Tere stuudios on Tiia Teder. Tänase saate teema on nüüd muusika uue muusikasaatesari koos oma ajalooga eellooga jaa, tegelikkusega. Nüüdismuusika raadios see on eriline ülesanne, see ei ole mahe taust igapäevaelu ilmestamiseks, aja viitmiseks. See tahab ikkagi kuulamist, kõrvad kikkis ja see on pakkumine huvilisele ja uudishimulikele kuulajale. Raadioprogrammides on nüüdismuusika alati hilisel õhtul, mil kuulajal on võimalik keskenduda. Ja samas on nüüdismuusika väga oluline ja tähtis ja nii-öelda avalik-õiguslik pakkumine, mida teised raadiot ei vahenda. Ikka ainult rahvusraadio kultuuriprogramm. Vastuvõtlikkuse uue muusika suhtes on kuulajatel väga erinev ja ka klassikaraadiokuulajatele ei ole see üheselt mõistetav ja arusaadav, et uus muusika teistsugune kõlavorm eksperiment oleks nendele huvitav. Ühest klassikaraadio kuulajate uuringust umbes seitse aastat tagasi selgus nii mõndagi huvitavat. Me palusime kuulajatele hinnata helinäiteid ja küsisime, millist muusikat tahetakse raadiost kuulata. Joonistusid välja kuulajate grupid ja tollane sotsioloog Raivo Suni sorteeris. Neid tulemusi tõi esile neli grupp b kuulajaid. Sorteerides neid siis nende harjumuste järgi nende muusikamaitse jaga aktiivsuse järgi. Ja ta iseloomustas, mida ja kuidas nad vastu võtavad. Selgus, et klassikalise muusika austajad ei salli nüüdismuusikat. Ooperisõbrad ei armasta nüüdismuusikat kohe üldse mitte. Ja neile ei meeldi isegi vanamuusika aga džässipublik ja uue muusika publik üsnagi katus. Mõnda aega oli meil käibel selline tore fraas muusikat klassikaraadio tavalisele kuulajale ja ebatavalisele kuulajale. See ei ole küll ideaalne sõnavalik, aga kindlasti on tegemist kuulajatega, kes tahtsid erilist kõla, otsisid uusi kogemusi ja olid nõus natukene seiklema. 1900 üheksakümnendad, mil meie eetrisse tuli nüüd muusikasari oli üldse üks väga suur uudiste ja avanemiste aeg. Toimusid esimesed nüüd festivalid, kus sai ka meie saatesari oma nime. Tallinnasse tuli esinema kirev seltskond huvitava muusika autoreid, ansambleid, artiste, nüüd ansambel andis põnevaid kontserte ja müürilehtedele ilmusid, et uue põlvkonna heliloojate nimed. Tõnu Kõrvits, Helena Tulve, Jüri Reinvere, Märt-Matis Lill kui nimetada väike, valiksin ja iseloomulik, et need heliloojad olid enamasti õppinud välismaal ja nende looming tõi eesti muusikasse uue, erilise kõla. Ja siis algas ka saatesari. Nüüd veidi enne seda, kui algas klassikaraadio Stuudios on saatesarja nüüd üks püsiautoreid, kellel ilmselt on neid saateid ka kõige rohkem nimekirjas. Tiit, kus need Tartu maakonnast. Kas sa mäletad, et sa tegid esimese saate, mis läks nüüd sarja nime all? Lihtsalt saab, mina mäletan jah, et mina tegin esimese saate huvitaval kombel teised seda ei pruugi vist mäletada, mulle tundub. Aga Mul jäi ka dokumentaalne tõestus kaasa võtmata, sest ma tean, et mul on selle esimese sissejuhatava saate pleilist käsitsi kirjutatud ja võib-olla koguni kahes eksemplaris Calebi kopeeri alles. Aga see pappkast, kus see säilib, on teiste pappkastide all ja kõik need pappkastis sellises nurgas, kuhu ma ei, ei suutnud järele sukelduda. Ma mäletan kahte esitajat, autorit, kelle muusikat sai seal mängib. Ja kui palju mu mäluga ei pinguta, rohkem ei tule meelde, kui ma tean, et selles sissejuhatavas saates missis katsus nagu nii-öelda mitte niivõrd kaardistada ja selle liivakasti piire maha