Heliga ja tervist head klassikaraadio kuulajad ja tere tulemast kuulama selle nädala saadet heligaja. Tänases saates kuulame noore helilooja Anne-Mai Edala muljeid kontserdilt nimega sümfooniaorkester ja elektroonika, mis toimus kaheksandal aprillil metodisti kirikus ja kus tuli kuuldavale Eesti Noorte kommunistide helilooming. Ja teeme juttu Peeter Vähiga, helilooja ja plaadi produtsendiga. Ja kuna viimaseid päevi on käimas klassikaplaadi valimine, siis räägime Peeter Vähiga, heliplaatidest, heliplaatide väljaandmisest ja plaatidel kõlavast muusikast. Mina olen saate toimetaja vasteinfelt head kuulamist. Ja täna räägime jutt Too Peeter Vähiga ja räägime. Plaatidest ja muusikast. Tere Peeter. Tere. Kas sa mäletad, milline oli sinu elu kõige esimene heliplaat, mis on sulle mällu sööbinud ja käib sinu mõtetes kaasas tänapäevani? Ei mäleta küll, aga ma mäletan, et minu lapsepõlves oli, oli kodus niisugune riistapuu, mida nimetati radioolaks selle kuradi alumine osa, see oli justkui raadio ja ülevalt käis kaas lahti ja see oli nõndanimetatud grammofon, kuhu mahtusid peale sellised 78 kiirusega tänapäevastest või hilisematest suurtest vinüülplaatidest pisut väiksem formaat siiski suurem kui singel, aga selline vahepealne ja neid oli mul kodus viis, kuus plaat. Ja neid ma ikka kuulasin paar korda päevas läbi, sest üks plaadipool oli hästi lühike, kestis umbes kolm minutit, ehk ütleme, üks selline keskpärane levi lugu mahtus sinna peale võib-olla viis minutit. Need olid mingid sellised valsid, võid olla mõni lühem Straussi valss isegi noh, ilmselt minu isa lemmikmuusika oli see. Nii, et need mõned plaadid saatsid siis sind lapsepõlves, aga kuidas hakkas kujunema sinu enda plaadikogu? Millised plaadipoed olid, kas sa käisid, Neid kuidagi hankimas käisid seal vaatamas ja imetlemas tolleaegset toodangut. Noh, üks osa plaate oli lihtsalt see, mida poes oli igal pool saada. Kusjuures, ega see muusika polnud ju halb, Mozart, Beethoven, Bach ja kõik see oli saadaval. Lisaks oli ikkagi paar-kolm nii-öelda kanalit, kust oli võimalik veel plaat saada, nõukogude ajal olid ju kõik head asjad nii-öelda defitsiit. Üks minu kanalitest oli see, et ma korduvalt ja korduvalt käisin Nõukogude Liidu Kesk-Aasia osas ja seal oli müügil palju india muusika plaate Indias toodetud ja kuna juba noh, ütleme suhteliselt varajases, noh vähemalt üliõpilaseas oli mul juba tekkinud huvi ida muusika ja indie-muusika vastu, siis sealt ma tõin neid ikka kümnete kaupa. Ja kuni tänaseni on mul need plaadid alles. Mina olen nimelt see hull, kes ei ole oma vinüülikogu hävitanud, mul on nii kodus kui stuudios korralik vinüülimängija. Ma arvan, et mul on neid india muusika plaate umbes paari-kolmesaja ringis tänaseni alles. Teine nii-öelda hea nipp, kuidas oli võimalik natuke defitsiitsem maid plaat saada nii-öelda välismaaplaate, sest meloodia toodangut oli Nõukogude liidus küllaga, aga Moskvas oli üks plaadipood, kus oli spetsiaalne tuba, kuhu pääsesid sisse ainult Nõukogude Liidu heliloojate liidu liikmed. Ja kuna Eesti heliloojate liit kuulus just selle Nõukogude Liidu heliloojate liidu osakonnana selle hulka, siis ka minul oli õigus sinna sellesse spetsiaalsesse nii-öelda nomenklatuuri tuppa pääseda ja seal oli siis kõik võimalik kraami, kust ma ka iga kord tulin Moskvast ikka täis kotiga koju. Ja muidugi, kolmas asi oli see, et Tallinnas Harju mäel oli nõndanimetatud plaaditurg, kus müüdi vahetati, osteti igasugust, aga eelkõige muidugi niisugust pop, pia, rokivaldkonda kuuluvat kraami ja sealt tulid siis minu esimesed pink, Floydi Jessi, ansambli Chicago biitlite plaadid ja nii edasi ja nii edasi. Selline oli siis plaatide hankimise võimalus, internetti polnud, sealt alla tõmmata, midagi ei saanud. Kui suur on sinu plaadikogu tänasel päeval oskad hinnata ja missugustest helikandjatest koosneb, sa ütlesid, et sa oled vinüürid kõik alles hoidnud, aga mida seal veel leidub, on sulle ka oma plaadiluba? Kodus on mul vähem aga nii-öelda oma töökohta oma stuudiosse ma olen põhiliselt selle koondanud ja ma arvan, et mul ei ole kõik vinüülid katalogiseeritud, aga Kunime neid viitsisin kunagi kirja panna, siis ma jõudsin umbes 2000-ni. Ja ma usun, et lisaks nendele 2000-le veel üks 500 tükki kogunenud, mida ma ei ole lihtsalt viitsinud kirja panna ega nummerdada. Ilmselt on CD-sid siiski rohkem kui ma vaatan neid riiuleid, aga ma ei oska küll seda numbrit öelda, mõistagi ma ei arvesta siia hulka neitseedeesid, mida minuga seotud firma erk toodab ja mida on ühte nimetust kuskil võib-olla 1000 plaati lihtsalt nurgas. Ei, neid ma ei arvesta, ma mõtlen ikkagi selliseid erinevaid plaat ja mitte erby toodangut. Aga kui sa küsid helikandjate kohta, siis mul on väga erilistel helikandjatel muusikat, noh, seda me juba nimetasime vinüüli ja CD-d siis teede hulgas võib veel eristada Super Audio CD, et kui eraldi sellist formaati, siis väliselt näevad ju täpselt samasugused välja ka Blu-ray plaadid. Aga siiski formaat on ikkagi täiesti erinev, kuigi võib-olla enamasti on koos pildiga. Me oleme harjunud, et filmid on Blu-ray plaatide peale, aga on siiski audio plaate. Siis on micro