20 lugu klassikaraadiost. Tere päevast algab saade sarjast 20 lugu klassikaraadiost, mina olen mar Celi rooger. Klassikaraadio 20. aastapäeva laiendis peatume saatesarjadel, mis on meie kuulajates vastukaja tekitanud ja mida heal meelel teile meelde tuletame. Täna räägime sarjas muusika minus. Muusika miinus. See raadiosaade keskendus muusikaarmastajatele inimestele, kes ühiskondlikult on teada mõne muu valdkonna väga tugeva esilaulikuna kuid muusika suhtes on nad jäänud austaja positsiooni. Selles saates tekkisid klassikaraadiole oma suhetest ja tunnetest muusikaga. Poliitikud ja riigiisad, kunstnikud ja kirjanikud, piltnikud ja filmimehed, moedisainerid ja folkloristid, vaimulikud ja vabariigi president Ki. Räägiti, kuidas on muusika armastajaks kujunetud, millised on olnud esimesed kokkupuuted muusikaga, aga ka muusikakuulamisharjumustest enda musitseerimisest ja kontserdil kuuldust. Kuulame mõned valikud arhiivisaadetest. Ivi Eenmaa rääkis raadiokuulajatele oma loo muusikakunstist lummatuks saamise kohta. Ma arvan, et eks me kõik tuleikke oma lapsepõlvest ja ma ei saaks ütelda, et mu lapsepõlves oleks selle muusika vastu hirmus armastus olnud, küll aga kasvasin ma üles väikeses Rakvere linnas koos emaga, sest sõja viimastel päevadel isa oli sunnitud, ütleme nii ära minema ja ema Elas oma põhimõtete järele ja tema põhimõtete järgi käis ka lapsele korraliku hariduse andmine ja teatud väärtuste toomine ja üks esimesi asju, mis üldse mäletan nii hästi seda kodus suudi Tim muretseda, see oli veel üürikorterisse ema ostis mulle klaveri Groznõi act, Jabri pianiino. Ja ma tean, ta tegi hirmsat vaeva see siis läbi järjekorras ja ma ei saanud sellest asjast üldse aru. Aga siis, kui oli kooliminek, pani ta mind kõigepealt õppima klaverit, eratundi. Õpetaja Roy oli mul, arvas, et ma nüüd võiks ka juba pakku kooli minnes pandi linna Rakvere laste muusikakooli. Nii et tegelikult ma ütleks, et ma selle muusikaarmastuse seal noh, ütleme lapsepõlvest oleks saanud aga see, et mind isegi sunniti harjutama klaverit ja sunniti kuulama muusikat ja sunniti esinema tegelikult tulisemusse kõik hoopiski aastaid-aastaid hiljem. Ja siis ma järsku sain aru, et taevakene Maiu, saan aru, mis seal toimub, või viimi ma saan sellest muusikast, ma saan nendest helidest. Et see annab mulle midagi sellist, midagi, mida mingi teine asi ei anna. Ja võib-olla on teine pool veel, et siis kui ma olin juba nagu tudeng ja alguses Tartus hiljem õppisin Moskvas siis tegelikult see vaimuvara kultuurivara ja 60.-te lõpp 70.-te algusest, mida oli võimalik Moskvas kuulata, käia vaatamas-kuulamas, see oli ikkagi, see oli eraldi nagu elu. Ja võib olla ka see, et mul oli võimalus tegelikult olles noor, ütleme, kuulata, tippusid. See andis veel juurde niisuguse täiendava impulsi, et ulates teatud Istzi said aru, et mis üldse võimalik ja mida oma mõtetes tihtipeale võrdlen näiteks ütleme klassikalist muusikat, suurt muusikat muidugi jaa, suurt arhitektuuri. Nad on mõlemad, noh, ma ütleksin nii, et sa hakkad mõtlema kõrvuti, ütleme helide ja visuaalse pildiga seal mõnest majast, pilvelõhkujat, mis iganes sa hakkad mõtlema hoopis teistele asjadele. Siis hakkad mõtlema inimajugeenius sellele, et meil on