Tere päevast, head kuulajad. Tänane saade sarjast 20 lugu klassikaraadiost keskendub džässmuusikale. Jazzil on klassikaraadioprogrammis olnud alati oluline koht. Praegusel momendil on klassikaraadiosaadete seast Tšassile pühendatud kella kuue džäss ning laupäeviti kell kaheksa eetris olev džässikontsert. Kuid loomulikult on klassikaraadio üks olulisemaid tegevusi olnud kontserdiülekannete vahendamine ja alates klassikaraadio alguspäevadest on tehtud ülekandeid ka jazzkaare festivalilt. Neid ülekandeid on vahendanud immo Mihkelson ja Tiit, kus need, kes nüüd järgnevalt meenutavad. Mõningaid värvikaid seiku Jazzkaareülekannete pikast ajaloost, klassikaraadios. Ma teen lühikese sissejuhatuse, sest et pärast võtab kohe IMO jutujärje üle, kuna mina esimestel jazzkaatril käisin kui väikse taskurahaga, ent suure muusikahuviga fänn Tartust ja mina esimestel aastatel Teil kohe raadioülekannete tegemist ei puutunud sugugi. Mul oleks täitsa huvitav kuulata. Simo mäletab esiteks, millal tema jaoks raadioülekandeid jätskaar tegema ja võib-olla mäletab immusigi seda, mida mina hakkasin Jaskaldagandeid, kas temaga tegema, sest mina ei ole kindel, kas ma tegin oma suur mikrofonis lahti 93. või neljandal aastal, tõesti mäleta? No kindel on see, et jätskaar on vanem kui klassikaraadio. Et kui Edgar sai eelmisel aastal 25, klassikaraadio see aasta 20. Aga raadio tegi jätkaralt ülekandeid päris algusest peale, mina ei olnud nendega seotud päris algusest peale ja ma püüdsin mälus natuke sobrada, mõtlesin, et millal siis tegin mina esimese ülekande, millal me tegime Tiiduga koos ülekande. Ja millal me üldse Tiiduga koos eetris olime ja miks me koos pidime jätkari ülekanded tegema. Ma arvan, et see kõik algas saatest kõrvaline muusika. Aastal 92 algas see siis, kui ma sinuga koos midagi tegema vist isegi usun, et see võis pisut võib-olla varem alata. Kas mitte võib-olla 91, no igal juhul ta mitu aastat kestis ja Tiiduga me seda vaheldumisi ja mõnikord ka koos tegime ja vaat need koostegemised, kui me Tallinna stuudios sattusime selle stuudiolaua taha niimoodi, et nagu mõlemad saime rääkida, siis tegelikult tundus, et see päris hästi klappis. Jäi nagu niisugune mulje, jah, ühel hetkel. Ja tõenäoliselt oletan, et jälle see on ei põhine faktidel. Tõenäoliselt sellepärast, et see klapis eetris oli see Costa võib-olla äkki sellepärast küsiti neid kahekesi tegema, nad jätskaar, ülekanded igal juhul mäletan ühte korda, kui me Tiiduga kahekesi tegime. King Singer seal esimest korda, see oli kevad 94 oli esimest korda tallinnasime tiiruga kahekesi tegema nendega intervjuu Estonia kontserdisaalis pärast nende kontserdihäälse proovi lõppu. Ja see oli üsna lustakas, sellepärast et lõpuks bänd kogegi ainult naeris ja naeris ja rääkis prantslastest ja kõike anekdoote, nalju, mida nad teadsid ja mäletasid. Igal juhul see oli meeleolukas. Tuli kenasti välja. Jah, see vist oli, kus pärast sellist intervjuude tegemist läksid, sina kirjutasid intervjuu ühele ajalehele, mina läksin, kirjutasin intervjuu teisele ajalehele. Oli 100 90.