märkida, milles edaspidi mäng hakkab käima, vaid pigem teha ikka seda nägu ja häält, et, et need pildid masti Award. Teine, keda ma mäletan, on, on kuulus ja mõnes mõttes kurikuulus afroameeriklane Anthony praktilist on, kes on kirjutanud meeletult suuri vorme ja improviseeritud igas asendis ja kõikvõimalike vabaduse piirides. Rohkem playlist ei mäleta. Aga seesugune jah, seesugune Teppess mulle saadeti lõunaosariikidesse, et selline sissejuhatav saade tuleb. Ma tegelikult ei mäleta ka päris täpselt aastati kuupäeva, millal seal võis olla. See pidi olema oktoober 1994. Aga enne nüüd sarja oli selline sari nagu kõrvaline muusika, mida tegid sina ja immo Mihkelson. Mis erinevused olid nüüd nendel kahel saatel ja mis see kõrvaline? Kõltsialik kõrvaline, kõrvaline muusika oli üks, üks eriti suurepärane liivakast. Mulle meeldis kangesti, et te olete ühest nurgast nagu mina üldse raadioeetrisse pääsesin, esimest korda mingi regulaarsusega saateid tegema sai hakata Simmo kõrval emalt õpitud. Ja see oli selles mõttes vahva liivakast, et et kuidagi Moskasime need piirid ka seal mängida endale just parasjagu nii avaraks, nagu nagu me suuresti ise soovisime ja milline huvi ja mis teema parasjagu just huvitas ja ette võetud. Kõrvalist muusikat sai meelde tuletatud ka Nendes meenutus saadetes, kui, kui sa räägitud ideaalmaailmadest. Ma arvan, et kõige suurem sugulane võib-olla koguni fantaasiasaatega. Aga nüüd muusika jaoks. Ma arvan, see mingi selline püüd, sellise, ma armastasin immo sõnastas kusagilt tegelikult ajalehe artiklist pärit, et püütakse olla mitte mitte välistavaid, pigem sisaldav ja hõlmab. Miks me siis jõudmata püüdsime? Me mängime saates katkendit ühest intervjuust Erkki-Sven Tüüriga, mille teie immoga tegite aastal 1996, kui oli välja tulnud Justisemi plaat, kristalli saatja, kas sa sellest Tahad midagi? Mäletan küll. Ma mäletan, et me katsusime jumalaga liginda igalt poolt, uurida tema vahekorda igasuguste muusikatega, mitte ainult nüüdiskompositsiooniga. Ma mäletan tegelikult kõige selgemat paari lauset pärast seda, kui jutt eetri tarvis oli ära salvestatud. Nii-öelda olime juba mikrofonist eemaldunud ja mikrofonid kinni istudes, Erkki-Sven Tüür. Et näed Arvo Pärdi nimega, me sind ei kiusanudki. Jah, see läks tõesti mööda. Kas nüüd minu muusika on tohutult elitaarne ja seda võib ju võistlus mitut moodi, seda võib mõista nii, et ta ei ole meelelahutuslik või et kas ta on siis nüüd väga intellektuaalne või kas ta nüüd kohutavalt, et selline strukturaalne mõni lugu ei ole kaugeltki mitte seda, ta on väga, lihtsalt tajutav väga-väga, lihtsalt kuulatav, lihtsalt lihtsalt vastuvõetav autoga, mis see siis tähendab, et siis tähendab, et ta on juba noh, osa nagu massikultuurist, vaat me läheme võime selle arvutusega täiesti rappa sõita, mina ei oska vastata sellele küsimusele. Et kui ma paluksin valida paar-kolm, kas on ka kuulajatele näiteks üldtuntud nime, mida sa võiksid nimetada, see on triviaalne muusika. Oleks äärmiselt kõik oleneb ka kohast ja ajast. Et mis on triviaalne, mis on elitaarne, näed siin, siin me nüüd oleme, ma ei saa kuidagi kuidagi ei saa seda öelnud, et jah, samas näiteks on Bach võib olla äärmiselt triviaalne, kui sellest on, on tehtud mingisugune jõle ja maitsetu töötlus. Ütle, palun, milline on juhuse roll sinu loomingus, inspiratsioon, muusa, puudutus ja kuidas juhus suhestub ette