läbi inimkonna ja arengult, ütleme selliseid inimesi, kes suudavad nii palju rohkem anda luu ise luues. Loomulikult, kui kuulata suurt sümfooniaorkestrit, from mingisugused virtuoosid koos veel erati ja, ja dirigendi esitust ja kuidas ta kokku paneb. Siis sama on ju arhitektuuris, eks ole, ühtipti, arhitekti nägemus teistpidi insenerikunst, ma ütleksin, insenerikunsti täpselt samamoodi kunst. Kolmandaks, ütleme see pilt, mismoodi elu ja rütmi seal toimub, need on kaks sellist kunsti suurvormi. Ma mõtlen arhitektuuri ja muusika, mida annab nagu võrrelda, et mõlemad kaks on ka sellised, mille väärtused tulevad võib-olla hoopis hiljem kui sellel loomise hetkel, loomulikult loomulikult, aga kunstis on muide üldse niimoodi, et see väärtushinnang tuleb hiljem. Ja näiteks kui rääkida üldse muusika kuulamisest, ma tahan kuulata üks ja. Kuule kõvaks. Mõned meie saatekülalised rääkisid sellest, kuidas nad väikesena käisid muusikakoolis või oli neil suguvõsas keegi muusik või soovisid nad koguni ise muusikuks saada. Siim Kallas rääkis toimetaja Karin koprale, kuidas ta lapsepõlvest saati oli muusikaga seotud ja miks temast endast muusikut ei saanud. Minu isa oli muusik, isa oli pillimees ja, ja tema mängis saksofoni ja klarnetit. Eesti raadio estraadiorkestris tema kodus raadiot kuulata ei lasknud, see tähendab, et kui näiteks olid biitlid ja siis ma jälle käisin oma klassivenna juures koos kuulamas, et isa, kui ta oli kodus, siis ta ta muusikat, et ei tahtnud sugugi kuulata, kuna see oli tema igapäevane tegevus, aga mind see asi ka nagu veetlasema. Õppisin magnetit ja mängisin klarnetit Tallinna tuletõrje maja puhkpilliorkestris kolm aastat. Ja mul on pillimehe elu, tundus väga atraktiivne olevat, meeldima liikus nisa ja tema orkestriga tihti kaasas ja siis nägin, et see oli väga-väga meeldiv elu, aga aga siis üks lihtsalt siis sai mõne aja jooksul selgeks, et niisugune nähtus nagu anne puudub. Et, et ma käisin tuntud klarneti õppejõu Juhan Kaljaspoolik oli väga tunnustatud põuda konservatooriumi, kas isegi mitte kateedri juhataja ja siis nõu andma ja siis ta vaatas mind, ütles, et teate noormees, et et kui tahate. Ma arvan, et õppida, et siis praegu on niisugune lugu, et ega neid klarnetimängija kohti nagu väga saadaval ei ole, et meil on siin terve rida klarnetimängijad, kes on, on väga võimekad ja nii ja naa, et võib olla mõne muu pilli peale, et ma sain nagu väga selgelt aru, et et ju ma väga sügavat muljet ei jätnud ja ega ma muidugi sain ise ka aru, et et seda kuulmist ei ole, et mu isal oli vist absoluutne kuulmine hoopiski mängima, tema hakkas mängima orkestris 15 aastasena, sellepärast et tema isa suri ja siis ta sisuliselt hakkas perekonda ülal pidama. Aga ta õpiski kuulmise järgi, nii et alguses ei tundnudki nooti. Et selleks peab olema aparaat peas. Rida minul muidugi ei olnud, mängisin suure lõbuga ja, ja käisime igasugustel üritustel kaasa laulupidudel ja mis ma läksin ülikooli siis siis ma jätsin järele, nii et. Aga on teil hea meel, et tunnete nooti, oskate ise muusikat luua? Muidugi, igasugune asi, mis on võimalus tegeleda mingi sellise vaimse alaga, on, on alati rikastav ja muidugi ma tunnen selle üle rõõmu, et mul on olnud see kogemus, kuigi ma