Tere ja kaunist õhtut teile kõigile tere kuulama. Klassikaraadio fantaasiasaadet siin mikrofoni ees ütleb. Tere teile, Joosep. Tere õhtust. Mina olen nature, algab saade, fantaasia. Tere õhtust. On fantaasia, saateaeg. Lauri Leis. Tere õhtust, Te kuulate klassikaraadiot ja siin on alanud saade fantaasia. Tere kaunist hilisõhtut. Head fantaasiasõbrad. Tere ööd, kõik ärksad, inimesed. Fantaasia saad, alustab klassikaraadios minu nimondid kusagil. Tere õhtust, siin Tallinn. Raadiofantaasiasaade eetris on Arni Alandi Tere, head klassikaraadio kuulajad. Alanud on fantaasiasaade, mina olen Johanna Mängel ning jagan teiega muusikat, mis minu meelest just tänasesse õhtusse sobida võiks. Päevast head klassikaraadio kuulajad saatesarjas 20 lugu klassikaraadiost tuleb täna juttu klassikaraadio ühes populaarseima saates läbi aegade fantaasia ilma milleta ei kujutaks kuidagi ette klassikaraadio argipäevade hilisõhtust vööndit. Alates 18.-st detsembrist 1998.-st aastast on erinevad autorid mänginud saates fantaasia klassikaraadiot. Tris piirideta muusikat, mida mujalt ei kuule lastes mõttel vabalt lennata ning laiendades nii enda kui ka kuulajate muusikalist maitset ja silmaringi. Tänase saate pani kokku Ivo Heinloo. Igal argiõhtul kella 10-st 12-ni kestev fantaasia on midagi palju enamat kui vaid raadiosaade. Fantaasia on fenomen ja kaubamärk, mõtteviis ja kanal läbi mille uus muusika jõuab tihtipeale esmakordselt kuulajani. Suure õhinaga on fantaasiat kuulatud nii Eestis kui ka näiteks ookeanidega Ameerikas. Tänases saates meenutavad fantaasia algusaegu ning räägivad fantaasia saate tegemisest. Jaak Johanson, Jüri Reinvere, Tõnis Leemets ja teised. Aga kuidas ja miks sai see unikaalne raadiosaade alguse? Lähemalt räägivad saate idee üks autoritest Liina Vainumetsa ning klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. See praktiline põhjus oli tõesti see, et klassikaraadioprogramm muutus ööpäevaringseks ja oli teada, et öösel kell üks algab siis saade Nocturn, mis esid tähendab sellist kõige klassikalisemalt muusikat ja välja tuli mõelda, et mis toimub siis kahe tunni jooksul enne seda. Tookord oli Raadio Vaba Euroopa kell 10 ja siis kella 11-st pidi midagi algama kell üks öösel lõppema. Ja tookord sellise nooret toimetajana tundsin mina vajadust sellise võimaluse järgi klassikaraadios, et saaks mängida sellist piirideta muusikat. Et päevasesse programmi sokutada midagi sellist, mis ei olnud nii klassikaline. Siis see tekitas kohe küsimusi, aga on hästi palju sellist, noh, tõeliselt head muusikat, mis ei ole ei klassika, ei džäss, ei folk või siis neid kõiki korraga. Vot just sellist muusikat oli tahtmine kangesti kusagil mängida ja siis oli selline mõte, et kui panna nüüd saatele nimeks fantaasia, mis viitab ju tegelikult ka ajaloolisele muusikale juba ajalooliselt on palju kirjutatud fantaasiaid. Et siis võib-olla õnnestub natukene sinna ka midagi sellist teistsugust sokutada. Nii et ütleme nii, et see plaan läks tõeks ja see õnnestus. Nii et praegu muidugi, aastaid hiljem on klassikaraadio selline žanriline ballett tohutult laienenud ja on tulnud proge-rockisaated, džässisaated, folgisaated, aga