diskid, minidiskid, noh, loomulikult ka mälupulgad, arvutid, välised kõvakettad ja suhteliselt vähe on mul neid nii-öelda tavalisi, traditsioonilisi helikassette ja täiesti maa. Millalgi hävitasin need magnetlindid, mis olid sellised kodus mängimiseks, amatöörlindid, aga minu kõige varasemad minu kui helilooja salvestused ja ka selline bänd nagu vitamiin, kus ma 10 aastat tegutsesime. Kõik need originaallindid on mul sellistel kilomeetri pikkustel 38 kiirusega lintidel alles, nii et ma säilitan ka neid kodus. Ja vahepealne periood oli, kus kogu nii-öelda digitaalne materjal salvestati tat kassettidele. See on, eks ole, lühend inglise keelsest terminist digitaalaudio täita tänapäeval enam ühelt tat makilt teisele eriti lindista, sellepärast mõni aeg tagasi loobusin oma kodus teisest makist, mille ma loovutasin Erkki-Sven Tüürile. Temale läks seda tarvis, aga ikka ma kuulan mõnikord materjaliga tatlintide pealt. Sinu töö on iga päev muusikaga seotud. Kui palju sul jääb praegusel ajahetkel aega kuulamiseks, et võtad sealt oma kogust kahe tuhandete seast ühe vinüüli näiteks, paned peale ja kuulad? On olnud aegu, millal ma olen kuulanud kindlasti muusikat. Ühest küljest õppimise, aga ka nautimise mõttes oluliselt rohkem, ikkagi tunde ja tunde iga päev. Aga praegu on tõepoolest nii palju sellist, ütleme, kohustuslikku kuulamist. Esiteks, minu põhitöö on ju ikkagi helilooming, ma kuulan aeg-ajalt läbi oma loomingut nii pooleliolevaid lugusid kui ka äsja salvestatud lugusid. Mitte nüüd sellepärast, et kaifida iseenda muusikat, et küll ma olen tubli ja andekas, kirjutan geniaalselt muusikat, ei, pigem vastupidi, selleks, et mõelda, mis on valesti tehtud, mida ma saaksin paremini teha, proovin, lõikan ühe jupi välja, sellest kuulan, kas läks vorm kuidagi kompaktsem aktsia ja nii edasi ja nii edasi, siis teine tegevus on see, et ma juhin kunstiliselt kahte muusikafestivali orienti ja klaaspärlimängufestivali ja nendele festivalidele tuleb väga hulgaliselt kõikvõimalikke pakkumisi. Saadetakse demoplaat, on igasuguseid linke ja enne kui võib-olla ühe esineja võtad, ma võib-olla kuulan läbi 10 esineja pakutud materjali, et teha sealt valik minu tegevusplaadi produtsendina. Kui ühele CD-le mahub tegelikult kuni 79 minutit muusikat siis võib-olla inimene, kes ei ole puutunud kokku muusika produktsioonidega, võib arvata, et näiteks produtsent kuulab näiteks seda materjali kaks korda läbi. Ja noh, siis jõuabki heliplaadile? Ei, see pole kaugeltki nõnda. Sageli alustame interprediga läbirääkimisi, siis ma käin paar-kolm korda nende kontserdil, teeme koos valiku, et hakkame salvestama neid lugusid. Kui toimub salvestus, igat lugu mängitakse võib-olla viis-kuus korda ja et saaks ikkagi üks kvaliteetne variant siis ma hiljem istun, kõrvaklapid peas, teen nõndanimetatud montaažiplaani näiteks variandist number üks, võtame 16 esimest taktivariandist number kolm, võtame järgmised neli takti. Aga et selle parima otsuseni jõuda, selleks tuleb tegelikult, et kõiki neid variante ikkagi paar-kolm korda läbi kuulata, läbi analüüsida ja kui plaat hakkab valmis saama, siis loomulikult enne kui see tehasesse läheb, siis tuleb jälle seda kuulata. Üks-kaks korda ja mõnikord isegi rohkem. Ja noh, see, mida ma praegu rääkisin, nüüd võite ise arvata, kui palju siis on veel aega ja tahtmist noh, nii-öelda vabast tahtest veel muusikat kuulata, aga ikkagi kuna ma muusikat aga armastan, ma teen seda ikkagi päris sageli. Kuigi pean tunnistama, et aega on vähe. Varasemast rohkem on see muusika kuulamine läinud autosse pikkadel sõitudel aeg-ajalt siin Riiga, Tartusse, Pärnusse, Peterburgi, siis on aega kuulata siit ka kohe huvitav küsimus, et tänapäeval toodetakse spetsiaalseid CD plaate, mis ongi mõeldud autos kuulamiseks. Missugused heliparameetrid seal siis on või kust inimene selliseid paate leiab? Ma olen küll ühe korra oma elus näinud ühte autost kuulamise plaati, aga see oli selline popmuusika plaat ja pigem oli see lugude valik, mitte tehnilised parameetrid selle aluseks. Küll aga on ERP meie plaadifirma tootnud ühe üsna erilise plaadi. Seal oli Verdi ja Wagneri ooperikoorid olid peal. Popmuusika puhul seda probleemi üldse pole, aga näiteks Wagneri dünaamiline diapasoon on tohutult suur. Mõnes kohas laulab solist peanissimas ja ainult võib-olla keelpillid poogna otsaga kergelt sahistavad. See on ülivaikne muusika ja siis äkki korraga hakkavad laulma kaks kooriorkestris on kuus metsasarve, neli trombooni, kaks tuubad, et selline tohutu Fortissima. Ja kas te kujutate ette, et seda muusikat näiteks kuulata autos? Kui me paneme selle kõige valjema koha järgi tugevuse paika, et nüüd oleks paras siis vahepeal võime kuulata kolm minutit täielikku vaikust, sest teda pianissimat lihtsalt ei ole kuulda. Või täpsemalt öeldes, see jääb madalamale, kui tänava müramis kostab autosse või kui me paneme kuulamistugevuse paika selle pianissima järgi, siis ma arvan, Fortissima kohal hakkavad valjukatest papitükid välja lendama. Ühesõnaga. Me tulime ühe niisuguse mõtte peale ja söötsime selle mõtte nii rahvusooperile sisse kui ka rahvusringhäälingu ja ühtlasi RB helirežissöörile Tanel