20 lugu, roodus. Tervist algab saade sarjast 20 lugu klassikaraadiost. Täna on 20 aastaseks saanud raadiokanali pidulik valgusvihk suunatud klassikaraadio menusarjale traditsiooni tar. Aastal 2002 loodud raadiosari traditsiooni tarkus sünnitas 10 aasta jooksul üle 100 saatesarja. Autor on Peeter Liiv, kes tegeleb alternatiivse mõtteviisiga juba aastakümneid täpsemalt 1975.-st aastast. Peeter Liiv. Minu jaoks algas minu esimesest abielust minu esimesest abikaasast kuskil 1975, kui ma tänu temale avastasin klassikalise kirjanduse ka eesti kirjanduse ka eesti tol ajal sellise avangardkirjanduse ja klassikalise muusika. Nii et see oli tõeline vaimne uuestisünd minu jaoks. Ma mäletan, ma olin mingis erilises seisundis, viibisin aasta või rohkem, et see nagu kandis tohutu võimsalt, see oli võib-olla see energia, mida ma olin terve elu otsinud ja oodanud ja mida ma ei olnud varem nagu tabanud. Ja sealt edasi siis tuli noh, nii-öelda filosoofia huvi, esoteerikahuvi, müstitsismi huvi ja nii ta läks, ehk siis hakkas tekkima ka mingit isemõtlemist selle käigus ja selle lumma tunnetamist ja, ja sellest siis sündis ka mingil hetkel siis olles kokku puutunud Raivo Raavega, keda ma olin kaugelt imetlenud enne seda juba tükk aega ja siis eluviis meid kokku ja siis siis sai nagu tehtud, need esimesed saated. Ja traditsioon ei ole oma olemuselt see, et kui sa teed nüüd mingit asja või üritust kaks või kolm korda, siis on see traditsioon. Traditsioon ei ole õigupoolest ka pelgalt kombed ja tavad, kuigi need võivad tõelisest traditsioonist välja kasvada ja traditsioon oma olemuse Montoloogilises printsiibis olemuses on tegelikult üleinimlik teadmine, tarkus, kogemus, mis siis organiseerib inimliku Esimene saade oligi mäletamised misse traditsiooni tarkus on või mis see traditsioon on? Aga mis on traditsioonidel? Kas need, jah, võib-olla minu vaated sellele vastus sellele küsimusele on ajas muutunud tol ajal ta oli minu jaoks midagi igavikuliste üle ajaliku, kõikjal kehtivat, universaalset, midagi, millest me oleme rohkem või vähem võõrdunud oma ajalikus elus ja mis alati kannab valgustab, teeb õndsaks nii-öelda annab elamise, janu ja rahu ja, ja kirkuse kõik seda hiljem, ma olen mõelnud, et traditsioon võib ka takistada, kuivõrd ta kordab ühte ja sedasama võib olla küllalt kanooniliselt küllalt konservatiivselt. See oleneb muidugi ka traditsiooni elamusest ja, ja, ja parajasti, mis lainel ta oma arengus siis on kas sellises sumbuvas või, või parajasti siis elavnemas faasis. Et on inimesi, kes on ilmselt langenud traditsiooni vangi ja seetõttu ei saa sealt kuidagi välja, ei näe selle edasi loomise võimalusi. Mul ikka meeldib Jaan Kaplinski ütlused. Et kõige viljakam suhtumine näiteks religiooni on selle edasi luulendamine mitte selle edasi kordamine, korrutamine ja kinnitamine ja tõestamine, paid edasi luulendamine, müstikud seda kindlasti alati teevadki, et nad suudavad edasi luulendada sügavaid teemasid olles võib-olla siis inspireeritud sellest, mida nende vennad ja õed vaimus on eelnevalt siis kuskil ilmutanud. Kui sageli, kui sa ise oled mõnda traditsiooni täpsemalt uurinud ja omal nahal kogenud, on see, et sa saad kinnitada seda eelnevat öeldut. Noh, traditsioon juurdub minu jaoks ka mingisugustes tegevustes, mingisugustes, praktikates ja selles, kuivõrd nad siis töötavad. Noh, kuivõrd ma olen viimasel aastakümnel kokku puutunud Davistliku joogaga Toristliku praktikatega, siis siis ma olen näinud ja kogenud, kui võimsalt see