-te esimene pool esimese poole lõpp. Ja mulle tundub, et 94 me vist ei teinud ülekannet küll, aga tõenäoliselt see võis juhtuda 95. Ehk siis klassikaraadio esimene aasta, kui me Tiiduga olime koos mikrofonidega, tegime jätskaar ülekannet ja sealt see algas. Ma arvan, võimalik ta alguses oli muidugi see tehnoloogia on vahepeal arenenud, suurem osa sellest ajast me oleme teinud selliseid välkintervjuusid esinejatega jätkaral puhul kuulaja võib-olla teha seda ka paljud esinejad sööstavad nagu raketiga läbisõidul annavad kontserdi ja võib-olla nägu paar tundi enne kontserdi algust jõuavad Tallinnasse ja kohe pärast kontserdi lõppu põrutavad siit edasi, pigem on see reegel. Ollakse mitut, selliseid juhtumeid on piisavalt palju olnud ja me püüdsime igal korral ka hääle näite saada kätte eetrisse. Alguses oli see jube raske ja ma arvan, et seda ei toimunud siis kui oli kassetiaeg kasseti pealt me mänginud küll jah, sest sinod tehnikainimesena sul oli ikka mingisugune varustus, juba 97 oli esimene kord, kui minidisk oli selline aparaat, millega sai kergelt monteerida ja sai kiiresti toimetada selle noka vaheldavatega intervjuu eetrisse. 97 oligi see aasta, kui ühe näpuliigutusega kustutasid ära Mari boini intervjuu, enne kui sa said raadioeetris täpselt nii monteerimise käigus, jah. Enamasti me saime selle mulli ja jutu kätte esindajatelt, küll oli ka neid juhuseid, kus vastaja oli tõre ühel või teisel põhjusel hambennink, näiteks Me ei suutnud salvestada tema lühikest tutvustust. Saime selgeks, et improvisaator on rääkinud, aga meie rumalad saavutasime, palusime tal korrata. Improvisaator ei meeldinud mõte iseenda kordamine, siis ta tutvustas ennast. Järgmisel hetkel soostus ütlema siiski paar mikrofoni ütles, et tema nimi Shinkruupa hoopis halvasti läks teritaliga, mind saadeti üksinda sinna Krüptoni juures andsid mulle kaasa natukene moodsama riistad, ma oskasin seda sisse ja välja lülitada ja puha. Aga ei tahtnud lihtsalt juttu rääkida, eks väga imeliku anekdoodi, selle asemel, et rääkida oma muusikast ja millestki millestki asjasse puutuv ost. Kuna Tuutselt hiljem Ants rääkis päeval, siis ei ole võimalik ära monteerida see ja lasta eetrisse nii, et sai ka tõlkida. See oli see tore intervjuu, kus ta mingi küsimuse peale ütles loomaaeda. Mängis siis natukene Ellingtoni suvilli njaajah ja tehnika puhul ma mäletan, üks valus õppetund oli see, et kui me saame aru, et meil on liiga vähe aparatuuri stuudiost see võis olla aasta 96, mäletan, see oli muide üks New Orleansi laulja kiul Crawford või midagi taolist oli tema nimi. Igal juhul temaga oli niisugune paha lugu juhtunud, nagu annerm rääkisid, et ta oli haigestunud, kõri oli kuidagi üles paistetanud ja mänedžer oli seda jäätisega ravinud, mõelnud, et see äkki külm asi võtab alla ja siis oli tellis kiirabi, teda ravinud ja siis oli Vormsi Enn nõidunud teda. Aga meie teadnud seda kõike ja keegi. Pall kallineb, jah. Kontsert just nagu publik oli kohal, ootas laval kõik koolivalmis, et kohe-kohe algab mobiiltelefone, ei olnud sel ajal veel lava, oli tühi ja labajalapõhjaks tükiks tükiks ja ei teadnud, millal algav kontsert, millal muusikud tulevad lavale. Ja meil ei olnud kahjuks ka selle mängija võimaluse, oli see aasta, ei olnud võimalust muusikat mängida, mis järgmine aasta kohe nagu parandati kibeda õppetunni järel. Aga tollel aastal teha mitte midagi, nii et oli hull situatsioon ei teadnud, kaua viivitus kestab ja millegi muu kui oma jutuga polnud ka võimalik seda eetrit täita ja, ja seda sõnajärg ei saanud ka sellepärast majja anda, kuidagi midagi muud lasta teha. Ja seal me siis rääkisime ja ma kardan, et meie palju alla tunni, natukene natuke alla tunni ja ma arvan, et ikka sigu tugevamad jäid ellu ja eetri kõrvale, aga ilmselt kodusid oli kuulajaskonnas võib olla küll. Pärast vaat tiik mäletas seda, mina ei mäletanud pärast kontserti, see oli seal Sakala keskuses ju palju nurgakesi