõpus. Tšaikovski on siis olnud mõned kuud. Vastavatud Peterburi konservatooriumi üliõpilane ütleb vend talle, et ta võiks siiski jätkata õigusteadlasena oma karjääri, sest Glinka andekust tal pole ja perspektiiv keskmise muusiku haledaks olemiseks pole suurem asi. Kui Tšaikovski voorimehetsoonist välja astub, ütleb ta oma vennale linkaga. Mul võib olla võistelda, ei õnnestu. Aga küll sa näed. Kunagi hakkad sa uhkust tundma suguluse üle minuga. 63. aasta kevadel on ta teenistusest välja arvatud isa pensionil majanduslik eksistents on perekonnal üsna nigel, et mitte öelda lausa kitsikuseni ulatuv. Kuidagimoodi tuleb toime tulla. Augustis 65 toimub Pavlovskis Tšaikovski teoste esimene avalik esitus. Need on karaktertantsud, dirigeerib Johann Strauss. 65. aasta lõpus on sooritatud viimased eksamid, Peterburi konservatooriumi kursus on edukalt läbitud. Ja kuigi tema kompositsiooniõpetaja Anton Rubin Stein ei toeta tema kandidatuuri Moskva konservatooriumisse minemisel otsustab Moskva konservatooriumi juht Antoni vend Nikolai rumistein siiski valida. Tšaikovski. Niisiis algab 66. aasta ökovskil Moskva konservatooriumi eel töötavates muusikaklassides. Ja alles septembris avatakse Moskva konservatoorium ametlikult ruumis teinud, kellel oli Tšaikovski elus küllalt oluline roll. Suhtlus sekkovskisse, mingi kentsaka ära oleva eemal seismisega. Viiendal juunil 1892 vastab Tšaikovski ühele kirjalikule palvele kirjutada oma mälestusi Anton Rubist tennist. Milline ta inimesena ja siis oli, see vastus on väga austav, väga lugupidav oma õpetaja suhtes, aga Tšaikovski veendunud, et Stenil oli tugev antipaatiad Tšaikovski muusika suhtes ja muusikalise isiksuse vastu. Nii ta seletab ruumisteni jahedust, peaaegu solvavat ükskõiksust. See ei takista tšekkovskil oma õpilase kohust täitmast. Oma õpetaja ees. 1889 toimus sügisel kaks kontserti ruubisteni 50 aasta artistliku tegevuse äramärkimiseks. Tšaikovski dirigeeris mõlemat, aga sellest hoolimata tõrjuv jahedus. Ruumisjoni poolt jäi. Need tahaks pisut kõnelda ühest eestlasest, kellega elu Tšaikovskit huvi Moskvas. Peeter Jürgenson. Tallinna kib pri poeg. Sündinud 1836 surnud 1904 sekkovskist pisut vanem ja umbes 10 aastat kauem elanud vaestest oludest pärit pühavaimu kirikus ristitud Peeter Jürgenson läks oma vanema venna järgi Peterburi teismelise eas, et õppida mingit ametit hakata leivateenimisega Barakult peale. 1861. aastal oli tal juba oma noodikirjastus. Viie aasta pärast hakkas ta muusikalisi raamatuid kirjastama ja 67. aastal oli tal juba oma nordi Trükikoda. Jürgensonil oli ilmselt ärivaistu teatmeteoste andmetel 1870 kuni 1903 omandas Jürgenson 17 Venemaa muusikafirmat ja muutus suurtegijaks omal alal käisid tema firma alla peale nootide ja muusikaraamatutega klaverid ja peaninud. Ta annab välja mendaksoni kogutud teosed. Ta annab välja Schumanni klaveriteosed. Ta annab välja kogu Schopeni. Ta annab välja Beethoveni kõik sonaadid. Ta annab välja tohutult ooperite klaviire, Nivaagnerist, kuiverdist ja paljudest teistest tol ajal tegutsevatest telli loojatest. Aga mis vene muusikaajalugu eriti peab puudutama? Ta on 500 vene autori kirjastaja. Ja oma eksistentsi jooksul andis Jürgensoni eluajal tema firma välja 29000 noodiväljaannet. Kuidas nad kokku puutuvad esimest korda selle kohta ei ole säilinud mingisuguseid pabereid aga suhteliselt hiljuti publitseerinud Jürgensoni järeltulevad põlved Jürgensoni, Tšaikovski, kirjavahetuse, kaks köidet. See võtab enda alla 1348 lehekülge koos kommentaaridega ja selles on 1228 kirja. Nendes kirjades avaldub selle kahe mehe suhe aga õpetlikult. Eriti saab selgeks Nende suhe võib-olla teiste kirjade valgusel. Jürgensoni voorus