Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kunstiministeerium tegeleb aprillikuu pikas saates kunsti kajastamisega läbi tele ja raadioeetri. Telest on külas Anneli porri, kes on op-kunsti kaadritagune, liigutav jõud. Ja raadiost võtame vaatluse alla Generaadios eetris olnud saate kunstipoolik, mida on vedanud Ruuda Liisa Malin ja Liisa-Helena Lumberg. Saatejuht Maarja mürk. Kunstiministeeriumi kuulajad selles saates tegeleme kunsti kajastamisega ja olen ministeeriumisse külla kutsunud, kõigepealt Anneli porri telesaate op-kunst juurest. Tere, Annely, tere. Tahtsin kõigepealt uurida, et kuidas sa opi meeskonda sattusid ja mis faasis selle saate profiil oli, kui sina selle tiimiga liitusid. Meie rääkisime toimetaja Marina välguga 2013 lõpus sest siis oli selge, top ei saa samamoodi edasi minna ja tuleb natukene seda ülesehitust muuta. Ja kuna varem olid kõik erinevad valdkonnad koos Eisoli ainult kirjandusministeeriumi nagu väga hea näide, kuidas toimib ka see üksikvaldkonna saade siis oli selline plaan, et ka need teised valdkonnad eraldi saadetaks teha. Aga sa oskad öelda, et miks ei tekkinud seal näiteks kunstiministeeriumitega, tekkis OP kolmik. Sellised otsused olid vist enne kõik tehtud, et kaup on tegelikult väga kõva kaubamärki aga 20 aastat praegu ja ongi umbes 20 aastat toiminud. Aga mis on selle nüüd kolmeks jagunenuna, selle kunsti opi eesmärgid või missioon või agenda või mõned muud suured sõnad. Eelkõige on eesmärk ikkagi tutvustada kunsti natuke väljaspool ka Eestit peamiselt Eestis absoluutselt kõige laiemas mõistes ja kogu selles kirevuses võtted meie eesmärk on näidata võimalikult erinevaid asju, mida tehakse. Rõhku pöörame sellisele nagu professionaalsusele, et, et see oleks ikkagi laiemale publikule ka huvitav, aga et me räägiksime professionaalsest kunstist sinu rolli või sinu nime juures on lõputiitrites märgitud sõna konsultant, mis see tähendab, sina paneb Marko Mäetammele sõnu suhu või ütled talle hülistu? Siin ei räägi sellest, mis sina teed seal? Mul on väga hea meel, topis on tegelikult väga hea meeskond. Sisulised ettepanekud tõesti, mina, aga see, kuidas Marko Mäetamme suus lõpuks need sõnad kõlavad, see on ikkagi selline meeskonnatöö. Just tahakski rohkem ikkagi urgitseda sellel teemal, et kuidas te teemad valita ja et millised on saate lõikes ka need erinevad, et nii-öelda rubriigid, et teil on, saate lõpus on selline näitusesoovitus ühelt võib-olla natuke, kas teise kultuurivaldkonnaga tegelejad, aga kuidas need erinevad asjad siis ikkagi oppi fookusesse satuvad. Kui me alustasime, siis me tegime, tead, mis olid täitsa ühele teemale üles ehitatud. Esimesed viis saadet 2014. aasta alguses olid teemasaated 2014, teine pool. Otsustasime, et fokusseerume eelkõige suurematele olulisematele, ägedamatele, sündmustele, mis parasjagu on käimas ja tegelikult need teised ka nii kunstnikud kui võib-olla mõned teemad, siis tulevad selle peateema juurde, aga me ei reklaami seda peateemat enam nii tugevalt välja, lihtsalt vaatama, et mingisugune temaatiline sidusus oleks olemas, need hüpped ühelt mõttelt teisele ei oleks liiga järsud, võib olla. Aga kas te püüate või kas sa tunned, et te peate püüdma olla ka nii-öelda poliitkorrektsele doku selline ainus kunsti esindussaade praegu? Meie televisioonis, et kui palju on siis tunned, peab kindlasti jõudma ka Tallinnast välja. Kindlasti peaks vaatama ka, mis toimub väljaspool suuri kunstiinstitutsioone, mis saavad kõige rohkem tähelepanu, Aakovskaa toimuvad tõesti suuremad asjad. Et ma ei tea, oled sülelugenud, mitu naiskunstniku mees, kunstniku rühmitust, eestlast, eestivenelast ja mõnda muud rahvust on esindatud. Ma arvan, et seda peaks nimetama mitte poliitkorrektseks, vaid see meie reaalsus. Et kunst toimub ka väljaspool Tallinnat ja toimub erinevate sugude lõikes erinevate rahvuste lõikes. Tehakse üksinda kunstirühmitustele, nagu sa ka ütlesid, suurtes galeriides, väikestes galeriides. Aga loomulikult me jälgime seda, et see mitmekesisus oleks olemas. Et tegelikult seda mitmekesisust on päris raske vaadata, sest kuna meil on saada ühe korra kuus siis väikesed galeriid paratamatult on halvemas seisus kui suured muuseumid, kus näitus kestab kauem aega lahti, lihtsalt. Et seetõttu väga paljud väikesed galeriid ei jõuame saatesse, sest me tahaksime ikkagi saate