määratlusega sinu kavatses, aga siin on mingit erinevust, raske teha, et millal, millal, millal ma mõtlen välja mingisuguse mingisuguse idee või mingi kasvõi mingi meloodilise joonise, see lihtsalt ringi kõmpides või jalutades ma sagedasti sagedasti just just niimoodi jalutades ja, ja oma oma omaette üksinda niimoodi kilomeetrite kaupa seal no ja kõlab tõesti poeetiliselt Hiiumaal mererannas kõndides mõtlen, mõtlen välja selliseid kontseptuaalseid lahendus, tõsi. Ja, ja mitte ainult mitte ainult neid, vaid, vaid ka konkreetset muusikalist muusikalist materjali. See, see on üks, üks võimalus on, on, on selliseid leidusid saada lihtsalt mida, mida sa peas kuulad ja, ja kuidas, kuidas sa seda, seda arendad? Püüda seda niimoodi kinni, teine teine võimalus on jah ka ka seda olnud, et ma lihtsalt lihtsalt improviseerida ess klaverit mängides või sünti rohkem laekunud klaveri peal rohkem improviseerida. Satun järsku ootamatult mingisuguse mingisuguse leiu peale, millest vaatab, et ahaa, et see on ju, see on hea. Et sellega võiks midagi teha. Eetris oli katkend 1996. aasta saatest kos tiit Koznets ja immo. Mihkelson vestlesid Erkki-Sven Tüüriga kellel oli äsja ilmumas ESM-i esimene album kristalli saatja. Ja see saade oli tehtud ilmselt minidiski peale, mida oli ka natukene kuulda. Minidisk oli üks Hormaat, mida üheksakümnendatel aastatel kasutati ja mille peale oli üpris raske monteerida teksti selle tõttu tekstiga üpris vähe monteeriti. Ja vaid vähesed õppisid ära selle kasutamise. Aga see on kõrvaline kõrvalepõige. Kuid nüüd on mikrofoni juures immo Mihkelson ja tahtsime meenutada veel kord seda kõrvalise muusikasarja mida 90.-te aastate alguses tegite koos Tiit Kuznetsiga. Ja mida ma mäletan, toimetas Anne Erm, kelle vaade muusikale või alati väga lai ja kes pidas seda väga oluliseks. Ja minu teada seda väga toetas ka Aarne Vahuri, et see saade, see imelik saade oleks eetris. Aga nüüd küsimused, mis sa kõrvaline, muusika oli üldse ja kas selline asi on ka praegu olemas? Kõrvaline muusika oligi nagu nimi ütleb, kõrvaline, selle mõtles välja Tiit, kus need seksis kõrvapärane ja niisugune muusika, mis jääb kuhugi kõrvale. Tolles ajas 90.-te alguses oli täiesti teine situatsioon, kui praegu internetti veel ei olnud, heliplaadid liikusid väga kaootiliselt ja eriti vähe oli neid heliplaate, mis olid natukene imeliku muusikaga. Aga kuna meie Tiiduga fanaatiliselt neid püüdsime hankida, lindistasime, kuulasime isegi muide, välismaalt õnnestus neid lasta saata siia, kuna see raadiosaade oli käimas. Ning mõnes mõttes oli võib-olla kõrvaline muusikaga nüüd muusikasaate eellane. Kui näiteks toimus nüüd festival, siis kõrvalise muusikasaade kindlasti kajastas seda küll, esinejate jutud, küll muusikakatked. Ja ma mäletan, et üks kõige kentsakamaid juhtumeid oli see, kui tänaval tuli vastu üks vanem õppejõud TPI-st. Kes ütles, et kuule, tead, ma kuulsin. Raadiost sa rääkisid, noh küll on maailmas ikka imelikku muusikat olemas. Tähendab, inimene, kes oli muusikakauge, oli kogemata raadiost kuulnud, jäänud kuulama ja teda just kõige rohkem köitis see mõte, et ta sai teada midagi niisugust, mida ta varem ei teadnud, et on olemas nii palju servaalade kirjusust muusikalist. Tegelikult kui see kõrvalise muusika mõte tõsta tänapäeva praegusesse aega siis ma väga kahtlen selles, et oleks taoline saade samasugusel kujul samasuguse