ja teene muusika ajaloos ei seisa ju mitte ainult selles, et ta on Tšaikovski ainukirjastaja. Jürgenson korjab Tšaikovski kirju, ta korjab tema käsikirju. Ja aeg-ajalt. Ta nimetab seda kirjades, et talle ei ole ükskõik, kuhu see originaalkäsikiri jääb. Et temas kõneleb missioonitunne tulevaste põlvkondade ees. Ta publitseeriti Tšaikovski teosed. Nendest tehakse klaviirid kahele käele. Neljale käele antakse välja partituur, võetakse välja trükitud hääled. Ta tellib sekkovskilt tõlkeid. Sessekovskil on sõnaga, nagu me varem ütlesime, hea vahekord. Ja tal ei ole probleeme mitmest Euroopa keelest tõlkimisega toime tulla. Sekkovski tõlgib ooperite libreto Sid tõlgib vokaalteoste tekste Mozartit klinkat, Rubensteini ja niisugusi töitebsekovski siis, kui oma muusika kirjutamine mingil põhjusel hetkel ei edene. Jürgenson korraldab nootide saatmist nootide ümberkirjutamist. Korrektuure autorihonoraride laekumist teatritest. Jälgib, et ei rikutaks Tšaikovski autoriõigusi. Aga Jürgenson teab ka Tšaikovski eraelu asjadest rohkem kui paljud teised. Tšaikovski elus on üks väga õnnetu sündmus. Abielu Antonina Miljukovaga, mis osutus katastrofaalse, eks. Ja suhtlemine sekkovski seaduslikku abikaasaga jääbki Jürgensoni õlule. Jürgensoni teine on, et ta korjab kokku kuku Bortnjanski kooriteosed pakub tšekkovskile nende toimetamist ja seadmist ja annab Bortnanski kooriteosed välja 10. köites. Jürgenson on enne muusikat ka ühingu asutajaliige. Ta on konservatooriumi ka asutamisest peale seotud. Ka huvitab vene muusika käekäik Moskvas ja ta teeb selleks mitte just vähe. Verbovka, 10. august 1878 Tšaikovski Jürgen ionile. Nüüd mu sõber, paluksin sind koostada arve selle kohta, mis ma sulle võlgnen ja selle kohta, mida sina mulle võlgned, lisades siia honorari ooperi- ja viiulikontserdi eest. Kas sa oled nõus, et ooperiga Jevgeni Joneegin, maksaksin sulle oma 500 rublase võla ja viiulikontserdi eest, sooviksin 50 rubla. Palun tuvike, selgita meie arvete seisud. See on mulle väga vajalik. Viies jaanuar 1879 klaran Tšaikovski Jürgensonil. Sa oled üks neid lohutusi, mis mulle taevast saadetud. Jürgenson nimelt saadab sekkovskile raha, ennetades Tšaikovski vastavat abipalvet. 24. aprill 1879 Jürgenson sekkovskile oli minu juures Rimski korsakov. Tuli teada saama, kas võib minuga arvestada või peab panema kõrvale ajutiselt või täiesti. Ma siis jutustasin talle, kuidas mina aru saan, et ma olen nõus kelku vedama, kuid tingimusel, et mõnikord ka sõit. Sest oleks veider, kui hakkan välja andma raskekaalulisi kvartete mõnesaja rublaste kahjudega. Aga asjad, millel on minekut, jäävad pesselile. Pessel oli Peterburi muusikakirjastaja. Rimski guašakov nõustus mu järelduste õigsusega. Kuid Kallas toonase ebaõnnestumise sinu kaela tarvis on leida patuoinas. Lühidalt ta surus mu vastu seina ja toppis mulle suhu oma neli klaveripala ja kuna ma nende all nõrkesin, surus mulle kurku veel viienda honorari, soovis ta saada, nagu sina. Ütlesin, et meil on Tšaikovski eritingimused, meil läheb honorari määramine nagu õlitatult. Tema leidis mõõdu kuueromansi eest 530 rubla, kui meenutasin, et ainult 100 nõustus ta kiiresti. Lubas otsida veel viienda palakese, et number oleks ümmargune 100 rubla ja ikkagi üks pala rohkem trükis. Koomiline. 14. juuli 1879 Jürgensonil oma töös kiirustan, see paistab mu tööde pealt kahjuks välja, aga selline on mu loomus. Aina kardan, et ei jõua lõpetada, aga kui palju oleks veel plaane? 