eetrisoleku ajal oleks ka see näitus avatud. Aga kui paljude kimate ringi mööda Eestimaad teame väga hästi sõite planeerima, aga natukene ikkagi kimalane oleme jõudnud Haapsallu Rova Tartusse ja mitu korda. Kas teid saab ka tellida? Kindlasti saab anda meile soovitusi või infot selle kohta, kus midagi ägedat toimub. Sest kuigi toimetusega proovime katta oma teadmistega võimalikult paljusid kunstisündmusi, siis igasugune info on ka meile teretulnud. Sa mainisid, et saatemeeskond on väga tore, et kas saate teemade arutamine, kas see on umbes selline protsess, et sina pakud midagi välja, et võiks külastada näitust yks näiteks ja siis kõik need helimehed ja tehnikud ja valgustajad ja muud tegelased mõtlevad, et neile ka tundub see päris huvitav ja siis ta veel või nad keegi pakub veel midagi välja, kas seal seina nagu ikkagi kambas tegeleda mine või nad ikka tulevad sinna, kuhu sa soovitada? Üks hopi märksõna on ikka võtab meeskonna märksa enam professionaalsust, see tähendab seda, et helimees valgustaja tegelevad oma professiooniga aga meie sisu arutajate pool koosneb minust toimetes produtsendid Marino, Mälgust, režissöör Antti häklist ja saatejuhist, kas siis Kaido olest või Marko Mäetammest. Miks te saatejuhi vahetus toimus, ma juba nii ära harjunud, Kaido ka ja nüüd jälle löödi kõik segamini ja, aga kas pole huvitav väga. Aga kas te hakkate nüüd igal hooajal vahetama, kas see on see strateegia nüüd või mis erinevaid rolle siis Kaido ja Marco peaksid mängima? Te saatejuhi vahetus on seotud sellega lisaks saatejuhi ülesandele nii kaidel kui Markol ka nende enda professionaalne kunstniku elu ja, ja see, mida inimene saab endale veel kõrvaltööna lubada, see sõltub päris palju sellest, mis, mis programmidele ees on. Et seda, mis edasi juhtub, me tegelikult ei oska öelda, et et saatejuhtimine on väga erinev töö sellest, mida kunstnikud tavaliselt teevad. Ja see seab nõudmisi, millega me võib-olla ei ole enne osanudki arvestada, kui alles kaamera ees. Aga vaatame, mis edasi juhtub, oleks päris tore, et sellised kunstnikud siit, kellel on ka rohkem suhtlussoont, saaksid ennast proovile panna kopi saatejuhid, mis on kahtlemata umbes sama prestiižne praktika, kui olla siis tuntud oma oma päriskunsti poolest, nii et loodaks küll näha uusi värskeid nägusid, kuigi Marko on väga tore, loomulikult. Aga veel tulles nende saadete kui selliste juurde, et kindlasti seda b ette valmistades. Sa vaatasid ka või mõtlesid tagasi nendele erinevatele kunstisaadetele, mis on olnud, et mis on sinu eeskujud või kas oskad tuua välja, kuidas sa tahad seda op-kunsti teha? Praegu võrreldes näitaksin kunstisaated, mis on legendaarsed alates 90.-test olnud? Jah, isegi isegi veel varasemad. Et siin see, mis seda varasemat poolt puudutab, siin peaks rääkima tegelikult Marina mänguga, kas tegelikult kõikide nende kunstnikufilmide ja saadete taga paljuski on? Aga see, mida mina tahaksin teha, see on tegelikult hästi huvitav küsimus. Sest tegelikult, et see, mis võimalused on, see tuleb paljuski ju Eesti televisiooni poolt ja sealse formaadi võimaluste ja, ja selliste asjade poolt, mida ma ei osanud isegi ette kujutada sellele saatele sõrme andsin. Need on enamasti tehnilised, et lihtsalt, millega päev võtetel arvestama, millega peab järeltöötluses arvestama. Ja eelkõige, mis on kõige olulisem, on ajakulu. See on täiesti metsik ja ja varem olised nagu raske ette kujutada, et kui palju aega tegelikult ühe saate ettevalmistamiseks ja ka järele valmistamiseks kulub. Aga kui sa natuke võrdleksin seda op-kunsti, mis on lähiajal olnud, et on loo 99 kunstikool, oli selline väga programmilise sõnumiga, meie aja kunst rohkem jälgis nii-öelda kunstniku loogika alusel, et mida sa hoop sinna täpsemalt panustab või kuidas ta täiendab seda. Kui mina oppi hakkasin tegema, siis ma kujutasin ette, kes meie publik võiks olla, et see võiks olla selline kultuurihuviline gümnasist. Et see on nagu jutumärkides öeldult, et kui me mõtleme, et gümnaasiumiharidus on meil kõigil ühine, et see on võib-olla, et ongi see kõige madalam ühine nimetaja, mis meil on. Et meie eesmärk on rääkida ja mitte ainult professionaalidega, vaid ka laia publikuga, aga professionaalselt. Nii et ma arvan, et see võiks ollagi see hopinishet rääkida, hästi, aga rääkida võimalikult võib-olla püüda olla võimalikult selge, laiahaardeline