töötab. Et selles mõttes jõuda ise millegi selliseni on mingil määral võimalik, ütleme, tundliku andeka inimese puhul ta ise avastab mingeid asju, kuidas valitseda mingeid energiaid, aga aga seal, kus on nii-öelda kokku pandud paljude põlvkondade enamus, mida on antud põlvest põlve edasi ja pidevalt arendatud ja lihvitud selleni muidugi üks inimelu ei küüni, noh välja arvatud erandjuhul, tõesti, kui on mingi väga, väga tundlik, väga selline avatud ja müstiline tüüp sündinud siia maailma, kes otseselt tagastatav selle kõik endale kätte, mida teised siis on pidanud järk-järgult õppima ja edasi kanna. Nii et autismi koha pealt on see kogemus täiesti olemas ja, ja hiljem olles välja töötanud ka oma sellise ütleme, põhjamaalase, võimlemise väe ja mõnuvõimlemise, siis seal ta kindlasti töötab, see on see, millega ma praegu noh, igapäevaselt tegelen ja, ja mida ma õpetan ja viin läbi treeninguid. Sa Peeter ise oled õpetaja, kui suur roll üldse on õpetajal ja kuidas me tunneme ära õpetaja ja võib-olla siis ka vale suunanäitaja, kuidas me teeme neil vahet? Õpetajal on minu jaoks tohutu roll meie kultuuris vähemalt nendes valdkondades, mis selles skulptuuris ei ole akadeemilisel tasemel käibinud. Et puudub selline laiem institutsionaalne kirik, välja arvatud loomulikult ja et sel juhul õpetaja on just see, kes annab esiteks noh, mingit eeskuju, aga teisest on võimeline teostama ka niinimetatud teadmuse väeülekannet inimestesse, kes võtavad selle vastu siis kogu oma tervikuga, isegi kui nad ei mõista seda. Nad võivad seda võtta vastu mitmel tasandil või ühel tasandil energeetilisel tasandil tunnetada mingit erilist võimsat valgustavad, vabastavad energiat. Või nad võivad ka intellektuaalselt juba taibata, et siin on mingi väga sügav seos, mida siis ka nende tunde või energeetiline kehakeemia, nagu toetad inimene huvitavalt ehitatud üles, et siin on terve kompleks 11 toetavaid mehhanisme lisaks kehakeemias tekkivatele tunnetele, siis tuttav maailm, intellektuaalselt seosed. Lisaks sellele närviimpulsside Teed ajus, mida me näeme füsioloogias või biokeemias või. Lisaks sellele on meil olemas genoom, mida me saame oma hoiakutega mõjutada, milliseid valkusite parajasti toodavad, millise kvaliteediga ja kõik need moodustavad ühe kinnise tsükli, nii et kui me tahame, kui seal meie jaoks moodustanud mingisuguse surnud ringi siis on huvitav mõelda, kuidas sellest nagu välja pääseda ja üks mudel, kuidas sellest välja pääseb, on näiteks selle läbi, et me hakkame endast või, või asjadest suuremalt ja sügavamalt lihtsalt mõtlema sellest tulenevalt siis suuremalt teistmoodi, sügavamalt tegutsema. Sealt me saame mingisuguse teistsuguse kogemuse, mis võib-olla algul ei pruugigi olla edukogemus. Kuid ajapikku see suurem suurus on peibutav inimene on kasvav, olendama oma loomuselt loodud. Ja sealt tuleb edukogemus, sealt tuleb, see ergastab ja, ja innustav tunne. Mis siis loob uut kehakeemiat. Timotelliiril on huvitav kaheksa ringvoolumudel, kus ta vaatleb siis kaheksat tasandit meie kehakeemias, millisest kehakeemiast Me toitume, kas me toitume näiteks stressihormoonidest nagu enamus on meie ühiskonnas täna? Võitle või põgene, selline militaarne võimutšakra maailm või sellele veel eelnev siis seksuaalsuse maailm või hakkab tekkima paga mingeid endorfiine, meis veel kõrgemad ained, dopamiini või TM teed või lõpuks muide ketamiini, kuni me praegu räägime kanepi legaliseerimise siin ja seal, no kanep on järgmine aste võrreldes meie