Klesentile, et teeks ühe niisuguse plaadi, kus originaalversiooni jätaksime täiesti kompresseerimata Limiteerimata. Tavaliselt kasutatakse kompressorit ja Limitteri koos, et muuta dünaamikaskaala nii-öelda kõiksugustele plaadimängijatele vastuvõetav maks, aga et jätame ühe plaadi kompresseerimata ja see on nii-öelda kuulamiseks kodus, absoluutses vaikuses, tippprofessionaalse heliaparatuuriga ja teise plaadi täpselt sama muusikaga. Paigutame nagu duubelplaadikomplekti. No see on nagu duubelplaat ja ei ole ka tegelikult üks on teise plaadi koopia aga spetsiaalselt tehtud, miks ja maste ring autos kuulamiseks ja me katsetasime seda ka väga erinevates autodes, nii kõrgema kvaliteediga aparatuuriga, näiteks Lexus andis meile isegi kaheks nädalaks katsetamiseks oma nii-öelda väga hea heliaparatuuriga auto ja siis katsetasime seda madalama klassi või odavates autodes, kus anud üsna vilets aparatuur ja üritasime leida sellise optimaalse variandi. Esiteks Me surusime dünaamikat kokku, et pianissima asemel tekkis, ütleme metsopiana ja forte Fortissima asemel tekkis lihtsalt forte ja samas arvestades, et siiski enamikes autodes ei ole terve see pagasiruum täis selliseid võimsaid sõpufereid ja võimendeid, et sellise keskpärase aparatuuriga oleks ka ikkagi bassid, kuuldavad. Me lõikasime maha kogu selle kõige madalama sagedusriba ja kompresseerisime natuke kõrgemaid basse, et bassid oleksid siiski kuulda. Ja tuli välja niisugune plaat duublina, siis mille nimi on Verdi Wagner 200. Ja oh üllatust. Klassikaplaatide müük teatavasti ju maailmas ja ka Eestis langeb ja langeb ja langeb. Seda plaati osteti ainuüksi Estonia teatri müügipunktist esimesel päeval 100 ja esimese kuu möödudes oli esimene tiraaž läbi müüdud ja kuskil juba kaks kuud reale esimese tiraaži väljatulekut juba olime sunnitud tootma uue tiraaži. Ja Estonia müügijuht on mulle jutustanud, et kuidas seda plaati küsitakse, ei tulda kuhugi küsima, et kas teil on selle teie ooperikooriplaat Risto Joosti plaati, kes dirigeeris seda või siis Verdi või Wagneri loomingut. Tullakse niimoodi küsima, et kas autoplaati ka veel on? Paraku mõnikord selline eriline asi müüb? Jah, inimene tahab saada mingit uut kogemust või uut teadmist, eks ole, just ja, ja ma eeldan, et seda plaat võib-olla ostsid ka mõned niisugused inimesed, kes sõidavad autodega pikki maid või on autofännid. Ja nüüd nad teadsid lõpuks, et ka neile on spetsiaalselt tehtud üks plaat, miks siis mitte osta? See pole enam oluline, kas seal on peal Risto Joost terrigeerimas või on seal Verdi Wagner, aga tähtis on, et see on autoplaat ja nad kuulavad seda ja mul on selle üle väga hea meel. Muidugi võiks arvata, et kui see autoplaat müüs nii hästi, et see on nüüd niisugune trikk, mida võiksid kõik teised üle võtta. Ei, tavaliselt sellised asjad enam ei tööta. Mitu korda järjest? Jätkame juttu Peeter Vähiga ja täna räägime plaatidest. Sa ütled, et plaaditurg on languses, nii ta on seda. Me võime igalt poolt lugeda nii välismaisest, pressist. Et sealt küll enamasti, aga ka meil üksikuid artikleid on, kuidas on, väljaspool Euroopat sa oled väga palju reisinud, et kuidas seal plaatidesse suhtutakse? Väga erinevalt. On veel ka neid maid, kus on veel helikassett täitsa kõva tegija. Noh, kuna mina reisin väga niisugustes, ütleme imelikes maades alates Angolas, Kongo Demokraatlikust Vabariigist, Põhja-Koreas, paapua Uus-Guineal ja nii ja nii edasi ja nii edasi, et noh, see on kõik väljaspool Euroopat, aga noh, ütleme suhteliselt vähe tsiviliseeritud paigal. Väga paljudes kohtades on CD-plaadid väga odavad, kuna on puhtalt tegemist sellise piraat toodanguga väga, sageli isegi mitte tehase toodanguga, vaid arvutis paljundatud ja kus kõigepealt skaneeritud plaadiümbris ja see printerist välja lastud näevad välja päris õudsed. Mõnikord need plaadid ei mängi ja maksavad sageli umbes üks dollarit ja nii edasi ja nii edasi. Et noh, see on selline piraatplaatide turg, aga muidugi normaalsed plaadid, see, mida meie toodame, mida me iga päev võib-olla Tallinnas ka plaadipoodides varsti saame rääkida küll vist ainult ainsuses plaadipoest plaadipoodides, mida me näeme, nende plaatide hulk ja katastroofiliselt väheneb ja ma muidugi olen suhteliselt hästi kursis, võib olla sellise rahvusvahelise plaadituru ja selle konjunktuuriga, aga siiski pean ütlema ainult klassikavaldkonnas. Sest ma olen ammu levimuusikaree pealt nii-öelda juba maha jäänud ja sellest rongist maas ma ei taha kaasa rääkida, kuna ma ei ole ikkagi pädev sel teemal rääkima, vähemalt klassikaraadio eetris mitte. Aga jah, umbes väidetakse, et seitse protsenti aastas plaatide läbimüük väheneb. Aga siiski on üks helikandja, mis on hakanud tõusma. Ta ei ole veel kaugeltki mitte läbimüügiarvude poolest võrdne CD ka, aga kui CD langeb, siis vinüülplaatidele riik on hakanud tõusma ja seda nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Ja muide, kui vaadata isegi ilmunud plaatide arvu, siis kui näiteks võib-olla kümmekond aastat tagasi ilmus absoluutselt ühe käe sõrmedel aastas vinüülplaate siis tänaseks on minu meelest see number ikka üle 10 nimetuse aastas ja üks vinüülplaat on siin meie ees