mõjuga olemas lihtsalt see muusikapilt. On palju teistsugune, et osa muusikast, mida me tol ajal mängisime, mis tõesti oli selline kõrvale jäetud ja, ja muu meistri muusikaga võrreldes eriline või teistmoodi osa sellest on sulandunud praegu täiesti veatult nii popmuusika, mainstream'i, nüüdismuusika, mainstream'i, džässi, mainstream'i, et see muusika meinstrimise, selle mõiste mõte on muutunud. Ja teisest küljest on informatsioon kättesaadavam. See omakorda on tekitanud selle segmenteerumise ja sellele järgnenud fragmenteerumiseni publikuga muusika enda seas. Et publik on leidnud oma Nissid, istuvad väikestes nyyvada kogukondades veebis, vahetavad teed ja informatsiooni, meil on kontakt või side omavahel olemas, mis tollel ajal oli peaaegu et võimatu. Ning ma ütleksin niimoodi, et see pilt tänu sellele fragmenteerumisele muusika üldine pilt, kui väga suurelt vaadata žanriliselt määratlemata muusikat siis see pilt ise on kuidagi valgunud nagu vesi mööda tasapinda laiali. Ja sellepärast on niimoodi, et et inimene, kes mingi teatud muusika vastu huvi tunneb, võib täiesti vabalt minna sinna servale istuda seal olla oma selle muusika seltsis väga küllusliku valikuga, mida tollel ajal paarkümmend aastat tagasi ei saanudki olla. Kuna seda, seda valikute kättesaadavust ei olnud sellisel moel lihtsalt olemas. Mõned aastad tagasi sa tegid nüüd muusika ühe alamsarja, mille nimi oli uus heli ja selle tegemiseks sukeldusid Eesti raadio arhiivi. Et uurida, kuidas uus muusika tuli raadiolainete kaudu kuulajateni. Ja kuidas Eesti Raadio oli üks muusikavahetuse koht just täpselt nagu sa praegu kirjeldasid, muud varianti tegelikult ei olnud, raadio oligi see, mis ühelt inimeselt teiseni viis, uued mõtted, uued helid, uue informatsiooni, need plaadid, mis olid hangitud teosed, mis olid tehtud. Et raadio oli mõned aastakümned, siis sinu saate järgi võiks öelda, kuuekümnendad seitsmekümnendad üks tõeline uue muusikakeskpunkt. Nonii, see ju tegelikult oligi see sari, mille nimi oli uus heli. Tegelikult see algas sellest, et ma olin lõpetanud saatesarja Arvo Pärdist ja pärast seda ma tunnetasin väga teravalt, kui vähe ma tegelikult ikkagi sellest keskkonnast tean, milles tema oma muusikaga tegutses siin Eestis alates 50.-te lõpust, kuuekümnendad seitsmekümnendad ja ma sain seda Pärdi sarja tehes aimu, et midagi erilist toimu sellel ajal. Ja ma läksin raadio arhiivi teada saama, mis see täpselt oli millised olid selle värvid, detailid ja nüansid ja sellesse uus helisari, sündiski olemasolev materjal, raadioeetrist, saated, lõigud, mis dokumenteerisid, seda, mismoodi tuli seal väga suur. Et heli ja struktuuri murrang eesti nüüdismuusikasse uude muusikasse, mida inimesed tegid, kuidas noorte põlvkond tuli kuidas tohutu vaimustus selles ja uudsuse vastu saatis mitte ainult neid muusika tegijaid, vaid ka kuulaja saate tegijaid. Ja tegelikult, et mind väga üllatas see, kui suur tegelikult see emotsioon oli, milline vaimustus oli ja ma sain Eesti, no ütleme, tolleaegsest nüüdismuusikast, aga tegelikult eesti muusikast täiesti teistsuguse pildi, see elevus, see emotsioon, see õhin, see oli palju suurem, kui tegelikult arvata oskasin. Ning sellega seoses tekkis mul ka veel niisugune mõte, et erinevalt televisioonist, mis on oma aega kajastanud selliste väikeste uudistega täpikestena on raadio suutnud dokumenteerida möödunud aegu palju