kofeiinimaailmaga, kus me täna elame, mis siis ergutab meie selliste asjaliku ärivaimu ja samal ajal kui alkohol, näiteks eelmine aasta alkohol viib meid nii-öelda looma tasemele tagasi tungide ja primitiivsete selliste reflekside tasemel, nii et et see on teaduslikult uuritud, see on väga huvitav maailm. Ja sealt edasi, kui me oleme selle tunde ja kehakeemia kätte saanud ja me mõtleme uutmoodi, siis loomulikult hakkavad kinnistuma ka uued närviimpulsside tee tajus, mis siis ühendavad hoopis teisi piirkondi, võib olla ja me töötame nad siis jäme tõstamegi ennast lõpuks sellele uuele tasandile ja see omakorda hakkab mõjutama meie DNAd, näiteks tervise vallas. Me võime saada haiguste entsüklopeediast mingi aega täiesti terveks võime saavutada oivalise tervise läbi selle tõhusa tervenemise ja see uus mõtlemine, uus tundmine teised funktsioonid, psüühist funktsioonid, meie intuitsioon võib-olla muutub sügavamaks, avaramaks, meie vaistud on tundlikumad. Ja muidugi meie kujutlus. Üks kõige tähtsamaid psüühikakülgi on meie võime visualiseerida, loovalt fantaseerida, luua kujutluses, et see on kõige inspireeriv on kõige arendavam ja tegelikult kujutluse mõtlemise vahe on väga väike. Kujutlus on lihtsalt konkreetne mõtlemise puhul me võime abstraheerida näiteks üldistada. Nii et ma isegi soovitaks mitte alustada mõtlemisest, vaid just nimelt visioneerimisest. Saatesari traditsiooni tarkus kinnitas oma jutuajamistega, et juba tuhandeid aastaid enne meid on elanud loendamatu hulk inimpõlvi, kes nagu meiegi on otsinud ilu, tõde ja armastust ning jõudnud neis otsinguid ajapikku haruldase äratundmiseni, traditsiooni tarkuseni. Kuulame mõningaid katkendeid saadetest ja ka sarja autori Peeter Liivi tänaseid kommentaare. Kohta seal alati siis, kui tähendab tema teadvusele tuli, tähendab sellest olukorrast välja siis ta alasti kuskil kurat, võssa visatud. Sõnalised kepid, tere, visati ära, aga need nägemus, mis talle anti, siis need jäid sisse, sellepärast et selles kondamise käigus inimesi pannakse kõrvalt. Näiteks on, mul on siin üks niisugune tabelusi milis vana siganeku ei viitsigi haridustehases istud ja vaatad ja siis värvida hakkab mängima, siis on kergem ära minna. Et siis selle kondamise käigus kõrvalt siis seletatakse kogu aeg, eks juhitaks. Kes sa nüüd oled, mis sa nüüd oled, mõnime hüppab üles tulles Oudekki hunt ja siis seal hüpnootiline keha, tumeduse ignoreerimine, öeldakse teadvuse muutunud seisund, teadus, teadus on midagi muud. No minu jaoks igatahes asja on selline määratlemata sõnul väljendamatu olend. Et seal on sellist lumma ja sügavust, millele ei saa pihta ja seetõttu ta jääb sellise arhetüüp sümbolina rohkem, kui aga tol ajal jah, oli, oli tema kõrgaeg ja ta on oma sügava märgi siia jätnud, isegi kui ta praegu on oma aktiivselt ei tegutseks nii nagu Kaika Laine Mägi ja veel mõnedki luule Viilma loomulikult ja noh, ütleks, et need inimesed lähevad meie esoteerilises ajaloo igavikku, nad ei kao sealt kunagi ja nad jäävad meid toetama, lendama ja, ja toitma nii kaua, kui meie sellest teadlikud oleme. On ka neid, kes on sündinud piirid, mul on isegi kogemusi niisugune viieaastase tüdrukuga, ema tuli minu juurde ja ja selgus, et jah, tüdruk oli sünnist saadik energiavõtja ema ütles, ta ei jaksa kuidagimoodi selle tüdrukuga pidime saama otsima seal lahendust, aga ta ei ole minu, pole hiljem pöördunud it, ma ei teagi, kuidas seal siis see toimib. Jaa, jaa. Ei oskagi öelda, kas kõigile seal lahendusi, aga päris palju