ja, ja mitte võib-olla mingisugust kindlat valdkonda rohkem kajastav. Aga kahtlemata see teemade valik, et eks see sõltubki minu huvidest võib-olla kõige rohkem. Mulle tundub, et viimastel aastatel on toimunud seene, eriti noorema põlvkonna kunstielu normaliseerimine, selles andis oma panuse kindlasti ka täpselt sedasama Meie ajakunst, mis näitas selliseid tublisid töökaid üldse, mitte eriti puhemlikega hullumeelseid kunstnikke. Et kas sul on ka mingi agenda nii-öelda näidata väljapoole, et kunstnikud on tsiviliseeritud, professionaalsed, pühendunud isiksused, et mul on tunne, et see on üks selline kunstivälja pidevaid hirme, et äkki äkki me väljas Pole paistame kuidagi sellised liiga dramaatilised ja siis tuleb näidata midagi selliste tublide töökate normaalsetena külmetava kunstniku ideaal, mis kusagil veel hõljub, et see tegelikult on müüt juba ammu. Et kaasaegses kunstis koostöö ja koostöövõime On üks alusoskustest ja kui seda ei ole, siis on väga raske teha näitusi ja ja noh, võib-olla, et need, need mured, mida ma aeg-ajalt kuuleme, et jube raske on kas kas siis rahastust leida või üldse näituseaegu leida. Et tavaliselt tuleb seda põhjust otsida täpselt sellest samast koostöövalmidusest või koos oskuste juurest, kas sa saad tagasisidet ka opi kohta, kas kunstnikud ütlevad sulle, kas mõned gümnasistid ütlevad sulle midagi? Ja kusjuures kui me alustasime, siis kõige rohkem ma imestasingi selle üle või see tuli mulle suure üllatusena, kui intiimne meedium on televisioon. Et see oli, see oli absoluutselt kõige üllatavam kõht, et ma järsku nägin, et vaata, võtate seda, mida ta õhtul telekast näeb hästi isiklikult. Ja seetõttu too see tagasiside oligi nagu pigem isiklik, et mulle väga meeldis üks või teine asi, aga oli ka täpselt see ta, miks te nii tegite, mulle ei meeldinud. Aga kas see kuidagi muutunud tagasiside ka selle aja jooksul nüüd või on muutunud professionaalsemaks? Võib olla küll jah, et tagasiside on isa, isegi kui see on, ongi selline hästi isiklik tagasiside, siis see on ikkagi vajalik ja ka noh, konstruktiivne kriitika on äärmiselt vajalik ja väga-väga teretulnud. Tahtsin veel uurida selle kohta, et kui sa pead panema nagu rambivalgusesse rääkima terve hulga inimesi, kes võib-olla pigem töötavad nagu mitteni otsese suhtlusega igapäevaselt töötavad tekstidega näiteks või mida iganes. Et kuidas üldine selline hakkamasaamise tase on, et kas tuleb teha palju teid või juba inimesed on ilusti teksti pähe õppinud ja esitavad neid kujutavale vaatajale või kuidas see käib? Ilmselt on igal kunstnikul tegelikult need tehnikad, kuidas ta suudab kuidas ta suudab ennast nende minutite jooksul kaameras kokku võtta ja kaamera närvi alla suruda erinevad. Aga pigem ma arvan, et et nii Kaido kui Marko juuresolek on üks võtmetest, mis on aidanud seda pinget maha võtta. Sest see intervjueerija, kes tuleb sellesama välja seest ja intervjueerib kolleegiumite, mitte ta ei ole ajakirjanik. Et ma arvan, et see on, on hästi palju sellisele mõnusale atmosfäärile kaasa aidanud. Mul on tunne, et meil mõlemal on ollukese rõhutatult isiklik nagu saatejuhi positsioon, et mulle see siin meeldib, ma saan siin sellest aru, mulle tundub, et hästi selline rõhutatud, subjektiivne ja selline mitteformaalne lähenemine nõjatega, kuigi nii Marko kui Kaido on kunstnikud, siis siis ka kunstnikule jääb mõnikord teise inimese kunstist midagi mõistatuseks. Kas on mingeid nippe, umbes, mida sa alati soovitad, et ma ei tea? Enne tuleb välja mõelda oma parim profiili, kas vasak või parem pool või midagi sellist. Et minu enda kogemus hopiga on see, et see aeg, mis sulle antakse, on ikka kohutavalt lühike ja isegi see, kui sa oled ette valmistanud oma 10 lauset, siis see, kui sellest jääb järele kaks lauset, siis noh, et lõpuks ikkagi vaatad seda kokku lõigatud saadet suure värinaga, kas sellest üldse oli midagi aru saada, mida ma ütlesin või kust sa sealt nagu kokku lõigati, et see on tegelikult väga keerukas, mul ei lähe, see ongi keeruline. Ja võib-olla ma 2014. aasta esimestes saadetes tõesti esimesed saated maksime oma koolirahaks. Aga mõista seda, kuidas aeg päriselus ja aeg televisioonis kulgevad täiesti erinevalt. Päriselus oleme harjunud seletama mingisuguseid asju tunduvalt pikemalt, siis televisioonis on see kõik aeg venib nagu meeletult. Et see kaks