praegu laual. Kui ma nüüd õigesti tean, ma võin muidugi eksida, et see on 21. sajandi või siis kolmanda aastatuhande võib-olla siiski ainus klassika vinüülplaat. Võib-olla on ilmunud teisi, aga vähemalt Igor Karsnek, kes koostas hiljuti seda plaatide nimekirja, tema teada ei olnud Eestis peale nende, mis meil siin laual on, ei vinüülplaati ega ka Super Audio CD-d üheltki teiselt plaadifirmalt ilmunud, nii et mõnikord Erpi firmaga üritame minna mingites natuke erilistes suundades, autoplaat oli üks nendest siis vinüül ja siis ka Super Audio CD, millisele pinnasel ERP tekkis, mis situatsioon Eesti plaaditurul ja plaaditööstuses tol ajal valitses, Erki firma ametlik sünnipäev on esimene märts 2001. Viis mind juhus kokku eelkõige muidugi heliloojana. Aga sealt läks asi kuidagi plaatide produtseerimise peale edasi. Juhus viis mind kokku päris paljude plaadifirmadega, kes olid huvitatud minu heliloomingu plaadistamisest ja väljaandmisest. Need firmad olid Saksamaal Erden Klang siis sissi ansi, samuti antes Vorner klassiks ja Finlandia Records. Ja teatud muusika puhul tundus ilmselt nendele firmadele, et neil on mõistlikum, mitte hakata minu muusikat kuskil Helsingis, Saksamaal või Londonis salvestama. Et pigem nad taluvad seda teha Eestis. Ja et helilooja oleks ise produtsent. See on muide suhteliselt levinud, ega selles pole midagi erilist ja ma tegin seda ja kuna need produktsioonid meeldisid, siis mulle tehti ettepanek, et kas ei tahaks veel ka mõnede teiste esmalt Eesti heliloojate muusikat produtsendina salvestada ja vot sealt hakkas siis see koostöö pihta ja see aeg oli Eesti muusika jaoks ja üldse plaadinduse jaoks äärmiselt äärmiselt soodne üheksakümnendad aastad, see tähendab, et sisuliselt tee oli noh, kui mitte surnud, siis varjusurmas ja osteti tohutult palju. CD-sid. See oli nagu mingisugune uus kvalitatiivne hüpe analoogi ajastult digitaalajastule ja ütleme, selle muusika järele oli suur nõudlus ja kuidagi veel inertsist. Ma arvasin, et see suur nõudlus jätkub ja tegime siis aastal 2000 või 2001 sellise, ütleme oma eesti leib oli Estonian Record Productions. Aga tegelikult oli see just see aeg, millal hakkas plaadi majanduses suur suur allakäik. Ja ma arvan, et kui meil ei oleks võib-olla teisi valdkondi, ütleme, see töötab kuidagi kompleksselt minu isiku puhul, kõigepealt, eks ole helilooming siis plaatide tegemine kaks muusikafestivali siis veel mingid sellised, ütleme, etnoloogilis, kultuurilised ekspeditsioonid ja see kõik kokku ja see siiski koos toimib. Aga kui me oleksime ainult plaadifirma, siis ma olen enam kui kindel, et me oleks paar aastat hiljem lõpetanud pankrotiga, nii nagu seda on teinud ütleme, enamik väikseid klassikaplaadifirmasid mitte ainult Eestis, vaid noh, Eestis ei olegi õieti, et ei olnud noh, võib-olla kõige suurem plaadifirma oli forte, aga Forterist eksisteerib tegelikult kuni tänase päevani, aga reaalselt rohkem paberil nad ju tegelikult minu teada, kusjuures ma pean nendest inimestest ja mida nad on teinud sellest tulemusest väga lugu, aga niisugust ütleme pidevat tegevust, et ilmuks iga kuu uus plaat, seda juba ei ole vähemalt 10 aastat. Muide, ka rahvusringhääling annab ka plaate välja, aga noh, see on siiski niisugune, ütleme pigem kõrvaltegevus. Aga ma arvan, et me oleme jäänud siiski Eestis tegelikult ainsaks arvestatavaks klassikaplaadifirmaks. Niisuguse väiksusega firmad või enamik on tegelikult sulgenud ennast, olgu siis Soomes, Saksamaal ka näiteks äsja nimetatud muide, Erden Klangi siis Jensiid, Finlandi ja rekordasid siis jään siia, Erdinglang müüs ennast ära ühele suurele kontsernile, kus enam neid ka ei toodeta. Müüakse edasi, vanu plaat. Finlandia Records pandi kinni ka ligi 10 aastat tagasi läks pankrotti, sisuliselt need eksisteerib ka ainult paberil, see tähendab, et müüb vana toodangut, enam uut plaatide tootmist ei ole. Nii et Ma ütleks, et meil on selles mõttes väga hästi läinud või teisiti võib ka öelda, et me oleme väga hästi suutnud orienteeruda muutuvates oludes, aga millegipärast räägime füüsilistest helikandjatest kogu aeg. Tegelikult kogu see Erpi toodang on saadaval ka digitaalsõna allalaetav ana daam laudit vana internetist, see on ka siiski valdkond, mis on läinud tõusuteed. Ja eks tulevik näitab, kui kaua me üldse neid füüsilisi helikandjaid veel toodame ja kas toodame, ait, Johnson, üks koht, kus saab näiteks epitoodangut ait, joon, siis saab kindlasti, osaliselt saab seda ka meie Eesti muusika 24-st ja veel mitmelt poolt. Aga mis on ikkagi siis selle plaadi kui sellise fenomen, see on ju tegelikult kunstiteos, seal on kujundus, seal on tekstid ja seal on see hoolikalt valmis kuulatud, üle kuulatud plaat salvestuse tulemusi, et need on ju nii ilusad asjad, kasvõi need, mis sul siin täna laua peal kaasas on, see vinüülplaat Super Audio CD ja tegelikult ka üks lausa kolme minut selline plaat, räägime natuke nendest, et seda emotsiooni saada ikkagi plaadi kui kunstiteose juurde. Jah, no alustame sellest kolmeminutilisest. Tegelikult. On sellel plaadil muusikat kaks minutit ja 59 sekundit. Aga ma palusin helirežissööri eto salvestaks sinna lõppu, kaks sekundit