ja muusikutel oli ka eraldi nurgakene ja siis laulja seal, kes oli imekombel paranenud, laulsime kontserdi vapralt ära. Mitte küll väga pikalt, aga ikkagi laulis, ta oli seal ja siis me käisime tema juures tiitama parama inglise keelega, rääkis, et vot niisugune lugu juhtus ja me siin raadios olime hädas ja nii edasi. Kas tõesti umbes niimoodi, et kas tõesti 45 minutit? Ma jään hiljaks, no no ei või olla või asi oli selles, et see jätkar algusaeg, see masinavärk ei töötanud nii nagu kellavärk ja seal oli ka ilmselt oli õli hammasrataste vahel isegi vähevõitu, kogemusi ei olnud piisavalt. Igal juhul need kontserdid alatasa kippusid hilinema. Muidugi teisest otsast oli see vahva värk, et kui olid need nii-öelda peaesinejate pealava hilised kontserdid, siis seal ei võinud iial teada, kes kui hoogu läheb ja kui pikalt see kontsert kestab. Et noh, tihti kivist hammustati natukene aega juurde, sest et meile oli, oli niivõrd tore, oli lahe atmosfäär ja rahvas tantsis vahepeal Sakala suures saalis pingiridade vahel, kes mahtus ja meil nii-öelda teinekord, kui oli selline olukord, siis võeti lihtsalt nagu eetriaega juurde ka mina mõned tegelikult noh, meie ülesanne seal oli ju atmosfääri edastada kuidagi tuju üleval hoida, mingisugust, ma tea, eelhäälestust luua ja lõpp järelhäälestust ja nii edasi ja tegelikult oli see väga tore, kui Sakala keskus mäletan, näiteks kui oli võimalik Valter Ojakääru käest kes tulid väikese saali uksest välja, kuidagi silmad olid väga sellised säravad ja ta oli tulnud Soome avangard akordionist Kimmo põhjase kontserdilt ja oli võimalik talle mikrofon kohe nina alla panna ja see ysna kähku siis toimetada raadio foonikasse, kus kahe kontserdi vahepeal seal oli tihtipeale niimoodi, et festivalini festival, üks kontsert algab, teine lõpeb võib-olla seda vahepealset kontserti väikeses saalis üle ei kanta ja meil oli eetriaeg ja me tegime seal intervjuusid, töötlesime inimesi ja kõik, see oli omamoodi päris Doravad, see meeleolu. Tegelikult tagantjärele mõeldes võib-olla tundubki, nagu rohi märjem ja vesi rohelisem, aga see oli üsna kompaktne Sakala keskus ülekannete tegemiseks ka siis, kui oli see olukord, et tegelikult tehti ülekandeid mõlemast saalist vaheldumisi koolid, ülekanded, tollel ajal tuletame meelde, tegelikult nad läksid mitmesse kanalisse siis kui oli klassikaraadio sündinud, siis tegelikult osad asjad läksid paralleelselt neutrisse, kui klassikaraadiosse ja raadio neli tegi omale kandeid kusagilt kõrvalruumist veel sai toodud täpselt nagu ütleb nii, esinejad käisid tihtipeale värskelt pärast, ma mäletan täpselt seda, kui Tanel Ruben ja jaksu mehed mängisid esimest korda Mustoneni Ortusega koos mis oli Ruuben üsna värskelt ja juheta pärast kontserti ja ütles kuldsed sõnad, mis läksid tõeks. Et praegu me mängisime neid asju kaasa Mustoneniga, mida tema tahtis. Ükskord hakkab veel meie pilli järgi tantsima. Mustoneni proovimine oli meil enne kontserti. Siis ja siis Tanel Rubeni selgitasid kohe vahetult pärast Tulevad kunagi kohanud ka mõnda inimest, kes raadio taga seal teisel pool selle välja kannatas, kuulas huviga, mina ei ole, tähendab, ma olen kohanud inimesi, kes on kuulanud eskar ülikondade raadiost küll ja olen kohanud rohkem kui ühte-kahte. Aga ma ei mäleta, lööd, et ma oleks kohanud kedagi, kui me pidime selle jutumaratoni tegema selle kõige suurema rekord hilinemise kontserdi eel. Selliseid inimesi ma ei ole kohanud, võib-olla nad ei tahtnudki midagi öelda. Õhtusid, aga