tol ajal seda üldse ei olnud. Ja fantaasia oli ainukene koht, kust siis nagu hakata seda haaret laiendama. Kõige esimese saate tegid sa ise. Jah, see oli peatoimetaja otsus, et mina, kui toimetaja tehku esimene saade, no põhimõtteliselt, et näidaku ette, mis siis tulema hakkab. Kas mäletad ka praegu, mida sa seal mängisid? Esimesest saatest ma mäletan, et sai mängitud Mozarti fantaasiat d-moll mis oligi tegelikult kogu selle fantaasia nime inspiratsiooniallikaks saates arutlesin üldse fantaasiavormi üle, olin seda huvi pärast natuke aega enne seda muusikaakadeemias veidi uurinud mentaasia võib-olla rida selliseid muusikalisi episoode, mis võivad olla omavahel üsna lõdvalt seotud või siis üldse mitte seotud. Ja teine plaat, mida ma kindlasti mängisin selles esimeses saates oli Rosen foole. Seal olid keskaegsed laulud Norrast kaasa tegi Jan karbaarek, laulmas oli Agnes pühen karnas. Seal oli üks selline pikem laul üle 10 minuti. Ma arvan, et selle võtsin saatesse sest selliseid ebatavalise pikkuse ja ebatavalise koosseisu ebatavalise sisuga laulud ja muud palad ei olnud kusagil mujal formaati mahtunud. See pidi olema natukene, nagu oli nõukogude ajal keskel programm selline Helgi Erilaiu mängumaa, selline huvitava muusikasaade otsesaade raadiostuudio live. Ja sellest lähtudes Me kokku panime selle fantaasia nii-öelda formaadi, millisena ta tegelikult püsinud enam-vähem siiamaani. Kuidas need esimesed tegijad sinna valisite, kes tegid neid esimesi saateid? Tõid fantaasiaid seal on olnud ikka igasuguseid erinevaid aegu ja kõigepealt Me püüdsime rakendada sinna kõik meie toimetajad. Ja eks ta oli natukene nagu väga kirju koer, sellepärast et igalühel oli erinev nagu muusikavalik. Alguses mängiti seal mõnel ööl tõelist klassikalist muusikat, üks võib-olla esimeste aegade üks selline ere klassika ja muu muusikavaheline tegija oli näiteks Monika Mattiisen kes mängis fantaasias erilist valikut nüüdismuusikast, kus oli siis sinna ja tännapoole klassika, akadeemilise vaba muusika vahel olevat kraami. Ja Ma arvan, et immo, Mihkelson ja Tiit, kus nad olid algusest peale sellised suur autorid, kes praktiliselt iga nädal tegid ühe fantaasia ja teised niimoodi käisid külakorda ja seda toimetas esialgu Liina Vainumetsa. Eks me oleme fantaasia populaarsust püüdnud rakendada klassikaraadiovankri ette mitut pidi. Ja fantaasia on esitlenud igasuguseid teisi saatesarju ja tõesti oleme püüdnud ka mingitel erilistel öödel, kui on olnud kasvõi volbriöö või mingisugune vastupidi, väga tõsine aeg püüdnud teha erisaateid, tõstis selle sarja all. Ja üks väga selline fantaasiasuurmeister on muidugi Andres Noormets ja kunagi mõned aastad tagasi ta oma sõpradega tegi ka selliseid live fantaasiatüüp, Pi üritusi meil Raadio esimeses stuudios, millel oli ka väga suur menu ja nad andsid välja ka plaadi siis trialt Aask, et see oli selline tõeline improvisatsioon sõna muusika, raadiolainete ja, ja ideedega, kuhu ka helistati sisse ja sooviti igasuguseid imelikke asju. Et see oli üks hästi selline ilus ja tore eksperiment. Fantaasia saate üks olulisi osi on olnud alati kassignatuuride kujundused mille autoriteks on olnud näiteks