Tere täna räägime helikajast klassikaraadio kuulajate laupäeva hommikusest äratajast. Mina olen Kersti Inno. Heligajaga alustas klassikaraadio juba oma esimesel tegevusaastal 1995. Esialgu oli saade vikerraadios kunagisi Radio toimetuse töö jagunes esialgu veel mitme programmi vahel. Aga neljandast veebruarist 1996 kolis heligaja alaliselt klassikaraadioprogramm. Helikaja püüdis algusaastatel kajastada kõiki muusikaelu olulisemaid sündmusi. Tänaseks on Kultuurimagasini rolli üle võtnud igal argipäeval eetris olev Ta algab saade on heligaja lugu läbi toimetajate prisma. Esimesed helikaja saatejuhid olid Margit Peil ja Ene Pilliroog. Järgmisenalitus siinkõneleja mõni aasta hiljem. Saatejuhtide ring laienes veelgi. Helikaja on olnud algusest peale kogu toimetuse saade ja sellele tegid kaastööd kõik toimetajad. Heligaja esimene saatejuht Margit Peil lahkus kahjuks selle kuu alguses ega jõudnud omamata mõtteid ja mälestusi jagada. Küll aga sain jutule Ene Pillirooga. Ene, kuidas sa mäletad heligaja tulekut programmi ja oma tööülesandeid seoses sellega, kui palju see muutis sinu töörütmi ja tegemisi? Kindlasti ta muutis, mingil määral küll, aga heliga jaaniuudistesaade ja Margiti ka alguses kahe peale seda kokku panime, see tähendas seda. Me toimetuse koosolekul jagasime loomulikult teemad ära. Vaatasime, mis on olulised. Ja siis vastavalt sellele, kes parasjagu toimetaja oli, tellislood ja kui ma mäletan, siis peaaegu kõik inimesed, kes toimetusest tol ajal töötasid, tegid need lugusid. Need olid siis Agero, Virve Normet, emmati märg Tin. Tartus tulid siis Marika Petti ja Hedvig Lätt. Ja loomulikult Priit Kuusk tegi maailma muusikauudiseid ja need olid siis tõesti sellised aktuaalsed muusikaelu teemadel need lood. Ja seda küll, mis esietendus oli kuskil tulemas Vanemuises või Estonias. Millised uudisteosed oli, kes interpreetidest kuhugi sõitis või kuskilt tuli preemiad. Me käisime muidugi igasuguste raskete makkidega kohal kõikvõimalikes kohtades, aga ma mäletan väga palju, tegime ka telefoniintervjuusid. Nii et iga kord päris teise Eestimaa otsa ei hakanud sõitma. Neid teemasid ühes saates oli paljus orienteeruvalt seitsmest 12-ni. See tähendas seda, et see saade oli väga tihe ja kuna autorid olid kõik erinevad, siis oli ka väga vaheldusrikas, vaheldusrikas ja kindlasti tempokas. Kas muusikud rääkisid meelsasti oma tegemistest? Väga? Oleme väga tänulikud. Ise võtsid üsna sageli enamasti ühendust, eriti, kes mingisuguse uus kontserdiga välja tuli, või helilooja uus teosega. Et kontakt oli suurepärane, telefon ja suhtlus oli suurepärane, isa, ma mäletan seda, et Estonia teater oli mulle selge mitte ainult lava ja saali poolelt, vaid ka kuidas läbi keldri ühest punktist teise kiiresti jõuda. Et selline aktiivne suhtlus Eesti kontserdi, õigemini tollal filharmoonia poole pealt Estonia teatri poole pealt minule oli tol ajal hästi aktiivne ja mis ma veel võin öelda, et need olid aastad, kus oli suviti võimalus käia Savonlinna ooperifestivalil. Mul on seitsme aasta järjestikuse aasta Savonlinna ooperifestivali kava raamatut. Ja, ja sealt tulid kogu aeg reportaažid nii heligojasse kui olid spetsiaalsed saatma. Nii et me ei olnud 90.