muidugi seal ülekandeid kuulanud, on meil seal Lõuna-Eesti pool küloneid. Kas te olete ka helibussis teinud ülekandeid, mitte alati kontserdisaalist? Mina katsusin meenutada molekulid vähemalt kolm juhust tulid meelde, mulle meenub väikebuss, millega tehti bussist ülekannet suhteliselt värskelt valminud Nokia kontserdimaja kõrvalt sest saalis mind millegipärast kohta ei olnud. Ja loomulikult me oleme teinud kas sellest suurest bussist, vist kunagi mälestusväärsel 2007. aastal kevadel ja sina olid seal kontserdi sisse juhatanud, mind kärutati Vene kultuurikeskuses pärast seda, kui ma eelmise kontserdi nii-öelda välja juhatasin, sinna järele. Pärast oli meil nii mõnelgi sügaval öösel tükk maad tegemist, et sealt koju saada. Taksod keeldusid läbi kesklinna sõitmas tükk aega. Kuna need kontserdikohad on väga erinevad olnud, siis tegelikult mälus, sobrades need on ikkagi kümneid erinevaid situatsioone olnud, kus need ülekaaned on tehtud isegi samas ruumis erinevates kohtades ja isegi otse saalis mõnikord on olnud kogemus on sinul rohkem, sest mina Lõuna-Eestist, kuna on jalad lühikesed, kuna lumi sügamis kevadel olnud, jõudsin nii mõnigi kord pärast seda, kui festivalil natuke aega tagasi valanud. Ja sina oled juba mõne ülekande ära teinud, nii et sa võid olla vabalt istunud üksinda, ma ei tea, näiteks Nigulistes olen Nigulistes olnud ja ma mässiga kuri Charles loitsima, vot vot vot mängis ja laulis oma saksofoni ka. Tookord oli niimoodi, et andis lühikese jutujuppi, see lõppes 10 minutit enne kontserdi algust ja ta pani oma suu kinni ja siis ma jooksin kiiresti bussi, seal püüdsin kiiresti natuke midagi aru saada. IRL eetrisse, tema häält ja paar ilusat mõtet sai mängida ene katsetega. Jah, need olnud veel Viru hotelli, ma ei tea, mis korruse suhteliselt suur saal nimetatakse, seda ehki, ta tundus madalal aega ja mitte nii väga kränd, nagu nimi on. Ja siis on lihtsalt neid vaiksemaid kohti võib-olla veel olnud. Olles ära kolinud siis Sakala keskusest, siis järgmine suurem toetuspunkt ilmselt oligi Vene kultuurikeskus, nii nagu seda maja praegu juba aastaid nimetatakse. Seal on ka mitu saali, mäletatavasti on kantud nii suurest saalist kui väiksemast kuigi tolles majas on oma nii-öelda tehniline park päris tubli oma meeskond, kellega me aastaid kenasti läbi saime kohapeal. Me oleme oma puldiga istunud mitte ainult seal ilusa klaasi taga, vaid ka seal kusagil üleval enam-vähem Tubidega koos on ka paar lega need sealt tehtud, et leida puhas lapike, kuhu oma tagument maha toetada ja sealt mikrofoni rääkida, neid ei olnud palju kordi kangi paari kord raudselt, et ma ei mäleta, miks see nii olid, kas tõesti televisioon segas meid sedavõrd? Igal juhul meie pidime sinna katusele kolima paar korda. Igalühel vaheldusrikas, mitmekesine tegijate poolelt põnevust tekitab niimoodi väikeste pintslikestega mõlemal pool sõna. Sest järgmine etapp siis oligi nad kas kolm aastat või kui me olime suures eredas telgis enam-vähem peaaegu mere kaldalt maja küll admirali teedi basseinid nõlva peal telgis ei ole isegi niimoodi, et me esimest korda tegime püstijalu seal nende Pukaks. Väga hea oli, huvitav, kui kontsert läbi sai, meil eetriaeg kestis ja meil oli kokku lepitud, esinejad tulid ja läksid sellised lühikesed intervjuud ja publiku eest ja inimesed, kes kuulanud, olid seda kontserdisaalis ja ümberringi mõni tuli niimoodi, patsutas, rääkisid tere, kuule, pole tükk aega näinud ja nii edasi. Siis püüad nagu vehkida, endal klappidega mikrofon