immo Mihkelson, Tõnis Leemets aga ka helilooja Jüri Reinvere. Mida pidas silmas Jüri Reinvere fantaasia saate signatuuri valmistamisele. Ma valmistasin ühte oma fantaasiasaadet ette. Mul tekkis mingi niisugune mõte, et meil puudub selle formaadi jaoks mingi selline vahetse suur midagi kuidagi, et me teaksime, et mis saatega on tegemist ja mis on nagu selle saate teine žanria vorm. Aga ta tahaks seda ka kuidagi nagu liigitama, et me suudaksime niisugusest ühest saateplokist linna järgmisesse ja nii edasi ja nii edasi, et selle jaoks puudub nagu materjale, siis ma tegin Tiia telerile vist ettepaneku, et ma võiksin teha mingisuguse noh, niisuguse proovi satsi seal, nii neid signa tuure ja siis ma neid ohtralt ka tegin, palju rohkem, kui daamid seda arvasid, et aga sellest väga suur osa läks ka kohe kasutusse ja ma ei tea, kui palju teised seda kasutasid, aga igatahes ma usun, et meil läks seda kohe ka ikka väga vaja. Ma olin samal ajal olnud hästi palju Rootsis ja kuulanud rootsi Beethovenit öösiti, mis oli siis nende ja on edasi nende klassikamuusikakanal. Ja mulle väga meeldis, kuidas nemad oskasid muusikalist atmosfääri siduda selle kellaajaga, mis kell oli tol hetkel. Ja ma nagu sellest inspireerisid, väga palju ja kui ma näiteks tegin neid sinna turu, isegi neid saateid, ma mõtlesin väga palju selle peale, mis kellaaeg on, millist tegevuste juures inimesed praegu on, mis on see meeleolu või mis seal see atmosfäär, mis just sellele kellaajale kõige rohkem sobib. Kuna ma teadsin, et klassikaraadios oli väga palju toimetajaid tol hetkel ja kindlasti edaspidigi kes mõtlesid väga intensiivselt Eestimaa peale Eesti olemuse peale Eesti looduse peale väga palju, mida tähendab loodus meile ja loodushääled ja üleüldse kogu see Meie olemus siin selles geograafilises kohas siis ma mäletan, et ma kavatsesin neid Signature Doraal kokku viia justkui selle mõttemaailmaga, mida väga paljudel tegijatel oli, et võimalikult paljud leiaksid selle endale midagi, mida nad võiksid kasutada. Fantaasia saate väga olulisi autoreid läbi aegade on kindlasti olnud. Ka Jaak Johanson. Ma ei mäleta. Esimest saadet ma tegin raadiomajas ka mingeid saateid enne seda, et see kõik läks niimoodi suhteliselt sujuvalt üle mingit pidi, mul on tunne, et need, nii palju kui mina olen saateid teinud, et ma olen alati kuidagi teinud fantaasiasaadet, et ma nagu ei olegi osanud teisiti teha, aga et kui see pakkumine tuli kohe sellise sättumusega, et see on tõesti väga hea idee, et keegi selle niimoodi ära sõnastas või sellise sellise ülesande andis ja neid oli huvitav teiste poolt kuulata, neid oli huvitav. Ise tehas andis nagu hea kerge alibi, mina võtsin seda sellisena, et et ma saan nagu näidata oma elu või mingit tegemiste seisu selle kaudu, mis mulle kätte sattunud, mis mind on puudutanud. Ja noh, väga palju, mida endal õnnestunud üles võtta, kuskilt ka neid asju päris palju mänginud ja selle peale Pole pahandatud, kui nad ka on jäänud täiesti niukse raadios esitamise kvaliteedi piirialadele ja ja et kõige selle eest saab olla väga tänumeelne. Millegipärast mul on meeles, ma arvan seal üsna alguses, kui Mirjam Tally oli sageli puldis, talle