-te keskel ainult Eestiga piiratud, vaid maailm oli juba lahti. Helikaja nagu kogu klassikaraadioprogrammi muutumist on suunanud peatoimetaja Tiia Teder Raadioalguses oli meie lainepikkustel väga väike eetrimaht, meil olid ainult hommikused ja õhtused tunnid ja selle tõttu ka mitmed saated, misene, muusikatoimetuse tooted olid, nad käisid edasi vikerraadios, et neil oleks suurem auditoorium ja et ka viker, kes oleks rohkem muusikat. Nüüd, kui klassikaraadio muutus võimsamaks ja juba oli rohkem nagu saateaega, siis ka oma saatekava muutsime loomulikult. Jaa, no nüüd ei ole ka kindel, mis seal helikaja see nagu taotlus täpsemalt oli, aga see oli ikkagi nagu peegeldus nagu kaja, muusikaelu peegeldus. Aga paraku jah, oli ta tihti kaldu nagu sellise ettejutustamise poole. Me tegime päris suuri ülevaateid tulevad, sest muusikasündmustest, eriti veel festivalidest, kus kunstiline juht käis läbi kõik sündmused, sellel oli selline nagu magasini roll, mis vaatas ette. Ma arvan, et helikaja elus oligi väga suur murrang see, kui mängu tulid kriitikud, kes vaatasid järele, kes analüüsisid seda, mis oli ära olnud ja see, ma arvan, on ka kuulajatele huvitav kuulda, mis on toimunud ja kuidas on läinud. Ning nüüdse viimase aja võib olla suurem reform, see on pärit, et ma arvan, kuskil seal 2010.-st aastast või võib-olla ka natuke hiljem, kus me hakkasime rohkem ajakirjandusliku sisu oma muusikasaadetesse sisse eksportima ja püüdsime hakata kajastama ka Eesti muusikaelu, selliseid üldisemaid teemasid. Ning ma arvan, et see läheb meil praegu väga hästi. Me oleme arutanud siin teemasid, mida Eestis mitte kuskil mujal ei arutata. Ta kirjutavas pressis on väga vähe, ikkagi ümarlaud, on diskussioone, milline on meie muusikaelu praegu, millist muusikaelu ootab meie publik, millist kontserdi eluma tahame, kuidas meie professionaalsed muusikud elavad, kuidas elavad muusikaõpetusega tegelevad inimesed ja millised on seal saunad ja millised on muutused. Ja kõiki neid asju on nagu väga palju. Ja tegelikult teemasid on ja ruumi selle jaoks ajakirjanduses eriti palju ei ole. Need on süvenemist nõudvad teemad ja ja tõesti, meie toimetajad on väga palju pingutanud, et saada lõpuks siis laupäevaks selline hästi monteeritud küllaltki lakooniliselt esitletud valmis selline tablett sellest diskussioonist, mida tegelikult on nädalaga lindistatud. Liiga ja räägib toimetaja Karin kopra. Mina töötasin klassikaraadios sellisel ajal, kui helikaja saade tegi läbi üsna suure transformatsiooni. Ühel hetkel tekkis selline ambitsioon, et heligaja võiks olla rohkem muusikaajakirjanduslik saade ja siis hakkasime tegema nii-öelda kontserdi kriitika, helilõike, kutsusime muusikaga kriitikuid rääkima kontsertidest tagantjärele ja ka tegema selliseid saatelõik, kõike, mis kajastaksid man muusikaelu, olulist probleemi. Mina pean oma kõige õnnestunum maks teema valikuks. Teemat, mis rääkis professionaalsete koorilauljate defitsiidist Eestis ja see oli üsna selline ootamatu mulle endale ka, sest et igal aastal ju lõpetab muusikaakadeemia teatud hulk lauljaid kes võiksid hakata tööle filharmoonia kammerkooris, RAMi meeskooris, ooperiteatris Vanemuise teatris lauljatena. Aga järsku selgus, et koorilauljaid ei ole üldsegi nii nii palju saadaval ja just läbides nende muusikaorganisatsioonidega, tehes kontserdiülekandeid