niisuguseid juhuseid on, kus inimene pöördub minu poole ja selgub, et sõbranna võtab talt energiat. Mõnikord ta siis hakkab ta mõtlema, et jah, tuleb meelde, et millegipärast kui ta helistab, et nagu käib peast nagu väikene nõks läbi ja pea kipub valutama, hakkan peale selle noh, mõni on ka niisuguseid, kes ütleb, et mäletan, minu juurde tuli üks, 27 aastane noor proua ja ütlen, et ma olen nii väsinud. Ma ei jaksa midagi teha. Ma mõtlen töö juures, et ma lähen koju ja ja mul on seal teha need lillepeenraid ja üht, teist ja kolmandat ja ma ütlen, teilt võtab keegi energiat, mõõdan neid inimesi, südameid, tšakraid, atent, tunde, pool töötab hästi ilusti aktiivselt südametšakra jõu poolt käib otse tagurpidi tähendab see jõu voorungi ära nullitud ja inimesele selle asemel et olla edukas ja ja jõuline, isegi noor inimene. Järsku ta tunneb, ta ei jaksagi midagi teha, loomulikult ei jaksa, sellepärast et keegi teine on temal seal energia kallal ta toidab teise inimese energiat. On neid, kes on jah, lapsest peast on tädi või vanatädi või vanavanaema või kes noh, tänapäeval vanaks elanud ja ta näeb seal seda tänapäevaelu ja siis ta nagu paneb mõttes selle koodi peale, et tema tütretütrega niidu midagi ei juhtuks paneb ta seksuaaltšakra kinni. Seksuaaltšakra ei tööta, järglaste suhtes, ei tööta. Mis mees oli Feliks Jalakas? Peliksid tundsin kahjuks vähe, aga küllap ta oli klassika omas vallas ja küllap tal on palju õpilasi, kes seda liini jätkavad, no kasvõi mai tea, Kaljo Paldis näiteks või nii, et see oli omaette valdkond. Traditsiooni tarkus, traditsiooni tarkus on olnud aastatuhandeid enne meid, aga kui sage on see praegu, et me kasutame neid praktikaid valesti? No ma eile sirvisin ühte raamatut, mille pealkiri oli umbes selline, et eneseabipraktikat targale inimesele. Ja seal oli umbes selline mõte, et meil on väga palju ilmunud praegu eneseabikirjandust mis esitleb asja küllalt pealispindselt küllalt kergesti saavutatavalt ja nii edasi. Ja selle tulemusel väga paljud on langenud võib-olla pettekujutelm mudesse, oma kasvust ja arengust. Ja me näeme tegelikult pahatihti selliseid uusi tõdesid, korrutavaid papagoisid kui inimesi, kes kes on taibanud üldse, millest nad räägivad, nii et hea, et ka selliseid raamatuid ilmub, see näitab, et kas eneseabivaldkond et ka sinna on tulnud järjest sügavamaid inimesi ja tõeline kasv, see võtab aega aastaid ja aastakümneid väga Girlikul, loominguliste, kohati ka heas mõttes rasket tööd, kannatusi, väljakutseid, lööke, pettumusi ja nii edasi, et ütleme, selline nõueitsilik roosamanna udu, mis on meie ühiskonnas väga populaarne ei kanna ja ja pahatihti ei kasvata inimesi, pigem ta pakub mingit pelgupaika, see on selline teatud uue ajastu Esscapism. Võimalik, et paljud otsivad seda kanepist ja veel kõrgematest psühhotehnilistest ainetest ja võimalik, et see on põhjustatud sellest, et ühiskond ise muutunud selliseks, et nii-öelda maised võimalused eneseteostuseks on muutunud järjest väiksemaks, siis inimvaim tahab avardada ja siis ta otsib mingeid teisi sealpoolseid või pool sealpoolseid nii-öelda ruume, kus seda teha. Et me jää sellesse ummuksis nüüd hanguma ja hävima oma süvenevas, stressis, depressioonis loomulikult siis haige olekus õnnetustes ja nii edasi. No praegu ongi selline paradoksaalne situatsioon, et On peresid, kus ollakse materiaalselt väga rahul. Inimesed loe, toidukaupluses raha ostetakse, mis pähe tuleb. Inimesel on kodus kõiksugused, tehnilised vidinad, kardinad