peas. Isegi Anne Erm kord püüdis niimoodi ülekannet segada, ma mäletan. Millalgi tekkis nagu väike traditsioon ja ta hakkas juba sellega arvestama. Viimase põhilise kontserdipäeva õhtul peale viimast ülekannet ta ikka tuleb, räägib ka Meie, katsume teada saada, kuidas siis festival läks? Tulija kõneles hea meelega. On tore, et festivali peakorraldaja selle kanaliga nii kenasti arvestab viima, tuletas meelde, et noh, eriti Sakala aastat 100 üheksakümnendatel ja kuidas kontserdid võisid hilineda nii ja naa. See kõik ei meenutanud sugugi neid. Mõõtekuidasmoodi võisid kontserdil ininda ühel teisel festivalil nimega rock Summer kunagi. Aga eskord juhtus seda ja toda alguses, aga hiljem nüüd võib öelda küll, et need asjad on nagu väga kenasti paika läinud, sest kui raadiovajadustega arvestatakse enne ülekande algust, kas teil on vaja kaks, kolm või viis minutit? Täpselt nii kõiki oma eetrisse juhatused oleme saanud tehtud juba hulk aastaid ja lava peal on kõik toiminud täpselt nii, nagu lubatud on. Et selles mõttes korraldikustutvusliku poole pealt ka muuhulgas seesama festival, mida, mis kaasnevad olema ikka kasvanud ja täiendanud ja küpsenud kõvasti. No igal juhul, miks need Edgari ülekanded nii tähtsad on? Suur osa jazzmuusika kajastusest klassikaraadios on ikkagi toimunud nede jätkare kajastuste ja selle kaudu et läbi aastate, vaata, kui see kõik kokku lüüa, siis jätskaarel ülekanded on väga suur osa sellest jätsu pildi edastamise eest Eesti vabariigi rahvale. Sotsiaalraadioeetris on toimunud küll välismaiste, küll kodumaist k. Palusin klassikaraadio džässkontsertide ülekandeid meenutada ka klassikaraadio kauaaegsel helirežissööril Tanel Klesmendile. Mida ma mäletan, nagu varasematest aegadest, mis oli väga positiivne üllatus, oli see, et kuivõrd professionaalselt käitub laval üks džässkollektiive, kui me räägime proovidesse Sauntšekist, et vot kell kolm hakkab soundtrack siis kell kolm, reeglina on kõik muusikud laval. Tehakse täpselt seda, mida helirežissöör palub teha, kas mängib klaver, mängib trummar üksipäini, lööb oma trumme ühekaupa, teised samal ajal häälestaja harjuta, peetakse kolleegidest lugu ja, ja kõike selle nimel, et lõpp-produkt oleks võimalikult hea nagu koostöös helirežissööri ansambli ja kõikide vahel, et kuidas osatakse ümber käia mikrofonidega, kuidas nad teavad, missugune mikrofon, kuhu tuleb kaugemalt laulda, kuhu tuleb lähemalt laulda. Et see, selline lavapealne professionaalsus oli minu jaoks tol hetkel selline väga, väga meeldiv üllatus, et see on asi, mida eesti muusikutel tõenäoliselt väga paljudel on veel õppida. Aga kui rääkida muudest üllatustest, siis ega jah, sellisel rahvusvahelisel suurel festivalil üllatusteta ei pääse kunagi, et kõige levinum üllatus on see, et vastavalt ansambli poolt saadetud dokumentatsioonile seal lavaplaadi draivereid ehitataksegi kaabel ilusti kenasti valmis, sellepärast et on vaja, et selleks hetkeks, kui bänd kohale jõuab, Klavan valmis, kõik lõpetatud, et nemad saavad, hakkavad oma tööd tegema ja siis tulevad kohale, teevad suured silmad, et oi, aga et miks see klaver siin laval on. Aga et kust te selle kontrabassivõimendit, miks teist selles täita? Paber siin allkirjadega Raiderite? Oi ei, see on mingi viis aastat vana raide roomlased ammu juba ära või tegelikult meil klaverit üldse oleme, kasutame süntesaatorid, trummikomplekt nüüd hoopis teisel pool lava ja kontrabassi asemel kasutame basskitarri, sisuliselt kõik võtab maa hakata otsast peale