filharmoonia kammerkoori juures ja RAMi meeskoori juures selgus, et nad tõesti teevad suuri pingutusi, et leida oma ridadesse häid koorilauljaid. Ja siis sellest tekkis selline suur teema ja nii-öelda jätkuteema ehk et inimesed järsku elavnesid, hakkasid helistama ja saatma meile ja tahtsid ka arvamust avaldada ja tahtsin vastu vaielda nendele, kes juba sel teemal olid saates rääkimas käinud. Ehk et kui muidu sai tehtud saadet, et saade oli kord ära ja mitte mingisugust vastukaja polnud seal justkui korra eetris olnud ja sellega ühel pool siis see teema nagu erutas inimesi ja kõik tahtsid kaasa rääkida. Ja korduvalt sai siis helikajas räägitud eesti professionaalset koorilauljate olukorrast, mis sellest saanud on ja kuidas on olukord praegu, seda ma ei oskagi öelda. Aga eks ma arvan, et see teema nagu täitis selle ülesande me saime osutada muusikaelu olulisele probleemile, mitte võib-olla seda kohe lahendada. Aga siiski inimeste tähelepanu sellele pöörata. Karini alustatud teemat jätkas toona nelejevastenfelt vahel. Tuleb ka diskussiooni saadetes kõneisikute leidmiseks, noh loomulikult näha vaeva, sageli inimesed on hõivatud ühel teemal ühtede huvide või, või siis just nimelt erinevate vaatepunktidega inimesi kokku saada siis vahel ei õnnestugi, sest keegi on ära sõita Nad või, või on mõned muud kohustused ja loomulikult vahel õnnestub ka, aga tookord ma mäletan, oli tung ukse taga, et jälle järgmised lauljad tahtsid avaldada arvamust selle kohta, mida nad eelmises saates kuulsid, nad tahtsid sellele tuliselt oponeerida või siis kaasa rääkida, et just nii see on ja täpselt see probleem on selline, et see oli üks selline kõige kuumemaid teemasid siin mõne aasta eest. Aga mida ma veel mäletad, Ta on mõned muusikahariduse teemad, on olnud kõnekad, neid on jagatud siis muusikaõpetaja ringkondades ja nad on seal, nagu ma olen hiljem kuulnud põhjustanud veel sellist järellainetust ja nende üle arutlemist. Üks väga tore teema, tan tõstatus koos meie enda kontserdisarjaga, klassikaraadio tuleb külla kui arutlesime helikaja saata, kas sellist teemat, et kuidas kujundada koolilastes kontserdil käimise harjumusi ehk siis enamasti tavalise koolilastes, mitte siis muusikakoolidest ei olnud. Ja ma mäletan, et selles saates olid mul külas alla Eelma, Anne Kruuse ja Elin Ots, sellised kogemustega võiks öelda peaaegu et legendaarsed muusikaõpetajad erinevatest piirkondadest küll siit üsna Tallinna lähedalt ja Tallinnast seest ja see oli väga selline õnnestunud teema ja pärast sain palju tagasisidet, et küll muusikaõpetajad omavahel veel sellest palju rääkisid ja ja natuke sarnane muusikatundja puudutav teema oli ka püstitatud Tõnn Sarve artiklist, et kas muusikaharidus peaks rokkima ja see oli teine samasugune menukas teema, kus Lydia rahula võttis väga emotsionaalselt sõna ja, ja vot sellised teemad on läinud muusik ka õpetajatele ja üldse muusikaringkondadele päris palju korda. Aga huvitavaid teemasid on olnud ka muidugi igipõlise rahastamise ümber, et kuidas muusikafestivalid meil Eestis hakkama saavad? Kuidas rahastatakse festivale, see tõusis üles just siis, kui nii-öelda väiksematele hakati vähem jätma suurematele siis suuremat saaki lubama ühelt poolt loogiline, teiselt poolt väga valuline