lauset, mis seal lõpuks võib-olla järgi jääb, seal ongi selle asja tuum. Ja televaataja saab sellest, ma arvan, väga hästi aru. Mis on opi arenguplaanid, et elame siin nüüd, keda selle saatejuhtide teema ümber, aga sisuliselt kas lisada mingeid uusi rubriik, näiteks? Mina ei oska praegu rohkem öelda, kui järgmise saatoni. Edasi ilmselt otsustab ka programminõukogu, kuidas jätkata. Ja järgmise saatega, seda ma võin ette öelda, et me hakkame tegema. Ahaa. Et tuleb natukene pikem saade ja natukene tagasi vaatama just selline dokumentaalsaade Veneetsia biennaali ste eesti paviljonidest Veneetsia biennaalil. Et, et see on väike muutus tavapärasesse rutiini, aga mis sügisel edasi saab, see ilmselt selgub. Kas sul on mingi oma unistuste telesaade ka, mida sa tahaksid teha, kui oleks väga tore meeskond? Veel toredam eelarvekunst on nagunii fantastiline, mis sa tegelikult teha tahaksid või mis mastaapi seda kõike laiendada või suurendada? See on väga hea küsimus ja tegelikult selline fantaseerimine, see nõuab nii julgust kui ka tegelikult tehnilisi teadmisi. Ja eriti hea oleks veel ka ajakirjanduslikult teadmised. Aga Ma kardan, et ma ei julge isegi sellist tõhulisse ehitada. No selge, siis jääme maapeale praegu, millal järgmine ope eetris on? Opan igal teisipäev. Aga kunsti opon juuni alguses. Hästi, aga aitäh, Annely ja jaksu siis opi edasi tegemisel, ma loodan. Nüüd head kunstiministeeriumi kuulajad, on hea meel tutvustada teile juhtumit, kus raadiol on külas raadio ehk et kui mõni saade tagasi oli ministeeriumil külas ministeerium siis seekord olen kunstiministeeriumi eetrisse kutsunud kolleegid teisest raadiost, ehk siis Ruuda Liisa, ma olin ja lisaheleda Lumberg Generaadiost, kes on teinud siis saadet Kunstipoolik teleRuuda, tere. Tere, Liisa. Tere. Ja kõigepealt küsikski, et ehte seletaksite neile, kes ei ole kine, raadiot juhtunud kuulava, mis asi see selline on, kuidas levib ja mis seal siis peale kunstipooliku veel kuulda võis? Kruuda. Generaadio on Tartu kogukondade raadio, see on nüüd päris noor raadio. Ühe aastaseks saiust levib internetis, nendes plaanivad ka laieneda siis nagu FM-iks. Ma ei tea praegu, mis see plaan on. Aga sõltumatu kogukonda, raadio keskendub kultuurisaadetele põhiliselt. Mis saateid seal veel peale kunsti poolikon. Enne kunstipoolikut oli seal juba olemas teatrisaade. Selle nimi on vist elu sammus ja ka kirjanduspõllul tuli suhteliselt samal ajal. Siis on igasuguseid muusikasaateid erinevatele žanritele pühendatud. Hiphop ja tramme on täis, on seal olemas. Sellest kevadest startis keskkonnasaade ja on ka veel välispoliitikast, isegi populaarteaduses tutvustavaid lugusid. Kui tulla nüüd teie isikute juurde, siis mis teie taust on ja kuidas te sattusite siis tööle kere raadiosse? Mina õpin Tallinnas kunstiteaduse bakalaureuses, sõbra sõber andis teada, et otsitakse tudengid sinna, kus saad tegema ja siis ma kohe võtsin sabast kinni. Lisajah, meie stardipakett oli suhteliselt sarnane, et me olime mõlemad kunstiakadeemia bakalaureuses õppimas. Mina olen nüüd jätkanud magistrantuuris oma õpinguid ja samamoodi tuttava tuttav andis teada, et sealt otsitakse tegijaid kunstisaatele, et nad tahaksid laiendada oma saadete ringi. Aga selle töö kohta raadios, et kui meie teeme siin Indrekuga kunstiministeeriumilt, siis meil on sellised kaks erinevat lähenemist, et indrek enamasti salvestab oma võimsa mikrofoniga seda kusagil nii-öelda otse sündmuspaigal ja mina sellise vanakoolitegijana rohkem ikka tahan siia stuudiosse tulla ja istuda siin maas külalisega ja tehaseid siis otse seda nii-öelda. Kuidas teil see töö käis ja kuidas see generaadio, kuidas see välja läheb? No kõigepealt tehnilises plaanis me olime muidugi hoopis lihtsamad, meil oli väga lihtne diktofon, millega me tegime ja samuti oma isiklikud läptopid, kus oli odassiti programm, millega me need asjad kokku lõikasime, nii et see kõik oli selline ühine põhine asi. Generaadio on ise ka väga noor naine on kuidas Tartu stuudio olemas, aga see oli väga tore, et me saime noh, seda täiesti nagu serverisse üles laadides ja niiviisi ka Tallinnas teha. Stuudios me tegelikult salvestasime hästi vähe üks, kaks korda. Nüüd on Tallinnas ka mingi võimalus, kellelgi on mingi korralikum tehnika tema kodus salvestada, jah, ja meil oli sisuliselt selline improviseeritud stuudio