tohutult meeldis, nagu ikka kolme nelja nii-öelda allikad korraga miksida, mulle kerega asjad väga meeldis, tema oli selle peale väga osas. Ja mingit pidi sellest saati, kuigi on olnud võimalus, eks ole, pult ära õppida või niimoodi, et me võib-olla mingil määral seda oskaks ka, aga mulle väga on meeldinud, kui keegi istub puldis ja siis nende vanemate tegijatega ühes kloori on olnud puldis või et siis nende lugude ajal jälle saab igasuguseid asju arutada. Ja, ja muidugi väga veetlev on see ikkagi see otsesaates olemine. Mulle on alati väga see mitte edevuse pärast, aga et see on kuidagi selles mõttes aus, et sa ei saa midagi tagasi võtta. Ta ei hakka liialt nagu nagu sisemiselt peegeldama. Ja sa tead, et inimesed praegu nüüd ja praegu kuulavad sind. Ja ka just varasematel aegadel oli väga palju ka seda, et saadeti kas telefonisõnumeid või keegi helistas loo ajal otsesaates ja rääkis mingeid jutte ja ja keegi oli kuskil autos ja oli niimoodi helistas, et oi-oi-oi mis see nüüd oli. Ja et kuivõrd muusika on ikkagi selline üldarusaadav sügavam kui ka kõrgem, kuidas parasjagu vaja metakeel. Et siis selle tõttu on fantaasia, et endal huvitav tuttav kuulata, et keegi jagab oma hetkeseisu ja et see samal ajal tajud noh, mina usun, et just see, kui see on otse-eeter, et siis sa tajud mingil moel seda sfääri või kuidas inimesed seda sellel hetkel vastu võtavad ja sa saada mingil kombel aru asjade seisust, kuidas kellelegi jaoks konkreetselt on, kus tema oma järjega on selle kaudu, mida ta annab kuulata, kuidas ta ise sellega suhestub ja mingil kombel sa saad ka aimu sellest, kuidas nagu asjade seis üldiselt et kuhu keegi siis oma maitse piirides läheb või ka, millisena ta näitab oma maitse piiridest välja jäävaid piirkondi. Noh, mina kipun olema ka selline ööinimene linnas elades, see on paratamatult kuidagi nii, et öösel tekib seal ruum, kus saab nagu mõtteid liigutada ja on selline tunne, et et on ruumi, eks neid inimesi on ka pris palju kuulamas, kes tegelikult teevad mingit tööd või kelle jaoks noh, sellest on nagu tunnistus ja nii-öelda tagasisidemega. Aga muidugi ikkagi ta mingis mõttes selline mõtlik või, või mingi selline järelemõtlemise üle mõtlemise, mõtete, väljasirutamise seisund. Tol ajal ei olnud mingisugust, aga selget vormi veel fantaasial, igaüks sai teha väga omal moel. Ja minule muutus tegelikult fantaasiaaeg väga oluliseks mitmes mõttes, kuna ma pidin tegema hästi palju ja see kaks tundi kella 11-st üheni tuli täita niisuguse muusikalise kontiinumiga või kuidas seda nimetada, millel pidi olema vähemalt mina, nagu püüdlesin selle pool, selle pidi olema mingi niukene suurvorm, ta pidi kell 11 algama millestki ja jõudma kella üheks kuhugile välja. Mitte lihtsalt niimoodi reastades lugusid, need üksteise järel mingisuguses mõttelises, aga mina heliloojana hakkasin kohe nagu seda lisama, et täitsa tekkima mingisugune suurvorm. See aga omakorda tollal, ehkki mopereerisin teiste inimeste muusikaga väga palju hakkas mulle õpetama üldse, kuidas käsitleda suuri vorme. No niisuguseid ületunniajalisi tervikuid ja näiteks ma võin täiesti selgelt ise iseenda jaoks tõmmata liini oma