teema ja siis seal püüti siis leida, et missugused need vahendid võiks olla ja missugune võiks olla siis vähemalt ministeeriumi poolne tagasiside, et miks siis seekord ühte või teist asja rahastada ei olnud võimalik? Väga huvitavaid teemasid on ka olnud selliseid festivali keskseid, mida võib siis nii-öelda laiendatud arvustuste ringiks pidada, et kui festivalis klaver on käinud rääkimas meie enda pädevamad professorid ja tegevpianistid või siis Eesti muusika päevade üle on samamoodi arutletud, et mitte ei ole ainult siis arvustused olnud, vaid koguse heligaja, erisaade on nii-öelda pühendatud siis eesti loomingule, uute joonte analüüsimisele ja, ja nõnda edasi. Helikaja on ju kokku monteeritud saade meil iga laupäeva hommikune ärataja ja reedene päev, siis on toimetuse töögraafikus selline päev, kus seda saadet siis ette valmistatakse? Koos helioperaatori abiga ja küll on siin nähtud neid pikki päevi, kus heliga tegemine algab kell 10 hommikul. Ja mina mäletan, et koos Katrin maadikuga tegin ma seda ühel korral sama kuupäeva sees ikkagi õnneks vaatasime ka, see oli umbes pool 12 ja milles tunni aja nii põhjalik ettevalmistus siis seisneb, ta seisneb ikkagi selles, et kui on lõpuks saadud niivõrd hea tore diskussioon, kus on neli või viis inimest materjale, on salvestatud võib-olla kaks tundi ja sa tahad kõike seda huvitavat kontsentreeritult alles. Ta ja tegelikult kõik toimetajad teavad, et teksti võib monteerida lõputult vestlust ja nii siis on veel püütud lause välja võtta, et ikka viisk siis minutit, et ära mahuks ja nii, nii see on, nii et, et meie helioperaatorid on ka väga kogenud abilised, kes siis juba ise värske kõrvaga lõpuks käivad selle saatele ja ütlevad, et vot siin on veel seda teemat korratud ja siin on ka, et võtame selle välja, siis mahub ära nii et kõllid ka otsa ja algusesse ja lõppu ära mahuksid, nii et see on üks pingeline nädala kokkuvõtet ja kindlasti siis laupäeva hommikune selline rituaal seda saadet ka ise kuulata, loomulikult kõikide teiste toimetajate saateid, kes me seda igaks laupäevaks teeme. Nüüd on paras hetk kanda sõna operaator Helle baasile, kes on helikaja Monteerinud selle algusest peale 20 aastat. Kui mina alustasin heliga ja tegemist on siis see kuulus kindlasti lindi ja magnetofoni ajastusse. See tähendab seda, et me lõikasime linti kääridega või siis spetsiaalse lõikuriga, mis oli magnetofoni helipeade kohale pandud ja kleepisime kleeplindi ehk Scotsiga heligajad. Ettevalmistuspäev oli nagu praegugi reedene päev aga operaatori poolt vaadatuna erinevus oli see, et me käisime tollel ajal kahes vahetuses tööl ja kaks operaatorit said selle tegemisrõõmust osa. Et hommikupoolne operaator Monteeris lugusid nii palju, kui ta jõudis ja see, kes tuli kolmeks tööle, seal seisis ees kokkumäng ja siis ka peenpuhastusviimistlus ja see kokkumäng tähendab seda, et erinevate autorite lood, mis olid juba valmis, need asetati erinevate magnetofoni de peale ja siis salvestus tee peal oli üks suur ilma kleebeteta lindikera ja siis puldi abil leeveldati järjekorras kõik need väiksed lood üheks suureks saateks vahele ütles siis saatejuht, mis tal öelda oli sissejuhatus, vahedext, lõpusõnad ja nii sai siis saade valmis. Aga mis monteerimise puutub, ma tahan öelda