ehitama, aga noh, kuna me oleme heas usus selle nagu ette valmistanud ja meil on paber ka tõestamaks, et me ei ole seda ise välja mõeldud siis nad üldiselt nagu suhtuvad mõistvalt, sellesse hakkavad üksmeelselt mingid Ida-Euroopa agenti kiruma, kes siiamaani saadab mingeid varutreilereid laiali paksu segadust igal pool, et et see on selline asi, millega peab alati arvestama. Selliseid väikest laadi segadusi ette tuleb, aga noh, nendest on ühisel jõul ja laat üle saadud, et suuri probleeme nagu nagu ei mäletagi. Et selles mõttes Jazzkaareülekanded ei erine nagu teiste kontsertide ülekannetest oluliselt Jätskaar oma olemuselt erineb mõnikord tavaülekandes selle poolest, et sul võib olla kaks väga erinevat kontserti üksteise järgi mingi tunniajase vahega või niiviisi et sa ei saa keskenduda terve päeva ainult ühe mingisuguse ülekande tegemisele, vaid sa pead keskenduma kahele asjale korraga, olema valmis väga kiiresti ümber lülituma, seda teist kontserti nagu üle kandma, aga noh, tänapäevasel digiajastul see ei ole ka väga, väga keeruline on lihtsalt, et see on nagu, mis eristab teda tavalisest sümfooniaorkestriülekandest. Aga noh, kui nüüd rääkida veel jätkare ülekannet erinevusest, siis võib-olla tasub seda märkida, et kui me kõik teame, eks, et sümfooniaorkestrile sümfooniaorkestrikoor on on reeglina sellile, siis džäss on ikkagi niivõrd laialivalguv mõiste, kui tahta ennast vähegi kindlalt ja mugavalt seal puldis tunda, siis. Kristjan mujalt otsida, vaadata, millist muusikat üks või teine kollektiiv viljeleb, et millised on nende kõla eelistused, kuidas nad nagu ise tahaksid väljapoole kõlada ja siis püüda seda mitte matkida, aga nagu võimalikult ligilähedaselt seda siis realiseerida. Klassikaraadios on läbi aastate olnud mitmesuguseid Tšassile pühendatud saatesarju. Üks populaarsemaid ja esimesi oli pühapäeva jäts, mis igal pühapäeva õhtul rõõmustas kuulajaid värske džässmuusikavalikuga ning seda saadet juhtis ja vedas Joosep Sang. Järgnevalt räägibki Joosep Sang sellest, kuidas see saade sai alguse. Kui ma õigesti mäletan, siis ta oli tol ajal ainus Jatsu saade terves klassikaraadios, et neid kella kuue Jatsasid ja neid muid rubriik on hiljem juurde tulnud. Ma ei ole aastaarvudes enam väga kindel, aga ma mäletan, et ma hakkasin sedasama Ta sarja tegema üsna varsti pärast seda, kui ma olin klassikaraadiosse tulnud. Sest ma tulin klassikaraadiosse sellisest tänaseks unustatud raadiojaamast nagu lav raadio. Ja seal ma tegin üsna pikka aega lausa kahetunnist Jatsu sarja, mille nimi hooldajad käes. Ja siis mul tekkis mõte, et miks mitte sedasama asja jätkata. Et tekitada ka võib-olla selline õhtuse vööndi tunne, sest et sel ajal ei olnud veel fantaasiasaadet, ei olnud selliseid nii-öelda crossover saateid nagu väga palju, et klassikaraadio keskendus tol ajal nii-öelda päris klassikalisele muusikale, aga siiski see minu mõte võeti kohe vastu ja ma mäletan, et see saatesari jooksis mõnda aega kas aasta või natuke kauemgi ka veel paralleelselt vikerraadios, samuti, pühapäeval, aga päevasel ajal, aga siis mingil ajal see võeti sealt maha, aga klassikaraadiosse jäi ta üsna pikaks ajaks, nii et kokkuma lugesin. Tegin ära täpselt 500 saadet, siis tekkis mul tunne, et iga pidu lõpeb. Kord hakkab sellest asjast ka aitama ja tegin 500. saate ära. Alustasin seda viiesajandat saadet sama looga, millega alustasin esimest saadet. Mida sa selle saateformaadi väljatöötamisel nagu silmas pidasid, sest ma saan aru, et see oli nagu