vaikust, et saaks vähemalt plaadile kirjutada. Tundub, et see kaks 59 võib-olla plaadiostjale mõju, nii et noh, pagan võtaks, siin pole isegi kolme minutit muusikat, aga nüüd on siin kolm, null üks vähemalt plaadile kirjutatud. Aga siiski ma arvan, et tegemist ei ole nagu pettusega vaid see kaks sekundit vaikust sinna loo lõppu, kui juba kaja on vaibunud. See sobib sinna nimelt, tegemist on Arvo Pärdi teosega, noh, ma ei tea, võib-olla Pärdi mastaabi puhul on isegi seda raske nimetada teoseks, ütleme Pärdi palaga, mille nimi on father, Unser. Ma nimetan seda saksa keeles, sellepärast et see on esitatud saksakeelsena ladina keeles pater, noster või, või eestikeelsena siis meieisapalve, mida teab võib-olla peast peaaegu iga teine eestlane. Ja see on tõepoolest noh, ma julgeksin tõesti nimetada seda kunstiteoseks. Muide, kuigi selle plaadikujundaja on herpi kunstnik, vei disainer Mart Kivisild, aga ma pean ütlema, et selle kujunduse valmimise juures oli vähemalt samavõrra ka helilooja Arvo Pärdi kui ka tema abikaasa Nora Pärdi käsi mängus. Ja see on võib-olla umbes viies või kuues variant, mis ikkagi lõpuks läks tootmisse. Sellest plaadist on ka kaks erinevat varianti, siin me näeme niisugust valget, kergelt hallide servadega ja ka pimetrükis või surutrükitehnikas niisuguste esile toodavat osa, kuigi siin ei ole risti peal. Aga kui vaadata väga hoolikalt, siis tekib ka sellel plaadil niisugune kergelt tajutav risti kujutis. Ja see on nüüd toodetud nii-öelda müügiks. Seda plaati on võimalik osta Arvo Pärdi keskusest. Aga väga piiratud tiraaži. Me tootsime ka veidi luksuslikumad versiooni, kus nende hallide nurkade asemel see on tehtud sellise UV lakiga, mis on veelgi diskreetsema mulje jätab mingi nurga all vaadates vaatad, et plaat on täiesti valge, pöörad seda veidi, siis hakkab miski helendama ja see risti kujutis tekib veelgi vähem märgatavalt. Ja kui sellel plaadil on peal umbes nagu võivakkidelegi poesed, kas kuradi skänner saaks hinda lugeda siis, kuna see plaat esmalt on tehtud kingituseks roomab eelmisele paavstile püha isa Benedictus 16.-le ja see on ka pühendatud Arvo Pärdi käega kirjutatud, see pühendus siis mõistagi Rooma paavstile, ei sobinud ju kinkida niisugust plaati, kus on mingisugune hinna vöötkood peal, siis med tootsime spetsiaalse tiraaži ilma selleta, et see oleks tõesti väärikas kingitus paavstile. Muidugi selle väljaande teeb mõnes mõttes veel ka unikaalsemakse. Kuigi see lugu father Unser on kirjastatud kirjastuse universaal esitsioon poolt Viinis ja sellises kaunis noodigraafikas ilmunud. Aga ma palusin vanameister Arvo Pärt, et kas ta oleks nii lahke ja kirjutaks selle veel kord oma käega ümber ja trükkisime selle siia plaadi bukleti vahele. Arvo Pärdi, noh, autograafina nagu manus kriptina siia ära. Nii et minu arvates väga eriline väljaanne ja see on ka läinud väga hästi nii-öelda ostjatele, see on ka juba üsna mitmes tiraaž on sellest toodetud. Jätkame juttu plaatide teemal Peeter Vähiga. Aga vaatame edasi, siin jääb silma kohe üks samuti valge, mitte enam hallide servadega roheliseks. Debambustega osa põnev plaat ja sugugi mitte CD. Ma ei tunne ennast kindlalt, kui ma pean nüüd rääkima plaadist, kus on mu enda muusika peal, aga lõpuks miks ka mitte? Kuna kusagil aastaks 2006 oli vist ilmunud, ma arvan, et 10 heliplaati, mille puhul noh, võiks öelda, et olid minu autoriplaadid 10 CDd ja lisaks veel umbes vähemalt 50-l plaadil minu muusikat päris palju. Ja siis see saksa plaadifirma, kes valdavalt andis minu muusikaga plaate välja. Ma ütlesin, et ma tahaksin nüüd, et minu järgmine plaat ilmuks Ell p. Ehk vinüülplaadi kujul. Plaadifirma produtsent pidas mind ilmselt pool hulluks, ütles, et mitte mingil juhul. Et isegi on rasked ajad ja kas sa tahad neid täiesti pankrotti ajada, sest teatavasti on LP tootmine tänapäeval ikka vähemalt kaks korda, võib-olla kaks ja pool korda kallim kui CD tootmine. Esiteks neid tehaseid on vähe, maaste ring on hoopis teistsugune. Ja kas või see trükiski niisugune kahe poolega LP ümbris, siin on ju materjalile ja 10 CD. Jah, või noh, kas just 10, aga igal juhul hästi palju kulub materjali ja kõike rohkem ja kui veel nagu siingi sellel plaadil on plaadi pealkiri, sellises surutrükis seda raadiokuulajad kahjuks ei näe. Aga siia plaadile on veel peale kirjutatud, et see on nõndanimetatud limited, edition, limited, edition. Plaadi puhul tähendab tavaliselt seda, et seda plaati trükitakse mingisugune limiteeritud arv eksemplare. Ja kui me paljude plaatide puhul räägime kordust iraažidest ja loodetakse sellele, et kordustiraažid ilmuvad ja võib-olla hakkab plaat kunagi kasumit tootma. Ma siis Limiteedishini puhul on Arv plaadiümbrisel trükitud ja kunagi rohkem neid plaate enam juurde ei trükita. Seda plaati on toodetud 500, need kõik on helilooja ehk minu poolt käsitsi signeeritud ja käsitsinummerdatud. Pean küll ütlema, et on läinud suhteliselt hästi, et see plaat, mis hetkel minu käes on, on juba number 495 et järelikult lisaks arhiiv, eksemplaride kolm esimest. Me panime endale arhiivi, aga ülejäänud on kõik otsas, nii et on veel, on kuus plaati jagada see 95 96 kuni siis 