tõusevad ise üles, autod pargivad ennast ise, külmutuskapid tellivad ise limonaadi. Ja samas see inimene on õnnetu, tan üksi, miljoneid võivad olla sul pangakontol, aga kui su hing on tühi, su elu on kuidagi ripakil. Ometi selline ühiskondlik ebarahulolu ja sisemise minaga vaata et vastuolu. See on täiesti tavaline. Kui nüüd inimene, tahaks sellest kuidagi välja tulla. Millest sa soovitad üldse, millest võiks alustada, et ennast ise aidata? No ma siin kipun ennast kordama, et ühiskonnas on väljapääsuks alati selle avangard, selle andekamad, avatumad loomad, inimesed Nemad suudavad teostada sedasama väe ja teadvuse ülekannet, motiveerida neid, kes ei ole sellele veel selle võrra ärganud. Lihtsalt tuleb otsida selliseid inimesi, selliseid koskondi, kus on seda kirge, kus on seda vertikaalset sügavust ükskõik kui kitsad või kui salajased jutumärkides nad ka ei oleks. Ja sealtkaudu see inspiratsioon tuleb ja see aitab inimesel leida seda oma teed, kuidas nüüd siis edasi minna? Üks kõige lihtsamaid vahendeid loomulikult on tervisetee, et me elame täna küll kohutava haigestumuse, kuid ka tohutute võimaluste maailmas, mida ma ei räägi siin kaasaegsest ametlikust meditsiinist, mis täidab täna veel vaid viljakalt, ütleme erakorralist rolli. Ega mitte loodusravist, vaid ka paljudest muudest biokeemilistest ja elektriliste ja nii edasi vahenditest, mis võivad inimesega teha tõelist imet. Nii et näiteks võimalus õppida valitsema, oma tervist, saavutada nooruse energia, sellest lahvatab loos. See on minu meelest väga lihtne, väga selline inspireeriv tee. Me räägime täna, et, et meil on kolme liiki toitu, näiteks on rämpstoit, mida suur kauplused müüvad, on siis mahe või talutoit. Aga peale selle on veel tark toit, mis on siis toidulisandid ja igasugused segud ja mis on veel võimsam vahend, mis kompenseerib seda, mida me oleme teinud mullaga, mida me oleme sealt tulenevalt teinud oma loomsete ja taimsete toiduainetega, mis on tühjad toitainetest. Et me saama rakutoitu kätte ja olles ka ise nüüd tervisega tegelenud süvitsi mõned viimased aastad, siis, siis võib ju öelda, et valem on väga lihtne, et anna rakule täisväärtuslik toit, kõik need viis toitainetega ja puhasta teda. Ja, ja sealt kõik muu läheb iseenesest juba rubla. Kas sa ütleksid midagi kaasa külalistele, näiteks Alar Tamming Jah, Alar on tõesti üks väga tänuväärne inimene meie kultuuris evides võimalusi on ta nüüd väga viljakalt rakendanud kultuuri eesliinil, eeskätt siis psühholoogia eesliinil. On, võiks öelda transpersonaalse psühholoogia maaletooja ja tema areng jätku. Ajulainete mõõtmine on küllaltki uus teadus, et kui me siin vaatame, et nii-öelda ajalugu või on juba väga vanateadused siin juba Roodootes siin nii-öelda tegi ajaloouuringuid ja füüsika on vana teadus, matemaatika veel vanem või siis keemia, eks ole, mis on siin juba mitmeid sadu aastaid vanad ja psühholoogia, eks ole, see on 100 aastat vana, siis esimene mõõtmine, et ajus on üldse elektriline aktiivsus, on mingisugune elekter, tehti aastal 1929 Hans Bergeri poolt, et ta võib kindlasti lugeda päris uueks teaduseks pandi klemmid pähe kogemata, päris kogemata ei pannud, ta võttis oma tütre ja panin sinna klemmid taha, talle pakkus huvi selline teema nagu et nii-öelda mõtte ja keha vahelise ühenduse leidmine ja öelda main body problem, mis on siiamaani teadvuses nii-öelda küsimuseks ja tema siis arvas, et see elekter võib seda ühendada ja püüdis avastada siis ajus on elektrit ja omat ütelda, sellise