kunstiteaduse instituudi raamatukogus enamjaolt ja käisime ka nii-öelda onsaid tegemas, et eriti kui meil oli see seeria noort kunstiteadlastega, kes aktiivselt tegutsevad, siis me käisime muidugi nende institutsioonides ka, näiteks Sten Ojavee ja kaasaegse kunsti keskus. Kas täitsa tehniline aspekte üldse selles mõttes nagu kuidagi paelub või heidutab või hetke, kui oluline see tehniline kvaliteet teie jaoks on, et mõned saated kamis, ma kuulasin, et selles mõttes seal oli ta kokku miksimist ja kõike seda, kuidas selle tehnikaga ennast tundsite, et kas seda oleks tahtnud veel arendada või oli täitsa piisav, saab raadiot teha igatpidi? No need vahendid, mida me kontrollida ei saanud, et meil oli ainult diktofon vahepeal, et see nagu ei pannud muretsema. Aga kui on rohkem see, et sa ise teed midagi, pead monteerima, et siis see on nagu miski, millele pöörad rohkem tähelepanu tuleks ilus. Vaat kui, kui tehnika on lihtsalt halb, siis ei ole midagi parata. Hakkas raadio puutus kokku ka omavahel. Ma alati olen mõelnud, näiteks kui Indrek teeb ka niimoodi mikrofoniga ja tema küll ise ei lõika seda, aga et kas see kuidagi nagu üksikuks ei lähe see tegemine, et sa teed nagunii raadio, väga abstraktne meedium, et sa räägid siin jumal teab, kellele seda jutum kõigile toredatele, kuulajatele, aga aga et minule just meeldib käia sellepärast kuskil kohapeal, et siis sul tekib selline tunne, et nagu kollektiiv jah, täitsa nõus, võib minna küll, sellepärast võib-olla mulle ka meeldib just need saated, kus oli mitu inimest ja siis me rääkisime ringis. Jah, meil kahekesi oli muidugi väga lihtne omavahel suhelda, et me nagunii suhtlesime tihedalt ja seal nagu omavahel mingit abstraheerumiste tekkinud, aga mina tundsin seda, et täiesti Tallinna-keskse inimesena ma nagu ülejäänud Generaadioga ei puutunud kokku eriti. Ja sellest, mul oli küll kahju. Vaesesid tiim, pilding, üritusi umbe seal tühiseid suvepäevi ja pidusid või midagi sellist, nad korraldavad, kaeva midagi sellest hea ja noh, minu aeg-ajalt satun Tartusse siis natuke. Jah, Ruda esindas meid. Kui rääkida sisulisest poolest, siis selle saatesarja alguses te käisite välja, et kuna tegemist on Tartu kogukondade raadioga et siis teemad on päris palju ka Tartu jooksvas kunstielust, aga need muudkui laienesid ja siduva haarmeid moodi. Nii Tallinnasse edasi. Aga kuidas te need teemad valisite, tutvustage neid, mida te olete kajastanud ja mis huvi pakkus? Ma arvan, keskne mõiste teema valikul ilmselt aktuaalsus. Ühest küljest meil kuidagi kujunes välja selle kokkuvõttes küll suhteliselt lühikese aja jooksul, mis me tegime just nagu kaks erinevat formaati. Üks oli selline galeriide tuur ja teine oli nagu mingi persoonilugu või mingi ettevõtmise või inimese tutvustamine. Ja galeriide tuuri puhul oli ju selge, et Me kajastasime näitusi, mis parasjagu üleval olid, mis meid kuidagi kõnetasid ja mille kohta me arvasime, et need võiksid ka teisi inimesi kõnetada. Ja kevadel oli ka rohkem sellist formaati nagu teemasaade. Et kutsusingi erinevad inimesed kemast mingil teemal. Mõnikord olid stuudios kõik koos, mõnikord lihtsalt lõikasin kokku. Mis teemasid näiteks on võetud ette, üks oli selline arutelu saada nagu poissi teostele nimede panemine siis oli kunstielu väljaspoolkeskuseid, perfomance hetkeseis ja kõik on ju praegu veel netist järelkuulatavad, nii et siit saab ka väike reklaami ja praegu veel on, varsti enam ei ole, selle lõime ka jõuame, aga kui te nüüd vaadata seda raadiotegemist sellise nii-öelda kunstikriitiku kunsti vahendamise seisukoha pealt, et kas teie jaoks kuidagi see ettevalmistus ja see, kuidas te teemale lähenesite, et kas raadio meediumis on teistsugune kui siis, kui ta näiteks kirjutada intervjuu ülesse ja saadate selle, ma ei tea, silpi või kunste Eeesse või midagi sellist. No minu meelest üks huvitav moment, mis eristab nagu raadiotegemist kirjutamisest, on selline kohalolu moment ilmselt et kirjutades ma võin seda teksti enam-vähem ju töödelda niikaua, kuni tähtaeg lubab ja siis ma saadan ta ära ja ta on kuidagi nagu eraldi, et seal on mingi anonüümsuse moment. Aga raadios on alati see, et hoolimata sellest, et kui kaua ette valmistada või kui palju pärast nagu monteerida, tekib ikkagi mingisugune selge üksikvastutuse või esitamise või nagu kohalolu moment. Et see oli minu jaoks väga