500-ni ja siis on see plaat otsese, seda rohkem mitte kunagi enam juurde ei trükita. Muidugi, mis siin on veel võib-olla jällegi eriline. Paljud inimesed on mulle öelnud, et esmakordselt üldse elus näevad midagi sellist. Me oleme harjunud, et vinüülplaat on must. Aga see plaat on täiesti lumivalge, sama valge nagu plaadi ümbriski. Jah, väga ilus komplekt rohelise erksa bambusevärviga, samasse siseümbris on samasugune ilus heleroheline. Et kahju, et meie raadiosiinkohal pilti ei näita, aga miks siin on bambus peal ja miks roheline värv nimelt selle plaadi nimiteos kannab pealkirja Johntov pambu ehk bambuse laul ja miks selline pealkiri omakorda? Sest et see on üks teos, mille kunagi tellis üks jaapani bambusflöödimängija, mitte Shakuhadži mängija šakohadžaneks tuntumaid jaapani bambus, lööte, aga see on põikflööt, mille nimi on sinu poe. Nii et see on kirjutatud siis Shino poele löökpillidele ja kammerorkestrile antud hetkel siis sellel plaadil on Tallinna kammerorkester, dirigent Risto Joost. Sul on veel kaasas siin täna ühte teist kaks ilusat valget väljaannet on meil vaadatud, aga nüüd jääb, silmasin kohe üks kogukam, suurem karp. Jah, see on võib-olla Erpi kõige ütleme monumentaalsem mastaapsem grandioosse väljaanne. See on 11-st plaadist ja vähemalt sajakonnast leheküljest koosnevas raamatukest koosnev komplekt Rahvusooper Estonia 100. Siin hiljuti tähistati küll teatrimaja juubelit, aga aastal 2006 tähistas Estonia teater oma sajandat sünnipäeva ja see on siis aastal 2006 ilmunud kogumik. Siin on ka sellise helirežissöör restauraatori nagu Priit kuulbergi käsi mängus. Ja mille poolest see materjal on siis eriline. Ma arvan, et seda võiks vist küll pidada Eestis seni nii-öelda ilmunutest kõige täiuslikumaks vokaalmuusika antoloogiaks. Kuigi tegemist on Rahvusooper Estonia 100. juubeliga, ei ole siiski kõik see muusik, ka fragmendid ooperietendustest või, või siis opereti või siganes etendustest. Lihtsalt paljude, väga nimekate ja ajaloolises mõttes tähtsate lauljate puhul ei ole neid salvestusi säilinud või kui mõned salvestused olid ka siis nad olid sellises seisus, et neid ei olnud lihtsalt võimalik kasutada. Ja ikkagi oli soov ühte või teist lauljat näidata, siis ei olnud midagi muud, võib-olla temalt alles, kui mõned romansid või, või ooperiaariad klaveri saatel. Ja me läksime siis seda teed, et kasutame seda materjali. Kes siin siis on kõik praktiliselt Eesti legendaarsed lauliad. Tiit Kuusik, Elsa Maasik, Viktor Gurjev, Georg Ots, Karl Ots, Benno Hansen, kelle nimed hakkavad juba tänaseks ununema, aga nad on ometi olnud väga olulised tegijad Eesti ooperikultuuri ajaloos. Ja kõige vanemad salvestused pärinevad siin aastast 1930. Siin ei olegi selliseid salvestusi, mis on algselt juba digitaalselt üles võetud enamasti on ikkagi need ümbervõtet kas analoog klientidelt või LT plaatidelt, aga need, kui ma nimetasin siin 1900 kolmekümnendaid aastaid, siis see muusika on restaureeritud selliselt imelikult helikandjalt, millest võib-olla paljud klassikaraadio kuulajad isegi ei tea. Need on vaharullid, millele salvestati muusika. Jah, vanimad salvestused on siin vaha rullidelt ümber võetud, nii et mina arvan, et helirežissöör restauraator Priit kuulberg on siin teinud absoluutselt hiilgava meistritöö. Ja mõnes mõttes ma peaksin seda komplekti kogu Erpi ajaloo kõige väljapaistvamaks saavutuseks. Kuigi jah, siin me räägime mingitest erilistest asjadest autoplaat ja võib-olla Super Audio CD, aga 11-st plaadist koosnev komplekt, see on ikkagi täiesti selline nagu antoloogia või ajalugu. Aga Erpi tegevus on ju ka laiem kui ainult Eesti geograafiliselt piirikesed oojaa muidugi esiteks me salvestame aeg-ajalt mujal, loomulikult me toodame plaate mõnikord ka mujal, kuigi viimasel ajal põhiliselt kasutame sellise plaaditehase nagu Baltic Disc teenuseid, aga siiski on formaate, mida Baltic Disc ei saa toota näiteks vinüüli. Üldse on praegu Euroopas paar tehast, kes seda teevad, meie toodame seda Saksamaal siis teiseks näiteks Super Audio CD-d, seda toodavad ainult kaks firmat Euroopas ja üks neist on soni Austrias ja meie partneriks on just see soni firma salvestame ka väga erinevates paikades, küll Ameerikas, Saksamaal, Lätis, Leedus, noh, Eestis ka mõistagi ja ei saa ilmselt piirduda üksnes eesti interpreetide ja Eesti muusika väljaandmisega. Hetkel praegu on minu käes üks plaat, mis on tehtud Euroopa Liidu barokkorkestriga, mille eesotsas on selline barokkmuusika korrishee klavessinist ja dirigent Lars Ulrik Mortensem. See plaat on salvestatud hoopis Luksemburgis ja praegugi välisartistidega ilmunud plaatidest. Just ilmus meil plaat, kus mängib peal Klaipeda kammerorkester. Varem oleme Läti orkestriga läti kooridega välja andnud plaate, siis Paulbaduraskoda plaat Legendaarse Viini pianistiga ilmus plaat, samuti valgevene pianistiga Rostislav kriimeriga. Et loomulikult, see on väga rahvusvaheline tegevus ja muidugi ka müük on rahvusvaheline see plaatide hulk, mida Eestis müüakse, ma ei julge isegi raadiokuulajate ees seda numbrit nimetada, mul endalgi hakkab piinlik. Mõnda plaati ei mööda ära isegi ühte karbitäit karpi mahub 30 