saan aru jah, et et ma ei tule Chaskaarale mängima, aga ikkagi on selle valdkonna tundmine kindlasti väga abiks. Aga paljude muusikat kuulata, kui suur osa on muusikal teie elus, praegu? See on? Ütleme, mõõtkava arvestades päris suur. Jällegi peab ütlema, millal esimest korda sai sümfooniakontserdil käidud, siis vist võib öelda, et enamasti peaaegu terve elu on neil sümfooniakontsertidel käidud Eestis. Ja siis, kui läksime Brüsselisse, siis tahtsime minna, all on niisugune suur kontsertsaal Victor harta projekteeritud paleebo saar on selline suur kultuurikeskus ja siis tahtsime sinna kontserdile pileteid headele kontsertidele, siis selgus, et on olemas abanemente, siis me oleme ostnud hooaeg selle abonomendi, mis on siis rahvusvahelised orkestrid sõltuvalt hooajast seitse kuni 10 kontserti hooajas, maailma parimad orkestrid, Euroopa parimad orkestrid ja see on küll olnud äärmiselt hea kogemus ja, ja kuidagi väga mõnus. Siis noh, ütleme niisuguse kaliibriga orkestrit, mille puhul nagu vigu lausa ei tehta, eks ole, et keegi, et seal kuskil noh, ise olles orkestris mänginud, saad nagu aru ka, et kus on mingi kiiks, tuleb sisse, kus keegi kindlasti, et nii professionaalse kuulajana nagu päris muusikaga ikka midagi tabab ja midagi natuke logiseb. Häirib teid? No eks ta ikka häirib, kuna kuskilt natuke logiseb, siis häirib ikka, et sa saad mõnest orkestrist aru, mis on nagu täiesti täiuslik, et seal ei ole kohe no mitte midagi mingisugust. Millised on maailma täiuslikumad orkestrid, mida te kuulnud olete? No üks on kindlasti seesama kontsert, amsterdami orkester on jätnud väga võimsa mulje. Lauri Leesiga rääkisime sarjas muusika minus muusika kõrval ka meid kõiki kohustuslikus korras ümbritsevast mürast ja vajadusest vaikuse järele. Pool üks ja siis toimub pidu hommikul kella poole kaheksa või üheksa, nii et minu jaoks on täiesti arusaamad sellest ja ma olen ise viibinud huvi pärast kohe. Muidugi ma ei ole hommikune vastu pidanud, aga see muusika haljus, see, mis kõrvadele käib, see ei saa olla normaalne nähtus, see on tervistkahjustav, see viimase peale pandud viimase forte peale pandud kogu see tehnika. Et see tekitab Moldekitakse peavalu, aga ma ei saa olla teistsugune, ma olen samasugune inimene, homo sapiens on nagu kõik teisedki. Kui ta mulle mõjub niiviisi, siis ta peab kellelegi veel mõjuma. Ma ei tea, kus on nüüd tervishoiu spetsialistid, et seda öölokaalides või kõikides nendes lõbustusasutus, kus toimuv, kus noored käivad pidu pidamas, et senine tervise kahjustamine järgmine päev või ülejärgmine päev peaks ühiskond ühiskonnakasulikku tööd tegema. Vot jah, mina olen selline natukese kriitiline suhtumine siis väga valjumuusikasse. Härra Leisi, kas vaikus on inimesele vajalik? Kindlasti vaikus on vajalik ja on mul on hetki, kus ma tahan olla täiesti vaid, aga ma olen ka hetki, kus ma tahan, et oleks muusika ja mul on sellised noh, omad omad lemmikmuusikat, et kui ma lähen näiteks tiga, kui ma sõidan, kas mul on vaja minna, ma sõidan oma autoga, siis mul on selle jaoks oma muusika olema. Selle jaoks ma olen ka olemas. Juurde näiteks või siis ma olen shop, panime vanemad klaverikontserdid või siis ma olen Tšaikovski pähklipureja Ega Tšaikovski ei olnud