seda, et kui ühtelugu monteerida või kui see on monteeritud, see tähendab seda, et lindil on hästi-hästi palju kleepeid ja reegel oli see, et kleebetega linti ei tohtinud eetrisse minna. See pidi võtma puhtale lindile ümber, aga helikaja puhul oli see, et kui sa ise suusade kokku mängitud ja saade oli ajaliselt üle, siis pidi lühendama ja siis tuli paratamatult sinna puhtasse suurde lindikerasse teha lõikeid. Aga noh, Need olid nii kindlalt tehtud, et need lahti läinud pris. Aga siis sai see lindiaeg otsa ja kui tuli arvuti, no ikka mingi tõrge on uue vastu, alguses tundus, et arvutiga ei lähe nii kiiresti, aga läks aeg ja tulid kogemused ja siis sai selgeks, kui palju võimalusi annab arvutiprogramm ühe saate tegemisel. Ja see oli Super. Milline väljakutse on heligaja olnud uuele toimetajale, räägib Anne proovimist. Noh, minu jaoks olid need esimesed heligajad üks paras selline pea ees vette hüppamine suhteliselt tundmatus kohas, sest üks kõige esimesi saateid, mida mul õnnestus teha, kujunes kohe väga keerukaks selles mõttes, et kui ei ole endal võib-olla kõige suuremat kogemust vestlusringi juhtimisel ja tuleb kokku panna saade, milles oleks terve muusika aasta kokkuvõte kus suure laua ümber Nad kogunevad siis kõik Eesti kõige erudeeritumat muusikaeksperdid, siis noh, võib arvata, et ega see nagu sellisele algajale toimetajale, kellel veel kõik tehniline pool ei ole niivõrd hästi selge, eks see oli ka üks paras enese kokkuvõtmine. Just kõige keerukam ongi just see, et kui laua ümber saab kokku väga palju tarku inimesi, kellel kõigil on väga palju põnevaid mõtteid, et kuidas siis ikkagi suuta seda juttu suunata, nii et see ei läheks siis isevoolu sinna suunas. Kuuned, tugevamate ideedega vestlejad sooviksid seda juhatada vaid, et siis tõesti suuta õigel hetkel vahele lõigata ja võib-olla isegi pidurdada mõnda sellist väga hea jutuga inimest selleks, et ikka selle lühikese aja jooksul. Sest olgu ükskõik kui palju aega, aga aeg on saates alati liiga vähe. Ja need punktid, mis on sisenenud, läbimõeldud, tuleb ju alati kõik läbi käia, et eks ta selles mõttes, eks paras enese kokkuvõtmine ja selline suur õppetund oli. Ja eks noh, arvata võib, et päris nii ta ikka ei läinud nagu, ütleme, lootustes või plaanidesse. See oli välja mõeldud. Aga noh, elluma igatahes jäin jah. Ja oli ikkagi veel julgust pärast veel mõnda saadet teha. Kui järele mõelda, siis tegelikult eks see helikaja ongi selles mõttes üks selline huvitav saade, et noh, minu jaoks ideaalis võiks olla ikkagi alati saade, mis ka väga tõsiselt käsitleb mõnda meie muusikaelu probleemi. Aga ma ei tea, kas need õnneks või kahjuks igal nädalal ei kerkiks Eesti muusikaelus esile mõnda sellist tõeliselt suurt probleemi ja sellepärast on ka seda saate formaati suhteliselt keeruline hoida ühtlasena. Mul tuleb meelde, et üks minu esimesi saateid, mis oli tegelikult planeeritud algselt rääkima ooperi kui žanri muutumisest see saade muutus väga kähku, hoopis probleem saateks. Sest paar päeva enne seda, kui helikaja pidi olema valmis, selgus, et ajakirja muusika ähvardab sulgemisoht ja siis oli väga-väga kiiresti vaja saada kokku seltskond inimesi, kes astuksid siis välja ajakirja muusika eest ja samal ajal teatavasti inimesed on kõik väga