huvitav. Mulle tundub, et võrreldes selle teksti formaadiga raadioformaat on justkui nagu vähem lõplik, et kui sa millegi kirja paned, siis on seal selleks, et jääda, aga selles mõttes ongi raadio formaat justkui nagu võib-olla kergem on sellega tegeleda. Et see on natuke andestatavam. Et mingist teemast jälle jälle rääkida, et tõesti, et kui on kuskil mingi blogipostitus, et see on kuidagi selline lõplik, et see on erinevate mina täheldanud, see vestlus nagu vabandab nii mõndagi või kuidagi muudab need asjad mitte nii ja võib-olla formaalseks või, või lõplikuks alates. Aga kui palju teil selle saate tegemine võttis, et kui palju oli vaja ennast kurssi viia enne teha, lugeda läbi eelnevaid, näiteks näituste kajastusi või näituste kriitikat inimeste kohta, nende eelnevaid lauseid kokku otsida, et teada, kuhu nad siis praegu suunduvad oma mõtetega ja, ja üldse pärast kokkulõikamine tundub mulle ikka väga keeruline osa. See olenes formaadist, et selliseid asju, mida me rohkem tegime, näituse tuure, no need olid lihtsamad, et oli mingi tegevusplaan juba olemas, teadsid, mida sa teed ja läks saama. Aga rohkem tuli ette valmistada just nagu vestlusringideks, et sa ikkagi tead, millest sa räägid. Eks see enam-vähem oligi nii, et meie tavaline vahe kahe saate vahel oli kaks nädalat ja siis mõned päevad pärast esimese saate eetrisse minekut see natuke nagu loorberitele jääda, aga küllalt varsti tuli hakata mõtlema, et kuidas see järgmine saade siis nüüd täpselt ikka olema hakkab ja selleks nagu ette valmistada, et see ei võtnud küll väga kaua, kui aega, sest kuna neid saateid ei olnud ka väga palju, siis me nagu väga laia valikut teemasid ei jõudnud ka käsitleda tegelikult. Et on teil mingid konkreetsed mõtted, mis jäid praegu õhku kava. Mina mäletan, et Ruuda käis päris mitu korda välja idee teha saade sissetuleku probleemist, mis oli näiteks Iieszefagi näitusel oli üks videoinstallatsioon, mis seda käsitles ka kunstnike sissetulek või elatusallikad. Aga see on jälle selline teema, mis on nii suur ja keeruline oleks vajanud mitut saadet. Aga siin oligi küsimusi, aed, et oleks tahtnud rohkem käsitleda või kas oli mingeid rubriik, mida oli plaanis ka veel alustada? Minule väga meeldis see, mida me tegime nende inimestega intervjuud, et mina oleksin ilmselt tahtnud selles liinis veel selliseid sarnaseid asju teha. Mina oleksin tahtnud rohkem teha arutelusid ja nagu väitlusformaadis vaielda mingisuguste teemade üle. Kas teie saatekülalised tulid hästi asjaga kaasa või pidi palju seletama, et mis asi see generaadio on, nagu me siin ka seletasime ja mis asi on kunstipoolik ja mis asjadel sättisin oma diktofoni tega? Need külalised, kes selle perioodi jooksul käisid, mis mina sellega seotud olin, olid küll väga nagu koostöövalmid või isegi kuidagi väga huvitatud sellest asjast väga nagu noh, meeldivalt üllatunud, et see on olemas ja et see toimib. Aga muidugi teisalt oli ka tegemist nende noh, meie hea kaasas, aga et see võiks ka pisut mõjutada. Ja esimestel saajatel ka samamoodi igas vanuses inimesed tulid päris hästi kaasa, ikkagi suurem osa neist. Kas teil oli mingi sõna austatud nii-öelda agenda või missioon ka, et isa juba tõi välja siin aktuaalsuse, aga kas kuidagi selline sihilikult vaadata väljaspoole näiteks suuremaid kunstiinstitutsioone või vaadata näiteks kunstikeskustest väljapoole või ühesõnaga, kas teil oli mingi selline sõnastatud agenda? Ma ei teadnud veel kahe peale oleks olnud. Et meil ilmselt olid eraldi mingisugused eesmärgid, ma arvan, keskustest väljapoole vaatamine tekkis töö käigus ja osutus nagu väga huvitavaks lahenduseks. Aga see ei olnud algusest peale paika pandud. Ma arvan, et meie peamine agenda või missioon oli vist valdavalt sõnastamata. Aga see ilmselt koosnes sellistest märksõnadest nagu vahendamine ja ka motiveerimine, et ühest küljest me motiveerisime ennast kunstieluga paremini kursis olema, mida rohkem kui meie õpingud nagu võimaldasid või suunasid ja samas me ka motiveerisime, vähemalt lootsime motiveerida teisi inimesi näitusi külastama ja vahendamise kaudu seda teha. Jah, see on tõsi, et mul on endiselt ka see kiiks, et muretsen selle pärast, et publiku huvi kaasaegse kunsti suhtes ei ole piisavalt suur. Ja siis minu sooviks oligi kokkuvõttes müstifitseerida seda kunsti või kaasaegset kunsti. Ja ma üritasin