plaati. Ikkagi põhiline plaaditurg on meil läbi Naksose sellise distributsioonisüsteemi ja läbi Amazon kommi, järelikult need plaadid on saadaval nii Argentiinas, Taiwanil kui ka Jaapanis või Lõuna-Koreas. Nii et see ei ole jah kaugeltki Eesti-keskne üritus. Kui plaadimüük on languses, vinüülid samas natukene tõusmas, et mis see tulevik siis on, et kas me lähemegi striimimise teele võime, ostame ainult neid räkke internetist valikuliselt, millel võib-olla ei ole enam albumi või plaadi kui tervikuga enam suurt pistmist. Üks niisugune vahepealne variant, et on veel, kuigi ma ei ütleks, et ma oleksin sellise asja fänn ja ma ei ole vist ostnud internetist ühtegi niisugust plaati, ise küll, aga me oleme paar niisugust plaati tootnud sellisele saksa plaadifirmale, mille nimi on The Music Teie Music. See on selline nagu plaadiformaat. Nemad nimetavad seda füüsikal reliis, mitte füüsiline väljaanne. Ja see seisneb selles, et need ei ole sellised üksikud helifailid vaid on helifailid, aga lisaks sellele on ka kõik need tekstid ja fotod, mis ilmuksid trükituna, plaadi bukletis, kõik need on ka seal serveris olemas ja isegi plaadi esikaastäpselt sarnase kujundusega nagu ilmuks füüsilisel plaadil, see on olemas. Nii et kui keegi ostab selle materjali, ta saab kaasa kõik tekstid ja kujundused ja fotod, et soovi korral ta saaks ka selle oma koduprinteris välja printida ja siis niisugused natuke käsitööd teha ja ta saaks endale sellise noh, ütleme mingi vahepealse variandi nagu normaalsest CD-st ja siis, sest noh, ütleme alla laekuvatest helifailidest. Et see on ka üks, üks variant, aga ma arvan, et, et siiski tükiks ajaks vähemalt noh, ma ei, ma ei taha mingeid ennustusi teha. Noh, me oleme nii mööda pannud igasuguste ennustustega, kui me räägime ajast, ma ei tea, 30 või 40 aastat, et aga noh, ma vähemalt usun, et mingisuguseid 10 aasta jooksul ikkagi leidub neid inimesi, kes tahavad käes hoida midagi ja nagu ma siin nimetasin, et võib-olla vinüülplaat on valge või plaadiümbrisel on mingisugune UV-lamp giga või siis mingi metallikfoolio ka tehtud sellised kaunistused või surutrükiga, noh, see on ilmselt ka see sort inimesi, kes mitte ajast maha jääma vaid mingisuguse muu sellise retroihaluse tõttu või soovivad näiteks ka tänapäeval kirjutada näiteks sulepeaga või pildistada filmilindile. Ja küllap neid on ka edaspidi, kes siiski ei lepi üksnes sellega, et nad mobiiltelefonist kuulavad muusikat. Suur tänu, Peeter Vähi, et sul oli aega täna tulla siia stuudiosse ja arutada ilusate plaatidele ja võtta neid endaga ühes suur tänu omakorda klassikaraadiole, mul on alati alati hea meel siia teie stuudiosse tulla. Head kuulajad veel vaid loetud tunnid on aega, et saaksite välja valida oma kõige meelepärasemad eesti klassika plaadid. Te võite seda teha klassikaplaadilehel, sellel leiate te klassikaraadiol või pannes ka otsingumootorisse Eesti klassikaplaat. Ja olge head, andke meile teada, millised on teie kõige armsamad plaadid eesti muusikutega ja nende poolt mängitud klassikalise muusikaga. Tulemused selguvad juba esmaspäeval ja kokkuvõte tulemustest teeme Teisipäevases delta saates 14 10. aprillil kell 12. Nüüd on plaadijutud räägitud ja jätkame elava muusikaga nimelt kontserdi muljet tega elavalt kontserdilt. Kaheksandal aprillil oli Tallinnas metodisti kirikus kontsert. Pealkirjaga sümfooniaorkester ja elektroonikakontserdil esines Eesti muusika ja teatriakadeemia orkester, dirigeeris Toomas Vavilov ja ettekandele tulid Eesti muusika ja teatriakadeemias õppivate heliloojat. Teosed. Kavas olid sellised autorid nagu Johanna Kivimägi, Alisson Kruusmaa, Marianna Liik, Raul Sööt, Imre Sooäär. Vannetankreedi Sophia kõrsija, Alemann jaanuar Jüri Salukontserdimuljeid jagab Anne-Mai Edala. Olen väga meeldivalt üllatunud, kui mitmekesine oli seekordne kompositsiooni üliõpilaste kontsert. Seda oli väga huvitav kuulata. Ta kava oli kokku pandud täpselt nii, et iga teos pakkus mingisugust vaheldusrikkust ja vastandumist. Eelmisele väga huvitava tunniajaline kuulamine oli. Kontsert algas looga Arctic Desert, mille on kirjutanud Marianna Liik. Mulle see teos sümpatiseeri sellelt kontserdilt vastu enim see oli väga selge Marianne Mikko käekirjaga. Hästi kristalliseerunud, hästi detailirohke ning ma usun, et orkester ja päris hästi tabas kõik nüansid ka ära, mis pidid seal ilusti peenelt välja kõlama. Nagu pealkiri ütleb Arctic Desert ehk siis jäine kõrbe heli käel väga visualiseerib seda kõrget puupuhkpillide üleval. Alguses mulle see lugu väga meeldis. Kohe pärast seda kõlas Imre Sooääreteostes Song of the Singing Bowl mis oli täiesti kontrastne Marianna looga, sest et Ma sain aru, et Imre Sooääreloo aluseks oli Tiibeti kausside ja kongidega loodud elektroonika osa, mida siis saatis orkester hoopis teine helikeel väga meditatiivne laad orkestrile väga ilusti seotud elektroonikaga ja teose lõpetas Kristi müüligi kandle soolo. Väga sellist meelerahu pakkuv teos tihtipeale noorte kompositsioonitudengite kontserdil sellist asja ei kuuled, oli väga värskendav. Ning omakorda Imre Sooääreteosele vastandus Raul Söödi murdepunkt. Mis siis oli meditatiivsele vastupidiselt