hõivatud ja see on ilmselt üks helikajasaade, mille jaoks ma olen läbi helistanud kõige suurema hulga inimesi. Ma arvan, et ühe päeva jooksul õnnestus mul helistada ligi 100-le inimesele. Sest ma tõesti väga soovisin, et see teema, mis ikkagi kõigile muusikainimestele on väga oluline saaks just sellesse saatesse kajastatud lootuses, et see siis võib-olla positiivselt mõjutav ajakirja saatust. Ja kuigi ma sain tõesti lugematu arvu äraütlemisi, kes ei soovinud tulla, kellel ei olnud aega, kellel ei olnud võimalust, kellel polnud midagi öelda. Aga siis igatahes lõpuks ma selle ringi inimesi kokku sain ja sai see vestlus ka tehtud. Kuigi ilmselt siis minu jaoks nagu küll kõige suurema töömahuga, mis mul ühe saate jaoks on siiani tulnud teha. Aga ka üldiselt tegelikult, eks see ongi vist üks kõige keerukamaid asju selle saate juures leida selline aeg ja koht mis sobiks kõigile asjaosalistele. Ja kui tegemist on päevakohase või sellise ajakohase teemaga, mis kerkib esile näiteks nädala alguses, siis ühe nädala jooksul leida see tund, kus tõesti kõigile sobiks. On tõesti praktiliselt võimatu aga nagu praktika näitab, siis sellepärast ei ole ka ükski saade tegemata jäänud. Aga selge on ka see, et alati on erinevad huvigrupid, et mõned inimesed väga soovivad arutleda, aga need, kes siis tunnevad, et võib-olla see teema teravik on suunatud nende vastu pigem siis hoiaksid eemale, väldiksid sellest teemast rääkimist. Ja sageli tahetakse ka teada, et kes on need teised vestluskaaslased, kes on tulemas vastuväite, ma pean olema valmis. Ja see võib ka vahel olla nii-öelda takistuseks, et mõni inimene ütleb juba ette, et vot selle või teise inimesega mina ühe laua taha tulla ei soovi ja siis on üsna keeruline inimesi veenda, et tegelikult ajame me ju kõiki ühist asja. Praegu on helikaja üks oluline osa. Kriitika hea kriitiku ja hea kriitika leidmine heligaja saatesse on muidugi alati väga, väga tähtis ülesanne, sellepärast et vääriline kontsert väärib põhjalikku tagasisidet, pädevat tagasisidet, elavat, sellist elusat tagasisidet ja eksameid. Häid kriitikuid meil Eestis tegelikult on ja eks nad on püsima jäänud meie saatesse Igor Karsnek või Tiiulevalt või Kerri Kotta, viimasel ajal Viinist tagasi tulnud ka muusikateadlane Saale kareda, kes kõik on väga sisukad ja väga laia teadmistepagasiga ja vahel sekka katsume leida ka nooremaid, kes võib-olla kajastavad omaealiste esitajate sündmusi ja nii edasi, et ka sealt teinekord tuleb väga huvitavaid vaatenurki. Puudutab aga mõnikord sellist saatuse iroonia rubriiki, siis mina mäletan oma sellist rekordotsingut ühe kriitiku saamiseks. See oli üks külaliskontsert, et see võis olla augustikuu mõned aastad tagasi, kui üsna ootamatult saabus Eestisse esinema üks selline üsna kummaline orkester soli Aasia Vaikse ookeani ühendorkester, aga ometigi dirigeeris seda selline staar, dirigent nagu Bertrand tõbi. Ja Ma ei suutnud sinna kontserdile leida kriitikud, see on minu üks selline juhus, kus sa võid helistada läbi väga palju inimesi. Antud juhul ma mäletan väga täpselt, oli 26 inimest ja mitte keegi ei saanudki lõpuks sinna minna ja ma pidin alla andma, sellest kontserdist kajastust ei tulnudki. See ei ole üldse lihtne, esin toimetuse poole peal ega ka kindlasti