täielikult sinu enda nii-öelda idee, see saade. See oli selline tiitšei positsioonilt võetud saada, et seal ei olnud sellist hariduslikku momenti, ma ei pidanud loenguid ja ei teinud mingeid kindlaid rubriik, pigem oli minu printsiip selline, et see valik võiks olla võimalikult lai. Ta võiks ka natuke minna välja ainult Jatsu raamidest, nii nagu näiteks need tänased festivalid on, kus seadsu festivalil on salsat ja maailmamuusikat ja võib-olla isegi mingisugust souli funki, eks ole midagi sellist, mis justkui nagu selle Atso esteetikaga seostub, aga võib-olla täpselt klassikalisi otsu alla ei käi, et algusest peale ma olen juba seda mänginud maailmamuusikat, latiinomuusikat, just nimelt ka mingit Darren riide souli, aga ikkagi järgides neid proportsioone, et ütleme, et see muu muusika ei oleks kaalukam ühe saate lõikes kui see, mida me nimetame pärisevatsuks. Ja kas kaalukauss oli siis pigem sellise klassikalise džässi või ka sellise uue värske? Poolt ma hea meelega mängisin ette kõik uued plaadid, mis ma sain ja unustamata ka vanu, et ka see nii-öelda ajaline lõige oli sageli just selline, et kontrast töötab printsiibina hästi, et panna mõni Louis Armstrong ja sinna kõrvale midagi hoopis uuemat. Mul oli ka üks põhimõtet, et mida ma järgisin, üsna kindlalt oli see, et ma üheski saates ei kordaks mitte ainult ühtegi lugu, vaid ka ühtegi plaati, kust ma selle loo võtnud. See oli nagu minu jaoks ennast arendav printsiip, et ma olin sunnitud leidma uut muusikat kogu aeg ja enda silmaringi arendama selle läbi. Mulle meenub, et sa mängisid ka seal saates erinevaid versioone ühest ja samast loost aeg-ajalt tõesti samast standardist, näiteks et praegu näiteks fantaasias seda vahel tehakse. Et kas see oli ka sinu jaoks mingisugune selline põhimõte, et võib-olla natukene ka selline hariv aspekt Ja kindlasti, et Jatsu üks põhiomadusi on ju see, et teema on kõigest teema ja sellega on võimalik kõike teha. Ja on need vanad standardid, on tekkinud ka hulka nii-öelda uusi standardeid, et kui neid nagu kõrvutada, siis ma arvan, et see on alati üsna huvitav kuulata. Ja kokku siis oligi, 500 saadet oli 500 saadet üsna mitme aasta jooksul ja Mul oli eelmine suvi, oli väga huvitav kohtumine Tartus ühe noore inimesega, kes siis, kui ta kuulis mu nimelt siis tuli mulle rääkima, et see pühapoyatsude sari oli tema jaoks nagu selline silmaringi kujundab ja ma ei tea, kas lausa elumuutev kogemus, et tal oli lindistanud need saated kassettide peale ja selle põhjal nagu kujundanud välja oma muusikalise silmaringi, et selliseid asju on muidugi väga pikkade aastate, seejärel on hea meel kuulata, ma ise nagu seda saadet tehes ei tajunud, et kui palju seda kuulatakse ja kas kuulatakse, sest puudus tol ajal ka ju järelkuulamise võimalus ja aeg oli selline magus nii-öelda magus pühapäevaõhtune kell üheksa, kus kõik olid televiisorite ees ja olid televisiooni, saime kõik need meelelahutussaated, nii et mul mõnikord tekkis tunne, et mine tehakse seda kuulab, aga noh, Eesti on suur ja lai ja on igasuguseid isemõtlevaid inimesi, kes ei tahagi televiisorit vaadata või midagi muud teha, kui kuulata nii, et mingi sõprade ring sellel saatel ikkagi tekkis. Tänane saade sarjast 20 lugu klassika raadiost keskendus jazzmuusikale klassikaraadios. Rääkisime Jazzkaareülekannetest ning saatesarjast pühapäeva jazz rääkisid sel teemal immo Mihkelson, Tiit Kuznetsov, Tanel Clement ja Joosep Sang. Saate helimontaaži tegi Katrin maadik. Toimetaja oligi Ivo Heinloo.