oma ajastut, ta ei olnud ju, ta ei olnud kaasaegne Schopeni kaasaegne, aga või võtame näiteks Vivaldi aastaajad, et minu jaoks tähendab romantiline, oma olemuselt romantiline. Hoopis pagak, aga minu jaoks on kähe Vivaldi aastaajad, romantiline nuusika, vaat need on sellised lemmikud, mida ma kuulen. Ja tihti hooned ja ülekuulen üle jälle ja jälle ja seedida. Te mainisite ennist, et ka teile on vaikust vaja. Kust te seda vaikust leiate? No ma olen väga pikki aastaid mul on, mul on mähe sõbranna ja temal aed ja kuna ta elas pikki aastaid välismaa, siis see oli minu hoolitseda. Vot seal ma olin täiesti vaikuses. Ma tegin oma peenrat, istutasin lilli ja, ja vestlesin nendega ja vot seal on vaikust vaja. Siis minul on olnud kas väga pikka aega, no Nokoe, praegu mul on koolis valvekoeraga ta nagu minu poeg ja kui ma käin koolis nädalavahetustel, teen tööd oma koeralt nagu minuga koos. Ja vaat siis on täielik vaikus, täielik vaikus siin ja siin üks imelik nähtus, vaikne koolimaja, seda vähesed inimesed teavad, mis see tähendab. Ja vot see vaikus mind kasutada. Kui palju teie tavalisse päeva muusikat mahub? No praegu, kui argipäevane päev nagu täna, siis mul on kahes erinevas klassis tunnid ja mõlemas tunnis on sees ka laul. Ühes 12. klassis oli mul täna laul Pariisi tänavapost, kuna temaatika on meil just Pariis parem kallas ja siis laugem sinna juurde, kusjuures nad peavad selles laulus siis ära õppima poole esimese poole ja seda lugema, kui luuletust. Rein Veidemann meenutas saates 1900 kuuekümnendaid aastaid, kui teda nagu kogu maailma tabasid biitlid. Kümnendas klassis õppides tehti biitli janus koos muusikat. Kvarteti vormis. Rein Veidemanni vestleb toimetaja Kersti Inno. Mina laulsin tenorit esimest häält, mis oli kõige lihtsam muidugi selles mõttes, et et sa ei pidanud palju mõistatama, kuidas seda hoida, tähtis on see, et, et sa oma kõrguse kätte saad, kuigi tegelikult on mul bariton, kuidas see muusika minusse jõudis, oli see, et me käisime häälekoolis ja minu õpetaja häälekooliõpetaja oli Klaudia Taev erakordselt kuulus häälekooli õpetaja Pärnust. Ja me saime, ma arvan, et poolteist aastat saime väga hea ta häälekooli, nii et lõpuks oli mul hääl nii suurejoonelised maskis, et ma ise ka imestasin, pidungik, see kadunud ja elevant on kõrva peale tagasi tulnud ja maski ei ole järel. Aga see ansamblis tegutsemine, see oli tõeliselt nauditav ja andsime kontserti. Me käisime Lätis. Me käisime Leedus. Meil oli päris soliidne repertuaar, ma usun, et kuskil 20 30 laulurepertuaaris ja seal muidugi matkasime toonaseid tähti. Iidoliks olid siis samasugune kvartalit klasterasma Haug-Loop, nii et nende laule laulsin mägi. Seal ma laulsin solisti, seda kõige kõrgemat kohta refräänis. See on laul, rohelised, niidud. Taevavõlvi vaid haarava üle käe. Ei. Ole selges. Tude. Maria Kokamägi rääkis sarjas muusika minus oma armastusest muusika kunsti vastu. Taustaks noh, siis käib raadio ja siis ma võtan vastu selle valiku, mida klassikaraadio näiteks pakub, et teda ma kuulan, aga aga muidu, kui ma ikkagi valin plaadiriiulist, siis on tõesti tähtis, et milline atmosfäär praegu mu toas on, mis nurga alt päike langeb, kas ta langeb läbi lihtri kristallide ja kas moodustavad