fantaasiasaadetest kuni siis suurte ooperiteni välja. Ja kui noh, räägimegi suurtest ooperites, siis mul on väga tihti öeldud, et, et mis mul nagu õnnestub, on see suure vormi valdamine ma seda ise ei tea. No see on lihtsalt see, et mida on öeldud, aga iga kord, kui mulle seda öeldakse, Monio läheb mõte fantaasia saate juurde tagasi. Sest tegelikult seal ma hakkasin seda mingis määranevad esimest korda väga teadlikult treenima. Teine asi, mis selles fantaasiasaates veel oli minu jaoks oluline, oli see, et Ma ei osanud teha neid saateid nii nagu teised tol ajal seda tegid või maid püüelnudki selle poole mul oli nagu mingisugune oma mõtte selle kohta, et, et mida niisugusele öisel ajal võiks rääkida ja öelda, ja siis ma väga ruttu hakkasin tegema mingisuguseid selliseid saateid, mis olid stiilis aladel Ta et nad olid natukene nagu ilukirjanduslikud, aga natukene seda ka mitte, et olid mingisugused mõtteterad, mis aeg-ajalt tulid muusika vahele muusika sees. Ja muusikat ma väga tihti veel miksisin omavahel kokku, eriteoseid omavahel kokku või mingite oma taustadega kokku ja omakorda võib tõmmata jälle liini, et sellest väga napist nii-öelda kirjanduslikult sõnalis, kirjanduslikust väljendusest on välja kasvanud tegelikult otsapidi samuti minu, siis üks kuus-seitse aastat hiljem alanud luuletaja tegevus. Ja hiljem kui mõelda, et ma kasutan oma teostes väga tihti omakirjutatud luulet lindistatud kujul. Ka selle juuri võib näha tegelikult ütleme, nendes fantaasiaaegades ma tegin muidugi teisi saateid raadiosse, Kahaga fantaasias oli nagu selline omamoodi. Seal oli nagu mingisugune esilaboratoorium minu jaoks kõikide nende asjade jaoks, mis tegelikult üks 10 aastat hiljem hakkavad mu loomingus hoopis avaldama, nii et väga oluline. Ja kolmandaks ma ütleks, et fantaasiat oli kuidagi tundelise emotsionaalselt hästi tore teha, see oli selline aeg, kus raadiomaja vajus juba oma öisesse valda olekusse, aga siiski inimesed olid juba läinud. Ja Meil ei olnud mingeid operaatoreid ega midagi, et operaator oli veel seal. Vaba-Euroopa vist oli see, mis jooksis enne fantaasiat, ole Vaba Euroopat, seal oli operaator veel seal, aga sina tulid oma plaadi virnaga, jäid sinna stuudiosse siis kaheks tunniks üksi pidid ainult hoolitsema selle eest, et eetrisse kõik läheks normaalselt. Jäätuudis tulevad aga just öine meeleolu see, kuidas koguse stuudio tulede niisugus näeb nende pultide, tulukeste lainete meri niimoodi kuidagi vilkus ja võbeles. Ja kuidas sa juhtisid seda saadet ja mis nagu kogu aeg Eestimaa kohe järjest sügavamalt sügavamalt lasuse, mida sa sealt neljanda korruse aknast väga hästi nägid. Ja kuidas sa siis lõpuks saabusid kella ühestesse uudistesse, pakkisid kokku oma plaadid ja jätsid puutri mängima muusikat ja lahkusid juba siis sellest täiesti sügavasse unne vajunud raadiomajast samasugusesse magavasse Eestimaasse ja sõitsid oma autoga koju. Need olid kuidagi sellised, aga emotsionaalse niisuguguse taga eredad hetked ja mälestused, mis on kuidagi jäänud minu sisse taga tugevalt ja ma mõtlen väga suure helduse ja tänulikkusega nendele aegadele tagasi. Mitmeid kordi on olnud ka minu arvates nagu sellist otsestuudiost