paremini, palju täpsemalt palju emotsionaalsemalt ja raadioarhiivimaterjalide põhjal on võimalik mingisugusest ajast pilt moodustada ikkagi palju täpsemalt sellest, mida inimesed mõtlesid, arvasid, tegid, kui näiteks televisiooni arhiivi põhjal natukene tuhnisin Pärdi saadet tehes ka televisiooni arhiiv. Milliseid materjale võiks nagu seal olla tolle aja kohta nende sündmuste ja tegude kohta ja see oli küllaltki kasid muide. Pilte ja igal juhul kätte ei saa. Nii et eesti muusika, nüüdne kaasaeg tänapäev aastat 50 60 tagasi. See oli see, mida ma selle sarjaga otsisin. Ja, ja see oli tõesti väga suur õhin, mille ma leidsin ja mida püüdsin ka raadioeetrisse edasi anda. See nüüd hetk, aga minevikust ja sellega seoses mul ikkagi on väga meeldinud Eevalt saagi üks tore ütelus, et me oskame tulevikku vaadata. Nii kaugele, kui me läheme ajas tagasi minevikku. Et kui me minevikku oma ajalugu ei tunne, siis me ei tea ka, mis meid ees ootab. Saatesarjast uus heli on meil kuulatajaks katkenud, mille sa valisid? Ütle midagi sisse. Eks see lõik on pärit tegelikult 50.-te lõpust. See oli see hetk, kus Heino Eller oli saanud Eduard Tubina käest paar raamatut ja Hellar andis oma õpilastele need raamatud vaadata, uurida siis räätsi impere Pärt. Ja selles saatelõigus on kuulda, mis sellest välja Lubage siia veel üks lõigukene, Valdo Pandi 1959. aasta intervjuust Heino Eller, ega see, mis need tuleb, tundubki tellimus lause. Eller loeb osa tekstist paberilt maha ja pisut koperdades saab ta hakkama ka sellega, et sarjad moodsa lääne Matgenist muusikas. Aga mine tea, võib-olla ta tõesti mõtles nii. Minu arvates igasuguseid lahutuslikkuse efektiga tega ehk et nii nagu see ergi läänes käib enam kedagi üllatada ei suuda. Aga just umbes sama aja paiku sai Eller Rootsist kirja- ja paki. Seal pakis oli kaks tõdega fooni. Õpikut. Talle kirjutas Eduard Tubin. Keegi tudengitest tegi võõrkeelsetest raamatutest kärmelt fotokoopiad ja need ringlised ringi. Hans Hindpere tunnistas hiljutises intervjuus, et edasi küll ei köitnud. Umbes sama juttu rääkis ka muidu juba modernisti kirjas Jaan Rääts, kes oli Pärdile hea semu. Me mõlemad uurisime muidugi neid raamatuid, käsi. Tema võttis seda rohkem tõsiselt kui mina, mina püüdsin ka midagi kirjutada, kohe leidsime, et seal läks nõme tegevus. Eller näitas raamatuid ka Arvo Pärdile. Too haaras neist õhinaga. Ei lugenud võõras keele ka midagi. Ei olnud raske, see oli niisugune natuke nagu need su tukud praegu, niisugune väike kõdi oli sellel asjal juures ja ta sobis hästi just sellele meeleolule, mis sellel ajal nagu valitses niisugune võrdlemisi Ja igatahes see muusika, mida me kuulsime, see ahvatles küll ja nendest raamatust sai nagu mingisugust elementaarset tuge. Kõrva järgi ei saa niisugust muusikat kirjutada nagunii. See arv peab seal funktsioneerima ja kuivõrd lihtne see tegelikult on? Seda need raamatud näitasid. See oli nagu see esialgne mulje tegelikult. Selle tulika foonilise muusika tagateooria taga on ka hing. Millest need raamatut muidugi midagi ei räägi. Muusikas sündis midagi erilist, samasugune järsk murdeline teos nagu oli seda olnud Tambergi Concerto krosso 1957.. Kuid Pärdi neuroloogi vastuvõtt oli, võrdles Dambergiga nagu öö ja päev eesti noor muusika hargnes mitmes suunas. Ja kõik need suunad olid omal moel kaasaegsed. Siia tuleb kolm punkti, et jätkata järgmises saates. Nüüd