avastuse tegi, kuigi, et üldse nii-öelda ajus on ja inimeses elektrit oli juba eelnevalt vist 1875 salkaator liideni purgiga määrased seal küüliku silmas pidid olema elektriimpulsid, tulid välja, et seda oli juba eelnevalt tehtud. Ja veel üks inimene, kellega me oleme mitmeid saateid teinud. Kui me rääkisime ennist veel sellest, et inimesel on võimalik ennast ise aidata, siis üks selliseid kogukondi on seesama lilleoru kommuun ja seal olev karismaatiline Ingvar Villido. Tavaliselt, kui me elame normaalset elu, siis me ei saa aru. Meil on siin palju erinevaid detaile, mis kõik väga võimsalt juhivad elu kuid kui hakkame täpsemalt vaatama, nagu ma mainisin, siis võib esitada ühe sellise küsimuse. Et kui minu elu juhiksid ainult emotsioonid, milline oleks tulemus. Kujuta ette, et sa oled ilma jäänud omavõimelist taibata, võimeliste arutleda, mõelda, meenutada, ette kujutada seal ainult emotsioonid, kuidas elu välja näeks. Missuguse tiitli me võiksime, Ingvar Villido ette? Ingvar alustas mäletamise ratsavusi joogaga ja läbisime mitmeid-mitmeid valdkondi sealhulgas ka Dianeetikat või soojentoloogiat ja praegu on ta siis Babadusi traditsiooni pühitsetud õpetaja. Ta on minu jaoks selline kummaline nähtus eesti kultuuris hästi ideaaliks selles mõttes hästi kauge, nagu see on püüd meie kultuuri rikastada või tuua india kultuuri kaudu, eeskätt siis aga ka tiibeti ja, ja miks mitte võimalik, et ka Hiina kaudu meile mingeid viljakad impulsse, et selles mõttes need on väga erinevad, noh kasvõi Vigala Sassiga täiesti vastandlikud, et üks, kes on üdini, otsib ja leiab meie juuri, eks ole, ja teine kes siis on üdini kuskil hoopis teises skulptuuris, võimalik, et Ingvar nii-öelda eelmises elus elaski Indias Niisiis, mis on traditsiooni tarkus, kuhu ta ulatuv ja millega seostub kust me teda võiksime otsida ja mis kõige tähtsam, kuidas ja kas see saaks meid teha õnnelikuks. Kõigele sellele püüab leida vastust saatesari, mis 10 aasta jooksul paiskas klassikaraadioeetri kaudu mõtteainet üle 100 vestluse näol. Te kuulsite saadet sarjast 20 lugu klassikaraadiost. Tegemist on klassikaraadio 20.-ks sünnipäevaks valminud mõtisklus sarjaga inimestest ja inimestega, kes on aidanud klassikaraadiol kujuneda ja areneda. Kõlasid katkendid saadetest, kus rääkisid Raivo Raave 2002 Vigala Sass 2006, Alar Looming 2008, Veeliks Jalakas 2009 ja Ingvar Villido 2011. Sarja traditsiooni tarkus, autor on Peeter Liiv ja saated on järelkuulatavad klassikaraadio kodulehel. Päris lõpetuseks jääb kõlama Peeter Liivi tarkust ära meile kõigile, kuidas oma lähikeskkonda võimalikult lihtsate vahenditega saaksime täita positiivse. Mulle tundub, et tänases Eesti ühiskonnas võiks selleks olla kaastunne. Väga paljud inimesed kannatavad väga erineval moel majandusliku, vaid ka moraalselt kõlbeliselt nende hing on ohus, nende hingerahu nuhus mõne hing on, võib olla varastatud. Me pöördume siin lausa keskaegsete nii-öelda mudel vete juurde, kus me räägime inimeste massilisest seestumisest. Et nad ei anna enam endale aru, kes on nemad ja kes on teised inimesed nende kõrval. Ja nähes seda kannatus, seda eskaleeruvad, võimenduvad ja, ja uutes vormides pealetungivat kannatust, siin on kaks võimalust, kas kuidagi sulguvad veel rohkem endasse ja püüda nagu ellu jääda siis teiste arvelt. Et saada see pisku kätte ükskõik, maksku mis maksab, kartes. Sest miks meil on tänavatel ikkagi öelda breikarid nii-öelda ja noh, see on selleks, et me kogu aeg rääkisime, kuhu me võime