mängimist ja selliseid vahvaid asju. Tegime stuudiost kunagi fantaasiaid parasjagu Lõuna-Eestis liikvel ja siis sealsamas nagu klaasi väga teises foonikas oli seltskond, mis tuli kokku siis, kui sarve Mikkali Vanemuises muusikale juhataja ja siis Ta oli osalt nagu Hellero seltskond ja vot see seltskond, kes, kes mängis neid. Kletška indiaanlaste flöödilugusid, Heno Sarv, Mikk Sarv ja kes seal kõik veel olidki, nad olid Tartu stuudiosse kokku tulnud ja meil oli ka mingi aastapäev ja kuidagi tuletasid mingeid lugusid seal meelde, salvestasid vist niimoodi läbi klaasi paistes ja minu arust. Krista Joonas oli mingeid esimesi kordi uuesti Eestis tagasi tõmmanud juba bambus löödiga. Võib-olla lasime mingi traagate, mängisime otse-eetris mingit. Ja siis minu arust oli ka nii, et, et me lõpuks togisime sarvemikuselt kõrvalt foonikast ka välja ja midagi sai nagu koos mängitud. Aga see oli selline, jälle see unenäoline kokkujuhtumine. Mul omal ajal väga läksid need korda, mis mic ja mida see seltskond tegi ja kuidas nad mängisid. Samas vaimus toimusid need Marani filmide muusika tegemised ju ja kõik. Ja siis niimoodi niimoodi öösel äkki fantaasiaaegu niimoodi väikses Tartu stuudios sattuda sama aja peale ja siis veel niimoodi kuidagi koos mängida ka see oli nagu asi, mis, mis praegu meelde tuli. Fantaasia. Kuskil esimestel aastatel, kui ma tegin fantaasiat, siis mul oli kordu uni temalegi vähemalt kolm korda. Mis oli selline, et ma ärkan üles ja avastan, et ma olen klassikaraadio stuudios. On öö. Eetris on vaikus taha, ma olen teinud fantaasiat, jäänud magama lihtsalt see oli ka just nendel aegadel, kui see saade kestis kella üheni öösel. Õnneks ei läinud tõides uni. Üks humoorika maid ettevõtmisi fantaasia ajaloos oli saade parafantaasia. Ühel 2000. aasta hilisõhtul juhtisid saadet Jüri Reinvere ja Liina Vainumetsa kuid tegid seda küllaltki ebatraditsioonilisel moel, meenutab Jüri Reinvere. Parafantaasia tegelikult sündis mitmel eri ajendil. Esiteks meid kõiki oli vallanud mingi väga suvine, selline väsimus ja me meil oli vaja ennast kuidagi sellest suvisest väsimusest lahti raputada, see oli üks asi, teine asi oli see, et ma nägin und, kus mina koos Liina vainumetsaga lugesin kultuuriuudiseid, aga need kultuuriuudised olid hästi valesti kirjutatud ja me oleme sunnitud need lõpuni lugema. Ja siis, kui ma sellest Liinale jutustasin, tulles siia raadiomajja, ütlesin, et tead, ma nägin niisugust und, siis meil tekkis idee, aga miks Te kuidagi teoks teha. Ja siis see idee hästi kasvas ja kasvas, kasvas. Eks komöödia või ka Raadiku meedia on omaette raske žanr ja igal põlvkonnal on natukene oma huumor ja meie kandsime seda huumorit edasi, mis asi see meie põlvkonna maailma kindlasti teeks tänapäevasele teisiti, aga parafantaasiategemisest on see, kuidas järjest kasvas ja kasvas ja kasvas igasugused uued ideed tulid juurde, kuidas kogu toimetus sellega kaasatulija hakkas täide viima. Neid meie igasuguseid hullusid plaanisid. Mulle endale jäi tollest saatest sügavalt meelde, et esialgne mõte oli analüüsida mingit muusikat, mida tavaliselt ei analüüsita, et see mõjuks nagu koomiliselt. Ja sellega juhtus