muusikasari on toonud kuulajateni väga eriilmelisi tahke uuest muusikast. Siin on olnud intervjuud Tallinna külastanud suurte heliloojatega ja samas noorte heliloojate esimesed intervjuud. On olnud portreesaated. Nähtus ei ava vaid saateid eksootilist ja haruldasi, kõlasid tutvustavaid saateid. Establishment D ja vägagi kauget ja erilist muusikat. Aga üks asi, mis on alati püsinud, on eetriaeg uuele muusikale. See on klassikaraadios olnud teisipäeval kell 21 ja laupäeval kell 16. Teisipäeval kell 21, laupäeval kell 16. Üks oluline ja aastaid kestnud hargnevus oli saatesari Rostrumm. See on rahvusvahelise heliloomingu konkursi muusikat tutvustav saade. Rostrumi sari algas sellises diskussiooni vormis juba 1999. aastal ja esimene stuudiokülaline, kes arutas teoseid eetris, oli Lepo Sumera. Tema viies sümfoonia tollel aastal võistles ja ta tahtis kuulata aga neid teisi teoseid, mis osa võtsid Rostrumist ja oligi hea mõte teha seda siis otse-eetris kuulajatega koos. Niimoodi on see sellest ajast peale olnud, et Eesti heliloojad analüüsivad ametivendade teoseid ja arutavad, toovad esile tahk üldistavad. Ja kuigi nüüdismuusika on tõsine asi ja nalja pole selles kuigi paljukest vähemalt mitte nii palju, kui võiks olla tahaks tänase näite tuua just sellest nõu komments rubriigist kus saatekülalised on naeru kätte peaaegu haigeks jäänud. See on selline näide Rostroomi otsesaatest, et alati, kui ma seda meenutan juba ainuüksi sellest mõttest tuleb nagu naer peale ja lõpeku, siis tänane klassikaraadiolugude saade sellise naljaka juhtumiga. Peategelane on selles juhtumis üks austraalia helilooja teos, mille nimi oli Ankvaiad, Kreiv rahutu haud ja stuudios jutujärge hästi üleval hoidev kriitik Igor Karsnek. Heliloojal jälle eufooriat ja teose pealkiri oli anko jätkaiv rahutu haud ja seal vioolakontsert mängisid Patreisse palee biennaal sümfonietta ja dirigeeris Chamsmat miljon. Mitte, see kuulus helilooja aitaks tema nime kaimusid. Ja see teos oli siis esitatud Austraalia raadio IPC poolt tänavusele rahvusvahelisele heliloojate Rostrumile. Millised muljed meie stuudio külalistel? No ma ei saaks öelda, et see oli selline toonust tõstev teos kuulamiseks. Et, et pigem pigem siis nagu minu arvates nagu vastupidi see on selline pealkiri, see rahutu hauda. Ma tahan küllalt selline provokatiivne ja, ja mis siis ütleb, et see pealkiri sattus sinna peaaegu juhuslikult, aga kuhu ta nagu ikka ootab mingit sellist. Õlitamist Syriteerimist midagi traagilist või grotesksed, et või noh, mida iganes ja, ja mida iganes, siin ta ka minu jaoks lihtsalt ei olnud. Sest selle muusika sõi vioolakontsert, esimene faas oli minu jaoks oli täiesti rahulik haud. Tõepoolest. Mõtlesin no pärast läks muidugi ekspressiivne Aas istuli rahutu haud, aga siis ma sain aru, et ma olen täiesti valel teel, nii et ma pean lihtsalt pealkiri ära unustama ja ja kuulama rohkem muusikat ja siis ma tabasin äravate tegelikud, nii selles esimeses kui teises faasis lihtsalt muusika tammud paigal rahulikult tähendab. Lähen naerma, eks ole, aga jutt on rahutust hauast. Pat esimene faas, kus kus ma tajusin, et ma hakkan tõepoolest kuulama ja ja, ja siin ka meie kuulajate seltskonna pilgud nagu elamisest, soli, vioola, soola kadents tähendab sinuni seda. Nii jätkame, et tähendab, et pikk soolo kadents Tänase saate tegi Tiia Teder homme jälle uued lood klassikaraadiost.