nagu teemade poolest ja sõnastuste poolest. Sest nagu võtta arvesse seda laiem publik, saaks ka midagi nendest saadetest. Aga kui võtta oma Insori see, et, et rohkem inimesi satuks kaasaegse kunsti juurde, siis kunstiväljal oli mõnda aega olnud see diskussioon, et justkui siis probleeme ei tohiks nii-öelda välja näidata, et kuna see huvi on nii selline tundub nii habras, et siis tuleks näidata endast hästi positiivse kuvandit, kui toredad ja tublid inimesed kõik on ja ei ole siin mingeid hullumeelseid ekstsentrilise tegelasi, et see kõik ei kuhugi 20. sajandi algusesse. Et kas te tundsite, mäletan, mingeid teevad mida, te ei saa nii-öelda oma sellise missiooni nimel mitte ette võtta või mingeid probleeme nii-öelda laotama laiali hakata? Otseselt midagi me vist ei vältinud, et kui me näiteks mõne näituse puhul või mõne projekti puhul märkasime, et miski oli nii nagu ta ei oleks võib-olla pidanud olema või miski oleks saanud olla paremini, siis me seda ka mainisime. Aga eks üldiselt me käitusime mingisuguse taktika tellikaatsuse varjus vist küll, et näiteks ka intervjuudes nende inimestega me ei püüdnud väga mingeid urgitsemine urgitseda, skandaale üles väga kiskuda või mingit näiteks põlvkondadevahelist konflikti haipida kuidagi või. Aga kui panna nüüd see kunstipoolik kõigi teiste saadete keskele, mis siis kunsti vahendavad nii raadios kui teles, et kuhu ta võiks positsioneerida ennast ja kuidas ta nagu erineb ja kuidas ta sarnaneb, et siin on ka küsimus selle nii-öelda omaalgatusliku kultuuri meedia järele, et kas ta üks arutelu, mis selle suunas on käidud, ka on, kas ta on selline harjutusplatvorm, omaalgatuslik, meedia kui kasvulava või taimelava, umbes, et kuhu ühest hetkest siis küpsemad tegijad niimoodi pudenevad välja ja liiguvad nagu päris meedia valda või kus ta nagu asetseda enda meelest mina lugesin just täna hommikul Generaadio kodulehelt, et nad defineerivad ennast kasvulavana. Ma ei olnud sellest varem päris niiviisi nagu defineeritult aru saanud, aga see märksõnaline nendel kodulehel olemas, et nad näevad ennast ennekõike just nagu noorte inimeste Tegevus, platvorm, mina, et kust pakkuda nagu koostöövõimalusi just tudengitele noh, sealhulgas ka Tartu Ülikooli omadele muidugi. Ja ühesõnaga jah, et seal oli selgelt öeldud, et nad on nagu kasvulava, kust edasi liikuda ka muudesse meediates, ehk küll, aga ma ei arva, et see oleks nende nagu keskne idee. Aga seal oli jah, see lihtsalt seesama sõna oli täpselt nagu välja toodud küll. No just rääkisime ise ka sellest, et vist kõige mõistlikum on tõesti öelda tudengitel tudengitele. Jah, et kui mõelda nüüd, et kuhu see saade ise positsioneerub, siis ma arvan, et see noortelt noortele on võib-olla tõesti kõige kesksem märksõna, et meie ise olime kunstiteaduse tudengid ja sel ajal, kui me saateid tegema hakkasime paistnud nagu väga et kunstiteaduse tudengid või sellised väga noored inimesed selles valdkonnas midagi väga aktiivselt teeksid, sest uus materjal tuli ka näiteks välja mõni aeg hiljem ja seda oma saates ka rõõmuga tutvustasime. Kuidas te kujutasite ette oma heliste kuulus tegelane nimega müstiline keskmine kuulaja, et kui saan tudengilt tudengile, et kas te teate mingit tagasisidet ka paljude saade kuulati ja kas seda kuulati nii-öelda kas mingi kuulaja proof teieni jõudnud või ei ole jõudnud, et ei oska ette kujutada tõesti? Sellepärast et kuulajaid oli päris vähe. Siis kui saade eetris oli, oli tavaliselt mingi kaks, kolm kuulajate ja arhiivis oli kindlasti rohkem, aga neid numbreid me ei tea. Et ei oska öelda, kes rohkem kuulas, ma arvan, et ikkagi rohkem kunsti vallal töötavad inimesed, kui, kui mitte siin on jah, päris oluline see, et alguses tibatilluke number seal internetipleieri leinaga natuke jalad alt küll, aga see arhiivi osakaal on päris tähtis, et nende netisaadete eripära on kindlasti just see, et inimene ei istu tingimata sellel kellaajal kõrvaklappidega vaid ta kuulab seda omale sobival ajal järele ja Kiievi linke küsiti küll nagu päris palju. Ja tundub ka, et arhiivifunktsioon on kõige olulisem, et järjest ju vähem nagunii tarbitakse meediat. Ja sellel hetkel, kui juhtub, vaid just siis, kui sa ise tahad ja millal see sulle nagu sobiv on. Kas teil on mingi ambitsioon kuidagi nüüd edasi tegeleda kunsti vahendamisega, kunsti kajastamisega, ka mõnes muus