nii, et andsin Jüri Reinvere analüüsida ühe oma sellise lemmik track'i plaadi tagaotsast. See oli siis Tšetro talli, ta on ringil ja ta tegelikult tegi sellest äärmiselt sellise sügava analüüsi. Ja mina olen endiselt vere räina. Tänases rokianalüüsi nurgas on luubi all Tšetrodulli laulda ringil plaadilt Storm matš, mis on aastast 79. Toya lõppakordi ruumi suuruste lõpmatust on allakriipsutatud mitmete elektrooniliste efektidega tuule ulgumisega, piksega teadega, korduvate rütmielementide järk-järgulise kahanemisega mis loovad kujutluse peegelduvast atmosfäärist. Aga lugu algab mitmega sõjalise efektiga, mille sõnades loo kuulajale tekitatakse ettekujutus ilmast ja muutuse võimalusest. Alguse efektis on kumuleerumist, mis jääb ainsaks sellelaadseks kogu kahe minuti ja 40 sekundi pikkuse pala jooksul. Aga mis ikkagi on tegijaid fantaasia saate juures kõige enam võlunud? Tõnis Leemets no see formaadi täielik puudumine, et olin enne teinud saateid raadio kahes, kus oli ikkagi formaat väga selline tugev märksõna, mida ikka suruti peale ja kohati täiesti märkusi, et, et noh, väga tore oli see, mis sa tegid, aga see ei ole selle saate formaat. Ja et siis fantaasia puhul just see, et ei mingit sellist pealesurutud formaati, vaid iga saade on selle konkreetse, selle õhtuse tegija nägu ja ja täielik vabadus selles, mida siis eetrisse mängida, mida ma olen püüdnud mitte kuritarvitada. Mis minu meelest selle fantaasia saate, nagu teeb, oluliseks on, on ikkagi see saatejuhi nägemus, et kui ma ise seda saadetel tegin, siis ma püstitasin endale küll üpris keerulisi ülesandeid. Ma muidugi saan aru, et igal õhtul ei pea mingi väga pikk lugu tulema, kus kõik lood on omavahel kuidagi seotud ja lähevad üksteisega kuidagi edasi, pööravad, teevad käänakuid. Et see ei ole niisama lihtne. Aga kui vahel harva teha, siis on päris tore nagu terve kuu aega oma peas, seda nagu läbi mängida ja muusikat selle kõrvaga koguda, et kuidas võiks seal minu fantaasias asetuda, et, et see on üks ütlemata tore ja huvitav töö. Fantaasiasaatel on ilmselt klassikaraadioprogrammis selline funktsioon, et sealtkaudu tulebki kõik uus kõigepealt kohale. Selline muusika, millel veel ei olegi sellist institutsioon aliseeritud kohta meie programmis. Nii et on jutuks olnud, et siin folk ja proge-rock mingil ajal veel ei olnud. Klassikaraadio sellises struktureeritud programmis siis fantaasiasaatesse see jõudis ja just sellise programmi uuenemise seisukohast on ilmselt tasalaadne saade hädavajalik. Seepärast ma usun, et fantaasia jääb veel kauaks alles või tuleb midagi sarnast tasemele. Fantaasia puhul on väga meeldiv, vabastav on see, et seal toimub kogu aeg, et ta ei ole nagu ülemäära tähtis vaid ta on kuidagi natuke nagu muuseas, see vahel nagu võimaldab sattuda iseendas või kuidagi selles eluvoos nagu, nagu kirkamate asjade peale, kui mingi väga tähtsustatud või väga esile tõstetud mingi selline asjatoimetus Tänane episood sarjast 20 lugu klassikaraadiost oli pühendatud saatele fantaasia fantaasiast rääkisid Liina Vainumetsa, Tiia Teder, Jaak Johanson. Jüri Reinvere ja Tõnis Leemets. Saate pani kokku Ivo Heinloo, helimontaaži tegi Helle Paas.