muusikakriitikutel endalt teha konstruktiivset kriitikat ühelt poolt muusikud tahavad väga tagasisidet saada oma esinemiste kohta teiselt poolt on see küllaltki selline tundlik rahvas, kes kriitikat alati ei kannata. Ja On ka neid, kes oskavad ja tahaksid kriitikat teha nii-öelda kontserdiarvustusi, kuid selle muudab keeruliseks asjaolu, et kõik on omavahel sõbrad ja tuttavad ja koolikaaslased ja klassiõed ja vennad ja no kuidas sa ütled kellegi kohta midagi kriitilist, isegi kui saan tõesti vaid analüüs või ta ei ole üldsegi midagi väga teravat. Ikkagi inimesed võtavad hinge nii-öelda. Minul näiteks on ka ühe korra juhtunud niisugune asi, kus oli ääretult oluline Eesti ühe tipp-pianisti kontsert kuhu ka praktiliselt oli võimatu leida kriitikut, sest üks kriitika oli juba ette end lubanud sirbile. Ja teine kriitik, kes isegi enne kontserti nagu soostus rääkima, ütles pärast ära põhjusega, kuna tema nägemus teose esitamisest on ikkagi niivõrd erinev siis ta nii-öelda suhete rikkumise hirmus sõna võtta ei soovi. Ja lõppkokkuvõttes Kuigi ka suhtlesin kokku 10 potentsiaalse kriitikuga, jäigi lõpuks see kontsert meil kajastamata. Muusikauudised noorimaks muusikauudised. Nele sinu töö heligajaga algas tegelikult seoses muusikauudistega, kui sa vahetasid välja Priit Kuuse, kes oli neid teinud aastakümneid. Jah, nii see oli, see muusikauudiste tegemine algas enne seda, kui ma olin siin täiskohaga toimetajaks saanud, ma arvan, et sellest on tänaseks päevaks võib-olla viis-kuus aastat mööda läinud. Enne seda olin ma juba mõned aastat kirjutanud neid uudiseid igakuiselt ajakirjale muusika ja see on olnud väga huvitav töö, sellepärast et see on lisanud just minu isiklikule arusaamisele maailma muusikapildist väga palju juurde. Et on võimalik olla kursis kogu aeg igasuguste pisidetailidega, mis toimuvad, mis ühes ja samas protsessis näiteks muutuvad vahepeal ja, ja noh, üldiselt, kui nende uudiste peale mõelda, eksmaailmas on enamasti ühedsamas uudised parasjagu igalt poolt, viimase viie aasta põhiküsimus ongi olnud, et see pidev rahastamise probleeme, pidev orkestrite ühendamine, pidev orkestrite vähendamine, festivalide ärajätmine, ooperilavastuste uute produktsioonide mitte lavale toomine ja nii edasi, aga muidugi sinna juurde kõik sellised tavapärasemad, paariuudised ja peadirigentide liikumised ja ja uute plaadifirmade uued lepingud ja nii edasi. Et sealt tulevad ka mõned nendest teemadest muidugi meie enda helikaja nendesse diskussioonidesse, mis meil ka Eestis siin ju samamoodi tegelikult toimub. Muidugi sellest ajast, kui sina hakkasid muusikauudiseid tegema, oli maailmas situatsioon muutunud selles mõttes, et internetti Ideel olid ju uudised kõik kättesaadavad, varem pidi selleks palju rohkem vaeva nägema. Jah, sest seda aega mina nagu ei teagi, et kuidas neid uudiseid muul moel kätte sai, et ikkagi internetist põhilised välismaised muusikaajakirjad, mis samuti oma veebilehekülgedel neid uudiseid avaldavad, aga ka muidugi väga paljud juba tänaseks legendaarseks saanud blogipidajad, kes siis neid uudiseid mitu korda päevas vahendavad. Helikaja loost rääkisid Ene Pilliroog, Tiia Teder, Karin kopra, Helle Paas nelevaste infelt, Janne promic. Saate pani kokku Kersti Inno. Montaaži tegi Katrin maadik.