100-st elust ei piisa, et neid teoks teha. 30. november 1878 Jürgenson tšekkovskile sinu teostest. Kas lubada esitamisele käsikirjas või trükitult aina enam veendun, et ei tohi neid esitada enne ilmumist. Esiteks, käsikiri kaotab oma väärtusest, kui käib käest kätte möödu orkestreid. Teiseks trükkimise akt on tähtsam ühe või kahekordsest esitusest, mille nimel väljaandmine on lükkunud aasta võrra või enamgi edasi. Kolmandaks pean oluliseks originaali kirjastamist, sest seade võib oodata su neljandat sümfooniat. Ma peaaegu ei näe, varsti juba aasta partituur aina jalutab mööda Euroopat ringi ja graveerimisele tuleb asuda, kui kõik on teda juba pruukinud. Uudsuse võlu on kaotatud. Neljandaks, originaali käest kätte käimisel võib ta kergesti kaduda, nagu kadus tormi käsikiri. Viiendaks. Minu huvides on, et su teosed esitatakse trükitud eksemplaride järgi. Kuuendaks, sinu huvides samuti. Muidu lükkub teos lõpmatusse, sest pole otsustavat põhjust kiirustada. Seitsmendaks, kui on olemas partituuri trükitud eksemplarid, võib teost esitada 10. eri kohas ja samal ajal ka Arranžeerida. Kaheksandaks, sina ei taha oma poolelioleva teose esitust trükkimata, teos ei ole ka valmis. Muide, prantslased lasevad ooperi- või opereti müügile alles esietenduseks. Ei ole juhust, et esitus oleks väljaandest varasem. Pariis, 25. veebruar 1879. Tšaikovski Jürgensonil. Elan siin ärakuna ja lähen välja ainult kaks korda, et rahuldada kõhuvajadusi. Jend veidi liigutada. Oleks tänamatu Pariisi suhtes öelda, et igavlen siin, mu tuba on hotelli tagumisel küljel väga vaikne. Keegi mind ei sega, nii et töötan mitte vähem kui Šveitsis. Harva käin teatris, mul on palju raamatuid, sõnaga, elan väga hästi. Olen sellise elu jaoks loodud ja ainult tahulised tingimused võivad mind rahuldada, täielikult anda rahu ja vabaduse täieliku tunde. Kui sellele lisada looduse ilu nagu Genfi järve ääres. Mida paremat tahta. Ainult et pidevalt Šveitsis elada, venelane ei või. Horisont ei ole ja mäed lõppude lõpuks rõhuvad ja lämmatavad. Pühapäeval kogesin hiiglaslikku muusikanaudingut. Ühel kontserdil mängiti üht mu lemmikteost Verlioosi Fausti Neetmist. Esitus oli väga hea. Ma ei olnud nii ammu kuulnud head muusikat, et ujusin õndsuses vaenberlioos. Kuni ta oli elus, ei tahetud teda tundagi. Nüüd nimetatakse teda ajalehtedes legranud hektuur. Moskva, 22. juuli 1879 Jürgenson sekkovskile. Tenname ist tšekkovski. Alles jätsin su rahule, kui sa hakkad jälle muutuma rahutuks, telegrammid ja igas formaadis kirjad pudenesid mulle kaela. Viimane Telegram on vist seotud teatega Moskva uudistes. Jevgeni Oneginit kaotsiminekust posti peal. Oletame, Sa oled vene heliloojatest suurim. Aga et postiamet on hakanud noote varastama, olgu või Joneeginit, seda ma ei usu. Usun Venemaasse, usun postiameti aususes juba sellepärast, et tal on võrreldamatult odavam osta Oneginit minu juurest. Kui anda aru, kuhu kadus tähitud oneegin. Kurat võtaks. Kui Joneegin kadus, siis võib-olla kadus kasu serenaadi originaalpartituur ja korrektuur. See tähendab, said sa need mais kätte? Ei kirjutanud sulle kaua, sest sõitsin Twitterisse, seejärel haigestus ja suri, noorim tütar. Seejärel Pummeldasin, laupäeval ja pühapäeval, eile põdesin vastikut kassiahastust. Aga täna olen kui vastsündinu ja valmis töötama 10 mehe eest, see tähendab, kirjutan 10 kirja. Ära võta minust eeskuju, maga kauem, mida iialgi ei või. Sind armastav kirjastaja Jürgenson. Kamenka viies juuli 1880 sekkovski Jürgensonil saama ja sina paistab, arvad, et komponeerida pidulikke palun näituse tarbeks. Jutt on tööstuse ja kunstinäitusest Moskvast 1881. On mingi ülim õndsus, mida ruttan kasutama ja koheselt võtan välja valada oma inspiratsiooni. Hästi, mitte teades, kus, kuidas, mis, milleks ja millal. Ma ei liiguta sõrmegi seni kuni minult midagi tellita. Kui tahetakse, et kirjutaksin tekstile midagi vokaalset, saatku tekst milline tahes. Tellimuse