meedium, mis näiteks, kas teil on ambitsioon pääseda teleekraanile või veel rohkem näiteks trükimeedia veergudele? Vikerraadio selles hiljutises kriitikas ka erinumbris, mis sirpi silmus oli üks mõttekäik. Et ma kahjuks ei mäleta, kelle oma ja kelle artiklist. Aga see oli, et ega humanitaartekstidest ei pääse. Ja sellega ma olen küll nõus, et ma arvan, et trükimeedia mingil hetkel ikkagi tuleb ja nõuab oma osa. Teleekraaniga on selline huvitav asi, et ma samuti nägin just täna, et generaadio ise on laienenud, osaliselt ka gene tee veeks, mis esialgu vist ainult muusika videosid küll näitab, aga küllap nad laienevad edasi. Jah, ma arvan, et see audio Horvaatias nagu praeguse aja formaat, et lihtsalt kaasaskantav, et võib-olla mõnikord inimesed ei viitsi keskenduda tekstidele, siis seda on mugav kuulata kuskilt pikkadel sõitudel ja nii edasi. Mulle tundub, et vahepeal oli hästi populaarne teha selliseid nagu audiovisuaalseid salvestusi igalt poolt, konverentsidelt ja nii edasi, et või seminaridel det. See tundus alati, kes jaksab nagu vaadata, kuidas inimene on kuskil ees ja kõneleb, et minu arust oleks võinud seal alles olla ainult see audio ja tekib niisugune podcast või selline palju operatiivsemalt, millal see tõesti paneb peale ja saad mingeid muid toimetusi teha samal ajal või kuhugi liikuda punktist A punkti B. Et selles mõttes küll, aga ma saan aru, et see kunstipooliku saatnud, mis seisus son praegu Generaadios praegu on lõppenud. Et võib-olla kunagi alustan uuesti, aga ei ole kindel. Praegu eelmise aasta lõpus tuli vist välja Generaadio tegevuskava uueks aastaks, eksju, aastaks 2015 ja seal oli minu meelest ette nähtud mingisugune saade nagu konkreetsemalt ikkagi Tartu keskseks ja galeriide peale. Natuke teine formaat, kui, kui meil oli, nad ikkagi tahavad jah, konkreetsematust, jutukeskseid teemasid. Kuna see raadio ise on alles nii noorukene, siis kindlasti ei ole neil veel nagu väga välja kujunenud mingisuguseid žanre asju. Aga kui me alustasime, siis oli ka vist mingi uitama, et võib-olla kunstiteooria poole suunatud saade tuleb ka veel nagu eraldi. Nii et osaliselt ka sellepärast me ei keskendunud väga sellistele filosoofilistele või sisulistele teoreetiliste aruteludele. Jah, ma oleks hea meelega nendele keskendunud, aga need tõesti on sellised, mis vajavad hästi-hästi palju eeltööd. Aga see keskendumine konkreetselt ainult ühes geograafilises kohas toimuvale kunstielule, et see tundub selles mõttes huvitav, et ega see kunstielu ei püsi ju seal Tartus või noh, et ükskõik, mis asjad juhtuvad nii Tartu kunstimuuseumis kunstnik, samas kui ükskõik millises muul näituse platvormil, siis tegelikult need on ju kõik seotud, ma ei tea, kogu maailmaga või noh, ütleme, et ka Tallinnaga ja nii edasi, et ei ole ju mingit Tartu kunsti või Tartu kunsti elu selles mõttes. Miks nii? Jah, ma olen täitsa nõus, et kui me ise sinna läksin, siis ma püüdsin ka ikkagi vastu tulevad ikkagi teha Tartus toimuvate näituste tuure ka, eks ole, aga kui ise oled Tallinnasse, on keeruline, et jah, ma olen tõesti nõus, ei saa seda Tartut nagu eraldi hoida siiski päris segi kuu korda tasemel. Aga kas teil on ka raadiotegemises või üldse sellises nii-öelda kunsti vahendamises kunstist rääkimise, see, kes on teie eeskujud, niisiis näiteks formaadil kui ka sisuliselt, keda te näiteks ise jälgite kuulate, loete nii Eestist kui välismaalt? Ma arvan, et Eesti kontekstis üsna kesksel kohal on ikkagi ajaleht Sirp. Et seda saab ikka sirvitud ja loetud jah, üldisemas mõttes nagu kirjalik kunstikriitika ja siis võib-olla nendel arutelu suhetel oli eeskujuks ka mingisugused poliitdebattide saated, selline formaat, aga raadiost ma ei ütleks, et ollakse eeskujusid olnud. Kas te nüüd jätkate, kus teie tegevusi või kirjutisi vahendusi nüüd kohata saab? Seal on mõned lubadused juba ajalehele sirp antud või kuskile juba mõned artiklid lauasahtlis või mõni podcast kuskil tiksumas. Märtsi alguses mul ilmus sirbis üks artikkel. Tulevikku ei tea. Minul on väga konkreetseid kokkuleppeid, veel ei ole kusagile. Jääme siis lootma teie taasilmumist kunsti vahendamise areenile. Kunstiministeeriumi saates olid raadiokunsti pooliku saadet vedanud Ruda, lisa Malin ja lisaElena Lumberg. See oli aprillikuine pikk kunstiministeeriumi saade, saatejuht oli Mari mürk ja kohtumiseni järgmine kord.