langeda ja et me ikkagi rabeleksime, et ükskõik, mis hinnaga hoida ennast pinnal. Aga kui me laseme sellest ühel hetkel lahti lihtsalt ja mõistame, et see meile sisse süüdatud raha ja võimuühiskond on üks suur pettepilt. Ja me hakkame äkki tundma kaastunnet iseenda vastu kui ka teiste vastu, keda me näeme kõrvalt, et siis me hakkame lihtsalt kogukonnastama ikkagi seesama kogukondade liikumine ehk kes on väga, väga selline pisike ja perifeerne, selline teise kolmandajärguline nähtus siin ühiskonnas, milles on omajagu sellist hipsteri, kultuurielukauget, hedonismi ja vot sellest kaastunnet võib siis ka sugeda sellist loomulikku inimlikku armastust oma liigikaaslaste suhtes. Eriti kui meieni jõuavad need nähtused, mis juba Läänes lääne kultuurides, ma mõtlen siin Juvenaalne jõustitsioon ja kus hakkavad mingid väga hirmsad asjad juhtuma, kus peredelt võetakse massiliselt ära lapsi ja kus lapsed lähevad hulluks, vanemad lähevad hulluks ja kus on vägivaldsed juhtumeid ja nii edasi. See kõik on tulemas ja seetõttu ka minu sügava huvi viimastel aegadel mitte niivõrd vaimsuse, kuivõrd poliitika vastu, et mis siis maailmas tegelikult toimub, et läbi kaastunde ja armastuse, võib-olla sünnib mingeid selliseid tegevusi. Ja tegevusvorme, mis suudavad anda meie elule uue mõtteemissiooni suudavad meid koondada, anda mingit ühinemise aistingut. Ja muidugi võib minna ka kergema vastupanu teed, lihtsalt lahkuda siit. Just eile ma rajasin Facebookis grupi välis-Eesti, et nad praegu oleme lahkunud majanduslikel põhjustel, noh, kuni 200000 inimest mingitel andmetel, aga et äkki on meil ka mingisugune kultuurilise ühinemise või või ühtsuse vajadus, et meie assimileeriv ühe põlvkonnaga ära nagu praegu räägitakse, et äkki meil on ikkagi midagi, mida säilitada ka kui siin ei õnnestu, siis väliseesti kaudu meie keel, meie kultuur, meie kunst, meie juured, meie mingisugune identiteet, mille vanust me hindame siis mütoloogilise 10000 aastaga. Nii et kaastunne osadustundlikkus ja mitte ainult enese päästmine ja selles mõnegi jaoks ellujäämisliikumises. Nii et ka see on osa minu jaoks sügavast vaimsusest, vaadata silma sotsiaalsele tegelikkusele, nimetada asju enda nimedega ja sellegipoolest kui ka olukord on väga raske, väga ränk igast olukorrast leidub väljapääs ja siin sa mainisid surma mõistet, siis tegelikult sellistes kriitilistes faasides, tähendab minu elu vähemalt toimub kahel tasandil, see toimub siinpoolse toimub juba sealpool. Mul on selge side sellega, mida ma teen siin sellega, mis toimub seal kuivõrd ehe, kuivõrd aus ma olen siin enda ja teiste vastu või kuivõrd ma reedan, kuivõrd ma annan ära osakese või terve oma hinge. See kõik jätkub seal ja ütleme, kui minus on ka sellist sõdalase tüüpi, siis selline traditsiooni tarkus sõdalasest ütleb juua, et kui ma langen õiglases võitluses siis ma sünnin just sellele. Ma olen, mille eest ma võitlesin, seal on see endastmõistetav, kui maga, reetsin, kui ma aga lasin hirmul endast hävitada, siis sinna täpselt mu sattungi, nii et siin me saame juba vaadelda asja metafüüsilised sinnapoole surmaulatuvalt ja selles mõttes ei ole hirmu, on loovus, on väljakutse, on mängulisus, on kaastunne ja on armastus. Ja minu meelest see on väga võimas uus kvaliteet, perspektiiv tänases olukorras, kui seda tajutavat sellisel kujul, nagu ma praegu kirjeldasin Peeter, ma olen sulle üdini tänulik. Traditsiooni tarkus. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär, aitüma kuulamast ja jääge terveks.