puhul, olen valmis kasvõi proviisor, Tšaikovski konnasilmavedelikku Greklaam kuulutust panema muusikasse. Kui tahetakse, et kirjutaksin midagi instrumentaalsete, las kirjutavad, mida nimelt, millises vormis ja millise sündmuse illustratsiooniks. Koos sellega on vajalik, et esiteks määratakse kindel hind täpselt ära, näidates, kus ja kellelt võin tasu saada. Teiseks määratakse kindel tähtaeg, niisiis uurise välja, räägi läbi, kellega vaja ja otsusta. Kõike seda ei nõua Macapriisi pärast, vaid et teisiti ei saa ma komponeerida igasuguseid pidulikkusi. Kui mulle täpselt öeldakse, mis neil minut on vaja, mis hinna eest ja milliseks tähtpäevaks on kaks inspiratsiooni. Üks tuleb vahetult hingest ühe või teise motiivi vabal valikul loominguks. Teine on tellimus. Viimaseks on vajalikud virgutavat piiluvad vahendit täpsete näpunäidete kujul tähtpäevade määramine ja saabuvast tulevikus. Paljud Katariinad. Sekkovski mõtleb 100 rublalisi Katariina teise kujutisega rahatähti Onofrennast. Rooma 27. detsember 1881 Tšaikovski Jürgen sonile. Hiljuti astusin sisse kohvikusse ja mulle sattus kätte Frye presse Hanslike artikliga Viini kontsertidest. Muuhulgas räägib ta minu viiulikontserdist. Soovitan sul lugeda. Anduslik kirjutab, et minu muusika on haisev. Mõistagi nahutab ta pisut protskid selle eest, et too valis niisuguse kontserdi. Kui tead protski aadressi, siis palun kirjuta talle, et olen liigutatud mehisusest, mida ta ilmutas võttes nii eelarvamuslik publiku ees mängida nii rasket ja nähtavasti ebatänuväärset teost. Kui auer, kellele kontsert oli pühendatud, teeb mulle igasuguseid sigadusi, siis kuidas mitte olla tänulik protskile, kes minu pärast peab kannatama vini ajalehtede sõimu. Ei vea mul kriitikaga. Venemaal ei ole pärast Laroshi lahkumist ainsatki minusse sõbralikult suhtuva Tretsensenti välismaal nimetab esimene autoriteet mu muusikat haisvaks et kurrat neid võtaks. Pariis, 28. veebruar 1883 Tšaikovski Jürgens sonile. Sansans sai oma ooperi Henry kaheksas eest 60000 franki. Kas kunagi jõuame meiegi selleni, et väärime sellist hinda ja sina oled võimeline maksma? Võib-olla, kui elame veel 60 või 70 aastat, siis ehk jõuame. 28. märts 1880 neli-Peterburg. Sekkovski Jürgensonil. Armas sõber. Saabun esmaspäeva hommikul, palun sind, võta mulle kokarivi võõrastemajas number eelistatult 14. ja panna sinna mingi instrument. Kui sul pole saada Herkeli juurde, jään Moskvasse 10-ks päevaks, vajan pilli. Pane mulle valmis Mazepa partituur, kuna tahan instrumentatsioonis üht-teist kergelt muuta, palun samuti konkurevi juurde saata noodipaberit ja kui võimalik, siis minu kvadraat formaadis või mõnda teist partituuri paberit. Ja palun teata anatolile, et jõuan kohale, 19. kallistan sind Tšaikovski. Ja palun valmis teha mu arve, et saaksin teada, on mu käsutuses mingid sajad rublad. Vabanda, et koorman sind kõige sellega. 1888. aastal kinkis Peeter Jürgenson sekkovskile Mozarti kogutud teosed 72. köites. 18. oktoober 1893 on täitsa dirigent. Jossif Pribik pallub Tšaikovski muusika terrigeerimiseks nõutada Jürgensoni trükitud noote odavama hinna eest. Sekkovski vastab. Põhimõtteliselt ei sekkuma kunagi ja mul polegi õigust sekkuda Jürgensoni äriasjadesse. Muidu seisaksid Tšaikovski arvukad teoseid ilma ühegi liikumised Ta Jürgensoni ladudes. Ka usun Jürgensoni tingimusteta kommetsliku aususesse. Tal on ranged põhimõtted, millest ta ei tagane ja selles osas tema vabadust piirata. Ma ei taha ega ei või. Kuulsite esimest saadet sarjast, mis on pühendatud Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale. Saates kõlasid katkendid Tšaikovski esimesest sümfooniast. Saate autor oli Tiia Järg. Helioperaator Katrin maadik.