need Vikerkaare värvis murtud valgus. Teeme, et sinna seina peale ja või siis maal oma oma maja terrassil kuulata niimoodi muusikat, et see merekohin aga näiteks seguneb, on tohutu elamus ja sellest ma isegi päris mitmes paigas oma viimases raamat kirjutan. Et see raamat ongi nagu mõnes mõttes ülistus muusikale, et kuidas muusika käivitab pildilise mõtlemise, kuidas sellest sünnivad pildid ja kuidas see kujuneb just selle ümbrusega, mis meil on, et niisugune augustikuu ritsikas siristab ja ja meri kohiseb ja, ja lehtede sahin ja kui siis see karuuso esituse juurest tonitseti õuna Fortyyvalla kliimaga seguneb, siis see on minu jaoks selline Tiinaid heas mõttes tekitav elamus. Kuidas sele judinaga, kas sa, judin tekib pigem siis, kui ta kuulata üksinda? Pahatihti ikkagi ta tekib siis, kui sa oled üksinda, sest üksinda sa oled ikkagi see päris sina ise et olles kodus teistega, oma pereliikmetega, mina märkan küll, et ma mõtlen nagu nende ka kogu aeg kaasa. Et kas neil on hea ja söanda nagu oma lemmikmuusikat peale pannagi, et minu jaoks need on ikkagi sellised rahuhetked, et ma istun üksi oma pintslite ja lõuendi ka ateljees ja ootan seda hetke, et esimene jutt lõuendile tõmmata ja siis panen muusika mängima, nii et ma mitte ei ole kade jagama. Aga millegipärast need kõige inspireeris teenivamad hetked on ikkagi siis, kui sa jääd üksinda ja ikkagi looja on üksik isik, üksik inimene, ta ei saa luua kambas, et siis seal mingi muu kunst, et maalikunst ei ole selline, et noh, kuna ma olen puhtalt maalikunstnik, et ma ei loo mingit etendust või nagu öeldakse, perfomance elu, et minu jaoks on, on see looming, kui ma saan olla üksinda, kuulan oma parimat muusikat, mis mulle tekitab head emotsiooni ja ja siis siis Saates muusika minus oli sageli jutuga sellest, kuidas muusika kuulamisharjumused on aastate jooksul muutunud Tunne Kelam, rääkis toimetaja Karin koprale, millist muusikata kuulata eelistab? Ega ma kontserdil ausalt öeldes palju ei käi, selleks ei jää piisavalt aega ja minu elukutse on seotud niisuguse nähtusega, mida võiks nimetada seltskonna mürgistuseks. Niivõrd intensiivne suhtlemine inimestega tekitab vajaduse olla pigem üksi kui vähegi võimalik või oma kodus. Aga kodus ja me kuulame muusikat pidevalt. Meil on oma alati kogu ja kuulame kontsertide ülekandeid. Nii et see kuulub tõesti igapäevase elu juurde. Mida mina tegelikult eelistan, on kammermuusikakvartetis, näiteks mis on kontsentratsioon, võiks olla sümfooniast, aga mis on veel palju intensiivsem, intiimsem, põnevam kuulata. Ta, isegi kui sa ei süvene sellesse, aga klassikaliselt kvarteti kvintetti ka klaverikvintetti, ta on minu jaoks niisugune lemmikžanr, nii Hayden kui moodsat kui Šostakovitši ja Screabini ja paljud teised. See on ikkagi põhiliselt on harmoonia kujundamise mudel, näide. Elu tugineb Pharmooniale. Maakera ei püsiks koos ilma selleta, meie organism ei püsi koos ilma selleta. Me kaldume uskuma, et meie hing või meie vaimne elu püsib ilma harmooniat. Ta või vähemalt meie ümbritsevas keskkonnas on nii tohutu palju disharmooniat lõhkuvad mahakiskuvad ja selle tõttu on minu meelest erakordselt põnev eluliselt vajalik kogeda seda, kuidas on konfliktid olemas, on vastuolud olemas, on draamat, traagika, aga ometi seal on oma lahendus. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves andis saatele muusika minus intervjuu Kadrioru lossis käis toimetaja Marge-Ly Rookäär. Me oleme väga uhked selle üle, meie, eestlased. Me peame ennast laulurahvas. Härra president, kas meil on põhjust seda uhkust tunda? No see keeruline küsimus, sest tegelikult ajalooliselt online laulmine on olnud viis, kuidas me oleme vabaks saanud või kuidas me üle-eelmisel sajandil siis üldse muutusime eestlasteks. Nii et selles mõttes oleme küll, aga kui võrrelda, kui oluline on laulmine näiteks Iiri kultuuri, siis ma ütleks, et noh, me ei laula piisavalt palju. Ja päris lõpetuseks ma küsin, kas te oskaksite oma lemmikute hulgas tuua välja mõne Võib-olla klassikaraadiole oleks huvitav, on siis Steve Richi muusika 18-le? Mis on minu meelest üks ütleme kui vaadata, ütleme, muusika mõju inimesele kognitiivselt, kuidas erinevas faasis muusika, need rütmid muutuvad ja kuidas asjad muutuvad hoopis teistsugusteks ainult sellega, et üks takt jääb Ärave, üks takt tuleb juurde. See on kuidagi, võimaldab inimestel kuulajal tähelepanelikult kuulajal aduda, kuidas väga väikeste muudatustega saab üks muusika muutunud täielikult. Rice on, ütleme, koos Arvo Pärdi Raili Feleb klassiga, eks ma ütleks siis postmodernistlik toon, mis mulle väga meeldib, mulle meeldib termin minimalistid, aga ütleme kõik on kuidagi toonum muusika tagasi pärast seda, kui ütleme, selles kaasaegses muusikas toimus selline täielik ütleme, see koodi hävitamine. Et läks väga formaalseks Bergi, Schönbergi Weberniga ja pärast seda tuli kõikvõimalikud Gatesid ja muud, kes täiesti ajasid seda kõik segi ja siis oli niisugune tunne, et mida teha seal kuskil 60. aastal, et kuhugi enam üldse midagi saavutada ja sisene siis tulidki. Erinevates kohtadest hakkas kerkima selline uus lähenemine, mis, nagu ma ütlesin, ma ei, mulle üldse ei meeldi termin minimalism. Aga ütleme, kaasaegses tõsisest muusikast siis seal kindlasti minu lemmik kõigist laane jälle on, ütleme, need barjäärid seal, ütleme need piirid on nii hägused kaasajal, et ütleme, kuhu panna Laurie Anderson näiteks, kui vaadata, kuidas klassifitseeritakse alternatiivrokk, aga ta ei ole alternatiivrokk-tan, pigem Nathan kui eriti, kuna tema liigub nendes samades sfäärides, kus on sti Wray. Kus on Mäedes Monk? Ei oska öelda, ma tõesti, milline on see traditsioon, kuhu ta kuulub, aga see on nagu palju pikka tendents niikuinii muusikas. Miks mulle ei meeldi selline saanristumine, kuid Žuen läks 20-le aastal Viini, siis kelle juurde ta läks, ta läks Anton Veeberni juurde, haka seal mängima talle ja siis vabandas, ütles, et see ei ole vist päris muusik, mille peale Anton veebruar ütles, et see on kõik muusika ütleme neid piire tõmmates erinevate lähenemiste vahel. Minu meelest ei ole väga otsustanud Muusika minus. Te kuulsite valitud hetki klassikaraadio saatesarjast muusika minus, mis 2008. ja 2009. aastal uuris muusika armastuse ja muusikakuulamisharjumuste kohta. Rääkisime erinevate elualade esifiguuridega, nende teekonnast muusika, kunsti ja selle Lembimise juurde. Tänane saade on fermaat. Klassikaraadio 20. sünnipäeva auks saati toimetas Marge-Ly Rookäär.