rütmiline sisaldas hästi palju snier trammi võib öelda soolatesse tundus natukene see balanss, ülejäänud orkestri, tema ahel oli. Tramm oli tugevalt ülekaalus seal. Ta oli selline kindral rütmimudelile baseeruv teos võib-olla sihuke kerge Eino Tambergi hõngalis juures, aga see oli väga tore teosed. Ta oli kindel vorm sellel. Kuigi lõpp oli natuke ootamatu, et kindlasti oleks saanud seda veel kuulda ja selle loo arengut muidu eestlastest koosnevale kavale pakkus huvitavat vaheldust ka Itaalia helilooja Giovanni Tancredi puhtalt elektroonilise teose poolt, siis esindas Giovanni Tancredi teos lõhenemine. Pärin, mis oli selline tehisintellekti kujutav, selline metalne hääl. Teosel oli väga hea kvaliteet, väga huvitavat, kõlad olid seal loodud, kuid tihtipeale elektroonikalugude puhul mul natukene jääb hinge selline kõhedust, selline ärevus, justkui midagi halba juhtuks, võib-olla see emotsioon mulle pigem meeldivad sellised elektroonilised teosed, mis annavad mingisuguse positiivse laengu. Et selle teose puhul natuke oli kõhedust tekitav. Orkestratsiooni hea näitena kõlas Johanna Kivimägi unekujud. Johanna oskas väga hästi panna orkestri kõlama, samuti oli seal väga peen, helikeel olid justkui aeglaselt kasvavad impulsid mis tuiklesid orkestri sees, ta oli väga hea kuulata. Nagu ikka, siis ootasin justkui mingit kulminatsiooni, kuhu ka lõpuks Johanna jõudis, see oli väga positiivne, ilusti üles ehitatud. Pärast Johanna Kivimäe teost kõlas Sophia karsi olemani paju all. Taaskord väga eriline teos, väga romantiline, lüüriline justkui filmi balletimuusika, tegemist oli pisikese fragmendiga, mulle tundus, et muusikalõik Eestis võib-olla üks-kaks minutit, alati ei tea, et kuidas see päriselt oli, sellepärast et mõni helilooja oskab muusika kestvusega hästi mängelda. Selline huvitav eestlasele mitteomane muusika kõlalisele. Väga kena pakkus sellist muljet kõikidele, nagu hispaania arvan. Vast kõige enam intrigeerib selle kontserdi puhul mind Mait Jüri salu teost ilutioosi Ülemäe. Märkasin selle loo mängimise ajal, et orkestri ees olevad inimesed naeratasid. Et kui ikka teiste puhul inimesed on tõsiseid, süvenemata tööle, siis mingisugune helge pilk oli inimestel enne mängima asumist näos seda oli väga huvitav jälgida kuidagi orkesse nagu säras. Ja kui teos hakkas pihta, siis ma sain aru, miks see niimoodi on, et tegemist oli väga toreda rahva viisil põhineva teosega mis oli väga ootamatu sellisel kontserdil. Et taaskord noorte heliloojate uudisloomingut kuulates selliste lihtsust ja rahvaviiside otse kasutamist ei ootaks. Ja mingis mõttes tuli selles teoses natukene välja ka orkestri mitte kõige kõrgem tase, sellepärast et, et need kiired rüütmelised kohad pusid natukene lahku minema. Et kui teda teose puhul seda ei olnud, nii võid märgata siis seal, kus on kõigil kuulajatel kindel arusaam, mis järgmises taktis juhtub, siis seal reetis võib-olla neid mõnda tundimise koos mängimisest puudu. Huvitav, selle teose järgi oli ka see, et kui ma kuulasin seda, siis miinus aina kerkis huvi, et kes on see helilooja, sest et minu jaoks Mait Jüri salu ei visandanud peas pilti, et kellega tegemist on. Ja kui loo lõppedes astus orkestri ette tudengitest tunduvalt vanem härrasmees, kes oma kentsakuses ja lõbususes kummardas, siis olin ma väga positiivselt üllatunud. Ma ei teadnud, et selline tudeng meil akadeemias õpib. Kontserdi lõpetas Alisson Kruusmaa palas sooloklaverile sümfooniaorkestrile. Väga kena oli trompet sordiiniga, mis balansseeritud hästi kõlas orkestriga koos. Taaskord kuulsin justkui suurim pulss orkestrist välja kõlamas, mis oli natukene võib-olla sarnane Johanna Kivimäe una kujudega, kuid omamoodi jällegi erinev väga sügavamõtteline teos ja siin oli orkestrile natukene rohkem saate funktsioon. Klaver väga hästi kostis välja ilusti soleeris ning väga meeldis ka teose lõpus. Selline kõhedust tekitav teema klaveril tahtnud kuuldega orkestriseades edasi. Aga üleüldiselt võin öelda, et kontsert jättis sügava mulje just selle mitmekesisuse tõttu ning ütleks ka veel ära. Esmaspäeval, 13. aprillil saab taas metodisti kirikus, seekord siis kell seitse kulda kompositsiooni, üliõpilaste uudisloomingut. Seekord toimub siis Eesti muusika päevade raamas kontsert pealkirjaga elurikkus kus kõlab taas noorte heliloojate looming. Seekord esitavad enda loomingut Eisi Mäeots, Kerstin Elizabeth Kullerkupp, Aleksander šedel jov Piret Pajusaar Ove, kuid Jostasker Einike Leppik, Oliver Powers Annema edela ja hetero Stebins. Esmaspäeval kõlaval kontserdil teeb kaasa Eesti muusika teatriakadeemias infonietta, mida juhatab mar tuul. Kontsert on tasuta, ootame kõiki kuulama. Sellised olid Annemai Edala kontserdimuljed, Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkestri kontserdilt, mis toimus kaheksandal aprillil metodisti kirikus. Kontsert juhatas Toomas Vavilov soleeris pianist Johan Randvere ja ettekandele tulid Eesti muusika ja teatriakadeemias õppivad heliloojate teosed. Head kuulajad selline oli tänane heligaja. Saatele tegi kaastööd Annema Edala. Helimontaaži tegi Katrin maadik ja mina olen saate toimetaja nelevasteinfelt. Soovin ilusat päevakaja.